Viimne hüvastijätt Ernst Särgava Petersoniga. Suure sõnameistrit tri, lihtsa inimese väsimatu töömehe lahkumine. Juba neljandat tundi läbib Estonia kontserdisaali lõputa inimeste voolu. Ainult hetkeks seisatab igavik leina trapeeringut aluse juures millel lihtsas tumedas tammises kirstus tus. Puhkab elude väsimust mees, lumivalge habemega hõbepäine eesti realistliku kirjanduse vanavanaisa. Vaikiv voog. Tuhanded on jätnud maha siia loendamatute, pärgade ja õite kõrvale oma tumma hüvastijättu. Tuhanded tahavad seda veel teha. Kirst lahkunuga on oma alusel asetatud kontserdisaali lava ette põrandale igiroheliste loorberipuude vahele. Iga viie minuti järele vaheldub siin auvalve. Viimast korda seisavad vanameeste kõrval kirjanikud noored-vanad eesti kirjanikke. Mitmele põlvkonnale on särgava olnud eeskujuks ja õpetajaks. Kuidas tuleb rahvast teenida? Ja seesama rahvas, kellele särgava kirjutas, on siin täna. Täidab vaiki vanas saali fuajees ootab väljas, et avaldada oma viimast tänu. Leinahelid täidavad saali, et seda kirstu juurest mööduvad tema endised õpilased. Neid on palju inimesel, kes õpetajaks olnud 63 aastat. Rahvakirjaniku särgavat ei ole. Aga kui palju kirjanduslikke kujusid pani ta elama oma loominguga neelama paremate tõekspidamiste järgi. Näoandes. Kehvt juures vahetub auvalve. Seisma asuvad näitlejad. Ikka veel tuuakse uusi pärgi. Ikka veel liigub hääletu inimvoog põrmu juurest mööda. Praegu tulid saali väikene tütarlaps ja poiss. Nad tulevad kirstu juurde. Asetavad selle alusele. Kell 16 algab matusetalitus. Saali vaba osa aia rõdud on täidetud viimse kohani. Hüvasti jätjatest. Kirjanik sirge järele. Jah kallis meister ja õpetaja särbavad. Nii kaugele kui ulatuvad tagasi nende põlvkondade mälestused kes praegu leinas peatavad sinus arga ümber oled sa ikka seisnud meie silmade ees nagu tõsine eeskuju, suur kasvataja, tublid e juhatajad. Sa algasid peaaegu sealt, kus lõpetas Carl Robert Jakobson võitlesid koos oma rahvaga tema muresid mõistes ja tema rõõme maitstes võitlesid paljusid võitlusi ning läksid puhkama nüüd, kus rahvas ehitab jõutundega uut võimsat ühiskonnaool. Sinust sai eesti rahvaliku võitleva kirjanduse siirajaja. Sellisena oled sa seisnud aukohal ning jääd seisma ka edaspidi aukohale meie kirjanduses, selle ajaloos. Astuda oma töös oma loomingu paremik, kus alati ühist sammu edasi püüdlema, õnnelikuma tuleviku eest, võitleva rahvaga, elada oma rahvale, elada kõigest hingest ja kõigi võimetega. See on olnud sinu tee, sinu elu mõte. Säärasena oli sinu elu alati sisukas ja rikas. See oli armastatud kasvataja, auväärse õpetaja, kõrgelt hinnatud kirjaniku puhta ja sooja südamega inimese elu. Üks neid suuri elusid, millest osa saavad mitmed sugupõlved mille kiirgusest Tuksatavad teda mälestades tänaste, aga võib-olla ehk Velga homsete võitlejate südamete seest, mis südamest tuleb. Sega südamesse, läheb. Sinu süda, vanameister ei tuksu Elol saates sind lenda nagu isa ja vanaisa viimasele teekonnale langetame vaikses harduses pea sinu põrmu ees ning ütleme tõsises leinas. Puhka rahus, vanaisa ja õpetaja särgavad. Sa tulid vanasse reaalkooli, kus valitses vilkopitunud õhkkond. Sina olid esimene rahvalik õpetaja, kes tuli meile tollal nagu täidest ilmast ja tõi meile värskust. Kui varem kuulsime halba eesti keelt vaid saksa basturitelt usuõpetuse tunnid siis sina esimesena koolid elava eme emakeele kogu tema elu. Sinu eesti keele tunnid olid meile raskemaid, aga armarkiga aimet, sina õpetasid meid õigesti mõistma ja armastama oma emakeelt. Kaolid Su kasvatusmeetodid meile uued. Sa ei olnud oma aja tüüpiline koolmeister, kes vaid purjutsemises ja tõrrelemises nägi peamisi kasvatuse võtteid. Sa lähenesid meile seltsimehelikult, panid käe õlale ja kõnelesid. Kui mees mehega ja meie mõistsime siin austasime ja armas Kuni oma viimse päevadeni ei katkenud Simutside oma poistega. Igaühele neist oli sul alles hiljuti öelda kalleid unustamatuid sõnu mis paljudele on saanud tähiseksitesse