Kandsin hullud, ütle Pälistile kass, kes oskab nõnda silmist kaduda, et temast jääb õhku vaid lai irvitus. Kõik on hullud küll, selles hulluses on oma meetod kask alati irvita. Pole ju hullem kui põline inglise fraas Su krinud laike Chesed kätt. Kübarsepp ja märtsijänes, kellega Alicetil ka suhelda tuleb, on samuti ammu tuntud kujud. Iga inglane teab, et on halb olla. Machete ometi käituvad nad metoodiliselt, märtsijänes on märtsis hulluks läinud ja Kübarsepaga juhtunud sama õnnetus, kui ta oli hakanud viletsa muusikaga aega surnuks lööma. Need tegelased pärinevad, muidugi levis Reali raamatust Alice imedemaal, mida külje akteerivis taas mõnigi, kes käis vaatamastele uut filmiversiooni järjekorras juba 20 seitsmendat, 145 aastat tagasi ilmunud kummastav raamat, mille menu kirjandusloost täiesti tavatu ajendab ikka ja jälle küsima, kust läheb piir hullumeelse fantaasia ja geniaalsuse vahel? Vastustele Meile pole ikka veel aga tänases saates jabur tee, laudkond ja veidrad geeniused püüan vahendada oletusi selle kohta, miks ilmse vaimse puudega inimeste seas on geeniusi ja antud juhul võib igaühest saada näiteks andekas kunstnik. Mina olen Piret Pääsuke, jabura tee laudkonna meenutamiseks võtsin appi, meie heliarhiivi. Tundub peatükk raamatust Alice imedemaal on tallel Jüri Krjukov esituses. Niinimetatud staar andekuse fenomen pole iseenesest mingi uus nähtus. Esimene kirjeldus sellest, kuigi mitte säärase nimetuse all, pärineb juba aastast 1789. Ameerika arst Benjamin ras kirjeldab nimeldama kohtumist Thomast Fulleriga Aafrikast pärit orjaga, kellel oli hämmastav arvutamisvõimet. Muidu oli aga tegemist vaimselt alaarenenud inimesega. Praktiliselt ei mõistnud ta mitte midagi, märkis Raš. Aga kui tal paluti arvutada, mitu sekundit on elanud mees, kes on vana 70 aastat, 17 päeva ja 12 tundi andis suller vaid pooleteise minuti pärast õige vastuse 2210 miljonit 500800 sekundit. Seejuures olid arvestanud sedagi, et nimetatud ajavahemiku siis jäi 17 liis aastal teadusmaailma ilma näiteid sedasorti geniaalse, sest alles sajandi jagu hiljem. Tuntumad kirjeldused pärinevad Briti neuroloogilt John Langdon Downilt kes esimesena andis ka hiljem tema järgi nimetatud Downi sündroomi detailse kirjelduse. Ta kirjutab 10-st patsiendist, keda oli uurinud oma kolmekümneaastase töö jooksul öelist vutihullumajas nimetades neid idioot sabanud idioodist. Teadusemehed. Sellest ongi tulnud andekate autistide tähistamiseks. Mõiste savani sündroom. Kõikidel tauni poolt kirjeldatud isikutel oli mingi ebatavaline anne, olgu siis musikaalne, matemaatiline või mehhaaniline samuti väga hea mälu teatud detailide osas. Ühel mehel oli näiteks sõna-sõnalt peas kuueköiteline teos, rooma riigi tõus ja langus ning ta võis seda suvalisest kohast tsiteerida, mõistmata samas midagi sisust. Üks laps oskas ääretult loomutruult ja detailselt kõike joonistada, kuid nagu kirjutas taun Vaimu kõrgemates võimetes, valitses tal suhteline tühjus. Erakordne musikaalne andekus äratas tähelepanu Ameerikast kodusõja aastatel. Nimelt ostis 1850. aastal advokaat inspiratsioon endale orjaks ligi inside abielupaari koos kolme poisslapsega. Üks neist oli sünnist peale pimedam. Tööle ei saanud teda panna nii kuulast sageli peal peretütarde klaverimängu ja hakkas nelja-aastaselt meloodiaid järele mängima ning viie aastasena juba ise komponeerima. Advokaat palkas talle eraldi muusikaõpetaja, kelle hämmastas oli mõistagi suur. Kui poisike oskas juba ainult korra kuulanult suvalise muusikapala järele mängida. Peage andiste kontserte ja mängis 11 aastased isegi valges majas president tükkanalile. 16 aastaselt tegi kaheksandaks maailmaimeks hüütud pime Tom aga maailmaturnee. Hoolimata erakordsest musikaalselt võimekusest piirdus tema sõnavara vaevalt 100 sõnaga iseendast rääkistavaid kolmandas isikus ega kontakteerunud teiste inimestega. Maja ette puu alla oli asetatud laud ja märtsijänese ning Kübarsepp jäid selle ääres teed. Nende vahel istus unihiir sügavas unes ja mõlemad kasutasite tapadjaks, toetades temale küünarnukke ja vesteldes üleda pea. Väga ebamugav uni. Hiirele mõtles Alice ainult et kuna ta magab, pole tal sellest ehk lugu. Laud oli suur, aga kõik kolm istusid hunnikus ühes laua nurgas. Pole ruumi, hüüdsid nad niipea, kui nägid Alice