Tere, kena pühapäevast hommikut, kõikidele vikerraadiokuulajatele on jutusaateaeg. Tänase jutusaates on stuudios kaks meest, kes ühtepidi on koolivennad. Ehk siis lõpetanud mõlemad üks Tallinna teise keskkooli ja teine siis juba reaalkooli. Aga kooliajal me väga kokku ei puutunud. Jürgen Rooste on täna jutusaate külaline ja Tarmo Tiisler, saatejuht tere Jürgen. Tere hommikust. Ma ütlesin, et me kooli ajal väga kokku ei puutunud ja võib-olla üldse kokku ei puutunud, sest meie vanusevahe on täpselt selline, et meie ainus võimalik kokkupuute koht oli tõenäoliselt see, kui mina olin kooli viimase aasta viimasel koolikellal ja sina siis esimese klassi värskele õpetajana tulid mulle lilli tooma, võib-olla me kohtusime seal, aga võib-olla mitte. Pärast seda me oleme kuidagi aegajalt noogutanud teineteisele, mulle tundub vähemalt mingitel kohtadel ja, ja nüüd siis on võimalik ka natuke omavahel juttu rääkida. Sulle peaks vist ütlema, et sa oled poeet või kirjanik või mis peaks ytlema? Jah, seda võib öelda vaata selle üle võib ju vaielda, kes on kirjanik, kirjanik on peaasjalikult minu arust ikkagi ise, kes kirjutab ja ega mul väga palju seda kirjutamiseni, aega ja ruumi ei ole, kõigi muude tööde kõrvalt. Ta kuidagi tahaks rohkem röövida nii-öelda seda aega endale. Aga teisest küljest Eesti ühiskonnas ka, et sul ei olegi võimalik olla tegelikult ju täiskohaga professionaalne kirjanik. Eestis on selles mõttes paar kirjanikku, kes jaksavad end ära elatada ja saavad hakkama. Aga enamasti. Enamasti pead sa tegema mingit muud tööd ka noh meil on ju suur ja kirjanik on kas ajakirjanikud või töötavad, teevad kuskilt reklaamikirjutust või, või, või, või teevad veel mingit hoopis selle asjaga seonduma tööd? Lihtsalt ütleme, nende müüginumbritega ei ela peaaegu keegi ära ja ja selliseid elupõliseid suuri stipendiumid on ka vähe, nii et noh nii võib öelda ja võib-olla mulle meeldib see kõla on hästi, võib öelda, et ma olen kirjanik ja võib-olla isegi tahan olla. Aga kas ma päriselt olen seal juba suhteline. Samas on minu meelest eesti keeles väga ilus sõna kirjanikuhärra. Küll kasutati seal nende kohta, kes kirjutasid kahe maailmasõja vahel, aga kõlab ikkagi ilusasti. Meeldivad härrad, niiviisi tuleb, kohe meeldis. Oskar Lutsu anekdoot või kui mida vist Luts ise oli levitanud, nagu ma kuulsin, et Luts oli pisut vildakile, tuli kõrtsust, jaa, jaa. Politseinikuhärra aitas kirjaniku härradentsist üles, oli, oli pahandus temaga, oi, aga oota, teie olete ju keegi kuulus inimene ja Lutsvasse. Jah, ma Friedebert Douglas. Et, et selles mõttes, et mul on tunne, et nad, kirjanikuhärrad elasid tollal suht vahvat elu, eriti veel siukses 30.-te surutises Tamsar saaresaiu avalikult olla pätsiga sellises vastasseisus vägikaigast vedada. Et kui päts andis talle auhinnad, ei läinud kohale seda vastu võtma ja ja sul oli võimalik nagu väga suured seda mängu mängida sellises väikses riigis, praegune see on kuidagi ebahuvitav või ei võtnud, kirjanikul ei ole dispositsiooni ja ta võib-olla ei ole seda vajagi. Kui mina õppisin teises keskkoolis, siis meil ta justkui oli reaalkool, siis reaalainete kool, aga aga kui ma mäletan, siis seda väga ei rõhutatud. Igal juhul ma ei mäleta, et meil silmapaistvalt suur hulk oleks läinud õppima reaalaineid võrreldes nendega, kes läksid õppida humanitaaraineid. Sina lõpetasid 10 aastat hiljem, kui seda kooli juba väga reaalkooliks peeti, ehk siis reaalainete keskseks. Ja ometigi noh, ma ei tea küll, kuidas sa koolis õppisid reaalaineid, aga vaadates siin praegu sisse väga sellid reaalainete mees ei ole, et kuidas sul õnnestus reaalkool läbida niimoodi, et sust sai ikkagi selline. Tavainimene ei tea, väga lihtne oli, ei olnud mingit teda, ma ei, ei. Kui matemaatikas mingid raskused olid, siis ma mõtlesin, et kas välja või vanaisa oli mul ka reali lõpetanud, kunagi temal matemaatikas väga hea, lasin tal seletada teoreemia, tõestasin natukene teistmoodi, kui teised matest tõestasin, vanaisa käskis loogiliselt mõelda, ei lubanud, ei lubanud enne toast välja või või lihtsalt rääkisin. Siin tuleb mõelda, et kuidas, kuidas sa selle ära teed ja ma tõestasin teoreemia näiteks ka selle järgi, et kuidas ma neist aru sain, mitte mitte nii, nagu paljud tegijad õppisid õpikust pähe nagu selle jada ja ja ei olnud nagu hullu sain, sain nendest asjadest aru, üldse ju reaalkool on sihuke luuletajate kool olnud, vaata Karl Martin Sinijärv lõpetas umbes siis, kui sina tema lõppedes avasta pärast mind aasta pärast nad umbes samal ajal siis oli seal meie seast lahkunud Toomas Liiv, l eks ole, Paul-Eerik Rummo, Ilmar Laaman, Neeme Põder matuna nooremast põlvkonnast, keda mina tunnen. Ja seal on päris palju luuletajaid olnud, nii et ma