Ennast mäletan, valati luuletanud olevat kuskilt, noh, kolme-nelja-aastasest. Aga esialgu ma mäletan, et minu jaoks oli ime see, mismoodi inimene võib luuletuse teha. Kuidas saab tekkida täiesti teine maailm. Ma mäletan esimest raamatut, mis mind ärgitas proovima, sellian Psycho lasteluuletused, Kalju Kanguri tõlkes ilmus kuskil, ma ei tea, kas 61. 62. aastal kuskil ERR-i mingi niisugune nagu äraspidine, veidi veider ja veidi kummaline ja väga põnev maailm. Ja ma tahtsin selles rohkem viibida ja ma tahtsin seda laiendada. Ja siis ma hakkasin niimoodi noh, samas vaimus värsikesi kirjutama punneli sõnu kasutades. Ma ei mäletagi, sest ta luule kohta ka noh, mina mõtlen seda luule kohta. Et luule võib olla mõõtke peegel ja vastavalt siis kellelegi loomusele, milleks ta seda kasutab. Ma mõtlen, et luule on ennekõike vaimu enesepuhastusluuletus. Teeb sulle ilmsiks, mis sa oled või kes sa oled kus oli no tõesti kas maagana või või siis noh, ma ei oska öelda, palvena vajalik. Sest mul on ikka uskunud, et et kui inimene südamest midagi soovib, südamest midagi usub, siis see läheb täide. Ja kui ma suudan, kõige hirmsam on hetkel ise endale midagi soovida, seda seda luuletuses öelda või mitte iseenda kellelegi teisele seesama siis siis on lootus, et see, et see tõesti nii läheb või et see tõesti täitub. Vahepeal tahaksin veel juhust kasutada. Võib-olla osad jäävad, võib üle, osa mitte. Doris Kareva all on eriala lõpetas tänavu kevadel Tartu riikliku ülikooli. Ja ta on tegelikult inglise filoloog. Ja tahaks siinkohal teda selle suure ja tähtsa sündmuse puhul õnnitleda. Taris räägiksid veidike, kuidas mõrda inglise keele oskus sinu praegust tööd. Milliseid võimalusi on see andnud enesetäiendamiseks ja kas oled seni tegelenud ka tõlketööga? Erialal praegu ei tööta, ülikooli lõpetasin kah kaugõppes, nii et, et see inglise keel on mul juba niimoodi veidi logise tõlkidelena proovinud, proovinud juba kooli eas ja noh, ennekõike iseenda jaoks. Natuke Emily Dickinson natuke, David Herbert Lorentsilt vene keeles tugev mandaat. Aga? Sellest on mul kahju, tegelikult keeli nii vähe tunnen tähendab sama hästi kui üldse mitest. Kahte keelt peaks ikka iga inimene oskama sest see see avar tuv ruum, mis tekib juba teise või kolmanda keele valdamisel, see on nagu mitmemõõtmelise maailm või need need sügavused ja tajud, mis tekivad keelest iseendast, need on tegelikult ikka väga suured ja ja ma noh, ma väga hindan inimesi, kes, kes keeltega tegelevatest, seniks üks asju, millega tõesti tegeleda, tasub. Ma ma ise olen seda vähe teinud tonnist. Aga on sul mõningaid tõlkenäiteid ka kaasas? Ma võiks lugeda ju kaks luuletust, tõkis juhtumisi ei tea, no siis Emily Dickinson on väga salapärase saatusega Ameerika naisluuletaja möödunud sajandist. Varase selles mõttes, et eluajal ta luuletusi avaldanud, ta saatis neid ainult kas sünnipäevaks või matusteks või, või lihtsalt mõnel ilusal päeval ma sõpradele. Ja palus pärast surma andis osad luuletused oma vennanaisele ja osad oma õele ja palus, et nemad koondaksid ja töötaksid läbi selle luulepärandi ja et siis nad võtaksid sellega midagi ette, mida nad vajalikuks peavad. Õnnetuseks aga läksite mu õde ja vennanaine riidu ja ei suutnud kokku leppida, kes ja kuidas peaks nende luuletustega midagi edasi ette võtma. Ja olles vennanaise ja õelapsed hakkasid tõsisemalt sellega tegelema ja siis hakkasid noh, tema luuletused ilmuma noh sisuliselt noh, aastaid pärast tema surma. Ja