Lugupeetud kuulajad algab saade võeti kavasse siis, kui vabariigi ülemkohus asus arutama sõjaroimarid Jüriste linna, see võiks siis asja. Nii ilmusid saate pealkirja sõnad Tartu kohtusaalist. Nädala jooksul on kuulaja võinud tutvuda viimase kui kohtusaalis selgunud üksikasjaga. Nendel kaalutlustel on protsessi käigust ülevaate andmine kaotanud. Palun kuulajaid teha meile mööndus kolmes punktis. Et protsessi materjalide esitamisel ei peeta kinni ajalisest järjekorrast. Et mõnel juhul kaaskõnelejad jääksid nimetuks. Et võiksime alustada sealt, kus oleksime pidanud hakkama lõpetama. See on viimane sõna. See on ilusamaid ja suuremeelsemaid norme, mida õigusemõistmine tunneb. Kui suurõiguserikkuja ka ei oleks, see on tema õigus öelda viimane sõna. Kõik on õieti juba öeldud tunnistajad andnud seletused, kohtulik esitanud, küsimused, süüdistaja süüdistanud ja tantsija kaitsnud. Kuidas kasutab kohtualune oma õigust? Kogu oma eluaja jooksul ei ole ma koos elamisel läbikäimisel inimestega üles näidanud hõõrust ja karmust. Ka loomade vastu olen olnud leebed. Seda võivad kinnitada kõik need kodanikud, kellega olen koos elanud või kokku puutunud. Kui inimese juuksed on hallid ja seljataga 70 aastat eluteed on ta paljudega jõudnud kokku puutuda. 12000-le neist olid viimasteks kuuldud sõnadeks. Valged on, need sõnad, ütles sama hääl. Tõsi küll, seekord kohtusaalis. Kuid sama masinlikult same mõtlematult eitisse hääl, need sõnad ühishaua servalt. Ta jutustab, kuidas kõik oli. Kui oli laagriülema üle linna. Ja kui see oli juba organiseeritud, kõik seal juba sinna välja viidud siis linnas tegime prantslased, mina annaks selle käskluse. Ja seda ma tegin, seekord oli neid umbes 15 inimest ja sellest, kuidas see käis, rääkige täpsemalt, see käsklus käib niimoodi. Et palge tuld ja seda käsku täideti, telliti. Ja elu kustus. Võime küsida ainult nii, nagu püsisid tuhanded süütud ohvrid mõrva eest. Kus on siis õigus? Mäletan liiga hästi seda nõndanimetatud lahust. Sisenesin teisel korrusel Tartu vangimajas. Seal oli üks laud ja seal laua taga istus kolm inimest, keda ma tundsin kodanlikust ajast juba roovere. Ja Elva komissar kulmar, siis küsi, kas oli kaitseliidus, ma ütlesin, et ei olnud võimalust seal olla, kuna ma teadsin geodeerina, liikuni ei saanud kuhugi organisatsiooni, siis vastate mulle sellepärast kommunist oledki ja öeldi välja. Tänasele sisenes sinna üks kingsepp aastatel 18, kes elas tähe tänaval ja temal küsiti, kas sa kaitseliidus oli? See noormees vastas olin. Ja siis ütles Rovere. Ah sa kurat olid kaitselisi, nüüd oled sa kommunist ja temale see asi veel halvem, kui mul see oli, kõik, see oli, kõik, otseselt ei öeldud. Ja mul ei olnud nii-öelda südant seda küsida, ka. Sellel päeval oli kohtus 110 inimest. Kohus, kes umbes kaks tundi ja neist, nagu ma hiljem kuulsin, 50 inimest lastina. Selles terrorikomisjonis istusid haritud juristid missugusest seadusest nad juhindusid. Neil tuli saadud käske saksa keelest tõlkida. Vabariigi ülemkohtuistungil avaldati SS ooberst vorm, palun füüreri Salbergedel salajane eeskivi Eesti julgeolekupolitseile. Kuigi iga üksikjuhtumist tuleb hoolikalt ja õiglaselt uurida, ei tohi see viia objektiivsuse või humaansusega liialdamiseni sõja, karmuse ja kestvuse juures ja eriti siin sõjategevuse piirkonnas on parem 10 süütut