Üks kiri läks tünnile Pärnust Tallinna terve tubli mehe iga aastaid tagasi. Pärnus 12. üheksandal 32 Lugupeetud härra kirjanik olles tundnud kauakestvat huvi teie ajaloolise suurromaani Mahtra sõja vastu ja leidis, et see võiks lavaliselt hästi mõjuda. Võtsin endale julguse valmistada mainitud dramatiseeringus. Püüdsin sellesse koondada olulisema osa teosest, andes võllamäe Pärna romaani ühiskondlik sotsiaalsel tagapõhjal. Lavategelaste arvates on mu töö rahuldavalt õnnestunud. Pöördun sellepärast teie poole palvega, et annaksite oma lahke loa mainitud dramatiseeringu ettekandmiseks. Milleks oleks võimalusi Pärnu töölisteatris, mille näitetrupiga mina kuulun. Lootes teie vastu tulelikkusele, millega osutaksitega suure teene meie teatripublikule jään kõigi austusega. Kaarel Ird rääma tänav 13. Kirja saajaks oli Hydro tilde tuntud-tunnustatud lugupeetud kirjanik, nimi ei ütelnud talle midagi. Kuid noormees räämast tollest vaeste, patuste alevist, nagu sa paika kirjanduses tuntakse, sadab talle veel teise kirja. Viiendal detsembril 32 Pärnus. Lugupeetud härra kirjanik. Nüüd lubage, et selgitan mõne sõnaga seisukohta, millest lähtusin dramatiseerimisel. Ma ei tahtnud teha teie teosest draamat alla, Iiessen vaid tahtsin kogu romaani piltide reana vaatajate silme ette tuua mõeldes sellega vabastada oma dramatiseeringut lavateoste suurimast ebavoorusest tegevuse liigsest ühele kohale ja ühele ajale kuhjumisest. Eeskuju selleks andsid Riia tailased teatris nähtud dramatiseeringus vigu jumalaema kirikust, Hašeki Švejkis ja nii edasi. Enese tutvustamiseks olen 23 aastane üksikvanemateta elukutselt maaler elanud olen Riias, Venemaal ja mitmes Eesti linnas. Praegu elan Pärnus. Siinses töölisteatris tegutsevad asjaarmastaja näitlejana kuraatorina. Tulevaseks elukutseks kavatsen valida näitleja. Inimene ei saa kohata iseennast nii nagu ta oli ja nii nagu ta on olla ühekorraga tänane ja eilne. See on vaid teoreetiliselt võimalik kirjandusega võttena ja antud juhul meie stuudios. Seltsimees Sild, mida te ütleksite unistustega maagile, kodanlikust perioodist? Mul on praegu isegi tagantjärgi kuri kahtlus, et see oli natukene nina tagasihoidlikkuse mängimine. Sest tegelikult ma juba sel ajal ju tegelesin Mahtra sõja lavastamise küsimusse käima dramatiseeri, seda ju selleks, et lavastada. Kõigepealt nii et küllap võib-olla ehk selle taga oli juba siis soov saada lavastajaks, aga seal küll, aga teisest küljest muidugi ka minul on nagu kõikidel, kes teatriga tegelemist teevad. Oli õikese lavale pääseme laval enesenäit, ütleme, see tahtmine lõike oli väga suur. Ja tegelikult vist see asi lõppes sellega, et Ma sain näitejuhiks sellepärast, et meil kuskil näitlejaks võetud Toomal teater Väidetud natukene vastu noh, veel ei olnud ja ma arvan küll. Aga siis väga pärast edasipidi juba läks, nõnda et kui ma hakkasin selle hädaga näitejuhiks teha teatrit, kus siseseks näitleja ollust lõpuks kujunes nii näitejuhiks ainult nüüd on juba mul ainult see kohustus olla näitejuht. Ise ma oleksin praegu veel hea meelega rohkem näitleja. Need otsustav oli siin ilmselt 40. aasta teie suhtes. Vanemuise peanäitejuht, õigemini võib-olla juba 37 39 töölist ja eriti just viimane tööliste periood, kus me juba kus mul öelda tuli asuda näitejuhi kohale, peanäitejuhi kohale või kunstilise juhi kohale. Ja edasi juba 40. aastal, siis läks juba nii, nagu siiamaani on läinud. Eesti Nõukogude teadsi esimese hooaja sügis oli sündmuste kavatsuste ja ettevõtmiste rohke. Ajakirja Maret reporter otsis üles Vanemuise peanäitejuhi. Pole aega pole aega, hüüab Hirdiva eemalt. Töö teatris proovid juba käivad ja peale selle on mul muidki ülesandeid, olen nagu masin auru all magan ja sööngi mitte oma isikliku maitse kohaselt, vaid ratsionaalselt arvestades, nagu masin võtab süsija õli. Te räägite üle koormatusest, Raide paistab, olete õnnelik. Ja kuidas siis teisiti õnnelik olla, kui mitte töötades? Huvitav teada, kuivõrd muutub teostunud poliitilise murrangu tõttu meie teater täispöördes ilutsemise