Iisrael on vist igal aastaajal väga kena. Kevadel, suvel, sügisel, aga nüüd talvel eri Tänavu talv, nüüd tuli üle ootuste ilus ja praegu on loodus nii kenasti lumevaibal jaanpuud on nii ilusasti dekoreeritud. Ma vaatan siit köögiaknast praegu välja. Ui pillun ju lindude eest kamm muretsetud ja hoolitsetud lindude jaoks ripub. Mis on rasvakott. Jah, võrk seal ikka iga talvel enam-vähem olnud ja meil oli lapsepõlves niisugune komm kodus ikka talvel lindudele sai pandud söögi ma nüüd on segatee, siit ei näe. Siin ja ka läheduses. Nendele nõnda öelda söökla ei tänapäeval ütleme restoran. Restoran ja kas ta nüüd just päris restor. Aga midagi peab nendele ikka panema, sest sellise lumega nad ei saa toitu kätega kohev lumi ja see väike lind, kes teri nokib, no ta ei saa üldse kusagilt ju. Tihased eriti ja puukoristajad ja isegi suur-rähn käib siin kirjule. Akna taga siin. Ei piinanud sellest väljagi, et teie vaatate, kui nemad söövad. Noh, kui just päris aknale lähedale minna, siis ikka lähevad ära küll. Aga niimoodi eemalt ilmselt ei paista siis inimene neile nii väga silma, ma arvan. Mis seal kastis on? Erkulatsia vahel kõrvitsaseemned ja tihased käivad neid võtmas puukoristajad ja need ja rähni nendele meeldib teastele väga võtab nii kõrvitsaseemned veel nii ilusasti lahti, et võtab see just selle tuuma ära. Nendel on ju siin pesakastid ka üles pandud. Vaata, tihane on niisugune, tema hakkab varakult pesitsema, valib oma pesakasti välja ja maikuu esimeste päevade sees tuleb endise nimega must-kärbsenäpp, praegu ta on metstikk uue nimede loenduse järgi. Tema tuleb hiljem ja siis nendel käib hirmus võitluskastide pärast. Püüa, metstikk on küllaltki tragi, ta lööb tihase teinekord minema veel kohe pesast lähemal üksteisele, kui 20 meetrit neid pesakast ei saa panna, siis nad häirivad 11 ja siis nad tülitsevad kogu aeg. Tavaliselt igal talvel on olnud siin mõned musträstad, kes talvituvad hetkeni koguni talvituvad, jah, ja siis nad käivad ka siin selles söögimajas söömas. Pidevalt kohe läksin lindudega on olnud ju igasugust asja, näiteks 88. aastal, kui see suur jüripäeva lumi tuli ja enne seda oli olnud soojad ilmad, nii et olid linnud, olid kõik siin lõokesed ja kiivitajad, kuldnokka, Katia rästad ja kõik olid siin juba punakurgukesed. Ja siis tuli nii hirmus lumetorm ja läks külmaks, maalin paksu lume all, linnud olid nii võrdada, nad surid nälga. Pühkisin siin kompostihunniku pealt lume ära ja siis puistasin sinna, kas töötena tulid hunnikus seal söömas, 15 kilo ringis sai tangaineid igasuguse sinna nendele ära söödetud. Ja see kestis nädalapäevad. Näiteks minu koduisakodukandis seal aseri külas, seal, kus mina sündinud olen, seal on ju niisugune loopealne ja kiviaedu palju ja seal oli näiteks kivitäks palju sellest ajast alates siiamaani ei ole kivideks seal enam kui terve selle küla peale on üks või kaks pesakonda. Ja sama lugu on kiivitajatega, kiivitajaid oli seal nii tohutult. Kevadine kui kiivitajat, see pulmalend ja, ja pulmahäälitsused käivad, see on lihtsalt võrratu. Missugune on pulmalinn kiivitajal ja ta on niisugune piruetiline hirmsa vuhin, aga see käib ja ise siis nodaalitsevad, sel ajal. Aga siiamaani kiivitajad, seal ei ole enam täitsa tühi. Kahju küll, võib-olla kena siis, kui see peenike pere on juba kasvanud nii suureks, et hakkavad lendama. Olete jälginud? Kui me nüüd kiivitajast