Kõdu sisustus iseloomustab tihtipeale kõige paremini pererahvast ka nende harrastusi. Näiteks Eda ja Margus Põdra isikuski. Võib öelda, et siin elab jahimees. Muidugi Margus, sest teda nüüd vaevalt püssi käes mööda metsi ringi käib. Kõigepealt metsloomade sarved seintel küll suured, küll väikesed tubades, mitmesuguste loomade nahad, lindude topised. Kõiki neid vaadates jääb niisugune mulje, et Margus aina metsas ongi. Ja Eda on kodus ja uut Ta ootab, millal teine pool ükskord saagiga koju jõuab. Ja ma olen sellega jällegi nii harjunud, et see on täitsa loomulik. Küll on palju huvitavaid sarvi põdrasarve, need ma tunnen. Ja kahte lindu arvan ka tundvat metsise topised. Need metsise topised ja ühe topise on Margus ise teinud. Enda tehtud on kuidagi veel armsam. Iga jahiretk möödub nii et ikka on teisel poolel midagi kaasa tuua. Seda muidugi. Kuna ma olen õppinud kokaks, siis ma pean ka oskama nendega midagi teha. Oloki lihast, meie perele maitseb kõige rohkem vast liharullid. Seda võib teha kitselihast ja patraaliast igast tulukest. Kas metsiselihast saab midagi teha ja proovisime ära küll, aga kas ma ei osanud teha, aga see küll ei maitsenud. Ta oli kuidagi erilise männiokkamaitsega. Kena teie kodus siin? Jah, me oleme sellega nii harjunud, et ilma nende profeedetama ei oskagi, siis oleks nagu kõle ja tühi riide, nad ei ole ka vaja osta ega ei ole tünnid kuulasite oma abikaasa jutu peale. Kas viimased jai retked on olnud niisugused etuletati? Ja kätega nohik, tavaline tühja käega tuleb praegult, meie kandis kütitakse metssiga, mis mulle eriti meeltmööda ei ole, väga vaja oleks küttida huntidest, huntide arvukus on tugevalt tõusnud. Tuleks piirata huntide arvukust, oleks see asi minu teha, mina teeks niimoodi, et mees, kes on lasknud hundi alles siis saab sealoa või ütleme, organisatsioon või kollektiiv või noh, või selts või sektsioon või kuidas nimetada, nüüd on neid nimesid ju nii palju? On lasknud, hundi saab sealoa, aga mitte niimoodi, et esimene asi ainult siga taga ajada, hunt jäetakse kõrvale. Huntide arvukus kasvab ja kasvab nagu seegi talv. Lumerohke talv. Huntide küttimine oleks ikkagi lihtsam kui ilma lumeta talvega, nagu siin olid, aga vot jahimehed ei ole huvitatud, jahimehed on ainult lihast huvitatud, mis kurb asi. Hundid teevad väga palju, ta on ju inimeste toidukonkurent. Eks hunt tahab ka süüa, tema ei sööda käbisega puuoksi, tema sööb liha. Kui hakkab korra ühel metsa pesakonnal järgi käima, siis ta ennem ei jäta, kui kõik põrsad maha murtud. Vana haka kästuvana kulti hunt pelgab, aga KMI see mahavõtmine hundikarjal ka ei ole küsimus. Loomispõtru ei tasu rääkidagi, põtru, kitsi, neid kogu aeg. Aga kui ikka metsas jääb hundi kõht tühjaks, see on selg, hakkavad kannatama talud. Ja nüüdki on juba siin Aegviidu ümbruses kuulda, kus on lambaid murtud ja eriti agressiivne on hunt murdma just augustis-septembris, kui vanad hundid õpetavad nööri hundikutsikaid murdma, hakkavad neid õpetama, vot siis hunt, kui satub karjahulkade puhta töö, võib seal oma paar-kolmkümmend lammast maha murda. Lihtsalt on vaja kutsikaid õpetada, meil on tema paha paha. Praegu on veel