arvan, et selline väikene matemaatika, füüsika, sellesuunaline, mõtlema mine, kulub humanitaari ka väga hästi ära. Üks lemmikprofessoreid Mati Hint on ka ikka tegelenud kõrgema matemaatikaga ja mõtelnud nende asjade vähem, vähemasti ülikoolis veel tegeles nii et. Keel keel ja selle kaudu kirjanduse ja matemaatika on ju tegelikult seotud matemaatika võiks öelda, on üks keeleliike, ta on ja, ja see maailm, millest siis saatuslikkuse keelavad, ära ära õppinud, siis on see ka natuke teistmoodi maailm, millest sa saad selles keeles rääkida, et matemaatikas on väga palju luulet ja, ja, ja väga paljud väga head proosakirjanikud näiteks on malesõltuvuses, ehitavad nagu oma oma romaane üles, nagu nad mängiksid malet mõeldes palju käike ette ja teades, kuidas need keskväljal lahti mängimised ja lõpetused käivad. Näiteks üks mu lemmikuid, Vladimir Nabokov oli suur male malemänge, ta ju isegi mõtles siukseid poliitilisi maleülesandeid välja siukseid, veidike kiiksuga ja tal on mitmes romaanis malekujundeid on, et ma arvan, et need asjad on natuke joonud. Kui vana sa umbes olid, kui sa tundsid, et sul käis väikeid lõkse, sa tundsid, et sa tahaks midagi öelda mingisuguses kirjanduslikus vormis. Ma arvan, et see oli põhikooli lõpus teadlikult, sest mõtlesin kuskil üheksanda klassi lõpus näiteks. Ja, ja siis ma lugesin, hakkasin millegipärast ma ei mäleta, kes noh, eks ma lugesin üldse väiksena päris palju, aga, aga mingil põhjusel ma jõudsin siis sensioni ja Hemingway nii. Kui ma selline Hemingway nii jõudnud olin, siis ma ei saanud enam pidama, mõtlesin, kurat, kus šeffid mehed, sihuksed. Sihukese macho-stiilis siuksed, kõnelejad tollal vaevalt et ma teadsin, mis see sõna tähendab, ma ei mäleta. Aga, aga ei ma ei usu, et ma kasutasin ka, ma arvan, et see sõna võib-olla üldse ei olnud 90.-te keskel. Ühel Eestis väga levinud. Aga, aga jah, tegelikult sihuksesed matša, kirjanikkude mehelikud ja, ja sellised hea jutuvestja anda ka selles mõttes, et nad võivad rääkida ükskõik millest. Mõned kõige võluvamat kirjanikud suudavad rääkida. Ükskõik milles see jututeema või see lugu isegi ei ole tähtis, aga aga nad suudavad sellest rääkida, kuulama noh praegu ju Eestiski tan Tõnu Õnnepalu ja Peeter Sauter, võib-olla on sellise stiili esindajad, kes hakkavad kuskilt mingit lugu rääkima ja, ja, ja siis nad ei pruugi sellega kuskile jõuda või see ei ole üldse enam tähtis mingil hetkel, millest räägivad Õnnepalu viriseda siin ilma ja tervise üle ja ja Sauter räägib ikka, kuidas keegi kuskil joob kellelegagi õlut või on kurb või, või mõtlen mingi täiesti kolmanda tähtsuse kategooria küsimuse üle ja need on ikkagi nagu siis ilmselgelt äratuntavalt kirjandus ja nauditav kirjandustekstimõnu tõmbas mind kaasa pool süvenesse siis ilmselt keskkooli aegu kuskil nii jah, ega seal. Eks ma alguses kirjutasin väga halbu jutte, ma muidugi arvasin, et nad võib-olla ei ole nii halvad, aga ma olen mõnda hiljem näinud, juhtumisi ei mõtle, ei käinud kuskil mingite inimeste käte laiali, endal mul ei olegi vist alles suurt, aga ma olen neid näinud ja need olid ikka väga halvad. Noh, mis üks koolipoisijuttudeks saabki olla, enamasti ongi halvad. Jaa, jaa, aga keskkoolis kohtasin imetoredat väikest tüdrukut, kes hakkas mulle hästi meeldima ja mul oli mingisugust sihuke pettekujutelm, et talle meeldivad luuletused ja siis ma kirjutasin luuletusi alguses sellepärast, et tahaks millegi millestki temaga rääkida. Tegelikult noh, need need ei olnud, noh, talle ma ei, ma ei julgenud kohe otse kirjutab mingit pühendusluuletuste, lihtsalt kitsamad luuletused sokutasin talle lugeda, lugeda ja siis asi hakkas nagu minema, nii et oma roll on nii headel kirjanikel kui ilusate tütarlastel. Muudab äri olema, eks ole. Jah, muusa peab olema. Muusikaga on see asi, et. Ta peab olema eriti mul tunnet, luuletajal on teda vaja ka. Ega sa naljalt ei kirjuta, kui mingisugune inimlikenergiaalne põhjus seda kõrvalt käima ei lükka. Proosa kirjutamine on rohkem töö, sellest ma olen ka aja jooksul aru saanud, et et luuletaja, sa saad olla ka muude asjade Kõlvart ja muu töö kõrvalt ja see nõuab siukseid väikseid plahvatusi. Teinekord natuke ruumi. Aga proosa kirjutamine on täistööpäev, eriti kui sa kui sa loed Hemingway pidu sinus eneses, Muubolfist ees, ta räägib. Tegin pikapäevad, tundsin ennast õhtul hästi, lubasin, läksin kohvikusse ja siis jõin seal seda, seda, seda. Ja ta ikkagi võttis seda konkreetset, tal oli eraldi toakene üüritud, muide nagu ka Anton Hansen Tammsaarel oli eraldi toakene iilitatist navi tänaval oli pisike korter käissis kirjutamas ja, ja tekkisid äikene kindlad tunnid päevas, mõni päev ei tulnud midagi välja, istus seal, oli vihane, ei tullu midagi, kirjutas