Sid tulevat. Ruumi on siin küll ja küll, ütles Alice pahaselt ja võttis ühe laua otsa juures suures tugitoolis istet. Võtke veini, ütles märtsijänes julgustavaldoonil. Alice vaatas laua üle, kuid seal polnud midagi peale tee. Ma ei näe siin veini, tähendas ta. Seda polegi, ütles märtsijänes. Siis polnud neist kuigi viisakas seda pakkuda, ütles Alice vihaselt. Sinust polnud kuigi viisakas kutsumata lauda istuda, ütles märtsijänes. Ma ei teadnud, et see on teie laud. See on kaetud palju enam kui kolme jaoks, sõnas Alice. Su juuksed tahaksid lõigata, ütles kübarsepp. Ta oli Alicetasid tükk aega õige uudishimulikult sõlmitsenud ja need olid ta esimesed sõnad. Teil tuleks õppida hoiduda isiklikke märkusi tegemast, ütles Alice teatava rahangusega. See on väga kasvatamatu. Seda kuuldes ajas Kübarsepp silmad hästi suureks, aga kõik, mis ta ütles, oli miks on rauk nagu kirjutuslaud? Oi, nüüd saab nalja, mõtles Alice. Tore, et nad hakkavad mõistatusi esitama. Ma usun, et mõistatan selle ära, lisas ta valjusti. Tahad sa ütelda, et sa arvad, et suudad leida sellele vastuse? Küsis märtsijänes. Täpselt nii, ütles Alice. Siis sa pead ütlema, mida sa mõtled, jätkas märtsijänes. Ütlengi, sõnas Alice ruttu. Vähemalt vähemalt ma mõtlen, mida ütlen, see on ju seesama saate aru. Mitte põrmugi, seesama, ütles kübarsepp või noh, siis sa võiksid ju ka väita, et ma näen, mida söön, on seesama, mis ma söön, mida näen. Võiksid niisama hästi väita, ütles märtsijänes, et mulle meeldib, mis ma saan, on seesama, mis ma saan, mis mulle meeldib. Võiksid niisama hästi väita, ütles unihiir, kes nähtavasti rääkis unes, et ma hingan, kui magan, on seesama, mis ma magan, kui hingan. Sinu juures ongi see üks ja sama, ütles kübarsepp. Sellega jutuajamine soikus. Seltskond istus veidi aega vaikides. Alice mõtles üle kõik, mis ta suutis meenutada ronkade ja kirjutuslaudade kohta ja mida polnud just palju. Nad oli juba sünnist saadik peale teistest lastest erinev. Ta oli tasakaalutu, magas väga vähe ja oli kõiges väga valiv, sõivaid, teatuid toite. Ta sättis oma mänguasju pidevalt ritta ja võis tegevusi lõputult korrata. Igasugune pingutust vallandas temas paanika, mispeale püüdis ta peitu pugeda, viljast kellelgi end puudutada. Nõnda meenutab ta Jansa faas tänaseks seitsmeteistkümne aastase poja ema. Lastearst taipas peagi, millega tegu ja diagnoosis matil autistliku häire. Rohkem kui 70 aasta eest oleks selline laps tembeldatud ala arenenuks või nõrgamõistuslikuks ja tõenäoliselt pandud elama vastavasse hooldusasutusse sest alles 1940 avastasid kaks meedikut pea samaaegselt teine teisel pool maakera psühhiaater Leoga naer pooltimoris ja pediaater Hans Aspergeri Viinis. Et selline arenguhäire on omaette sündroom. Nad nimetasid selle autismiks, mis on tuletis kreekakeelsest sõnast autos ise ja kirjeldasid selle sündroomiga lapsi kui omaenese maailma sulgunuid, kes pole võimelised ümbritsevaga kontakteeruma. Kannerbedas autismi, skisofreenia avaldumisvormiks. Lapste heas asberger nägi nomeni laiema kogumina, mis hõlmas igati intelligentseid, kuid välisilmaga suhtlemisvõimetuid inimesi kui ka täiesti sulgunud vaimses arengus maha jäänud isikuid. Tänapäeval tehaksegi nende seisukohtade järgi vahet autismi varase vormi ehk pärisündroomi ja Aspergeri sündroomi vahel. Esimene avaldub juba 10 kuni 12 kuu vanuses, sellised lapsed häälitsevad vähe või üldse mitte ning sageli vaimse peetusega. Seevastu Aspergeri sündroom ilmneb enamasti alates kolmandast eluaastast, sageli häiretega liigutustes. Aspergeri laste intelligentsus on normaalne või isegi keskmisest kõrgem. Nad hakkavad varakult ja palju rääkima, sageli väga hoolikalt sõnu valides. Metsa hakkas juba pooleteise aastaselt sõnu kokku veerima ning luges peagi kõike, mis silma alla sattus. Vanemad nägid selles võimalust pojaga suhelda. Ta ema meenutab. Kui midagi oli paberile kirjutatud, siis ta lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidi seda lugema. Säärast tavatult varast lugema hakkamist ja kirjas ennast nii-öelda lummatust nimetatakse hüperleksijaks, mis võib nimelt viidata autismile. Näiliselt erakordne keeleline osavus aga ei tähenda veel seda, et laps loetut mõistaks. Lapsevanemad ja õpetajad, kes noorukeses lugejast vaimustuses, võivad ta vaimselt üle