Hingamise päeval. Tere õhtust, armsat vikerraadio kuulajad, MINA OLEN Erkki-Sven Tüür ja mul on rõõm külalisena tervitada siin stuudios Signe Kivi. Tere. Tere. Ja ma usun, et nii minul kui ka kuulajatel on võib-olla kõigepealt üsnagi tore teada saada seda kust sa armas Signe oled pärit, kas sa oled Tallinna tüdruk või tuled sa kusagilt maalt või mina ei tea seda näituseks ja ma midagi tahaks teada sellest noh, ütleme nii, lapsepõlvemaalt või, või sedasi. Ma olen läbi ja lõhki Tallinna tüdruk elanud lapsepõlves kuni neljanda klassini ja kuula nüüd hoolega Tallinnas Kalju tänaval Kalju neli üks. Et see on kuidagi viimased aastad mu mõtet pannud omamoodi pöörlema ka minu abikaasa nimi on Kalju. Ja käinud 11 aastat, et Tallinna 40 kuuendas keskkoolis kunstiklassis. Nüüd on selle kooli nimi Pelgulinna gümnaasium saanud kohe pärast kooli sisse kunstiinstituuti olnud hästi-hästi kaua vaba selles mõttes vaba, et olnudki kunstnik. Ja muide esimene töökoht, kuhu ma pidin kellaajaliselt hommikul minema, aga ka veel mitte kella kaheksaks, vaid soovitatavalt kella üheksaks oli alles 1995. aastal kunstnike liidu asepresidendi koht. Ja nüüd olen ma siin. Kas ei ole kummaline aeg-ajalt mõelda järele niisugusele küsimusele, et mis, mis võis olla see üks esimesi impulsse mis sundis mind valima just seda ala mis mulle kõige südamelähedasem, et, et sina, kui kunstnik tähendab värv, valgus on sul on sul mingi mingisugune ere mälestus või on see just seotud ka selles suhtes nagu juhusega, et kuna sa läksid kohe kunstikallakuga kooli, siis see kõik läks niimoodi sedasi, nagu nagu niisugune evolutsionaarne protsess. Päris mitte, ma pean ütlema, et ma olin koolis küllalt enesekriitiline ja ma ei olnud kõige andekam. Ma olin korralike tubli. Mul olid. Viied tunnistusel kuni kaheksanda klassini pärast tulid mõned neljad, et hulka selle kohta üks kord mu lapsed ütlesid, et ema ära näitama tunnistusi näevad meid nutma. Ja ma ei olnud sugugi kindel, et minust saab kunstnik, ma tahtsin teha palju palju erinevaid asju ja muide õieti õieti tahan ju ka praegu ja ja olen ka saanud nüüd teha. Ma tahtsin saada õpetajaks, nagu oli minu ema ja nagu oli minu tädi, tahtsin organiseerida olla elu keskel. Ja ma läksin kunstiinstituuti sisseastumiseksamitele tegelikult ruumikujunduse erialal. Tegin seal kaasa mõned konsultatsioonid ja, ja siis sain aru, et, et ma tõepoolest ei oskagi tõmmata kahte paralleelset joont ka mitte joonlauaga nagu mõte mujale ja ma ei hiilga selles mõttes niisuguse spetsiifilise korrektsusega, ma olen küll järjekindel ja armastan puhtust ja nii edasi, aga see oli mingi õhtu. Mäletan, et meil oli veel klassiga üks hirmus tore pidu, kui ma saabusin sinna peole, pidu oli täies hoos ja teatasin, et kõigepealt ma teadsin, et ma olen armunud, mida ma olin juba pikka aega ja. Ma lähen õppima tekstiili ja enne imet ma sain sinna sisse, ehkki koolis ma keeldusin telgedel kudumisest. Meil oli omal ajal muidugi käsitöö, satun teadma, et väga paljudes koolides enam ei olegi keskkoolis niisugust õppeainet ja lasin oma telgedel kudumise tööpinginaabrile kududa. Olgu kohe öeldud, et ega ma ei olegi elus, aga palju telgedel kudunud ka edaspidi, mitt sain sisse vaatamata sellele, et mu erialahindad, kui ma nüüd õieti mäletan, olid kolmed, aga kuna ma olin tubli õpilane, siis kõik muud eksamid olid, olid viied ja tol ajal otsustas see hirmus palju. Ja nüüd ma pean ütlema, et ma olen väga palju sellele mõelnud, kui kui ma oleks täna kaheksateistaastane ja lõpetaks kooli. Kasma, teeks oma valiku. Ma ei ole väga kindel. Aga mis see võiks olla? See on muidugi niivõrd spekulatiivne küsimus, et isegi juba juba joosta mulle endale tundub võib-olla rumalana seda esitleda, aga aga kui sa selle mõttega mängid juba siis noh mis suunas näiteks. Ma ei tea, kas on tekstiilieriala see võib olla, et ta on, ta on kunst. Aga pagan seda teab, on hästi hea näide oma vanema poja näol, kes astus samuti siis juba Kunstiakadeemiasse, muide ruumikujunduse erialale sai väga hästi sisse, õppis aasta ja siis ütles mulle teie ema, et ma tahan. Ma tahan politoloogiat, et