Selle saate toimetaja Reet Valing andis mulle raske ülesande külla mikrofoni ette ja rääkida. Ma pean kohe ütlema, et ma pelgan mikrofoni seda vaikivat raadiotegelast. Ta on halastamatu halastamatu, kui ülemused. Juhtub, et neile võib mõnigi viga jääda. Tähelepanematus on ju ülemused geenimesed. Mikrofon aga registreerib kõik. Ja kui veel, et esinemine on otse-eetrisse magnetofonilindil jäädvustatuna võib ju veel midagi parandada, viga kõrvaldada siis on suusõna nagu linnukene läinud, enam tal sabast kinni saa. Pikkade aastate jooksul, millal mul on õnn olnud, teha tööd ringhäälingus nooremas eas töötamise alg ja keskajal on mul sageli tulnud ka selle vaikiva registreerima ning nõudliku riista ees esineda. Aga ma pole kunagi ennast tundnud mugavalt, alati on sees nii-öelda rambipalavikku, ei, meie keeles oleks ehk kõige mõelda mikrofoni või stuudiopalavik. Ja seepärast tunnen ma suurt lugupidamist teadustajate töö vastu. Austan nende vaprust ja enesevalitsemist. Ma olen kindel, et ka nemad, hoolimata pikast praktikast ei saa teha oma igapäevast tööd sisemiselt närveldamata. Ma ei tea, kas meie kõige pikema staažiga teadustaja Elfriide Ilves, kelle tööaastat raadios algasid juba 1945. aasta kevadel vaidleks mulle vastu või kõige noorem Kaja Kärner Kui teadustaja töö on ehk lihtsam jutumärkides selles mõttes et temal on valmis tekst ees siis reporteritöö on hulga keerulisem. Nemad on minus alati sügavat lugupidamist tekitanud ja, mis salata ka ametialast, aga mitte egoistlikku kadedust. Nende töö nõuab veelgi suuremat kontsentreerumist, kiiret mõtete koondamist enesevalitsemist. Sest avatud mikrofoni ees peab ju reporter olema. See, kes suunab vestleja mõtteid, seab neid raamidesse, kui küsitletava mõtted ja sõnad kipuvad uitama minema. Eeskätt just eksprompt, intervjuud ja reportaažid juures. Ja pealegi veel, kui see läheb otse-eetrisse. Nii ma imetlen Eesti raadios veel praegugi esinevaid väga tarku andekaid reportereid. Lembit Laurit kellel on minu arust eriline anne sõnu ökonoomselt kasutada, nii et nendes on palju sisu vähesega palju õeldud ja oskust iseennast kuidagi nagu varju jätta. Ent ometi juhtotsad enda käes kindlasti hoida. Ivertrykelit kes on Lembit Lauri kohta öeldule vastupidine. Kes on aga meister sõnaseadmises? Tema on paljud meie heliarhiivis säilitatavate reportaažid esinejate sõnavõtud, sündmused nii oskuslikult värskendanud, neile nii-öelda uut verd lisanud et kuulates unustad, et sündmus on aset leidnud ammuses minevikus. Ene Hiion, kes otsib, leiab ja toob meie meile kuuldavaks huvitavaid, huvitava eluga inimesi. Ja ta oskas nad nii rääkima panna, et ma arvan, esineja mikrofoni üldse ei märkagi või töötab ene varjatud mikrofoniga, ma ei tea. Igatahes jää mulje, väed ka vabast ja sujuvast vestlusest. Hilda Raudkivi, kes valutab südant maainimeste pärast, nende tööde ja tegemiste pärast noorsoo kasvatamise pärast ausateks, töö inimesteks ja palju muud. Kõiki Eesti-raadioreportereid muidugi iseloomustada ma ei oskagi. Ega siinkohal jõuagi. Andku kolleegid mulle andeks. Ja ega ma olegi kutsutud ja seatud seda tegema. Minus ei ole nii suurt asjatundmist, minu mõtted on intuitiivsed ja seetõttu ka väga subjektiivsed. Aga seda kõike räägin seepärast, et tulles tagasi alguse juurde, tahan põhjendada oma mikrofoni stuudio pelgust. Minus kõik vastavad omadused puuduvad. Hoopis kindlamalt tundsin ma ennast oma tööaastate jooksul toimetuse laua tagasaadete organiseerimisel, koostamisel, töös, käsikirjadega kuigi on tulnud näpud ööseks teha peaaegu igal alal. Ma olen teinud diktoritööd ka reporterina esinenud. Nende hulgas oli paar lugu, kus noh, isiklikult ma tundsin, et ma olin täitsa