Nüüd oli siis kool juba alanud, aga ajakirjandust laste jaoks, kui sellist veel ei olnud. Lasteraadio oli siis esimene, kes selle augu selle lünga täitis. Jah, kui nüüd raadio. Täitis selle osa, mis trükitud ajakirjandusvõlga veel Lätis, siis selles mõttes küll, kuigi meie sel ajal ei pidanud endid ajakirjanikke, eks. Ja üldse raadiotöö tegijad ei arvad ennast olevat ajakirjanikud. Aga nüüd tänapäeval on, see on nii ajalehe ja ajakirjade tegijad, raadiotegijad on siis saanud kõik ühise ametinimetuse ajakirjanik. Lastele hakkas nõukogude raadio Nõukogude Eesti raadiosaateid andma. Pärast 40. aasta suve suure suveajaloolisi sündmusi. Septembrikuust. Ma ei tea, kuhu kohta ma neid pooleli jäi. Ise leiad sellekohasest ja septembrikuust. Minul on säilinud raadioleht sellest ajast 1940.-st aastast ja noh, seal trükitud sõnu tuleb nüüd muidugi võtta kui fakte ja selle koha peal selle koha peal ei saaks neid ütelda, et mälu petaks ja sealt on lugeda nii et teisipäeval, seitsmeteistkümnendal septembril, tähendab siis 1940. aastal kell 18 30 on kavas saade lastele, pealkiri on suurte je rõõmsate sündmuste suri alapealkirjaks siis mälestusi möödunud suvest Tallinna Kadrioru noortepargis. See oli esimene saade, mis minul tuli, noh, ütleme iseseisvalt, nagu mulle mulje jäeti, et iseseisvalt muidugi oma suure kolleegi ja ja minu esimese õpetajaga raadio tööalal Jaan Rummo juhtival suunamisel tuli mul see siis teha. See mul on väga raske meelde tuletada õieti ja täpsemalt ütelda, mis selle saate sisuks oli, ma võin ainult üldiselt veel meenutada. Et ma enne Ta raadiosse tööle tulekut töötasin Kadrioru noortepargis siis oli mul sealsete lastega tutvus ja, ja kontakt ja kuskilt mujalt muidugi ma neid lapsi elavalt vestlema kutsuda ei oleks nagu osanudki. Sellepärast tõin mina sealt neid kaasa meie stuudiosse. Saade lindistati, otse-eetrisse ei läinud. Ja säilinud ei ole sellest ei käsikirja muidugi ammugi mitte. Linti. Mäletan ainult seda, neid lapsi võis olla kas viis või kuus või, või oli seal natukene rohkem neid. Ja me rääkisime sellest, kuidas kellelgi suvi oli möödunud. Mälestusi, suvest, mälestusi peamiselt muidugi noortepargis, sest seal nad oma suve veetsid. Pioneerilaagreid selliseid nagu nüüd tänapäeva pioneerid seda teavad ja tunnevad, sel ajal veel ei olnud. Ja siis muidugi ka nendest sündmustest, mis olid aset leidnud 40. aasta juunis-juulis 40. aasta suvel üldse. Muidugi lapsed vestlesid sellelt seisukohalt nagu nemad olid sellest asjast aru saanud, missugused muljed nendel olid toonud, mis, mida uut nemad sellega seoses märkasid. Uusi laule tõi 40. aasta sündmus meile kaasa. Küllap selles saates oli ka laulu ja muusikat, aga mis just seal lauldi, seda enam täpselt ei mäleta. Nii oli siis lugu selle esimese saatega suurte rõõmsast, rõõmsate sündmuste suvega. Järgmine saade läks juba eetrisse sellesama nädala reedel. Tähendab siis kolm päeva hiljem, 20. septembril. See saade oli otseselt mõeldud ja suunatud pioneeridele. Siin ma peaksingi ütlema seda, et raadio esialgu nii kaua kuni ei olnud veel lasteajakirjandustrükisõnas lastele kättesaadavaks tehtud. Oligi raadio ainukene see vahend, kust me saime siis anda ka pioneeridele nagu abi ja tuge nende tegevuses ja, ja tegutsen istes. Materjali pioneeride saateks saime