Kuulen ilm akna taga. Täna ei olegi rajoon nii nagu tuul, kõnnumaa kohale. Tuleb vist väsinud talve ootamast. Naljakas küll, talvekuu. Nii ütleb eestlaste kalender ja sakslastel samuti ennemuiste, ehk oligi lumi maas ja jõulud kohe-kohe tulemas. Tüdrukud käisid õhtuti koos veimevaka tegemas. Poisid tulid pärast järele. Siis läks tantsuks lahti ja madalal Räädo parte all. Maadlike Sügise taeval ujusid kui udulaamad salasoovid kosjaplaanid. Millal siis veel, kui mitte nüüd. Viin aeti viina, kust õlut juba mihklipäevast peale ja niiviisi jõuludeni välja. Vahel pulmadeni Ki märtsikuus uue kevadaegu talud olid jõukad asi, siis paar ämbrit õlut õhtus ära juua, teataks Iisakus meenutada. Aeg oli tulnud karjagi veristada, et astjatesse talveks soolaliha saaks. Et jõuludeks ja nääriööks head ja paremat Tjaaguks. Ilusad ajad olid, mõtlen kadedusega. Elu käis kindlat rada pidi nagu päike taevalaes. Aasta ringi tööd olid tehtud. Kui vähegi hea saak olnud, võis lustida. Nii see oli talupoja elu stereotüüp, mis kindlustas inimesele kindlusetunde ja rahuliku uneaja. Umbes 10000 aastat vana elamisviis, nii ütlevad teadlased. Ja kui pillid juba huvilasid, siis võeti ka tants üles. Inimene ikka inimeseks olnud poiss tüdruku juurde tahtnud, et maarjapunapudelist Mettide ja eks muudki tüdruk jälle himustanud kaissu. Aga sellest Eesti rahvakalendri iitsatagi Trikkel patune, mõtles omapäi edasi, rüüpas kesvamärjukest haukas liha peale. Ilmi elu nüüd teiseks pööranud nii maal kui linnas ei kuule saanijalaste kriginat linna libedatel munakividel ei Küütijate troska, meeste kuraažikaid piitsa plaksakuid. Kui napsitanud härrased koju veeti. Ei ole kuulda daamide edevaid kiljumisi kui härmatanud lõuatuust hämaras nende suud otsis. Kõik need teistmoodi, päris teistmoodi, hoopis teistmoodi. Autode lõpute jõmin kostab mu koduaknal konsioni tänaval akende vahelt pressib sisse bensiiniving. Limusiinid kihutavad mööda kummide kiunudes nende tumedate klaaside tagant, milles tänavavalgustus hetketi heledama varjuna läbi jookseb eine inimest. Seal elatakse üht-teist elu kui endise elu või kui igapäevaelu. Üksteisest võõraina mööda käime on kõigil ümber pinguldumat kest. Me näeme nukke, varje, mitte inimest ju ometi me pole need, kes näeme. Marie Under. Või oleme siiski näida või olla. Kust jooksebki piir? Kas tahamegi tänapäeval enam olla? Hoopis etem on ju näida kui tead, et kollane seltskonnakroonika toob juba homme pildi siin õhtukleidist koos selle mehega, kellega olid. Muusika nagu kella viie teel kunagi. Kuid mõtleme edasi. Me oleme ära rikutud nõu kogulikust, imeheast, klassiühiskonnast, kus mõned olid laulusalmis, sõber, seltsimees ja vend. Teised jälle parteile kõige ustavamad pojad. Mis seal salata, ekse kolka kulaklike Hugo Raudsepp on meid ka rikkunud. Nagu kreissaega tõmbab läbi südame, kui näen, kuidas teisel mehel hästi läheb. Kurdetakse, et Eestis ei saavat keskklass jalgu alla. Selleta ei tulevat meie Euroopasse minekust aga midagi head. Aga kes see keskklass on? Humanitaarharitlased, pedagoogid, arstid, nemad ekspordiks ei lähe. Eks katsu turul ennast kallimalt