Hingamise päeval. Stuudios on Liisa Pakosta ja küsitlejaks on seal kord Ando Keskküla, tere, Liisa. Ei peaks ütlema Liisa Pakosta või õieti, kuidas anda nime hääldadki, kas Pakostavad Pakosta? Sellega on alalõpmata üks 100, sellepärast et eesti keeles on rõhk esimesel silbil, ehk siis peaks olema ju Pakosta. Aga seda on ebamugav öelda, palju mugavam ta Pakosta. Ja seda nime erinevatel moodidel keelatud, et minu jaoks on kõige suurema elamuse pakkunud autoregistrikeskus, kes kirjutas eesnime lahtrisse Eliisa back ja perekonnanime lahtrisse osta. No sa tead, et see on nagu raadioringmängija, minu esitajaks oli Signe Kivi ja võib-olla ma jätkaksin siis või esitaksin tema esitatud küsimusega sulle, see oleks umbes sellises vaimus, et sul on nagu mitmeid rolle, sa oled naine, kaunis naine. Abikaasa, ema, aselinnapea, poliitik, muinsus, muinsuskaitseinspektsiooni juhataja, kas selles loetelus on midagi puudu veel? Ema. Kas Signe Kivi küsis sinu käest kätte, et sa oled kaunis mees? Mille peale ta ei tulnud, selle küsimuse siin. Selles loetelus on midagi valesti. Tegelikult on mõned rollid. Mis on nagu tähtsamad ema ja, ja naine ja antud juhul ka abilinnapea ja ülejäänud jäävad tegelikult varju, need on küll elu jooksul olnud erinevaid, aga nii paljudel korraga ei jõua tegeleda, et ma nii andekas ei ole, et ma suudaksin hästi mitmes rollis korraga olla. Kui ma õieti mäletan, sa oled vist linnavalitsuses praegu ainus naine. Jah, mina, valitsuse liikmetest ainus naine, siis on kuuskina meest. Ja 60 meest ja ma kujutan ette, et sul on päris suur pingepäeva jooksul, missugune su päev tavaliselt välja näeb, mis su nädal välja näeb ja mis on su kuu välja näeb, kuidas sa sellega hakkama saad? Päev on tegelikult ikka nagu tavalisel tööinimesel selles mõttes, et ma lähen hommikul tööle ja siis tulen õhtul töölt koju. Tavaliselt veel tööle, viies üks meist, mina või minu mees viib lapse lasteaeda ja koju tulles siis jällegi üks kahest toob selle lapse sealt lasteaiast ära. Tavaliselt käin mina poes, tõsi küll, mitte iga päev, noh, ja siis ma jõuan koju ja siis algab see kodune elu pihta. Tõepoolest on terve rida igasuguseid, mõni ebahuvitav, mõni huvitav, mõni päris vahva üksi õhtusi, koosviibimisi ka ja need need on mulle küll kurnavad, ma võin öelda, et laps on nii väike, et tahaks rohkem temaga koos olla ja siis sageli need õhtused koosviibimise organiseerijad ei arvesta sellega, et nad, ma ei saa päris olla õhtul kella üheksa või 10-ni tööl, et ma tahaks nagu korraks enne last ka näha, kui ta magama jääb. Kuiv, ja et see päev on selles suhtes üsna pingeline, et ma tean, et õhtusid koosolekut üsna palju tuleb nädala jooksul. Nii et mõnikord võib-olla tõenäosust tulebki iga õhtujuht tõesti väljas olla nii külaliste kui ka muude koosolekutega, olgu see kasvõi volikogu koosolekud või mis iganes. Need on, need on enamasti kõik õhtut ja see, see teeb selle töö raskeks, sest noh, ütleme hommikul üheksast kuueni tööl olla, et, et see ei ole raske töö, võib-olla iseenesest on raskem küll, aga ma teadsin seda ette, ma olen sellega arvestanud ja selle töö raskus pakub mulle isegi mõnu, et mulle mulle meeldib teha rasket tööd. Et see, nagu kombeks, öeldakse väljakutse. See on väljakutse ja see annab adrenaliini ja, ja see ei ole igav. Ükski tund või peaaegu ükski minut ei ole teineteisega sarnane. Minu arust on see hästi mõnus ja nagu ma näen ka, et ma saan reaalselt midagi ära teha, see on väga tähtis. Kuna sa oled sellist situatsiooni sattunud, et saad täiesti meestekeskses maailmas töötad siis võib-olla tuleks korraks selle teema juurde, et Eesti naised nagu ei saa meestega võrdset palka ja neil ei ole ka võib-olla võrdset töötingimused, kuidas sina tunned seda? Ma tegelikult tunnen, et see on nii jahendu hetkel, ma võin öelda, täna ma saan sama palju palka, kui saavad minu meeskolleegid sest selle palga on volikogu täiesti ühtlaselt määranud sõltumata soost. Aga kõikides varasemates töökohtades, kus ma olen töötanud, olen ma küll seda tundnud, et arvestades minu haridust, minu võimekust, seda, mida ma töö juures teen, saan ma vähemalt ka, isegi kui mu palganumber on samasugune, ma olen esimest korda elus kasutada näiteks ametiauto Ta või teatud limiidis, siis mobiiltelefonikõnesid ja kõiksuguseid muid soodustusi, see palgavahe, ma olen vaadanud seda erinevates töökohtades, on see miskipärast, on nii. Aga ma usun ka, et siin on osa, sa lähed ka naised ise ei oska seda palka küsida ja ma ka ise ei oska palka küsida. Teatavasti ka sellises töökeskkonnas võivad tekkida ka teistsuguseid pinge. No pole ju saladus, et eesti mees reeglina üsna šovinistlik. Kas sa oled ka seda märganud? Mul on endal selles suhtes väga raskeid meie keskkonda hinnata, et selles mõttes oleks huvitav, sinu kommentaar. Jah, on küll, aga ma olen õnneks selliste inimestega ainult kaugelt kokku puutunud, ma olen, ma olen ise lahkunud, kui kellegil on ettekujutus, et ka tööülesandeid tuleb jagada vastavalt siis naise või mehe soorollile maalasele mänguga kunagi kaasa läinud ja see oleks ka ausalt öeldes, minu soovitus kõikidele noortele naistele, et kui laua taga istub terve seltskond, inimesi peavad koosolekuid ja isegi kui te olete ainus naine ja hakatakse ringi vaatama, et oi, et kes meil siis need protokollid siis ärge arvake, et te peate olema teie. Ma olen vahel täiesti põhimõtteliselt