meie ise, hankisime ajakirjandust venekeelsest pioneeride ajalehest ja ajakirjadest ja ja krossööridest raamatutest. Tõlkisime sealt. No mõnikord mõnda asja kaunis, nii vabalt kohandasime ka vastavalt meie oludele. Ja nii siis regulaarselt saated, pioneerid, telealapealkirjaga, ilmusidki igal reedel. Muidugi ei saa ju öelda, et kõik need muud saated, mis said antud, et need nagu oleks pioneeridest mööda läinud, sest pioneer on laps, nii nagu Camite pioneer tol ajal ja laste teenindamine oli muidugi eesmärk. Esimene pioneeride saade kandis pealkirja meie noored pioneerid pilte pioneeride elust ja tegevusest Nõukogude liidus. Aga juba kolmas saade septembrikuus oli pealkirjaga avardunud koduma ja seal siis see oli juba mõeldud natukene vanemale eale, olgu märgitud, et tolleaegne lasteraadio kandis nimetust noorteraadio aga need noored olid siis noh, nii ütleme, seitsme maksimum seitsmenda klassi õpilased üldse teenindasid lasteraadio. Mudilastest alates jah, kuni seitsmenda klassi õpilasteni. Kui nad võisid olla, siis jah, ütleme üks aasta vahest ehk vanemalt küll, sest eks ikkagi nii seitsme-kaheksa-aastaselt mindi joguuniga, siis siis laupäeval saade avardunud kodumaa oligi mõeldud noortele Smi, liigitasime saateid mudilastele lastele, noortele ja siis pioneerid olid siis omaette veel nii et oleks rohkem tähelepanu juhitud tema pikale. Ja seal siis vastavalt sellele eale. Vesteldi uuesti selle suve suurtest ajaloolistest sündmustest ja sinna juurde oli siis laule ja muusikat veel. Võib-olla ehk läheb igavaks ja pikaks, kui hakata üldse niiviisi pikemalt nüüd seda saatekava sirvima, missugused ja missuguseid peal, missugused saated ja missugused pealkirjad sel ajal lastesaadetele olid? Võib-olla ehk nii üldiselt rääkida? Kõigepealt inimestest, kes siis lastesaateid tol ajal tegid. Algul oli meid toimetuses kaks. Jaan Rummo. Väga kena pedagoog, kes oli juba pikemat aega varem juba kodanliku riigi päevil saateid lastele toimetanud. Rist alates kui ma nüüd mäletan 36.-st aastast või, või veel natukene varem Asusin ka mina sellele tööle. See oli esimesel, see esimesel septembril, 40. aastal. See tähendab tegelikult muidugi teisel septembril, sest esimene september oli pühapäevane päev, aga minu teenistusteenistust hakati siis lugema esimesest septembrist. Jaan Rummol olid muidugi suured raadiotöö kogemused aga minul ei olnud neid hoopiski mitte ja ma olin tõesti tundsin ennast nagu laps, kes läheb üldse esimest aastat kooli. Esimeses või teises septembris ka lapsed esimest aastat esimest päeva kooli läksidki sel aastal. Ja mina tundsin ennast ka kangesti nii õpipoisilik, kune ja, ja kirjaoskamatu tuna. Ma usun, et minu õpetajale Jaan Rummol oli esialgu vist küll väga raske minuga, sest ma ei olnud ka isegi mitte raadiokuulaja olnud niisugune aktiivne kuulaja. Ja sellepärast oli mul kaunikesti ähmane ettekujutus. Missugune on siis õieti raadiotöö. Aga tema mind väga kannatlikult juhendas, õpetas, rääkis väga palju sellest, missugused saated ennem on olnud, kuidas neid on tehtud. Ja, ja niiviisi siis kuulates, sest kuskilt mujalt õppida nii otseselt midagi ei saanud, ega ju, on võimalik. Nii ma siis nii pikapeale hakkasin siis nagunii asjast juba aru saama. Selle esimese saate tegemisega oli, oli ka huvitav, muidugi