siis võttis tema legend tema elust, noh, nihukesed uued mõõtmed, ta reisis hästi vähe, suhtles suhteliselt vähe teras ühes kohas kogu aeg ja, ja oli noh, seeläbi hästi salapärane, hästi müütiline. Tema. Seda on. Mõtelge, 19. sajand, mis Eestimaal oli natuke sellest erinevad, toetuvad teistele traditsioonidele, niukseid metafüüsilise, tal on väga ilusat kirgast loodusluulet ja selliseid aidaa, inform, juuti, Padvus. Ma surin ilu eest, ent Kerstel polnud päris ka, et kui keegi tõest surnud mees sai kõrval hautomaat ta küsis pehmelt, mille eest. Eks ilu vastasin. Ja mina tõve eest, need on üks ta, kostis vennashing. Ning nii kaks hõimlast koht on töös, me ütlesime seal all, kuni sammal kattis suu ja nimed kivi pääl. Nüüd, üks küsimus hoopis teisest vallast sulle eks iga inimene vajab tuge, võib-olla sina ka veidikene, kes oleks inimene, kellele sa usaldad oma vastvalminud luuletuse, kelle arvamust sa tahaksid kuulda ja kelle arvamust arvestaksid? Aga neid luuletusi on tegelikult üsna vähe. Mille kohta ma tõesti tahaksin kellelegi arvamust. Tähendab, kui, kui ma kirjutan juhtumisi mingil põhjusel luuletuse millest ma ise tean, mida temast arvata, siis ma tean, et see on halb luuletus. Aga mõnikord juhtub, et ma kirjutan luuletusi, millest ma ei oska ise mitte midagi arvata, miks ma ta kirjutasin, ma ei saa aru, kust ta tuli ja mis ta on mulle endale täielik üllatus. Seni nagu linnuema hoob käopoja välja ja ei saa aru, miks ta selline on. Ja siis ma tahan küll nõu või, või noh Enamasti lähim on ikka abikaasa. Ja kui tema ei oska midagi arvata, siis ma näitan oma lapsepõlvesõbral, kelle maitset ja arusaamist ma sügavalt usaldan ja kes on mind ka aidanud sageli valikuprobleemide puhul. Ma arvan, et igal inimesel peaks olema võimalus valida endale inimene, kes oleks tema südametunnistus või keskajaks kuidagi kuidagi vastu, kellega saaks jagada kõige kõige olulisemaid küsimusi, kus inimene ei tea, mida teha, sest neid hetki tuleb. Ja ma pean end väga õnnelikuks. Et mul on alati olnud inimesi. Kellelt küsida nõu keda uskuda ja usaldada? Linnar Priimägi on öelnud, et sinu kogu puudutused on nagu muusikaline suurvorm. Ma tean, et su elus on väga tihedaid kokkupuuteid muusikaga. Aga ehk räägiksid veidikene, millist rolli üldse muusika edendab. Sinu loomingus. Nojah, see on seesama sõna, muusika või keelemuusika ja väga sageli on enne olemas rütmi kõlapausid. Ja sena tekib hiljem sõna tuleb siis, kui teda ei ootagi. Noh, viis on enne olemas viis õudsalt kuidagi voolab iseeneses. Kogu kokkupanemisel on terve hulk luuletusi terve põrandaid täis lahtisi lehti. Ja siis, kui ma viibin nende keskele, ma tõstan neid ümber. Ja siis kuulata neid. Ja siis hakkab sealt kerkima mu enese jaoks üks lugu. Seda võib öelda ka, et see on muusikalukku, see on laul või mis samamoodi nagu filmi tehakse, et on hästi palju, Nad olid juba valmis filmitud, enam-vähem on ettekujutus ka olemas. Aga see tegelik süžee, see võib ka vist, ma ei tea, meie filmimajanduse puhul ilmselt mitte. Aga noh, põhimõtteliselt ma kujutan ette, et see võiks nii olla Ellenil vist natuke sarnane printsiip ongi siis hakkab sealt tulema mingi lukku või jutt või. Kuidas mõjutab sind loodus? Sul ei ole otseselt loodus leerikat, aga looduse motiive on küll väga palju. Su luuletustes. Noh, nagu linnalastele ilmselt ikka teinud ka teistmoodi Tallinna südalinnas natuke teistmoodi. Tähendab loodust juba akna taga õõtsub esimene urg või võilill kuskil