müüa, kui sinu teadmist järele nõudmist ei ole. Ümberõpe ja täiendõpe, millega poliitikud meid rahustada püüavad, on ilus jõulureklaam nagu vaid christmas, mille läbimüügirekordi alles Elton Johni Dajana mälestuslaul ületas. Aga kas nemad seal Toompeal ja vaat mis saab siis, kui kõik filoloogid, ajaloolased ja need teised kolmanda sordi inimesed oma töö maha jätavad, et ümber kvalifitseeruda hästi müüdavatele elukutsetele? Kui mõnel peakski õnneks minema, kaotab rahvuse intellektuaalne potentsiaal rahvusvaheliselt tuntud IP-na üpris rängalt. Mõelgem oma mõistusega tunnustatud etnograaf, kes kirjutanud monograafiaid talurahvasuhtlusest, teeb projekti, kuidas Marlboro sigarette veelgi efektsemalt turustada, Rocca Al Mare kolu kõrtsis näiteks eestlaste vanu hingedeaja kooskäimise kombeid ära kasutades. Sellise arutlusega ei tegele mõistagi ükski riigilt, siis maksumaksjalt raha, Savi institutsioon, viivad tseesar Morituurites salutat eesti keeli. Käib peesse uhke ratsamees, las lilled õitseda. Spekulant on Eestis olnud iga valitsuse ajal ja igasuguses kaliibris. Uue nomenklatuuri sünnitas novembrikuu talse Romahtamine. On seegi tänase päeva sõna mida õigekeelsuse sõnaraamatust ei tasu otsida. Börsi spekulentidekson õlis Eesti ajakirjandus, targad diilerid ja ülitargad, pangatuse ründid, neid tituleerinud. Need on need õnnetud, kes püüdsid kohaneda kapitalistliku raha teenimise imelihtsa maailmaga. Osta aktsiaid, oota mõnda aega ja rikas mees oledki arretee öeldaks veel peenemast sõnapruugis. Ei ole vaja rahapada, ei miskit muud, millesse mats kordus, kus ei aidanud uskumine, aga selleski mängus maja ehitamiseks võetud pangalaenu eest ostetud aktsiad kui siit ja päris igapäine krahh. Mõnel ikka pankrot oligi käes. Vahva sõnase pankret, mõne puruvaese sepa tehtud, võib-olla kui pole just rahvusvaheline laen. Ja edasi kas jätkub igaühel nii palju enesevalitsemist nagu vaimu tohtrist Parlamendi mehel Arvo haugil, kes kinnitas, et ta ei kavatse endalt 700 kukkunud aktsia pärast veel elu võtma hakata. Mihkel Mutt arvas sirbis ka, et ega rotimürgiga äritsejad sellest suurt kasu lõika. Õpetus, kus on ikkagi nii juhtub, kui mats, hakkab Mullex ümber õppima. Mina mäletan veel rahvatarkust, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Mäletan lapsepõlvest neidki jutt, et kuidas mu vanaisa suure talu peremees viinud oma tsaari kulla Keila Panka, et ikka päris rikkaks saada. Siis tulnud, aga ilmasõda ja läinud kõik oligi. Kes see loll on ja tänapäeval rahvatarkusele või elutarkusele mõtleb, nüüd on kõik ise ärigeeniused. Analüütik laulis ka omale rahast, Agaktset tal küll ei olnud. Tengelpung oli tühi, oli õnnelik, kui mõni tollane äri prominenta laudu kutsus ja välja tegi. Kuulakem nüüd seda laulu ja mõtisklegem selle laulu taustal. Me istusime vana, armsa hea väikeste rollide suureks mänginud näitleja Ants jõgiga. Tema pisikeses köögis rääkisime elust ja ta kostitas mind oma asuniku pudelist. Niisugune on elu. Me tahtsime saada ratsa rikkaks, aga elu näitas meile julmalt rääse. Tegelikult oleme ju väike kodanlased, kes ei ole veel suutelised