Teine Valmar Adams õppisite Tartu Ülikoolis aastail 1921 kuni 29 ja kas see ülikooliminek oli loomulik käkke teie gümnaasiumiharidusele ja üldse gümnaasiumis käimisele või eeldas seega mingit väljakujunenud eluprogrammi? Mina lihtsalt püüdsin saada haridust nii palju, kui see mul oli võimalik. Ja tee keskkoolist ülikooli, see oli mulle endastmõistetavus, mitte mootorculeerite 1921. No mul ei olnud raha, et õppida üsna kõrge õppemaks oli ju tol ajal, ega siis tol ajal ülikooli ei olnud mitte tasuta, nagu praegu vaid kõrge õppemaks oli. Mina sõitsin kohe samal aastal Petserimaale ja hakkasin seal rahwabalbustajaks, nii et enne, kui ma tegelikult sain Tartusse õppima tulla tuli võita majanduslikke raskusi. Surd. Mida see ülikool siis toona tähendas, kui me mäletame, see oli alles oma siis rahvusülikooli staadion, kujundamas ülikool. Jah, mida, mida ülikool tähtis? 20. aastal oli Tartu ülikool, ütleksin pigemini rahvusvahelise staatusega kui rahvusliku õpetus käis ju peaaegu kõik, kes Euroopa kultuurikeeltes peale eesti keele ka vene keeles saksa keeles prantsuse, inglise ja professor süüdis, luges heeri kursuse kooli ladina keeles väikeses auditooriumis õigusteaduskonna neljast teistkümnest kateedris luges algul ainult kaks õppejõud eesti keeles kõik teised saksa Eveni. Soomest Saksamaalt, Rootsist, Šveitsist ja üldse välismaalt. Kogu õppimise protsess tuli õppijal endal organiseerida. Tol ajal ei olnud ju kursus süsteeme nagu praegu. Mis näeb ette lõpetamist nelja, viie või kuue aastaga. Õppeaeg ülikoolis ei olnudki üldse piiratud, Doug kehtis ainete vaba valik. Lõpetamiseks oli vaja saavuta teatud punktide arvu teada ulatuse ja kirjutada ridasimeneri Tõnnid. Tõeline filoloog. See õppis ligi aastakümne enne kui ta suutis sooritada Neljas valida Dainis kõik seminaride eksamit ülem-kesk- ja alamastme ulatuses või nagu too kurk ladina keeles öeldi laudaatori cum laude ja probaatori. Te olite filosoofiateaduskonnas, milliseid aineid filosoofiateaduskonnas õpetati? Mina õppisin kõigepealt aja loolaseks. Minu peaõppejõududeks oli Soome ajaloolane professor seeder Berg kelle juures ma sooritasin eesti Põhjamaade ja üldajaloo eksamit. Ja teine professor, oli kirjandusteaduse esindaja igas mõttes erakorraline professor Gustav suits. Tahaksin mitte et mina olen hariduselt ajaloolane, mitte filoloog, nagu arvatakse. Olen ajaloolane Jaka kirjandusteadlasena olen ma kirjandusajaloolane kõigepealt. Kes tunneb näiteks väga põhjalikult keskaega ja filoloogia, aga ma hakkasin tegelema alles Karlova universiteedis Prahas. Filosoofilise hariduse sain Humboldti ülikoolis Berliinis Nikolaus Harkmani seminarides. Tartus ei olnud tollal ühtki arvesse võiduvad filosoofia professorid. Tol ajal oli aga sügisel Õpilaste vahel Unitii isiklik kontakt. Praegu seda ei saa enam, sest kursused on väga suured. Professor Gustav Suitsu eksamid on ju väga kuulsad kurikuulsat õieti, sest nemad kestsid ülemastme ulatuses üht, kokku oma 15 kuni 18 tundi, kolmes järgus. Eeleksamiks oli kuue tunni lin kirjalik töö. Minu kirjalik eksamitöö on säilinud ülikooli arhiivis. Milli ei mulle mu vastus šeik spiri loomingust viiel lehel ja vastus veni formalistide meetodist kuuel leheküljel. Neid on õieti väikesed, mis nad