mõned vead. Paberiga, viskas minema. Aga teine päev jälle kirjutas oma vajalikud viis või 10 lehekülge, mis endale eesmärgiks oli pannud, Hemingway ütles väga tähtis on teada, kuidas seda järgmisel päeval edasi lähed. Sa ei tohi enne ära lõpetada, kui sul on kindel jätk olemuselt järgnevalt tead, kuidas edasi töötada. Ja ikkagi proosakirjanikud, nende õiget ja head proosakirjanikud võtavad selle aja ja töötavad sellega. Vaata seda aega. On on nagu raske, Ta muude asjade kõrvalt, kui sa oled oma elu juba ära sidunud. Aga noh, ma tean ka, et need, kes Eestis ikka head proosat praegu kirjutad, need röövivad, kes selle aja ja lähevad kuskile kuuks või paariks, sõidavad ära mõnele saarele, nüüd on Euroopas nii palju neid loomemaju kirjanike jaoks mõeldud maju, kuhu sa saad minna mingi stipendiumiga, sul makstakse see närune lennukipilet. Päevaraha ka, et saad elementaarselt sealt süüa, siis lähed, siis lähed ja lood, Eestiski on Käsmus, eks ole, loomemaja on ka samas ketis, mind käivad seal ka päris tuntud välismaa kirjanikud kirjutamas sellest ei tohi rääkida, muidu vastikud ajakirjanikud lähevad neid segama, nad ei saa kirjutada. Aga. Loome võrgustiku get on olemas, sest et kuskil mingil tasandil on see mõte nagu läbi surutud, et kirjandus on ka töö ja ta nõuab sellele töötegijale aega ja ruumi. Ma tean, et see Eestis ei ole see väga populaarne mõte, kui hakata sest rääkima nendest stipendiumidest ja toetustest, siis suur jagu inimesi läheb vihaseks, ütleb, et kus on siis tavalise kassiiri või börsimaakleri stipendium, noh, et miks isa, mina börsimaakleriga stipendiumit näiteks omad. Aga mõtlen selle peale vaata et, et niisugust asja nagu Eesti börsimaakler pluus või eesti poisi majake, sihukest asja ei ole olemas. Kas need on igal pool ühesugused maailmas? Niisugust asja nagu mingi Eesti ärimees ka ei ole otse olemas ta võib-olla mingis spetsiifilises valdkonnas on, aga üldiselt on ikka ärimehed ka suhteliselt sarnased. Aga, aga need, kes Eestis seda eesti kirjandust kirjutavad, nad on selles mõttes Nendes ainulaadsed, et need on ainsad, kes seda eesti keeles viitsivad teha maailmas. Neljas palju targem õppida ümber vene või inglise keele peale, nagu ütles hea vana professor Toomas Liiv, et miks Ta inglise keeles, eks kirjutab vene keeles, seal on lugejate hordid, seal saaks selle, kirjutad selle hea raamatu ja müüakse maha ja sa saad selle raha ja sa eladki sellest ära Eestisse võib-olla kirjutad selle hea raamatu maha, aga ära ei pruugita elada. Aga tee mulle selgeks, ma loen ka raamatuid, vähemalt kujutan endale ette, et loen vahel raamatuid. Et miks, minu jaoks on oluline lugeda eesti keeles eesti kirjaniku raamatut, mitte näiteks eesti keelde tõlgitud väga head väliskirjaniku raamatut, äkki äkki te kujutate lihtsalt ette? Nii tähtsad vaata vaata, vaata mind, mind ei pruugi üldse kirjalikuks pidada, aga vaata, see tõlkijad on ju ka tegelikult kirjalikud tõlked loovaldusele, teose uuesti, et selles mõttes ka eesti pilt ja väärib samasugust tähelepanu nagu kirjanikega, see on, sinna suurt piiri ei julgegi tõmmata. Kindlasti mõni kuri ütleks, et, et tõlkitakse toimetatakse, hakkavad need, kes ise ei oska kirjutada, täitsa vastupidi, võib-olla et väga hea tõlk ja tunneb seda teksti tööd palju paremini, mõnikord kui mõni mõni kirjanik, kes on aastaid teinud, aga teisest, kes ma usun ikkagi, et eesti kirjanikud räägivad väga palju, ainult et neid lugusid, mida saabki ainult Eestis rääkida. Võtame näiteks Kivirähk, eks ole. No teda ja teda loetakse ka, tema puhul ei ole häda tema temal loetud, tema raamatut ka müüvad hästi, keegi ei pahandanud, virise katsunud Kivirähki tõlkida. Ma tean, et see Rehepapiraamat on päris mitmes keeles ilmunud ja need vastuvõtumaad, isegi Soome soomlased ei saanud sellest raamatust sellisest huumorist aru. Ei, see jõudnud neile põhjapõhjani kohale ja, ja, ja see ei läinud sul väga hästi kahjuks. Et, et seal on mingi mingid nüansid, mida saad rääkida ikkagi ainult Eestis ja mis toimivad siin muidugi on täitsa teistsuguseid mehi, näiteks Nikolai batuurin, suurepärane kirjanik, kui, kui tema kirjutaks tõesti inglise või vene keeles, oleks maailmanimega tegija tema õnnetusena. Ta kirjutab väga häid, väga suure tegevustikuga väga-väga suure haardega raamatuid, mis on nagu Eesti jaoks natuke, natuke isegi liiga suured ja kõik, kui mõtlen, kui, kui batuurin oleks inglise keeles kirjutama tal siis ta oleks kuskil seal, istuks Nobeli järjekorras koos, ma ei tea, Margaret Atwood ja veel mõnega. Ma korra veel sinu loovus, aega tuleks tagasi, et ma ei kujuta ette, et sinuga oleks kooli ajal eriti lihtne olnud, olid sa noh, ma mäletan ilmselt sinuaegseid õpetajaid natukene ja seda koolimaja, aga