Kuidas alustada niisugust intervjuud? Aga ma proovin siiski seda kuidagi esimese küsimusega alustada. Ja. Vähe on inimesi, kes meie raadiot on omaseks pidanud, nii pikka aega, samal ajal seda omaseks pidamist ka Tegudega toetanud. Ja üks neist olete teie. Kas on raske olnud olla raadioinimene? Ei, ma ei ütleks, et raske noh ükskõik, missugust tööd võtta, eks iga töö on raske teatud mõttes ja nagu öeldakse, et iga algus on raske. See algus mul oli muidugi ka omamoodi raske sest ma tulin ju, tulin ju raadiomajja või nagu tol ajal nimetati ringhäälingusse täiesti puhta lehena, kui nii võiks öelda, sest mul ei olnud üldse ette kujutustki. Mis siin tuleb teha, missugune see töö on? Kui esimene kokkupuutumine raadioga, kui see nüüd võiks kedagi huvitada oli 36. aastal. Seda eilses Päevakajas mainis juba Ivar Trikkel. Ma tahaksin siia juurde lisada veel seda, et, et see oli minul täielik üllatus, et mind kutsuti tagantjärele alles olema selle üle natukene rohkem mõelnud. Et miks siis see esimene jäi nii kauaks, et alles nelja aasta pärast end uuesti kutsuti. Kuigi selle esimese raadius esinemise järel või lõppedes öeldi mulle kõik väga kenad sõnad, et kõik oli hästi läinud ja ja nii edasi, et kuivanud vaja, et siis me kutsume uuesti, see vajadus tuli alles neli aastat hiljem. Kui teid huvitab, siis ma ütleksin, mis esimene saade oli ja muidugi huvitaks. See oli üks lastetund sel ajal nimed, lastesaadet, niiviisi laste tund muidugi ei kestnud tundi aega, see oli vahest 15 minutit, vahest 10 ja vahest natuke rohkem ja kuidas kunagi. Mind kutsuti siia, et, et ma loeksin midagi. Et lastesaadetele sel ajal toimetust nimetati noorte raadiuks. Kuigi saated olid ainult suunatud praegu meie mõiste järgi kuni kuuenda, seitsmenda klassi selles eas kaugemale mitte aga noorte noorteraadio üks nimetati siis seda toimetust. Toimetus koosnes ainult ühest inimesest. Üks inimene oli suurepärane pedagoog Jaan Rumma. Ja kutsuti mind siia. Anti mulle kätte. Tol ajal ainukene ja väga laste seas väga populaarne ajakiri. Laste rõõm, sealt üks lugu, autorit ma ei mäleta, aga tean, et selle loo pealkiri oli liivapoiss. Et ma loeksin seda noh, ettevalmistamiseks muidugi kodus anti aega, et kodus peen ette valmistama, siis teatud kuupäeval see kuupäev oli kuues oktoober, selle said magama alles siis teada, kui ma neli aastat hiljem tööle tulin. Noorte Raadil oli niisugune kartoteek, nad ta juba pidas seda iga saate kohta, oli see oli vist ainukene terve ringhäälingu peal ainuke toimetus, kes pidas niukest saate päeviku taolist kartoteek. Ja sealt ma siis seda sirvides ükskord leidsin. Kuupäev oli kuues oktoober. Lugesin mina siis selle liivapoisi ära, sisu ma enam ei mäleta. Mis oli, ja selle järele see lõppenud oli, siis oli kombeks alati pärast esinemist kohe honorar välja maksta. Et väga kena, kui vaja ja muuseas, nad otsisid raadiotädi. Siis nimetati raadiotädi, et kui vaja, siis kutsutakse neid siis uuesti või ei kutsutud. Ja hiljem ma muidugi see neli aastat hiljem mäe sellest põhjusest sain ise aru ja tegin järeldused. Minu poliitiline maine ei olnud kooskõlas sel ajal. Riigi