kinni panna, kui ühel süüdlasele lasta minema lipsata. Ja seda pealegi veel pärast, et kohtlemine meie kasvatuslaagrites on igati korrektne, õiglane ja inimlik. See on äärmine piir. Suuremat irvitamist inimlikkuse üle ei kujuta ette. Tõde on muidugi see, et süütud pandi kinni, kuid mitte kümneid, vaid sadu ja tuhandeid. Salgake endise vange käis kohtunädalal kunagisel näituseplatsi, laagripaigad oli kurb ja erutav, hetk kümmekond sekundit läbisegi räägitud lausekatkeid ütleb enam kui kõige paremini ritta seatud sõnad. See ära lagunud. Teistmoodi nüüd põrand on alles, kus triaad on, nüüd on see paraku on ära lõhutud, kus meie veel põrandad põrandad ja seal oli suur traataedmehed, olid seal kahe suure baraki vahel koos vihma valas põlvini porised, näljas, nad olid lageda taeva all. Straadolid. Lisada jääks vaid pilt luitunud laua Barakidest ja sasitud okastraataiast kulurohi ja porri külmunud jalajäljed. Üle troostitu välja. Pingub lõikav külm talvetuul. Ei, ta ei ole küll mingi, ma olen esimestele kylla peal, arvaks läiget, värisen. Tuleb kõigele meeldis, siis oli meie sõrma kaller seal seal noh, kolm väikest niisugust seenekujulist. Majakest aiad olid niisugused ümber, siin oli laudpõrand, siin on ilus aeg paviljonid maiustusi ja jättis aegsed majakesed. Ja siis seal siis, kui inimesed ära tapeti, toodi riided, selle siis omakaitse mehed jõid ja kaklesid Nende riieteile. Ühel oli saabas käes, teine tiris säärest keris talla poolest omale jagu teisel käest lahti, läks siis oma kaitse vesteldes seliti keskage saapaga. Meil olid nihukesed laiad praod, sealt on kõik näha, seal yks Goldbergi nimeline, see seisis automaatpüssiga. Ütlased. Pean lõviosa saama, aga te teate, vähema osa saame. Viinapudelite ees, söövad kogu aeg ja kaklesime selle nuka juures mõned naaseks, agarad olid, need panid põrandale kõhuli ja pea vasta maad. Esiteks tähed kyljes, aga mina ei olnud kunagi värisenud kellegi ees. Sangar vaatasin julgenud surmale ette, sest ma teadsin, milles suresid. Sibulad, juudi naised, väikesed lapsed, imikud olid siin siis siin traatvõre nii kõrge umbes ja sihibergule mehekõrgune ja ja siin pole, oli meie siis ja kui välja toodi, vot siin aken, ronisime akna peale ülesse ja siin löödi, siis võeti riiet riided maha ja seal siis seisid need linnas ja koppel ja koolmeister ja siinse korjati riided ja esiteks esiteks pandi käed kinni, selja taha kisa, et need siia bussi läksi sõit lahti ja siin me oleme juutidega ja siis ma mäletan, seal jagati hambarstobruskes, olime siin söögisabas ja teda kutsuti linnas tuli järele, et tulge välja ja supi nõuan lihtsalt minu selja taga suppi, kus ta supi sisse panid sealist heegiat selle kätte ja sestsaadik seda meest pole nähtud. Balid jäi kah sinna päratult Paldi viituga ära. Nii et söögi juurest viidi inimene ära. Nende inimeste jutustusi me enam ei kuule. Tuhanded vaikivad. Vähe on neid järele jäänud, kes täna võivad rääkida ja süüdistada. See asi on nii, ma sündinud ise Tartu linnas ja suures kaares, mis on läheduse, selle näituseväljakuga ja morsi ümbrus oli väga teada ja tuttav sest lapsena sai seal väga palju mängida jooksta. Ja siis juba kumas seal barakis oli see olite surmaminejate barakis ja siis oli see ümbrus seal teised võit väga masendavast seisukorras. Ja siis ma küsisin nende käest, et mis tõni