20 aastat tagasi toimus meie muusikaelus väga eriline sündmus, esimene varajase ja nüüdismuusika festival. Eriline sellepärast, et seal esitati keelatud või mittesoovitavate heliloojate muusikat. Eriline seetõttu, et seda muusikat esitasid suurepärased interpreedid, kes tänaseks on võitnud publiku südameid kogu maailmas. Eriline seetõttu muusika, mis seal kõlas, on suures osas jäänud 20. sajandi teoste hulka ning neid loonud heliloojad on lõppeva sajandi suurimate hulgas. Seda erilisust mõistame me täna selgemini. Me mõistame veel midagi väga erilist. Mis oli siis 20 aastat tagasi ja mis nüüd, mis ühendas neid kaht paarikümne aasta tagust sündmust. See eriline on suur sõnum, millest on palju räägitud tollase festivali puhul. Kuid millest tuleks tingimata rääkida ka äsja toimunud sündmuse puhul. Sest see festival ei olnud lihtsalt festival reakontsertidega märguanne, meeldetuletus kõigile, milline on vaimse kunsti hetkeseis ning on suundumas inimesed. Kas on tõesti nii, nagu ütles helilooja Aleksander paksi? Tõde kisendab keset turgu, aga keegi ei kuule teda. Ehk siiski oli äsja lõppenud festival just selliseks hääleks, mida nii mõnigi kuulis. Nagu öeldud, oli lõppenud sündmusel tugev side toonasega ja seda rõhutas ka kunstiline juht Andres Mustonen. 20 aastat tagasi oli teine, ühiskond oli siin. Ja see oli see ühiskond, kus, kus me ei istunud laua taga ja me valinud lugusid ja ei saanud ette kanda neid asju, mida me tahtsime, me, meil oli ringvaade ja eriti see puudutas kahte asja, see muusika, mis nagu näiliselt sarnanes lääne muusikale, see tähendab siis avad artistid uue muusika loojad. Ja teine, teine liin, mis oli seotud religioosse tähendab kaasaegses muusikas. Ja väga varajases muusikas ütleme, avangard kui niisugune. Kvaliteetne avangard on seotud alati jooniga. Kaks asja ei lähe üksteisest kaugemale ja see kombinatsioon oli muidugi täiesti mõeldamatu, et me oleks saanud pidevalt pidevalt läbi viia taolisi üritusi siin ma ei hakka sellest rääkimagi, sellest ajast mõtlesin, kuidas see kõik oli võimalik, see oli, see oli väga suur diplomaatiline läbi läbi nügimine. Aga inimestega, kes olid väga kõrgetel postidel riski vastuvõtmine pärast, said kõik väga palju hurjutada. Ainukesed, kes ei saanud hurjutada, olid interpreedid, mina, mina ja kõik need, kes selle muusikalise osa läbi viisid. Tegelikult kannatasid hoopis teised inimesed. Aitäh neile, seda 100 sind. Siinkohal Eesti filharmoonia direktor Tiit Koldits, kes on, kes on juba surnud olla, samamoodi saime ka ära väänata Boris Bortnanjani, kes tegelikult oli nagu ideoloogia eest, nagu siin ka vastata. Aga porispordi kunstiline juht ja tema oli inimene, kes hindas talenti. See oli, see oli hämmastav, kuidas ta oskas igalt poolt näha talenti, vaatamata sellele, kui ta, siis hakkas ta nõustuda, aga ta sundis ennast alati kummardama talentide ees ja, ja talinduseks. Muidugi olid need ja eriti eriti temata. Lehte hindamiseks oli Adrošnike ja Arvo Pärti pärsi. Muusika nii-öelda riik. Meil oli mingisugune igatsus mingisuguse vaimsuse, mingisuguse kättesaamatu Voogia vastu, mis oleks nagu vabadus või mis, mille, milles oleks sees loominguline vabadus. Nüüd praegu ei räägita sellest loomingulisest vabadusest nagu see oleks näiliselt kõik olemas. Kuid see seltskond, kes siin siin nüüd kokku tuleb, ei ole üldiselt sedasama meelt, et et nüüd on, nüüd on asjad kunstiliselt vaimselt ja loominguliselt väga punased ja siis oli kõik väga kehvasti. Ka teised toonasel festivalil osalenud muusikud meenutasid, et siis oli huvi vaimsuse vastu suurem, räägib helilooja Vladimir Martõnov. 