ringhäälingu Paimuga. Naia sellesse puhkepaus tuli ka 40. aastal, siis kutsuti uuesti. Ja siis ma siis jäin. Aga seda aega niga nii lühikest, sest juba juulikuu järgmisel aastal lõpetas õieti veel juba juuni lõpus. Jah, viimane saade oli 22. juunil, piss jäi ka pooleli. See saade ei lõppenudki. See oli siis viimane. Nii et see aeg oli ka siis üsna lühike ja siis mu ennesõjaaegsest perioodist, mul on ainult niisugused mälestused, et tööd oli kõvasti, sest me olime ainult kahekesi toimetuses 41. aasta algul õieti 40. aasta lõpul tuli meil üks 141. aasta algul tuli siis ka veel, siis oli meid lõpuks neli inimest oleks võinud täie hooga edasi töötada, kui ainult ei oleks olnud seda. Seda sõda Mises ära rikkus. Ma ei oska selles perioodis teile täiesti nagu midagi rääkida ja üldse mul on väga raske rääkida siis sellepärast, et mikrofoni olen mina alati peljanud. Ka siis, kui mul tuli olla diktorina iga päev päevas mitu korda suu lahti teha ja mikrofoni ees olla. Aga ma ei harjunud temaga kunagi nii ära, et ta läks mul nii omane olnud, et ma ei oleks teda kar. Ja ei ole harjunud siiamaani ja nüüd, kui see vaheaeg on juba nii pikk olnud, nüüd siis seda enam. Nii et ma palun väga andeks, et me täna ei tunne ennast väga mõnusalt selles olukorras praegu siin. Mis teid huvitaks veel, teie, küsige, minul on siis palju kergem vastata. Küsin nüüd niisugust asja. Te ütlesite, et olite päris valge leht, Tabula Rasa, kui tulite naerusse. Aga ometi see leht on aastakümnete jooksul täis kirjutatud. Kellega koos te seda kirjutasite, kes on need inimesed? Kes võiksid praegusele nooremale raadiokuulajate põlvkonnale veel midagi öelda ja vanemale põlvkonnale mälestusi ette tuua teie arvates kõige Kõige esimeseks ja kõige peamiseks õpetajaks suureks abiliseks, kui mul väga raskeks juba läks, et ma ei osanud enam kuidagi enam sellest edasi minna, sellest tööst rabelesin seal. Et mis nüüd teha, see oli siis? Ma juba vist nimetasin, Jaan Rumma. Suurepärane inimene. Pedagoog. Enne seda oli tema juba minu mäletamist mööda vist neli aastat või vähemasti neli aastat juba raadiotööd teinud ja tundma õppinud. Ja tema toetus oli ka väga tõhus. See, see kõige esimene säde, temale oli niisugune huvitav meetod, nii nagu öeldakse, et kassipoega õpetatakse ujuma, võetakse kraest kinni, lisatakse vette ja uju. Ja nii talitas tema minuga ka. Esimene saade siis, mis anti minul nagu iseseisvalt teha, et ma pidin tegema. Muide, enne raadiosse tulekut 40. aastal töötasin ma lühikest aega vist mõned kuud, ainult Kadrioru noortepargis oli seal niisugune suveti töötas seal olid siis mudilastega kuni suuremate lasteni, kes siis nihukesed nagu suvelaagri moodi, aga kodus nad käisid, tähendab, kodust hommikul tulid ja õhtul läksid ja päeva veetsid siis seal. Ja mina olin siis seal noortepargis istudes mõtlesin enne raadiosse tulekut ja minule siis tehti ülesandeks, et ma peaksin tegema niisuguse saate mis jutustaks nendes suurtest sündmustest, mis olid siis 40. aastal ja pidevalt mujalt, me ei osanud neid lapsi kokku võtta siis ainult sealse noortepargi lapsed, keda ma sealt enam-vähem tundsin ja siis