tänava ääres või? Noh, et juba see on loodus. Ja minu jaoks see nii ongi, ilm näiteks on loodus. Isegi inimeste ilmed on mõnikord loodus ja otseselt loodusele pühendanud luuletusi ei ole nii nagu ma ei ole pühendanud luuletusi kodumaale. Mõisteid, mis on nii loomulikud või sellest ei oska rääkida või sellele nagu ei Ei ole nagu vajagi. Sa oled vist väsinud juba küsimustele vastamast. Aga võib-olla loeksid vahepeal mõne luuletuse ehk oma varasematest luulekogudest? Uks katsetas tasa. Tuul laas, pigistasid hauas ja vaikides õhtust said. Pilgu tõstsin, nägin sind, ukse avas. Seisid, vaikisid. Nii nagu sina, vaid hoid. Käest panin tassi ja tõusid teha, ei suutnud. Pikalt, vaatasid mind. Subpilk oli kurb. Imelik just nagu polnudki muutunud. Suu ümber, ainult veel sügavam kibedus, kord. Avasin ukse kinni. Tahtsin sind kutsuda sisse korraga ringi, hakkasid käima seinad ja vankuma leid. Sulgesin silmad. Kui avasin, uks oli kinni. Kõik nagu ennegi, vaikides õhtusseid. Lähen jahtuv süda põues. Mis on sinul sellest võõras mees? Ma ei kuku kokku sinu õues, tallalil sinule ees. Kas ma lähen? Ära vaatanud? Ära pilguga mind kinni pea? Mõlemal meist mäletada mõnda. Pane silmad kinni, ole hea. Kuidas hoidsin su käsi? Kuidas ma kartsin su suud varjudeks, käristasid trepikoja neid puud. Kaugelt tulnud tuul kandis valesti. Kõrgele kerkinud kulmud jätsid vanasti kõlku elektripirn. Noolsirged, saatusejooned. Kuidas tuksust, sooned? Kuidas mullu oli Iierr. Kõik möödub kunagi kõik ammu armastus, küllap ma tea. Roaming kallimaks härmas, ära püüa mind hoida. Üks lõik üle lageda välja su juurest, Movib, ma pean tunnistama. Kõhedad naljad me vahel on liig. Vaikused ajal nad hakkavad ummistama. Tuul tõuseb. Ja raske on hingata. Kallis, kas mäletad seda kaske? Hoia hoia mu käsines kasvavad puud. Raske on raske liialt suudlema sõud. Tuultes on imevägi. See sügavalt puutub mu säsi rohkem kui arvatagi rohkem kui midagi muud sind oleme mäletanud. Ööd kannul Molypanud, olen ta häält teda hoiatust haistnud mõistnud merede müha. Ma olen ma Salancing põlanud ja põlgama pannud, täis kibedat vihkamist. Panther põhjatud kannab. Sind, olen ma südamest kannud? Sind olen ma armastanud. See ainus Sa puhas. Sa püha, viimane ei olnud ilmunud, aga tal samast ajast kui pildid. Lihtsalt meelde, et tahaks võib-olla küsida sellist asja. Luuletajad on eriti suure au osaliseks saanud ses suhtes et nii vanemad kui ka nooremad kriitikud on pühendanud neile päris palju retsensiooni. Ja kui hakata vaata ma nüüd sinu luulekogude retsensiooni, siis igaühe kohta on neid vähemalt ilmunud. Kuskil neli ei vahel isegi rohkem. Aga kuidas on see kriitika sind mõjutanud, kas ta on aidanud sul edasi luuletada, edasi areneda? Päris seda, mida ma ise teada tahan, mis oleks mulle vajalik ja üllatuslik on kriitika suhteliselt vähe. Ma arvan, et seal on visti, kautorigani näeb selles suhtes näiteks oli mul huvitav. Lugeda Runneli arvus puudutuse kohta ilmus Loomingus. See oli täiesti iseäralik interpretatsioon. Sellele ma nägin ise ise teisiti. Ja alles hiljem sain ma aru, kuidas tema nägi. Selles mõttes oli huvitav priime arvustus, millest kahjuks ilmus ainult väike osa ja minu arvates või minu jaoks mitte kõige huvitavam osa, kuna ta oli liiga pikk, lähenesin mingile sihukesele struktoralistlikul analüüsile, mida ei olnud meie ajakirjanduses kuhugi panna. Sealt näiteks minu jaoks oluline tähelepanek, see tavaliselt keeles sõna oli iseenesest on hästi palju