Nõukogude Liidu kommunistliku partei 22. kongressieelne raadio ringsõit meie vabariigis on järjega jõudnud Emajõe äärde ülikoolilinnakusse Tartusse. Omamoodi keskpunktiks Tartus on juba ammustest aegadest peetud toomemäge. Siit avaneb nagu teada avar vaade linnale. Siin on hea jalutada, mõtiskleda ja meie tänane saadagi, mille autoriks on ajalehe Tartu riiklik ülikool, toimetaja asetäitja Juhan peegel algab siit toomemäelt päri ausamba juurest algab õieti ühest vanast ajalehenumbrist, mis kannab aastaarvu 1917. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sügis Tartu Toomemäel Baeri monumendi ees pingil istub ajakirjanik. Aeglaselt langevad pargiteele koltunud sügisesed lehed. Ajakirjanik vaatleb nende libisemist niiskes õhus ja, nagu iseenesest tuleb talle pähe võrdilt vana ja aegunud paratamatust hävingust. Kuid seal nagu tõstaks pronksist väär oma pjedestaalil mõtteist raske pea kinnitaks pilgu otse jalge all kerkivale ülikoolil ning ütleks Nüüd alles algab Aecus, teadustroonile tõstetakse. Nüüd ruttavad teaduse allikale need hulgad, kes enne sealt eemale tõrjuti. Nüüd on õnnistusrikas töö õpetlasel, sest tal on tegu Andericaste teaduse järele janunevad õpilastega. Ma pidin pika eluaja pale Is ees teadust sisse pumpama, söönud puupeadele ja Logarditele. Nad irvitasid teaduse üle ja tegid selle käsitööks. Nüüd aga tõmbab teadus kuningliku purpurpunase mantli ümber ja purustav metafüüsika. Nii kirjutas ajakirjanik 44 aastat tagasi oma mõtteist päri monumendi ees. Avaldatud on need tolleaegses ajalehes tööline. Palju aega on vahepeal möödunud pronksist raudtee näinud kodanliku ülikooli on ainult 100 suitsu mattunud ning tulekahjude lõõsas hävivad Tartut. Ta näinud uusi tellinguid ja uute tehaste saledate korstnate head ning rõõmsat suitsu. Ja seistes tänagi siin iidsel Toomemäel selja taga pronksist väär jalge ees vana Tartu tuttav, kuid siiski nii väga muutunud pilt. Kerkib küsimus, kuidas iseloomustada just tänast kongressi eelsest töövoost haaratud Tartut. Võiksime alata sellest, et iga teine Tartu tööline lööb kaasa kommunistliku tööliikumises või sellest, et praegu kerkiv tartus riikliku elamuehituse raames 29 suurt mugavat elamut või sellest, et linnatööstus annab praegu üle kümnendiku rohkem toodangut kui mullu samal ajal. Keemiatehas aparaaditehase autoremonditehas, metsakombinaat, kammivabrik konservitehas. Kui palju on siin kommunistliku töömajakaid hävinenud kogude inimesi. Kui palju on loovaid algatusi, kui palju uusi tooteid, mis sõjaeelse Tartu pisikestes töökodades oleksid tundunud muinasjutuna kui palju uusi moodsaid kauplusi, uued sillad üle vanaemajõe. Tartu on tõusnud sõja tuhast uuena kaunina tugevana. Ta on kasvanud nõukogude tööstuslinnaks. Kuid kas see on iseloomulik just ja ainult Tartule on ja ei ole ka. Niisugune suur töö käib ju kogu meie tohutul maal ja Tartus suuremaid linnu on nõukogude liidus tervelt 200. Vist on meie elutempole iseloomulikum see, et vabariigikaardile tuleb märkida hoopis uus linn Sirgale. Et kolkalinnakesest võrustan saanud tööstuskeskus, et uued tehased on kerkinud hoopis Puurmanis ja Rõngus. Tulge kord, sügise hakul Tartusse ja te tabate kohe, mis on selle linna omapäraks, seon, noorus, üliõpilased helesinistes ja rohelistes vormimütsis. Ja kuigi ei ülikooli ega põllumajandusakadeemia kolonidega fassaadid pole linnapildis väliselt kes teab, kui esile tõstetud annavad nad oma sisemise eluga linale siiski