Milline näeb Eli järje rikki läheb liri kallal järjed. Ei. Ta ei. Ta tahab sind. Täpi neli pärna järjest, nii. Neli viis korda järjedki. Ei tule, kui tuleb, mida tahab sulle suud anda, ei tule. Tule kondaate avad, tulles. Tavaliselt on nii, et kui naised koos, siis räägitakse kedagi taga aga tegi hoopis laulate, et väga ei räägi, et viimasel ajal on minu meelest ikka rohkem mehed juba sellepärast et maal ma tean ainult maainimestest rääkida. Paljudel meestel on tööd väheks jäänud ja see töö vähesus, isegi kunstlik, ei taheta igat tööd teha, põlatakse ära mõned niisugused lihtsamad ja ja võib-olla isegi ka kergemat tööd tahetakse teha, ainult masinatöömasinad igalühel ei jätku, siis kogunetakse kokku ja räägitakse. Ja üsna olulisel kohal on ikka jahimehe jutud. Kalapüügijutud. Aga on ka muidugi niisuguseid pahatahtlikke kilumisi. Eks inimese iseloomu poolest igasuguseid. Mõni räägib siis, kui teisel on pahasti läinud ja endal natuke paremini. Nöökamised ja pilkamised ja debamised käivad teinekord sinna juurde. Kas teie juurde ei käi nöökamisede pilkamisi? Eks need võib-olla ka heatahtlikud või, või, või sinna teisele poole igast asjast saab rääkida ju nii, et paned talle värvi juurde. Mina ei tea, millest see arvamus on tulnud, et naised alati teisi taga räägivad, meil on palju midagi muudki teha. Me teeme näiteks käsitööd, võtan oma soki või kinda kaasa ja võtan kätte, sõidan paliveresse vaike juurde, see on talvel, aga suvel ma tulen ujuma ja siis tulen siia vaike juurde. Me laulame läbi kõik oma laulud ja õpime ka uusi, iga kord mõne uue laulu. Meie kokkusaamised suvel on üpris toredad Piiaga Risti apteegi, siis me kohtume natuke harvemini ja siis on niisugune töö situatsioon. Aga oma nimekaimu Vaikega Me kohtume suvel, kaunis tihti. On üsna üllatav, teinekord, kui näen jälle jalgrattur, tuleb metsast lapselapse kaasas ja siis annan nii õhinal rääkimas. Metsas nägid, missugune taim õitses, missugune põõsas õitses, kus jänes jooksis, milline lind laulis, siis me teeme omale kohvi, vestleme, teeme tööd. Nad tulevad mul abiks rohima, vaike tuleb minu mesilat korrastama. Ja kuna siis on õhtu juba kätte tulnud ja viime, siis paneme need jalgrattad autu pagasiruumi ja sõidame jälle läbi metsapaliveresse tagasi. Ja kui ma siis üksinda veel läbi metsa pimedas autoga tulen siis on päevast väga hea tunne, sest pole aega olnud paha rääkida on ainult olnud head ja meeldivad asjad. Maa. Tal on alati tööd, nendel ei ole üldse aega igavust tunda, naisterahvastel, seda enam. Mina töötan apteegis mu päevagi, mis ma sellest ikka räägin. Aga pärast tööd teen aiatööd. Ja suvel peaaegu et vaat üle päeva käima siiski paliveresse rattaga ujuma, sest Kristjani õnnetul kohal, et seal ei ole ujumise kohta siis selle ujumise lõpuks tuleb ikkagi vaike juurdetulek ja jälle laulmine ikka laulmine, ikka laulmine, sellest ei pääse kuskile. Aga Vaike, õhtune aed ja kodus moosipurgid, kuidas need täitsa moosipurgid saavad ka tasakesi täis, ega seda ei saa siis nüüd nii põhjalikult võtta, ometi 24 tundi päevas ei keeda keegi muusi. Ma leian ikka aega. Ma tahan lisada Piia kohta, ta ütleb, teeb oma leti tööd seal, aga nii palju, kui mina tean, palivere inimesed, kes rikki apteeki lähevad, ütlevad, vot sealt meie ühestki rohust ilma kui ei ole neid välismaarohtusid, aga neid julk rohtusid alati käib, ise korjab neid. Piia on juristi inimene päris loomulik. Kahe väike seltskond on mulle väga meeldiv ja soodus ka sellepärast, et nad mõlemad oskavad üsna hästi küpsetada ta ja kõiksugu häid asju vaaritada. Mina jään selles suhtes nendele natuke alla, nii et kui ma satun emma-kumma seltskonda, siis midagi head malatiselt põske pistan. Ja kui ka teineteise juurde nad lähevad, siis midagi head neil alati kaasas. Mina saan ka siis sellest osa, mis neil kõige paremini õnnestunud. Mõlemate käest olen ma väga head saia saanud, eriti liiva päike käest muidugi. Aga teise vaike käest andma jälle. Kooki ja jooki, Piia, te olete maiasmokk? Ma küllaltki seda ei saa salata, eile ma korjasin kaks liitrit maasikaid, tegin osa magustoiduks. Osa tegin õuntega moosiks ja üks suur maasikapõõsas jäi veel korjamata. Ilmneb, et meil on hakanud kasvama isemoodi uus maasikasort. Nime vaja panna talle laike, kas teie ajamite suvega, seega ei, praegu just sügis ja kust need maasikad ja meil on niisugune tore maasikasort paar aastat tagasi ma korjasin viimased maasikad oma sünnipäevaks oktoobri lõpus. Ega siis imed ei ole maailmast otsa saanud ja ja oleks ka