tähendusi siis kirjandus tegeleb just sellega, et annab sõnale kreetse tähenduse, noh, ütleme ma mõtle, mida tahad, kõik mahub sinna alla. Kirjanik ütleb. Meie maa, külma. Lõunamaale, ükskõik mida ta kitsendab, sõna tähendust. Ja prime arvates mina seda ei pidavat tegema, vaid mina toon kõik sõnad, mäng. Noh, üheaegselt kõikides tähendustes. Ma ei teadnud, et ma seda teen, siis ma sain aru, et jah. Üks Tartu tark mees ütles umbes viis aastat tagasi, et tema, sotsioloogiliste uurimuste ja tema mõttekaaslaste arvamust mööda on Eestimaal praegu asjaks edasi. Et umbes 25 aasta eluaasta juures käib piir, millest üle nagu enam ei ole õiget mõistmist siis vanemate põlvkondade ja nooremate põlvkondade vahel. Praeguseks peaks olema siis nüüd noorem põlvkond saanud veel viis aastat vanemaks, praeguseks peaks 130 aasta juures olema. Kas teie noorte põlvkondade poole esindajana olete tundnud, et, et üle 30 ja neljakümnesed viiekümnesed saavad ehk teist sagedamini valesti aru või ei jõua neile pärale? Või küsimused on, on kummalised või mõnikord ajast ja arust? Mina esimene küsimus on, et kas te olete märganud, et üle kolmekümnesed on natuke nagu lubjakad ja, ja ei saa päris hästi aru. Ei, ja teiseks, ma tahaksin nüüd teise küsimuse puhul rääkida rohkem elust kui luulest. Kas teie põlvkond juba minu 40 aastaste põlvkond nimetab teisteelset põlvkonda paikivaks põlvkonnaks ja 40-st heaks, teie põlvkond on siis nagu veel vaikusetagune põlvkond ja tõesti ime, et mõni mõni mõni luuletab ja mõni nii selgesti ja jaamast enesest nii nõudlikult ja ja siiralt rääkida oskab, see on juba minu põlvkonna jaoks neljakümneste põlvkonna jaoks peaaegu et ilmutus. See oli praegu kõrvalepõige. Aga mu teine küsimus on see, et kas teil inimesena on ette heita vanade põlvkonnale, kas või kirjanikele kas ühiskonnategelastele, kas või seda Nad on maha vaikinud. Palju sellest, mis kuulunuks neile lahti ja kirjutada ja ja ära analüüsida kirjanikena oma eluajal toimunust ja ajast, mil meie ja, ja võib-olla minagi polnud veel sündinud. Et see on nagu tegemata jäänud ja kas omas südames ja oma põlvkonna paratamatu esindajana. Sest sest et ilmutuslikult tõepoolest Data vanemale põlvkonnale olete saanud nagu oma põlvkonna südametunnistuse hääleks Kui ma olin nelja aastane see on üks kõige selgemaid mälestusi Mäletan istusin ümmarguse laual laualina, nooremad rippusid alla silmade kohale ja veidi ulatus lõua alla. Õhtupäikeses vist kella neljast ilmselt nihukest valgust. Ta on kõige kirkam hetk minu elus, kus ma mäletan missioonitunnet, olin käest pannud mingi raamatu, ma ei mäleta, millise. Ja tundsin kogu kehaga, et mitte keegi ei suuda väljendada seda, mida tegelikult mõtlevad ja tunnevad nelja aastased. Kõik tundus mulle mingi mälestusena mingi soovitusena, mingi lohutusena, kõige muuna, ka seda, mida tegelikult nelja aastased tundsid seda tegelikku kannatust ja mõtte otsimist. Ma ei mäleta, kas ma hiljem elus olen kunagi nii paaniliselt otsinud elu mõtet, kui neil aastaselt. Tähendab seda ma sealt ei leidnud. Armas ja kena, aga see ei olnud see. Ja mäletan, millise raske kohusetundega. Võtsime paberi, võtsin pliiatsi ja hakkasin kirjutama, mitte luuletusi, luuletused olid midagi muud. Ma tundsin, et ma pean. Ma pean selle kirja panema ja mõtlesin, et alustan lihtsalt, ma ma kirjutan seda päeva teist päeva. Ja püüan olla nii aus otsekui täitmaks mingit lünka, mingit noh, minu jaoks kohutavalt olulist lünka. Kirjutamine