jänesejaht. Noh, meil on suured metsad, valget jänest, rebasejaht muidugi kähriku ja kährikujaht on siis mõeldav, kui ilmad lähevad soojaks, sest kährik on ikkagi selline loom, kes magab, talveund. Kui ilmad lähevad soojaks, siis ta tuleb ikka jälle urust välja, teeb oma jälgi. Koprajaht on praegult, kuidas öelda kopra kohta rätt? Tahan küll suur näriline, et meie kõige suurem näriline tema oma närimistega teeb ka omajagu metsale kahju tema nii hästi töökas ja tugev ehituse mees on kobras ehitab jõele tammi, jätta metsa Kraavile tammi ette, ujutab üle. Kui selle üle ujutatud alale jääb mõni kuusenoorendike, siis need lihtsalt hukkuvad, need kuusenoorendikud. Aga jah, jahimehed pööravad liiga vähe tähelepanu sellistele loomadele nagu kopra, ega ma ei ütleks seda või teist looma tuleks hävitada, see ei ole üldse jahimehelik väljend ja seda ei kõlba öelda. Kunagi oli lehtses mulluses jahisõber Viktor, temaga oli mul selline juhus, et olime jutus jahil. Peibutusjaht on selline, jätkus suve ärev konsokudel jooksuaeg ja noh, see on ikka nagu armunud inimesel pea pulki täis, ega ta siis ei kuule ega näe midagi, eks metsloomadel ole sama lugu. Oligi kord selline asi, puhusime Sis soku õlet sokuvile, tema meenutab talle häält ja noh, eks see vana sokk ikka niipalju tark, et kui ta teab, et on talgusel talle juures ema ka alati tormab selle hääle suunas. Ja Victoril oli niisugune omapärane viis, kui tema soku pillitasse ajas mind alati naerma, temal lasi käpuli maha ja noogutas siis oma ninaga sinu rohu sisse alati kui tegi seda p ja teeks niimoodi vilistas, seal ma ikka mõtlesin, mis sa niimoodi teed niipidi loomulikum olema, oli ta loomulikult ei olnud, aga ikka oli milja hilja. Ükskord jälle, muidu me olime ikka põõsas kohas niimodi, seljad, istusime vastastikku, et kummalt pooltsokk tuleb, teine saab ikka ära lasta. Aga ükskord väike põõsas ei saanud selg vastamise olla, paarkümmend meetrit oli meie vahe, Victor oli ühelt poolt tema siis pillitas, temal oli vile, minul vilet ei olnud, mina olin paarkümmend meetrit, teisel pool, seljad vastamisi, vahtisime vaikselt ringi ja Victer vilistab oma vilistamis ära ja mina vaatan tagasi minule Viktori vahel seisab sokk noor sokk. Ja vaatab otse silmi minu poole. Ma mõtlen, mis ma nüüd teen, ta näeb, et ma liigun, kohe põgeneb. Mõtlesin, et teeks välkkiirelt selle liigutuse nahaga põõsad ümberringi, tema ainult üks hüpe ja kadunud. Aga ega Viktor ei näinud, et sokk minu pool on? Mina hakkan vaikselt, ikka liigutan, keeran ennast tema poole, mõtlen, et hästi aeglaselt läheb, aga tema mind märka. Victor hakkab uuesti pillitama, soklell ei ole. Sokk hüppas, hüppas sealt põõsast läbi, kus Victor enne Victoril jalgadega sell. Victor ehmatas ära, pill kukkus maha. Talvel püssi käes, pärast tuli ja naerab, mõtlesin härra kardet, sokk hüppas sulle selga küll, aga sul nüüd sealt alles tuleb või midagi, aga ma seda ei usu. Kui ma seal Lehtse kandis kunagi pidasin jahti, seal oli ju teine jahiuluk oli enamasti kütiti, oli halljänes põllujänes suur rasvane loom, mis valgejänes sõda juutide pool jänest on pisike, lahja nimetati, aga noh ka ikka tore jahiuluk. Enamasti