olid sa selline hea õpilane ja selles mõttes, et isegi mitte hinnete poolest, aga selles mõttes, et sa ei avaldanud igas tunnis oma arvamust, ei hüpanud püsti, ei teinud pätti. Ma arvan, et olin, olin väga, väga paipoiss, ma arvan. Põhikool põhikooli lõpuni ma õieti ei õppinud ja eks mul olid siis ka hinded vastavad, et ma jäin kui, kuni põhikooli lõpuni, ega seal midagi midagi ei olnud oli, oli, oli ikka üks kolmepuru. Ja, ja siis aga võib-olla jah, ma kuskil keskkoolis hakkasin mõnele õpetajale tüütuks muutuma, kui ma mõnes asjas liiga palju kaasa mõtlesin, aga, aga ma siiski ei usu. Ma arvan, et ma olen niisugune vastu vastupidi, sihukene, isegi liiga liiga paitegelane ja alles kuskil ülikoolis keeles klõps ära niiviisi, et ma ei võtnud enam nüüd maailma pakutavaid reegleid vastu, mõtlesin, et ei viitsi enam sobituda süsteemi ja katsusin nagu Need enda järgi mugavdada. Siiamaani vist täitsa viisakas, mugav mees, et ma ei mässanud täpselt nii palju, et hea oleks. Aga sa läksid ülikooli õppima, ehk siis siis sa eeldasid, et akadeemiline haridus on see kõige õigem haridus, mis peab igal juhul olema. Eks ma arvasin tollal nii ja eks eks ma võib-olla mõtlen praegugi, et mul, mul jäi see lõpetamata, mul käisime seitse aastat kokku ja ainepunkte on nagu ka nii palju, et peaks olema ammu lõpetanud, aga aga, aga ma ei tea. Läksin tellisel mõnega ja, ja teisest küljest jällegi ei sobinud mulle see raamistik ja see, mis mult nõuti, väga palju, need asjad mul ei noh kui sul ikka mingi osa tsüklist näiteks muin otse ja ausalt ütelda, et õpetajakoolitus on, eks ikka niisugune pomm, mis Eesti haridussüsteemi on pandud. Ma loodan, et need asjad on muutunud natukene Sestest, aga tegelikult vaevalt et nad on, kuna seal süsteemis töötavad suhteliselt needsamad inimesed ja, ja minu arust ei ole ka õppekavasid muudetud ja, ja aineid samasid ikka õpetajakoolitus, nii Tallinnas kui Tartus on Eesti haridussüsteemis tiksuv ajapomm. Sest et seal räägitakse suures jaos teooriat, ajalugu ja, ja erinevaid meetodeid ja ja uuritakse pedagoogikateadustega, tänapäeva eesti kool nõuab seda, et õpetaja oleks kõva psühholoogiline ettevalmistus, enesekehtestamisoskus. Et ta oleks nii-öelda mina, mina arvan, et õpetajakoolitus peaks kosmose 40 protsenti praktikat koolides 40 protsenti psühholoogilist treeningut. Selliste suhtlus suhtlemispsühholoogidega, kes sind õpetavad, ennast kehtestama ja, ja, ja samas ka mitte ainult nii, et sa teistest üle sõidad, vaid ka mõistma teisi. Et 40 protsenti tihti praktika, et 40 protsenti psühholoogilist koolitust ja 20 protsenti tee kõike seda teooriat ja, ja, ja ajalugu ja nii edasi praegu on täpselt vastupidi, et 80 protsenti on kõike seda muud ja 20 protsenti teab sellise psühholoogia praktika peale et väga-väga-väga õnnetu süsteemi, et see, see oli üks asi, mis mind koledasti närvi ajas tollal ajab siiamaani. Kuigi ma olen hiljem õpetajana töötanud mitmeski kohas. Et põhimõtteliselt see töö nagu meeldib või noortega töötamine, mulle meeldib sihukeste mõtlevate noorte kõva töötada, et ma ei jaksa nagu kasvatamise protsessis osaleda, see põhikooli osa on nii keeruline minu jaoks. Nendega alaline võitlus avastavad oma seksuaalsust, avastavad oma siuksest vastu pannud ongi, ja ma tahaks nagu selle aine asjaga tegeleda, kui ma juba lähen kooli, nii et mulle sobivad siuksed. Suuremad inimesed surevad, lapsed surevad, noored rohkem. Jürgen, sul on võetud kaasa kaks lugu, nagu ikka meie jutusaatekülalised seda teevad. Nii lood on meil valmis pandud, ütle siis juhatus esimesele. Alguses võiks ju mängida Elvist Elvise mu vana lemmik ja tema, ma avastasin juba päris pisikesena. Et mul meeles isegi vist onu Raivo kunagi mingis saates lassi laskis ühte klippi, kus Elvis laulab sulle dile. Tola tundus hullult kihvt, mingi onu laulab siukest rock n rolli, laulab Hountaagi laulu jahikoera laulu, laulab Passatile, hiljem ma sain teada muidugi, et see oli teleprodutsendid õitsele Elise mõnitamiseks kokku keeranud, kõlada keelati vingerdamine kaamerate ees ei tohtinud liikuda, elav ja filmiti teda veest üles, üles ülespoole, teda talitseda. Pandi talle sihuke koer istumise tooli peale, sealt kogu koera kõrval ja laulad nagu koerale. Et tegelikult oli see siuke Elvise mõnitamine väiksest peast ma ei saanud aru, tundus hulludki. Ja, ja siiamaani on mul selline kuidagi. Mina usun, et ta on ikka 20. sajandi üks olulisemaid märkega inimesena, ta tähistas väga palju nii häid kui halbu protsesse. Ta nagu sümbol ja väga palju sellisest ühiskonna noh, võib-olla allakäigust või muud kohtumisest. Juhtus nagu paralleelselt Elvise elukäiguga. Ja see lugu, mida me kuuleme, üks kihvt pluustoimest väga, ja bluusilauljaks, parim valge