näiteks loobunud protokollimast, see ei pea olema naine selleks, et protokolli teha täpselt samamoodi töökeskkonnas ma ei paku teed või kohvi kui seda võib sama hästi teha ka mees ja kui meil on näiteks võrdne positsioon, ma arvan, et siin siin on palju ka naistel endale ära teha kordagi pannud tähele, et ükski mees pahandaks, kui ta öeldakse, et teened sina ole hea, see protokoll või või kas sa ei saaks küpsisekarp? Avaldab see sõltub väga palju naistest endist, ka paljudele naistele meeldib, et nad on protokollijat ja deep kojad ja seda võimalust ei tohi neilt ka ära võtta. Mulle tundus üsna kaine, kalkuleeritud vastusena, aga sellest ei saaks kuidagi järeldada, et sul oleks erilisi sidemeid teeminismiga või naisõiguslastega. Aga kuidas sellega ikkagi on? Ei, ma nüüd naisõiguslane, selles mõttes ei ole, et et ma ei arva, et naistel peaksid olema mingisugused eraldi õigused võrreldes meestega. Ma näiteks ei poolda neid koota, et nii suur protsent, mis peab olema naisi või nii suur protsent, peab olema mehi. Aga ma küll arvan seda, et sihiliku vahetegemist täpselt samamoodi nagu gootide suunas ehk siis positiivse poole peale ei tohiks olla sihiliku vahetegemist ka negatiivse poole peale. Ehk siis tööandja käitub küll rumalalt, kui ta annab näiteks suuremat ka sama tööd tegevale mehele, kui ta annab sama tööd tegevale naisele, ma arvan, see tööandja ise kaotab see suhteliselt harva, aga täna juhtub. Ma usun, et seda õhtust tunduvalt rohkem. Vanasti aga statistika muidugi on kaunis karm naised saavad vist kolmandiku võrra vähem palka kui, kui mehed. Üldiselt ja ma ei arva, et siin põhjus on ainult see, et naised ei julge seda palka küsida, vaid neljaga pakutakse seda väiksemaks, palka. Aga mõni päev tagasi ma saatsin küll enda juurest minema, kohe ukse taha, saatsin ühe tütarlapse, kes tahtis tulla mulle sekretär Tariks aga kes oli lõpetanud cum laude Tartu ülikooli politoloogia osakonna, ta oli lõpetanud keskkooli kiituskirjaga. Tal oli vaimustav täienduskoolitus, et noh, miks sa tuled küsima sekre päri kohta, kui sul on selline haridus, sa pisi ikka mingit muud kohta. Ma ei hakka üldse rääkimagi. Läks ja läks, tuli kaunis ehmatanud. No arvata võib, esimene reaktsioon tavaliselt töölevõtja puhul oleks ju just selline, et vaata millise odava raha eest ma saan nii kõrgelt koolitatud spetsialisti jaga sinu käituma omamoodi erandlik, aga päris huvitav. No see ei ole õige minu arust selles mõttes, et ma tahaks, et see, see inimene tunneks sellest tööst rahuldust, ma olen ise muuseas ka kunagi sekretärina töötanud ja võin öelda seda, et kui sa ei tunne sellest tööst rahuldust, siis sul võib olla ükskõik kui hea haridus, aga, aga see töö on mõttetu ka sellele tööandjale anda endast täit panust. Ma arvan seda, et see tööandja huvi selle vastu, et inimene oleks oma tööga rahul. Et see naine oleks kama, tööga rahul või naine saab vähem palka kui mees, sama töö eest on ta juba rahulolematu. Teiseks on tal oluliselt vähem raha, et ennast ilusaks teha. Ilusaid kolleegid jälle peaksid olema nagu kollektiivile üldises huvis, ma ei mõtle nüüd seda just beibeliku ilu või, aga, aga sealt üldist hoolidesse, muuseas maksab üsna palju. Maksab küll, ma sattusin just hiljaaegu kuskil lennukis lugema jälle lennukis jagada vaid ajalehti, ajakirju, ja seal ma panin ka tähele, et ühte uurimus, kus töökeskkonnas on noh, teatud määral seksuaalsed pinged, ühesõnaga mitte mitte nüüd otseselt seksuaalsed vahekorrad, vaid seksuaalset pinget. Et need töökollektiivid on palju efektiivsemad ja edukamad. Ma ma olen täiesti nõus selle seisukohaga, et, et sellist pisikest pisikest flirti võiks, noh, mul ei ole selle vastu küll midagi selle päeva ilusamaks. See reis, ilus lõpetustöö teema, me rääkisime protokollimisest, aga võib-olla see ettepanek tehakse ka sellepärast mitte naisel, aga ega see ei ole ju saladus, et naistel on võib-olla parem käekiri ja nad on kohusetundlikumad, võib-olla protokoll tuleb parem välja lihtsalt. Ma ei tea, nii palju, kui mina olen viimastel aegadel osades protokolle, näiteks ma olen näinud nelikamis arvutist välja tulevad, et, et siin on nagu suhteliselt ükskõik, kui ilus see käekiri on. Ei, ei, ei, ära nüüd langema. Ei, ma ei ole nõus, aga siis kui ta selle käekirja juurde läksime, kuidas sul koolis käes sul üldse koolis, eks, või lasteaias. Ahraskeli. Mul on jäänud sellisest ettekujutuse just nimelt kui ülimast lihaste kiitusega lõpetajast, east õpilasi. Mina ei tea, kõik arvavad nii, aga see ei ole päris tõsi, ma pean nüüd säbenemisega tunnistama, vaatamata pedagoogidele suurele püüdlusel kooli ajal ei, lasteaiast mul ei ole. Mul ei ole väga häid mälestusi, mul on isegi mõned päris jubedad mälestused. Näiteks on mul väga selgelt meeles minu laste aedasuses Nõmme eramajas. Ja kui üks lasteaiakasvataja pidas seal nihukese hüsteerilise kõne lastele, et näete, et sellistes majades elasid kapitalismi ajal rahva orjastajad ja nüüd on see teie lapsukeste päralt. Emine oleksin muidugi säravate silmadega koju ja esita, see on siis sama veenvalt kogu selle jutu lapsevanematele. Ja Mul on see nii vanaema, vanaisa kui ka isa-ema täiesti valuline reageering tänase päevani meeles ja ja ma mäletan, et minu, minu isa, kes on noh, arhitektuuriga just ka kokku puutuda. Ta tegi mulle siis niisuguse piinarikka pikkusega ekskursiooni mööda Nõmmet, näidates, et vot siin