Tänane jutuvestja on kõrvemaalt pärit mees Margus põdra kõrvemaa alustamegi sellest. Ta oli üks tühi kõrb fenoolisoo liivaküngas sooja liivaküngas, et see oli nagu kõrvemaale iseloomulik koldsood ja ütleme, nihukesed soosaared nende peal kõrvemaa muidu oma alalt suur, ta läheb peaaegu Narva maantee, nii et see on tema põhjapoolne külg. Ja lõunapoolne külg on peaaegu Tartu maanteeni. Aga maastik on ühesugune, ikka sooja künkad, sooja künkad. Ometi inimesed elasid seal, tegid tööd, elasid, elasid jõukalt, isegi kulakuteks tunnistati inimesi. No ma ei tea, kuidas lavialmaal saab inimene nüüd kulakuks. Kividest ehitati tallid, aidad põllukividest, metsamaterjali oli palju, tehti maja, tooned, koolitati, lapsed, kõrvemaal olid omad, koolid olid veskit. Meie reisid oli siin. Põhja-Kõrvemaa liigitati kolmeks osaks, ma mõtlen just seda Lehtse valla alla kuuluvat osa oli pruuna ees kõrve pruuna Kesk-Kõrve Bruno taga, Kõrve Bruna ees. Kõrbes olid väga jõukast. Alpere talu oli vesiveski. Bruna keskkõrves oli kool, kus kõik sealtkandi lapsed said oma alghariduse sisse kohalike inimeste jutu järgi prohvet maltsvetlus. Päevad lõppesidki pärtli talus. Tema toodi hobusega vaigitalt pärtlitallu ja nagu praegune pärtli talu pärija, nendel rand märgi ütleb, et seesama pärn on veel alles, kus all prohvet Maltsvat suri. Esimesed mälestused, minul on endal kõrvemaast. Kui tekkisid kolhoosid, siis minu ema määrati farmi juhatajaks ja tal oli Kuremal õppinud Bloomi arstima. Siis oli kolhoosis wet sanitar. Kari tuli oma kodu maha jätta, tema juured on gaasid kõrvemaalt pärit võhma saarelt, võhma talust. Ja tuli oma kodu maha jätta, sest võhmas inimesed olid juba välja saadetud, aga ema tuli ennem ära, tuli Oja külasse kari Hansu tallu, kus mina sündisin. Aga siis tuligi minna Alpere tallu, see oli seal üks rikkam talu kus peremees oli tehtud kulakuks. Aga peremehele tuli signaal ette, temale tullakse järgi ja ta õigel ajal sai kodunt jalga lasta. Ta oli väga töökas mees, ööd otsa hobusega töötas, hommikul hakkas sööma, siis jäi laua ääres tukkuma, lusikas kukkus kolinal laua alla, lihtsalt inimoli nii üle töötanud ja siis emale antigi, et elamine sinna majja läks oma kahe lapsega, mina ja minu vend olime seal, mina olin siis kuueaastane vend, oli minust neli pool aastat vanem. Ja siis ma mäletan, milline talu see oli. Seal oli vanas rehehoones aurukatel, mida kasutati vilja peksmisega edasi, liiku, seal olid suuretalli. Selle talu järeltulijad elavad praegu Aegviidus heal järjel, tublid inimesed. Jah, nii et ei suudetud ikka kõike hävitada ja läks aeg edasi. Polügoon laiendati, läks polügooni alla, kõik lõhuti maha. Kivihoonetest kivid, kõik veeti kas lennuväljaehituseks või kuhu neid veeti, kõik lammutad, ei seal on ka väga palju saladusi, legende, mis on käinud suust suhu näiteks vene järve kohta vaevalt seda küll keegi uurinud on. Aga minu emale oli rääkinud ema isa niimoodi, et Põhjasõja ajal olid põrkunud kokku seal Vene ja Rootsi salgad ja jää peal või järve peal läinud siis lahinguks ju neid sinna tuli nii palju kokku, et järvejää ei kannatanud välja. Ja vanaisa siis oligi rääkinud oma lastele selle järve põhjas veel kaua helkisid hobuse valjad ja mõõgapead. Ja edasi Bruna taga kõrve poole minna oli üks suur Soosaar ja selle saare nimi oli võhma saar. Esimene talu oli võhma, teine oli Maasik Me kolmas suurekõrve. Ja Põhjasõja ajal oli ju vaja kahureid vedada ja hobustega liikuda, siis oli tehtud sinna võhma raba peale kolm teed, esimene tee läks haugjärve järve juurest, Augjärve kant. Teine tee otse põhja suunas saare peale ja sealt läks jussi järvede juurde umbes jussi metsavahi kohale. Need teed tehti puust. Hiljem nad muidugi aja