misasja ma teen, siis ma ütlesin, et aga astuvat vaata, sa ei saa sisse, siis ta sai sinna sisse siis. Ema, mis ma nyyd teen, mõtlesin neid õppi, mõlemad Garaga, vaata. Õppis ehasta mõlemat korraga, ütles, et ei, et ma ei ole nii tubli ja ma ei jaksa, need on nii erinevad alad, et Tartu nii põnev, seal on head loengud. Ja et kui ma tahan kunagi kunsti juurde tagasi tulla, ma ju võin seda, mõtlesin muidugi nüüd on ta Tartus hakkab varsti lõpetama. Selles mõttes on jah, praegune aeg sellisele õppimisvõimelisele ja õppida tahtvale inimesele matult teistsugune kui see aeg, kui meie, eks ole, oma nii-öelda elukutset hakkasime valima ja ja, ja pidime, pidime tegema selliseid otsuseid, millest johtus väga pikaks ajaks väga palju asju veel kommentaariks selle juurde, mis sa, mis sa just ütlesid mulle muide ka olnud niisugune tunne, kui ma mõtlen su kangaste peale näiteks nende viimaste tööde peale su viimane näitus siis räägib täpselt sellest samast, mis, mis sa ütlesid, sellepärast et seal sa tegeled just hoopis teise üldistuse astmel mingite kunsti probleemide lahendamisega, kuivõrd mitte sellise spetsiifilise ütleme noh, näiteks nagu tarbekunsti vääri suunatud tekstiilitegemisega on olnud ka see, see mulje Su varasemate tööde puhul just et et tegelikult sa tahad, nagu sa tahad nagu maalida selle materjali peale, vaid sa teedki, need on nagu sellised abstraktsed kompositsioonid. On mul õigus. Ja nüüd sa ütlesid ühe niisuguse salamõte, et kunagi, kui ma avastasin enda jaoks uue tehnika millest ma olen mitmed aastad vaimustuses, ma tegin suuri selliseid söövitus, trükiga, palakaid, siis ütles mulle Eha Komissarov, et et sa võiksid maalida ja siis ma tundsin, et nüüd keegi nüüd keegi taipas midagi, mida ma olen soovinud praegu samamoodi, et ega mind ei huvita näitusele teha neid niisugust erinevat viit vaipa või erinevaid kangaid, mismoodi ma tahan ikka mingi probleemi endale püstitada ja ja ma oskangi muidugi alati ülesanded endale ise endale hästi raskeks teha. Aga mul on hea meel, et sa seda viimast näitustest niimoodi tõlgendasid. Mul tuli õppimise suhtes meelde veel üks asi. Tõepoolest, meie valikud omal ajal olid hirmus rasked, seetõttu. Tundus, et kui sa sellel hetkel nüüd õieti ei vali siis ongi nagu kogu elu hukas, et ega see ei olnud nii nagu praegu, et õpitakse mitut asja erinevates kohtades õpitakse kaua. Selles mõttes ma olen, ma olen kade noorte peale ehk ega keegi ei keela ju meil praegu õppimast ja uusi asju avastamas. Ja keegi ei keela sul, vabandage, vahel pärast maalima hakkamist. Aga nüüd ma tahangi tulla selle asja juurde, et omal ajal võib-olla see valik kunstiinstituudi kasuks oli, oli valik vabaduse kasuks. Kui me mõtleme aastat 75, mis, mis olid teised koolid. Ma usun, et küllap sa mõistad, aga ma ütlen, et seal koolis ei ole vaba. Me olimegi vabad. Meid ei puudutanud see ümbritsev hall nõukogude elu. Me olime nagu, nagu omaette ei lasknud seda endale ligi. Aeg-ajalt muidugi tuli mingite ebameeldivuste näol ja aga seda oli harva. Me oskasime ennast terve kool. Ta oli siin kesklinnas ikkagi niisugune oaas ja siis aeg-ajalt. Me läksime konservatooriumisse, kus oli teine oaas ja siis nemad tulid jälle meie juurde. Siis mul on hirmus hea meel, et enamus minu muusikalisi tutvusi on pärit tegelikult sellest perioodist. Ikkagi tunnen ja tean kõiki, kes selleks ka selles muusikaga, mis tegutsevad. Nii et see oli see vabaduse tunne, aga mis puudutab niisuguseid otsuseid ja valikuid, et sa võiksid ju maalida, keegi ei keela, siis ma olen aru saanud. Nüüd sellel ajahetkel, et asjad, mis mul on hirmus armsad või tegevused pelgan neid tegema hakata. Ei ole muide mitte kunagi pärast seda, kui kui me lapsepõlves kolisime kalju tänavalt ära, mitte kunagi seal tänaval käinud. Ma olen seda näinud käes ja kuna, kuna sellest on üha rohkem aega möödas, siis mulle tundub, et ma ei tea, mis see peaks olema, et ma sinna lähen. Ma tahaks minna koos lastega sinna, ma olen sellest palju rääkinud. Nii lähedal mulle. Ma elan vanalinnas 15 minutit jalutada. Küll ma olen sealt mööda sõitnud. Maalimisega on sama