Olete te lapsepõlves õppinud erinevates linnades erinevates koolides, sealhulgas Pariisis ja Berliinis. Mis teile tundub, kuidas on teid kujundanud see asjaolu, et te olete õppinud need erinevates maades ja erinevates koolides? Ma olen tõepoolest üheksas erinevas koolis käinud ja viiel korral keelt vahetanud. Olen viiel korral olnud klassi kõige nõrgem õpilane prantsuse, saksa vene-eesti keeles. Ja tean, kui kiiresti keel ununeb, kui kiiresti keelt aga saab ka õppida? Noh, mitte alati, aga 14. eluaastani on see muidugi lapsemäng. Ja kõigis neis keeltes on mul ühe õppeveerandi kestel olnud puudulik hinne. Selle pöördkülg on arvatavasti kohanemisvõime, see on ikka väga suur lapsest peast. Võib-olla kohanemisvõime, hind on unustamis, võime tea, lisaks erinevale keelele on ju igas paigas erinevad kombed. Berliini koolis näiteks oli parimaks indeks üks suundusi, lütseumis oli parim hinne 20. Väga hea saavutus ja Venemaal Jeranski koolis oli jällegi niisugune hinnete inflatsioon sest klassid võistlesid omavahel, mis iseenesest on absurdne, et seal alla väga head oli juba natukene piinlik hinnet vastu võtta. Kas teil on tundunud ka varases lapsepõlves, et selles on midagi ülekohtust teenisugustes ebahoidlastesse tingimustes olete võrreldes ütleme, nende klasside tavaliste õpilastega. Igaüks teab ju, et lapsed on, on väga noh, niisugused jõugumeelsed nad tahaksid kõike ühiselt teha ja valge vares olla on, on natukene ebamugav. Aga jällegi On see kooliti erinev, näiteks kui ma tagasi tulin Prantsusmaale ma olin vahepeal saksa keele tõttu prantsuse keele unustanud ja ja ma pean ütlema, et mu klassikaaslased olid, olid hirmus sümpaatsed nad võib-olla just selle tõttu, et ma keelt algul peaaegu mitte vallates ja aegamööda teda õppides nad püüdsid minuga võib-olla isegi rohkem suhelda ja. Meil oli üks, üks juuditar Hirchvelt. Aeg-ajalt pöördus messi ukratoon tema pooleta saksa keele vahendusel mul ühe või teise ülesande selgeks teeks ja seegi oli klassile huvitav jaa. Nii et see on tõepoolest väga erinev jällegi rahvuste kaupa Taali Vene koolis erinev venelastel ei ole valmisolekut aktsepteerida rahvuslikke eripärasid, see ei ole mitte tingimata vaenulik, aga aga vene ajalugu on omamoodi liikunud ja ma mäletan, kui ma esimesel päeval pöördusin õpetaja poole ja kõnetasin teda tavalisse väga ei noh, see oli, see oli meie matemaatikaõpetaja eeskujulik õpetaja, muide siis purskas klass naerma. Sellepärast vene koolis on muidugi täiesti kombetu nii kõnetada. Õpetajat. Kui palju on teid mõjutanud teie arengus? Teie isa Georg Meri? Väga väikesest peast siis, kui ta oli lihtsalt isa ja kui ma veel ei aimanud, et ta on väga haritud inimene. Esimesel Pariisi perioodil õppis ta stipendiaadina Ecol politickis. Me elasime väga vaeselt. Ainus, mida võisime endale lubada, ori, Pariisi tasuta muuseumid ja ma ei oskaks praegu küll kokku lugeda neid sadu kilomeetrit poonid. Parketi, isa tundis ja armastas kunst ja ja vastas igale mu küsimusele, ma olin tookord ikkagi väga väike laps. Vastas igale küsimusele, mida ma oskasin esitada, aga seejuures ta ei õpeta. Ta lihtsalt oskas kuidagi äratada, Ta ta küsimusi ja igatsusi ja ja jäi ise seejuures. Väga ei tahaplaanile. Mul tuleb meelde, kui ma Tallinnasse tulin ja esimest korda vanaema külastasin Koidu tänavas. Selle nüüd kadunud. Ja nägin ta seina peale hulga õlimaale. Ma küsisin, kust ta need saanud on ja