räägime, siis temal on ju pojad on pesa, hülgajad, nad lähevad vist kas samal või teisel päeval pesast ära, jooksevad niuksed, karvakerad, pisikesed vanemad siis. Muidugi teavad, kus nad on ja kui keegi inimene või loom või tuleb, siis nad isegi ründavad, täitsa kaitsevad neid. Näete nüüd puukoristaja rasvatüki kallal, see on Eesti ainuke lind, kes ka pea alaspidi ronib. Porr on ka selline lind, kes pesitseb puudel ja otsib puude koorepragudest toitu, aga porr ronib jälle ikka pea ülespidi hakkab alt tüvest peale ja siis läheb spiraalina tüve mööda üles. Kogu aeg. Aga praegu ta selle rasvatüki kallal teeb küll südameis tööd võtab suured suured nokatäied, koe. Jah, aga eks see ole ka raske, sellepärast et rasv on ka jääs, kuigi rasv nüüd nii võib-olla nagu vesi nii kõvaks jääks, ei külmu, aga ta on sellegipoolest, on ikka annab ikka togida seal. Küllap vist ma nüüd siit aknast välja vaatasin ja märkasin, et teil on siin kuldnokapuurid. Need on ka, teen ta tehtud. Jah, on küll jah, kuldnokapuurid ja siis tihase puurilt, need on väiksema avaga, nad võivad olla kuni kolm ja pool sentimeeter suur, suurem, ei või siis lähevad teised linnud, ütleme kuldnokk hakkab sinna sisse trügima, kuigi kuldnokapuuri auku niuke peab viis sentimeetrit olemas. No siis olen ma teinud veel töö juurde ka sinna pannud neid puur üles, mul seal tehase puurida väänkael, pesitses seal ja oli mul tihastele pandud kõrgele kase otsa. Poisid. Tänapäeval on millegipärast niisugused, et nad lõhuvad ja isegi kõrgel kase otsa ma viisin puurija selle puuri, lõhkusid nad ära, ajasid alla sealt. No siis olen ma teinud veel hallile kärbse näppida, tema tahab jälle ise pärast puuride, ma ei taha, et ta nii kinnine oleks, päristan rinnalt ise ka, nagu ütleme, rinnatisega rõdutaoline. Puuri meisterdamine, see nõuab ka teatud oskust teadma sellele. Nojah, eks ta muidugi on parem kui, kui ikka tead, kui suurt teda teha ja aga ega ta nüüd erilist oskust ka ei nõua ma, sellega saaks igaüks hakkama. Kes tahab teha? Mina mäletan, oma nooruse ajal, siis tegid poisid, poisikesed käsitöötunni ajal tegid linnupuur, aga tänapäeval. Vaat see ongi meie suur viga, koolides ei õpetata enam käsitööd poistele no on vähe neid koole, kus õpetatakse muidugi. Aga meie ajal oli niisugune asi tingimata oli puutöö. Ja mis oli veel üks väga tänuväärne asi oli raamatuköitmine, ma ei tea, kas see oli igas koolis, aga meie koolis oli küll, no siis olid õpetajad ikka südamega, õpetajad, mitte juhuslikud ei olnud sinna sattunud. Nad olid tõesti ikka asja juures täiesti hingega. Te olete samasuguse hingega lindude juures. Jah, mulle loodus meeldib, see on tõsi. Loodus meeldib mulle eriti mets ja merilinnud. Loomad aga ma kujutan ette teie kodu siis, kui tulevad pääsukesed, kas teie räästa alla kipuvad? Meil on kahjuks niisugune majandus, pole õiget räästast, pääsuke val ikka pääsuke valib kohta ja ma kui soovite, võin teile rääkida pääsukest, sest suitsupääsukeste, sest just nimelt meie rahvuslinnust. Ma olin Virumaal Aseri külas oma isatalus ja seal oli mul siis vaja käia metsavahi juures. Metsavaht elas kahekorruselises majas nelja korteriga maja, niisugused nagu nõukogude ajal ehitati neid üsnagi palju maale. Ja nii kui ma sealt uksest sisse läksin, siis ma lihtsalt jäin keeletuks, ma jäin seisma sinna, sest see koridor ja trepikoda oli suitsupääsukesi täis. Ja siis seal oli üks