majas on elanud see kirjanike siin majas on elanud see kunstnik ja ja siinse insener ja siinse arhitekt ja ja mida nad on nagu eesti rahva heaks ära teinud. Ma ei tea, miks see lasteaiakasvataja seal tegi, ma ei usu, et tol ajal võib-olla ta uskus seda ja. Ma ei usu, et tol ajal nüüd nautijad viie aastastele peaks ajuloputatud võib-olla nuuti, ma olen teisa inimene võib-olla, aga ma ei mäleta lasteaiast sellist sõbralikku suhtumist, ma vaatan hästi suure rõõmuga oma last, kes praegu käib lasteaias ja ma näen, et see on täiesti totaalselt muutunud. Lasteaiakasvatajad lubavad lapsel magada, oh üllatust, ei sunni teda väevõimuga toitu ära sööma. Nii tore. Jätkuks selliseid kasvatajaid, ent rohkem koolis lõpupoole läks päris hästi, aga mul oli hästi palju kahtesid. Ja siis arutati, et kas selline õpilane üldse sobib. Põhjus oli tõenäoliselt selles, et et ma oskasin enne kooli lugeda, kirjutada mulle üldse sti meeldib lugeda. Niikaua kui ma tagasi mäletan ja, ja lapsevanemad unustasid mulle öelda, et koolistele, mida mina arvasin, et see on üks koht, kus käiakse noh, umbes nagu lasteaias. Seal tulid mingid uued ained, inglise keel ja mingi hulknurgad ja, ja hulkade teooria on mulle. Ja ma sain esimest korda elus, sain 400 viied tunnistusele kokku keskkooli lõputunnistuseks ja seda ainult tänu sellele et Mulleleid veerandite kaup oli. Tol ajal oli neli veerandik ja veerandite kaupperi kolm, kolm, neli, neli. Näiteks ja siis õpetajad halastasid kõik kuidagi üksmeelselt panid nelja kokku, et noh, nii sihukese ilusa tunnistuse ma sain esimest korda kokku keskkooli lõpuks. No aga siis minu mulje ei olnud, noh, väga vale ja jah, ei, ma keskkooli lõpetasin ja ma tean, et sul on lapsepõlvest kooliajast siiski midagi veel meeles, mida sa praegu mõtlen, mida, mis sind tegelikult noh, väga mõjutas, sest lasteaiasituatsioon oli päris päris mõju, mis sa praegu kirjeldasid. See see mõjutas kindlasti, aga see reaktsioon oli lihtsalt niivõrd terav ja Aivar jõuline, võib-olla ta muidu oleks külmemaks jätnud, aga ma arvan, et ikkagi kodu on olnud see peamine mõjutaja ja ema ja isa ja vanaemad-vanaisad on need inimesed, kellest ma mäletan nagu kõige rohkem meil on hästi selline suhtlev perekond olnud. Me oleme hästi palju kogu aeg koos ja ja tänase päevani kuus suurperena, et see kõik, mis on, mis on nagu vanemad rääkinud või öelnud on mulle küll korda läinud või väga sügava mulje jätnud. Väga tähtis olnud see, mis on väljastpoolt tulnud noh, räägitakse näiteks teismelise eas on, on peamiseks kujundajaks ikkagi nagu sõbrad ja niimoodi, et mulle tundub, et need sõbrad, kes, kes muuseas teismelise eas olid olid ka sellised suhteliselt oma vanemate poolt mõjutatud. Nii et mulle nagu tundub, et täiskasvanute maailmas on see elu olnud, on väga pikka aega. Nii et sinu lapsepõlves või 11. aasta ei sattunud sellistesse kiusatusse, mis oleksin tõmmanud nagu tänavale. Ei, eks ikka natukene, jah, ma arvan, et ka minu vanemad tegid seda. Ja ma tean päris kindlasti väita, et minu vanavanemad olid väga rõõmsad, kui nemad, noored. Küsiks hoopis teistmoodi, et 50 meetrisel lainele võib-olla, mis sind endast välja viib, kuidas mina saaksin siin näiteks praegu välja, Jarant, ütled lollide küsimustega? Ja ma arvan, et sina ei saa minna endast välja viia sellepärast et mind viivad endast välja pahatahtlikud ja rumalad inimesed seal paraku ei kuulu kummassegi nendes kategooriates, nii et sul ei õnnestunud selle jänestusega kõige parema tahtmise juures. Ma võin ikka tõesti vihastada, kui, kui keegi tuleb täiesti pahatahtlikke ja rumalate väidetega, millest asjasse ei ole mingisugust puutumist. Mina ei tea inimeste pakuksist mõnu, niisugune urgitsemine ja urgitsemine ja mul on öeldud, et ma olen ebanaiselikult ratsionaalne, millest ma muidugi ei saa aru sellisest kombinatsioonist, mis nüüd siis nagu tähendab aga, aga minu arust on alati tulemus kõige tähtsam, et noh, me nüüd kui see variant ei sobi, kaalume mõnda teist või arutame mõnda kolmandat ja, ja kogu selle arutamise juures, et noh, missugune variant on kõige parem. Kui sealjuures siis tuleb keegi hakkab esitama mingeid väiteid, et noh, et, et seda varianti Te ei saa teha sellepärast et mulle see inimene ei meeldi või, või noh, nii ei ole kunagi tehtud ja ja vot kõik sellised täiesti asjasse mittepuutuvad väited ja kui neid tuleb nagu esimesed korrad maa suhteliselt rahulik, aga kui ma tunnen, inimene lausa takistab, et siis ma ikka ärritan küll Aga mis sa siis teed, hakkad karjuma, siputama? Ei vat karjuma ka ei hakka, siis ma üritan oma tööd ikka nii organiseerida, et ma selle inimesega kokku ei puutuks. Vahel on see tähendanud ka selle inimese uksest välja saatmist. Ja ma usun, et iga inimene või ka seda enam, iga juht on kokku puutunud inimestega, kes tegelikult lausa imevad energiat sellega, nad üritavad sulle pahasti öelda, tekitada konflikte ja nad ise naudivad seda. Jah, on niisugune riik on olemas, öeldakse, et looduskeskkond on tervice võib-olla seal millekski jälle hea. Muidugi, see on nagu ökoloogiline keegi tea, milleks ämblik otse vajalik. Aga kui me tuleme nüüd tagasi selle juurde, et kuidas hakkama saada, aga mõtlen laiemas mõttes sind toidab, mis, mis sind üleval hoiab sellepärast. Ma näen nendes kokku koosolekutest, mis meil on nagu ühised olnud, et minu päevakava on tõesti tihe ja pingeline ja sa reageerid väga