mures masendatule nad ütlesid mulle, et küll sa ise hiljem ka näed seal paar tuttavat ja siis ma vaatasin läbi selle prao, seal olid prakil vannidel näituse neilt paviljoni del oksakohad ja praod seal praos nägin, veeti ühte suurt köit sinna ja siis mees kõndis olist pilt vaadi, punt käes ja mõni oli seal kantsikuga ja keppidega väljas, mis siis leida ka surmaminejate baraki viidi. Nii ja nüüd edasi ja siis, kui mind välja kutsuti, siis ma tõusin üles, läksin välja, küllap puu ütles, et lähme väiksele, ma sõitsid tuhiseda Künnapu isiklikult, et lähen väiksele autosõidule. Ma ütlesin küll, et lähme, et mul jäi maha, et ma toon kuue padu ning uvega ja lisasin talle kuuga üle pea teise panin paleeri vahelt sealt oma kaitse paleerivalt läbijooksu, nii et enne mõtlesite juba enne mul oli südames on tunne, et nad liivak nüüd maha laskusid ja mõtlesite ka kohe põgenemisele ja kohe ennast tappa ei lase enne lasku mahajooksu pealt. Ja siis lahti tagasi küll, aga mulle mitte üks Taskest rehva, kõik pingus ja maa tolmas, kõik. Jooksin kohe raudtee suunas üle raudtee sinna raud tekkida, seal oli Kaerielisest sinna Kaeri maha, kaera maha. Siis mu süda oli tagused mahest tiha, enam seal midagi, olin hulka kaeras, aga need omakaitse mehed jooksid ka järgiaga, Nad keerasid sinna metsa poole tähtsale metsa poole ja mina olin kraelas, niikaua kui pimedaks läks, siis läksin metsa. Kuidas te ennast varjasid, mina varjasin ennast, suur kaar. Ühel maja pööningul Varia siis katuse all, seal katusel oli katusekelp, seal olid väiksed vahed sees, oli näha kõik suur kar tänavasse. Siis ma nägin iga õhta kviidi, nende nägiti mahalaskmisele, viimi vahalas, viin, vahel viidi bussiga, vahel viidi veomasinaga ja veomaht oli kõik näha. Nastel ehk mehed istusid põrandal maas, valvurid istusid seal kasti ääre peal ja lastel oli mõnikord, mõnele oli pea kinni mähitud valge rätiga või? Sellepärast nad karjusid. Mitte karjumine ei kosta kuskile. Ja siis, kui tükk aega mööda läks, siis oli kuulda, kui oli üks kogupauk ja siis olid üksikud lasud iki üksikuid laske. Kas tankitõrjekraavist olid paugud teieni ja oli sinna võib olla umbes kolm, neli kilomeetrit maad, otse. Oli kõik kuulda ja mõni päibeedi terve päev otsa mõni päevil kaks, kolm masinatäit ja siis kunid oma kaitset tagasi tulid, siis nad laulsid. Eestimaa, mu mehe meel pole mitte surnud, veel olid täis kõik nagu. Hiljem hakkasid surmamasinad sõitma teist teed. Kui nüüd kaks aastakümmet hiljem autobuss endiste vangidega pööras kastani tänavalt kunagiste Kuperjanovi kasarmute poole libises praegugi üle huulte vanne. Neetud nurk kus ta Tammistu ja Arnold Jaska mäletavad igat majalobudikud sellel tänaval. See oli ühesõnaga laagri peavärav, kust kõik vangid sisse läheksid ja kust ka välja läksid, kes siis kas koju või siis Jalaka liinile, kui mina tulin. Kojuminejaid oli vähe, üldiselt enamus jalad oli. Nonii, värav paistab, kes välja viinud. Nii. Teisipäev ja neljapäev. Sel ajal oli väravapostis, seal on kellajal, tõid omaksed oma viimased toiduained. Samal ajal läksid bussid siit välja. Ja kui jõudis inimene, omaksed olid siin laagris. Pakki äranda tahtis anda vastutavale, praegu viidi ära ja pakk jäeti laagrisse. Kui astume nüüd praegu üle selle värava, kas tuleb teile meelde see päev, millal te nägite esimest korda seda koledat