lugu. Kuradi armastad, eks julge, puuduta, tähendab küll ta tuleb, üks hetk. Vaatan. No vot, see peab olema mingisugune väga tugev, seesmine sund ka, mis sind ühel päeval näiteks paneb minema sellele samale kalju tänavale või, või üldse elus pöörduma tagasi mingisuguse punkti juurde. Ja mis see, mis see täpselt on, seda on väga raske ette ennustada. Lähme natukene maisemata, ent samas pidulikemate teemade juurde, et kuna see on nende esimene saade just alanud aastatuhandel või siis alanud aastal 2000, et oleks mõlemad vaidlevad pooled rahul, kuidas? Oleks õige mul küsida, et kuidas möödus, aga tegelikult ma küsin mõtet, kuidas möödub sinu see öö, kus keeravad ette kõik numbrid uued? Ma ei tea seda praegu veel. Mul on olnud. Pikka aega teadmine ma olin vist 27 aastane, ilus suvepäev, mõtlesin, et oo. Aastal 1999 31. detsembril olen ma 42 aastane. No ei ole kõige hullem, iga. See on mul selgelt meeles. Pole veel väga vana. Nüüd ma ütlen kohe vahele, et ma ei ole ennast elu sees paremini tundnud kui pärast seda, kui ma sain neljakümneaastaseks. Ühest küljest siis ma teadsin, et minu vanem poeg on 21 aastane ja ma mõtlesin, et see on üks tore asi ja see ongi tore asi. Aga siis ma mõtlesin, et ma olen kindlasti maal seal lahemaal, meie maakodus. Ja küllap on see maja valmis ja ja mis me seal siis kõik teeme? Maja ei ole valmis, ei ole lahemaal võiks ju öelda, et mul on uues ametis mitmeid kohustusi, aga aga see pole võib-olla ka kõige õigemad. Olen Tallinnas, ma olen linnas. Ma usun, et ma olen pikka aega noorema pojaga. Ma usun, et ma külastan kui mind külastavad mõned sõbrad ja võib-olla ma olen tõepoolest kunstihoones ja vaatan aknast välja Vabaduse väljakule. Aga sinna on täna veel rohkem kui 24 tundi aega, niiet. Elu võib teha korrektuure ja siit edasi, et kuidas sa ise vaatad sellele aastale 2000 või siis sellele ajastule, mis nagu järgneb sellele, kui kui kunstnik, kui, kui ka kultuuriminister, et küsimus on, on nagu, nagu selline, et mis, mis pilguga sa, sa vaata tuleviku või kui palju sa tegeled selle selle mõttega, et mis saab eesti kultuurist ja, ja mis on see eesti kultuur üldse, mis see sõna see tähendab, kui ma võin küsida, kuidas sa seda kõige laiemalt nagu mõtestatud, lahtine? Minu jaoks on kultuur kõik ja kõik on kultuur. Ja ma arvan niimoodi, inimesena ma arvan, niimoodi kultuuriministrina. Ja kultuur on vabaduskultuur, on elamisviis, skulptuur on kohustus aasta 2000. Kõigepealt muidugi aastaid tagasi olid mingid kummalised ootused viimasel aastal ma olen võtnud seda ühe numbri vahetumist. Teiseks, palju rahulikumalt, aga olles aus ja avameelne inimene, pean tunnistama, et näiteks eile hommikul ärgates tundus mulle siiski, et äkki peaks midagi erilist tegema, midagi erilist, millele saks alla veel märgi, et 31 detsember 1009 99 muidu alles aasta kohutavalt meeldib. Ja absoluutselt ei meeldi. Ei ole kunagi meeldinud number kaks ja null. Ma, ma olen palju mõelnud sellele, mul tuleb hästi palju kirjutada allkirju ja kuube. Kuidas me selle probleemi enda jaoks lahendanud, kas ma hakkan kirjutama? Jaanuar 1999 pluss üks. Kaunis hõib olla Keblakas, aga jaa, sest mingisugune null null. Ei, ei, ei, see on, see on minu jaoks liiga tehniline. Aga et mis saab meist, mis saab meie kultuurist? Kõigepealt ma olen muidugi tavatult uhket et meil on kõik see, mis meil on nii vähe, nagu meid siin maakeral elab. Ja nii palju nende hulgast neid, kes, kes on loovad ja minu meelest ka hästi palju neid, kes naudivad. Meie nende loomingut, see on, see on minu meelest mingi märk. Me oleme äkki selles mõttes valitud valitud rahvas. Ja ma ise soovin südamest, et, et siiski sellel uuel maagilisel aastal. Võib-olla oleksime nii palju paremad, sest alati ju ma ise ka täna mõtlen, et saaks võib-olla see aasta otsa ta on olnud küllalt raske, uus tuleb parem, ma ise püüan parem olla, seal on kõik mõtlevad nii ja kui hästi palju inimesi mõtleb korraga nii, küllap siis tekib ka mingi positiivne energia, mingi paremruum. Et oleksime tolerantsemad, et me ei näeks nii palju erinevusi, vaid pigem just seda, mis meid ühendab, et