kiiresti mõtet kiiresti. Aga kuskilt peab sellele selleks tulema teatud jõud ja mis on? Seda on muidugi raske kommenteerida, sest tore oleks elada sellises ühiskonnas, kus oleks üks päev kuus tööseadusandluses eraldatud nagu mediteerimiseks, et ta saaksid analüüsida iseennast ja, ja iseenda tegude aina rohkem järgi mõelda. Aga ma ise arvan, et see on positiivne ellusuhtumine, kõlab praegu nagu niisugune loosung. Aga minu põhimõte on küll see, et igast väljapääsmatus olukorrast on alati vähemalt kaks väljapääsu. Ma ei võta isiklikult paljusid probleeme, kui keegi tuleb ja ütleb, et et see on jube halvasti või, või ma olen, ma olen selles mõttes väga raskelt rünnatav ja see Endalegi üllatuseks olnud, sest mind on elu jooksul väga palju rünnatud ja väga palju ka avalikkuse ees rünnatud. Aga, aga mul on alati tundunud, et noh, räägitakse siis sellest asjast, mille kallal me töötame või mille kallal me teeme. Ja kui keegi sealhulgas arvab, et selle asja ebaõnnestumises on süüdi minu isik et siis see ei saa küll nii olla, seal on alati ikka palju mitu mängijat seal on mõned asjad küll, mis mulle meeldib teha ja mis mulle hästi palju jõudu annab. Noh, kõige esimene on laps. See on nii mõnus. Ma ei tea, kuidas ma ilma temata hakkama saaksin. Võiks nagu rohkem olla, siis saaks tõenäoselt veel paremini hakkama. Lähed koju, kõik muremat, kadunud väiksed käed tihedasti-tihedasti ümber kaela, siis võib küll üks lüliti efekti täiesti tunda, et kõik mured on selja taga ja saab hakata puslesid kokku panema ja saab hakata joonistama ja värvima ja kas sina teadsid ka, mõnusad on need näpuvärvid näppu panna värvi, nüüd tänapäeva lastele tehakse siuksesse salsa näppu, sinna värvitopsi sisse, siis näpuga mäkerdada, pabereid, nüangi, spetsiaalselt siuksed näpuvärvid. Jube vahva. Meil on siuke väljas kelgutamas käimine ja, ja tohutult mõnus. Ja siis mulle meeldib veel lugeda, mulle meeldib hirmsasti lugeda. Ja siis ma uneaja arvelt kaluen, täpselt mul ongi. Aga ma kohe tunnen, et raamat on kohe mõnusad. Selle arvelt ma muidugi ei vaatajale televiisorit, eriti televiisori vaatamise puhul ma tunnen, et ma olen väsinud, pärast seda oma raamatut loen, siis ma tunnen, et ma olen. Ma olen energiat täis ja, ja et need sõnad mulle annavad mingisugust jõudu. See ei, ei pruugi kõikide inimestega nii olla, aga minuga on küll nii. Paljud minu kolleegid, naiskolleeg käivad Olümpias võimlemas või rokal maalaskessa, kasutad selliseid kohtiga. Tead, kasutaks kunagi kuist, saab rikas inimene et see oleks mind eesmärki, aga siis ma võib-olla hakkaks kasutama, aga aga praegu, seni ma tunnen, et ausalt öeldes minul käib see natuke üle rahakoti. See on õudselt kallis, laps on kaunis kulukas ja meil on peres kaks pensionäri. Siis meil on nagu see olukord, et noh, remont ja kõik need noh, niisugune tavaline Eesti elu, selles mõttes ma tahaks seda teha küll, aga on mul siiamaani ei ole nagu eelarve võimaldanud seda teha. Ja natukene on see hea laiskuse küsimus ka, et ma näiteks jalgrattaga sõidan. Tohutult mõnus, kõige mõnusam on jalgrattaga sõita hommikul vara, kui, kui teed on tühjad ja näiteks päike tõuseb, suvel tuleb mingisugusest seal mööda seda Paldiski maanteed näiteks mere ääres või kohutavalt mõnus või siis on jalgrattaga on hästi hea sõita mööda Pirita teed või näiteks nõmmel mujal vahel või siis ma tunnen ka, et mul nädalaks ajaks kahe energiavaru olemas Niukest käelist tegevuste füüsilist tegevust, ma rakendan käsitöö peale, praegu ma olen näiteks tähelepanu linnavalitsuses töötades stressi vastu aitab hästi kudumine ja tikkimine ja õmblemine mulle eluaeg meeldinud ja varem ma tegin seda praktilistel põhjustel, noh, oli uusi riideid vaja või midagi niisugust, nüüd ma teen seda puhtast mõnust ja ma olen juba nii palju kampsuneid kudunud, et ma olen kohe murelik, et oleks vaja ja see, see rahustab väga hästi. No ma arvan, et sa ei tee seda linnavalitsuses linnavalitsuses tikkimisraam sahtlis. Kuigi noh, ülikooli ajal, kui olid need kommunismi loengud või ma ei mäleta, kuidas seda nimetati partei ajalugu vist vä? Üks selline oli mingid sihuksed loengud olid igastahes jah. Et siis ma kudusin nagu raha eest välja, et südamed ühinglik nende loengute ajal, vana eesti traditsioon ongi ju, et ega sa tegelikult ju kuuled ja suudad kõike jälgida, kui sa koodse kudumine, täiesti niisugune mehaaniline tegevus ja kui need kaasajaga paralleele tuua, siis need interneti jututoad, need on täpselt seesama asi nagu vanasti, ütleme mingisuguse 150 aastat tagasi koguneti näiteks iga neljapäeva õhtu kuskile suuremasse talusse kõik käsitöö kaasas ja istuti ja jutustati. Nüüd klõbistatakse näppudega neid klahve, jutustatakse omavahel, et noh, selles mõttes ei ole mitte midagi muud. See on päris huvitav, ma mõtlen täiesti, ma täiendaksin seda meditatsiooni osad, et kudumine on tõepoolest teistest. Ma kohtusin üks kord Hollandi pool indiaanlastega pool Hollandasega kunstnikuga ja tema oli väga sel ajal sisse võetud ideest. Ta oli kohanud, et indiaani meditatsioonis on kudumine noh, väga tähtsal kohal ja tema oma kunstiprojekte tegi just nimelt kududes, siis tähendab ma usun, et tänapäevaks on see juba üle puhtalt töömahukat, on just nimelt see töömaht, ainult see meeletu töödan sõlm sõlme haaval mingeid suuri struktuure valmis kududa. Aga just see distsipliin oli noh, selline, mis tema jaoks oli