ära aga väga täpselt. Mida asetage siia keskvärav ette meist kaks veidi vasakule. Ja ülejäänud kaheksa paremale, kaks vasakule. Viies post, need olid määratud surmale otsekohe ja mille eest teid viidi läbi. Aga mina olin maareformi teostaja, maamõõtja. Otse hakkame seal, paistab sellest, jälgisin kogu aeg, kuidas toimus mahalaskmine. Testile, mis väravas toimub, vot siin jah, on need ajaloolised aknad, mis näitas surma baraki poole, see väike kuue ruuduga aken, see oli ka pimendamiseks vineeriga kaetud. Kuna narid olid kolmekordsed, siis täpselt üks, 25 sentimeetrine pilu jäi akna ülemisest servast, milles avanes vaba vaade selle eeloleva platsi peale. Vot mina seisan praegu endise surma Braggi ühes nurgas. Mul seltsimees seisab diagonaalis baraki teises nurgas ja vahetan umbes 10, jah, diagonaalis keskel läks temal koridor läbi ja kummalgi pool koridore oli kaks. Kaks Camorkad või kaks ruumi, tähendab ja need olid kõik täis tuubitud, kes mahalaskmisest. Ei kumbki neid ruumi seestpoolt näinud. Olemegi laagri ajal, aga seda siis, kui ta juba vabadalite ei raidvangina langina vangina nägin, vangina oli väga palju kirjasid, näiteks mul on meeles, oli keegi tütarlaps mada eesnime ei mäleta, kuid tema nimi oli Adamson. Sinna oli märgitud siis aastaarv 41 ja kuude kuuma segasin natuke mäleta. Adamson lehte oli mul väga hea tuttav ja mina saan alles täna teada. Tema oli esimene naistraktorist Eestis Palamuse vastu traktorijaamast, mina käisin temal külas seal paar korda ja olin temaga ühes saksa julgeolekuõuel siine Riia ja siis pealse nurgal ja tema nägi mind, ütles, et hakkas nutma, tamisson siin dastaks maha ja samal päeval toodi tema seal aktsialast ennast. Vohamine on siiski veel elus. Seesama Adamson, nii et ma ei mäleta, vist oli lehte ja tema nimi oli kraabitud, mis mul meelde on jäänud, aga oli väga palju nimesid, veel oli isegi nii pikemad kirjutusi, et viibisin siin oma kriimset tunde ja mind lastakse maha, selle baraki taga oli suur rõõm. Traatisid valmis tehases tehtud käe kinnitõmbamisel kaks suurt rõngast, üks väike rahvas keskele piss, kartulipulgad, Kääravad peenikesest traadist Rostan tomatiliha sisse ja nüüd on terve rõõmus mitte 100, vaid tuhanded. No siin oli siis juba nagu me teame, nii et auto seisis sõiduks 10 meetrit edasi umbes otsaga selle traataia sisse, mis on hilisem töö siin kohapeal otsaga pool põiki ja siis siit paleeris vahelt viidi siis autosse lahti esimeste püssimeeste vahel. Lahtiriietumine oli siinsamas, praeguse jalgtee peal, Tiia riided siis unne, kus inimene väljast, jah, näed, võeti riideid ja, ja siin ma mäletan, kui trump maha lasti ja autojuht tamm, seal pärit võrust. Mina olin nendega ühes elule seal, Tartu vanglast tõid need numbrid olid ilusad hallid villid, naha, tõdes siis tema juurde, mõtlesin pildis jalast ära. Ja valvur lohassaar, üks neist latsiates, võtsid vildid, vaatas ringi ja piss ühte kohta lummi, lumehanged teist ei näeks. Selle järele võttis valvur eelmist, need vildid ja pissis teiste kohta lumme ja siis võttis keegi kolmas. Veel ma seda nime ei mäleta. Panin kolmandasse kohta ja kas need pildid hiljem üles leida, seda ma ei tea. Paremaid asju, logopeedid omavahel. Ukse sõidab üks väike tütarlast, praegu oli valvurite ruum, kus tuldi välja maha laskma pakkide vastuvõtmise ja varem