selle omapära, mida pole ühelgi teisel Eesti linnal. Tartu on noorte ja teaduse linn. Üliõpilased ja teadus on Tartu karakteristikud juba niisugune joon, mida sealt ära võtta ei saa. Ütle sina, pronksist väär toomel, kui paljud tuhandeid Nõukogude noori on sõjajärgseil aastail sinust reipal sammul üle Toome mööda rutanud. Hoia on sinust möödunud Luipu tallatud sõdurisaapaid ning kõpskingi ülikooli peahoonesse raamatukokku, anatoomikumi kliinikutesse, võimlasse keemiahoonesse. Sa võid olla vaikiv tunnistaja, et need sõnad, mis revolutsiooniline ajakirjanik sulle 44 aastat tagasi omistas, olid tõepoolest täitunud. Nüüd on tõepoolest käes aeg, kus teadvus on ausse tõstetud. Täissöönud seisus uhkete puupeade ja Logardite asemel ruttavad teadvuse allikal ja need hulgad, keda sealt vanasti eemale tõrjuti. Tööliste ja talupoegade lapsed. Tänu nõukogude võimule, kelle võidusse nii kindlalt uskus tundmatu lehemees sel ajal, kui partei juhtimisel peeti alles oktoobrirevolutsiooni esimesi lahinguid Kuulakem seon Tartule nii omane töö küll ilma masina mürata ja haamrikõlksude ta, kuid samasugune tõsine ja keskendatud. Üheks küsimuseks, millega juristidel kolhoosliku omandivaldkonnast tuleb eriti tihedalt kokku puutuda, on kolhoosliku omandiõigusliku kaitse probleem. Kuin tsiviilkoodeksi, paragrahv 403 näeb ette kahju heastamise täies ulatuses. See on täieliku materiaalse vastutuse siis töökoodeks, näeb. Kes nad siis on, need, kes siin peahoone esimeses auditooriumis nii süvenenult kummarduvad konspektid kohale tehes märkusi kolhoosiõiguse loengust, mida peab dotsent Vilma kelder mitte muide üks neist, keda äsja autasustati ordeniga. Seega seisab jurist. Kes nad on, kes siin ja teistes auditooriumites, laboratooriumides ning raamatukogudes teevad vaikselt ja mõtlikult oma tööd? Me ütleme uhkusega, need on nõukogude üliõpilased, selle sajandi 60.-te aastate noorus. Need käed, mis täna hoiavad täitesulepead või katseklaasi käsitsi, suvel mitte halvemini kellud, kirkad, labidad või masina rooli. Üle 1000 üliõpilase töötas sel suvel punases Kundas Sirgalas, maaparanduslaagris, Viljandis, Kohtla järvel, Audrus, Ruhnus, Tõraveres ja Tartus. Kõige suurematel komsomoliobjektidel võtsid needsamad praegu õppetöösse süvenenud noored vahetuse algul vastu kohustused diviisi all. Meie töö kingitus Nõukogude Liidu kommunistliku partei 22.-le kongressile. Ja vastuvõetud kohustused täideti ausalt, nagu see on töömeestele kohane. Me võime nimetada hulga inimesi, kes suviselt silma paistsid. Erika Pedraudse, Maive toht, Maie Kaasik, Heidi rattur, Viivi Raudsep, Gennadi Vanšenko, Ants aluma, Paul alapuu, Jaan Ojaste, Tiina silla ja kümned kümned teised, keda siin ei jõua nimetada. Tulevased keele, õpetaja, turistid, füüsikud, keemikud, majandusteadlased, keha, kultuursed, arstide, ajaloolased, lühidalt, igalt erialalt oli tublisid töömehi. Selles, et üliõpilased ei võta tööd kohustusena, vaid kommunistliku südametunnistusega toode kui üks paljudest näidetest. Üliõpilane Enn Realo tegi Sirgalas ehitusvalitsuse ettepanekul joonise et tõestada vajadust muuta karjääri projekti. Suur ja vastutusrikas ülesanne. Aga ta ei teinud seda raha eest, ei töö valmis. Ühiskondlikus korras. Ei saa ilma uhkustundeta lugeda Leningradi tehase Krasnaja Hiimik direktori kirja, milles ta tänab üliõpilasi Kurmi, maa, Roosi, Puhki, Püve ja defereid, kes praktikantidena tehases töötasid. Noored ei hoolinud vahetuste