koormata kuna eeldavad, et nii tubli lugeja on üldse väga andekas. Mäti vanemalt seda viga õnneks ei teinud ning kuueaastaselt hakkas poiss ise klaverimängu õppima. Kolm aastat hiljem esines ta juba omanimelise trioga ja salvestati tema esimene heliplaat. Chasti murtserdiks sõitnud noormees, keda väikelapsena hirmutasid tugevad helid, on tänaseks esinenud mainekatele, muusikafestivalidel ja televisioonis salvestanud veel viis heliplaati ning on võimeline ka intervjuusid andma. Zemani sündroomi asjatundjad Harold reserv, kes on kohtunud õige mitmete hämmastavalt andekate autistidega, ütleb. Aeg-ajalt plahvatab uus talent justkui rakett ja raputab meid täiesti ainulaadse sentsatsioonilise võimega juba niigi erandlikku seisukorras. Metsavas on selline rakett, talent. Ilmselt kõige kuulsam autist maailmas on aga väljamõeldis räimanud Päbit filmist Reinven. Teda kehastanud Astin Hoffmann võitis selle rolliga Oscari. Ta valmistus osa täitmiseks rohkem kui aasta ning kohtus mitmete autistide ja Zeman sündroomiga inimestega nende hulgas Ginbiigiga, kes oli stsenarist, päri mõrule põhiline eeskuju remondi tegelaskuju loomisel. Siinkohal tuleb märkida, et mitte kõik teemandid pole autistid. Umbes poolte saar andekate puhul on nende erakordsed võimed põhjustatud mingist muust arenguhäirest, nagu ka Ginbiigil. 1951. aastal sündinud Kimi puhul oli kohe näha, et tema peaga pole kõik korras. See oli haiglaselt suur, lausa kolmandiku võrra suurem kui normaalne. Uurimisel selgus, et tal puudus kaht ajupoolkera ühendav Mõhk keha. Väike aju oli alaarenenud. Sellest põhjustatud raskete liikumis- ja kõnepuuete kõrval avaldasid aga poisil õige pea ebatavalised anded. Juba pooleteise aasta vanuses õppis ta lugema ja nelja aastaselt olid kaheksa entsüklopeedia köidetel sõna-sõnalt peas. Elu jooksul talletus talle mällu ligi 12000 raamatut. Piisas vaid leheküljevaatamisest, kui kinni aju selle vähem kui 10 sekundiga otsekui skaneeris. Väidetavalt salvestas ta ühe silmaga avatud raamatu vasaku teisega parema lehekülje. Tema hüüdnimi oli kimp juuter. Lisaks raamatutekstide fenomenaalselt meelde jätmisele Hoskaskin pikka kalendriarvestust suutis mõne sekundiga välja arvutada, millisel nädalapäeval oli keegi sündinud või mis nädalapäeval saaks näiteks 70 aastaseks. Tal oli peas paljude USA ja Kanada linnade tänavavõrgustik koos postiindeksid ega samuti vastavad telefonid kaugvalimiskoodid. Hoolimata sellistest võimetest oli tal raskusi igapäevase toimetulekuga. Ta elas elu lõpuni koos isaga, kuigi erinevalt autistidest õppis päris hästi teiste inimestega suhtlema. Pärast seda, kui film Reinven saar andekuse ja autismi fenomeni laia avalikkuse jaoks teadvustes kutsuti, kin piiki õige sageli esinema nii televisiooni kui ka üliõpilastele ning ta teinud seda meeleldi. Ta suri mullu enne jõule 58 aastasena. Mis teob mälumeister, kin piiki, muusik metsa, Vaaži matemaatikageeniust, Nielt ametit või elavaks kaameraga süütul stiivin Vilczyri, kes pärast kümneminutilist helikopterilendu mõne suurlinna kohal on suuteline linna panoraamid detailselt üles joonistama. Kas pealtnäha nii erinevatel annetel, võib-olla mingi ühine nimetaja? Ameerika psühholoog theralt rehvert uurib juba palju aastaid saar andekuse fenomeni ja on leidnud mõned tunnused, mis ühendavad kõiki see maantee ükskõik millised on nende spetsiifilised võimed. Kõigile on ühine märkimisväärne mälu mis on aga väga kitsas, piirdudes vaid vastavaandega, seletad resert. Veel on silmatorkav tõsiasi, et kõik Stavantide anded on tüüpiliselt parempoolsed. See tähendab, et neid juhib parem ajupoolkera, mille nii-öelda vastutusalaste kuuluvad kunstilised visuaalsed ja motoorsed võimed aga ka mitte sümboolsete konkreetsete faktide talletamine. Vasak ajupoolkera seevastu kontrollib pigem loogilist ja abstraktset teadmist, võimet mõista seoseid, arenguid ja sümboleid ning keelekasutust. Juba 1975. aastal saadi esimesi tõendeid selle kohta, et autistidel võib-olla vasak ajupoolkera kahjustatud. Selleks viidi seitsmeteistkümne autistliku lapse ajusse. Kontrastainet ja saadud esse fonogrammid näitasid, et 15-l lastel oli tõesti kahjustusi vasakus ajupoolkeras. Hiljem on veel mitmeid uuringuid, seda leidu kinnitanud. 