kingsepatöökoda vastuvõtmise ruum siin harilikult kui pakkide vastuvõtmine siis siin sabas sees mitte üks ega kaks inimest omast, vaid seisidega 10 20 50 100 inimest. Siin oli siiski see, see mõrvar, kivijärv või rahuarmastaja, nagu teda hüüti siin pakkisid vastu, laskis väravast ühe-kahe-kolmekaupa omakseid sisse ja tegi sind pakkide rebissoni. Rahu armastas teda sellepärast, et tema mahalaskmist veel. Kui ülelaskmine oli, siis tema ütles, et, et mina armastan väga rahu. Ja sellepärast oligi tema hüüdlemine rahuarmastaja, nii et väga õudne nimi. Kas te olete kindel, et kõik need pakid jõudsid vangideni? Oleme kindlad, et nad ei jõudnud sinna. Seda me nägime vastuvõtmise otse konsorteeriti ja oli lahti võetud ja sedasama saia, mis meile toodi, söödi. Meile tuues löövad ja muud saia toodet, need lõiguti nugadega niisamuti pooleks, et võib-olla tuuakse sisse revolvrit pomme vastuhakkamise jaoks. Mees räägib kaks sõpra, kes sõlmisid sõpruse siin laagris. Tuletan meelde, kuidas see sündis. Neil oli kombeks, kui tuli uus nii-öelda grupp vahialuseid siis tulid sinna vastu inimesed, kes olid kohal juba kauemat aega olnud ja hakkas otsima tuttavaid seal. Peamine meie meie sõpruse kokkuviijaks oli siin juba enne neid laagris olev eduga Kõrgvee, kes oli omaaegse praeguse edasi toimetaja Tartus, hilisem õhtulehe toimetaja Tallinnas. Tema on praegu juba surnud üle 10 aasta tagasi ja tema oli väga energiline mees ja siis muidugi küsis kõigepealt, mis pärast toodi, kui palju määrati, kas on teada, kust pärit. Ta ütles, Tartu mehed, vot oli kohe männi kontakt loodud ja meie tutvus ja sõprussidemed on tänapäevani kestnud selle tõttu, tähendab siin muide näeme samas hoones, see oli väga mitmekülgne hoone, siinsamas kinnine uks, kus on peale märgitud toiduladu seal vana siltfell ja laagriaegne. Siin oli meie laagri toiduladu, kujutage ette, kui siin laagris oli omal ajal arvestasime kõige rohkem kõrghooajal kuni 2200 inimest, siis seesama pisike laoruum pidi toitma terved laagris viibijad. See on siin osa hobustavaid väljas, repress seal jah, tund selle köögi ees lõikas julgemaid hobuse, käisime kaheksa. Ja leivaproduktid olid siin toidulao 100 hobused, näiteks toode visati sellesama laagri värava taha ja kui me edasi vaatame sinna köögi juures näeme, kuidas seal siis kus kohal neid hobuseid keedeti, tähendab, te nimetasite, et siit kastanid veidi vähemalt 1000 inimest, jumala õigus ja mida mitte rohkem ja need, mis mina nägin. Kuidas te teate öelda, et mina jälgisin kogu veidi iga nädal kaks korda ja tavaliselt kaks masinat ja masina koorem oli 20 kuni 30 inimest. Nii et minu arust järele, mitte vähem teisena, keda mina närvend luua. Ja hiljem oli huvitav juhus, kui see viies Barack viies post likvideeriti, sattusin sinna, uksed olid lahti ja seinale oli kirjutatud. See oli, tähendab sel ajal, kui mina siin ei olnud, novembris, 10.