Laupäeval oli Tartu Ülikooli aula tulvil nii õppejõududest, üliõpilastest kui ka külalistest, kes tulid tervitama professor Mihkel kaske. Tema 60. sünnipäeva puhul pühendame nüüd mõned minutid jutuajamisele juubilariga. Kuidas teil tekkis üldse mõte hakata õppima arstiteadust ja kuidas teist sai just selle eriala hügieenispetsialist? Mõtet tekkis sellest, et minu isa oli kaunis raskelt haige. Ta põdes juba aastaid ja siis ma vaatasin, et tolleaegsete arstide abi temal suurt ei aidanud ja siis ma mõtlesin, ma olin siis vist eelviimase või veel madalama klassi õpilane, ei mäleta enam. Ja siis mõtlesin, et kui ma ükskord lõpetan keskkooli, siis ma lähen ise, õpin arstiteadust ja ravinud Liisa terveks. Aga kahjuks ei saa siiski varem suri enne keskkooli lõpetamist ära ja siis see mõte jäi sellega katki ja siis tekkis isegi mõte, kas maksab mulle enam arstiks õppima hakatagi. Aga siiski tuli mul mõte, et on tarvis teha nii, et haigus üldse ei olekski. Ja see, et teha nii, et haigusi üldse ei olekski, see ongi õieti profülaktiline meditsiin, hügieen teiste sõnadega. Ja eks ma siis läksingi õppima seda arstiteadust ja ja ma pean ütlema, et see kliiniline töö ja nii kirurgia ja kõik muud kliinilised alad mind ei huvitanud, juba üliõpilaspõlvest hakkasid huvitama just hügieeniküsimused ja nii ta on jäänud kuni tänapäevani. Esimesel võimalusel läksime otsekohe üle hügieeni kateedrisse, millega mul sidemed juba olid arendatud 1926.-st aastast peale üliõpilaspõlvest juba nii-öelda kohada saite sinna siis aastal 1931 ja sellest peale ma jäingi sinna töötama. Esimene esiteks nooremassistendina vanema assistendina, siis kaitsesin vahepeal doktoriväitekirja, siis sain eradotsendiks hiljem dotsendiks ja nii ta läkski. Nii et juba üle 30 aasta on siis hügieeni alal tööd tehtud. Selle aja jooksul vaata kindlasti väga palju ka kirjutanud igasuguseid artikleid, jaga teaduslikke töid avaldanud trükis ja muidugi ta populaarteaduslikke raamatuid. Jah, ikka on kirjutatud päris parasjagu õieti teaduslikke töid ma päris täpselt isegi ei tea, aga nii umbes 50 60 ümber on ja siis populaarteaduslikke raamatuid, artikleid ja neid on 15, üle 100 ja võib-olla kõvasti üle sajaavast nimetama moleni suurema raamatu. No võib-olla suurematest raamatutest populaarteaduslikest võiks nimetada kahte tervise käsiraamat, mis kodanlikul ajal välja anti ja siis selle tänapäevani teisend tervishoiu käsiraamat. Seal ma olin reaktsiooni kolleegiumi liige ja kirjutasin ka mõned osad sinna. Peale selle on mul eri raamatutena veel ilmunud. No viimastel aegadel peamiselt küll õpikut, sellepärast et üliõpilastel on eeskätt õpik vajalik, see on tema tööriist ja kui tal tööriista ei ole, siis loomulikult tema töö ei ole kah küllalt teha, aga kui sa andmetel tööriista kätte, eks ta siis paremini töötab ka. Aga peale selle on mõningad nii populaarteaduslikud tööd suuremad või vähemalt kirjutatud, et mis on ka eri raamatutena ilmunud, näiteks. Varem ma kirjutasin koos doktor Korneliga naha tervishoiu siis elamu ja inimeses vöödikud, sporditervishoiu, hiljem koolitervishoid. Ja siis kõige viimane, see ilmus oktoobripühadeks alles see oli inimese tervise heaoluks, väike brošüürikene, mõni sõna ehk siis nüüd ka kateedri tööst, mida ta juhatata. Kateedri töö üks põhilisemaid töölõike on siiski õppetöö ja see on praegu muutud muutunud küllalt komplitseeritud, kas me õpetame peale üldise hügieeni veel terve rida muid alasid nagu spordihügieen, kooli hügieen, siis arstlik kontroll ja tervishoiuorganisatsioon, arstiteaduse ajalugu? Ei saa võrreldagi selle õppetööga, mis seal kateedrist kunagi tehti kodanlikul ajal teadusliku töö osas, aga siin on meil peamiseks probleemiks jäänud veeuurimine. Nimelt viimastel aegadel