asemel võitlus lääne asemel ida primadonna asemel vabriku tüdruk kui stiliseeritud öelda ja aktiivsust ja revolutsioonilist löögijõudu on nüüd tarvis igal rindel ka laval? Jah, kunst. Kunst suure tähega. Kunstipärast ei maksa hädaldada. Revolutsioon tänaval on elu tänav, laval on kunst kas või suure tähega. Ird kuulub nende inimeste hulka, kes olid selleks ajaks oma mõtted lõpuni mõtelnud. Täname ettevõtmises veendunud, siis kindel. Ja teil on olnud ikka tõttamist, lutamist, käed, peod, töö küljes kinni kui dioodi mõtted kunstist Pole enam päris samad kui aastakümnete eest. Peamine kunstis on saanud tema jaoks teise tähenduse. Gravuune löödi valmis, hirmud on asendunud mõtliku ikka rohkem teada tahta. Hirdiga. Tema otsingud pole lusti täis tormijooksud ja vallutamised haigis endaga vaidlema inimese kohale jõudmised. Otsingud muutuvad uurimusteks inimesest. Sellest, missugune on, missugune võiks olla, missugune sõna me tahaksime, et oleks inimene. Kogu tähelepanu koondub inimesele tänasele, otse meie kõrval meie keskel sellele, millest alati räägi, kuid mis ikkagi on inimeses eneses? Uue inimese suurim jõud seisab selles, et ta oskab isiklikud huvid ja õnne ühendada ühiskondlike huvide ja õnnega. See on inimene, kes enesestki oma tööst lugu pidades oskab lugu pidada ka teisest inimesest ja tema tööst. Niisugune inimene ei sünni iseenesest ega üleöö eriti tingimustes, kus ümbritsevas maailmas on veel suured jõud, kes kõigidki püüavad takistada uue kommunismiajastu inimese sündi. See inimene kujuneb järk-järgult. Selles protsessis on kindlasti vaja ületada palju raskusi, on kõrvalekaldumisi, liialdusi, väärarengunähtusi. See oli kirjutatud 1961. Mida te ütleksite praegu? Ma. Ma arvan, et ma olen ikka selles küsimuses samal seisukohal. Kui aga ma peaksin tõmbama paralleeli ise 40. aasta siin loetud sitaali ja 61. aasta vahel siis ma arvan, et see on mõlemad on omal ajal paikapidavad. 40. aasta oli ju revolutsiooni aasta revolutsiooni tegemine, see on alati rõõmus asi. Minu arvates on kui me hakkaksime vaatama Maailma parimaid teoseid, mis on kirjutatud revolutsioonist, sest need on ju kõik sügavalt rõõmsalt teosed sest revolutsiooni tehtakse täis usku, lootust, sõbeda, optimistlik ettevõte. Ja eriti veel, kui see revolutsioon noh, nii-öelda veretult ja nagu ta 40. aastal Eestis läks. Aga siis, kui revolutsioon on läbi kui on pandud mõelda Siis algab ju selle nende unistuste realiseerimine ja unistuste realiseerimine on alati märksa raskem kujulist. Ja siis algab ennast ülesehituse töö argipäeva mured. Sest ega niisuguse revolutsioonile sooga võib küll suurepäraselt vana ära koristada, aga ehitamine ei aita ainult hoogu, seal on vaja matemaatikat, seal on vaja oskust seal vaja teadmisi, vaja hoolt, seal on vaja visadust, seal on vaja musta tööd ka teha, seal on vaja muuseas ka niisugust tööd teha, mis ei ole sugugi meeldiv vaid mida peab tegema keegi ja mingisugune osa inimesi. Vaat mina ei tea, et maailmas oleks olnud ühtegi rahvast, kes oleks pidanud muret Dust argipäevases elus vooruseks. Muretus on pidupäevade sobiv pärast seda, kui midagi suurt on korda saatnud. Aga muidu muretu inimene, see on ju halb epiteete. Muretu inimene on pealiskaudne, muretu inimene ei mõtle homse päeva peale ja ma arvan, et sellepärast peabki tänapäeval no meie maal kah rääkima mitte ainult rõõmudest-muredest. Ja võtame kasvõi konkreetselt ma praegu näiteks tõsiselt tegeleme meie rahvamajanduse juhtimise organiseerimise ümberkorraldamisega, seal on üks tõsine protsess, sellepärast et me tahame saada paremad toodangud, rohkemat toodangut ja see nõuab nähtavasti teistsuguseid töö organiseerimise vorm. Ja seda ei tee mitte ainult Ura karjudes, USA saab ikka teha nii tõsiselt, mõtled. Paistab, et teist räägib väga selline, nägi kriitika muretult inimeste vastu. Kuid kas on ka niisuguseid inimesi, keda te saaksite eeskujuks seada lava kaudu ja kuidas te neid kujusid näete ja need lahendada laval? Ma arvan, et inimestel on vaja kahte. Inimestel on vaja muret, inimestes