Tuul ei käi peale, ei käi, päris mõnus ilm praegu. Jalad natukene. Elate aadris kümnete lagede vahel. Kummik on muidugi see kõige õigem jalats. Oled sa tulemuseks? Kevadel kindlasti kevadel ja talvel ei aita. Vanasti pandi, vanasti pandi saabaste sisse veel seapõit ja et jalad ei hakkaks külmeta. Ma kuulatasin siin enne ainukesed hääled, mis on lumekukkumisest puhokstelt. See tundub praegu palju peal. Ja ma käisin siit. Lõuna poole paar nädalat tagasi oli ilus suusailm. Ema, tahtsin lumekirju natukene pildistada ja kuulata siin ka terve päeva jooksul, kas ma kuulsin mõne tihases jõutsumist ja ühte pasknääriterve päeva jooksul ja ma olin väljas terve valge aja? Sügav talv, nii nagu Tallinn peaks olema. Ja möödunud aastal sel ajal trummeldasid rähni juba. Aga noh, kes nüüd möödunud aastat mäletab? Minul on meelde jäänud, 11. veebruar, Viidumäel jalutasid maja päiksepoolsel küljel kärbsed maja palkidel, no tänavu on midagi muud muidugi. Vaata, kui esimene suur lumesadu oli, siis lapsed, niisugused lapsed, kes olid seal pisikesed, nad polnud lund veel näinudki, need olid vaimustuses. Mitmed mu tuttavad rääkisid, et et juhtuga nüüd, mis juhtub, aga vähemalt Mu lapsed on lume ära näinud. Püherdasid seal sees ja kiljusid ja pidasid lumesõda ja noh, lapsed nägid lund, see on nagu suur asi. Vaatame, siis tegid need viimased talved. Kus ei olnud lund, noh, rääkimata sellest, et see on üldiselt ebanormaalne ikka meie laiustes. Nii palju aastaid järjest ilma lumeta metall läbi ajada. Aga vaata, see jättis hinge nagu mingisuguse rahulolematuse tunde. Talve jale. Kas metsloomade ja lindude elus on lume lume väga tähtis osa ja tohutu suur osa ikka? Kõigepealt loomade elus näiteks jänes ei pea tänavu jooksma metsa all ringi nagu valgetes aluspükstes? Mulle alati meenutab, talvel, kui valgejänest näed, ega tema, meie laiustes ta muudab karva, eks ole, talvel on tal valge, kas ja kevadeks võtab jälle midagi tumedamat selga. Ja siis, kui sa jäneseajad metsa all talvel üles sihukene sünge, sume Elm ja, ja siis hämar ja tumemetsa alune jänes tõuseb, siis tuletab mulle veel pikas aluspesus meest, kes redutab viimse võimaluseni. Ta ei ole julgenud enne pimedat kuskile välja minna ja siis, kui üles kargab, siis silkab. Aga näiteks nendel aladel, kus lund ei ole jänes, ei muud, tugi talvel päris valgeks ja näiteks nirk ka lõunapoolsetel aladel, nirk on meil ju ka valge talvekarvaga samuti rabakana muutud talvel valge. Ja need lumeta talved on selles mõttes rabakanadele väga hukatusliku deta ju paistab, ta on nagu märklaud röövlindudele ja röövloomadele, ta paistab kaugelt silma. Oma valge sulestikuga ja rabakana läheb täiesti valgeks nirk siis, kui lund ei ole ja ikkagi ikkagi siis ega ta kolme aasta jooksul ei suuda muuta neid kohastamisi on, mis on tekkinud sadade tuhandete aastate jooksul parasvöötme looval päiksele lumi katab kinni toidule. Jänestel jänestel ja siis tehakse niimoodi, langetatakse haabasid, Nad saaksid haavakoort närida ja siis hakkavad jänesed käima. Sügiseste tormide aegu murdunud puude juures valgejänes metsajänes sõtkub sisse siis ega nendel ei ole ka mugav käia, jõulumees lumi on ikka raske, muutub muudab liikumise raskeks. Ja siis nad hakkavad käima nende mahalangenud puude juures koort, närimase tallavad sisse sügavad rajad, laamade rajad. Ja muidugi hakkab silma ju. Mis puutub nüüd liikumisse, praegu ei ole eriti soodus nendel, kes vajuvad läbi kooriku metskits näiteks koorik ei ole nii tugev, et ta kannaks peente tikk jalgade peal kõndivat metskitse. Ta vajub läbi. Eks see liikumine on tülikas, eriti kevadeti, kui kui tekib tugev toorik, siis ta ju lausa veristab ja hävitab neid loomi. Aga teisest küljest on jälle lumi kasukas, tead, et mets on talvel teelisele kasuka eest. Ta aitab ületalve elada niisugustel lindudel ja loomadel, kes lumes magavad. Põldpüüd näiteks Tedred. Ta tuleb lennul, paneb tiivad kokku, läheb mürtsti lumme, nii et teinekord, kui tedresalga peale saata, siis eemalt on näha juba augud lumes. Ja vahel, kui juhtub, et siis parajasti lume all magavad suuskadega lähed, mul on meeles siitsamast Aegviidust põhja poole rabade peal, ma kunagi käisin suuskadega ja ja siis kolm või neli neli metsist oli, hommikul tõusid lumest lendu sädelevat jää, nõelte pilv oli taga tõusva päikese valgel. Mul ei lähe see pilt kunagi meelest ära. Nendel on on sedavõrra kõrgem üldse