tihedat lühimonograafiat nagu Ma olin, veendusin, kui ma nüüd vaatasin, siis alles lubati suulisele eksamile. Järgnes kolm eksamiistungid suitsukorteris, millede juuksur tema küüsis läbib kogu programmi, nii et mitte eksamineerimist. Pilleti järgi pommiletame seda üldse tookord vähemalt meie teaduskonnas ei tuntud, mõnikord kujunes ka mõttevahetuseks, mida see ei lahenda ainult sel teel, et professor otsis oma raamatu koos vastava teatmiku ja siis mõnikord Key õigus ka üliõpilasel mitte professor, eriti olisid siin prügi juures, kelle juures lõpueksam kestis viis tundi kohvi vahepausiga näiteks kuin CD kruna usi, Hans Gruber uusi, siis see venis väga pikali. Kuna Gruusia seisukohad väga erilised monarhist, seedenbergi hommist. Nüüd te mainisite Synceederbergija suitsu. Kas on veel mõnda õppejõudu, kellest eriti mingid mälestused on jäänud? Minu arvates siiski eriti keelte alal, oli palju kergem lõpetada Berliini või Viini ülikool kui tolleaegne Tartu ülikool. Miks nõudmised olid ikka väga suur, et need noored professorid nagu näiteks oras või siis ka mägiste ja ja Saareste niit nõudsid üliõpilaselt peaaegu vürtsi teadmis endaga nillivad õpetamise kogemusi, õpetamised, tindi must, ammugi mitte. Dotsent Weinberg arstiteaduskonnast sigu, kuidas põhimõtteliselt anatoomias läbi vähemalt poole kursuse ja farmakoloogia eksam professor markani juures. Seda sai soorinud ainult tõeline mälukunstnik. Ja kaunike osa arstiteaduse õppijaid langes pärast nõndanimetatud philosophicumi välja. Tõttu olid Tartu arstid olid kogu Euroopas kuulsad. Ma küsiksin ainult niipalju veel nende õppejõudude koha pealt, kas telg kui immatrikuleeritud üliõpilaste ümbritses ka teatud aukartus õppejõudude ees, hirm eelseisvate eksamite ees või teie teile nooruse samase bravuuriga murdsite läbi ka sellest psüühilisest barjäärist. Kuidas mingisugust hirmu ei olnud, näiteks Gustav Suitsu juures, ma olen paarkümmend korda kohvil käinud ja me oleme Postimehe veergudel kõvasti polemiseerinud ja nii see oli juba täitsa isikupärane vahekord ja tundsime teineteist väga hästi ja midagi juhuslikku momenti seal ei saanud üldse olla. Valmistamine oli kestnud aastaid. Mina olin peaaegu kogu nõuete oma maailmakirjanduse konspekteerinud mul praeguks kast konspekti näiteks sonaa ühest teosest, naturalistlikus teosest, mida praegu vaevalt keegi loeb. See oli? Ei sellist. Ma leidsin hiljuti konspekti, mis oli ligi 80 lehekülge. Niisugust hirmu ei olnud keegi läinud eksamile, kui ta riskis läbikukkumisega. Selleks ajaks, kui te olite magistritiitli omandanud olite juba üsna tuntud luuletaja oli ilmunud kaks kogus, siis 1924. aastal ja 1926. aastal vastavalt siis suudlus lumme ja julguse valus. Ja luulenuumik, see oli minu elu teine pool. Insi kraamatuni juutmeni oli tookord raskem kui praegu. Raamat oli vääga kallis. Kirjastus, tookord ei avaldanud plika poeesiat, Kirjanike Liidu juures ei eksisteerinud mingisuguseid noortekoondisi ega luulekonsultant. Kirjanikkude liitu võitja, ainult selliseid loovisikuid, organisaatoreid üldse mitte, kes olid juba midagi korda saatnud, minu Insik kogu valmis 24. aastal, aga ei saanud kõik ära trükkida, kirjastaja ei julgenud nii paksu raamatut teha ja niisiis esimene pool ilmus 24 jõuluks tiitli