neeger. Elvis kuulatud jutusaade läheb edasi ja külastajana Jürgen Rooste, saatejuht Tarmo Tiisler. Jürgen mulle tundub, et sa oled selline väga suur eesti keeles, sõber on, on mu mulje petlik. Et, et eesti keel on isegi midagi tähtsamat kui ma ei tea Eesti riik või rahvas või ütleme, see, mul on tunne, et eesti rahva olemasolu mõte on ikkagi selline vahva väike keel alles hoida ja seda edasi arendada ja edasi kanda, et võib-olla ma isegi olen niisugune keele keelefašist. Aga ma loodan, et kõige paremas mõttes Ja nüüd on ju päris mitu aastat olnud kõikvõimalikud arutlenud selle üle, noh, neid on kogu aeg olnud, aga nüüd saavad ju kõik igas foorumis avaldada arvamust, mis selle eesti keelega edasi teha, kuidas teda hoidma pead. Kas peaks teda normeerima, kas teda ei peaks normeerima? Mis sina arvad, mis, mis selle keelega peaks tegema, et ta oleks nii, et oleks hea ja mõnus. Keelega ei saa ega ei pea suurt midagi, palju tegema tahan, protsessid toimuvad suuresti iseenesest. Et jah, et sellist keelekaitseprotsessi iga normaalne rahvusriik teeb mingile. Mulle ka ei meeldi, ütleme nii palju vaieldud selle keeleseadusele, mate, mingi ärimees, ma ei mäleta keskmist, ütlesite, et mis kurat, miks tema peab oma Launschile panema mingisuguse eestikeelse nime peale siis turistid enam sisse kurat ära ja siis oma paika Eestis, kui sa ei taha, et sul eestlased käivad seal. Aga et mulle selline linnaruumi risustamine kolegeelset sõnadega jah, ka ei meeldi, aga teisest küljest ei ole see kunagi kuskil mõjunud, on need reklaamsildid on igal pool olemas ja nõukogude ajal oli meil ju igal pool venekeelseid silte, eks ole, et need on poolkeelseid silte. Paljud nendest ma ütlen saladuskatte all, paljud nendest äri- ja baari pidajatest ei oska tegelikult neid võõraid käekeeli hästi ja sellepärast on neil sageli valesti kirjutatud need peened sõnad seal see, kuidas sõna. Erinevate pubid ja akendil, mis arvavad, et nad on kohvikut, see, see sõna, kohviku erinevad võõrkeelsed versioonid. Sellest võiks teha sihukese fotosarja kuskile üles riputada, et kui erinevalt oskavad inimesed seda kirjutada ja kindlasti leiab kuskilt mingi maailmas mingi väikse keele, kus ta ongi nagu niiviisi kirjutatud, aga aga vaevalt, et pidajad. Okei, see on üks küsimus. Et siis keelekorraldust ikka praktikas tehakse, jälgitakse, teisest küljest jällegi ega normeerimisega ei tohi üle pingutada, näiteks mulle meeldib väga hea kõnekeel, et me saame öelda sõnu siuke ja praegast ja ja, ja et me saame kasutada sõnu natuke vales tähenduses või valesti käänata minu arust kõnekeel, eks ole, võimalikult suur ja vaba oled vä jah, täpselt, kõne kõnekeeles võiks olla ikkagi see, et suhteliselt, et kõik on lubatud. Et isegi selline päris hea släng, Eestis on üldse väga vähe kohti, kus sellist päris tugeva joonega oma slängi pruugitakse. Aga teinekord on täitsa kihvt kuulata, kui sa jälle jälle satud mõne inimese peale, kes oma ringis kasutab sellist kahju, kahjuks ma neid väga palju ei tunne. Minu enamik tuttavad räägivad kahjuks väga korralikku eesti keelt, vähemasti püüavad. Aga kui ma ütlen sulle, me siin lõpetame, saate ära, mina ütlen sulle, okei, tšau paka. Täitsa okei täitsa chill, ütleme isegi tavalise džauguva kas või lapsega lapsega, räägib, läheb minema kuskile. Tšau ja paka ei ütle, aga, aga küll olen mõni mõnikord laskunud sellele, et kasutan kogemates olevat trussikud. Point, poiss on jälle kuskile laiali, kurat kus saavad trussikud oleks pannud, ma ei leia üles, tuleb lihtsalt kogemata, tean, et ei ole ilus ja niukene vene Välitele sõna, mis siis, ühesõnaga ühtepidi mulle meeldiks, et, et antaks võimalikult palju vabadust. Teistpidi jällegi õigetesse nii-öelda eluruumi ja, ja haldustekstides mujal seal võiks ikkagi olla see asi kontrollitud minu arust juurakeel on meil üsna käest ära läinud, et see, kuidas. Ma saan aru, et see on, peab olema võimalikult, et see on umbes nagu matemaatika või formaalse loogika keel. Et seal peavad olema mingid formulaarid, mis ei ole teisiti mõistetavad või aga nagunii nad on mitmeti tõlgendatavad. Et ma ikkagi Rein Langi asemel paneks selle õiguskeele keskuse mühinal tööle ja, ja laseks selle õiguskeele nii-öelda normeerida sellisele noh, tava tavakeelenormide tasandile, et ei oleks selliseid värdmoodustisi, kui, kui mina ja sina võtame siukseid juura teksti ette, hakkame lugemisvõtmis. Mis asi see on, tegelikult on seda võimalik kirjutada nii, et sellest saab aru, maailmas on selliseid kult arenenud, kultuuriruumi olemas, kus juuratekst on üsna mõistetav. Millegipärast Eesti on teisse suunad läinud. Ühesõnaga. Neid vastastikku mängivaid tegureid on päris palju ja aga, aga põhimõtteline see otseselt nagu mingi reservaat