nendega koos siis sündis. Muuseas, see saade juba lindistati minu kõige esimene, kus ma siis olin? See läks otse sel ajal üldse kõik saated läksid otse. Aga see saade jah, lindistati lintlindist muidugi midagi järele, ega me kohe lindist midagi järel ei ole jäänud. Ja kui te praegu küsiksite, et millest seal juttu, oli sellele konkreetselt mitte midagi ütelda, tean ainult, et lastega vestlus oli, no kõik neist sündmustest, laste suu läbi laste arusaamade ja mälestamiste või laste arusaamade järgi, mis siis 40. aasta suvel siis sündis. Noh ma mõtlen, et kui mina läksin praegu toimetaja ja minule esitataks seesugune käsikiri, mida mina võib-olla sel ajal siis tegin, et siis ma küll hoiaksin kahe käega peast kinni, et no mis ma selle inimesega peale hakkame, ise ei kõlba kuhugi. Aga Jaan Rumma suhtus nii kenasti, ütleb, et jaajaa, kuid korjaagee no väga hea, nii suurepärane. Aga et kui messid, teeksid niiviisi natukene ja vaat siit võta siit midagi maha ja ja jutustasin sellest asjast niiviisi viisi ja ja vaata niiviisi tema mind siis juhtisele asja juurde, nagu ta olema pidi ja mul jäi mulje, just nagu ma läksin ise kõik selle asja valmis teinud. Muidugi tagantjärele sain aru, et see oli kõik ikkagi ainult tema nõuanne ja näpunäited. Siis tahtsid inimesi teada? Teine, kellest mul on, kellest oli minule väga suur abi see, kes minusse taga kenasti suhtus väga pistavaldsi, oli. Ma ei tea, kuidas praegu on lood minu titsiooniga ja kõigega, ma ei oska ütelda, ma pole enam kaua-kaua ennast kuulanud. Lindilt muide ei tahagi, ma ei tahtnud juba siis kaennastest oma hääl oli ääretult võõras. Aga tema tuli minu juurde ja juhtis minule tähelepanu mõningatele häälikuvigadele häälduses. Muidugi see oli kõik selgest lohakusest, andis mulle ühe tabeli, koostas ja käskis teha harjutusi ja nõuste. Ja seda ma siis püüdsin hoolega, sest nagu moor ütles, et ei, tuleb tihti veel esineda, tuli jah, sel ajal tuli üsna tihti esineda. Ja ma siis püüdsin enese kallal tööd teha ihust ja hingest. Kas ta andis küllalt häid tulemusi, ma ei tea seda, meil ei olnud enam pikemalt juttu, aga igatahes ta mulle enam. Rohkem Moriga niisugust otsest kontakti meil ei olnud, sest tema oli kuuldemängude peal ja ainult niipalju oli siis, kui olid laste kuuldemängud natsis tema kui režissöör oli aga rohkem meil temaga nii tööalast kokkupuutumist olnud, aga isikliku küll. Siis ma nimetaksin veel Paul Viidingut. Tema töötas meil kõrvaltoas. Kirjandussaated olid siis ja see noorteraadioid kõrvuti pisikese toakese, et meil oli seal Estonia teater pealt. Tema töötas seal ja siis sageli käis ta meie toimetuses lihtsalt juttu ajamas, nii või see natuke ennast noh, lõdvestamas ja siis muide, meie toimetuses käis üldse väga palju inimesi. Tihti tuldi sinna just ainult juttu ajama, sest Jaan Rumma oli seal ülipopulaarne ja väga armastatud inimene. Ja kõigile meeldis temaga vestelda ja ta ise oli ka kaunis jutukas, kui ta hoogu sattus, ta hästi pikalt ja laialt vestelda ja huvitav oli teda kuulata, no vana pedagoog, tal oli ikka palju tähelepanekuid ja kirjandust hästi tundis ta võis mõningaid asju