ajast, nad töötasid südame ja peaga loomingu rõmy initsiatiiviga ning direktor rõhutab, et just tänu nende abile täitis tehas oma kuuplaani luminofoor-ide alal. Ta tänab ülikooli õppejõude, kes on kasvatanud niisugused kommunistliku töösse suhtumisega noored. Mõni aeg tagasi ilmus ajakirjas spikker niisugune nali, kus kolhoosis tööl olev üliõpilane tütarlaps ütleb pulli nähes. Lehma moodi, aga hirmu valjemini. See nali, vista hakkab realistlikku alust kaotama. Tänavu sügisel töötas kolhoosidest sovhoosidest ligi poolteist 1000 üliõpilast. Kes teavad väga hästi, et või vorstirõngad ei tule Tartu kauplustesse iseenesest ja kellele nüüd lihtne rukkileib, maitseb palju magusam uni, sest selles on osakega nende jäneste tööd. Töö ja õpingute süntees, seesi loomustab ülikooli kuuetuhandelist, üliõpilaste armeed. Ma usun, et just niisugustest üliõpilastest unistesse tundmatu ajakirjanik oktoobrirevolutsiooni päevil kuidas sügisesel toomel istudes tõmbas oma kujutluses tulevikku ülikooli esimesi piirjooni. Igal aastal asub teadust ründamas, sadasin noori. Täna vastus ülikooli 630 statsionaarset ja 481 mittestatsionaarset üliõpilast. Põllumajanduse Akadeemiasse ligemale 400 noort. Ülikooli vastu võetud vist on üle kolmandiku neid, kellel on juba töökarastus ja kujunenud maailmavaade. Nii on Eesti põllumajanduse akadeemia uute üliõpilaste hulgas endine saarlase kolhoosi esimees Ilmar oyama Rapla rajooni kolhoosi pioneer, brigadir, pilvi Kärm ja Puka sovhoosi põllutööline Malle Hainsalu. Muide, pole midagi imelikku ka selles, et ülikooli eesti filoloogia esimesel kursusel õppiv noormees kes on paar aastat kolhoosi juhtinud ent siniste või roheliste mütsidega, üliõpilased, see on asja üks pool teine pool, need on inimesed, kes tegelevad nii-öelda suure teadusega, kes õpetavad või on õpetanud noori astuma teaduse, raskel ja tõkkerohkel teel. Millega siis tegelevad Tartu teadlased kongressieelsetel päevadel? Alustasime oma küsitlus Tartu kõige auväärsemaks teadlasest akadeemik, professor Johannes Voldemar veskist kes vaatamata oma väga kõrgele eale ta sai kevadel 88 aastaseks jätkab reipalt ning viljakalt oma keeleteaduslikku tööd, mida ta alustas ligikaudu kuus aastakümmet tagasi. Meid huvitaks akadeemik Veskimäe nisugune küsimus, millega te praegu tegelete? Minu peamine ülesanne on praegu suure vene-eesti sõnaraamatu koostamine. Me alustasime seda tööd juba 1956. Kui suure ulatusega see sõnaraamat tuleb, tundub, et see tuleb üks kõige suurem meie tõlkesõnaraamatuid üldse. 60 autoripoognad peeneid jagu viis on kavatsetud, 50 autoripoogna suurune, niisama suur, kolmas kolmandik, nüüd kokku autoripoognat järgi. 160. Autoripoognad peabki suur saama. Võib-olla mõni sõna ka veel selle töö kohta, mida te sõnastikku kõrvalt teete. Te võtate osa artiklitega meie keelelisest elust, te olete olnud Eesti nii kultuurielu keskel, mitte aastaid või aastakümneid. Kas teil ei ole ka kavatsus oma mälestusi hakata Ta kirja panema? Teine ülesanne täita on olnud nimelt suure vene-eesti sõnaraamatu koostamine ja see võtab veel aega. Eduard Vilde kohta Hans Pöögelmanni kohta Johan Lilian Bachi kohta. Aga nyyd on katkendlikud. Tõesti viime akadeemik veskist lahkudes kaasa mitte ainult austuse halli pea vastu vaid ka palju rohkemat. Sügava uhkustunde, et meil on teaduse alal töömehi, kelle suurt kiindumust ja töötahet ei suuda murda ka aastate koorem. Nooremad mõtelge kord järele 88 aastat ja 160 poognaline