lõpeks ära see totter noored ja vanad, mingisugune mõtlen lausa igas sfääris. Võib-olla see on seotud sellega, et ma olen ise elu loodetavasti keskpunktis, aga ma tõesti olen näinud palju 23 aastaseid inimesi, kes on hästi-hästi, vanad, ja palju 80 aastaseid inimesi, kes on nagu 23 aastased, nii et see ei ole. Oleks ise küsimus, see on ikka see, kuidas sa elad ja mida sa mõtled. Ja mul oleks küll hea meel, kui kui see uus aastatuhat või uus sajand kummutaks, mõned niisugused tobedad taagad, aga elame-näeme. Samal ajal, ehkki, kui väga ma ka ei sooviks ka nõustuda nende vastuolude noored-vanad, põlvkondadevahelised, niisugused kemplemised, et mõttetust selles oleks vähem seda, seda igal juhul ja niisugust lühinägeliku rumalust. Aga, aga teisalt me teame ajaloost, et, et ega nad ei kao päriselt mitte mitte kuhugi. Ja sellest lähtuvalt praegu hoopis turgatas mulle pähe, sa oled kunstiakadeemia professor tekstiilikateedris. Mida tähendab sulle õpetamine? Kuidas, kuidas sa näed oma oma rolli seal, kui, kui oluliseks sa seda pead oma praeguses elus, mida sulle annab? See, et ma sain õpetajaks akadeemiasse, on olnud aastaid minu väga-väga suur soov. Nähtavasti ikka seesama keskkooli lõpuklassides tekkinud tunne, et ma tahan olla õpetaja. Aga nüüd ma tean, et see see ei ole päris see, mis keskkooli õpetaja, see, mida mina praegu teen ja, ja mida ma arvatavasti ka tõesti paremini oskan. Ja. Päris ausalt öelda, et see on üks tähtsamaid töid mida ma teen ja kaalub üles kõik muud valitud ja valimata ametid. See on oma energia andmine uutele inimestele, kes on absoluutselt avaliku, need tulevad sisseastumiseksamitele ja tahavad millegipärast just seda eriala õppida. Ja see on igapäevane energia saamine. See on. See on tohutu võimas tunne. Kas sa tunned, et sa ise õpid nendelt midagi otse loomulikult, ma usun, et, et kui sa nii küsid, et ka sina õpetajana ju ju kogetseda. Ja siis, kui ma õpetasin, siis siis küll leian samuti, et et see on võib-olla üks asi, mis annab meile nagu šansi ehitada niisugust silda kasvõi meie eneste teadvuses nende kujuteldavat või siis mitte nagu üteldud põlvkondadevaheliste lõhede üle, kui me oleme nendega mingisuguses väga konkreetses dialoogis ja, ja mis see muu veel saab olla, kui õpetamine. Õpetamine akadeemias ja ma mõtlen nii muusika- kui kunstiakadeemias, on ju ka väga personaalne. Õpetaja õpilane on hästi lähedal, õpilasi on vähe. Ja see on tõesti võimalus. Ja mina olen seda enda jaoks seletanud niimoodi, et ma pean aitama neid üliõpilasi tegelikult leidma üles, iseennast, see on see, mida ma tudengina mäletan. Mida ma ise kõige rohkem oleksin võib-olla vajanud. Ja see on seesama asi, tegelikult ma tahan seda teha, aga, aga ma ei julge, ma julgen mõelda ja ma ei julge öelda. Aga kui sa oled hea õppejõud ja. Ja püüad siis sa näed ära selles, selles inimeses, need asjad sul on, sul on erakordne võimalus aidata tal tal seda välja tuua, see on mingi protsess, mida ma meeletult naudin, ma olen aga järjekindel. Ma arvan, et ma olen üliõpilastele esimesest päevast peale ka rohkem kolleeg, kui, kui nüüd niisugune mäekõrgusel üle üleolev õpetaja. Ja mingi hetk tekib nagu isegi hirm, et võib-olla võib-olla see meetod või suhtlemine sellisel tasandil. Äkki ta ei too seda tulemust, aga ma ei ole pidanud kordagi oma nüüd selle kahe ja poole aasta jooksul. Pagan, nad on head. Isegi kui nad on laisad, aga kes meist ei oleks olnud ja, ja siis nad on haiged ja siis nad on armunud ja siis nad lihtsalt mõtlevad hädavalesid välja. Õnneks ma mäletan seda kõike väga hästi veel ise ei ole kivistunud. Ja kui on, kui on hindamise päev ja väsinuna kooserdavad akadeemias ringi pea huugamas veel liimist ja ma ei tea kõigest siis need tööd ikkagi ütlevad seda, et et see on, see on väärt. Me teame õpe ju koormused ja palku ja kõiki neid asju. Muidugi on nad paranenud. Mida võib-olla raadiokuulaja ei tea, on see. Muusikaakadeemia on ilus uus hoone. Kus polegi muid probleeme, kui, kui see, mida sa lood. Naine, kunstiakadeemia on väike kitsas, laguneb värvimata, kõigega ei ole, rahainimesed on väsinud, see rõhub