nöör tõmmatud keset seda ruumi seal nööri peal, nad olid reas ja laulsid nagu laulukoor, üks alustas, teine lõpetas, kolmas tuli keskpaigas juurde ja kõik see oli enneolematu kontsert, ma ei olnud niisugust asja näinud inimelamus, nii palju pääsukesi suitsupääsukesi ja kui palju pesi seal koridoris oli, no see oli lihtsalt hämmastav. Igas nurgas igas harukarbi peal armatuuri peal, siis oli elektrijuhtmete peal, kus neid ei olnud ja siis koridori aken oli lahti ja siis aknast voorisid siis välja, kes poegi toitsid. Pojad olid pesas juba igast pesast, vaatasid siis nad välja härma kollased nokad tegid lahti ja vilistasid sinna ja siis jälle, kes nüüd selle toidunoosiga oli tulnud, siis vahepeal istus seal sinna nööri peale ja laulis ja teine läks jälle sealt jälle lendu läks poegadele toituda, seal selline elamus majonist näinud, muidu seal pankalda all on räästapääsukesi küll sajad, võib-olla tuhanded pesad reas, seal niisked, karniisid karniisid all, seal nad on seal muidugi elanud juba võib-olla aastatuhandeid ei tea seda. Aga et nüüd suitsupääsuke sellises koloonias võib-olla seda ma nägin elus esimest korda. Pääsukesed rõõmustavad oma lauluga meid, aga kas see puukoristaja kadi päästik? Tema vilistab, tal on teine nimi veel ka puuklutt. Ja tema vile ongi niimoodi umbes. Midagi taolist, Tore rine, suur laulumees ta ei ole, aga, aga nojah, ta on omaette huvitav. Diale hakkab pinnima, oleneb ilmastikust, kuid veebruarikuus läheb juba päike selliseks ja veebruari lõpus ja märtsis kindlasti siis tihane pinnib juba tavalib pesakasti juba välja, siis seal pesakasti kõrval hakkab pinnima, mis paadise pinnimine? No seda ma ei oska nüüd järgi teha, aga. Ei tule mul välja. Aga rähn hakkavad põlistama näiteks kirjurähn, suur-kirju, väike-kirjurähn ja musträhn. Nad valivad vastavalt, ma ei tea, kas siis oma iseloomule või või oma jõule valivad niisuguse oksa välja, mida ta siis põrisema paneb? See musträhn, tal on rohkem nagu bassihäälne, see põrin, aga siis kirjurähn linnaniale peenema kõrgema tooniga ja rahnid teevad veel muud häälitsuse ka musträhn on eriti, tal on mitu nimega vihma. Kas mõnel pool ja mõnes kohas öeldakse seda kui Kutajaks ja tal on neid nimesid rohkemgi? Vihma, kas kas selle nimel on seos vihmatulekuga? Vanarahvas nii rääkis, et enne vihmapidi taga hakkama häält tegema Need on siis mingi tõepõhi all, on rahvas, on küllalt tähelepanelik. Pilla aegu tahaks, läheb ja kui neid aega jälgida on, aga ega neid ei olegi vaja eriti jälgida, neid näeb niigi igal pool, kellel on silma teine inimene, ei tunne selle asja vastu huvi, siis ta ei näe ka neid nuna, nad annavad iseendast. Nojah, eks nad siis, kui nad toidulaual käivad, muidugi, aga kui ütleme noh, nii looduses liikuda. Ma mäletan isegi lapsepõlves, mis lapsepõlvest nooruk olin, käisime isaga metsas puid tegemas. Siis kui istusime leiba võtma. Meil oli lõke ka seal ree juures ja ja siis istusime reed serva peal, tihane tuli sinna ja mul oli võileivaga seal ja ma mõtlesin siis väikese puupulga ja võtsin sealt leiva pealt seda võid ja sirutasin käe välja. Niimoodi. Isa ütleb, ütleb, et ega ta nii ligi tule. Ja kujutage ette, ükskord lendab sinna peale ja hakkab nokkima, kui palju tema seal nüüd inimestega kokku üldse oli puutunud, aga või tükkida tabas ära. Soovin teile kõike, kõike head, ma arvan, et tee oma linnupere keskel tunnete end ikka hästi.