all, suudlus lumme. See oli mõeldud otsekui neid ette koguks minu poolt provorniirilt eesti riimi uuendusele. Nagu võib seda lugeda raamatule lisanduvat lahtisest lehest kahjuks lahti ja leht oli tõepoolest lahtine ja kadus ära, niiet paljudes eramutes tema lihtsalt ei leidunud. Nii et siis see suudlus lumme oli nagu sell Teie riimi uuenduse. Manifest Janides ja kahtlemata ja ma olen seda toonitanud. Avaldasin ajakirjanduses 34. aastal artikli, mida keegi, ka praegused professorid ei ole lugenud. See oli triimi juubel 1934. Mina vaatasin sellele kui suursündmusele ja selles minu arusaamises kinnitas mind ka Leningradi suur riimiti oriidi Munski, kes Tartus külastas ja ütles mulle minu venekeelse referaadi kohta jätta Washeff jõuga kitsas käia, After biograafia. Etos võitsiiem. Nüüd muide, see suudlus lumme pälvis ebatavaliselt palju arvustusi. 16 kuu sõna võtta 16 sõnavõttu ja üks monograafia, mida ilmaaegu ei loeta enam. Praegu natukene uurimisel võetakse. Kas see suudlus lumme võis, vähemasti sellest kogust oli juttu teil ka Gustav suitsuga. Kuidas üldse akadeemilistes ringkondades vaadati teile, kui äkitselt nüüd esile kerkinud luule? No ja nende 16 sõnavõtt hulgast ilmusid retsensioonid peamiselt Akadee millistelt autoritelt. Üks esimesi oli Silvet tolleaegse nimega malbe, siis professor, oras siis ülikooli lektor, prahtin, siis. Mul ei tule äkitselt meelde, me peaks, vaatame Lograbjaga isegi mitte võhi, kuidas sõnavõtud. Aga kas oli niisugust organiseeritud teadustegevust ka iga viie peale, püüdis omal käel mingi probleemi võtta, seda. Gustav suits, mingisugust juhendamist ei teostanud. Kui läksid tema juurde midagi küsima, siis nemad tavaliselt tõstis kaks kätt ise ise ise kõik isetegevus. Tal oli selleks liiga vähe aega. Õudselt töid tehti ilma juhendajata ja ilma abistamisel. Aga sel juhul avaldamisvõimaluste eest, kes hoolitses. Kas ülikool? Ja siis. Ülikooli lõpetamise järel ja magistrikraadi omandamise järel siirduti stipendiaadina Prahasse. Mis viis teid sinna? Selle teadlasstipendiumi Praha Karlova University Ta on juurde selle, ma võitsin konkursiga, kirjutasin seal saksakeelse lõputööd tšehhi sümbolisti Ottega preestrinna loomingust, mis, nagu ma kuulsin, on Tartu riikliku ülikooli käsikirjade osakond. Humboldti stipendiaadina ja see oli ka üsna hea stipendium. Semestri Münchenis ja ühe Viinis suvalisi meistrid üldse on praegu Tartu ülikoolil on nagu kõik teised Nõukogude kuldkaadrite ettevalmistamise riiklikud asutused. Tollal oli Tartu ülikull laialivalguva struktuuriga, universitas. Lõpetajad ei olnud garanteeriks mingisugust kohta ja õppetöö ei olnud üldse organiseerinud välja arvelt arstiteaduskond tema tulevasele elukutsele. Sellega tegelesid hoopis teised asutused, nagu näiteks, kes tahtis keskkooli õpetajaks saada. See pidi minema toodilise seminari õpetaja Adamsoni juurde ja see oli hoopis eriliin. Aga Tartu Ülikoolis näiteks oli valitav elektoraat. Tegelikult oli ülikool siiski peaaegu autonoomne. 