ühel hetkel sind, nii et sa tunned nagu, et sa ei jaksa, aga siis jälle muidugi tuleb kevad või või sa unustad selle ümbruse. Üliõpilased Ma ei tea, aga meie, meie ruumilised võimalused, meie tehnilised võimalused, see on nüüd küll see, mida ei oleks tahtnud aastasse 2000 viia, aga. Paraku paraku me viime. Mul on õudselt hea meel, et sa selle jutuks võtsid, ma saan siin lihtsalt ühe omapoolse tähelepaneku veel teha, et, et minu meelest on see väga hea, et et sul on niivõrd oluline emotsionaalne side hoopis teise institutsiooniga väljaspool valitsust, mis minu kui kõrvaltvaataja jaoks, no ütleme, rahvapäraselt eeldab seda, et et sul on nii-öelda otseside sellega, mis mujal toimub. Väga konkreetne side. Ma naudin seda ja see oli minu tingimus iseendale, et et ma säilitan oma oma tunnid akadeemias. Ma ei kujutaks jah, päris hästi ette ennast 24 tundi poliitikuna. Ega ma ei ole poliitik selle kõige tõsisemas õigemas tähenduses ka võib-olla praegu. Ja äkki ma ei peagi selleks kunagi saama, äkki meie Eesti ühiskonnaruum kannatab välja ka veidi teistsugused inimesed, kes tegutsevad poliitikas, kui kui see võib olla senini on olnud tekki võib-olla pisut emotsionaalsem ja ja tegeleda veel teiste töödega juhul muidugi, kui, kui see päris töö, sest vabariigi valitsuse liikmeks olemine tähendab tegelikult päris tööd ja 24 tundi muret ja mõtteid. Aga kui, kui sellega hakkama saad, mulle annab tohutult energiat ja olen nõus, ma, ma naudin ka seda. Seda teist, ame, et see on, see on omamoodi väljakutse, et see see on nii uskumatu ja nii ootamatu, eriti see, kuidas ta algas. Ja nüüd on sellest juba üheksa kuud aeg läheb ikka tõesti kiiresti. Siin varem sa vastasid juba tegelikult ära sellele küsimusele, mis ma mõtlesin, et ma küsin, et et kooliajast sinu niisugune organiseerimised sihuke aktiivsus sellel alal sa juba nimetasid, et sulle sulle meeldis korraldada ja, ja, ja ma olin tähe ja kõik nii edasi. Naat elik edasi sellest, mis olid nagu need niisugused konkreetsed põhjused ind järsku poliitikasse viisid. Tuleme siis tagasi selle juurde, et et kui ma lõpetasin instituudi olin küll kunstnikuna mitmes asutuses tööl, aga see oli väga vaba vabagraafik. Ehk tegelikult ma kasvatasin lapsi, olin tõeliselt hea pereema, ma ütlen seda täiesti uhkustundega, sellepärast et praegu ma enam ei ole. Hea on mõelda, et 15 aastat oled olnud. Ja nüüd kõik need muud asjad siis kunstnike liidu asepresidendiks olemine ja ja aastaga president. Ma ei mäleta, mis oli seal ajend, kui kui ma nüüd juba üle kolme aasta tagasi lähenesin Valve Kirsipuule ja ütlesin, et ma tahaks olla kohalike valimiste kandidaate. Ma tahaks olla nii, et ma ka sisse saada. Ja ma olen ikka niisugune nina igale poole toppida ja ma tahtsin, ma tahtsin veel midagi ära teha. Võib-olla see tekstiilikunstiga tegelemine ei ei võtnud kogum energiat ja perega rahmeldamine, küllap oli see see vajadus. Selge aktiivsus tuli ikkagi sinu poolt ei lubanud küll just, ja ma mõtlesin, et, et kas, kas sind kutsuti või sa leidsid, et seal on, on üks võimalus, tähendab, kas oli pigem nagu eneseteostus või võime rääkida just ütleme, võtta kasutusele sõna missioon. Et mis, mis viib inimese, sest motivatsioon on tegelikult on, on väga palju, me võime rääkida, eks ole, võimuambitsioonist või tähendab tahtest ennast teostada või korraldada või mingist väga selgest nägemusest ahhaa, kui ma pääsen nii-öelda nagu, nagu rahvas ütleb pumba juurde, vaat siis ma keeran asjad nii, nagu nad peaksid tegelikult olema, sest mul on nägemus. Missioon on võib-olla palju öeldud ja, ja kena, kui seda ütlevad teised inimesed su kohta. Aga ma olin isegi kergelt üllatunud, et mind ei oldud kutsutud. Ma olen ju eluaeg olnud üpris aktiivne ja ikkagi nagu niisugune sõnakas sekkunud. Ja mulle vist tundus, et et need visuaalsed asjad on võib-olla siin linnas ja riigis paigast ära või et puudu ongi loomingulistest inimestest kõikides nendes valitavates kohtades, ehkki tuletagem meelde, eks ole, et see esimene niisugune suur laine, kus kõik tuntud loomeinimesed astusid poliitikasse, see oli just nagu lõppenud ja valdav