töö. Aga nüüd oleme ülikooli ühes noorimas uurimisasutuses arvutuskeskuses ja teadlased, kes liiguvad siin surisevate loksuvad ja lõbusalt oma, tuli silmi pilgutavad aparaatide vahel on noored arvutusmasinat suuruse poolest. Nii vaese mehe saunasuurune käsitsevad siin matemaatikud, kes auväärsele akadeemikule võiksid aastate poolest lapselapsed olla. Lühidalt uus vahetus, kes tahab ütelda, ütlebki teaduse sama sõna. Tartu riikliku ülikooli arvutuskeskust tutvustab velje dotsent Ivar Kull. Missugune on siis Tartu riikliku ülikooli arvutuskeskuse töötajate kongressidel raport? No teatavasti võib meie arvutuskeskuse alguseks lugeda 59. aasta sügist. Sellega Meie arvutuskeskus astub. Nii-ütelda oma kolmandasse aastasse. Muidugi alguses oli meil vaja palju õppida. Aga nüüd on õpinguaeg juba möödunud ja meie võime lahendada tõsiseid ülesandeid, millest on kasu nii teaduses kui ka rahvamajanduses. Missuguseid kokkuvõtteid viimastest suurematest töödest või käsilolevatest praegu teha võiks näiteks nimetada suurt ülesannet, mida me lahendasime Tallinna Polütehnilise Instituudi tellimisel. Ülesandes oli vaja teha arvutusi soojusülekande kohta katelseadmetes. Kus need arvutused edasi? Nii oli mõelnud rakendada balti soojuselektrijaama katelseadmete projekteerimisel. Praegu on viimaste variantide kontrollimine meil käsil ja töö saab valmis oktoobrikuu esimesel poolel. Peale selle. Meie matemaatikud uurivad rahvamajanduse seisukohast väga tähtsaid ülesandeid ja probleeme. Nii näiteks põllumajanduse planeerimise küsimustega tegeleb meie töötaja Tõnu Akel. Millist probleemide siis konkreetselt arendasite põllumajandusalal konkreetseid olime päevakorras söödaplaani koostamise ülesanne nii sovhoosidele kui kolhoosidele. Ja konkreetselt vaatlesime just Luunja sovhoosis olukorda. Nimelt selgus, kui me hakkame planeerima matemaatiliste meetodite abil, kusjuures kasutame elektronarvutusmasinad, siis meil on võimalik loomadele sööti toota palju odavamalt. Kusjuures on arvesse võetud kõik nõuded söderatsioonide kohta, proteiinisisaldus, kuivaine sisaldus. Ja nii me saime tulemuseks näiteks piima tsentneri. Oma hind langes kuue koma 45-lt rublalt kolme koma kolmele rublale. Sealiha tsentneri oma hind langes 43 rublalt 30-le rublale ja samuti langes ka veiseliha ja põrsaste oma. Hind. Otsprotsess oli väga keeruline arvutusprotsessi esialgu ta võttis muidugi meil aega, sest see oli protsessori uus, kui ta eriti keeruline ei ole ja kui meil on juba kord välja töötatud vastavad programmid, siis võime kergesti kogu vabariigi arvutused teostada. Selgus, et piima oma nende arvutuste põhjal langes ligi poole võrra, kuidas siis tegelikkuses selline tulemus on saavutatav? See tulemus saavutatakse eelkõige just valgurikaste kaunviljade külvipinna suurendamises enam kui kaheteistkordseks. Kusjuures tuleb arvesse võtta veel seda, et kui me kasvatame niivõrd palju valgurikkaid kultuure, siis meil täielikult kaob ära vajadus väljast sisse tuua jõusööta siis peale kaunviljade omalt tähtsustel kartuli külvipinna suurendamine suurenes 2,3 korda. Samuti suurenes skulptuur tema pinda 1,9 korda, kusjuures vähenes mitmeaastase põldheina kasvupind tunduvalt. Ja kõige lisaks tuleb veel arvestada seda, et Luunja sovhoosil jäi vabaks põllumaad 165 hektari. Peale selle uurime meie tsehhisisese planeerimise metoodikat. Ülesanne on seda laadi, et seda tsehhisisest planeerimist oleks võimalik automatiseerida, et