üsna naiivne arvata, et imed ainult Ameerikamaal sünnivad. Mina mõtlen, et igas külas võid need sündida ja imesid teevad ikka inimesed ise selle suve suurimaks leiuks ma pean seda, et ma mõtlesin välja, kuidas oma lähedaste ja armsate inimestega kiiresti kontakti saada. Kuna minul jõukus ei ole sihukesel kõrgel järjel, et, et masin just iga päev sõidab. Ja taevane vikerkaar on ka harv ja ilus nähtus. Siis tuletasin meelde ühte ammu loetud luuletust, kus juhatati mööda vikerkaart tuttavate juurde. Ja siis võtsin ja kudusin lepikel kaared oma aiamajasse põrandale. Ja nüüd tunnen, et nii kui kedagi tahan näha tuttavat armast inimest püüda neid vikerkaari tema juurde lähedki. Ja peale selle õppisid lapsed ja lapselapsed selgeks kõik vikerkaare värvid ja nende õige järjekorra. Vaibad maas, kõik, kes on astunud seda mööda, tunnevad, et tore pehmi tunne, sõbralikud värvid, kõik on loodusest pärit. Nii et olge head, tulge külla ta vaipa astuma. Kuidas Vikerkaare mööda siis astumine sinna armsate inimeste juurde toimib? Ootab kitselt Shana sulani, tema liha, iga sõna ütleb värvi ette ja ongi vikerkaare värvid reas. Peremees punane ootab oranž, kitsalt kollane, roheline räha, sulane, sinine, tumesinine, tema ja lihalilla. Pange need kõik ritta ja vikerkaar valmis. Vaike Vikerkaarevaibad on lihtsalt haruldased humalaid, esimest korda nägin siis ma olin suures hämmastuses Winter tavaline telgedel kootud, aga värvid muidugi väga kaunilt kokku pandud. Noh, nagu ikka, Vikerkaar. Mina nägin, kui parajasti üks vaip oli, telgedel on aga tükk aega, mõtlesin sealjuures ja mõtlesin, et vaipa teha oskavad väga paljud, aga mitte kõik ei tule üldse selle peale, et vikerkaarevärvidest üldse mõelda. Meil ristil on üldse väga palju käsitöötegijaid, naisi. Meil on väga mitmed, kes teevad imeilusaid kampsuneid. Mina ei ole muidugi veel nii kõrgetehnikani jõudnud, aga ma püüan ikka ühe ja teise käest õppida. Kui ma ristile tulin, ei osanud ma ausalt öeldes ei kududa, ei õmmelda, rääkimata tikkimisest, sest mina käisin sellel õnnetul ajal koolis, kui õpetati natuke elektrotehnikat ja autoosade lahti ja kokkupanemist, mida ma ka muidugi ei oskab. Ja mingeid naisterahva käsitöö algneidki meile pole õpetatud kooli jooksul minuvanustele naistele. Aga kui ma ristile tulin, olin ma juba kolmekümneaastane ja ma hakkasin õppima siit ja sealt ja tänulik nendele tublidele risti naistele oskan ma ka üht ja teist. Meil on väga palju toredaid jäid üks väga populaarne taando oskab imehästi kõiksuguseid käsitöid teha. Tänu temale õppisin ma nii palju tikkima, ma tikkisin oma tütrele Kadrina rahvariided, mis on tõesti suurtel ja kui ma muud ei oleks elus teinud seal mu alaline uhkuse allikas surmani. No ja naised teevad tööd, käed käivad kiiresti ja ilusad asjad muudkui tulevad, aga suudan seni vabad ja suud võiksid ju natuke laulda. Kahju küll, viimasel ajal on laulmist väheks jäänud, sellest ma ei räägigi, et meil ristil ei ole praegu ei koori, ei ansamblit, ei midagi muud sellist, isegi kirikukooris ei saa enam käia, sest bussi aga enam ei õnnestu kullamaale sõita. Kahju on sellest, et lapsed ei õpi enam laulmist. Kuigi ristikoolis on kena laulmisõpetaja, aga see, mis emad peaksid kodus lastega tegema, see kipub tegemata olema. Lapsed ei oska laulda ja lapsed diatahtagi enam seda. Mul oli kunagi väga hea meel, kui ma nägin, et mu oma lapsed hakkasid viisi pidama, enne kui nad sõnu teadsid. Ja õnneks nad laulavad veel praegu ja nad ei häbene seda teha. Aga üldiselt paistab, et inimesed häbenevad laulda või, või nad ei pea seda lihtsalt oluliseks või pakkuse neil enam rõõmu. Ma pean ütlema, et tänu Vaikele, mina olen nüüd juba julgeks muutunud ja julgen laulda peaaegu et lihtsalt ükskõik kus. Aga oli ka kaunis kaua selline aeg, ma mõtlesin, kuidas mina siis nüüd teen oma noka lahti, kui keegi ei aita ja ei toeta, nad ei tunne huvi selle vastu, praegu ma vaatan, et inimestel võib ka huvi olla, aga keegi peab olema, kes teeb alguse lahti. Ja natuke utsitab, ma paneks kõikidele noortele emadele ja isadele südamele et kui teie tahaks, et teie laps oskab laulda ja armastab ja tahab laulda siis väi kese lapsena tuleb alustada temale sedasama õpetamist õpetada nii, et oleks kodune suhtlemine peaaegu lauldes lapsega. See on ka mänguelement, millest laps oskab lugu pidada, jäidze talle võõraks ei jääks nagu mõni kauge kee, mida ta hiljem kuuleb, et oi, ma seda ei oska, litsi talle omaseks saaks. Küll siis jätkub ka suurenese sama. Nii nagu teil.