oli siis nagu ka praegu arvamus, et poliitikat peaksid ikka tegema selleks spetsiaalselt koolitatud inimesed ja me ei vaja igale poole õpetajaid, arste, juriste, mina arvan, et me vajame. Ma ei ole sugugi kindel õieti. Ma olen näinud seda, mis juhtub, kui, kui ühes kogus on seitse juristi ja siis võib-olla kolm mõne muu eriala esindajatega see juriidika ikkagi kõige paremini korras ei ole. Meil igalühel on oma sisetunne heas mõttes kõhutunne, meil on õigus ja kohustus välja öelda. Me saame mõjutada ühiskonda ja elu. See on vajalik. Ja ma ei häbene seda tõesti öelda, et volikogus olemise kogemus on minu jaoks erakordselt oluline ja ilma selleta ei istuks muidugi täna selle laua taga, kus ma istun, mingisugused elementaarsed teadmised ei ole võimalik vist tõepoolest hüpata kohe koolipingist valitsusse. Küll on võimalik hüpata koolipingist juba parlamenti, mis iseenesest ei ole ka halb, sest et kui seal on ja nüüd ma kasutan ise seda sõnagsele nooremate inimeste nägemust ja vanemate inimeste nägemust. Aga see ligi kolm aastat, et linnavolikogus oli, oli päris hea kogemus ja ja ma sain mõned asjad teha, ma arvan just nimelt nii nagu, nagu ma ette kujutasin, kui ma sinna läksin. Ja muidugi sa ei saa mitte kunagi mitte kuskil teha midagi üksi. Pean ütlema, et selles mõttes oli see mulle ka kogemus, ma olen jätkuvalt, et ma usun, nühkinud ise oma nurki maha ja saanud palju rahulikumaks ja kompromissivalmis olevaks inimeseks, kui varem. Vastupidi oleks võimalik poliitikas olla, ma kujutan ette, kui sa ei suuda kompromisse teha, siis on on siin näiteid võtta varnast ja, aga kas juhtub? Kas ei ole selles mõttes huvitav, et kui sa oma loomingut teed, siis on hea olla egoist ja enesekeskne nimelt muidu jälle ei tule midagi, kui sa seal teed väga palju kompromissi arvestades. No sa ei saa, seal sai seal sai seal seda seda teha, sellepärast et, et siis siis sa murrad endas midagi, midagi väga olulist, see on võib-olla üks ja see ei ole mitte üks asi ja kui ma mängiks selle mõttega et ma järsku peaksin ühel ühel päeval hoopis hoopis mingeid muid asju ajama poliitilisel areenil, siis ma kardan, et mina ei saaks just nimelt selle asjaga. Ma tahtsin just öelda, et ma olen täiesti veendunud, et sa saad väga hästi hakkama. Jäägu sulle su arvamus. Aga sellest teemast veel võiks pakkuda nagu huvi, mulle on see, et kas sind ei kurvasta või sa saad sellega hakkama, see nõuab ikka jube niiskust. Tugevat nahka ühest küljest ja teisest, teisest küljest sellist väga sirgelt ja selgelt selgroogu mingi olulise küsimuse ma ei taha seda öelda nimetada läbisurumiseks, aga ütleme esiletoomiseks ikkagi nagu lahendamiseks, kui sa näed, et, et sul on, sul on kasvõi vastas või, või, või ümberringi või siin ja seal ja kolmandal-neljandal pool on ka väga hulk suur hulk inimesi, kes lähtuvad hoopis mingitest muudest kriteeriumidest, ütleme näiteks a la mingid Rinkondlikud lihtsalt eelistused või üldse mitte nii eetilistest ideaalidest lähtudes tegutsevad sellel poliitikamaastikul ja siit edasi, et milline, milline nüüd võiks, võiks nagu olla sinu arust tegelikult niisugune suhe kui palju inimesi tegelikult tegutseb meie riigi juhtkonnas väga sügavalt sisemistest sellistest ütleme eetilistest kaalutlused sellest lähtudes, mis see seis on väga ränk ja niisugune, noh, kasson ütleks, noh, ma ei tea, ma kardan plaane, küsimus, et sellele on võimatu vastata. Keegi ei ole meist muidugi mingi eetilisuse etalon, aga alati on mingi baas, mis, mis ikkagi ühendab meid kõiki ja mille pinnalt on võimalik alustada läbirääkimisi ja saavutada kokkuleppeid mida ma jätkuvalt ei ei kannata. Ei salli ja ei ole ka kordagi sellele libedale teele läinud, on mingi otsuse läbisurumine ainult otsuse poliitilisuse pärast. Et see erakond tahab nii, minu erakond tahab nii. Tegelikult mõistlik oleks noaga, teeme nüüd nii. Siin lööb ikkagi minusse looja ja, ja ma arvan, et niisugune inimene, kes, Kuidas nüüd öelda ennast on ennast on raske analüüsida, eriti kui pead midagi positiivset välja. Võib-olla niisugune emotsionaalne, selline otsekohesus või, või siirus või enda enda