tsiteerida pikalt, kusagilt mingisugusest jutustusest või teosed ja, ja oma juttuda tihti, pealegi armastas niiviisi mahlakalt sedasi põimis sisse jälle mingisuguse ütlemise mõnelt autorilt ja nii edasi. Nii et seal käis ja siis meil Paul Viiding käis tihti. No keda ma seal veel nimetaksin, ega meie pere ei olnud ju suur, meil oli väike. Ma ei oska nüüd enam peast ütelda, kui kui palju neid inimesi oli. Diktorid kolm toimetust päevauudiste oma, see oli siis kõige suurem, aga päev uudisterahvaga minul rohkem isiklikku kontakti olnud või kokkupuutumist ei olnud kui. Meie praegune tuntud lastekirjanik Iko Maran töötas päeva uudistetoimetuses. Niisiis siis ei olnud ta veel kirjutanud vist lastele ka üldse vist mitte midagi. Tema ka sageli armastas meie toimetusse tulla ja ja seal natukene, aga ta oli väga tagasihoidlik vist on, ma usun tänapäevani võrdlemisi tagasihoidlik inimene, ta oli siis ka nii noh, inimesi meelde on jäänud inimesi paljugi, aga need on kõik kadunukese ja. Ja niiviisi lausa otseselt töös. Tööalaseid kokkupuuteid rohkematega nagu ei olnud, muidu tutvusin niiviisi tööalane tutvuse paari sõnaga vestlemine Jani. Veel huvitab, nüüd tuleb viimane küsimus ja ja. Ja see viimane küsimus on, et. Seda on raske formuleerida, see oli mul alguses päris päris selge, päris peas. Võib-olla sõnastaks ta niimoodi, et. Mis on raadios niisugust, mille pärast tasuks teda oma elutööna teha, seda raadiotööd? Käe muutma. Me ei oska sellest, mis seal niiskust. Ma olen vahest mõelnud, et kas see on sellepärast et mina tulin ju täiesti, ma võin julgesti enda kohta öelda puru rumalana. Ja et inimesed siin ümber olid kõik suurepärased. Keegi ei näidanud sulle rusikat, sest see keskkond seal nende inimeste hulgast, kus mina siia tulin, tähendab kuhu, kust mind siia kutsuti. Need ei olnud need, kes põliselt siin ringhäälingus kogu aeg olid tööd teinud, juba see kümmekond aastat. Need olid hoopis teistsuguse maailmavaatega inimesed. Ja sellepärast minu valgus oli niisugune hirm, et mina sattusin niisuguste inimeste hulka, kellelt mina kartsin vaenulikkust. Aga mul ei lastud seda küll kuskilt poolt paista välja, et minusse võiks olla vaenulikult suhtutud. Ja sellepärast need inimesed kõik mulle tundusid ääretult sõbralikud ja, ja kenad. Ja see mitmepalgeline töö sest ei olnud nii, et sa tulid hommikul tööle ja teadsid, et nad eile õhtul sul jäi, vot niisugune tuim asi jäi pooleli, nüüd ma hakkan siit jätkama. Iga päev oli minu meelest nagu midagi uut. Midagi uut ei, ei olnud juttugi sellest, et kas mu tööpäev lõpeb kell viis või kell kuus vaid oldi niikaua, kuni vähegi vaja oli ja, ja mingisugust kella vaatamist ei olnud see niisugune niisugune nagu niuke romantika. Ja et sa tundsid, et, et sa oled ääretult vajalik, vot niisugune vajalikkuse tunne tekkis. Ja võib-olla see ka see esimene periood oli nii lühike, et ta ei saanudki veel hakata, ei tüütama, ei vanaks muutuma, kogu aeg ootasid, mis nüüd edasi tuleb. Nii et kogu selle sõjaaja mõtlesime ikka tagasi sellele ajale ja mõtlesin isegi seda, et kui ükskord ometi see sõda lõpeb ja kui ma koju tagasi saan, peaksime saama