luud. Meil on olnud palju õpetajaid, aga ükski neist pole jätnud meie hinge nii sügavaid ja kestvaid jälgi poisile. Neid jälgi pole suutnud aastakümneid kustutada. Mälestus sinust jääb meie südamesse püsima, kuni kord järgneme sinule. Puhka rahus, kallis. Viimne pilk. Kirstu ümber on kogunenud lähemad omaksed sõbrad-tuttavad. Siis suletakse kirst. Koos tugevat meest tõstavad kirstu lahkunu põrmuga õlgadele väljuvad saalist kõige eskantakse pärgi. Neid on palju valitsuselt, endistelt õpilastelt, Kirjanike Liidult, Tartu Ülikoolis ja veel palju anameistri ja tema raamatute sõpradelt. Teatri- ja kontserdisaal ees seisab tuhandetesse ulatuv rahvas et ära saata oma armastatud kirjaniku teekonnale kust ei tulda tagasi. Inimesed seisavad vaikides paljastatud peadega aprillituules, mis kirjanikul oleks peatselt toonuta üheksakümnendat sünnipäeva. Aga elutee lõppes enne. Leinarong hakkab liikuma mööda Estonia puiesteed Tallinna teise keskkooli poole. Nii kaugele, kui silm vaatama ulatub palistab kahel pool tänava tihe tallinlaste. Teise keskkooli ees toimub hetkeline peatus. Siin töötas kirjanik palju aastaid oma elus pedagoogina. Koolimaja aknad on avatud. Aula akendel põlevad küünlad. Siis jätkab leinarongteed ja mõttes saadab teda oma kirjaniku viimsel teekonnal kogu rahvas. Leinarong kaob mees silmist. Ainult lõputu inimeste vool jääb, kes suundub samuti metsakalmistu poole. Metsakalmistu kalmistu väravatest Ernst Särgava Petersoni viimse puhkepaigani on rivistunud tema endised õpilased. Endisest Tallinna reaalkoolist. Pik pärgade kolonn. Ermits särgava Petersoni puusärki kannavad samuti tema endised õpilased. Tema oma poisid, nagu ta armastas alati öelda. Siin, kus puhkab Lydia Koidula siin Eduard Vilde, Anton Hansen Tammsaare, Juhan Sütiste, Eduard Bornhöhe, August Alle kalmuküngaste vahel sängitatakse praegu mulda vanameister kelle nimi kunagi ei kustu eesti rahvakirjanduse ajaloost. Eesti rahva südamest. Vanameister, kes on olnud Kreutzwaldi ja Koidula kaasaegne kes on rajanud eesti kirjandusele teid koos Vilde ja Kitzberg iga ja kes endise põlve viimase kirjanikuna on läinud selle tee heledamaid tähiseid. Kalmukünka juurde astub kirjanik Paul Rummo. Eesti kirjanduse noorusmaade viimne tamm, murdus Sudee jõudis tagasi nende juurde, kellega koos oma võitlusi alustasid. Koidula. Omaksed, eesti kirjanik, kond, tuhanded kadunu õpilased, kogu rahvas meie maal langetab tõsise sarduses pea selle kalmu kohal. Langetab pea leina austuse ja tänutundes. Ei ole ülemat kui oma rahvast teenida. Kadunu tegi seda viimse hingetõmbeni kogu pika elu kestel. Mitut põlvkonda on ta kirjanduslik pärand õpetanud nägema, vihkama ja lahkama paiseid ühiskonna turjal raviva marjasid ühiskonna silmas mitu põlvkonda. Uue eluehitajaid, elu edasiviijaid on tema hell ja pedagoogi käsi üles kasvatanud. Ernst Särgava elutöö on tohutu. Tema teened Eesti kultuuriloos aegumatud. Kuid meil ei tea veel ta viimast sõna. Viimseni kummardus ta uute käsikirjade kohal oma töölaual. Ernst Särgava Petersoni talent pole veel hakanud kõnelemast oma rahvaga. Äsja ulatus minu kätte. Kadunu paari kuu eest kirja pandud. Rahvalaul, mida ta umbes 85 aasta eest kuulis oma emalt ja mille ta mõne kuu eest Kirja panin elu, teadsin, kus elasin. Kasvu. Teadsin, kus kasu siin suur, aga jumal teab surmapaika, kuhu mulda maetakse, kuhu hauda aetakse, kuhu liiva liigutakse. Muru küla, mundasin, maetakse Aruküla hauda, aetakse linna liiva, liigutakse. Tööpäev oli pikk, pingutav ja viljarikas. Sängitame Sobu. Oma kodumaa mulda oma suurte ja ja ideekaaslaste juurde. Mändide Koinastus kalmu kohal jääb alatiseks kostma kogu rahva austus. Sind mälestades. Kallis eesti kirjanduse vanavanaisa. Sargava Petersoni kalmuküngas kattub härgadega pärgadega millistesse on eesti rahvas põiminud oma viimase austuseavalduse laht. Ka rahus siin kodu mändide all. Sind ei unustata siin kunagi. Sinu raamatud jäid meile. Sinu sõnad elavad edasi. Sinu nimi ei kustu meie südameis.