mõtlema, et ühiskond, rahvuskultuur. Mõistan, et see sõna mõjub paljudele kui Hispaanias härjale punane rätik. Et me ei vaja viriseja spekulant The vahendajaid, Aid tänasesse elu malli sobivate ajudega inimesi. Kui me läheme neid väheseid, kes oma ajusid oskavad müüa kirvega püüdma, nii nagu venelased kurge siis jääme ilma sellest viimasest vaimsest IP-st intellektuaalsest varast, mis meil on. Laula siis veel ei hõbedat, kulda. Ilus ja sentimentaalne, kas pole? Kõrber ja sakslaste tehtud viis aga tänapäev? Autod vuravad endiselt aknast mööda ja igasugused on nende sees. Öösiti pärast kella kolme on vahel vaikuse hetkegi dekolteed ja Hollywoodis on siis vist lõpetanud beibed, lesbid, homod, transvestiit, ide lihtlabased, nuusutajad on oma eluratta Lukerdadades ühe ringi ele täis saanud. Kui igav ja kui lihtsalt meil oli mu esivanemate hingedeaeg. Kui primitiivsed, nende fantaasiakäigud kuulnud temaile. Esivanemate hingi kardeti ja austati ühtaegu. Neile anti süüa ja juua. Hingedeaja järgi ennustati uue suveilma ja saaki ennetes Suzuki. Sellest sai kindlust elu. Millest nüüd kindlust saame? Too talu põelustereotüüp kevadel külvan, suvel kasvatan, sügisel lõikan, siis pean pidu. See on nüüd murenemas. Ja see on ka teistpidi meie endi sisemise murenemise algus. Stresside neurooside sünnitaja, igapäevastes elamispingetes. Kõik joovad nüüd pudelivett, jõusuvad selle imetlege vasse jõusse lõikavad singi servast millimeetri peki maha, sest rasv takistavat ajutegevust. Naised kannavad tselluliiti söövaid vigureid enda ümber. See mõjuvat toonust tõstvalt nende Mesdari tegevusele. Vanade eestlaste mõtte käis kaua kirikust mööda. Liiga uus ja kaugelt tulnud oli see taevajumalaga seotud maailm. Kindlam oli uskuda esivanemate elamiskogemustesse taeva loodusemärkidesse. Looduse märgid tulidki kultuuripilti kõigepealt imelise lillmustriga sussi linikuid kingime sellelgi jõuluajal. Aga taevast leiti ka geomeetriline mustrikiri. Suur vanker ja väike vanker, karjane ja jahibenid. Ilusat nimetamised eestlaste vastlakultuuris. Teadus- ja kunsti uskumised edenesid nendel aegadel veel üheskoos. Kuidas on uskumisega täna anno Domini 1997 aasta kõige pimedamal kuu hästi all kaotamas usku aktsiate mängu kiindumust, seda kirglikumalt teeveebingolotasse. Mängupõrgu on Tallinnas varsti must sõda. Vastne tuletorn. Et iseenesetapja teelt ei eksiks, seoti kunagise matsliku nimega Kungla nüüd Park Hotelli juurde. Just praegu, kui mõtteid otsin, Kõmmatab sealtpoolt ilutulestiku plahvatus, kuid läbi on minu kaminas istumiste ilus aeg. Pealtpoolt kollane, altpoolt punane, nii nagu lõbu tänavalatern ikka, kutsub see Baltikumi kõige esinduslikumas kasiinosse ja hoiad mu toa ööläbi valge. Kui ma 51 krooni pensionilisa saan, lähen vaatan seestpoolt ka, kuidas see puuslik välja näeb? Ebajumalaid on ikka kummardatud, aga millessegi tõelisesse uskumine ütleme Eesti vabariigi tuleviku. Kas seda laulva revolutsiooni usk veel üldse olemas on? Kas mõni ahjutagune, mäletab? Naine Trikkel, kuulen kõnekoori. Kas sa ei saaks vana seaski mõistust pähe? Ega ei saa küll, sest mida antud ei ole, seda