70.-te aastate tase oli hoopis kõrgem, loominguline potentsiaal oli kõrgem ja huvi muusika aasta suurem. Kui võrrelda publiku hulka tollal ja nüüd, siis praegu tuntakse palju vähem huvi tõsise muusika vastu. Ja tagasiside kuulajate poolt on palju nõrgem kui tollal. Nii arvas Vladimir Martõnov. Nüüd aga kuulame, mida ütleb Natalja Gutman. Nii imelik kui see ka pole, meie oleme nende aastate jooksul saavutanud teatud vabaduse. Pean silmas välist vabadust, liikumisvabadust, vabadust, usuvabadust ja nii edasi. See kõik on nende aastate jooksul suurte raskustega tulnud kuid nii imelik kui see ka pole, niisugust elektrit saalis, nagu oli tookord nendel aastatel, kui kõik olid keelatud. Seda heliloojate, muusikute ja publiku vahelist elektrit enam ei ole. See on kummaline ja mõistetamatu. Ometi võivad heliloojad kirjutada, mida tahavad. Mängida võivad kõik, mida tahavad, kuid publikut on vähe ja kedagi see eriti huvita. Võib-olla oli tollane intensiivne vaimne elu seotud just nende raskustega väljakannatamatu olukorraga. Niimoodi, arvas Natalja Gutman. Nüüd aga räägib Tatjana klindenko. Mulle tundub, et inimene on kahjuks niimoodi ehitatud, et lisaks puhtale huvile on talle tarvis tingimata mingit protesti. Kui ta väljendab oma huve protesti vormis, siis oleks see nagu kahekordselt huvitav. 20 aastat tagasi oli nende kontsertide külastamine samuti omamoodi protestiks. Kahjuks see oli nii ja ka õnneks, sest tänu sellele oli kuulajaid rohkem. Nüüd, kui pole enam poliitilist protesti, on jäänud vaid need inimesed, kes on tõesti huvitatud ainult muusikast. Kahjuks pole selliseid inimesi eriti palju. Mulle tundub, et iga noor inimene võib seda mõista sest iga inimese elus on tingimata hetki, mil ta tunneb vajadust protesteerida protesteerida näiteks mingi olukorra vastu, mis ei lase tal areneda. Üldiselt on teada, et nõukogude ühiskond ei võimaldanud kunstnikul alata ja areneda nii nagu tarvis. Kuid mingis mõttes arvan ka vastupidi. Kujutame ette asfalti, millest rohi läbi kasvab ja on alati roheline. Seda võib võrrelda tookordse olukorraga. Need, kes olid võimekad ja teadsid hästi, mida tahtsid, arenesid nõukogude võimule vaatamata. Meie olime sellised underground, nagu meid nimetati. Tatjana krintenko Narvas nii ja tema oli see, kes avas festivali ja kes oli üks nendest pärastest interpreet idest kellest kujunes võimas mõttekaaslaste ring. Enamus neist olid ka nüüd siin Tatjana krintenko, Gidon Kremer, Aleksei piimov, Natalja Gutman, Ivan moni keti ja nende interpreetide esituses. Nende heliloojate muusika, kes on tänaseks oma suurust tõestanud Nii kõlas Arvo Pärdi Tabula Rasa festivalil 20 aastat tagasi ettekandjateks Tatjana krindenko Gidon Kremer ja Leedu Kammerorkester Saulius Sandetskise juhatusel. Tintinnabuli stiili esimeste teoste hulgas olevana mõjus see Arvo Pärdi teos tookord väga eriliselt jaan. Eriliseks jäänudki. Ma ei mõelnud siis tulevikust, kuid ma mõistsin, et see oli aja märk. Arvo Pärt kirjutas Tabula Rasa pärast pikka vaikimist. Ja see oli kahtlemata mingi eriline märk. Tookord. Üldiselt tegelesin tookord samasuguste vaimsete asjadega nagu Arvo seetõttu minu jaoks selles teoses midagi keerulist ja arusaamatut ei olnud. Minul oli kõik selge, kuid oli keeruline ja ebatavaline kuulajale. Ja on ka jäänud ebatavaliseks. Siiani tuleb Läänes ette kontserte, kus kuulajad ei kannata selle teose teist osa välja. Helilooja Vladimir Martin on