vanaema imestas ja ütles, et need on ju isa maalid, kui ta noorpõlves maalikunstiga tegeles ja tõi kusagilt kapist esile isa maalikasti, kus olid veel kuivanud värvituubid ja kuivanud pintslit sees emalikastori täisvärvi ja õlilaki lõhna. Täpselt nii nagu tuurisaalid. Ja vanaema imestas, et isa ei olnud oma sellest tegevusest mulle rääkinud ja ma imestasin ka. Aga hoopis vähem. See oli üsna omane isale. Ja siiski, kui me Siberist tagasi tulime, võttis isa meid vennaga kordamööda ette ja joonistus meie portreed. 1946. Üks peatükk oli lõppenud ja teine oli algamas, nii võiks laiu tõlgendada, aga aga isa ei olnud kunagi pateetiline. See oli esimene ja viimane kord, kus ta lubas endale niisugust ajaviidet, ma mõtlen pärast teist maailmasõda. Ja ajend ei olnud mitte niivõrd meie õnnelik. Tagasi jõudmine kodumaale ajend oli hoopis lihtsam. Ma olin kusagilt leidnud tükikese ehtsat joonistussütt ja selle koju toonud. Pärast sõda oli ju haruldane, eriti meil, kes me jõudsime koju kaks kätt taskus ja ja joonistussüsi oli see, mis äratas temas uuesti tahtmise meid jäädvustada. Ma saan aru, see hinnang oli väga kõrge, mis tantsite praegu, kui palju te olete ise suutnud neid põhimõtteid järgida oma laste kasvatamisel? Mul ei ole jätkunud piisavalt aega, tahaksin ma öelda, see tähendab, et ma olen olnud, et halb õpilane isal jätkus alati aega, tal oli haruldane oskus silmapilkselt ühe töö pealt teisele ümber lülituda ja seejuures säilitada oma noh, niisugune täielik ja peaaegu et täiuslik kontsentratsioonivõime. Mäletan keemiaküpsuseksami eel ma jäin ajahätta jaam, ta tuli mulle appi ja seletas aatomituumaehitamist 1948. aasta kevade tasemel. Ja laua peal olid tal paberid, minu meelest tõlkis ta sel ajal kroonini tsitadelli. See ümberlülitumine käis nii, nagu me toas lülitame, valguse sisse või välja. Minul kuulub niisuguseks ümberhäälestamiseks tund päev või nädal ja, ja nii kaobki aeg käest. Mul tuli meelde, et Venemaalt tagasi tulles ta kirjutas ühele Moskva majandusgeograafile koguni uurimusi Eestist anonüümselt muidugi tal olid need arvud peas ja mees kaitses hiljem doktoritööd, aga seda ta doktorit kaitses, seda ei rääkinud mulle mitte isa, seda ma sain hiljem kõrvalt teada. Nii et tal jätkus aega ja võimet väga erinevatele töödele ja ja seda oskust ei ole ma suutnud endas arendada ja selle tõttu ei ole ma suutnud anda ka seda oma lastele, mida ma oma isalt saanud olen. Ma loodan küll, Nad on seda minu kõrval otse oma vanaisalt mõnevõrra saanud. Tuleme nüüd võib-olla tänapäeval üks teie tegevuse tähtsamaid valdkondi praegu on tegevusskulptuuri nõukogus. Missugune on teie põhiline kogemus teost, kultuuri nõuaks. Kultuurinõukogu mõte kui pihtida sündis õieti professorite suvekoolist Helsingis. Seal koguneb igal kolmapäeval Stockmanni viienda korruse restoranis täpselt kell 12 umbes paarkümmend haritlast. Väga askeetlikult lõunasöögile. Mõni tellib pool taldrikut suppi, mõni tellib praemani klaas piima. Ja selles kinnises ringis arutati oma aega ja kultuuri, mis õieti ongi poliitika ju. Päevakord kujunes seal iseenesest esimeest neil ei ole ja aega kulutati seal kõige rohkem poolteist tundi. Aeg on seal ju palju kallim kui meil. Neil oli kadestamisväärne oskus kõnelda lühidalt täpselt ja kaaskõnelejat kõrgemalt hinnata kui oma retoorikat. Mind viis sinna ammu tagasi akadeemik Gustav pilguna ja Matti kuusi ja minu teada on seal eestlastest veel