kogu tsehhide tööst oleks võimalik saada alati täielikku ülevaadet. Muidugi kõikide nende suurte ülesannete lahendamiseks ei piisa meie arvutus masinas turallüks vaid on tarvis võimsamat arvutusmasinat. Meil on ette nähtud 1962. aastal saada uus ja võimsam arvutusmasin Ural kaks, mis on 60 korda kiirem meil praegu olemasolevast masinast selle masina abil võidu massiliselt lahendada selliseid ülesandeid, nagu see oli põllumajandustoodangu planeerimise kohta. Samuti võime koostada graafikuid, tehastele, lahendada massiliselt transpordiülesandeid. Ja see tulu, mis nende ülesannete lahendamisest rahvamajanduse antakse on seda on isegi raske ette näha. Meil on partei uues programmis püstitatud konkreetne eesmärk luua lähima aja jooksul tarbe- ja toiduaineteküllus kui üks vajalikke eeltingimusi ülemilikus kommunismile. Me teame, kuidas seda ülesannet lahendatakse kolhoosipõldudel ja lautades. Äsja kuulsime, et selle probleemi kallal on ragistanud oma metallist ajusid ka ülikooli arvutuskeskuse, mõtlen masinavärk. Muide ülikooli teadusele prorektori seltsimees tammeoru kapis on üks kaust tavaline kiir köitja, mille kaanele on kirjutatud partei, 22. kongress. Seda kaust on huvitav sirvida. Nimelt esitas ülikooli taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri üleskutse kongressi auks võtta konkreetseid kohustusi vabariigi põllumajanduse abistamiseks oma teadusliku tööga. Selles kaustas ongi kateedrite vastused üleskutsele Nende poolt võetud kohustused. Muidugi see abi on olenevalt teaduskonna profiilist, otsesem või kaudsem. Paljude ettepanekute hulgast hakkavad silma näiteks aeroionisatsiooni rakendamine põllumajanduses, katsed toite vetikate kasvatamiseks, Emajõe Melijoreeritud vanajõgede uurimine ja nii edasi ja nii edasi. Kuid kõige otsesemalt tegelevad põllumajandusprobleemidega aga ikkagi Eesti põllumajanduse akadeemia teadlased. Pärast otsisimegi üles põllumajandusakadeemia, teadusalaprorektori, seltsimees Martini. Ka Eesti põllumajandusakadeemia õppejõud tahavad tänavusel aastal oma panuse anda 22. kongressi vastuvõtmiseks. Akadeemia suunavate teadlaste professor, Halliku professor, punga dotsent, hallari, professor kaarde ja teiste kõrval tahaks märkida siin nooremate õppejõudude panust põllumajanduse arendamisesse. Astronoomiateaduskonna Nasson, põllumajandusteaduste kandidaat sau oma katsetega selgitanud liblikõieliste heintaimede osatähtsuse suurendamise vajalikkust ja võimalusi kultuurkarjamaade rohukamara. Tema katsed näitavad, et valge ristiku peale küll kultuurkarjamaadele tõstab nende saaki 1000 502000 ühiku võrra olla hektarilt aastas. Tänavu on ta oma katseid meie õppekatse majandites laiendanud tublisti sama teaduskonna õppejõud. Heinsoo on oma uurimistulemustega selgitanud suhkrupeedi agrotehnikat vabariigi tingimustes. Selle küsimusega on seni vähe tegeldud. Nüüd oleme aga tublisti laiendanud sel alaseid uurimusi. Tema katsed näitavad, et suhkrupeet on üks saagi rikkamaid söödakultuure üldse. Paljude katsete keskmisena andis suhkrupeet 12136 söötühikut hektarilt söödapeet aga ainult 8460. Laiemalt rajati tänavu dotsent Sutteri juhendamisel maisi kasvatamise katseid sealjuures ka vara ja hilja valmivate sortide koos kasvatamist. Praegult koristatud saagid näitavad, et üldiselt olid tulemused head. Saak oli nii 700 900 ja isegi rohkem tsentnerit haljasmassi hektarilt. Saadiga tõlvikuid piin, paha küpsuses. Nüüd tahetakse järelküpsemise