1980-ni Nendel aastatel hakati uurima, miks tabab autism eelkõige meessoo esindajaid ja miks on saar andekate seas mehi neli kuni kuus korda naistest rohkem. Vastuse leidsid teadlased loote aju arengut jälgides. Nimelt areneb vasak ajupoolkera paremast aeglasemalt ja seetõttu kauem võimalike kahjulike mõjutuste meelevallas. Ohufaktorina tuleb eelkõige mängumeessuguhormoon testosteroon, mille liigne teke võib pidurdada meessoost loote kasvu ja mõjutada vasaku ajupoolkera närvitalitust. Just rohkem arenenud parem poolkeraAga reageerib vasaku arengu peetusele veelgi kiirema kasvuga ja nii-öelda loob ruumi eriliste parempoolsete võimete jaoks. Paraku ei seleta see teooria, miks ei saa kõikidest autistidest maantee ega sedagi, kuidas tekkiv saar andekus hilisemas eas nagu näiteks Daniel Tammeti juhtumil. Danil oli kolmeaastane, enne kui teda tabas raske epilepsiahoog. Ta jäi küll ellu, kuid midagi oli temast täiesti muutunud. Väike poiss hakkas teiste lastega mängimise asemel uurima matemaatikaõpikuid ja taimemustreid. Ise on ta meenutanud. Ma oleksin küll mänguväljakule, aga mitte mängima. Väljak oli puudega ääristatud. Kui teised lapsed mängisid jalgpalli, lugesin mina puulehti kokku. Praeguseks 31 aastane Daniel lahendab peast keerulisi matemaatikatehteid, selgitades, et näed neid vaimusilmas piltidena. Lähteandmed on ühed pildid, need hakkavad muutuma ja moodustavad uue pildi. Lahenduse. 2004 tegi ta Euroopa rekordi Arv Pi retsiteerimisel loendades viie tunni jooksul üles 22514 p komajärgset kohta. Helid olgu siis tegu muusika või kõnega, aga moodustavate aanile peas mustreid, mistõttu on võimalik väga palju mällu talletada. Tänaseks räägib ta kümmet keelt, nende seas ka eesti keelt, millest võttis endale eestipärase perekonnanime Tammet. 2005. aastal vändatud dokumentaalfilmi jaoks anti talle ülesanne omandada nädalaga keeruline islandi keel niivõrd, et ta suudaks anda intervjuu. Daniel tuli selle ülesandega raskusteta toime. Samas on aga eriliselt andekas noormees ikkagi autist. Ta ei suuda eristada paremat ja vasakut poolt õppida autot juhtima igapäevasest rutiinist. Kõrvalekaldumine mõjutajale halvasti. Piinarikas olevat enda sõnul kas või supermarketi külastamine. Seal on liiga palju mentaalseid ärritusi. Ma pean uurima igat vormi ja tekstuuri, igat hinda ja kaupade väljapanekut. Selle asemel, et mõelda, millist juustu osta, tunneme end lihtsalt halvasti. Kübarsepp katkestas esimesena vaikuse. Mis kuube Meil on? Küsis ta Alice i poole pöördudes. Ta oli võtnud taskust kella ja silmitses seda murelikult, vahel sekka kella raputades ja kõrva juurde pannes. Alice mõtles natuke ja ütles. Neljas kaks päeva taga, ohkas Kübarsepp. Ma ütlesin sulle, et või ei kõlba kellavärgile, lisas ta ja vaatas vihaselt märtsijänesele otsa. See oli kõige parem või, vastas märtsijänes mahedalt. Olgu, aga leivaraasukesi on ilmselt Kasisse sattunud Torises Kübarsepp. Sa ei oleks tohtinud võid leivanoaga sisse panna. Märtsijänes võttis kella ja silmitses seda nukra näoga. Siis kastis ta selle oma teetassi ja silmitses seda taas. Aga ta ei mõistnud midagi paremat öelda, kui korrata oma esimest väidet. See oli kõige parem või? Tead. Alice oli uudishimulikult üle ta õla kiiganud. Mis naljakas Kell tähendas ta, see näitab kuupäeva, aga ei näita, mis kellaaeg on mistarvis, ta peakski, pomises Kübarsepp. Kas sinu kell näitab, mis aasta on? Muidugi mitte, vastas Alice varmalt, aga ta ei tee seda sellepärast, et üks ja sama aasta püsib ju nii kaua aega. Minu omaga on just seesama lugu, ütles kübarsepp. Tõnissoni hirmsasti hämmeldunud Kübarseppa lausel ei paistnud olevat mingit mõtet ja ometi olid need sõnad kõik täiesti tuttavad. Ma ei saa vist päris hästi aru, lahususteni viisakalt, kui suutis. Unihiir magab jälle, ütles kübarsepp ja kallas natuke kuuma teeta ninale. Uni hir raputas kannatamatult pead ja ütles ilma, et oleks silmi avanud nimel nimelt just seda tahtsin ka mina ütelda. Miks avaldub saar andekust vaid üksikutel inimestel või on see igasühes mees kuskil peidus? Teadlased seda ei välista, sest andekus võib teinekord ilmneda väga üllataval moel. Kümmekond aastat tagasi uuris neuroloog Pruus Miller San Franciscos eakamaid inimesi, kes kannatasid dementsusest põhjustatud mäluhäire all. Ta avastas, et viiel neist olid dementsuse süvenedes tekkinud ühekorraga