olnud Julius Mägiste. Ma olin väga kade niisugusele töövormile ma mõistsin, kui oluline see on Soome Touri atmosfääri kujundamisel. Minu teada on isegi Soome valitsus hiljem selle töövormi üle võtnud ja ja ma tahtsin väga, et me ise suudaksime midagi sarnast teha. Vajadus selleks oli ammune. See vajadus aegamööda hakkas realiseeruma 86. aastal 86. aastal, Kirjanike liit oli mures Tallinna linna ehitamise pärast. Te mäletate, võib-olla Jaak Jõerüüdi mitmeid kirjutisi, enne seda juba olin ma jõudnud ühel arhitektil suuri seminaril sõna võtta samadel teemadel. Ja nii aegamööda hakkasime me kõigepealt arhitektidega läbi käima ja tundsime otsekohe vajadust seda ringi suurendada kaasakunstnikke ja, ja heliloojaid ja sest Eesti kultuur on tervik, teda on muidugi võimalik jagada kirjanduseks ja arhitektuuriks, aga ta on tervik, ta on just nii tugev, nagu on tema kõige nõrgem lüli. Ja selle nõrgema lüli selgitamiseks ongi meil vaja perioodiliselt kohtuda, kokku võtta oma aega ja sõnastada oma ühise teadmise baasilt, siis mida tuleks praegu kõige kiiremas korras ette võtta. Kas teile tundub, et kultuurinõukogu liigub praegu õiges suunas või, või tundub teile, et, et ei peaks tegema mingeid korrektiive? Me oleme alati laiali minnes pisut torisevad rahulolematud, tal on kõik need puudused, mis on iseloomulikud meie koosolekutele üldiselt ja meie sots sealsel aktiivsusele eriti meie käime ju paljudel koosolekutel. Nii koosolekud erinevalt Soome koosolekutest või saksa või prantsuse omadest selle poolest, et nad on kaks või neli või kuus korda pikemad. Inimesed on niivõrd ära vintsutatud koosolekute vahel et neil ei jäägi aega ennast koosolekuks ette valmistada. Neil ei ole võimalust oma seisukohti täpselt formuleeritud esitada. Nad hakkavad kõnelema ja selle spontaanse kõnelemise aegu. Aegamööda sünnib siis ebamääraste piirjoontega probleem, seisukoht, hinnang. See arvatavasti on ka kultuurinõukogu puudus, aga seda puudust me saame ületada ikkagi ainult siis, kui me jõuame arusaamiseni. Et üks kõige väärtuslikumaid loodusressursse on inimesele antud aeg. Selle ajaga me ei oska korralikult ümber käia. Meie austa iseennast, kuivõrd me ei austa oma aega, raiska metsa liiga palju. Kui te nüüd jälgite praegust Eesti kultuurielu, kas on mingi probleem mis on teid kuidagi puudutanud või, või mis andeid vaevanud? Noh, mitte vaevanud, aga viimase aasta jooksul olen kultuurinõukogu volitusel teinud ettevalmistus selleks, et ellu kutsuda Eestis uus asutus nimega Eesti Instituut. Mulle tundub, et meie edasine areng nii hästi kultuuriline, eriti aga majanduslik sõltub sellest kui kiiresti me suudame taastada need sidemed maailmakultuuriga maailma majandusega, mis vahepeal on 50 aastat olnud katkestatud. Ja selleks, et need sidemed oleksid süsteemsed ja eriti selleks, et me saaksime oma noori koolitada maksimaalselt välismaal. Olekski vaja niisugust organisatsiooni, mille nimeks on Eesti instituut, oleks järelikult paralleelorganisatsioon Rootsi Instituudile või võimletiškaansolile või allianss on sääsile. Ja selle kallal ma olengi nüüd, et tööd teinud. Ma olen esitanud valitsusele määruse projekti, ma loodan, et ta saab jalad alla. Ja mulle on mu Soome kolleegid teinud kauni sünnipäeva kingituse. Nad on Noostanud mind sellega, et asutasid minunimelise stipendiumifondi koos õigusega seda jagada eesti noorte vahel. Nii nagu ma seda heaks pean. Ja ma tahaksin