jooksul kattusid sambla alla, siis vanarahvas nimetas neid salateedeks. Hulk aastaid tagasi olin kunagi jõhvikal Kasatusin, ühe tee peal oli tunda niisugust kõvad teie kohta jalgadega. Minu juured pärit Toomlaselt võhma saarelt, võhma talust, minu vanaisa oli ostnud selle talu ära koos jahipidamisõigustega. Tema oli nii kirglik jahimees olnud, et kui läks heinamaal ikka püssoli kaasas olnud tot, ma lähen ikka vaatan siit läbi ehk midagi on, oli hakanud seal kas siis mõnda ulukit jälitama või midagi nii jälle olnud siis perenaised tigedad, et näed jälle ei tuld appi, tema jäi aga püssiga sinna metsa jända, et meie siin üksinda Nende intega siin tegelema oli ostnud selle talu järelmaksu peale, noh, aga on ju vaja ikkagi võlg tasuda jahipidamisõigustega ostetud talu, kui suur see taluma ICOM mõisa metsad ümberringi loomulikult käituma mõisa metsas salaküttima ja talluri valge koer, koera nimi oli sulla. Siis ta oli selle koera teinud tahmaga mustakirjuks, mustad laigud peale rasvase käega tõmmanud, siis üled, koer läikinud. Mõisnik siis ikka pidanud aru, et kuidas ikka metsavahid ei saanud seda koera seal siis maha lasknud või meest kinni võetud. Aga eks ükskord juhtunudki selline asi, et kas metsavahil või metsniku koera hakanud pulmitama ja vanaisa olnud oma Sullaga metsas ja tema sulla pannud sinna pulma. Metsnik tundis ära, et ahaa, see ongi see musta-valgekirju koer ja lasknud maha tolleaegne seadus olla näinud ette, et koerte kulmitamis ajal ei tohi koera lasta. Ja vanaisa andnud siis asja kohtusse. Ja kohus mõistnud vanaisa õigeks ja kas siis metsnik või parun ise maksis vanaisale koera kinni. Mõisahärra pärast rääkinud, et saksa aktsendiga öelda, et ilmaaegu sai pilsilier talu müüa jahiõigustega, nüüd tema maisa metsas laseb oma Matsas Fotab nahka, vanaisa oli lasknud metsloomale maopaugu alati põdrale jätnud pooleks päevaks jahipidamise katki läinud, kodu papsutanud, oma piipu, oodanud kolm-neli tundi, kui teadis, et põder on juba nõrkenud, on maas siis võt koera ja otsinud oma metsast selle põdra üles. Mõisnik siis öelda mõisa metsas laseb oma metsas, votab maka. Vanaisal oli põdraliha realiseerimisega vist välja kujunenud omad kohad, kus ta siis linn oli müünud, sest oli ju vaja ikkagi talu ära tasuda ja raudtee oli juba olemas, Aegviidu jaamas pani siis põdralihakastid peale, kuidas ta siis vanasti tehti, et nad just verd välja tilkunud oli seal siis pärgament all või no kes seda teab, eks seal selleaegne kavalus, kuda siis tehti ja noh, võtnud siis Tallinna jaamas lihakastid maha ja hakkan teist voorimeest kutsuma ja Sanderdult juurde. Vanaisa ei olnud või kas teil lahti või löönud siis oma küünett ühe kassi tahe kukkunud lahti, kangutama sandarmeerial Nenaadanenada läinud minema. Kui nüüd minna sealt põhja poole edasi võhma saarelt. See võhma raba oli kuulus jõhvikaraba, seal on niuksed, käiakse praegult palju jõhvikele, käidi ka siis umbes kolm kilomeetrit otse üle raba olid jussi järve. Seal oli kuus järve, looduslikult väga kaunid järved, küllaltki sügavad järved. Nende järvede kohta on ka omaette legendid olemas. Kahjuks punaparuni nime tõesti ma ei mäleta, aga Lehtse parun olid von püüne. Nad olid oma naabrimehed võib-olla linnulennult üks kilomeeter maad on nende vahet, mitte rohkem, võib-olla ka poolteist. Eks nad siis kaardimängu juures läinud seal kemplema ja mänginud nende järvede peale kaarti ja punaparun, mänginud need jussi, järved Lehtsa parunile maha. Peale seda oligi sõprus läbi. Pruuna parun siis veel naernud talle öelda, et no mis see loeb, et maa on minu, mina võin seal ikka kalal käia, nii palju, kui tahan oma sõpradega Taali öelda, ei käi midagi, ma teen sinna järve vahimaja peale, ma ei anna