lihtsalt ei ole. Kas tahaksimegi tagasi sinna uskumist hingedeaegadesse? Lugege politsei peeglit, kuulakem, televisiooni verd tarretama, panevaid kroonikaid igapäevaelust. Kes kelle tappis, kuidas tappis? Kas pole see kõige magusa mune, laul päevatööst, väsinud inimese kõrvadele? Mina elan ikka veel, helkurit ei osta, aga out alla pole ka jäänud. Lähen voodisse seksima, enne teen veel ühe triki. Potents on ikka tähtis küll, muidu lööb olemise päris nulli muu peale mõelda. Eelõhtul tahtiski. Kui noored olime, sõime õhtut ja pidasime siis videviku. Kõik olid pikali ja vaiksed. Nii loen endisaegsest elust ja ei suuda ära imestada. Seal vana särge ütlemine tema Reinuvader Rebase raamatust ei suuda ära imestada. Tõepoolest nemad pidasid videviku ja mõtlesid. Mei õlitame televiisori ekraani, et ei peaks mõtlema. Vahel võtab televiisori tuju ära, kui näidatakse midagi niisugust, mida vaadata ei viitsi ega taha. Hiljuti näidati saadet heidik lastest, mis mõttega on sinna televisiooni ka igasuguseid tööle korjatud. Järsku tahavad, et minagi peaksin endale mõne kasimatu koju võtma. Justkui koertega veel vähem muret oleks? Parem vahetan kanalit. Niisugust õhtut õnneks ei ole, kui tapmistest ei saaks isu täis vaadata. Palun vabandust, hea kuulaja, mängisin kurje mängu, aga elu nõuab vahel valguse ja varju kontraste. Et me mõtleksime Assis inimene tõesti nii palju halvemaks muutunud nende aegade jooksul millal hingedepäeva unustanud oleme? Küllap on, olgem ausad, karistamatuse ja süüdimatuse tunne on süvenenud sedamööda, kuidas oleme endast lahti raputanud inimlikkuse, esivanemate au ja väärikuse visanud prügimäele perekonnaelu kui inimese elu kõige ilusama koosluse. Ja uputanud enda Sorry. Vabandan, kui keegi juhuslik noorsand peaks praegu selle saate juures olema. Ma ei leia sõnu, mida siinkohal öelda. On see ehk elumere, haisev, lokse kui purjus jumalate okse. Meenub värsirida noore vihmana vahetkemeditatsioonist. See on midagi hoopis hullemat. See on inimeseks olemise otsa saamise algus. See on tee, millelt ei ole tagasiteed. Elagu kapitalism ja turumajandus. Ja ometi, kuidas nägime vaeva, et kord inimeseks saada? Kuidas ikka ja jälle muretsenud oleme. Et võiks, peaks otsast algama. Või kui ilusalt oleme mõtisklenud talvest. Mets musta öine hämar on laotanud ülema. Nad võtnud 11 hõlma, siin talveõhtuga. Jäänud vaiki, orgia, võsa, mets, lumi heinama. Nad võtnud 11 hõlma, siin talveõhtuga. Üks täheke veel udust, kord vahetab, kaob ka. Nad ei võtnud 11 hõlma on talveõhtuga. Ma vaatan aknast välja, kui rahul heinamaa. Kui pühaline vaikus on üle kaugema. Ei ole rõõm, ei valu, mis minu rinnas. Nad võtnud 11 hõlma siin talle õhtuga. Üks teine aeg, eks ole, ilusad teda ka. Aga neid keemi, sest alustamine tänapäevases maailmas nõuab julgust ja julmustki nõuab rohkem kui õnnetul Liivil või ükskõik mõnel teiselgi seda tänapäeval jätkub. Muide, on minulgi soovitatud valusamalt teravate hundihammastega elule kallale minna. Valu valgmaid jätkub tõepoolest ja kuidas veel? Kedagi üritab seadusjärgne omanik majast või korterist välja tõsta. Eluaeg ausalt tööd teinud