kaudu viia nad seisundisse, kus võib-olla saaks nendelt isegi ka seemet. Rohkesti rajasid maisikatseid ka üliõpilased. Zootehnikute tahaks märkida eriloomakasvatuse kateedri juhataja dotsent truusi, kes on välja töötanud uue kane munade inkubatsioonirežiimi vahelduva temperatuuri tingimustes, mis võimaldab tõsta tibude koorumist 20 protsendi võrra ja suurendab koorunud tibude elujõudu. Sama teaduskonna. Assistent hull on meil praegu pikemaajalisel, teaduslikul komandeeringus Saksa demokraatlikus vabariigis kus ta Jena ülikooli põllumajandus- söötmise instituudi juures teostab katseid piimakarja suvise söötmise alal. Ka teised õppejõud on teinud tublit uurimistööd ning loodame, et meie õppejõud suudavad anda omapoolse panuse nende ülesannete täitmisele, mis seisavad meie ees põllumajandustootmise edasise tõusu kindlustamisel. Kuid mitte ainult roheliste maisipõldude või kolendavate nisuväljade, Eesti valget tõugu sigade punast tõugu maakarja mitte ainult tibude, marjapõõsaste, sisevete, kalade ning tuleviku toiduvetikate pärast ei valuta Tartu teadlaste süda. Te arvate, et Tartu teadlased näevad ainult tarku raamatuid, kurje haigusi, katseklaase maad ja vett või muud taolist, mis just käe-jala juures? Ei, meil on pulgake teadlasi, kes vaatavad peamiselt üles ja peamiselt öösiti õhku taevasse tähtede poole. Küllap nad oleksid hea meelega oma pilkudele järelegi lennanud, kuid ega kõik pole Gagaarinidega Titovid. Et ega nende pilk ulatuks veelgi kõrgemale. Selleks ehitatakse Tartu lähedale Tõravere üht moodsaimad tähetorni nõukogude liidus. Selle peremeheks on Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika ja astronoomia Instituut. Ja nüüd me seisamegi Tõravere mäe kuplil ümberringi Lõuna-Eesti kuldne sügis. Seisame keset väljakut, mida piiravad mitmekorruselised elamud, töökojad, kerkiv võimas peakorpus, vaatlusseadmetele rajatavad alusmüürid, kõrvalaga koristatud ristiku, vali taamal vapramäe metsa nähari. Muide tuleb meelde, et me ei ole kuigi kaugel kohast kus kodusõja ajal langesid selle kauni maa eest võidelnud Hiina punased vabatahtlikult. Nüüd kerkib aga siia üks vabariigi suuri uurimiskeskusi. Kaugel siis Tõravere ehitusel järg on, oleme siin vaatamas ja füüsika-astronoomia instituudi teadusliku töötaja seltsi seinastu ning aparaadi ehitussektori juhataja seltsimees Tiiduga sellest juttu ajamas. Waxevatooriumi ehitus on meil praegu täies hoos, tegelikult ehitustööd algasid 58. aasta kevadel. Praegu on peahoone suurem osa juba katuse all, isegi kohvi all. Terve rida teisi ehitusi, aga jube ekspluatatsiooni antud näiteks aparaadiehituse sektor, garaaž, kaks elamut ja mõned väiksemad hooned. Ja hulka rahvast elab juba siin ka. Ja siin elab peaaegu 30 perekonda. Millistel eesmärkidel nüüd observatoorium just siia Tõraveres toodi ja milliseid probleeme hakkab lahendama tulevikus? Tartus, kus meie observatoorium eksisteeris juba 150 aasta on siiski viimasel ajal vaatlustingimused tublisti halvenenud seoses linnakasvuga valgustus ka tolm, mõningal määral suits. Kõik see tingis miniobservatooriumi väljakolimise tahtlust. Selliseid plaane on tehtud juba varemgi. Esimesed käesoleva sajandi algul, kuid alles kõige viimasel ajal on need muutunud reaalseks tegelikkuseks. Kõige suurem teleskoop, mida me omale planeerime, pooleteise meetrise peegli läbimõõduga reflektor peaks saabuma siia käesoleva seitsme aasta lõpul. Praegu on käsil teleskoobi projekteerimise