-st novembrist kuni 30. novembrini keegi oli märkinud seinale ja neid nimesid oli 512, lugesin ära. USA, ma sellepärast, kui mina tulin enne sind laagrisse, siis oli hambus Joosep, üks Avinurme poiss, tema on nüüd surnud, juba tema pidas arvestust niisamuti. Tema ütles mulle, et tema on rehkendanud juba kokku midagi 2250. Mina isiklikult umbes 2000 ümber märkisin ära. See on juba 4250 seltsimees Tammistu 1000 juures, mis tema arvestas, see on juba 5550, see oli novembrikuu siis alles ütleme novembri lõpul, siis oli veel detsember, kus ta jõua täis jaanuaris, siis väga tõenäoline. Tuleb välja ja veel vanemaid arvestusi. Kokkuvõttes, kes sind arvet pidasite, julgevad mehed, võib ikkagi oletada, et 12 12, pool 1000 inimest ei ole liialdus siit laagrist, kes mahalaskmisele läheksid Jalaka liinile. See arv ei ole sugugi liialdus. Viimased küsid viidi seal 30. aprillil 42 42 40. Hästi mäletan sel päeval, päike oli veel üleval, õhtu õhtupooleteise päeva pidasin, ma ei ole, ma mõtlesin, et see oli tööliste püha ja siis sellepärast nagu näha, nii nagu kiuste viidi meilt ära neli inimest, üks neist Nummert, temal ei olnud hävituspataljonis. Teine oli Miller, tema töötanud Tartus rahandusosakonnas kolmas kolmas Ugandi, temal oli samuti Tartu panga osakonna juhataja, oli kellas, oli siit maalt lühikest kasvu, musta tõmmu maapoiss. Tema nimi oli, on. Vot ma enne ütlesin sulle, turna oli Türna ja need olid viimased neli meest, kes siit laagrist viidi mahalaskmisele, siis ma kuulsin vangimas võeti lisa 40 inimest ja nüüd nad viidi siit vangimajja tähendab autoga ja vangimaast koostati siis konvoi ja mahalaskmine toimus sel ajal juba Räpina tee ääres. Juudi surnuaial nähtub, et tähendab, et see tankitõrjekraavi ainuke oskus nüüd tapeti või tal on ka teisi kohti. Ja riiete näod olid alati samad. Ei olnud nüüd vahelduseks kaunis tihti, ma mäletan väga paljusid, mis nii-öelda kuidas öelda. Me kutsume ühte inimest, tema nimi oli kodanlikul ajal, oli Erich, temal oli Lao tänaval püssitööstus. Hiljem ta oli Eelmetaks muutunud ja siis tema sundisime teda nööri vedama nime all ja tõesti, liialdamata võin öelda, et enamus mehi tema nime ei tundnud, nööri, vedaja ja iga kord, kui viimisel oli tema võttis kimbu nööri, vedasin posti ja see oli see siduja õhtuda jälle tagasi, nööri nöör olid erinevad, panid gaasijate maha, tähendab sama see oligi, tähendab see seganud tapjat. Samuti kutsuti seda õudsat meest ka luumurde jaoks, sellepärast tema mitmel korral siin osa inimesi rääkis, kes nägi, kui tema käsi selja taga sidus, siis samal momendil käeluud murdis inimestel randmest ära, sellepärast teda hüvita juba väga varakult ka luumurdja. Kas teie mäletate nende valvurite nägusid vanasti väga hästi, väga hästi, sa oled väga hästi, mäletame neid pidasime meeles nagu meil oli kokku, isegi pimedas tunneks neid ära. Meil oli käigus kahekesi, nii et ükskõik kumb neist elusse ja pealesõja, et sellel ajal me paneme kõrva taha kõik ja teeme täpse vaatluse, peame meeles nimed. Nii et nii või teisiti, kumb pääseb, et saab edasi anda inimestele, kes jäävad elus tänase päeva jaoks. Tänasel kohtupäeval on mõistetav vihkamine ja tasu imu inimeste hääles, kes ise olid kannatajaiks. Kuid kuulake inimest, kes kõrvalseisjana võiks olla erapooletu, kes ainult läbi koduakna nägi selle teekonna lõppu, mis algas näituse väljakult või kastani tänava kasarmute juurest. Tunnistatuurisson, talunane, lilli, lõoke. Ühel ilusal vaiksel laupäeva õhtul sõitis punane buss tankitõrjekraaviäärele seal toimusid siis mahalaskmised. Jassi laupäeva öösi toodi neli korda bussiga. Järgmine kord oli juulikuu oli juulikuu algul, järgmine kord oli juulikuu lõpus nägin ma siis seda, see oli juba massiline mõrv, oli üks seitse või kaheksa veoautotäit