sel ajal väga oluline. Et selles on kindlasti tõde olemas. Sest ta kõige kuulsam kunstkuduja, Cafefasset näiteks mees ka ja ka väga häid raamatuid kirjutanud lisaks kudumisel, nii et võib-olla see tõesti Aga nüüd, kui sa internetti juba nimetasid, siis, siis tuletan meelde, et meie saime omavahel tuttavaks umbes samas valdkonnas. Kui me alustasime nagu koostööd selleks, et Tallinna oleks oma internetilehekülg. Tänaseks on see üsna mahukalt olemas. Kas ma mäletan õieti Sagureeridesse taga edasi? See on nüüd läinud tõesti suureks projektiks ja noh, selles mõttes on mõnusat, mingit asja, mida on kunagi alustatud hästi pisikesest peast. Et sellest on nüüd saanud noh, ma ütleks juba nooruk ja läks veelgi edasi saama. See lehekülg on saanud mitmeid auhind, aga noh, mis me siin nüüd 11 vastastikku, eks ole, kiida. Mina olin alguse juures Me oleme täna siin, minu jaoks on see, see arvutimaailm või see suhtlemise maailm küll tähtis, et ma näen, et tal on nagu praktiline väärtus minu igapäevases elus. Justkui sa ennem küsisid neid pikki õhtuseid koosolekuid näiteks, või siis Ma näen, et sa arvuti, internet on üks võimalus, kuidas ma saan rohkem perega koos olla. Ma näiteks annan kooskõlastusi elektroonilisel teel, Tallinna linnavalitsuses on oma kindlasti esimene, kes seda teeb. Ja, ja see annab mulle võimaluse, et ma saan teha seda kodust. Ma ei pea sõitma tööle, minu pärast ei jää ükski asi katki, kui näiteks tohutut huvi laps peaks haigeks jääma või midagi. Ja ma tunnen ka, et see võimaldab mul suhelda rohkemate inimestega kui, kui see muidu oleks võimalik, kui internetti olemas. Plasma jõuaks kindlasti lihtsalt suhelda ja informatsiooni vahetada, nii paljude inimestega, kui ma seal täna jõuan. Kui vaadata ajalugu, siis tegelikult see, et käiakse kuskil tööl, kodust väljas, on ajaloos tegelikult suhteliselt lühike periood, see hakkas, hakkas tööstusrevolutsiooniga praktiliselt peale, sest enne seda töötati põhiliselt kodus, kangategija tegi seda kodus, eks ole. Ja praegu tõesti, kui see digitaal, kultuur või digitaalrevolutsioon algas, siis olid ju paljud teooriad, mis ennustasid just nimelt seda, et inimesed lähevad uuesti suures osas koju tööle tagasi, tähendab, et sellega muutub uuesti perekonna struktuur ja mingil määral ka sotsiaalne struktuur. Ja võib-olla tookord ka, kui me seda lehte ei lehekülge, nagu alustasime, oli ka üks idee see, et mitte ainult infovahetus. Aga jõuda ühel heal päeval ka sellise foorumi, kus iga linnaelanik saab tõepoolest ühte kohta saata kõik oma arvamused, mis teda erutavad ja ka vaidlusalused küsimused ja nii edasi. Sest minu kogemus on küll, et vähemalt Lääne-Euroopa linnades joon referendum üks väga sagedane moodus, kuidas linnaelu küsimusi otsustatakse, meil seda kultuuri muidugi praegu pole veel, aga ehk võiksime sinnapoole püüelda. Ja nüüd on, nüüd on ainult see tuleb ära lahendada, et, et kuidas saavad täpselt võrdsetel alustel osaleda ka need, kellel juhuslikult seda arvuti kasutamise võimalust ei ole. Sest ausalt öeldes ma pean tunnistama, et minu jaoks oli suur üllatus, et ma arvasin, et Tallinna koolid on nagu oma infot tehnoloogiliselt arengult, noh Eesti juhtivad võiks ju arvata, nii. Aga ei, selgub, et palju vingemaid projekte on sellistes pisikestes kohtades ja, ja ka noh, mis puudutab üldse kultuuri või, või ka ka sport Te siis noh ehk Tallinnas on sama palju muusikakoole, kui on Tartus lastele aga elanike arvu vahe on viis korda, võib-olla see suur rahvaarv või, või ma ei oska öelda, mis? Igatahes, ma arvan, et internet on nagu üks vahenditest, et kõik tavapärased vahendid jäävad alles veel üsna pikaks ajaks. Aga tähtis on see eesmärk ise, et, et üleüldse rohkem inimestega neid asju arutatakse ja ja rohkem foorumeid korraldatakse, nagu sa ise ütlesid, et see on mujal maailmas ju niivõrd levinud, et inimesed ei kujuta üldse ettegi, näiteks mingisugust ühiskondlikku hoonet hakatakse ehitama, ilma et ei oleks ennem olnud suuremad avaliku arutelu. Meil on ka näiteks detailplaneeringutega, meil on ette nähtud kaks nädalat, seda nii-öelda avalikustamise aega mujal maailmas on noh, eks Londonis on see niimoodi, et et sulle riputatakse juba ukse taha silte, sellel ajal on rahvakoosolekud ja tulla oma arvamust avaldama, inimesi kutsutakse lausa seda tegema. Sest ei ole midagi kurvemat, kui tühjaks seisma ehitatud majad või sellised hooned, mis inimestele tegelikult ei meeldi. Ja muidugi, aga see eeldab ka nõmm, tõenäoliselt hoopis teistsugust poliitilist kultuuri, võiks öelda sel juhul, sellepärast et rahva tahe ütleme, saavutatakse häälteenamusega ei pruugi alati olla kõige ratsionaalsem kõige õigem ja kuidas seda juhtida, on muidugi omaette keeruline mehhanism. Siin on, siin on erinevad tasandid, et näiteks selle üle on inimene küll pädevam otsustama, ma usun, et kus näiteks tema kodu lähedal see bussipeatus peaks täpselt olema või, või kuidas tema tänaval kodutänavale valgustus pandud mitmele inimesele on, see võib olla täiesti kurnav, kui mingisugune tänavavalguse amp tal otse magamistuppa paistab, aga, ja on võib-olla täitsa lihtsalt võimalik naabrite vahel kokku leppida, et tegelikult siia me üldse ei taha valgustust, aga siia meest, vastupidi, tahame, et noh, tegelikult me läheme näiteks bussi peale sedakaudu või või meil, lapsed tulevad hoopis sealtpoolt või Niukest ühe kvartalisisest asjade