tagantjärele taipan alles tema suurt pedagoogivõimet ja oskust suunata. Mulle anti muidugi ülesanne. Niisugune saade on vaja teha, noh, mina siis mõtlesin ja käisin nende mõtete valus hulk aega ringi. Kuidas teha ja kuidas alustada, nii nagu koolilapsed siia niidi ikka, kui on vaja kirjandit teha, siis ikka, et kõik muu on selge, aga vada seda algust ei oska kuidagimoodi. Ja nii on siis mina muidugi ka selle algusega algul kimbus. Ja kui ma olin siis osakese noh, umbes kaks kolmandikku või niiviisi nii saatemahust olin siis valmis saan, siis ma läheksin seda Jaanrummale näitama. Ja ja tema ütles, et jaajaa jah, kõik on ilus ja, ja kõik niiviisi, aga, aga vaata, kas me ei hakkaks nüüd siit niiviisi minema ja ja kas meditsiin seda kohta ei teeks niiviisi ja ja võib-olla paneme siia teist ja kolmandat veel juurde ja ja muidugi kõik, et mida tema rääkis, mulle tundus, et see on ju ainult sulatõsi, et kuidas me ise niisuguse asja peale ennem ei tulnud. Ja kui me siis lõpuks hakkasin kokku võtma ja vaatama, et mida siis siit parandada või juurde panna või ära jätta tuli siis ma sain asjast aru, et kõik see valmis, tööd oli minema visata ja hakata hoopistükkis uuesti peale ja päris algusest. Ja niiviisi tasakaalukalt ja nii rahulikult ja ja nii tema siis kogu aeg tema õpetamise viis, selline oligi hiljem ka teiste kaastööliste juures. 40. aasta lõpupoole tuli meile veel juurde toimetusse üks inimene. Tema nimi on igarel korrusen. Temast sai tükiks ajaks raadio lastesaadete toimetuse liige endine pedagoogiharidusega. Ennem seda oligi olnud õpetaja enne raadiosse tulekut ja nii et ka täiesti sobiv inimene sellel kohal kirjanduslike kalduvustega luuletas, kirjutas väikseid jutukesi. Ja hästi tasane, tasakaalukas, rahulik, vaikne inimene, sõbralik. Tema peamiseks hooleks jäid siis kooliraadiuse, et ka kooliraadio alustas tegevust sellest samast õppeaastast. Ja Kaarel korruseni ülesanne oligi kooliraadio toimetamine, repertuaari muretsemine? Muidugi kõik see sündis Jaan Rummo üldise juhendamise all. Oleks ma teadnud täitsa jää rummust nagu pikemalt tahad, mul oli tema kohta kunagi kirjutatud üks niisugune väike, ma ei tea, kest. Nii, mida siis üldse sellel esimesel Nõukogude Eesti perioodil Nõukogude eestiaegses raadios, lastele siis veel anti peale jutustamiste meie suurest ja avardunud kodumaast. Peale pioneeride töö ja tegevuse ja nende huvide. Muinasjuttude mudilastele ilukirjanduslike palade Jutukesed nonii, varem vanemale kooli eale ja nooremale koolieale eraldi peale kuuldemängude. Ja kooliraadiosaadete olid siis muidugi ka oli ka muusikale muidugi üsna suurt rõhku pandud. Meil eraldi niisugust lauluansamblid nagu praegu lasteraadiol on kasutada, kes pidevalt järjekindlalt süsteemiga töötab lasteraadio juures õpetaja juhendamise all tol ajal ei olnud. Aga no organiseerisime lapsi koolidest lauluhuvilisi vahest tulid ise mõnest koolist ennast pakkuma, tahavad raadius esineda. Ja kui juba kontaktkoolidega oli loodud, siis me juba teadsin ise, kust mida võtta oli. Siis ja siis oli meiega heliplaate magnetofonilinte sel ajal nagunii muusikaks magnetofonilinte, nagu tänapäeval kasutaks, sel ajal ei olnud kogu muusika mehhaaniline muusika oli ainult heliplaatidel. Ja Moskvast saime me siis muidugi heliplaat Nõukogude