on esile kerkinud väga teravalt just veekogude lahtiste veekogude reostuse vältimine ja samuti maa-aluste vete puhtus, nende kvaliteet ja muidugi ka nende tarvitamine üksikutes asulates, kolhoosidest, sovhoosidest ja nii edasi. Nii et sel alal me oleme juba töötanud peaaegu kogu kateedri kollektiiviga juba mitu aastat ja edaspidi me tahame neid uurimusi süvendada ja nimelt uurida mikroelemente. Ja siin sel alal on praegu juba loota vähemalt kaks kandidaaditööd, aga edaspidi vist nende kandidaaditööde arv suureneb veelgi. Sel alal. Kandidaadi töid teevad ka veel teistel aladel, aga need on siiski sellest pealiinist natukene kõrval. Kindlasti olete teiega kõige paremini kursis sanitaarharidusliku tööga, mida tehakse üldse Eestis. Ja sanitaarharidusse on mul väga südamelähedane asi olnud ja õieti minu kogu elutööst üks üsna tunduv osa langeb sanitaarhariduslikku tööle. Sellepärast minu arvamine on nii, et kui inimene tunneb kõiki neid ohtusid, mis tema tervist võivad kahjustada, siis ta oskab ju neid vältida, umbes niisama, kui me näeme mingisugust auku või porilompi oma tee peal siis me lähme sellest mööda, aga kui me ei näe, siis me astume sinna auku, kommistamisena auku või astume porilompi. Nii on ka haigustega. Kui me tunneme ja teame, siis me saame neid vältida, kui me ei tea, ei saa vältida? Ei vot sellest lähtudes just sanitaarharidusel ongi väga suur tähtsus. Ja muidugi väga suur tähtsus on ka veel sellele, et et me meie igapäevases elus on vaja teada. Õieti kõik, kuidas me elame hommikust õhtuni, isegi kuidas me magame, sest ei ole mitte ükskõik, kuidas me sööme või mida me joome. Ja kuidas me magame. Kas me istume vabal ajal kodus või tegeleme kehakultuuriga ja palju niisugust abinõusid, mille abil me võime tervist tugevdada, jaga haigusi vältida. Mida sel alal on ära tehtud Eestis? No meil on üsna palju ära tehtud ja siin ma tooksin ainult kaks arvu ja need kaks arvu õieti illustreerivad seda kõige kujukamalt. Umbes 1935. aastal oli Eestis kesk keskmine keskmine oodatav eluiga umbes 55 aastat aga praegu on keskmine loodetava eluiga tõusnud juba 70-le ja isegi üle sellel naisterahval. Nii et need kaks arvu juba näitavad, et siiski see profülaktiline üldse tervishoiu selline töö on kandnud vilja muidugi ei saa panna seda kõike selle arvele, vaid suurel määral tuleb panna ka kõikide nende sotsiaalmajanduslikke abinõude arvele, mida riigikord on enesega kaasa toonud, et näiteks raske füüsiline töö on kadunud, et praegu ei olegi niisugust üliraske töö tegijaid näiteks omaaegseid kraavihall, samuti metsatööd näiteks on kõik sajaprotsendiliselt peaaegu mehhaniseeritud, omal ajal oli ta väga raske, ma ise olen metsatööl käinud ja kraavi lõikunud. Nii et on omast käest. Praegu seda ei ole samuti kui praegugi vaadata neid vanu raudkivist, karja lautasid ja küünised ja mis nad seal on? Raudkivi kõik seda tõsteti oma käega lihaste jõuga katkestati ennast, loomulikult rikuti sellega tervist. Nüüd see kõik on ära jäänud, me näeme, et ehitustöödel ainult mehhanismid töötavad samuti tööstustes on töö märksa kergemaks muutunud. Tööd teevad peamiselt masinad ja viimastel aegadel üha enam levivat automaatseadeldised ja isegi teleautomaat. Maatika ja küberneetika on viimastel aegadel ikka rohkem ja rohkem süvenemas meiel. Kahtlematult. Ka välismaal viibivate eestlaste hulgas on neid, kes tõid, mäletavad, võib-olla soovite midagigi neile edasi öelda? Mul on välismaal kahtlematult üsna palju tutvusi, kahjuks ma ei ole nendega lihtsalt ajapuuduse tõttu lähemaid suhteid saanud pidada. Ja, aga meeles on nii nii mõnedki väliseestlastest ja soovin neile kõike head ja eelkõige muidugi pikka iga ja head tervist nagu meie kõik teile praegu soovime. Ja palju tänu selle eest.