põhja kõrbenud. Kuigi ei omadel tega kuulajatelt paha sõna maja ei kuulnud. Hädapärast olen helioperaatori tööd teinud masinakirjutaja olnud deklamaatorina esinenud isegi lühikest aega kõige kõrgema ülemuse komitee esimehe kohustetäitja Aarna Kõige omasemaks jäi aga ikkagi toimetajate. Praeguse saate eel palus toimetaja Reet Valing rääkida inimestest, kellega olen koos töötanud. Neid on palju. Nende hulgas on unustamatuid kui ka põgusamalt mällu talletunud. Ma alustaksin oma esimesest õpetajast targast, erudeeritud, pedagoogilist Jaan rummust. Ta tegi nii oma tööd, oma tööd kui ka suunas ja õpetas meid noori. Nõnda et inimesele jäi mulje, nagu oleks ta ise kõigele tulnud alaväärsus tundmata. Ja peale kõige muu oli Jaan Rummo veel see hea inimene, kelle juurde tuldi vahel nagu isa või vanema sõbra juurde ka isiklike muredega. Eriti kui asi puudutas tööd. Ikka oskas ta kitsastest kohtadest üle aidata ja tänu talle haua põhjagi. Tema viimaseks suuremaks tööks raadios oli 12. üldlaulupeo ja rahvakunstiõhtuülekannete ettevalmistamine. Nende päevade saatekava, kompositsioon, tegijate toimetajate ja reporterite instrueerimine ja kõik, kõik kõik muu, mis nende ülesannetega seotud. Ühesõnaga nagu oli nagu vägede ülemjuhataja, see oli tohutu oma organisatsioonilisest teostuses ja aga kuskilt ei olnud ja selleks eeskuju võtta. Kõik tuli endal välja nuputada, kõiki kõike katsetada. Ja sealjuures ometi, kuhu need palavad päevad möödas olid? Jäi tunne, ja mis peaasi, anti hinnang, et kõik oli laabunud hästi pabinata, paanikata, kõvade sõnade ütlemisteta, häält tõstmata. Hea sõna ja tänuga meenutan kadunud Felix Moore'i räägitagu tema kohta mis tahes tema isiklikust nõrkusest, mis vahel kippus tööd segama. Anekdootlike lugusid seoses temaga Eesti Ringhäälingu noorusaegadel. Ometi ei saa Felix moorilt võtta tema tööd ja panust raadio töö arendamisel Eestis. Lisaks veel kõne ja keelealaste õpetuste andmine teatriinstituudis ja Nendele noortele näitlejatele, kelledest praeguseks mitmest on saanud tunnustatud lavakunstnikud. Ka mind aitas ta suunas, õpetas öeldes olin ju siis alles verivärskelt raadio tööle asunud. Teel tuleb kindlasti tihti esineda, seepärast on vaja noh ja nii edasi. Ning ta juhtis minu tähelepanu vigadele, mis minu diktsioonis artlikulatsioonis ning muus esinesid. Ma ei tea, sain ma neist päriselt lahti või kui palju ning missuguseid vigu ma praegu teen, keegi pole enam mu tähelepanu juhtinud. Kuid tookord, kuigi olin hämmastunud, olin ma ometi moorile väga tänulik. Kui meenutada veel noh, nüüd juba manalamehi nimetaksin Paul Viidingut, tema oli meil ennesõjaaegse perioodi. Tema oli meil ennesõjaaegsel perioodil kirjandussaadete toimetaja meie tookordses kollektiivis, see oli üldiselt väike praegusega võrreldes oli Paul Viidingu Viiding autoriteet kirjandusküsimustes tark, erudeeritud probleeme, püstitav ja analüüsiv, huvitav vestleja ja suurepärane. Käis sageli meie noorteraadio toimetuses vestlemas, Etti tööpinget maha laadida mitte niisama tühja juttu rääkimas ja aega raiskama saga tuli, et saada nagu mõtetele värskendust. Muide, töödistsipliin ei olnud meil väga rangelt või nii rangelt vist kui tänapäeval reglementeeritud kuigi kellelgi ei tulnud pähegi ka seanahka vedada, töö õigeks ajaks tegemata jätta. Tööpäeva pikkus oli nii pikk, kui töö nõudis. Enamikus polnud juttugi kaheksast tunnist, iga kaugelt üle jäi kurdetud, vaid tehti, mida vaja. Ennesõjaaegses ringhäälingus töötas ka praegu tuntud kirjanik toredate lasteraamatute autor Iko Maran siis päevauudistetoimetuses, kirjanikuna, tol ajal teda siis veel ei teatud-tuntud. Pärastsõjaaegses Eesti raadios olid tema maitsega ja targa juhtimise