muusikaga ja heliloojate teostega. Sõnu sõnad olid kaamen olemas ajakirjanduse kaudu kättesaadavad ja nootide kaudu kättesaadavad. Need tõlgiti, noodid olid olemas ja siis niiviisi ka õpetati kuulajatele nõu, kogulike laule. Need lauluõppimise saated olid küll täiskasvanud teleeeskätt mõeldud lastele. Jah, mõni üksik vist oli, kui mu mälu mind ei peta, aga nii regulaarset laulu õppimise saadet ei olnud. Aga mul on meeles üks laul. Mis ilmus pioneer skaja Pravdas koos noodiga ja see oli niisugune aktuaalse sisuga laul. Mis oli pühendatud, kui nii võiks öelda nendele noortele liiduvabariikidele kellest olid saanud just 40. aastal Nõukogude Liidu Nii-öelda vennasrahvaste uued liikmed Mul kõik kõik meeles ei ole, aga eriti see salm, kus Eestist on juttu veel ja see kõlab nii. Eesti sammub rõõmsal, palgel, kostab Leedu Läti viis. Üks on päike, mille valgel vabalt võrsub meie liit. Igal salmil. Salmile järgnes refrään. Refrääni sõnad olid uhkelt leegitseva klippe, ridu kajab samme kindlas kuus. Mingem pühitsema, pidu uute sõpradega koos. Laulu pealkiri oligi uued sõbrad. Sellel oli siis noot ka olemas. Paul Viiding tõlkis selle meile kiiresti ära, Paul Viiding tol ajal töötas ka raadios. Olime kõrvuti tubades ja siis laste laulurühm õppis selle selgeks ja raadio kaudu õpetati seda laulu teistelegi. Muusika ja lauluhuvilistele. Saateliikidest veel natukene rääkides ütleksin nii palju, algul olid meil tehnilised võimalused võrdlemisi piiratud, no üksainus hõbehall. Reportaaži Ta oli terve ringhäälingu peale muidugi eeskätt tarvitasid seda need inimesed, kes nii-öelda vanadele täiskasvanutele saateid tegid. Lapsed jäid kuidagi oma vajadustega natukene tahaplaanile ja ega meil ei olnud ka nii palju inimjõudugi, et me oleksime võinud sõita mööda Eestimaad mitmele poole ja teha sealt elavaid. Nii et peamiselt me elasime siiski Tallinna koolide ja Tallinna laste pealt, keda me saime stuudiosse esinema kutsuda. Küll oli muidugi lindistamise võimalusi stuudios otse, aga neid linte ei säilitatud, nii et üldse linte oli väga vähe. Ja need siis kustutati ja kasutati järgmisteks saadetaks. Aga? Aga siis? Läksin oma asjadega segame tänavus järgmisteks aineteks. Nii ja mul on meeles see päev kui ootasime. Raadiomajja stuudiosse esinema Eli lindistamiseks muidugi. Artekki sõitvaid pioneere. See oli pühapäev, 15. juuni. Need olid esimesed eesti pioneerid, kes sõitsid Artekki 40. aastal. Neid oli 24. Üle vabariigi. Ja need olid need, kes olid võitnud võistluses mille algatas Komsomoli keskkomitee Eestimaa leninliku, kommunistliku noorsooühingu keskkomiteed. 15. juunil pidid siis nemad välja sõitma, Meil oli nendega kokku lepitud. Nende pioneerijuhiga ninaga labroovaga oli kokku lepitud, et enne kui nad ära sõidavad, tulevad nemad siis raadiosse, et lapsed seal oma oma muljeid ja oma jutustasid Jaama meeleoludest pildi looksid. Noh, ootasime, ootasime kell oli juba sellest määratud kokkulepitud ajast juba üle läinud ja lapsi ei olnud hiljem muidugi nad tulid, saade muidugi toimus, vestlus toimus. Aga meel oli muidugi pahane. Hiljem alles leebusime, kui saime siis teada, mis õieti lapsi oli takistanud. Muidugi kõik olid nende laste kallal siis küll filmimehed ja küll ajakirjanikud ja endal sõiduärevus sees ja ja, ja selge, et igal pool nendel