velg, klaav või, või looduskaitseala, kus, mis on mõeldud selleks, et eesti keel halle alles hoida, teda arendada siin, et hoiduda nagu elavate keelte seltsis. Eesti on ju maailma väikseim, mandri peal asuv omakeelse riigi omakeelse ülikooliga ja kultuuriga maa mandri peal väiksemaid ei ole. Me oleme päris haruldane nähtus. Ja, ja tõesti nagu looduskaitseala, et kogu Eesti võiks nagu teatavas mõttes looduskaitse alla võtta, et kuulutada siukseks kultuuritsooniks, kus me tegelemegi eesti keele kui sellise arendamisega kõige majandusprotseduurid ja ühiskondlikud protseduurid seal kõrval, mida me oleme harjunud läbi viima. Need oleksid ainult selleks, et see keelekulg kestaks. Sa lõpetasid keskkooli umbes 20 aastat tagasi ja ilmselt tead, mida kumme tahtsid. 13 lõpetas 13 aastat tagasi, oli jah, 13. Sa ilmselt tead, mida koolides õpetatakse, kui õpetatakse eesti keelt, et kas koolis aetakse õiget asja emakeele õpetamisel. Keskeltläbi küll üks asi on see asi, mis ma rääkisin õpetajakoolitusest ja sellest, et mis meil põhikoolides praegu toimub, et et kas me saame põhikooli osa sotse õpetamisest rääkida, et või on see kasvatusprotseduur. Vabandust, mul on juba mingi parasiit, seda ka kasvatusprotsess. Et kas me nägime seal põhikooli osas kasvatamisest või õpetamisest. Emakeeleõpetajad üritavad, püüavad parimat ma olen päris palju pidanud kokku puutuma emakeele õpetajatega, eri kohtades, ma olen käinud nende koolitustel rääkimas näiteks uuemast luulest. Kuna ma seda järjepidevalt loen, siis mul on kerge teha niisugune ülevaate loengukursused, kus ma lihtsalt räägin, mis ilmunud on viimastel aegadel ja kes kuidas kirjutavad senine diskriptiivne värk, aga, aga mõnikord vajalik, et nendele inimestele, kes ise ei jõua kogu aeg lugeda. Ja ja need inimesed on südamega asja juures, mõned olid väga meeldivad, aga väga väga tihti Kumu praktiliselt näen seda protsessi kõrvalt, siis mul on tunne, et tal on kinni nagu nendesse. Ühtpidi õppekavas, mis ongi, seadus näebki ette, peavadki sellega tegelema õppekavas diskris kinnises õpikutes, mida nad kasutavad ja minu esimene sõnum ikkagi oleksid, et emakeeleõpetaja ei pea õpetama õpikut emakeeleõpetaja viibika inimese keele juurde ja muidugi peab töötama selle õigekirjaga. See on ilge nuhtlus, ma tean, kohutav piina siis grammatikat ja ortograafiat taguda on vastik, rõve asi, aga, aga noh, mingid elementaarsed tasandil peaks ikka inimene oskama kirjutada. Et ma saan aru, et et meie seen netikommentaariumide ja see, see maailma seal vohab nagu täielik see ongi kokku lepitud, et seal ei olegi mingeid norme ega reegleid, esse keel vohab selleni, aga see ongi see. Kolmas keel või me räägime kirjakeeles, siis me siin rääkisime kümmekond minutit tagant kirjutatud kõnekeeles ja siis on täiesti kolmas. See on kirjutatud kõnekeel või noh, niisugune täiesti neti keelitamine, tank, kõnekeele, kirjaliku aste ja seal ka noh, seda ei saagi kontrollida või seda ei. Sest et no mis meil oleks võimalik teha, meil oleks võimalik panna näiteks Eesti internetimootoritele peale Siukseid keelekorrektorit näiteks, mis automaatselt parandada teadleda. Aga näiteks ei saa kirjutada korrektoriga, kui ma ise kirjutan oma teksti, sest et mulle meeldib mingeid väikseid keelevigu teha, meelega rikkuda mingeid reegleid ja kohutavalt närvi, kui see korrektorite punane joon tuleval ja täpsete. Ja mina mõtlen aatidet, korrektoreid maha, mind, mind nad segavad. Nii et tegelikult need korrektorid ei ole ka head, sest nende masinikute tuimad, et las see netikeel olla siis samamoodi nagu nagu kõnekeel, et noh, seal ja nagu midagi mängida, kontrollida. Aga kui inimene isegi väljendab ennast mingis situatsioonis kirjalikult, näiteks kui ta saadab juba emaili, minu arust oleks viisakas, kui ta seal nagu oskaks kirjutada ka õige keele mõttes korralikult. Et kahjuks emakeeleõpetaja ülesanne ortograafia selgeks taguda, esiseks põhiline ülesanne minu arust ikkagi tekstide juurde juhatada. Kui inimene hakkab lugema, jõuab tekstide sisse ja selle maailma, siis ta maailm ju suureneb selles mõttes, et mida väiksem on su keel. Keel on üks põhiline aken maailma, mis meil on kõrval, on veel teised Actena silmadega sealne info on suhteliselt noh. Ütleme neid on kolme parim kolmedimensionaalne pilt, mida me kunagi saame näha, aga, aga ikkagi on ta Noh, piiratud, me ei loe neid märke välja, kui me ei tunne tunne veel mingit teist märki tegelikult lisaks siis me läheme lihtsalt värvilaike, kui me ei oska neid asju viia kokku nende keelelise, EKi ekvivalendiga või noh, ei tunne märgisüsteemi, et keel oleks meie põhiline aken, maailma inimesed hakkavad lugema, siis nende see aken suureneb, nad näevad palju suuremat tükki maailmast. Alguses