organiseerimist, et naabrid lepivad omavahel kokku, missuguseks tehakse aiad või missuguseks, tehakse välisukse paneelmajadel näiteks, et ei ei tekitati olukord, kus ühes pikas majas on viis erinevalt välisust või, või 20 erinevat tüüpi akent, see on nüüd küll see koht, kus ilma ilma inimeste endite hakkama ei saa. Selles ma olen täitsa veendunud. Ja ma arvan, et praegu eraldised päris õieti tegelikult tuleb referendumi puhul ka vaadata natuke, kellele see referendum tehakse, eks ole, mis küsimuses, et ei satuks sinna inimesed, keda tegelikult see asi ei puuduta, avaldavad oma arvamust. Jah, tõepoolest mäletan ühes väikses Hollandi linnas seal korraldati väga sageli isegi tühistest asjadest, kas kas parki läbiv tee näiteks avad autodele või mitte, eks ole sellega, kuhu linnale tehti. Küsitlus, ära sellega nädala aja jooksul hakkama me rääkisime, eks ole, perekonnast ta tõesti ka sinu kasvamise tingimused selles mõttes, et perekond käis tihedalt läbi, erinevad generatsioonid lõpuks ei ole linn ka mitte midagi muud kui üks kooselu vorm, eks ole ju mitte just päris perekondlik ja seal on palju ka selliste, kellega ei tahaks nagu ühes perekonnas olla ja nii edasi. Aga mulle tundub, et linnakäsitlus üldiselt on inimeste enda poolt üsnagi võõrandunud. Et inimesed ei tunne, et nad võivad osaleda linna otsustama härra messil või mõjutada neid eriti oma lähiümbrust. Võib-olla nad sellepärast, et ei tunnegi, et neil pole hädaga õieti küsitud, samal ajal sellist koostööd tahetakse hirmsasti teha. Meil on nüüd värskelt Ta selja taga selline Kadrioru uste projekt, kus oligi mõte selles, et linn teeb korda välisukse, aga ainult siis, kui majaelanikud ise maksavad uue lukusüsteemi ja maksavad uued uksehinged ja kõik muud sellised sinu ülikoolist näiteks ka üliõpilased osalevad selles ja tohutult niisugune positiivne vastukaja. Ta on olnud, et noh, loomulikult me tahame koos teha, aga sellist sihukest mina ei tea, mis aegne see ettekujutus on bütsantsiaegne vist, et, et noh, et linnaametnike on niisugune suur ja tähtis ja siis kommikarbiga tuleb tema juurde tulla, siis ta vaatab, kas ta võtab su vastu, ei võta ja ja siis ta vaatab, et kas ta viitsib su kirjale vastata või ta ei viitsi ja Meil näiteks füüsiliselt ärritab see suur laud, mis mul töö juures on, iga kord, kui mulle inimene tuleb, ma pean sealt laua tagant jooksma nagu teisele poole lauda, ma saaks selle inimesega niukse normaalse distantsi pealt rääkida. Et ma ei räägiks temaga üle sellise suure tähtsa laua, tule taevas appi. Enamik inimesi, kes minust käivad, on tunduvalt targemad kui mina. Et enamikel juhtudel kujuneb see ikkagi nii välja, et, et noh, neil on mingi hea idee, mida nad tahavad tutvustada ja ja me peame lihtsalt vaatama, et mis me selle ideega saame edasi teha, kas ta haakub Riina süsteemi või ta ei haaku või kuidas panna ta haakuma või kuidas leida sellele ideele mingi teine väljund. Mitte kõiki ideid ei saa teostada kahjuks sellisel juhul kehastuda mingisuguseks ametnikuks, kes istub laua taga, et see, sellega ma ei ole veel kunagi hakkama saanud ja ma loodan, et ei hakka hakkama saama ka. Minu roll ei ole kahtlemata olla ametnik. Eks selles mõttes ma olen sellega täiesti nõus, sellepärast et ma tean sind juba mõnda aastat, jah, ma olen näinud, et sa oled suures osas just nimelt ideede generaatori ja sulle sulle lähedaste ideede tuline propageerija. Aga kuidas ikkagi tekivad linna sellised kommuunid, kes oleksid võimelised iseseisvalt palju paremini toime tulema, sest selleks peab olema ka linna poolt loodud soodne struktuur? Ei ole ju praegu ka saladus, et praeguses olukorras vähemalt uus linnavalitsus on paljud asjad nagu tsentraliseerida erinevad ja see natukene räägib sellele vastu sest ma olen täiesti nõus, et näiteks hariduskuludes seltsile tsentraliseerituse sooja panna, ametnike palku kui nii edasi. Aga see, mis kommuuni loo tähendab, on suures osas või noh, mingil määral ka kultuurirahad, et kas ka selles suhtes ei oleks mõistlik jätta need kultuurirahad linnaosade käsutusse just nimelt selleks, et seda, selle linnaosa või ütleme, selle kvartaliga ühistunnet nagu suurendada. Praegu vastata sellele, et kas kaheksa linnaosa ja nende suurused on päris õiged küll, aga ma võin peaaegu mürki võtta selle peale, et raadiokuulajate hulgas on inimesi, kes päris täpselt ei oska, ei oska öelda, missuguse linnaosa territooriumil nad elavad. Need olemasolevad linnaosad, välja arvatud sellised klassikalised nagu Pirita ja Nõmme, aga Lasnamäe ka loomulikult, aga ülejäänute puhul ei ole sellist selgelt identiteeti. Väljakujunenud Kadrioru inimesel võib olla sageli ei meenunud, et tahan näiteks Kesklinna linnaosa alla kuuluv ja ja samal ajal ei oska mina ka näiteks täpselt praegu öelda, kus jookseb Põhja-Tallinna piir ja kust jookseb kesklinna piir ja need asumid on osaliselt nad on meile ju füüsilisel sooduses ette antud. Ja näiteks Kopenhaageni linnavalitsus on asja lahendanud niimoodi, et suhteliselt väikeste kvartalite kaupa toimetatakse linna elanikega, et on, on näiteks looduses füüsiliselt eraldatav paneelmajade mingisugune kogum. Neid nii suuri muidugi jah ei ole. Kui meil ja nende paneelmajades on ühe paneelmaja näiteks üks korter seal kuskil esimesel korrusel, seal asub, selles ühes korteris asub piltlikult öeldes siis selle asumi valitsus. Ja mulle isiklikult. Mulle tundub see nagu