vanamees loeb viimast senti leivaraha. Pankurid suud 500 kroonist lipsade kohal mõnusalt muigel kuulutavad tänapäeva prohvetitena raha armastab neid, kes teda juurde teha oskavad. Tempera mutantur etnosputamorinillis ajad muutuvad ja meie muutume nendega koos. Nii arvati Roomas. Aga mis siis, kui ma ei taha sellega lõpuni leppida? Ajad muutuvad tõesti. Kuid meis peaks säilima ka midagi eelmistest aegadest. Ma tean, et Aristoteles oli dialektika, mõistis aja kulgu aga on siis mõttelises aja kulgemises. Vabandan austatud grand old man, akadeemik Harald Keres. Õnnitleme teid 85. sünnipäeval ja tänavate meil olete. Aga minu isiklikus naivistlikus, relatiivsusteooria mõistmises on koht ajahetkede peatumisel. Midagi peab jääma, et miski võiks millestki jätkuda. Lapsed eelistavad Tallinna suurel mardilaadal rohkem võõrama nänn kui meie oma rahvameistrite loomingut. Pärbidest ma ei räägigi, see on üleilmne rahvusskulptuuride õnnetus. Aga on vanemad sellest Süüta süüdlased. Hiljuti sain selgeks, et enamusele tänastest gümnasistidest ei ole ei vanavanemad ega lapsevanemad kunagi muinasjutte rääkinud. Pidevalt siis teavadki esivanemate aegadest neidi seosele minevikuga enam miski. Ise oleme lõhkunud sillad ja nüüd üllatume, et nad elavad ühes teises maailmas mis meile võõras ja ei paku neile seda turvalisust, mida nad vajaksid. Valgalased said ära häbistatud, et nad ei mõistvat demokraatiat ja tahavad noored öösiti kodu sunnismaisteks muuta. Ta kuressaarlased, niisama rumalad tahavad ka piirata noorte hulkurlust. Viljandi linnavalitsusest ei maksa rääkidagi. Nemad lubavad pornograafiat müüa ainult kaupluse tagaruumist ja vanadele. Ometi peaks iga koolis käinud teadma, et juba antiidis öeldi. Vanurite armastus on kõlvatu seksis, seal räägitud, sellega lihtsalt tegeldi. Tublid oleme meist, Ühed võitlevad inimõiguste järgimise eest Euroopa kohtuni välja unustades, et demokraatia on lubatud nähtavus seaduste piirides. Teised tahaksid seadustele mõtlemata korralikke inimesi kasvatada ja on elus alati olnud. Kord ei tohtinud tantsijat tari pahkluugi mehe moraali kõigutada. Nüüd ei teata, mida veel selga jätta. Ta, et saunaefekte erootikat ei hävitaks tuleb välja niiviisi, et kaevame oma seadustega või nende puudumisega. Üht moraalitut auku oma euroteel. Ja võib-olla kukume sinna sisse ennegi, kui kohale jõuame. Peaaegu valitsusevastane jutt, kas pole. Madisson saigi amnestia ja kamber parajasti tühi. Kuid kuulakem vahepeal muusikat siis mul aega mõtelda, millest edasi rääkida? Midagi ajuvaba pehmet tausta siiski ei tahaks. Artur Kapp sonaat viiulile ja klaverile. Mari Tampere pronolock. Selle fragment ja Maristambachill helipuldi taga oligi muret ja vaeva, et leida sobilikku. Koht, sest kui kõik ajuvaba ja mõnus on kvaliteetsetel CD-plaatidel, siis see on vana, väsinud, kulunud veninud lint aastast 1980. Nii see on, aga ma sain ka mõtte peale. Oli 22. november 1988. Tallinnas ja mujalgi peeti hingedepäevaga hingedeajaga, mis muiste mõnel pool kestnud mihklipäevast jõuludeni. Eesti keele loitsu päeva mäletan õhk Raekoja platsil kummaševereles. Loitsiti ka