jumad, kuhu sa teed, teen järve peale ja tegigi. Aga eesti ajale järved ühendati omavahel kraaviga ära, nagu ma ütlesin, kuus järve väinjärv oli see järv, kuhu peale ehitati maja väinjärve kõrval. Väikene vallseljak on, vahel on suur järv, Suurjärv on umbes 20 hektariline järv, ilus järv. Väinjärve Suurjärv ühendati kraaviga, aga teisele poole ball seljakott jäi veel nelijärve mustjärv, see oli selline väikene lauka sarnane rabajärv, seda ei olnud nagu mõtet kraavidega ühendada. Aga liivase põhjaga järved olid veel pikkjärv. Väga ilus järv. Linajärv, kuue, seitsme hektari suurune ja väga maaliline kõverjärv. Need kolm järve kõverjärv pikkjärv jaa, linajärv olid kõik ka omavahel kraavidega ühendatud. Seal on järvi palju, ega siis muidu seda Põhja-Kõrvemaad ei nimetata, šveitsiks võtaks metstoa järvestiku, seal on paukjärv ja on ümarik järv. Seal järvel on üldse väga palju nimesid. Seal järvel on viis nime, teda nimetatakse soomlaste järveks rahvasuus konsuli järv, siis on ta mets, too imelik järv, siis on ta mets, ümarjärv ja on ka mets Togaasik järve nime all. Ja see järv on kirjanduse andmetel Tõnu Reinvald poolt mõõdetud Eesti Põhja-Eesti sügavaim järv, tema järve sügavus on 16 ja pool meetrit. Muidu ta on väikene järv. See järv olla kingitud ühe Soome konsulaadi töötaja, härra Vesse rine Nile tema abiellumise puhul neiu leeni ploompuuga. Ja olla kingitud, see järv koos viie hektari metsaga on üks jutt. Aga tema sugulased räägivad sellist asja anti 12, hektari, metsa väljaostmise luba. Kumb jutt nüüd õige on, ei tea. Ja tema ehitas siis järve kaldale omal suvila praegult, see suvila vundament on nii ilusti säilinud, et ehita või uus peab sealt natukene edasi minna. On üks väikene metstoa lina järvekene vahel ja veel üks mõnisada meetrit edasi minna, on siis see kuulus paukjärv. Nii palju ma ütleks veel vahele, et leeni ploompuu oli Kõrboja peremehe anna prototüüp. Paukjärv on seotud Kõrboja peremehega, näiteks film Kõrboja peremeest filmiti paukjärve ääres, aga üldse kuisest paukjärvest rääkida. Paukjärve äärde ju tati Eesti valitsuse ajal suur skautide laager. Jaa, enne Berliini olümpiamänge. Eesti võrkpallikoondis Eesti ujumiskoondis olid seal treeninglaagris, seal olid magamisruumid, söögiruumid, võimla, söökla lõkkeplats, ujula palliplatsid. Paukjärve põhja poole jääb kõnnu suursoo, mis on ka Põhja-Kõrvemaa üks vaatamisväärsusi vene sõjaväelaste ajal kasutati seda lennukit pommitamisel märklaudade ülespanekuks. Suurtel ülemustel kindralitele oli hea paukjärve vallseljakul Pealtpaukjärve põhjanõlva pealt. Mäe otsast oli hea vaadata, kui kuidas pommitati, purustati, rõivetati meie maad. Noh, neid on nüüd on ta kuidas öelda Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala, seal on ka hästi palju laukaid. Laukajärvi. Mulle meeldib seal palju liikuda, ma tahan seal liikuda ja silm puhkab. Seal on ikkagi minu ema ja vanaema vanaisa sünnikoht, kasvukoht. Ja kui tuletan meelde, kuidas ma poisikesena karjas käisin, vestlaslik, kus korraarmastuse vili veel paistis, kui ilus oli see Soodla jõe luha jõgi lookles nagu kuskilt pargist läbise puisniit oli niivõrd ilus. Suvel ei saadud heina ära vedada sesse jõe luhal. Me siis lehti, heinakuhjad kõrge aluse peale. Talvel, kui oli lumi maas, siis rägedega veeti ära. Ja kui ilusse sügisel oli, siis oli muidugi lehmakari seal peal. Ja nüüd kui minna sinna äärde, kui kurb on, kuidas nad on risusse võsasse kasvanud, muutunud on palju. Mis te arvate? Sarnase karda? Oi, see võtab aega, muidugi lootma peab. Kui jätkub nii palju tublisid inimesi, kui kõik lähevad äri peale üle, siis küll ei saa. No ma arvan, et töökaid inimesi meie rahva keskel on. Paistab, et on ja tuleb juurde.