siis aega kulus ja nii siis nemad jõudsid siis üsna kaunikestikki viimaselt minutile, raadiomajja higised olid erutatud, väsinud, aga ometi tulid. Saade muidugi ei läinud otse, nagu ma ütlesin, selleks linti ja kui need meie 24 pioneeri juba Krimmi ranniku poole kurasid siis kuulsid Meie nende mahajäänud kaaslased ja teised lapsed nende seltsimeeste elavad sõnad. Aga jah, ei keegi neist 24-st ei meist keegi ega ka nendest keegi, kes siis seda saadet kuulasid võinud siis muidugi aimatav et need 24 esimest pääsukest meie esimesed Arteklased läksid päris tõelisele ja üsna kauakestvale kestvale rännakule mööda suurt kodumaad. Saate pealkirjaks muuseas oligi. Oligi. Rännakule mööda suurt kodumaad sest kaks päeva pärast meie saadet teatasid kõik raadiosaatjat fašistliku Saksamaa kallaletungist Nõukogude liidule. See oli ilus, päikesepaisteline pühapäev. Kell oli 16 45. Algas lastele kuuldemäng Spartacus. Selle roilise kuuldemängu oli raadiole seadnud tuntud näitleja. Hiljem tuntud loodusteadlane Albert küksip. Ja kui kuuldemäng küll algas kongiga, nagu kombeks oli siis lõpukangi sellele kuuldemängule enam ei tulnud. Ma ei mäleta, kaua ta kestis üsna lühikest aega, siis katkestati kuuldemäng. Ja üldse tavaline saatekava katkestati. Sest nüüd oli juba vaja anda edasi tõsisemaid tähtsamaid ja palju-palju kiiremaid ja pakilisemaid teateid seal kohutavaid päevad. Peamiselt mängiti marsimuusikat ja ja anti informatsiooni uuest olukorrast. Peale sõja algust lasteraadio töötas meil mõni aeg edasi. Lasteraadio muidugi, saatekava läks edasi muidugi muudetud kujul ja mitte üldise, tähendab mitte täiesti muudetud kujul. Mõningaid saateid vastavalt olukorrale muutusid. Lasteraadio töötas muidugi edasi, sest ega sellega ei olnud siis lõppenud. Kogu meie töö. Aga, aga see päev see päev oli katkestatud. Mul on ühes kohas ühe tämbrit siis davai, nüüd. Ei, see oli, mis ma ütlen seal, viimane. Viimane saade pioneeridele oli see, vaata, näed nüüd selle jätsingi ära? Selle jätsingi ära, see oli, kui ma ei eksi. Ja lasteraadio lõpetas oma tegevuse 28. juunil. Ja viimaseks saateks oli kuuldemäng kahe ookeani saladus kooni raadiosaatena. Pärast seda enam saateid lastele ei ilmunud. Kuni siis 31. oktoobril, 44. aastal kell 19 lõigati jälle siin Tallinn algab saade lastele. See oli siis vabastatud Tallinnas, esimene lastesaade 44. aastal. Sõja ajal, kui ma töötasin Moskva raadios ja Leningradi raadios, siis sel ajal me otseselt lastele ei mõtelnud, nii et otseselt lastele saateid ei suunatud, oli noortele ja ja oli ka noh, muud niisugused pealkirjastatud saated, aga mitte lastele, välja arvatud üks, mida ma mäletan. See oli 44. aasta esimesel jaanuaril, siis tegime ühe nääripeo. See oli otse seal, enam mingit lindistamist ei olnud, otsestuudios oli siis meil neid lapsi, kes Moskvas, kelle vanemad Moskvas töötasid ja lapsed ka seal elasid. Palju neid oli, noh, stuudio oli väike Payusne ikka mahtus üks, viis, kuus või midagi selle ümber 10 piiridest alla 10. Ja siis see oli muidugi niisugune mänginseneering, oli meil ka näärivana ja siis ja tõelised kingitused keset pisikesed pakikesed ja siis seal lapsed laulsid ja lugesid oma salme ja ja rääkisid, kuidas nemad kodus olid nääri tühi, siis vastu võtnud ja vot niisugune meeleolukas lugu sisse.