päris õige lahendusena, kuigi me ei ole seda linnavalitsuses arutanud ja ma selles mõttes esitan siin praegu täiesti oma isikliku arvamust, minu arust võiks võim seista inimestele oluliselt lähemal. Ja see linnaosade süsteem sellisel kujul võib-olla ei ole päris õige ja need linnaosade valitsused või mis nad iganes Nad peaksid tegelema nende küsimustega, mis on inimese ja särgi vahel piltlikult öeldes. Ehk siis sotsiaalhoolekanne see inimene, kes vastutab selle eest, et hädasolijad abi saaksid, ta peaks neid inimesi ikkagi tundma ja teadma, peaks teadma, niisugune maja välja näeb ja ja ta peaks suutma neid inimesi jälgida mõne aja jooksul, et kus neile abi näiteks oleks vaja juurde anda või sageli ka inimesed ei oska küsida. Ja naabrid omavahel võiksid, selles mõttes eestlane kardab suhelda iga kord seda, et kui mingisugune arutelu on, siis isegi kui tullakse mingisugust arvamust küsima, siis siis eestlane kardab seda öelda, tal on niisugune hirm, systentacki võetakse mult midagi ära või, või, või ei, ei, ei. Sellest hirmust tuleks tuleks kuidagi koos üle saada ja teine väga tähtis punkt, mida me ka nüüd puudutasime, on just see koduümbrusse planeerimine. Paraku näeme seda, et maja elanikud ei suuda omavahel isegi seda kokku leppida, et missugused selle maja aknad on. Aga kahjuks maksab rahaliselt kätte, sest kujuta ise, et, et kui sa tahad näiteks korter Darryt osta ja kui sul on valida kahe suhteliselt ühesuguse maja vahel aga ühel majal on aknad nagu kirjul, koeral ja teisel majal on kõik ilusti ühesugused. Et ta moodustab mingisuguse, harmoonilise terviku. Sa valid rikka seda, kes on terviklik, see pilt. Et siin võiks küll tõesti aidata inimesi ja näiteks üks küsimus on see korteriühistute moodustamine, mis hästi paljusid puudutab, see ei ole üldse keeruline protsess. Ja läheb suhteliselt lihtsalt, aga sageli selgub, et on vaja üht abistavat inimest lihtsalt noh, kes selgitaks rahulikult, käib niimoodi ja, ja aitaks võib-olla seal üht või teist paberit vormistada ja vanematele inimestele tundub see hirmus segane ja ka noorematele, et keegi meist ei ole sündinud bürokraadiks. Sellist inimlikku abi tahaks küll, et rohkem oleks. Sest haridussüsteemi me püüame ka nüüd uut ikkagi niimoodi üles ehitada, et et tõepoolest see otsustus oleks raskem lapsevanemate juures ja kooli hoolekogude juures seal koolides lasteaedades koha peal. Mitte et see oleks niisugune ametniku otsus üle suure tähtsa laua, et nüüd on nii. Aga kultuuri osas meil on, meil on kõige õnnestunum üritus, vast on vanalinna päevad ja noh, vanalinn on ju see asum, mis mis ma usun, on, on enamikele tallinlastele väga tähtis ja väga südamelähedane, sõltumata sellest, kus ta elab. See oli päris ilus analüüs ja mul on hea meel, et sa oled ka nõus sellega, et need kommuunid tuleb, nagu need kooslused tuleb nagu tekitada, neid tuleb nagu aidata, neid tuleb aidata. Ükskord ma üritasin endale selgeks teha, et kus lähevad need linnaosade piirid ja see on täiesti fantast, Kristina, kui te vaatate näiteks Mustamäe linnaosa Kristiine linnaosa vahel piiri, siis on absoluutne mõistatus, kuidas on sattunud ja kes selle sinna maha joonistatud, sest see tegelikult kahte seda linnaosa nahi määrada. Ja muidugi ka linnaplaneerimise apsaka tõenäoliselt sellepärast, et paljudel juhtudel on võimalik seda asumit üldse kinni määrata, nad lähevad sujuvalt üksteiseks ühenäolised ja nii edasi. Eks see kujuneb jah, tõenäoliselt üheks probleemiks, et seda teha, aga aga kogu maailmas on ju positiivne kogemus nende suletud kommuunide puhul. No kasvõi see naabrivalve, eks ole, mis hakkab ka meilnud vedu võtma nagu või vähemalt juba teadvustatud, et selline võimalus on olemas. Vaatame ka, kuidas need inimesed, kellel on võimalik valida, nad ehitavad oma väikseid külasid Tiskre ja, ja inimesele võta meenutanud seda, et siin ilmas ei ole midagi uut siin päikese all. Selline oma naabrit tunne või et noh, ma tean, kust soola laenata. Kui mul see otsas on ja et ma võin, ma võin usaldada oma naabrit, ta võtab mul lehed postkastist ära kuma pikemaks ajaks ära sõidan või et minu laps, kui ta on koolist koju tulles võtme ära kaotanud, et ta võib minna kolm korrust allapoole tädi Maali juurde ja ja, ja seal oodata, kuni kuni ema isa töölt koju jõuavad. Sellised lihtsad inimlikud asjad aitaksid küll seda urbanistliku keskkonda muutuda mõnusamaks ja ja siinse noh, ütleme generatsioonide, side või mis iganes. Paljudes linnades on juba näiteks nii tehtud, et linn aitab organiseerida pensionäre kes tahaksid näiteks lapsi hoida, ta annab neile kooli just esmaabi ja, ja sellised pedagoogilised teadmised ja ta annab meile niisuguse kvalifikatsioonitunnistuse ja siis aitab vahendada seda, et siis selles asumis olevat emad, noored emad, kellel on väiksed lapsed, saaksid jätta siis nende juba mingisugust tunnistust, omavad pensionäride hoolde, võib-olla see on ainult paar tundi kuus, on inimesel seda vaja, laps käib yldjuhul näiteks lasteaias või, või on mingi teine hoidja, aga et sellist inimestevahelist suhtlemist edendada, kusjuures need pensionärid, muuseas ei saa sellest palka ka. Et nad ei tee seda mitte raha pärast, aga nad teevad just seda sellepärast, et saad koolitust, nad saavad omavahel suhelda ja nad saavad suhelda ka lastega. Rohkem Eestisse vast ei ole nii suur probleem, sest enamasti on ikka igav Realil, lapselapsed