võib tunduda oht, kihvt, väike niisugune väike pisike ruut, kus ma välja vaatan ja, ja, ja ma näen ju päris palju, ega mul rohkem pole vajagi ja, ja neid asju, mis väljaspool seda ruut on, neid saab väga vähe olla. Mida suuremaks sinu vaateväli läheb, seda rohkem saad. Maailmas on väga vähe asju, mida sa üldse tunned, kui vanad sinu lapsed on? Kolm ja kaheksa. No vist on vara küsida, et kas nad loevad raamatuid, aga suurem loeb mõnuga. Suht mõnuga, jah, need on, võiksid vabalt ka või mõni mõnikord oleme kaupa teinud, näiteks mina ütlen, et sa loed selle selle raamatu, et välja ja siis lähme selle selle raamatu läbi, lähme sinna. Näiteks meil oli see Alice Imedemaal Kaupoli tahtis sedagi kinno vaatama minna, ütlesin olgu, aga sa ei saa sellest aru. Kui seal raamatut lugenud, et loed raamatu läbi, siis saad filmi vaatama. Luges läbi ja täitsa rõõmuga. No ma arvan, et väga paljud ütleme, minuvanused kindlasti, võib-olla juba ka sinuvanused muretsevad, et näe, lapsed ei taha enam lugeda, kusjuures me kõik mäletame meie ju väga lugesime seiklusjutte Mirabiiliat maailm ja mõnda ja mäletame kõik, et kas sinu meelest on lugu selline, et tänapäeval lapsed loevad vähem või, ja, ja kui on, mida ma kardan, et on siis on see ravitav ja kas seda peaks ravima? See on selles mõttes õigus, et loetakse küll vähem, aga põhjus on selles materiaalses maailmas, mis meid ümbritseb. Nõukogude ajal ei olnud kellelegi raha. Ja kui raha oli, ei olnud see tahest midagi osta. Raamatute ja inimesed ostsid raamatuid koju. Riiulitäied seisid ja meie noortena lasteni arvasime, et teda lugemiseks otsivat kätte, lugesime ja sattusime sinna maailma, meie identiteet pärineb sealt. Noh ütleme minu minu identiteet panin väga paljus nendest raamatutest muidugi sellest muusikast, mis ma kuulan. Filmides, mis vaadanud inimestest, kellega ma olen kohtunud, aga väga palju sellest, kes ma olen ja mis ma olen, pärineb nendest raamatutest. Tänapäevase materiaalne maailm, mis meid ümbritseb, ei sisalda neid raamatuid, nii palju. See raamat ei ole selline objekt, mis võtab kodust sellise märgatava ruumi. Päris paljudel mu tuttavatel, noorematel noortel peredel, neil ei ole kodus selliseid noh, tervet seina täitvat raamaturiiulit. Ja, ja ma ei tea, kas lugemisharjumust on peale selle Kas sa tead, palju vaatab eestlane päevas televiisorit? See kõlas umbes, kui ma õigesti mäletan, mingi neli pooltund. Mingid nelja tunniga ainult ühesõnaga koletu nagu joomises Euroopa teised oleme, mõistke teleka vaatamises, Euroopa teised midagi, mingi selline korralik korrelatsioon on Hispaania ja Portugali õppes oli aga aga ühesõnaga ei saadetud neli tundi televiisorit, ei kujuta ette, et sulle ütlema, et sul meil on 100000 töötut ja võib-olla need nemad tõstavad seda telekavaatamise arv, aga, aga see statistika tuli enne seda suurt majanduslangust. Või kus kuskil noh, paralleelselt ütleme, et siis meil ei olnud veel 100000 töötut. Nii, kui sa ei ole see töötu mees, siis sa tõenäoliselt käid ka üks, kaheksa kuni 10 tundi päevastanud kaheksa tonni koos toiduga, umbes üheksa. Siis vaatad neli tundi televiisorit, siis on, ütleme kokku siis 13 tundi. Siis sa tahad süüa, pesta, kempsus käia. Midagi veel, et paneme nagu 2015 tundi magada ka üks palju nagu äge, kus on see koht, kus sa räägid lastega juttu, kus on see koht, kus sa loed raamatut? Seda nii-öelda see, meid ümbritses ajagraafik ja materjal, reaalne maailm, milles me oleme, ei ole väga raamatusõbralik, kui me loeme, me, noh vabandust, võib-olla mitte, mina olen hea, aga, aga kui me loeme. Me loeme internetist uudiseid kiiresti. Me loeme email'e telefonisõnumeid, on tunne, et varsti hakkab sihuke kõige pikem tekst, mida inimene suudab nagu hallatamine sisust aru saab, hakkab kuskil seal ütlevad 1000 tähemärki, sealt allapoole. Kui mobiiltelefoni näiteks tooksid sõnumi sisu, noh see on, vaata et saaks võimalikult lühikesed kirja panna. Viitsi lihtsalt maksimum vist mingi 300 midagi lähemalt. No see on ikka väga pikk sõnu nii, aga ma küsin teilt, kas me elame nüüd siis igavesti kadunud maailmas pöördumatult kadunud maailmas ja ja mina ja sinu põlvkonnad jäävad seda, mis oli taga nutma ja meie lapsed juba ei teagi enam tahta ja nemad mõtlevad Mistest hoiuta. Tahaks uskuda, kuigi üks mu lemmikkirjanikke luuletajaid Kalev Kesküla kirjutas oma esseekogus, ma seda juba mitmes kohas tsiteerinud, ega ikka ei saa veel üle. Homo sapiens isegi nagu läks hästi, 2500 aastat elas kirjutavas lugeva skulptuuri loomisraamatute loomise. Me elame kummalisel ülemineku ajal, kus raamatuid Velkel kirjutatakse ka enam ei loeta. Kirjutas oma ime imeheas raamatus elu sumedusest. Ja mul aga painama ma olen, olen sellest mitmes kohas sellest