Stockholmis ja Torontos, tuhandetes Eesti kodudes. Eesti asjad olite parajasti laulva revolutsiooni vastu, oli hakanud puhuma jäine idatuul. Perestroika on vallandanud rahvas entusiasmi, tõusnud on aga umbrohi, kes püüab teha rahvuskeelest rahvaste võõrandamisvahendi. Nii kirjutas Pravda. Vaata number raekoja ees, noore isa süles magab laps, küünlahelk paitab ta laugusid. Ema seisab tuulevarjuks küünla ees. Eesti keel on, imeütleb Heinz Valk loitsijatele. Et ta ikka veel elab, on, see on maailmaime. Tõsi, Aleksandria majakas on ammu kustunud, Artemise tempel, purustatud Baabüloni rippaiad tuulest viidud. Meie aga räägime ja laulame ikka veel eesti keeles ja loodame ikka veel. Vanamees mu kõrval võttis musta kaabu kätte testis küünla silmade kõrgusele ja tardus sirgeseljalised. Kaks kivi pükslast mu lähedal. Täna küllap edukad ärimehed. Rahategijad mürisesid eel seiklustest. Küünlad kustusid. Kas jumalad võtsid meid kuulda? Püsib eesti keel, püsib eesti kultuur, püsib eesti kultuur, püsib ka eesti rahvas. Mis on tänaseks saanud sellest ainulisest eestluse loitsust mitte vähemtähtsast kui Kristjan jaagu omaaegsest armastusvandest, kas siis selle maa keel? Midagi ei ole saanud, armas kuulaja. Kes sa isegi neid aegu ju mäletad. Sest aeg voolab nagu moelaulus. Ja. Paar. Korda. Ei peatu jõgi, harva püüame meiegi aega järelemõtlemiseks peatada. Viimaseid värskemaid arutlemishetki pakkusid novembri alguses soomlased tulnud Eestis sama moskvasalliks kummardamise häbi maha pesema. Õpetlik kohtumine oli, kuigi ajakirjandus selle vastu huvi eriti ei tundnud. TV-ja raadio välja arvatud, kus siiski arutlusteni jõuti. Kui jättagi kõrvale soomlaste endi rahvuslik mure oma soometumise pärast on tegemist samalaadse probleemiga ka Eesti poliitilises ja kultuurilises kontekstis. Kui palju andsime järele ja kas ka vastu töötasime? Soomlastel positiivsed näited ei olnud peale nüüd tärganud julguse tõele näkku vaadata. Ja sellest me pidime neid aitama, meenutades, et meile oli Soome läbi nende televisiooni siiski tollal aken Euroopasse. Ja meie läbikäimised omavahel pärast president Kekkose Eesti visiiti 1964. Tuli ju laevaliikluse avamine 1966. Ja kõik need asjad aitasidki meil uskuda hõimutunde väärtust eestlastele toona hoopis raskematel aegadel, kui soomlastel olid isegi rahvalik käibetõde igale eestlasele oma soomlane mis praktikas üsna hästi toimis. Ei jõudnud aga seegi kord üle lahe poliitikute tähelepanu orbiiti. Mis oli siis kohtumises õpetlik? Kas või selles, et meie ei ole veel valmis sellisteks avameelseteks ausateks analüüsideks? Me elame ikka veel N Liidust pärandiks saadud siltide kleepimist psühhoosis. Ja meie käed hakkavad kahjurõõmust värisema kui kuuleme kas või libateateid kellelegi võib-olla sidemetest KGB-ga. Seminar reaaloli, ilus meenutada Eesti ja Soome raadioreporterite koostööd helisild üle raudse eesriide. Moskva vastuseisule vaatamata saime oma tahtmise. Olen sellest kirjutanud Sõnumilehes põhjalikumalt Estonia vokalistidest paremikanukaal Margarita des Hendrik Krumm, Mati Palm, ennekõike aga Georg Ots. Niisamuti kõik tuntud eesti estraaditähed