enneolematut loomingulised anded. Näiteks oli üks 64 aastane naine hakanud maalima väga tõe Truid loomapilte kuigi polnud iial enne maalipintslit käes hoidnud. Järele pärides, leidis Miller mõne aja pärast veel seitse patsienti, kellel pärast dementsuse teket oli hakanud avalduma kunstiline või musikaalne andekus. Kummalise fenomeni jälile jõudmiseks uuriste nende ajutomograafiga ning avastas, et pea kõikidel oli vasak ajupoolkera kahjustatud eelkõige otse aju ja oimusagara piirkonnas. Seepeale tõstatas ta küsimuse, kas on võimalik, et taandareng just nimelt nendes kohtades nullib takistused, mis blokeerivad normaalselt töötavas ajus liialt tugevad visuaalsed muljed ja väljenduse oskused. Milleri oletus toetas Sydney ülikoolis tehtud Kliment 11-le katseisikule hästi lühikest aega tugevaid magnetimpulsse vasakusse oimusagaras ja otse ajju. Seejärel anti neile kaks joonistamisülesannet ja kaks teksti redigeerida neljal katseisikul muutust mitmeks tunniks täielikult joonistamisstiil ja tekstigi suutsid nad hoopis paremini sõnastada. Samalaadne eksperiment Adelaide Ülikoolis äratas seitsmeteistkümnest isikust kahel kalendri arvutusvõime ning parandas viiel teadmiste. Mäluteadlaste arvamusel viitavad need tulemused sellele, et igas meist võib piltlikult öeldes olla lüliti saar andekuse juurde. Professor veider, kes on loonud Sydney ülikoolis meeleuurimise keskuste seente fonde. Mainud ütleb. Sevantidele on priviligeeritud ligipääs ajus oleva info madalamatele tasemetele, mis normaalsed pole ilma sihipärase pingutuseta võimalik. Meil kõigil on sama, toorinformatsioon ei saa seda otsekohe kätte, vähemasti mitte käsu peale. Ekstreemsel juhul võib isegi ajupõrutus need madalamad tasemed korraga kasutatavaks muuta. Zemani ekspert theralt rehved teab igatahes mitut inimest, kellel on pärast peatraumat avaldunud uued võimed. Autismi puhul on üsna kindel, et tähtsat rolli mängivad geenid ehk pärilikkus. Kui ühe kaksikul diagnoositakse autism, siis 90 protsendilise tõenäosusega asega teisel kaksikul. Kui vanematel on juba üks autistlik laps, siis risk, et järgmine laps sünnib sama diagnoosiga on üks 20-le. Et mismoodi on lugu saar andekusega? NSVLi geneetikakeskuses tehtud uuringus vaadeldi 90 nelja perekonda, kus oli diagnoositud autismi kahtekümmend, üht perekonda. Neist sain määratleda kui saba positiivset. Geneetiline analüüs paljastas, et nendes perekondades avaldus viieteist- 10. kromosoomi teatud geeniühend sagedamini kui kuskil esines autismi, kuid Mikelsaar, andekust. Uuringut juhatanud psühhiaater Erika normi sõnastas järelduse lühidalt nii. Selline kõrvalekalle muudab inimese vastuvõtlikuks mingile kognitiivse stiilile või intellektuaalsete piirangute ja tugevuste mallile. Aga see, kuidas need individuaalselt avalduvad, võib sõltuda tervest reast keskkonnateguritest ja võimalik, et ka teistest geneetilistest faktoritest. Äraseletatult tähendab see, et niide nii-öelda ametil ja metsabaasil kui ka 12-le andekale dementsust põdejal on muundunud geene Viieteistkümnendal kromosoomid mis iseenesest poleks ehk mingit tähtsust omanud, kuid kooskahjustustega nende vasakus ajupoolkeras lasid avalduda erilistel võimetel. Viimase aastakümnega on kogu maailmas kasvanud lastel autismi diagnoosimine. Ent Californias, täpsemalt Silicon Valleys oleks justkui vallandunud autismi epideemia. Milles asi? Kui võtta tüüpiline pilt programmeeriast, kes tegeleb päevast päeva tundide kaupa Akodeerimisega, jumaldab detaile ja suhtleb pigem masina kui inimestega, siis paistab küll välja suur sarnasus Aspergeri sündroomiga. Ning kus maailmas oleks rohkem koos andekaid ja loovaid tehnika friike kui mitte Silicon Valleys. Mõned nendest helgetes peades aga suudavad veel sealgi oma erilise andekusega välja paista. Näiteks proteiini, Secklentsleri leiutaja Bildrayer ning mikroelektroonika pioneer ja integreeritud vooluringide isa Corvermiid ei mõtle keeleliselt, vaid piltidega. Mõlemal mehel on düsleksia ehk lugemist häire, mida seostatakse autismiga. Nende eriline mõtteviis, mis baseerub eelkõige paremal ajupoolkeral, võib aga nimeta olla nende edu allikas. California Ülikooli neurogeneetik ta Schwind kommenteerib. Düsleksia varjupoolel peitub sageli eriline võimekus matemaatikas ja arhitektuuris. Ja samas näeb temagi