sinna tagasi tööle. Ja sellepärast mul oli kohe lõpmata hea meel. Ja üllatus oli, kui 42. aastal sain mina kutse uuesti siis raadio tööle asuda, aga siis juba Moskva Moskvas oli. Ja vot sealt peale siis ei ole mul enam katkestust olnud, siis ma olen, olin pidevalt juba selle töö sees, hilisemad Ajad, hilisemad päevad, need olid juba midagi muud, siis juba tundsin, et mul on juba kont natukene tugevam. Ja, ja seda enam, et siis pandi juba vastutus minu peale, enne ma olin niisugune õpipois käealune, kes vaatas meistrile suhu ja ootas, mis ta sulle ütleb ja mida sa tegema pead. Aga siis hakati mulle suhu vaatama ja, ja sa pidid teisi juhendama ja see sundis ennast lõpmatult kokku võtma, et ei tahtnud ennast näidata rumalana, eks ole. Ja teiseks vastutus, sest kogu toimetuse töö, kui midagi võis juhtuda, siis oli ju esimene see, kes sai siis oma vitsad. Tööpõld, nagu meil öeldakse, töö hulk, see suurenes, töö muutus, mitmepalgelise maks, kaastöölised tulid toredad. Nüüd on jah, kahjuks mõlemad need pärastsõjaaegsed. Toimetuse kaastöölised, Salme luide Vetik, Tuudur, Vettik õde ja Kaarel korrusen, vana pedagoog, need on nüüd juba mõlemad läinud sinna, kust enam tagasi ei tulda, nii et mina olen sellest esialgsest kollektiivist nüüd ainukesena veel järele jäänud. Kauaks sedagi on, ei tea. Kas me sellega lõpetame, üks armas veel ja kas te praegu ka kuulete kooliraadio ja lasteraadiosaateid? Kuulan kõiki saateid, nii palju kui aega on, nii palju kui noh, muu igapäevane töö, sest nagu te teate, ma olen ju olin ju igapäevane lapselapsi hoida lapse lastehoidja, õieti lapselapsi mul on kuus, nendest kõige vanem on neli õpilane, kõige noorem pole veel üldse kooli läinudki. Ja siis seal vahepeal on neid veel. Ja, ja noh, ja nihukeste koduse toimetuse kõrval nii palju raadiunud terve päeva. D, ja siis, mis ma juba tean, mis võib rohkem huvitada, siis seda kuulan hoolikamalt, kui tööd-toimetused lubavad. Aga muu asi, siis lasen lihtsalt niiviisi kõrvust mööda minna, aga ma pean raadio lahti hoidma, sest muidu ma ei taba seda, mida ma kuulata tahan. Ja sellepärast öeldakse küll, et ei tohi terve päev olla, aga mina olen temaga juba nii harjunud, et mind ta ei häiri ja ma tunnen, tunnen, muutun rahutuks. Kui äkki toas on niisugune vaikus, et mul raadiole ja kuulan lastesaateid, kuulan kooli raadiosaated, aga need on kahjuks tihti, pealegi nüüd praegu minu tegevuse juures on niisugusel kellaajal, et ma tõesti neid on väga vähe kuulata? Ei, ei sobi, kellaajad ei sobi kokku enam hästi. Aga üksikuid siiski ikka nii palju, kui vähegi mahti on, nii palju ma kuulata. Ma segasin teid, te tahtsite midagi öelda enne kui ma tahtsin ainult seda ütelda teile. Et see, see lugupidamine ja see niisugune suur sõbralikus jälle, mis on nüüd välja löönud ka? Praeguste võiks veel ütelda ikkagi, ma ütleksin, kolleegidel ja seas. Ja see lugupidamine, et ma tunnen, et, et kas seda ei ole liiaks. Sest. Ma ei ole ju nii palju teinud ja ma ei ole ju endast nii palju andnud, et ma seda vääriksid. Ja see teeb kuidagi nii soojaks, et veel vaat niiviisi vanas põlves ei ole ikka unustatud äitäh.