saigi seal põldudel jänest kütitud, jälle sellesama Viktoriga oli ükskord selline juhus Viktor, läinud metsa jahile, naine jäänud koju ja naine vaatab aknast välja, et miski asi seal aia vahel nendel. Ikka ei saa aru, mis seal on, aga metsjänes oli pugenud aia lippide vahel. Kas jänese tahtis tulla õuna poksi maitsma või siis hoida koertest hirmul või midagi olijad, pugesin laiali, hipide vahele jäi kinni ei edasi ega tagasi. Jooksis seal naabrimehe juurde, tulehapped, jänes, kodus naabrimees võttis siis puupulgal Kapstusele jänese seal maha, toodi ära sealt. Viktor tuleb siis jahilt koju. Ah, näed, ei saanud midagi. Mul jänes kodus sind, perenaine, mis juttu ajada, ise, kus sa said nuiana sisse, tuli, lahvatab tõesti jänes kodus. Siis perenaine rääkis jänese koju. Minu silmad jäid peatuma praegu meid siis jälle niisugune tunne, et hüppab sealt alla ja hakkab mängima. Ma ei ole kunagi Medici mängu näinud, aga teie võite meilegi rääkida. Ja meil on siin metsise mängukohti küllaltki palju. Muidugi, need on kontrolli all, ta on ikkagi jahimeeste seltsi vapilind. Ta ei ole enam jahilind. Metsisemängu ajal on selline tsükkel, mille metsis on oma tähelepanu pühendanud oma mängule natuke hooletu mängu ajal, kui metsise kana ilmub mängu, seal on mitu kukke, eks ikka. Poolel ei ole valida. No ei ole seal temal sõna rääkimist midagi, tema vaatab mätta otsast, Pealtkoda kõige julgem temale kavaleriks kõlbab, mina olen ükskord näinud oma silmaga, kus ühes mängukohas oli viis kuke, kaks tükki maas, võitlesid omavahel ja kolm tükki seal oli üks niisugune kuivanud tuule poolt murtud Aab. Ja teised kolm tükki olid siis haava pealt, kas nad olid siis nooremad, et nad ei julgenud sinna lähedale minna või? Aga kus on palju kukkesid mängus olid tedremängud ja ma ei mäletagi seda aastanumbrit, millal see kevadine tedrejaht ära keelata. D. Aga tedremängud olid ilusad mängud, kus oli ikka palju kukkesid. Eks tal ole umbes samuti nagu metsiselgi, kõigepealt alustavad kuked oma mängu, Gudrutab maas, odrajahupudru on parem kui tarku jahupudru tangu jahuputru, odrajahuputru odrajahupudru parem kui tangu jahupudru ja vahel siis lase pulka nii. Sihukest häält. Hüppab üles Istefel. Sellised hääled siis tedrekuked kaklevad omavahel ja vahel, kui tedrekanatuppa tulevad mängude trakt, kanad on nagu algul mängust eemal ja tedremäng hakkab ka nagu metsisemäng ikka enne päikesetõusu, nii et vanasti oli tedremängu mind ikka pimedas vastavasse varitsusonni, sest nendel on kindlad mängukoha ja päikesetõusu ajal nimetatakse rebasetund. Kui rebased liiguvad, siis mäng nii pooleks tunniks katkes. Ja peale päikesetõusu hakkas jälle mäng peale, noh ja siis, kui seal tedrekuked omavahel kaklesid, vahel kana vaatas ka mätta otsast, kuidas kõik need tema pärast löövad. Eks ta võinud uhke tunne olla küll. Kui juhtunut oh ja ükskord, kui olin ühe talumehe põldu valvamas metssead käisid tal kaeras kurja tegemast sigadega palju pahanduste tallab ära. Olin seal ja, ja ükskord vaatanetud karu tuleb põldu, aga karu jaoks luba ei olnud, see oli sel ajal, kui tekkisid need väikesed, iseseisvunud jahimeeste seltsid, Karulini olnud luba ja