autismi esinemissageduse kasvu põhjust Silicon Valleys. Vanemate jaoks kellesamaid paar sellist geeni on see hea laste jaoks, kes saavad neid kahelt poolt ja küllaga. On see halb? Microsoft on muide esimene suurfirma Ameerika Ühendriikides, kes pakub oma töötajatele autistlike laste kasvatamiseks rahalist tuge. Ent kus mujal leiaks itimees endale veel istamini omataolise partneri kui mitte räniorus. Ja siis polegi väga utoopiline pilt, kui tulevasele emale teatatakse pärast lootevee uuringut võimalus, et teie laps sünnib autistina või järgmise Bill Gates, sina on üks 10-le. Juba möödunud sajandi keskel, kirjutas Hans Aspergeri. Paistab, et mõningane autismi varjund on olemuslik teaduses või kunstis edu saavutamiseks. Igatahes on 20 esimeses sajandi arengu psühholoogidele ja teistele inimeste ühikauurijatel küllaga põhjust vaadelda nii autismi kui ka kõiki veidralt geniaalseid isikuid teises valguses ning teha põhjalikke korrektiive andekuse ja vaimsete puuete piirialadel. Kas lahendasid mõistatuse juba ära? Küsis Kübarsepp, pöördudes uuesti Alice'i poole. Ei, ma loobun vastaselis, kuidas vastus kõlab. Mul pole vähimatki aimu, ütles Kübarsepp. Mulgamite ütles, märtsijänes. Alice uhkus tüdinenud, mõtlen, te võiksite tarvitada aega millekski paremaks, lausus ta ja mitte raisata seda mõistatuste esitamiseks, millel pole vastust. Kui sa tunneksid aega nii hästi, kui mina ütles kübarsepp, siis sa ei räägiks selle raiskamisest. Siis sa ütleksid tema. Ma ei saa aru, mida te mõtlete, ütles Alice. Muidugi ei saa sellest aru, sõnas Kübarsepp ja heitis pea põlglikult kuklasse. Kindlasti pole see veel kunagi ajaga rääkinudki. Võib-olla mitte vastase häälisse ettevaatlikult. Aga ma tean, et kui ma muusikat õpin, löön sellega aega surnuks. Näedsa, see seletab kõik, ütles Kübarsepp. Ta ei kannata niisugust kohtlemist, aga kui sa oleksid temaga heal jalal, teeks ta kellaga enam-vähem kõik, mis sa tahaksid. Näiteks kujutleme, et kell on üheksa hommikul just tundide algusaeg sul tarvitseks ainult ajale sosinal öelda ja vurri käiksid osutid ringi, kellel oleks pool kaks ja lõunaaeg käes. Muud ma ei tahakski, ütles märtsijänes omaette sosinal. See oleks vahva küll, lausus Alice mõtlikult. Aga siis ma ei oleks ju siis veel näljane, eks ole. Esialgu võib-olla mitte, ütles Kübarsepp. Aga sa võiksid kella poole kahe peal pidada nii kaua, kui tahad. Kas teie teete nii? Küsis Alice Kübarsepa, raputasin nukralt pead. E lausus. Me läksime märtsis tülli just enne seda, kui tema jaburaks läks toosutus teelusikaga märtsijänesele. See oli ärtu kuningaemanda suurel kontserdil ja mina pidin laulma väikena Kirwilkvilk vilk, mis sa mõtled, nalja tiik sa tunned ehk seda laulu? Olen minagi selletaolist kuulnud, ütles Alice. See läheb teadvele edasi. Kübarsepp jätkas niiviisi tiire mööda taevateed, nii kui väike kandik teed vihklikel. Siinkohal raputas end unihiir ning hakkas läbi une laulma ehk. Ehk veic jätkas nii kaua, et nad pidid teda näpistama, et ta lõpetaks. No ma olin vaevalt esimese salmiga valmis, kui kuningaemand kisendas. Ta lööb aega surnuks. Pea maha, tal hirmus metsik. Hüüdis Alice. Ja sellest ajast jätkas Kübarsepp kurvalt õide aeg enam midagi, mida ma palun. Nüüd on kell kogu aeg kuus. Alice sil hakkas äkki koitma. Kas teil sellepärast ongi nii palju teeriistu laual, küsis ta. Sellepärast ja vastas Kübarsepp puhates. Kogu aeg on teeaeg ja meil pole aega vahepeal riistu pesta. Ja siis te vist liigute ümber lauatoolilt toolile, eks ole, kriselis täpipealt, ütles kübarsepp sedamööda, kuidas nõud mustaks saavad. Aga mis sünnib siis, kui ta jälle esimesse otsa jõuate? Söandas Alice küsida. Ma arvan, et räägime millestki muust, segasem märtsijänese vahele ja haigutas. See jutt hakkab mind tüütama. Mõtiskleme nüüd ka sellest midagi reaalselt on küll raamatust Alice imedemaal. 