asjast rääkinud, juba on tunne, et Kalevil on mingid kummalisel kombel kahjuks õigus, mis on väga-väga halb tunne selles mõttes, et kas kuulutada nüüd ühe sellise tsivilisatsiooni või kultuuriruumi lõppu. Teisest küljest, Ma arvan, et see lõpp seal koonia tuleb väga pikk ja ja jõuame näha veel paari sihukese paari sihukest kirjutas tavakultuuri renessansi või tagasitulekut sellist uut ärkamis. Ma usun, et me, me võib-olla isegi veel meie elu jooksul näeme vähemasti ühte korda, kui tuleb kirjanduse ja raamatute buum, tuleb tagasi. Ja noh, kirjutamise mõttes on see Eestis praegu olemas, meil ilmub mitu-mitusada originaalteost aastas. Et kirjutamise mõttes me elame Eestis praegu, siis teist raamatute buumi. Mitte kunagi varem ei ole Eestis nii palju raamatuid ilmunud kui praegu. Kui palju sina loed eesti kirjandust? Oma töö tõttu palju olen kuidagi väsinuks kurvaks jäänud, natuke selles mõttes, et väga palju väga häid asju ilmub. Aga ma nagu ei jaksa enam võidelda ja ma ei jaksa enam, ei viitsi kriitikat kirjutada. Kirjutasin keelele kirjandusele möödunud kriitika aasta ülevaate tähendas tohutut massi. Lugesin takkajärgi uuesti üle kõike seda kriitikat, mis kirjanduse kohta möödunud aasta ilmus. Vaata seda poleemikat ja vaidlusi, mis selle ümber on natuke väsitab mind. Ja kui ei tahaks selles enam osaleda, ma tahaks nagu kuidagi taanduda, lihtsaks lugejaks, mulle väga meeldib lugeda ja nautida, aga ma olen liiga ennast sidunud nende protsessidega, et ma pean liiga palju kaasa mõtlema, kirjutama. Sina oled üks nendest, kes nagu hoolitseb selle eest, et ETV-s oleks pärast aktuaalset kaamerat ja spordiväike luuleminut, et milleks hea olla. Täpselt seesama, mis ma enne ütlesin, Eestis on praegu läbi aegade kõige rohkem, võib-olla üldse ilmub raamatuid ja luuletusi ja on kõige rohkem luuletajaid. Sai kahe aasta peale kokku purki 70 pluss midagi luuletajat, keda telekast näeb, et et inimestel tekiks väikegi kontaktis reaalsusega, mis kirjanduses on. See ei pruugi neile meeldida, sest et nad ei ole sellist luulet näinud, sellist luulet kuulad seal, eks ole, vabavärss, mis on igal pool maailmas domineeriv luule. Praegu seal jah ja meie mõistes luule on tattadatadatadata paigaldata tegelikult alates ainult liide Koidulast enne seda oli regivärsid on hoopis teistsugused jälle. Et selles mõttes, et enne seda Eesti rahvaluule oli teistsugune seal saksa kultuurist laenatud arusaam ja üsna lühiajal viimased 150 aastat võib-olla. Aga et ma, minu suurim soov oli, et ühtpidi saaks talletatud minu arust arhiiviosad üldse, võeti üles ja läheb arhiivi, kui me 20 aasta pärast tahame vaadata tagasi, mis siis oli aastal 2009 10 et keegi, kes kirjutasid, mis inimesed, mis, mis nägu nad olid ja kuidas nad nagu olid tõsi, mõni ei ole suurepärane lugeja mõni võib-olla mõni võib-olla loeb mõnda teksti, mis mulle ka ei meeldi. Mõni on väga hea, ettejäävad ka väga head teksti, mõni kardab kaamerat, on tegelikult väga hea luuletaja, tal on isegi headeks, aga ta kardab kaamerate natuke, tudiseb seal Eestit, sellepärast läheb untsu. Et see, see on kõik õige, aga teisest küljest on need üles võetud. Jaa, jaa. Oleme seda reaalsust, mis päriselt on, et see ei ole midagi muud kui see, mis eesti luules praegu on. Aitäh Jürgen tulid siia rääkima selle, seda, mida arvad eesti keelest ja muudest asjadest ka. Ikka tore pühapäeva hommikul lobiseda niisama, just üks lubame veel kuulata, sina võtsid selle kaasa, sina ütle sisse ka sööniks akvaariumi lugu, mis räägib ühest ka Eestis väga levinud probleemist. Baarium on tore bänd. Kui need kunagi ühest nõmedast nõmedast ööklubis esinemas nägin olin nende laule kuuljad küll ja teadsin, et niisugune bänd on olemas. Ma mõtlesin, et tore bänd, aga ei osanud midagi suuremat mõelda. Ja kui nad siis lavale tulid, see mul on sihuke tunne on, et noh, minu jaoks nagu pink Floydi või Queeni või biitlite kontserdil nendes olekesega mängisid seal lava peal oli nii niivõrd loomulikke kindel nad nagu nad tõidki samast maailmast, nad olidki nagu biitlid või kuin või pink Floyd Genesis või mingi suur vana ajabänd, hiiglaslik, nii suur, et ei mahu ruumi ära. Eriti sellesse pisikesse nõmedesse klubisse. Ja siis laulis seda laulu ka, mis mind kuidagi isiklikult puudutas ja, ja natuke võib-olla ka minu eest kõneleb mõnel mu elu hetkel mitte alati. Tundus lihtsalt nii ilus ja loomulik, ma ei tea, kui palju seda venekeelset popmuusikat eesti raadiotes mängitakse, aga võiks teinekord. Teinekord ja nüüd ka aitäh. Külaline oli Jürgen roostajatena jutusaates. Jutusaate saatejuht oli Tarmo Tiisler. Kuulame lugu järgmisel pühapäeval, uus jutusaade, aitäh. Täna. Ma jänni ema Kuubašebees maopõli tõsta hinnastalle jäi ema Koovoshibits.