80. aastal pärast mul pätsu ajal hakati siis piirama sõda, autonoomiad. Ütlesid, vaat et ülikoolis oli see universikas. Et see oli tähtis. Ja omaaegne ülikool tähendab eeskätt seda siis see, nagu rõhutas nende inimestel, kes ülikooli tuli, nende endi püüduja taotluste õppida. Kas siiski selle kõrval, kes ise sinna tulid ja tahtsid, oli ka palju juugi külalisi, kes korraks ainult tulid vaatama, mis siin on ja. No ja seal oli ju suur vabakuulajat, instituut, oli näiteks minu vene keeleloengutel ning käis nii-öelda pool kirjandusliku maailma. Talvik käis isegi Sütiste Šveits, see oli paar korda oli teda näha. Ja käis ka lihtsalt minu kohviku tuttavaid, kuna ma lugesin kirjanikutest, kelle limiiti tookord ei olnud tuntud nagu need marinad, seda minu lemmikpoid üldse vene kirjandusest ja ühe oma kursuse mina pääl kirjastasin. Niiviisi atriti akovskavoot Riti akooba. Modreid Jakovski kurb teatavasti 18-sse sajandisse. Trid Kofoneks Riiannane kes kirjutas kuulsa poeemi üritsükletall. Räägitakse veel omaaegse ülikooliga seoses niisugusest pursi vaimust. Mis see endast kujutab? Kas sellest Mul ei ole vähematki aimu, mina eilse Mursiks ei hakanud, mina ei õppinud üliõpilaslaule ja ma käisin küll. Esimese mai eelõhtul käisin siis lahtiste uste päevad, siis ma käisin peaaegu kõik organisatsioonid läbi. Sakalas näidati mulle, kuidas rebased seal vehklevationi, aga mul endal oli see võõras tookord. Ja Ma tulin sinna ainult külalisena ja ma nägin muidugi ainult vitriini poold. Mulle püüti näidata eriti Sakalas, pidi mulle näidata, et seal väga kultuurne korporatsioon. Kui teie Combat leidis aset 1009, seitsme esimese aastal sinu sekunditega, siis kõik võisid selles mõttepäevikus lugeda ka üksikuid paari katkendeid. Ja nüüd eriti säravalt, tuli see tendents lähedalt tuli see tendents esile viimases mahukas kogus õhtune valgus, kus tee koguni kasutati niisugust omapärast mõistet murd memuaar. Kindlasti huvitaks kuulajaid lugejaid, Teie raamatu lugejaid. See, mida te arvate memuaaris üldse ja miks te nimetate murdne Maariks. Juba oma sõnavõtus viimasel kirjanikkude kongressil ma tuunitasin, et ma tean memuaarid Te žanri praegu meie kirjandusele kõige tähtsamaks ja et on viimane aeg minevikust kõik jäädvustada, kirja panna, mis veel võimalik on, need võimalused kaovad, iga päev hakkab. Nii et seda ma enam kordama ei hakka. Sest see võidi seal ka lindile. Ja see leidis ka Oma murd memuaarides on mull prii, seda konkreetselt teostada ja omalt poolt. Tirutada raamatu memuaar, sellepärast ma võtan siit ja sealt ja valin seda mõtet materjali pea eesmärgiga nimme esid elama panna ja nimelt selliseid nimesid, mille kohta teised võib-olla enam midagi ei teaks. Näiteks Gustav Suitsu, ka olid mul väga tihedad kokkupuuted ja ma püüdsin neid jäädvustada tihedamalt kui seon kombeks niisugusteks fraasidega täidetud artiklites, aga und ka terve rida inimesi. Katsun jõudumööda on neid meenutada, vaata näiteks Eesti Töörahva Kommuuni ajal töötas kultuuri päästmise komitees kaasa üks saksa kõrgaadlik Friedrich Torsten fund, strilk, kunstiajaloolane, kellutasi. Komitee ei oleks mitte midagi teha saanud. Aga temast endast ei teata mitte kui midagi. Mõni üksik inimene on mõne üksiku joone tema elust kirja pannud, seega läheks tema nimi täitsa kaduma, ajaloole ma katsun seda kirja panna. Peale selle olen ma kokku puutunud teiste inimestega. Orissidega Boris Vildega muidugi, Muhu Boris, wild Õijate legendi, Boris Vildest. Ma ise tõin Eestis, see on ka üks nimi, mis oleks läinud kaduma Eestis. Sest et tema oli juba naturaliseerunud prantslane ja kool oma päevakäsus. Orpurlofonans see oli Prantsusmaa eest, mis pole, ei olegi, pane. Ja taolisi nimesid ma pigem veel meenutate. Kuna aga see kõik ei ole mitte valmis See on fragmentaarne memuaar. Kui mul elu päide teel oleks, siis oleks kõige targem kirjutada autobiograafia. Ja ma olen täitsa veendunud, et see tuleks raamat, mida võiks avaldada kolmes, 10. 