läks äärmiselt aeglaselt, enne läks väljas pimedaks, kui ma olin saanud kolm lauset kirja pandud ja ma lugesin selle üle ja tundsin, et see ei ole ka see, see on kõik nii konarlik, kohmakas ja vale. Ja ma olin väga kurvaks. Ma proovisin veel mitu korda ja ikka ebaõnnestus. Ja siis ma mäletan, kuidas ma seda hetk esimest korda mäletasin, siis ma olin juba viieaastane ja panin nimeks, et huvitav, et mis mul siis õieti viga oli. Et neljaaastastega pole ju lugu üldse nii hull, aga vaat mis puutub viie aastaselt istandusse, siis seal on tõesti tohutu lünk. Ja ma asusin teist korda täitma. Aga seda tähendab põlvkondade vahet, seda on mulle söödetud ette. Mitu korda selles mõttes, et noh, ole agressiivne või astu välja hakkama ja postiliidriks või noh, ole ole see. Ja ma ei ole see tahtnud kunagi olla. Sellepärast et minu jaoks ei lähe piir ei vanuse, ei rahvuse, rahvuse rohkem kui vanuse tähendab, on inimesed, kelle puhul ma tunnen et olulisemas tunnevad nemad samamoodi, need on omad või hingeomased inimesed. Ja on teised, kes kõige põhilisemas tunnevad teistmoodi. Ja neid on mul raske mõista. Sul on heidetud ette aktiivse eluhoiaku puudumist Briti just esimestel luulekogudes. Ja teiste puhul on juba väidetud, et lähed järjest sotsiaalsemaks. Kas edaspidi pidine, tendents on ka sinnapoole? Ja siis võib-olla veel üks küsimus siia juurde, et millise sõnumi sa tahad oma luulekogudega edasi eelda oma eakaaslast? Ma ei ole ennast iial tundnud volitatud olema mingit mingit sõna kuulutama. Ometi olen ma seda poolkogemata teinud, nagu ma seda praegu teen, siin seistes ja ma ei tea, mis on aktiivne eluhoiak. Mulle tundub, et jõud, energia, pinge ei avaldu mitte mitte selles, kui valjusti. Me jõuame karjuda ja tugevasti rusikatega midagi peksta. Võib-olla rohkem selles, kuivõrd me suudame end valitseda. Te karjuma, kui on võimalik rahulikult kõnelda mitte rusikaid käiku laskma, kui ilma selleta läbi saab. Ja enamasti saab. Mulle nagu teie eelnevast jutust kõlama see, et ütlesite, et nagu vähe käite metsas ja mind huvitab näiteks, kuidas te näete metsa nagu eemalt või mida te üldse tunnetate või tajuta metsalt. Eemalt on ta igatsus, kui ma sees olen seal midagi muud. Mets on oma oma maailm omade seadustega ja teistega kui inimmaailmas. Ja seal kõndides tundub mulle, et kui, kui ma olen tähelepanelik ja kui ma liigun nagu puhub läbi metsa siis on mets mulle avatud ja näitab neid tuhandeid väikesi imesid, mis seal kogu aeg toimuvad. Ja kui ma olen tähelepanematu ja torman sinna nagu inimene, kellel on sellele mingi õigus siis ta sulgub ja ta ei näita mulle seda. Kas teil tihti tähendab väljendate nagu enda tundeid sedasi läbi luuletuste, kas teil tihti ei tundu, et inimesed võtate sõnu teistmoodi, tähendab, nad ei saa kätte teie tunnet, nad ei tunneta teid läbi selle luuletuse, mis te annatavaid võtavad, ainult sõnu. Seda ma ei loodagi, loodus on, ma olen kaotanud, aga mul see lootus on, et nad võib-olla mõistavad läbi selle enda tunnet. Ja see on juba noh, üsna üsna palju üsna hästi, mina loen teisi ka samamoodi. Ma loen ja mõtlen siin just nagu minuga või ah, ma olen seda tundnud. Ma ei ole seda mõistnud. Tühjegi Ma olen, tähendab, see, mida, mida teine inimene on mõistnud, see on täiesti teine. Oli mingi aeg, kus ma uskusin, et kunist võib-olla kommunikatsioon selles mõttes, et noh, mina ütlen, tema saab aru, nüüd ma tean, et et see arusaamine Eigi ei ole väiksem kui see, mida mina lootsin tegelikult.