juurde nagu kindlaks jäämine võiks siis öelda või või kuidas veel? Ütleme niimoodi, et see asi peab olema hirmus Mäda kui, kui sa ei suuda nüüd seda kaitsta ja mõistetavaks teistele inimestele teha, järelikult ei ole ta seda väärt. Eks ütleme, ongi ongi olnud palju kordi nii kui kui oma arvamusest tulebki selles mõttes loobuda, et aja käigus on iseendale ka probleem selgemaks saanud, aga ma ei ole päris nõus selle arvamusega. Tohutu veelahe võimu ja vaimu ja ja rahva ja valitsuse ja, ja nii edasi vahel. Ühest küljest on vist selge, miks ma, miks ma sellega nõus ei ole, samas muidugi niisuguse võimu vaimu ehk loojate ja otsustajate vahel nihuke nibin, nagin ja ja mittemõistmine on isegi. See on alati olnud ja seal on isegi, see on isegi hea, alati kasvab mingisugusest väiksest vastasseisust ka midagi positiivset, aga kui sa vaatad, Ta on meie praegust ühiskonda ja. Meie minu meelest toimekalt ja töökat normaalsete inimeste valitsust, siis sõidetakse ringi uhkete autodega, mis ei ole meie valik, vaid see on kunagi varem tehtud, aga autoga peab ometigi sõitma, sest ongi kiire. Tegelikult tehakse päris pööraselt Europa moodi tööd, enamus teisipäevaseid kabineti istungeid lõpeb kas kell 11, võib-olla 12 või pool kolm. Kusjuures ma ei ületähtsusta seda tööd, pigem ütleksin, et see on täpselt samasugune südamega tehtud töö nagu iga teine töögi. Et see on üks töö teiste hulgas. Ja võib-olla on asi ka selles, et kui sa nende inimestega lähemalt suhtled, siis ma ei tea, kust on tulnud arvamus, muidu mul on muidugi endal ka olnud, et küll nad nüüd sõidavad sinna Toompeale, eks ole. Tuiskavad ühest kohtumisest vastuvõtul teisele just kaks nädalat tagasi naersin, kui sumasin läbi lumehangede Pompe poolel mantlit ei olnud selga panna, et sall viltu kaelas paberimapp nagu mingil poisikesel osata. Eelnõud kukkusid sinna kuskile, lummed. Ütles autojuht ka, et jajad paar valitsust tagasi vist käidi Gilsoliidsemalt ja olid olid võib-olla teised hoiakud, et. Võib-olla see on lihtsalt seetõttu, et ma, ma, ma hindangi praegust kabineti väga need on, need on hästi põnevad, erinevad inimesed rõõmsameelsed optimistlikud. Loodetavasti on meil aega tööd teha ja kui enam ei ole, siis on teiste kord. Jagan su arvamust selle eelneva puhul just ja isiklikult leian, et on hea, et, et sa selles muidu nii üldiselt maskuliinsus võitu seltskonnas oled, meid on kaks, teid on kaks, ma tean, et see on ka väga hea, aga ei saa ju siis ega üle ega, ega ümber nõndanimetatud naisküsimusest ja kas, ja küsimus selline, et mida see sinu jaoks tähendab, sest mina ei saa sellest siiamaani aru, aga, aga sellest väga palju räägitakse. Ja muidugi naine on naine ja mees on mees. Aga küll ma olen kogu aeg olnud seda meelt, et meil on, peaksid olema. Oma oma näite varal püüan seda iga päev võib-olla ka tõestada. Meil on üpris võrdsed võimalused. Elus läbi lüüa. Aga alati sa pead ütlema seda nagu selles kontekstis, et arvatakse, et meestel on rohkem võimalusi, et ja naise ei märgata, et naised on sama andekad, sama töökad tublid ja kõik nii edasi. Ja nüüd hakkab kohe see, aga eks ole. Ja neid jagasid ma olen selles ametis ka rohkem tundnud kui, kui, kui mujal. Tõepoolest, see on esimene amet, kus ma tihti jään mõttesse, mõtlesin. Aga mul on see asi sellepärast raske, et ma lähen lahine viskama. Ei imesta, et meie valitsuses on, on vähe, naisloodetavasti tuleb neid kunagi rohkem, aga kindlasti mitte sellepärast mitte sellepärast, et valitsusse on vaja mehi ja naisi, vaid sellepärast, et need isikud on tugevad tugevate isiksustena mitte tugevat mehena või tugevat naisena. Kui sa ikka sõidad kuskile ja peab su suu pähe värvima. Sõidu ajal oled proovinud? Ei ole kerge, eks ole. Kujutan ette, aga kui ei õnnestu, lähed? Küll lähed, ilma suuta, ei ole see, aga meil on kohustus olla head. Apediidsed ma olen ise püstitanud endale küll selle eesmärgi, et vaata, kui mees on väsinud ja närtsinud, siis paneb valge särgi selga ja noh, kõik saavad aru, et tegi eile õhtul palju tööd, aga naine ei anna endale seda ise andeks ja, ja samuti, et mis siis nüüd viga, juuksed