seda jagada Nendele noortele, keda me saadame stažeerima British kaunsolisse või Rootsi instituuti teiste sõnadega nendesse kohtadesse, kes lahendavad omadel maadel just kultuurivahetuse, Sestematiseerimise ja edasiviimise ülesandeid. Ma loodan Eesti Instituudis palju. Omad järgmised paar-kolm aastat ühendada. Lavel sügavamalt päevapoliitikasse poliitilises võitluses. Üks põhimõte on alati olnud, et tuleb leida endale liitlasi ja tuleb ajada lõhesid vastaste vahele. Räägime hetkeseisust Eestis. Meil on praegu just ka värsket valimiste tulemused olemas. Aga kui me meenutame 14. märtsi koosolekut Linnahalli juurest, kas teie arvates on? On võimalik veel koostöö rahvuste vahelistes. Ja see on nüüd väga pessimistlik küsimus. Sisuliselt ju küsiti, kas elu on veel võimalik? Poliitika polegi muud kui ideaalse eesmärgi sidumine reaalse ajaga. Ma olen alati ütelnud, et mis iganes ka ei tule, Venemaa on jää. Me ei saa midagi parata, isegi kui me tahaksime. Meie loomulikuks liitlaseks, on vene demokraatia ja demokraatlik Venemaa Need 14. märtsi hüsteeriliselt nõudmised on ju ühtviisi solvuvad nii eestlasele kui venelasele. Seal pole üldse erilist tähtsust, et neid karjuti maha vene keeles. Rajal kõlavad niisugused loosungid pärsia keeles või hispaania keeles. Me ei tohi unustada, et venelaste demokraatlik kogemus on ju väga väike. Ja pealegi põhineb demokraatia ratsionaalsel mõtteviisil. Ja muidugi teeme me ise ka lakkamatult vigu. Ei muud, kui agiteerimise ennast asjades, kus valitseb niikuinii üksmeel või vähemalt suhteline üksmeel. Muud kiidame 11 takka, patsutame üksteisele õlale ja vahepeal said kesta neostalinistid, nimetame neid siis viisakamalt Niozdolinistideks oma käpa alla. Kõik need, kellele Demokraatia, avalikkus ja ratsionalism olid tundmatud, salapärased, mis niisugused mõisted. Missid sisendasid, ebakindlust, mille suhtes nad ei osanud seisukohta võtta. Need on küsimused, mida meil tuleb juba täna ja kindlasti homme lahendada. Ja siiski ei saa eitada ka nähtust, et paljud inimesed nüüd nendel illustistel valimistel hääletasid siiski kõigepealt lähtudes rahvustumuse järgi. Ma ei ole jõudnud veel valimiste tulemusi analüüsida, seda võis eeldada, aga mind huvitab praegusi see ebamäärane piirkond, kus sotsiaalsed tunnused on saavutanud ülekaalu rahvustunnuste suhtes. Mulle tundub, et just see kogemus on eriti väärtuslik. Siit me saame teada, kuidas edaspidi toimida, kuidas oma poliitilist kasvatustööd kujundada. Sest küsimused, mida meil tuleb lahendada, on ju kõigepealt poliitilised, sotsiaalsed küsimused. Ma usun, et äsjased valimised pakuvad selleks väga palju uut õppematerjali. Sünnipäev saab mööda. Kuhu liiguvad teie mõtted nüüd pärast seda päeva, kas rohkem filmi või kirjanduse poole? Noh, nad tahaksid võib-olla küll kirjanduse poole liikuda, aga aga mul on praegu filmi kohustus kaunis, kaunis ränk kohustus. Me sõlmisime möödunud kevadel kolmepoolse töö kokku, et üheks pooleks on siis Eesti telefilm, teiseks pooleks on Soome televisioon. Kolmandaks pooleks on Göttingeni instituut Wism šahti film. Ja selle kokkuleppe Väga heale filmilindile ja salvestada väga heale magnetlindile hantide kogu kuulus karurituaal. See on rituaal, mida peetakse neli kuni viis päeva, neli päeva, kui on tapetud emakaru ja viis päeva, kui on tapetud isakaru. Ja selle rituaali kestel esitatakse 240 laulu või teises jõekäärus koguni 410 laulu. Me