Minu revolutsiooni mälestused 1905.-st aastast on seotud peamiselt Tartumaa ja Lõuna-Eestiga kuigi lõpuks ulatuvad ka Tallinnasse. Selle aasta lõpul võtsin revolutsioonilisest liikumisest osa Venemaa Sotsiaaldemokraatliku tööliste partei liikmena. Tartu ei olnud teatavasti tol ajal eriti mingi tööstuslik linn. Nii et tööstusliku prioritaari alati oli vähe. See oli koolide linn ja tema poliitilisele elule andis eriti ilmet. Ülikoolinoorsoopaljus. 1005 ta viienda aasta suvel olin mina isiklikult põrandaalune. Elasin Valgas, kuid paar päeva enne seitsmeteistkümnendate oktoobrit saabusin Tartu ja võtsin siis järgnevatest sündmusest elavalt osa. 16. oktoobril oli Ülikoolis suur rahvakoosolek, kuid muidugi ei sobinud see rahva paljus ülikooli aulasse, vaid kogu ülikooli esine. Väljak oli nagu üksainus rahvamurd. Sel õhtul pidasin mina Ülikooli. Ees just kõnet Sõjavägi ümbritses kogu väljaku, kuid mingiteks sessi sellest ei järgnenud. Ja õnneks meile ka meie teadnud, et samal ajal toimus just Tallinna turul kohutav draama. Järgmisel päeval oli Tartus jälle väga suured tööliste demonstratsioon ja õhtul Tähe tänava alguses olevas meedikute klubis suurem koosolek. Äkki kostis koosolekul teade, et rünnatakse sealsamas lähedal olevat postjaama. Selle põhjuseks öeldi tookord olevat. Sakslaste ninamees. Advokaat folk on oma kaitsesalgaga sinna kogunenud ja kavatseb koos Olejaid rünnata. Ääretut rahva Parvet ründasid postijaamani. Koti medal. Väljakul sündis juba riisi lusi ja siis valgustatud jaamahoonest kostsid äkilised püssipaugud tulistati kaks kolm korda. Meie arvasime tookord, et üldse keegi haavata ei saanud. Postion vallutati. Telefonid, millega mõisnikud võisid maal oma mõtteosalistega ühenduses olla, hävitati kuid hiljem kuulus, et üks inimene oli surma saanud, see oli Tartu reaalkooliteenija ja neli-viis inimest haavata. Vahest siinkohal oleks pisut vaja kuulajaile meenutada, kus asus tolleaegne Tartu postijaam. Tartu postijaam oli tol ajal Riia ja Võru tänava vahel. Seal, kus on praegu põllumajandusakadeemia maja futsioonid, madal, ühekordne ehitusvalges hammastikuga selle ees nagu kõrtsihoone treimine, ajalist vanadegatsioonide taoline. Nii, palun jätkake varsti, sellele järgnes tol ajal Eesti kodanluse poolt organiseeritud niinimetatud. Bürgemusse ja kongress, see kongress ise läks lõhki ja demokraatliku tiivavõit oli täielik. Sellel kongressil tutvusin isiklikult paljude Põhja-Eesti revolutsiooniliselt meelestatud saadikutega saadikuid, nagu teada, oli üle 800 ja sellest kongressilt, kui mis kolm päeva kestnud suundusin ma ühes tolleaegse revolutsiooniliselt tegelase Mihkel Aitsami ka, kes oli pärit Velise vallast ja Bernhard Laipmani ka Põhja-Eestisse. Ühes nendega pidasin ma seitsme päeva jooksul seitse revolutsioonilist koosoleku Põhja-Eesti valdades. Pärast seda saabusin ma Tallinna, kus pidi olema 11. detsembril Põhja-Eesti omavalitsuste kongress. Kuid kongressi päeval kuulutati Tallinnas välja sõjaseisukord. Jaa, kaasakat võtsid Estonia hoone enese alla. Et kongressi saadikud hoolimata halbadest teeoludest raudteestreigist ja kõigest sellest hoolimata ligi 200 oli siiski kokku tulnud, taheti kongressi juba põranda all ära pidada. Selleks kogunes selle päeva õhtul Volta vabriku keldris suur osa maasaadikud. Töölisvanemaid ja tööliskonda. Otsustasid nii jätkata üldstreiki välja kuulutada. Mõisnikud, vangistamine, Tallinna toomine. Kuid mingit kindlat otsust vastu võtta ei saadudki, sest äkki teatati, et Volta vabrik on sõjaväe poolt ümber piiratud. Koti medali Tööl põgenes, suur osa neid saadikuid kuidagi ära, kuid minu mälestuse järele 23 mina nende hulgas vangistati. Mina isiklikult sattusin Toompealt vanglasse. Üksikud pildid tolleaegsest vanglaelust olid. Esiteks paistis maalt detsembri algupoole Vai keskpaiga ja lõpupoolel mõisate põlemist ehitust, siis hakkas saabuma poolsurnuks pekstud inimesi. Öösiti avati rauduksed, visati poolsurnud inimesi põrandale. Kongid olid äärmiselt täis kuhjatud. Ja siis levis ka teade Viljandis tappa talgust. Meeleolu oli igatahes väga raske. Mina isiklikult pääsesin tänu sellele vanglas olekule, sest samal ajal, kui mind Tartus ja mujalt taga otsiti pidasid valitsusvõimud mind teises kohas kinni ja nii ei olnud üksnes minuga, vaid näiteks maal piisas tihtipeale ainult sellest, et inimene oli aulakoosolekust osa võtnud, et maha lasta. Need aga, kes sattusid Tallinnas kinni, olid kuidagi kaitstud. Nii verise iroonia nakkuise kostab. Kas te kuulsite hiljem või vanglapäevil midagi oma kongressikaaslastest, kellega te Tartus või Tallinnas koos olite? Värnad, Litma, lasti kuu aega hiljem oma kodus karistussalkade poolt maha ja Mihkel Aitsami pääses põgenemas Soome. Seal mina kohtasin teda järgmisel aastal hiljem oli vangis, vabanes alles seitsmeteistkümne aasta revolutsiooni järel ja langes siis püssi mõisa ülevõtmisel mõisnikud käsilaste kuulidest saksa okupatsiooni ajal 1908 tõist isegi ta laip kaevati välja ja viidi teadmata, kuhu teie olete vanglas juba enam-vähem tuntud kirjamehena. Tol ajal teil oli juba teoseid trükis avaldatud. Oli juba mitu aastat, olin, ma algas, nemad kirjanduslikku tegevust väga varakult ja esimene teos ilmus trükist, kui ma olin 15 aastane. Vanglas püüdsin ma kõik aeg töötada, kuigi see nois oludes äärmiselt täis kuhjatud kongidesse. Raske oli, kuid ühel tormisel ööl, kui mu kaaslased narridel magasid kirjutasin oma värsivormilise teose mere ja tõin selle pakkimis paberile tehtud lisandi salaja vanglast lahkudes kaasa ja viimitlesid alles sama aasta kevadtalvel Peterburis, kus elasin pale nime all. Kui vana te olite siis, kui vangipõlv lõppes ja te jälle vabadusse pääsesite? Mina pääsesin vangist vana kalendri järele seitsmeteistkümnendal veebruaril. Ja järgmisel päeval sain mina 20 aastaseks.