korraga korraga ja siis suleti tee ja tuli oma kaitse meile tuppa ja ütles sedaviisi ette, ei tohi keegi liikuda, siin hakkab haarang. No aga minu mees oli siiski julgem, läks vaatama pööningule ja vaatas pööninguaknast, nagu kogupaugud käisid, siis oli meil ju täiesti kindel, et seal on mahalaskmine. Ja see oli päris päiva aega, kas polnud öösse, teine teostati maale laskmist öösel, aga pärast hakati juba päiva tooma nituudi iga öösse, välja arvatud pühapäeva öösel ütleme puhkepäeva öösi toodud neid siis nad puhkasid, neil oli siis joomapidu ja kui nad siis mõnikord nemad tulivad, olivad need laskurid või valvurid, mis nad võivad olla, olid bussi katusel punane buss, millega need toodi ja siis isele laulsivad isamaalisi laulusid. Rahva hulgas käis niisugune juutide tätlas oli 250. 250 inimest viie päevaga. Jah, ja, ja ühekorraga neid võid nii palju olla küll selle, selle autode kolonni suhtes võib seda arvestada, need autosid oli küllaltki palju reaalse tee peal. Aga kuidas see mahalaskmine praktiliselt käis? Kraaviäärele, ja siis anti meile käsklus põlvili ja kui nad juba põlvili olivad, siis loodi neile see surmaotsus ette või süüdistus ja see oli kohe nii, kui need kavandati, see oli nagu nagu välgust rabatud korraga olid köitva õhtuni põlvili. Tuli. Detsembrikuus nägin ma, kui toodi lapsi, sõitis punane buss ligi kraavi ja võeti siis lapsed, kes oli niisugune väiksekene, et ta kõndis, võeti käe kõrvale veidi kraaviäärele, aga siis see oli veel kõige õudsem, mul, kui üks väikene imiku taoline võttis, hoidis jalgadest kinni, nii moodu ja pea oli allpool ja siis laskis revolgristele kuuli pähe ja viskas kraavi, nagu oleks koerakutsikas olnud. Ka ei saa ma kinnitada seda fakti et minu teenistuse ajal koonduslaagris alul. Laagriülemana ja hiljem valveülemana. Oleks. Tapetud 8000. Patriooti. Kurjategijad seisavad selle kohtu eest, nii nagu Shakespeare'i tragöödias seisis värinaid Lostelt tema poolt tapetud kuninga keha kohal. Ta palus leske nii nagu nemad paluvad kohut. Mõtle, et ma ei tapnud. Ja kuninganna vastas siis ütles sina, et nad ei ole tapetud. Me ei tulnud esimesena mõttele tsiteerida Shakespeari. Sellega süüdistas sõjaroimarid Nürnbergi protsessil Robert Jackson süüdistaja sellelt maalt, kes praegu varjab sõjaroimarid linnast. Kui kunagised kõnelejad sirviksid sagedamini oma valu märkmeid ehk leiduks siis ka täna uues silmas küsija, kes küsib linnaselt. Mõtle, need 12000 ei ole surnud. Meie ei ole unustanud seda küsimust. Meil on neid, kes pääsesid. Minul isiklikult on tulnud siit laagrist kaks korda põgeneda mis muidugi kahjuks lõppes uuesti kinnivõtmisega. Kuidas tema põgenemise läbi viisite, võiks öelda? Minule tundus tol ajal võrdlemisi lihtne olevat. Aga kui ma hakkan nüüd tagantjärele mõtlema seda nii sisuliselt no kuidas ta läbi viisin, siis võiks öelda mulle ka väga palju õnne oli esile, palun, toimus mul siit vahiposti kõrvalt, mis pidasin kõige julgemaks kohaks vahipostil üleval ja all oli kaks-kolm inimest olid all, väiksesse kambrisse just selle tagant traataia vahel sest nad ots kõige vähem seal, keegi läheb, prožektorid suunatud eemale, mööda aeda, ikka viimasesse nurka, aga mina tahtsin just öelda nende nina alt rahvakeeles öelda, järelikult öösi põgenes öösi. Kaugele teie jõudsite siit? Kaks-kolm päeva sain olla vabas