pääsesid pikkade aastate jooksul Soome meie jaoks esimesse tõelisse välisriiki esinema. Reporterite hõimlusele lisandus dirigentide koostöö pillimeeste suhted. Ja lõpuks nautisid seda ka mõlema poole raadiojuhid. Äreval ajal toimunud otsesaates Turust algus hilines seal tervelt kuus minutit sest Soome raadio õhukest teadet Praha allaandmisest ütles mu kolleeg Savo puhtila lõpetuseks klassikalise ajastu mutt, et tehke suured järele, kuidas väikesed rahvad ees teevad. Oli ilus hetk see lause eesti keeli üle Soome lahe koju läkitada. Oska oreli kui. Kevad. On ja ta. Pärast sõnumile artikli ilmumist, milles olin meenutanud Lennart Meri osa toonase sõprussilla ehitamisel tema 34-st saatest koosnenud bet Käia Malle kohtumised Tallinnas eesti keele õpetamiseks õppimiseks. Helistati presidendi kantseleist. President. Ma jäänud püsti seisma, nagu etikett ehk nõudnud oleks. Ja hetke pärast ta rääkiski meile tuttaval mõttepause pideval kombel. Sellest ei oleks põhjust kõnelda. Täna oleme tartust ülikoolikaaslased koos Tiigi tänava intris elanud, kus ta oli meie veesõdade kõige parem vooliku juht. Ta jõudis pööningule, et sealt alla tüdrukuid palaval kevade päeval veega värskenda. Sõda oli nii suur, et lõpetamiseks tuli austatud rektor koort isiklikult kohale kutsuda. Aga meie telefonijutt ei olnud noorusaegade meenutus. Pigem presidendi soov rääkida väljaspoolametlike kohtumiste raamistiku inimlikult murelikult Eesti elust. Me rääkisime küll Soometumisest, aga mõlema vabariigi juubelitähtpäevade lähenemisele mõeldes ka nende tähistamise aatelistest külgedest. Mul oli hea meel, et president toetas Tallinna vabadussõjaaegsete vanade koolide algatust austada Eesti vabariigi kaheksakümnendat aastapäeva. Vabadussõjas langenud õppurite ja õpetajate auks korraldatava piduliku koosviibimisega pärgade panemisega poisile. Nii nagu see oli olnud juba 1926. aastal, kui esmakordselt toimus kontsert Estonias. Sis kontsert kooliõpilastele ja seal kõneles riigivanem. Me rääkisime ka nimedest marmortahvlil. Tallinna reaalkool on ainsana selle taastada suutnud kaks korda maha võetud ja jälle üles pandud. Viimane kord 1990. aastal fotode järgi, kui direktor Hain hiieaas kooli taas nimetamise reaalkooliks lõpule viis. 23. veebruaril 1993 Eesti vabariigi 75. aastapäeval toimus ka poissi Nei ainsa vabadussõja monumendi taasavamine. Esmakordselt avati Ferti Sanna mehe loodud monument 13. novembril 1927 siis 70 aasta eest erakordses lumetuisus ja pakases aga 1000 pealise rahvahulga osavõtul. Loe Märt Karmo raamatust ühe Vabadussamba lugu. Veel üks idee oli presidendil kirjutada mitte marmorile, vaid raiuda paekivisse Nende koolinoorte nimed kes langesid maailmasõdades mõlemal pool rindejoont. Tean, selle mõttega on mõnelgi raske harjuda. Oli Albert Kivikas Ahaselgi kui ta pärast haavata saamist ja haiglast pääsemist teel oma vanasse kooli sealt marmortahvli mõtte punases kütipolgus võidelnud venna kirja luges. Harva oleme ise otsustada saanud nii nagu vabadussõjas Westholmi Gümnaasiumi vilistlaste koosolekul. Selle kooli vilistlane on, ka Lennart Meri tõusis rindejoone