70 aasta eest on kirjandusteadlane ja tõlkija Ants Oras kirjutanud muinasjutte fantastika. Irreaalsuse võlu armastavad vist küll kõik rahvad kuid rohkem kui mujal on inglased Nende huvi paeluv Anonsensi vastu. Pedantsus on Inglismaal üks alustetavamaid iseloomujooni. Nii suurt tublid, justkui neutaksegi tegelikus töös ei säilita seda meeleldi, kui vabal ajal keegi tooks. Shop, see on, rikub puhkusemeeleolu kutselise jutuga. Töö on töö ja puhkus on puhkus ning puhkajal vabastatakse end võimalust Ta täielikult kõigest argipäeva mõtete koormast by Meelis tekstist mängida harrastab sporti reageerib des intedesteerid, kuid ergutavast tegevuses maha endale kuhjuvad tolmu. Seda võite teha ajaviite elektri üüri kaudu, mida inglise keeles on rohkem ja paremat kui üheski teises keeles. Või ka aktiivselt muuseas koomiliste värstide luuletamisega, kes võib väita, et malemängul oleks rohkem mõtet. Nii male kui koomilised riimid on oskuse proovid, millele võidakse anduda suure kirglikkusega. Nagu neistki näitest selgub, harrastab Kärol õige delikaatset mängu. Ta kasutab mingi mõttesähvatuse naljas sportlikke võimalusi pillutadest palli ilma kunagi kukuks täiesti maha. Mängutehnika on äärmiselt virtuooslik ja laseb vaatlejal keset kõige uskumatu maid juhtumeid siiski hõljuda mõtte ja mõttetuse vahel. Ta tunneb end meeldivalt intrigeerituna, rõõmustab, kui ta midagi konkreetset avastab, näiteks seda, et mõni lõbusalt narrikas laul osutub mingi populaarse riimik moraaliõpetuse või sentimentaalse ballaadi peeneks paroodiaks ning laseb end hääl meelel edasi hõljuda. Ta autori fantaasia hüplevatel lainetel. Just säärase mänguvaistu tulemuseks võib orase arvates pidada raamatuid Alice Imedemaal ja Alice peeglitagusel maal. Lühis Kärol, kodanikunimega George Ludwig Stotsion oli inimesena väidetavalt õige huumorivaene. Sageli nuriseb vanapoiss, kes töötas Oxfordi ülikoolis matemaatika õppejõuna. Huvi matemaatika vastu oli temast juba varakult põlvepikkuse poisikeseni nõudnud ta isalt, et too seletaks talle logaritmi tabeleid. 12 aastaselt aga luuletas ladina keeles ja kirjutas näidendeid. Ent kui koolijuhataja rääkis teisele poisi andekusest, leidis too, et seda pole vaja esile tõsta ega edendada, kuna nii võib laps upsakaks muutuda. Säärasest vanemliku tunnustamatusest jäi biograafide hinnangul Charles eluks ajaks kokutama ja kannatas ebakindluse all. Muide kõik kirjad, mis ta elu jooksul sai või saatis kataloogis ta hoolikalt, nii et lõpuks oli kogunenud enam kui 90 kaheksatuhandelist viidet. Meel pidas ta kodus iga külalise kohta diagrammi, kuhu oli märgitud, millisel kohal see lauas oli istunud ja mida söönud, et talle järgmisel korral mitte sama toitu pakkuda. Aga samas on seesama veider mees kirjutanud kõige armastatumaid inglise nonsense'i teosed, mida naudinguga lugenud juba mitu põlvkonda lapsi ja täiskasvanuid. Möödunud sajandi keskel kujunes aga nii-öelda meditsiiniline teooria selle kohta, mis ajendas totsionit Alice'i raamatuid looma. On teada, et mees kannatas migreeni all ning tal esines migreeni aurale tüüpilisi nägemishäireid aura. Sümptome kogeb enne haigushoogu vaid 15 protsenti migreenihaigetest enamasti just nimelt muutusi nägemises. Näiteks tekib tunne, et mõni koht vaateväljast otsekui lõigatakse ära või siis nähakse kujutise moonutatult või ilmuvad silme ette sakilise servaga hallid või eredad laigud. Deutsche eluajal seda taju häiret ilmselt veel ei tuntud. Tema päevikus on kirjas, et silmaarst soovitanud tal ühtejärge mitte kaua lugeda ning üldse lugeda hästi heledal küünlavalgel. 1955. aastal aga võttis psühhiaater John Todd kasutusele nimetuse Alice Imedemaal sündroom tähistamaks seisundit, milles inimene tajub iseenesest või oma ümbrust hallutinatoorsel viisil moondununa. See võib avalduda nii mikroskoopia kui ka makroskoopiana ehk kõike tajutakse tegelikkusest väiksemana või suuremana, nii nagu see mäletatavasti juhtub. Alice'iga imedemaal. Võib esineda kuulmishäireid, inimene ei talu enam mingit heli, aga moonduda võib ka ajataju. Lisaks migreenile või välist imeda Maal sündroom eelneda langetõve hoole. Kuid selle võib põhjustada ka herpeseviiruste perekonda kuuluv Epstein-Barri viirus, mida omakorda kahtlustatakse lümfivähi või hulgiskleroosi tekitamises. Alice Imedemaal sündroomi esineb sagedamini lapseeast ning kuna lapse kirjeldus oma tajuhäiretest või täiskasvanule, kes sellisest fenomenist midagi kuulnud, pole kosta täieliku jamstina. Pole ime, kui seda peetakse mingiks muuks psühhiliseks häireks või tembeldatakse laps lausa poole aruliseks. Omavanuste seas võib ta ka muutuda tagakiusamise objektiks. Unihiir avas aeglaselt silmad. Ega ma ei maganud, ütles ta kähedal raugele hääle. Ma kuulsin, iga