tööd. Mida te nüüd aparatuuri osas eriti võiksite esile tõsta millegagi, kui kaugele te tahate üldse vaadata? Kõige olulisem riist meil kahtlemata on see pooleteise meetrine reflektor mis võib öelda, et on. Kujuneb täiesti moodsaks ja kama suuruse, mille poolest on selline, mis võimaldab meil teha täiesti kaasaegseid uurimistööde. Näiteks mõni aeg tagasi paar aastat tagasi Euroopas ei olnud veel sellise läbimõõduga peegelteleskoopi. Praegu on küll kas õite kolm riista juba sellest suuremad. Üks on nõukogude liidus Krimmi observatooriumi, sel aastal anti käiku üks on Saksamaal, üks on Prantsusmaal. Peab ütlema, et sellega nähtavate kaugeid tähesüsteemid galaktikad. Nii et kõik kosmoselennud lähemas tulevikus jäävad selle riista jälgedes piirkonda. Kosmosejäänud kahtlemata, kuid nii maa ligema sümboolse toimuvad lennud vaevalt. Sest siin on, ütleme, kas putnikute või teiste liikumiskiirus on niivõrd suur, et pikksilm on liiga kohmakas nende jälgimiseks. Eye. Viimase Kosmose teekonna pikkus 700000 kilomeetrit, mida vaju Titov läbis. See on kõigest. Natuke üle kahe valgussekundi. Isegi kui meil õnnestuks Päikesesüsteemi kõige kaugemale planeedile jõuda ka seal oleks tegemist meil vaid mõne valgustunniga. Aga siin me jõuame, meie piksin, vaatab miljardite valgusaastate kaugusele. Nii et teie tulevik on päris kaugeleulatuv. Peale selle muidugi ei paku huvi mitte ainult väga nõrkade väga kaugete objektide jälgimine vaid lähemate tähtede väga detailne, väga üksikasjalik uurimine. Näiteks kui me lahutame tähelt tuleva valguse spektrograafi abil spektriks siis on võimalik väga suure täpsusega kindlaks teha tähekeemilist koosseisu, missuguses keemilis-elemendist koosnev temperatuuri rõhku saad välja selgitada, kas seal on võimalik maanduda või mitte. Jaagume oma teleskoobi suuname näiteks, kas veenus selle Marsile siis kahtlemata vaata on võimalik selle abil nii nende täpsemalt kindlaks teha neid tingimusi, mis nendel taevakehadel valitsevad. Jah, onu hoogu, perspektiivi, avarust, kord olime uhked ka vana tähetorni üheksad oli sele refraktorile, mille seadis üles õnnist Ruue. Olgu muld talle kerge. Uue kõrval on ta vaid kiiker või Pitk silm, nagu teda omal ajal tutvustas Otto Wilhelm Masingu Maarahva nädala täis. Tekib tunne, nagu ei mahuks pakatav teadvus enam väiksesse Tartusse ja purskub välja linna kitsastest piiridest. Kuid me ei saagi kõnelda veel kõigest. Antagu andeks, et meie astunud füüsikute töökotta, kus on loodud unikaalseid aparaate, mis on jõudnud maailmanäitusele. Vabandage, keemikud, kes oma tööga nii palju abistavad rahvamajandust. Ärge pahandage majandusteadlased, ajaloolased, filoloogid, matemaatikud ja arstid. Me teame, et teil on käsil suured ja tähtsad tööd, et astute sedasama meie elu lendavat arengusammu. Jah, õiged sõnad, pani revolutsiooniline ajakirjanik sulle kunagi suhu vana auväärtpäev. Kui sa ennustasid vaba teaduse tormilist arengut. Aga mis sõnad siis peab kaasaegne ajakirjanik sulle täna suhu panema, kuidas siin Toomemäel lõpetab oma jutud tänasest Tartus. Mis mõtted vaevavad su pronksist pead, et sa hetkekski palku ei tõsta? Ehma mõistan, ei osanud seal niisugust arengutempot ette näha. Ei osanud aimata, et praegune noor põlvneb kommunismi Pole viga, selle anname sulle andeks pronksist rauk. Sest seda ei osanud ette näha ka paljud päris elusad pead seal kuskil. Vaata alla linnale. Mõtle mõtle veel hoogsamas tulevikust. Need on head mõtted.