loomadel, kes, kes lumes magavad, aga jälle vets, kits on niisugune loom, kes lume peal ei saa magada. Ta peab omal küljealuse puhtaks ka, kui ma enne, kui ta magama heidab. Põder on selles mõttes sitkem loom, et ta võib magada otse lumel ja põdrajälgisin võis näha kraavipervel. On küll jah, siksak on käinud siin maiustanud nende noorte tatrale, Kallas kaseoksi on seal, ma vaatasin ka ja siis siin tammeoksi on, tamme on kärpinud ja no seal kitsede töö küll rohkem sina kitsejäljed, kaaned ikka jalaga tuleb, siis veab niisugused olud endale järele. Praegu päris värskeid jälgi ei ole, sest iga natukese aja tagant on ikka lund natukene puistanud ja ja tavaliselt pärast suuri sadusid loovad, liikuda ei armasta. Sellepärast, et sa jätad ennast ikka kirjad lumele ja kes tahab, leiab su enda järel üles. Ja suurte tuiskudega näiteks paigal, ma tean, ma olen käinud pärast tuiskusid metsas. Mets on tühi, polegi jälgi. Jänesed ei liigu, ei, põdrad, ei kitsed. Põdrad peavad teinekord seal ühes metsakvartalis mõnes noorendikus mitu nädalat paika, kui neil seal süüa ei armasta, liikuda sel ajal, kui on. Tänavu ei ole see nüüd nii kriitiline siinkandis, ma ei tea, kuidas Alutagusel on Alutagusel vististi palju lund aga loomadel on oma kriitiline lume sügavus. Metskitse puhul on ta seal ütleme 30 sentimeetrit, üle selle muutub talle juba eluohtlikuks. Lumesügavus üldiselt määrab isegi loomade leviku piirid. Toitmisega jah, ta ei saa toetada, ei saa elada. Nüüd on kuulda väga vaikselt, väga kaugel sabatihaste hääli. Võib-olla tulevad ligemale. Need on niisugused väiksed pika sabaga sulgkerad sabatihased talvel salkadele seal metsa sees ikka ja talvel salkadena liiguvad ringi. Ei, see on. Tüüpiline põhjatihase hääldite tääde sootihane on väliselt niivõrd sarnane, et teda ei olegi võimalik alati eraldada põhjatehasest, aga temal on see kutsehüüd lühend ita, häda, häda, häda. Meie kohal meie juures on siin üks mänd männiokste peal. Nagu julge teine me pole lihtsalt olulised talle. Tal on tegemist toidu otsimisega praegu. Aprillis-märtsis nad hakkavad laulma. See on ilus aega, põhjatihane laulma hakkab. Aga praegu nad on noh, niivõrd ametis. Nad on praegu leivast ametis toidu otsimisega, et tal lihtsalt ei ole aega väga pingsalt kuulata, siis hakkab kõrvadel kohe. Kõik hakkab nagu kumisema ja siis kuradiga oksa praksumistel siin kaugel. Niisuguse metsa vaikusega, ma olen kogenud ka seda talvel on see eriti sügav vaikus, sellepärast et eriti siis, kui puud on lumes. Siis see summutab kõik ajad ja kõik, helid ja hääled seal. Niisugune helibarjäär. Talvel suuskadega metsa minna ja seda nagu tähele ei pane, aga kui sa kuulama jääd, suusasidet kohendama või midagi tegema siis vahel tunne, et äkki niisugust põhjatud Põhjatud vaikust või see on nagu surnud vaikus, kus selleks, et, et vaikust õieti tajuda, pead sa kuulma ikka mingit siitsatuste, mingit heli, mingit võsatust ja võrdluseks vaja Sõrdluseks ja see on see, mis äratab vaikuse ellu. Aga muidugi on kosutav, kui ta on vahelduseks. See vaikusevajadus on väga individuaalne, kindlasti. Aga mina tunnen tema järgi vahel kohutavat puudust. Ma olen kogenud isegi seda, et pärast pingelist kahenädalast tööperioodi linnas õiendamist käimist, tööde tegemist, me läksime ükskord laukasoo peale. See oli aprillikuu lõpupäevadel. Ühel õhtul. Tahtsime tedremängu filmida, teised jäid lõkke äärde hommikut ootama, ma läksin, oli kuuvalge öö. Läksin laukasoo peale ja siis ma järsku tundsin vaikust. Ja ma tundsin, kui süda läheb pahaks. No seal umbes nii nagu kiirliftis südamalt lööb, kõhedaks, nii see kukkumine sellest mürast ja pingelises askeldamisest raba üksindusse, vaikusse, metsa vaikusse, nii-öelda see kukkumine oli ka nii järsk, et, et süda reageeris sellele peaaegu nagu kumisema. Ja viin olenevad linnahelid ja, ja ma olen kogenud seda ka, et, et niisuguses vaikuses kui sa kuulatad siis hakkad kuulma neid hääli, mida sa kuulda tahad. Selle juurde me tuleme veel kevadel kunagi tagasi, kui öökullid hakkavad hõikama metsas. Ja kui me läheme neid metsa lindistama, nutma, siis me võime sellest rääkida, siis te võite ise ka proovida. Seda ma ütlen teile, mismoodi need hääled peavad olema, ma võin kihla vedada. Vaata neid kuulma. Ja see oli kõik kuulmise luul seal, illusioon sellest, te saate siis aru, kui, kui tegelikult kuulete seda häält, mida te olete kogu aeg oodanud.