probleemist sõna vahetuski. Me oleme ja jäämegi hulgalt väikeseks. See ei takista meid ometi arukalt mõtlemast ja poliitilisi otsustusi tegemast. Meie rahva terviklikkus ühte ja kokkuhoidmine on tähtsam kui mistahes piirjoonte tõmbamine. Paraku on see tänases parteide omavahelises võitluses väitluses isegi raskem, kui oli laskurkorpuse meestel narval tagane vaid eesti keeli kõnelevaid mehi. Minna lasta. Lauldi ju peaaegu ühesuguseid laule, lauldi neiust, kes koju ootama jäi ja lauldi kodust, kuhu tagasi igatsete. Kontrastid näivad kujunevat meie tänase kohtumise. Märksõnaks. Me oskame suurepärasest 11 laimata, mõnitada, kohtusse kaevata. Sellega peaksime paremini pääsema Guinessi rekordite raamatusse kui Tartu raadio, juubeli, tordi või anekdootide rääkimise vastse maailmarekordiga. Aga kas me oskame austust avaldada? Jansenist tegime teatrilaval suurema farsi Sõnumileht kätte kordemets kui Volmer oma filmis Leninist. Ometi on Jannsen laulupidudega rahva rahvuseks ühendamisel Igi austust vääriva teo teinud. Ja milleks üldse vastandamine? Kes parem oli kas Jakobson venepoolse või Jansen baltisakslastele kuuleka orientatsiooniga? Seitsme vapra pingeread on mõnele muidugi põnevad ja tähtsad aga kultuur ei saa mõõta nagu sport dissekundite sentimeetritega. Eestlaste vastandamise kalduvus on küll väikerahvakompleksidest vaevatud mõtlemisviis selle asemel, et ennast ühte oma rahva ja tema minevikuga mõelda ja laulda. Nii nagu kutsub meid reaalkooli poiss Veljo Tormis. Kui vastandamist mõttemalli järgi edasi minna võiks ju veel küsida, kes oli ikkagi Eesti seni parim aastate naine, kas Salme Reek või Marju Lauristin. Või tunda puhast rõõmu, et meil salme oli ja Marju on. Ja et me ka ise ei olegi nii igavalt üksluised kui kartulivaod kiviklibulisel Virumaal? Proy veenmas tahaksin siiski pikemalt kõnelda, sest tema fenomen meie rahvuslikus kontekstis alles loob ennast. Ja üsnagi mitmetaoliselt. Ma olen kuulnud sahinaid, et ennustajad juba teadvat. Linnapea saab järgmine Eesti president. Naispresidendid tulevat moodi. Küllap peetakse silmas Iirimaad. Ma ei tea, kuidas suhtub Ivi Een Ma ise feminismi kui nähtusesse meie juhuslikkugi läbimise kaudu, aga pikkade aastate jooksul julgen arvata, et ahistamist olgu eneseteostamisel, kultuurielus või nüüd ka poliitikasse linnajuhina see naine küll tundma Nad ei ole. Pigem on ta iseennast naisena targalt maksma pannud. Ja kas veel muidu Rahvusraamatukogu olekski? Küll võib mõni kehvem vennike mehike ennast ametialaselt ahistatuna tunda, et ei suutnud ehituse aegu raamatukogu direktrissi le vajalikke rahasid kuskile mujale ja endale kasulikumalt maha mehkeldada. Eks ole Ivi Eenmaa asjaajamise talenti ajakirjanikku kuti näppida püüdnud kuid seejuures hüüdja hääleks jäänud. Ivi Eenmaa purjetab aga oma elegantselt kübarate täis tuules. Ei sapi südames ega naisõiguslase juukse krunn kuklas. Ja Marju Lauristin paneb mehed paika. Eesti majandus ja poliitika vajab palju rohkem naiselikkust, see tähendab suuremat võimet mõelda enesest kaugemale. See tähendab suuremat hoolimist ja murelikkust, mida Eesti praegu väga vajab.