1000. eksemplaris. Sest et aeg oli väga põnev. Ja ma nägin väga palju inimesega välismaa reisudel, kelle tähtsusest ma tookord lihtsalt aru ei saanud, nagu Ärns. See memuaare element on teie romaaniga akenditeski üsna tugev. Taastub ellu. Ja muidugi kõik, mis ma olen suutnud kirjutada, on üks osa minu mõttemaailmast, seetõttu kõik võrdub muidugi. Seda on ka luules, seda oli väga palju minu loenguis. Paratamatult ma pean kordama, ma ei näe selles mitte midagi halba, et see kordub. Aga. See suur proosa, mida ma hakkasin kirjutama, see ei ole siiski õnnestunud ja mul on väga palju materjale. Arvan, et see siiski. Romaaniks selle sõna senises mõistes iialgi ei kujune. Aga siin peame jälle teoreetiliselt lahendama, mis on siis tänapäevane romaan? Näiteks nendeni metroman? Teoreetikud arvavad, et tänapäevane romaan ei sisalda mingisugust jutustavat elementi üldse, mitte et tal ei ole mingisugust süžeed. Ja ammugi ei ole seal mitte voodiasjandus sees vaid hoopis tähtsamad asjad. Ja seetõttu ma ei tea, kas sellest proosatööst tuleb mingisugune romaan, aga pikk tükk. Ruumi, kui mõni kirjastus on suuteline tahteni seda avaldama, siis tekib temast ka teatud tervik. Naljatab pärast võiks juurde lisada, et kui ma selle plaanistasin 30.-te aastate lõpul, siis ma suurejooneliselt mõtlesin treloogiale. Nüüd olid rumalad unistused. Aga selle mõeldava unistatud triloogia esimene osa on peaaegu valmis. Ja Loomingu toimetus on lubanud järgmise katkendi sellest loost avaldada sügisel. Seal pealkirjaga lumi. Ma lugesin hiljaaegu, tõtt-öelda ma ei suuda praegu meenutada seda autoreid, keda ma lugesin, aga see tundus mulle väga huvitav seisukoht. Nimelt see, keegi autor väidab, et kirjandus tervikuna algab sealt või algab alles siis, kui tekib mälestus, seal natuke erriteerivalt öeldud osa räägitakse, kirjandus on puhas eneserefleksioon. Aga tema väidab seda, et alles siis, kui mälestused muutuvad sedavõrd painavaks või sedavõrd või kui inimene hakkab nägema, et tema mälestustes on niisugust alget, mis võiks olla tähenduslik teiste jaokski, et vaat siis tekib kirjandus. Ja kui ta suudab veel seda paberipanda, siis saabki temast kirjanik. Kas selle autori seisukohaga või teie arvates. Minul isiklikult on see seisukoht väga lähedane, väga lähedane ja ma arvan, kui te lubate praegu kasutada ühte võõrkeelt, et kirjandus on per kinna ruut, r-in rong, või ladina keeles. On see memooria aga memory ja on ühtlasi monits. Ja sellest minu arvates piisab. Tõlgendus üks on aga praegu moes hoopis teine seisukoht, mida jagavad struktoralistid. Leid arvavad jällegi, et. Kirjandus koosneb ainult tekstidest ja on täiesti ükskõik, missugused need tekstid on. Seda seisukohta mina jagada ei suudan. See on minu meelest väga ühekülgne, vaid mulje on lähedasem seisukoht, et kirjeldus olgu.