sassis peas ja ja üks silm värvitud ja teine värvimata ja nii edasi. Need asjad muidugi, mis ja muide rõhuvad ka rahakotile. Aga ütleme, eks see naisküsimus on omapärane küsimus ja olen isegi üle kümnekonna aasta tagasi Taislikumisest niisugune aktiivne seal olid muud põhjused, ma ei saanud nagu aru, et miks kõikides nendes uhketes suurtes Eesti asja eest võitlevates kogudes oli vähe naisi. Ja siis tundus, et äkki naised toete saavad paremini hakkama. Praegu ma küll arvan, et ühiskond on tervik ja üksinda mehed oma asju ja naised oma asju üksinda, nagu küll ei saa, et, et me vajame, vajame teineteist nii nagu nii, nagu me armastame teineteist. Nii elus kui töös. Jah, sest küsimuse asetus niimoodi sedasi muutub kuidagi väga-väga kistuks. Täpselt ma olen. Ma olen nõus, et, et on vaja lihtsalt isiksusi ja, ja see sooline eripära annab, annab sinna oma kordumatut võlu juurde ja et seda, seda vaheldust võiks, võiks nagu tõepoolest rohkem olla, aga mitte lihtsalt seda, kui käsitleda asja iseeneses. Protsentuaalselt peaks, ütleme olema seal mingis selles teiseskolmandas kogus nii palju naisi, nii palju mehe, ma ei tea, mina seda põhjamaadega. Põhjamaa niisugust võitlevat feminismi ei ole ma kunagi pooldanud, see ei ole Eesti tee, seda on ka näha, et meie ühiskond ei lähe, ei lähe, sest seda teavet on toodud küll siia ja püütud meie eesti naisi õpetada peaksid olema kvoodid ja mis kõik, aga ei ole see, kogu meie peaksime välja jõudma. Tegelikult Eesti ühiskonnas on naisel olnud ju alati väga tähtis roll. Hästi mõtlemapanev on see, et kui kui siin sajandeid tagasi, rasketel aegadel nälja ajal, kui kadus perest pereema siis oli üpris kindel see, et võivad lapsed järgi minna. Aga mehed, kes tihti jäid sõtta, jäidki sõtta. Naised kasvatasid lapsed üles. Et see sitkuse osa ja, ja selline, ütleme aga ikkagi niisugune ema ja perenaise tähtis osa meie kultuuris on päris päris tore ja võimas. Mis ei võta meestelt põrmugi midagi vähemaks. Me oleme rääkinud palju sellest, millega iga päev tegeled, äkki midagi, mis on, on su niisugune meelistegevus või või see, mille jookse tahaks leida oma väga täis märgitud kalendaariumis, kui seal tekib üks auk, ega sa tahaksid seda täita? Saaksin lugeda, ma ei ole nii ammu lugenud. Ja õhtul, kui koju jõuan, raamatu kätte võtan, siis ma lihtsalt ei näe enam. Olen küll saanud endale prillid, aga need on siis töö juures. Ja siis muidugi tuleb väsimus peale, see, mida ma lapsepõlves ja noorpõlves tegin, neelasin raamatuid, lugesin poole viieni. Seda pole enam ammu olnud. Alati võiks rohkem nautida seda, mida teised teevad. Selle ameti juures ma jumaldan asjaolu, et mul on võimalus külastada peaaegu kõike kontserte, teatrietendusi näitustega on veidi kehvem. Kui kui avamisele ei jõua, siis paraku on see kaks ja pool kolm nädalat juba juba möödas ja, ja päris päris õudne on mõnikord taibata, et sama väga-väga hea kolleegi ja sõbranäitust ei näinudki. Õieti nägid läbi galerii akna ja mõtlesin, et ülehomme-ülehomme on teisipäev, märts on kinni, nii, mul on päris suur hirm, et kas lihtsalt niisama oskan kenam olla, see on selle pingelise töö juures üks asi, mis mind vaevab ja millega ma tegelen oma ameti esimesest päevast peale, et kui ei ole seda oravat ratas? Kõi see võib olla päris kummaline tunne ja, ja siin ma tulen alati tagasi selle sooja mõtte juurde, et mul on akadeemia minu tudengid ja siis mul on võib-olla sellel hetkel see leht paberit ja et mul on midagi, ma ei tee ainult seda tööd, pigem on see tulnud mu ellu, nii, nii, kas nüüd just ootamatult, eks ole, suhteliselt tahaks, tahaks reisida, tahaks soojale maale. Tantsida hästi palju tahaks tantsida, ma ei tea. Niisugune tohutu vajadus ennast liigutada ja muusika saatel mõnusalt. Mida ma olen ka ikkagi teinud, vaatamata kõikidele, mõnikord ka kõrval pilkudele, otototoot. Õnnelik tahaks seal, kes ei tahaks? Mina omalt poolt sulle kõike seda ja muidugi lisaks ka nii-öelda põhitööle vajaminevat jõudu ja edu. Siitpoolt nüüd soovin. Ja loodame, et see just alanud aasta on nii meile kui teile head raadiokuulajad millegi väga olulise poolest.