taga, aga, aga ma näen selgelt küll, et see, see on ka meil kujunemas probleemiks, et vanavanainimesed tahaksid rohkem suhelda võib-olla laste ja noortega. No ma arvan, et arvestades meie hilisminevikku, siis vanade inimeste probleem on meil palju teravam, kui ta kuskil võib-olla Euroopas on, sellepärast et nad on ikka suhteliselt kõrvale lükatud, kui me vaatame kas või ise välismaal käies, kui vanad inimesed reisivad ja millise entusiasmi ja rõõmuga, eks ole sageli tugevalt üle kaheksakümneaastased. Siis meil on sedalaadi vanu inimesi tänaval väga harva näha. Jah, no siin on kindlasti rahaprobleemid ja, ja teine asi on ka tervis, et eks see nõukogude ajal on võtnud ikkagi ikkagi üsna palju inimestest ka füüsilises mõttes ja, ja seetõttu tõesti ei kujuta sageli ette, et mis need, mis need tegelikud vajadused on, ju sa küsisid ennist, et mis mind nagu mõjutada? Ta on siis tõesti sellised vanainimesed, kes on kõige selle juures seal hästi sellised rõõmsad ja ja punapõsk-seed ja entusiastlikud ja suudavad, naerub kistades rääkida fantastilisi lugusid oma noorusest ja noh, see on minu arust sihukene ime midest elad veel, mitte mitu päevaga, mitu aastat? Ja mul on üks umbes samasugune kogemusest telesaates, kuhu oli kutsutud siis hulgaliselt noori inimesi, analüüsime ühte kunstiteost ja kaks vanemat, prouad ja minu hämmastuseks kaaslane, kaks vanemat prouat, palju mõistlikumat juttu, kui kutsutud ja kunstile suhteliselt lähedal seisvad noored inimesed, nende hoiakus, seiklus, kaks asja, esiteks tolerants ja teiseks teatud elukogemus, mis ei lubanud, ütleme, tühises nähkluses osaleda nüüd väga, väga kirglikult ja ja nende järeldused olid palju suurejoonelisemat tõest. Aga eks ole, et see niinimetatud vene aega meile linnale jätnud ka selles mõttes pitseri, et ütleme, lääne linnades on see koondumine, omasugused koonduvad erinevatesse kohtadesse ja see on selle kommuuni tekkeks ka noh, erakordselt vajalik, sest slummi tunnus on ikkagi eelkõige see. Ja slummistunud hakkab tõenäoliselt sellest, kui naaber ei tunne enam naabrit ja, ja võimalik, et see oli isegi noh, ma ei usu, et see teadlik taktika oli, sellepärast sel ajal teadlikku taktikat rakendati võib-olla ainult mõnes suunas, eks ole. Ja planeerimisel nüüd vaevalt seda arvestati, aga paraku seal nii välja kujunenud reorganiseerida linnaleid, ütleme, sotsiaalses mõttes teda ree Vitaliseerida üsna raske muidugi, sest need asumid on juba nii-öelda välja kujunenud ja seda stimuleerida, et seal mingit liikumist hakkaksid, on ilmselt üsna raske. Päris omasuguste koondumine väga jäigalt on tegelikult ka ohtlik, needsamad nii-öelda arenenud läänelinnad või kuidas neid iganes nimetada on, on teistpidi jälle natuke hädas sellist kogumitega, kus on väga ühesugused inimesed. Nagu näiteks on teada seda, et kui elavad väga tihedalt koos ainult väga rikkad ja, ja nad on oma aia ümber ehitanud mitte kedagi teist sisse siis nende laste hulgast tuleb palju suurem protsent narkomaane, kurjategijaid sa ennem nimetasid seda, seda tolerantsi ja, ja niisugust rahulikku teiste aktsepteerimise võimet, et see tõenäoliselt on väga oluline igas eluetapis ja, ja lastel peab olema elus mitmesuguseid kogemusi, mina näiteks ei toeta neid neid sotsiaalmaju on väga ohtlik kokku panna elama väga vaesed inimesed, nüüd hakkavad omavahel suhtlema nende väga vaeste inimeste lapsed. Siis on ka nendel tulevases elus palju raskem oma suva staatust muuta. Aga, aga meie üldine eesmärk peaks olema ju, et, et nad suudaksid sellest ringist välja rabeleda. Ja selleks on meil võib olla vaja jalgpalli taguda koos võib-olla niukse keskmise rahalise sissetulekuga perest pärit lapsega. Ja ja ka vastupidi, see sellele keskmisest perest pärit lapsele annab mingit elukogemust juurde kui ta suhtleb nagu väga vaese perest pärit lapsega koolides, nad muidugi omakorda, kuivõrd aga, aga mitte alati, et selliseid eraldatud inimesi ei tohiks kummaski poolses tegelikult tekitada. Ma usun, et see on väga-väga mõistlik inimlik märkus tõesti sellepärast et kaks meenutas enda lapsepõlve. Sel ajal see varanduslik kihistumine polnud eriti tähtis, kui keegi saigi 100 rubla rohkem palka, eks ole, noh, tühi-tähi. Aga praegu ma lugesin mõni päev tagasi üllatusega kaheksanda klassi laps ütleb, et teda hakati arvestama alles siis, kui ta endale mobiiltelefoni sai. Ta, noh, ma kujutan ette, et, et see näitab tugevalt seda vahet, kui palju on ikkagi ühiskonna nagu muutunud. Muuseas. Okeeris täpselt seesama lause täiesti vapustav, mõnes mõttes on see normaalne, aga aga just see see tolerants või või üksteise aktsepteerimine võidavad mõlemad pooled. Me tuleme juba ka linnaplaneerimise juurde. Me peaksime kakumäel selle traataiaga Maltale siis suutma võimalikult kiiresti avar ei peaks jääma endi huvi teha väga seal päris kosutav vestlus ja samas on mõned asjad, mida ma ka ennem ei teadnud, nagu ei teadnud sinuga oodata. Kordan üle veel naine, kaunis naine. Abikaasa, ema, aselinnapoliitik, muinsuskaitsetegelane. Ja mis iganes veel aitäh. Saates oli siis täna Liisa Pakosta ja küsitles teda Ando Keskküla. Kuule laulu, mille sõnad on rast ilu šas keeles. Seda lehti tedes. Sukel käidi all. Vai metsa põud on alles jääkate? Tee kuis on nii valus? Tuleb minna. Selja taha, jääb. Kevadel pea järgnebsuvi kaugelt tagasi, kellel tas Hellal helis kodukiriku kukel pehmes jõululumesajus.