Sõnaline kultuurisaade iga neljapäeva hilisõhtul. Tere õhtust. Tänases arhivaarsete avastuste saates tutvustan maailmakuulsat eesti viiuldajat Eevi liivakut oleks homme saanud 75-ni aastaseks nii et on põhjust temast pikemalt rääkida, tutvustada tema elukäiku tema loomingulisi saavutusi. Evi Liivak on selline eesti viiuldaja, kelle elutöö uurimine ja teadvustamine seisab tegelikult talle sees. Ja esimeseks suuremaks tema tutvustamise aktsiooniks oli Airi Kasera dokumentaalfilmi armastuse poeem valmimine ja selle esilinastus kinomajas 1998. aasta 10. detsembril. Tänase saate muusikaline materjal ja osaliselt ka informatiivne osa pärinevadki just selle filmi tegemise käigus laekunud materjalidest. Nii et sõna otseses mõttes on tegemist arhivaarsete avastustega. Meie põlvkonna inimestele ütlejevi liivaku nimi, eriti midagi selle on tinginud mitu asjaolu. Esiteks see, et ta juba lapsena läks võõrale igale õppima jäigi sinna kauaks ajaks. Temas oli ka teatud eraklikust, mis muidu lastele ja ka täiskasvanutele omasena võimaldas suhelda paljude inimestega. Evi Liivak elas põhiliselt ainult muusikale ja selle tõttu tema suhtlemisring oli küllaltki väike. Siit ka teatud tootlikkus. Kuid kõige suuremaks põhjuseks võib-olla on, miks me ei tunne oma suurt viiuldajat. Et nõukogude süsteem püstitas raudse eesriide ja selle tõttu eesti rahvusliku viiulikoolkonna rajaja professor Johannes Paulseni yhe andekaima õpilase lennukamatest esinemistest, me teame erakordselt vähe. Aga okkalt esinemised tähendavad kas või seda, et maailma 35. riigis 25 tunnustatud sümfooniaorkestriga esinedes saavutas ta sõna otseses mõttes maailmakuulsuse, millest räägib kasvõi paar pisikest seika. Näiteks juulis esinedes kontsertturneel nimetati maailma esiviiuldaja klassi esindajaks või näiteks mõni aasta hiljem Lissabonis esinedes tituleeriti ta kõrgelt komisjoni poolt kõrgeima seisvuse viiulikunstniku aunimetuse vääriliseks. Ja kõike neid näiteid on võib tuua päris pikalt. Aeti oli Evi Liivak esimene eesti viiuldaja, kes Eesti nime maailma areenile viis. Ta esitas, hakati eesti muusikat, tema lemmikautoriteks olid Tubin, Eller, Lemba ja mitmed teised. Alati ta jäi ikka ja jälle eesti viiuldajaks. Seda rõhutati nii Saksamaa pärastsõjaaegses põletanis pärastsõjaaegsetel müürilehtedel. Seda rõhutati nii Rootsi raadios, Hollandi raadios. Seda rõhutati ka hiljem Ameerika Ühendriikide Downholi kontserdiafiššidel ja igal pool mujal, kus tema esines. Evi Liivak sündis Viljandis seitsmendal mail 1924 advokaat Henn Liivaku perekonnas ja Nende tolleaegne kodu asus Viljandis Posti tänaval. Hevi huvi viiuli vastu ärkas väga varakult. Ta on fikseeritud isegi tema esimene viiulitund, see oli esimesel mail 1929. Ja pärast seda algaski süstemaatiline viiulitundide võtmine. Kohaliku viiuliõpetaja Aleksander seejuures hiljemgi eestistatise nimi Joonaseks. Ja alguses Eevi harjutab isa kingitud viiulil ja kui vanemad kohe algusest peale nägid ära erakordset andekust ja toetasite edasipürgimise, siis juba 30. aastaga, kevadel, kui Evi oli viieaastane mängis ta päris suurt heliteost Jon asse. Viiuliõhtul. Selleks palaks oli riidingi kontsert