oleme kogu selle määratu materjali filminud. Film on tehniliselt õnnestunud. Ise ma teda veel näinud ei ole, aga ta on kogu oma meeletus pikkuses ilmutatud, ootab praegu Tamperes. Töötada on, kui ma ei eksi, kolm, kaks tundi. Ja sellest toormaterjalist peab sündima kaks erinevat filmiversiooni üks televisiooni tarbeks, mis oleks tunniajaline ja teine tolle Lääne-Saksamaa Teadusliku Instituudi tarbeks, mis peab olema kuni kuuetoniline. Meie raskused on juba alanud, et me ei ole siiani saanud kätte laulude tõlkeid. Nad oleksid pidanud olema Tallinnas juba detsembrikuus. Meil on raskusi kontakti hoida oma tõlkija ka väga sümpaatse noore andi õpetajaga, kes elab kaugel surgutist põhja pool, kes on lubanud seda teha, kes on ühe laulu paar aastat tagasi meile juba eeskujulikult tõlkinud ja kellest praegu ei ole ei kippu ega kõppu. Mis võib olla põhjus, mis te olete? Ma usun, needsamad põhjused, mis meidki on töö juurest poliitikas eemale meelitanud. Sest kui meil siin on lahendamisel tõsised probleemid, probleemid, mis määravad eesti rahva ja eesti kultuuri püsimise ja edasise arenemise, siis Siberis on need probleemid paiguti palju, palju teravamad, seal on ikkagi küsimus elust ja surmast ja see käib paraku ka meie kauge sugulasrahva hantide suhtes. Need, kes on viimasel ajal Vene ajakirjandus tähelepanelikumad, et jälginud, on võib-olla märganud, et, et kahel viimasel aastal on kõhklevalt ja pisut piinlikult ilmunud niisugune ettepanek korraldada Siberis reservaat siiamaani reservaadis. Ta oli ju negatiivne mõiste. Seda seostati jumal teab, missuguste surma pattudega igal juhul Ameerika imperialismi kaja on indiaanlaste eluoluga. Seejuures jäeti enamasti ütlema taid. Indiaanlaste arvukus praegu põhja Ameerika Ühendriikides on märksa suurem, kui see oli Ameerika avastamise aegu Kolumbuse sajandil. Jäetakse ütlemata. Ameerika indiaanlastel on omad ülikoolid, et maa kuulub nendele, sealhulgas ka ülirikkalikud naftaleiukohad, Alaskas. Toronto linna territoorium kuulub indiaanlastele ja on andnud mõnedele suguharudele üsna rikkaliku äraelamise. Iseenesest ei ole võib-olla kõige parem lahendus. Nii või teisiti on Siberis rahvusküsimuste mõistmine hakanud nüüd koitma. Praegu kobatakse pimesi sobivaid vorme ja ma usun, et kõik natukenegi haritud äriväikerahvaste esindajad on kogu oma vaba aja pühendanud sellele, mis te arvate, kumb on raskem mõista, kas ajaliselt või ruumiliselt meile kauget inimest. Ja see on hirmus meeldiv küsimus. Mis te ise arvate? Ma ise arvan etet ajaliselt kaugete inimeste raskem mõista. Meie nabani väikeseks muutunud. Ja võib-olla, et tal on õigus, aga võib-olla, et ma ei oska ka aega ja ruumilahud. Aga tšuksit kasutasid kiviriistu, kui ma neid esimest korda külastasin ja kasutasid kiviriistu ka siis, kui ma neid viimast korda külastasin. Noh, mis sellest järeldub ma isa Chuckiga vestelda näiteks Saaritud Tundra ökoloogilistest probleemidest sellest, et kui traktor sõidab mööda tundrat, siis need jäljed tapavad põdrasambliku 25-ks aastaks. Teiste sõnadega. Need on nagu ringid, mis on teineteise sees. Ma saan temaga alati täiesti professionaalselt rääkida nendest asjadest, mis kuuluvad tema ringi. Need asjad, mis on tema ringist väljaspool, aga mis minu ringi kuuluvad, need on talle muidugi võõrad. Nii et aega ja ruumi ei maksa isegi selle väga ilusa küsimuse juures lahutada ja ma veidi tahaksin teie küsimuse juurde