arvas, et seitsmekümnendatel aastatel tehti viimased suured heli loomingulised avastused ja siis demonstreeris Arvo Pärt oma tabula roosat tintinnabuli stiili. Kui kuulata praegu Arvo Pärdi Tabula Rasa, et siis nüüd kuuleme teda teistmoodi. Praegu on raske mõista, kuidas kuuldi seda muusikat omas ajas. Nii arvas helilooja Marthnov. Helilooja äsja toimunud festival tegi midagi väga olulist, ta väärtust tas taas. Helilooja tuletas meelde, et enne suurepärast maailmakuulsat interpreedi peab ikkagi olema helilooja. Need olid taastatjana krindenko sõnad ja ta ütles, et me teame suuri interpreet, kes arvavad, et nemad on kõige tähtsamad. Nad ei mõista, et nad on lihtsalt interpreedid, et suured honorari kontsertide eest ei anna meile veel õigust olla magnetid. Tegelikult poleks neid ilma heliloojate ta olemas. Heliloojad on need, kes on andnud interplettidele võimaluse mängida ja heliloojate oleks interpreet. Null. Kui muusikud seda mõistavad, siis asetub kõik oma kohale. Festivali korraldajad mõistsid. Ta rõhutades enne festivali eelkõige väga oluliste heliloojate oluliste teoste ettekandeid. Veel enam mitmed neist heliloojaid kutsuti kohalegi. Heliloojat interpreetide vahel eksisteerib alati side. Teisiti on aga kuulajaga. Ainuke side heliloojaga on tavaliselt kontserdil muusika, mida vahendab interpreet. Kui mõnikord võib muusikas jääda midagi arusaamatuks, siis aitab erakordselt hästi helilooja endaga vestlemine tema nägeminegi. Selles mõttes kujunes festivali üheks põnevamaks sündmuseks kohtumine kõikide siin viibinud heliloojatega. Erakordsete isiksuste ka ja Sophie tuulina Kiia kantseeli, Vladimir Martõnovi ja Aleksander Baxiga. Praegu kõlas katkend Sophia Kubai tuulina siin esitatud teosest tunni palvetest. Sellol kuulsite soleerimas Ivan Monicetit ja teksti luges Annika Tõnuri. Kui Vladimir Martõnov arvas, et seitsmekümnendad aastad olid täis vulkanismi ja nüüd ei toimu midagi erilist, siis Sophie tuulina näeb asju teistmoodi. Kui vaadata kunsti hulkanismi seisukohast, mis on suunatud ainult uuendustele, siis teatud mõttes on miski tõesti ammendunud. Kuid isiklikult on Sophie Kubai tuulina veendunud, et uuendustega tegeldakse väga harvadel perioodidel. Siis toimub revolutsioon, on siis on uuendused aktuaalsed ja see toimub mitte sellepärast, et heliloojaid oleks miski ära tüüdanud vaid seepärast, et muusikaline materjal kasvab ja areneb järk-järgult ja see areng jõuab sellisesse staadiumi, kus miski kivistub. Siis on see tarvis kindlasti lõhkuda, sest materjal lihtsalt nõuab seda. Kuid revolutsioon, Paulile järgnev evolutsiooniline periood on palju pikem aeg ja palju viljakam. Siis on heliloojate ja muusikute jõupingutused palju hinnalisemad. Ja see on tõesti puhas kunst. Kus on inimene, kus on looja, kus on helilooja, kus ei mängita inimesega, kus helilooja ei aseta esimesele kohale sõna mina, vaadake, mida mina tegin. Kunstnik ei mõtle sellele absoluutselt. Evolutsioonilise kunsti aluseks on puht kunstilised impulsid. Inspiratsioon on, ei tule sellest, et inimene tahaks end esimesele kohale seada, etent peeglite seada ja öelda, vaadake, kui uus ma olen. Vastupidi, muusikat luuakse igasuguste pretensioonideta. Võib-olla ei nõustu minuga mitte keegi, sest praeguses maailmas toetutakse ainult sellele, et kui on uus, siis on hea. Kui on vana, siis pole selles midagi erilist. Kuid mina seisan kõige vaiksema liikumise eest kunstis. See peaks olema ilma igasuguse plahvatuseta väliste efektideta. Siin peaks olema puhtmuusikaline