õhus, aga ikkagi, et emal korra linna jaja ja seda rahulikult kohe. Aga mind tabas minu endine koolivend luik, kes tollal oli saksa julgeolekupolitsei astend tänaval, tundis ära ja, ja võttis kohe samas kinni. Jah, kasutas relva, kuidas kinni võtta, saanud mul midagi paljad käed, kindad ei olnud. Nii et midagi on teha, pidin alluma ja siis viidi mind SD keldrisse, seal seal Aia tänavale, on meie ehituskool õpilased õpivad ja seal oli sarnane keller, kus sai anud istuda. Kahekordne uks oli sellel. Ja ma olin seal seitse ööd-päeva ilma veeta, ilma leivata. Aga ma siiski tundsin, et sealt mind välja toodi. Veel põgeneda, vastasin, et ei, aga mõtlesin, et nagu saani, lasen jalga ja tegin seda ja tegelikult veel kolmas korda rongilt, kui tahad Saksamaal saata krematooriumi, teine põgenemine. Teine oli veidike hiljem ja see toimus teise väravaposti lähedal. Ja siis ma sain vabalumist seitse päeva ikka Tartus, Tartus ja seal oli jälle sarnane juhused. Läksin üles, see oli 1000 Riia tänaval, tol ajal oli üks kuus, pagar oli seal õue peal üks majaga, seal olime ecureassi, kesime oli esimene põgenikelaagritest, läksin selle naise juurde küsida, andmed, kus me seltsimees on. Ees leidsin neli relvastatud mees laseb revoldadega. Ja mul oli kaasas veel kaks põgenenud Kikas, kes elab praegu Tartus ja Taal, kes on Võrus praegu nemad üts annile ainult öelda. Et politsei Ihastasin ukse taha, esikuli pimedaid jooks trepist alla, samuti jälgijad ja ma tulin rahulikult trepist alla. Nemad mind ei märganud, aga tänaval. Tallinna jälimasse seal toimuv kolmas põgenikud ongi nagu see oli, nii et meid viidi terve ešelon. Vagun oli naisi ja 11 tagunud mehi ja vaguneid kirjutatud erisaadetes SS ja meie teekond algas Tallinnast 18. mai õhtul ja ilma peatumis tapale jõudsime tapalt. Leidsime vagunis põhust ühe raudtoru. Sellega vagun oli, tähendab suletud uks, nii et seal oli väike, vahel kätkes veel ei mahtunud see raudtee toru abil saime käe välja ja proovisin üks kui teine lõbus, mul õnnestus lukku murdes. Aga vahepeal oli olukord, et inimesed olid, kuidas öelda, nälginud, nõrgad olid ja isegi oli inimesi, kes kartsid teda põgenedes just selle tõttu tagajärgede pärast. Aga siis, kui ukse lahti, sealt kõik elektrist terve vagun tühjaks läks. Tühjas televaguni hüppas maha isegi 70 aastane Tallinna kodanik, kes oli omal ajal tuntud fotograaf Tallinnasse ja tema jäigi ellu, mina teda hiljem nägin veel ühte, nägin ühte inimest juhtsalud, tema on Tallinnas bussijuht, aga ma olin niivõrd nälginud, kui ma hüppasin maha pealt. Vigastada ei saanud jõudnud joosta, lihtsalt kõndisemaid õnneks rongi ei peatanud, kuna naised neljandad tagunud vahel sidet 1809 automaadist tuli, avad sai üks inimene vaid see jänkama sinna. Ja siis varjasin ennast kuni nõukogude vägede tulekuni Leedus, Lätis, Poolas, Eestis ilma igast dokumendid ilma kõigeta ja need seitsme on nii palju, et ma kardan, et Elin Otsaga võivad ära rääkida. Lindi lõpuni selles saates on jäänud minuti ümber. Jõuame veel mõne sõnaga lõpetada. Tulime tulevikus kindlasti mälestuste juurde, mis hoiatavad sõjakoledustest. Maailmas leidub inimesi, kes on need unustanud. Meie kohus on rääkida, tuletada meelde. Rääkida ainult külvist lõikusest üliõpilastest ja linnaehitajatest uue Vanemuise taas tõusmisest. See soov on meie viimane sõna.