Tiina. Ja praegugi veel elab Viljandis inimesi, kes mäletavad selle andeka tüdruku mängu just sellesama teosega ja mäletavad ka seda, et veidi hiljem mängis sama pala Väike-Eevi avalikul raadio õhtul Estonia kontserdisaalis. Juba aasta hiljem 1931 kutsuti Evi Liivak esinema Rootsi üle rootsilisele laste peole, kus siis pidi esinema ka tervitus aega ja lastega pidi kohtuma Rootsi kuningas. Eevi jäi haigeks kahjuks see rootsi sõit jäi temal ära. Õpingud Viljandis jätkusid ja 1933 võib lugeda ajalehest vabama Neljateistkümnenda novembrinumbrist. Ma tsiteerin Tallinna konserve, toorium sai neil päevil erakordselt noore õpilase kõigest üheksa aastat vana. Pealegi tütarlapse, see on laiemale seltskonnale tuntud Viljandi imelaps Evi Liivak. Tsitaadi lõpp. Tallinnas sattuski Evi Liivak väga tunnustatud professori Johannes Paulseni klassi Johannes Paul, senist me juba natukene rääkisime, tema on see mees, kes on koolitanud eesti rahvusliku viiulikoolkonna kõige säravamad esindajad. Nimetan neist kasvõi kõige esimesed pähe tulevad nimed Vladimir Alumäe, Jossif Šagal siis seebi, Liivak, loomulikult Karmen prii. Siis Villem õuna, Puuselja, Mare, Hubert Aumere ja veel paljud-paljud, teised algas väga pingeline. Johannes Paulsen tabas ja et tegemist on tõepoolest imelapsega, et imelastega ei tohi naljatada selles mõttes naljatada, et nende võimeid ei tohi üle kruvida, ei tohi neilt nõuda veel ja veel ja veel. Ja professor ise iseloomustas oma õpilast niiviisi, tsiteerin. Ma ei ütleks. Ta on imelaps, see vast ongi õnn. Elu näitab, et liig tõusnud imestatud lapsed ei jõua kuigi kaugele. Aga Evil on loomuliku andi ja peaasi püsivust ja tahet õppimiseks. Kui ta jätkab senises suunas, õpib ja küpseb. Tal peaks kindlasti olema tulevikku. Praegu on tal võimalus sõita õppima Ungari kuningliku frantslisti muusikaakadeemiasse. Sõitku Ungari, on viiuldajad reaalseks õppimise maaks. Tsitaadi lõpp. Selline artikkel, mida ma praegu tsiteerisin, ilmus uudiste lehes 23. novembril 1934. Ungarisse Evi Liivak siiski tookord ei sõitnud, sest puhkes küllaltki äge poleemika laste teemal. Avaldati mitmesugust arvamust ja leiti siiski, et õigem oleks seebi liivakul õppida veel edasi Eestimaal ja alles 1939. aastal pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist. Kui tuleb Ungarist juba teine kutse õppimiseks. Ja kui Eesti vabariigi riigivanema otsusega anti Willivakule stipendium siis 39. aastal sõitiski koos emaga Evi Liivak Ungarisse, õppis Budapestis kaks aastat kuulsa professori Hede satturetski juures. Selleks lisaks oli Evi Liivak omandanud küllaltki suure pagasi viiulirepertuaari osas. Ta esines hiilgavalt nii Tallinnas kui Helsingis nendel soni viiulikontserdiga. Ta oli omandanud Brahmsi viiulikontserdi. Ta mängis Tšaikovski viiulikontserti. Kõik need on sellised teosed, mis näitavad kõrget taset ja ta tuli alati sellega juba juba siis hiilgavalt toime. Praegu võib-olla kuuleksime üht teost, mis on Lähen Isay naat number kolm sooloviiulile. Vabandan juba ette helikvaliteedi pärast, sest kõik need helilindid oleme saanud koos. Režissöör Airi Gazer, aga need on kõik pärit Kiievil Liivaku isiklikust fonoteegist. Need