karul ei olnud minu söömiseks luba ega talumehe peremehe käest kaera söömiseks ka luba. Ja minul ei olnud luba karu laskmise. Ma mõtlesin minna seda karu ära ajama. Ronisin seal puki otsast alla, kus kohandma varitsesin ja tugev videvik oli, hakkasin karu poole minema. Läksin, läksin vaikselt, hiilisin minna, mõtlesin, et kole suur karud, mine sa tea. Ta saab minust korraliku kõhutäie, magan, parastab pehme suutäis. Natukene saab mõne suutäie aitäh ja hakkasin karu poole minema ja karvude minust väljagi juuda. Ei kuulnud mind, tuul oli ka natuke karu poolt ja läksin karule umbes üks 30 meetri kaugusele ligemale julgenud minna, julgusest tuli puudu. Jahirelvaks orig jahikarabiin läbi optilise sihiku, vaatan sihing arutma, nii huvi pärast. Vaatan, pea oli nii suur nagu suur pada paistis sealt läbi optikat kaks musta silma, seal särasid peas ja tema sõiaga kaera edasi. Aga mõtlesin, et ootad, kodan, hirmutasin, vilistan, sull, vilistasin karule. Karu vaatas minu poole, vaatas, vaatas ja hakkas natuke minu poole tulema. Ma mõtlesin, suremus, mis nüüd saab, et ei ole kuskil nihukest lähedas puud kaaluba Mulbukjalt kaugele, et ega ma sinna otsa jõua joosta. Noh, et hea küll, et ega ma sind veel ikka nüüd just maha kanud laskma ei hakka, pauku ka tegema ei hakka. Ollakse jänesesuurune, siis ise ajasite pauku ära pistate põuetaskus oleks asi korras, aga karu ikka tasku ei mahu. No tuli natukene ligemale, vilistasin veel korra, siis ta jäi seisma, tõusis korra tagakäppadele. Karu ikka mind hästi ei märganud, lõhnaga ei tundnud, küll ta uuris mind. Ma ise mõtlesin, et tea, mis sa nüüd teed, kas tuleb no aga juttu ajama või lähed minema. Siis ta läks metsa äärde, jalutas seal, tõusis veel püsti, veel vaatas mind, siis veel vilistasin talle, siis märkas ära, läks rahulikult metsa, ma mõtlesin, mis ma siin enam passinat vaevalt siganud tuleb, põldu, tulin ära. Järgmine päev lähen tagasi, vaatan, sead olid seal aga veel palju pahandust põllu säradeid, need sigadele, lugetuse karu käikesel, mida. Nii et karu ei tahtnud teiega enam kokku saada. Ei tahtnud, aga ma hiljem nägin seda karu küll, kui ma loas ajasin, kui luba ei olnud, see on paar korda karuga kokku, aga ma ei tea, kes siis karule ütles, kui ükskord asi sai korda aetud, aru sai, vist teada, tuba oli, siis ta enam ei olnud, keegi koputas, keegi koputas. Siis ta enam põldu ei tuld. Aga siis sealt kõrvekandist. Ma mäletan, üks jahimees olnud hirmus valetada. Ta ja küll tema valetanud palju. Ja ükskord tema tuleb ja tema näinud karu metsas. Aga mehed tema käest küsima, et ma räägi, mis karvase karu oli, siis? Noh, vanasti küsiti, et mitte, mis värvidega, küsiti, mis karva, oli mees mõelnud, mõelnud natukene, ei osanud midagi öelda, siis ütles Tahtaks karvulik oma karva õigesti. Jaano, järgmine jahiretk, hunt, kogu aeg peab viga tähimasema jahimaadel käima, silmad lahti vaatama, kui on ikka hunt sisse, tuld, tuleb huntide arvukust piirata, tuleb hunte küttida, muidu hundid, kasvajad lihtsalt üle pea ja meil ei ole varsti metsast muud midagi peale hundi võtta. Huntide arvu tuleb piirata. Nii et sõda hallivaid Jah, hunt on väga mõnus jahiloom.