inspiratsioon. Ma hindan seda, kas ma tunnen seda seal, kus keegi kedagi ei mõjuta ja ei rõhu. Kogu minu elu sümboliks on olnud mõte. Ma tahan vabadust. Heliloojate mõtted olid üsna murelikud, räägiti kriisist praeguses kunstielus ja igaüks nägi seda omal kombel, räägib helilooja Aleksander paksi. Kriis, mida elab üle maailmakultuur, on palju sügavam kui probleemid poliitiliselt vabadusega. Ideed, mis sündisid ja kujunesid välja romantismiajastul, on nüüdseks ammendunud. Ammendunud on ka kontserdi idee, mis on üldse kontsert, see on muusika kunstikummardamise rituaal ja sellisena kujunes ta välja 19. sajandil. See on teatud kindel energia ja kontserdisaalid, kus me kõik käime, hon, templid, kus teenitakse kõrget kunsti. Mulle tundub, et see idee, mis on seotud veel ka humanismi ideedega maailma Ronja ideega ja need kõik need ideed olid kuuekümnendatel aastatel väga olulised. Need ideed on ennast nüüd ammendanud. Me elame mingil üleminekuajastul, kus maailma harmoonia idee asemele astub maailma polüfoonia idee. See on väga tõsine samm ja maailma polüfoonia ideed. Me ei teadvusta mitte Bachi kombel usklike võrdsust jumala ees, vaid kuid tsivilisatsiooni polümfooniat. Euroopa-kesksus on end ammendanud, asiaadi, aafriklase või austraallase hääl võrdsustub eurooplase omaga. Tundub, et see on hoopis teistsugune olukord, mis nõuab, mitte kontserdi vormib Aitjatraalseid vorme. Vaadates praegust heliloomingut, näeme, et kõik liiguvad sinnapoole. See liikumine toimub vaatamata sellele, kas meile meeldib või mitte. Narvas Aleksander paksi, kuid kuulame, millisena näeb helikunsti edasist teed, Sophie jaagu, Paidulina. Ma arvan, et praegu on just ühe perioodi algus 20-st ja ta on leidnud uued vahendid. Kui kunagi toimus tohutult pikaajaline lineaarse mõtlemise areng, seejärel homofonilis harmoonilise mõtlemise ja tonaalse tehnikaperiood siis 20. sajandil sai alguse Sonooriline mõtlemine ja see on alles algus. Mulle tundub, et selles mõttes elame täiesti arhailise 100. uue muusikalise mõtlemise alguses, mis peab jõudma oma klassikalise arengu perioodini ajani, mil töötatakse välja selle mõtlemise seaduspärasused seoses materjaliga. Väga-väga keerukas ülesanne, sest Sanooriline helikeel on oma olemuselt väga keeruline. Helide ja nende liikumise ühendamise viis on väga keerukas protsess. Nende protsesside seaduspärasuste väljakujunemine ja väljatöötamine on väga pikaajaline töö. Et selles materjalis jõuda klassikalisse arenguperioodi on tarvis tõesti pikka aega ja siin ei saada hakkama ühe sajandiga. Me kuulsime katkendit Valentin Silvestrovi post luudiumist klaverile ja orkestrile, esitajad olid Aleksei piimov ja Eesti riiklik sümfooniaorkester. Varajane muusika on selline sild, mis ühendab meid õega ja see oli tookordse festivali korraldajate suurepärane leid, et ühendada varajane muusika uuega. See oli sümbioos koos, mis oli tookord võimalik ning milles võis neid asju mõista. Ja muuseas väljaspool mida polekski võimalik olnud midagi mõista. Nii ütles Vladimir Martõnov ja seda teemat jätkab nüüd Aleksander paksi. Mulle tundub, et huvi varajase muusika vastu kuuekümnendatel aastatel oli katse laiendada raame, mille meile romantism, sest kontsert, nagu ta kujunes romantismiajastul, pakkus muusikat nähtuna läbi romantismi esteetika. Me kuuleme Bachi muusikat kontserdil romantikute kõrvadega. Kuid tookord tehti katse pääseda välja romantilisest kaanonist ja seda tehti kahes suunas. Uuenduste ava Cartismi poole ning, ja see muusika poole. Selles mõttes oleme