on kodus võetud sageli ja tundub väga kummalisena, kuid nii kuulus viiuldaja, maailma tunnustatud artist. Ma ei mänginud heliplaat pättidele ja praegustel andmetel minu andmetel ei ole ühtegi heliplaati spetsiaalselt sisse mängitud Eevi liivaku muusikaga. Nii et lepime sellega, mis on. Kuulame Isay kolmandat Party sooloviiulile. Budapestis õppimine oli üsna keeruline, majanduslik olukord ei olnud kiita. Kuid Evil oli erakordne õppimistahe. Ta oli ju tegelikult siis 14 aastane. Raske oli uskuda, et nii noorel lapsel oli nii pingsale tööle võimalik vastu pidada, aga ta pidas vastu. Ta mängis veel peaaegu läbi, terve loobus nagu juba oli juttu lapsepõlve mängudest ja rõõmudest ja kõlas ainult muusikas. Need mõtted on pärit Eevi liivaku lapsepõlve sõbranna ja naabrinna Elo raiveti mälestustest. Eevi libakul oli alati kasutada väga head riiulid. See, mis me praegu kuulsime, see oli Stradi mari viiul aastast 1715 nõndanimetatud lipp, inski viiul. Sellel mängis Poola üks kuulsamaid viiulivirtuoosi, aastakümneid seesama viiul, Lohan olnud Josepetartiini käes kuulsa itaalia helilooja käes, kes kirjutas sonaadi nimetusega kuradi triller. See on tartiini kuulsaim teos. Praegu on see pill olemas New Yorgis ja filmi tegemise ajal. Kui häiri Kasera sai seal filmimas käia, sissides dokumentaalfilmis armastuse poeem hevi liivaku abiga Nasa Richard Tanšits suure aupaklikkusega võtab selle viiuli ja püüab seal mängida ja meenutab selle viiuli juures oma abikaasa muusikalist karjääri. Nüüd, kui CVd liivak läks Ungarisse 39.-le, kas tal siis oli tal kaasas samuti kuulsa Itaalia meistri matšiini viiul, selle andis talle eluks ajaks kasutada riigivanem Konstantin Päts. See pill pidi olema alles New Yorgis. Nii et ühel Eesti suurel viiuldajal on kaks väga suurte meistrite pilli olemas. Et kui alguses oli juba juttu, et Evi Liivak mängis palju sümfooniakontsert veel erinevate dirigentidega, siis kui algas sõda, siis sai ta õppida riigi stipendiumiga Berliinis. Ja pärast sõja lõppu oli Evi Liivak saavutanud nii kõrge taseme, et tal võimaldati mööda tervet Saksamaad teha orkestritega pikki turneesid ja sealt ta saigi oma esimesed kogemused maailma areenil. Kogemused, sest sealt oli avatud teed nii Pariisi, Hollandisse, edasi, Hispaaniasse, edasi Gibraltaril, Aafrikasse ja, ja lõpuks nendesse kohtadesse, millest enne oli juttu Aasiasse, Austraalia väljas ja igale poole mujale. Mees on praegu jällegi Elo raiveti valikul üks pisikene valik. Arvustusi võtame siit esimese ettejuhtuva Bombay. Eks muusika ajaleht kirjutab Liivaku esinemise kohta niiviisi titeedil. Tema instrumendi käsitlus on tõeliselt hingemattev, esitades kõik palas peituva dramaatilise energia ja ürglainetuse. Ta kiskus publiku vastupandamatult kaasa. Või siis soulis koreas muusikalehest tsitaat. Suur jõud, pinge ja kiirgav kergus iseloomustasid Eevi liivaku viiulimängu. Kogu kuulajaskond oli hüpnotiseeritud, ta tõestas, et kuulub maailma tippviiuldajat hulka. Selliseid arvustusi on sadu. Ilma liialdamata võib öelda, et neid on väga palju. Ja selle võrra kahju on suurem, et Eesti publik on sellisest viiuldajast ilma jäänud. Ja alles siin veel