sõnamiste semud rääkisid. Jutustame Meil on üks lugu, ütles märtsijänes ja palun jutusta nurus Alice ja terrotullisas Kübarsepp või muidu jääd magama, enne, kui lugu räägitud saab. Ükskord ennemuiste elas kolm väikest õekest, alustas unihiir suure rutuga ja nende nimed olid ALSi Lässija tilli ja nad elasid kaevu põhjas. Millest nad elasid, küsis Alice, kes oli alati üpris huvitatud söögi- ja joogiküsimustest. Nad elasid siirupist vastasunihiir, kui oli natuke aega mõtelnud. Seda ei võinud nad teha, tähendas Alice leebelt. Saad aru, nad oleksid haigeks jäänud. Nad jäidki haigeks, ütles unihiir. Väga haigeks. Karlis püüdis pisut kujutada, kuidas selline ebatavaline eluviis välja võis näha, kuid sattus liiga suurde hämmeldus ning jätkas. Aga miks nad elasid kaevu põhjas. Unihiir võttis endale taas väheke mõtlemisaega ja vastas siis. Sest see oli siirupi, kaev. Niisugust asja pole olemas, alustas Alice õige pahaselt, aga kübarsepa märtsijänes tegid. Ja unihiir tähendas tohedalt. Kui sa ei suuda viisakas olla, võiksid loo parem ise lõpuni jutustada. Ei, palun jätka, ütles Alice väga alandlikult. Ma ise ka enam vahel. Ma arvan, et üks siirupi kaev võib ikka olemas olla ka. Või üks ütles unihiir põlglikult, kuid nõustus siiski jätkama. Niisiis need kolm õde, nad õppisid vinnamist, teate, mida nad vinnasid? Küsis Alice, unustatud, hoopis oma tõotuse mitte vahele segada. Siirupit vastas unihiir seekord üldsegi mõtlemata. Alice ei tahtnud uni hiirt uuesti solvata ning alustas niisiis väga ettevaatlikult. Aga ma ei saa ikkagi aru, kust nad seda siirupit siis vinnasid? No kui kaevust vett või vinnata lööb tummaks, mis? Aga need olid ju kaevu põhjas, ütles Alice uni hiirele suvatsemata Kübarsepa tähendust märgata olid ja ütles unihiir, sest see oli põhjalik kaev. See vastus hämmeldas vahest Aliceid, nii et ta laskis unihiirel mõne aja segamatult jätkata. Nad õppisid vinnama, jätkas unihiir haigutades silmi pühkides, sest ta oli juba õige uniseks jäänud. Ja nad vinnesid kõiksugu asju, kõike, mis algab M tähega. Miks M tähega, küsis Alice. No aga miks ka mitte, küsis märtsijänes. Alice. Unihiir oli sulgenud silmad ja hakkas just unne vajuma, kuid kübarsepp näpistas teda ning ta virgus viiksatades jätkas. Mis algab M tähega, nagu mägra läks ja moon ja mälu ja mitmus. Eks ole, öeldakse, et mitu ainsust on mitmus. Kas te olete kunagi näinud niisugust asja nagu mitmuse vinnamine? Tõepoolest nüüd kui sa mult küsid, ütles Alice, suures segaduses tundub mulle, et mitte ära siis seleta, ütles Kübarsepp. Niisugune jämedus oli rohkem, kui Alice suutis taluda. Ta hüppas sügavast nördimusest püsti ja läks minema. Unihiir jäi silmapilk magama ja teised ei teinud kumbki Alice'i minekust vähimalgi määral välja. Kuigi Alice vaatas korra või paar tagasi pool kaudu, lootes, et nad teda hõikavad. Viimasel korral, kui ta neid nägi, olid nad ametis sellega, et püüdsid uni hiirt tee katlasse pista. Sinna ei lähe ma igatahes enam kunagi, ütles Alice põigates läbi metsa. Seal kõige totram tee laudkond, mida ma eluilmas olen näinud. Hüvasti, Alice Imedemaal. Me oleme söönud end paksuks, fantaasiast. Ma ihkan reaalsust. Nii ütlevad laulusõnad. Reaalsuse ihkajatele pole seni eriti hästi läinud, kui pidada silmas katseid leida fantastilise geniaalsuse allikat. Aga kas ongi vaja kõike lõpuni ära seletada? Seepärast laenan pigem lõbusenad antse oraselt. Käreli kunst peitubki suurel määral just taktis, millega ta meid peab ratsionaalse ja irasjana naalse vahemail. Ta ei ole cool, meisterlik ega liialt irooniline, kuigi ta meid vahel oma õige leebel viisil natuke narrib ja üritab. Neil naljadele toodiatel satiiridel puudub terav okas näidatakse nii mõndagi absurdi küljest, kuid nihe tahtlikult peaaegu paitavalt. Et üldmulje on päikseline, tekib õdusunenäoline meeleolu, millest ei tahagi lasta end välja kiskuda liigsete loogiliste pingutustega. Te kuulsite saadet jabur tee laudkondia veidrat geeniused, mille koostas Piret Pääsuke. Helioperaator doktoritöö tegi Viivika Ludwig peatüki Lewis käreli raamatust Alice imedemaal, mille eesti keelde tõlkinud Jaan Kross esitas Jüri Krjukov. Helisalvestis on pärit aastast 1980 Alicetest inspireeritud laule esitasid ansambel Jefferson, ärblein Churchill ja lõpetuseks veel kord Tom veits.