praegu tõesti mingi uue ajastu alguses, sest nagu ütlesin, Euroopa-kesksus on haigus, mis tuleb välja ravida ja lõpuks jõuame ikkagi niinimetatud maailma poole, ei teeni. Sest me oleme nakatunud mõttest, et kunstis on olemas progress, et šamaanikunst on madalamal Bachi oma, kuid see pole ju tõsi. Samani kunst on küll vanem, kuid temas on hoopis teine jõud. Seetõttu pöördumine varajase muusika poole tähendab pöördumist terve mõtlemise poole. Pöördudes terve mõistuse poole, tulid jutuks kõige suuremad ohud inimvaimule ja hingele. Ja see ehk oligi festivali kõige suurem sõnum, räägib Sophie paid uulina. Näen ohtu televiisoris. See on väga suur oht seetõttu, et televiisor lõhestab vägivaldselt inimese teadvust. Inimene vaatab televiisorit selleks. Ta mingit informatsiooni, kuid ta ei saa arugi, et toimub tema teadvuse hajutamine. Mulle tundub, et ohtlik inimese üldisele psühholoogiale ja kui see progresseerub, siis tekib küsimus, kas kunst edaspidi üldse eksisteerib. Inimene näeb vaeva, et midagi ühendada, kuid televiisor töötab sellele kogu aeg vastu. Lisaks näen ohtu selles, et on väga palju võimalusi meelelahutuseks. Inimene peab kindlasti puhkama, kuid on ohtlik, kui ta otsib selleks ainult meelelahutust. Siin toimub midagi ohtliku. See on hinge ja vaimu roopia, mis tähendab, et püüd kogu aeg puhata ja leida meelelahutust pole tasakaalus. Tööprotsessiga tõsise muusika kontserdile tulles inimene tegelikult töötab, ta on ise aktiivne, ta ise loob midagi. Mulle tundub, et sellele peaksid mõtlema kultuuritegijad, esitajad, loojad, eeskätt need, kes kuulavad. Vaimne aktiivsus on erakordselt oluline. Mitte lihtsalt istuda ja mõelda, et vaat see lõbustas mind. Seda tendentsi võib näha praegu kõikjal inimvaimu energeetilise seisundil langemist. Ja just kerge muusika meelitab järjest rohkem ja rohkem inimesi saab kiiresti ja odavalt. Mingi mulje saab lõdvestuda. Kuid tegelikult on ühiskonnas vaja tingimata hoida seda energeetilist olemust. Siin näen tõesti ohtu. Kõlas lõpuosa Peteris vasksi viiulikontserdist taala kaitsma mis on valminud aastal 1996 ja selle esitasid Gidon Kremer ja Kremerata Baltica. Ja need olid siis mõned mõtted siin saates, mis jäid kõlama sel festivalil. Need olid tõsised avad ja kurvad muusikutelt heliloojatelt, kelle muusika on tõsine, sügavia, kurb nagu Kiyagantsiili kurbusevärvi maa või Sophie tuulina tunni palvetest või Peteris, Fasksi, viiulikontsert või veel paljud teised teosed. Nagu ütleski jagantseeli. Ühel meist on oma kurbusevärvi maa. Nii kõlas festivalil muusika kõikide siin viibinud suurepäraste kunstnike kurbusemaalt. Kõlasid mõtted nende kurbusemaalt. Kiyagantseeli küsis ka seda, kas kusagil olemas rõõmu värvimaad tema ei teadvat, mida arvab Natalja Gutman. Praegu toimub mingisugune väärtuste ümberhindamine, otsitakse rohkem meelelahutust ja hoidutakse teemadest ja probleemidest, mida käsitleb vaimne kunst. On väga palju keerulist, mis on seotud praeguse vabadusega sest vabadus peab oskama kasutada. Siin on seoses kunstiga palju kurbja raskeid momente kuid siiski arvan, et alati on olemas isiksused, kes tegutsevad kõigele vaatamata jätkavad võitlust vaimses sfääris ja nakatavad inimesi kunstiga. Nagu teinud Andres Mustonen. Ma lihtsalt kummardan tema isiksuse, tema energia tema kunstiarmastuse ees. Tänu sellistele inimestele püsib üldse kõik see hea, mis meil veel on. Tänu neile püsib lootus Ja saate lõpus kõlab Natalja Gutmani esituses katkenud Johann Sebastian Bachi soolo süüdist number kolm, Tseedur.