saate lõpus on mul võimalus tutvustada ühte katkendit selle suurepärase viiuldaja esituses Esto muusikapala. Ka need veel sellest, mis sai edasi. Columbias Bogotas taas oli üks eesti mees nimega Olav roots. Tema organiseeris Columbia sümfooniaorkestri viis selle orkestri maailma tipptasemele. Ta kutsus loomulikult sinna esinema kaasmaalase juba tippklassi jõudnud Eevi liivaku. Nii et tänu Olav Rootsile Columbias jõudis Evi Liivak ka väga kaugele, et selline vastastikune aitamine Taimas. Rootsi oli ka väga hea klaverisaatja. Et hevi liivak mängis ja Olav Roots saatis. Nii toimus siis Lõuna-Ameerika mandril. Aga igal pool mujal oli klaverisaatjaks lahutamatu Richard Tanšüts abiga Kaasa kellega Ta abiellus Pariisis 50.-te aastate alguses ja tänu kellele tal õnnestus ka teha. Olest peadpööritav karjäär tänu sidemetele paljud asjad maailmas toimuvad tänu sidemetele ja, ja Evi Liivak abikaasa oli muusikaprofessori. Ja see võimaldas Ameerikas pääseda nii-öelda orbiiti seal väga tunnustatud kontsertorganisatsiooni juures ja selle tõttu võib-olla ka nii lai ülemaailmne Kiievi liivaku nime levik. Aga levik tähendas ka seda, et hakkasid tulema pakkumised. Ja neid pakkumisi jätkus aastakümneteks. Nüüd üks esinemine siiski lõpes skand reaalselt see oli aastal 1988, kui toimus Melbourne'is Est no sellest ei taheta küll väga rääkida sellest kahetsusväärsest vahejuhtumist. Esimest korda olid meie kodu Eesti esindajad, Estol üritus oli väga palju ja, ja ühes tere linna ees tagasihoidlikus kohas oli soolokontsert maailmakuulsal Eeveeliivakul. Ja kui Evi Liivak nägi, et, et nii väikese märkamatus kohas on tema kontsert, ta oli harjunud suurte saalidega suure publikuga sest ta jättis selle kontserdi ära, nii et mu käes on ja mis näitab, et kontsert toimus, tegelikult kontserti ei toimunud. Nii et siin on muuseumi eksemplarid teinud paranduse, et see kontsert jäi ära. Lihtsalt üks tema elu lõpu poole, üks selline kahetsusväärne vahejuhtum. Aga suurem osa kontserte läksid alati väga suure menuga ja peab olema uhke, et Eestist on selline viiuldaja pärit. 1996. aasta keskpaigas tekkis reisser Aire Kaseral idee teha film sellest tuntud viiuldajat. Aitasin koostada kirja, saatsin selle New Yorki Eevi liivaku nimele tutvustades talle meid teed ja jäimegi ootama siis vastust ja abi seoses materjalidega. Vastus tuli juba Richard Tanfitsilt, Evi Liivak abikaasalt. Et viiuldaja suri esimesel novembril 1996 New Yorgis. Ja niiviisi film saigi tehtud. Ilma Eevi liivaku endata. Kasutada oli, olid mõned video salvestused õnneks suhteliselt rikkalikult muusikanäiteid, aga nagu ma ütlesin, ilma stuudiovõtted deta ja keeveeliivakal maetud USAsse, Saint Louisi, Michigani osariiki, perekonna matusepaigale, siis amfitsi, perekonna matusepaigale. Tänu 75.-le juubelile, mis nüüd homme tuleb, saame me ehk veelgi kuulda siin-seal sellest kuulda eesti naisest. Soovin teile kõige parem, vähemalt ja lõpetuseks kõlab kolmas osa allegro inflatšissima Tšaikovski viiulikontserdist, esitajaks Evi Liivak. Orkester on Columbiast Kogotaa sümfooniaorkester ja seda juhatab eesti mees Olav Roots. Sõnaline kultuurisaade iga neljapäeva hilisõhtul.