tagasi tulla, ega ma praegu ei ole sellele vastanud, ma vastasin näitega, eks ole. Te rääkisite siin karupeied filmist, mis on nüüd nagu pooleli ja teie mõtteline meeli köitnud. Aga üldse, missugune on teie tööstiil, kuidas te saate inspiratsiooni, kuidas te kogute materjali, kuidas te säilitate seda süstematiseeritud? Viimast on võib-olla kõige lihtsam alustada. Ma olen kasutanud perfokaarte. Ma olen säilitanud kõiki oma konspekte ja neid on mul nüüd Aastast 1948 üks mu vanemaid konspekte on kirja pandud õieti inglise raadiot kuulates. Sel ajal esines seal Seaduses pandud kirikuvande alla ja selle tõttu oli see mitmeks aastaks mu ainus allikas, mille järgi ma sain endale luua üldpildi maailmast. Seegi konspekt on mul alles. Ma olen püüdnud ka õppida kompeutrik käsitama selleks et efektiivsemaid viise kasutada märkmete tegemiseks. Mälu suurendamiseks. Sest jah, maailma tunda, aga maailma tundmine eeldab ka lakkamatult teadmisi lahterdama ja säilitama täpselt ülevaadet, missuguses sahtlis, mis asub, see on muidugi 60 eluaasta juures. Mõnevõrra raskem juba kui 20. või 30. eluaastal. Kas on ka mingi valdkond, mille kohta te ütlete endale ei sellesse süveneda, jõua selle jätame enda jaoks kõrvale. Nii see peaks olema. Ja ometi see kriitiline suhe on hommikul tugev ja õhtuks nürineb, õhtul on kõik kole põnev ja televiisori juurest eratsi ka enam lahkuda. Kas on mingi täitmata eesmärk, mingi töö, mis on teil tegemata ja mis on teil nagu eriti hinge peal, mis teda eriti vaevab? 78. aastal hakkas mind huvitama see, kuidas informatsioon on muinasajal liikunud ja missuguseid informatsiooni kanaleid on muinasaeg kasutanud, kuidas informatsiooni ringlus on kiirendanud või tema ringluse häirimine on siis jällegi aeglustanud seda, mida nimetatakse progressiks ja mis tegelikult on lihtsalt muud tus. Ja aegamööda mul kujunes teatav skeem välja, ma nägin, missugused on veeteede osad olnud, veeteed on etendanud umbes sedasama osa, mida tänapäeval etendavad telefonitraadid või kaablit. Suhtlemiskoridoriks metsad seda ju ei olnud ja oma nägemuse illustreerimiseks tahtsin ma seda kõike filmida ja samas ka raamatuks kirjutada. See oleks olnud noh, niisugune globaalne film. Seda oleks tulnud filmida Euroopas ja Aasias, Põhja-Ameerikas. Ma panin selle kirja ja see ettepanek ta oli ka projekti kujul vormistatud. Sai. Kajat näiteks Briti meremuuseumilt või tuur heerdalilt või ka shammaloriil. Kõnelemata ameeriklastest. Aga mõistagi oli sellel nägemusel Kuigi vastuvõetav nõukogude filmikunstijuhtide juures, niiet stsenaarium lükati kaunis järsult tagasi. Missuguses seisus on see projekt praegu teie meeltes ja mõtetes. Kas te mõtlete ikka veel selle peale? Ja kahe kuu eest oli ta uuesti arutlusel ühe Rootsi firmaga. Ja firma omanik vaatas mulle otsa ja küsis äkki, et kui vanad te olete ja kuidas tervis on. Ja see muidugi torkas valusalt ja samal hetkel ma mõistsin, et tegemist on asjaliku ja tõsisemalt näriga. Sest projekt on raske. Ta nõuab üsna kehvades kohtades liikumist ja tööd. Aga ma usun, et et need tuleksime sellega võib-olla siiski toime. Sest filmi ei tehta mitte üksi. Ja filmik kollektiiv, kellega me töötasime möödunud sügisel Siberis on parim kollektiiv, kellega ma siiamaani töötanud olen. Mullane suusk. Teie tänasel sünnipäeval on võib-olla kõige parem aeg soovida teile tervist ja energiat selle suure elluviimisel. Palju õnne, Lennart Meri.