all kirjandussaated. Miks ta meilt ära läks, ei tea. Küllap tundis kirjaniku kutsumist ja meie pingeline töö andis vist selleks vähe mahti. Toimetus koosnes siis vaid kahest inimesest. Head sõbralikud kollekt, head, sõbralikud kolleegid, on mul raske, vabandust. Head, sõbralikud kolleegid on mul lasteraadiotoimetajad, Roose, Toom, Kiira kaan, Juhan Saar, Heino Väli, Endel Malleni, Kalju krell ja veel mitmed teised, kes on kõik laste raadiost läbi käinud või seal praegugi veel töötavad. Kes on olnud töökad ja töös, pidevalt otsivad inimesed. Moodustasime hea ühtse kollektiivi ja hoidsime kõrgel toimetuse head nime. Ka kõige kõrgemate ülemustega ma pean ütlema, on mul vedanud. Aga kui päris siiralt tunnistada, siis kõige paremad mälestused on Lembit kaigist. Palju palju on mul olnud häid ja toredaid kolleege, nimetaksin veel Astrid mütsi, meie praegust heliarhiivid perenaist kes alati töö pärast südant valutab. Kuhjaga üksipulgi Neile mõtelda siis igaüks omaette on andnud mulle väga palju kõigest ja kõigist rääkida nõuaks rohkem aega, ennekõike aga mälu pingutamist. Aga eks 70 aastase mälusoppides oli juba kurvaks tegevaid link. Tahaksin teid kõiki kas või nimepidigi meenutada, kuid kell tiksub ning kaheksat ümber. Veel aga lubage, ma meenutan kaht igavikku lahkunut. Need on olevat madivere ott Samma kaks koolivenda muidugi mitte mina koolivennad. Nendega koostöö algas üleliidulise raadio eestikeelsete saadete toimetuses Moskvas, kuhu mind kutsuti 1942. aastal. Sealtpeale algas mu nii-öelda teine raadio tööelu. Kuidas neid kuidas neid kahte meest iseloomustada? Ma ei oska kähku välja ütelda lühidaid, värvikaid sõnu. Nad olid töö, rügajad, targad, intelligentsed, egoismita, abivalmid, nii töös kui isiklikus asjus. Ja huumori armastajad, eriti lämmadi vere, kes võib mõnikord naerda nii, et tal pisarad silmist voolasid. Aga rahulikult ja tasakaalukalt tegid nad oma tööd. Mäletan, et ühel õhtul see oli juba Leningradi raadius. Sõja lõpukuudel anti meile üpris hilja informbüroo teade ühe järjekordse Meie linna vabastamise kohta. Aega ei olnud enam tõlget kirjutada. Olime ots ämmaga kahekesi saatis ja tema tema tõlkis selle otse-eetrisse. Mina pidasin jalt häirist, aitas, kõik läks ladusalt, ei ühtki pausi ei kokutamist. Aga millist pingutust ja enesevalitsemist see temalt nõudis. Ja mina seal kõrval muidugi ka. Olin samapingus. Ja seda võib mõista see inimene, kes ise mikrofoni ees seda kõike oma nahal läbi elanud. Olev madi verest sai Tallinnas pärastsõjaaegses Eesti ringhäälingus komitee esimehe asetäitja oli õige mees õiges kohas. Tema kindlat saatekava kujundavat ja suunavat kätt tuli iga päev tunda. Muude meie töös vajalike nõuete hulgas oli tema erilise tähelepanu all korrektne eesti keel. Ei saa, et kui palju vett ja vilet meist mõnigi toime ja eriti alles need päris noored algajad tunda said. Meie raadiokomitee esimene esimees Paul Uusman on Olev madivereti iseloomustanud nii. Olev madi verele kuulub Eesti Raadio ajaloos väärikas koht. Ja veel tema lõi Nõukoguliku diktori stiili. See oli mehine Täpne, kultuurne, sugestiivne ja varjatult pidulik. Ja olev ise on ütelnud, nii. Mäletan. See meie aeg on üks pagana tore aeg. Ta sunnib sind otsima ja leidma. Aga kui puudub hing ja tahe töötada nii, et kõik oleks kõige parem, siis ära hakkagi tegema. Ja sellega lõpetaksin nüüd minagi. Ärgu võeta kui enesekiitusena, kui ütlen enda kohta, et hing on jäänud mul enda arvates endiseks. Kad tahet oleks nagu töötada, aga muidugi ikka hästi, püüdes töötada, kuid Jaksundist kuluma hakanud ja ega jõuaks enam noortega kõrvuti ühes rakendis edasi minna. Ning see teeb araks ning sunnib eemale jääma. Kõik aitäh.