on vaja lootust. Sest kui me ainult muretseda Ennast toidame, siis väsime selle juurde ära. Me peame see lootuse ja mure dialektika, nähtavasti kõikide inimeste puhul väga vajalik. Sest kui tekib lootusetus muredehunniku all, siis on ka kõik läbi. Repertuaaris pean väga iseloomulikuks ja omal kohal niisugust väga optimistliku rõõmust meelsust täis revolutsioonilist optimismi ja rõõmuetendust nagu Kuuba, minu arm ja mul on väga hea meel, et meil õnnestus teda nii lavastajatööd on täismajadele kogu aeg läinud ja teisest küljest ma pean ta tarvilikuks. Neid näidendid meie repertuaaris, no kasvõi näiteks Steini leske kus autor nii tõsiselt vastutustundega. Ma arvan, et vastutustundlik on alati murega kaasnev mure kaasneb alati vastutustundega kus ta mõtleb paljude nende probleemide üle meie elus, mis tänapäeval on aktuaalsed. Mulle tundub, et need mõlemad peavad olema. Aga teie enda töödes, kas teil ei ole niukseid kujusid, kellega te olete meelsasti koos töötanud need lahendatud laval. Usk niisuguse elu lakkamas niisuguses arengus lihtsalt elamise Rõõm isegi võiks öelda mulle väga südamelähedane ja vägal omanon jonni kuju jällegi tema tohutu usk inimeses. See on selles mõttes on mul viimasel ajal olnud kaks viimastel aastatel kaks niisugust lavastust, mis omamoodi. Mõlemad tegelevad nende küsimustega, mis meid praegu huvitab. Ja mis, mis mu arvates selles 61. aasta jutus ka öeldud on? See on ühelt poolt jonn oma tohutu usuga inimesesse ja teised Poolt Coriolaanus oma absoluutse niisuguse põlgusega. Rahvas. Minule Smuuli juures meeldib kõige rohkem tema tohutu usk inimeses seovski inimeses on kõikides tema teostus ja tema tohutu armastus inimese vastu. Muuril ei ole inimene mitte huvitav. Mina küll ei tea, aga mul on kuri tunne. Smuul ei ole vist iialgi oma elus astunud sammu üle närvihaigla läve, et seal vaadata inimest. Ma arvan, et ta ei saa seda vaadata. Seepärast, et seal peab olema tohutu külm sõda, kes võiks seda vaadata. Seal ei ole kunstnikul minu arvates midagi näha. Aga Smuul armastab inimest ja inimesearmastus ostjale üle kandnud kui õnnis ja see meeldib pulga jonni juures. Skeemiannal kõige optimistlikum kõigi inimarmastava teos üldse, mida võimalik kariks praegusel ajal kirjutada. Ma võrdleksin teda niisugusena optimistliku elurõõmsateosega nagu Kulabranioon. Minu arvates on see selles õnnis ühendatud omamoodi Colo Breniooni niisugune suur elu ja inimarmastus. Ja teisest küljest Jegor puud, soovi niisugune. Mis te arvate, lipukapten, kas meeskond jookseb maha? Mis nõukogude annate, lipukapten, kui nad ära lähevad, on mul lipp pooles vardas. No teie lehe ära, nad jooksevad maha, põgenevad seal on vaks vahet, mis nõude allatu, mitte kellelegi palka välja maksta. Kui raha anda, siis ainult pea teie jagu, üks. Lasta pootsmanil asjad ära võtta ja luku taha panna. Ma arvan, värvikambrisse madrus, kui ta faele on, hoiab oma pesust ja pükste päris hammastega kinni. Kaks topeltvalve kalm. Luba Tallinna ainult ühekaupa ja mitte ühtegi meest, enne kui täised tagasi on. Neil on mingisugune Messaiate kambavaim, nad hoiavad kokku ja ükshaaval jooksu. Neli. Need laeva soolejad on siis nagu pantvangid või kuidas? Ja täiesti õige kapten pantvangid ja see oli Nell lubade neile talk välja maksta siis, kui Lairlossitud on. Kui laev lossitud on lubada siis, kui laev laaditud on. Kui laev laaditud, on viijad välja Raigile ja Raidil võtta peale prooviandja vesi. Niikaua kui provi ante ei võeta, ei usu keegi laeva väljasõiduvees Raivil talve päästepaatide juurde kuus. Aga lõpuks on Saltuses polid sai ja kui keegi maha jookseb mutta kohustatud selle kaabaka üles otsima. Saise Zaitse. Siis veider on nad mul peos. Hoian neid kaelapidi kinni nagu hanepoegi. Ma kasutan neid nagu soldat naisk. Kaheksa. Nadolid minuga näljas janus. Homme annan sõna, ülehomme võtan tagasi oma sõna, ise andsin ise, võtan tagasi, nõmme lipuga. Kapten, mul on kogu operatsioon viimase leedi nii läbi mõeldud. Ja andsin ise, võtan tagasi. Kapteni sõna maksab siis vähem kui kanasõnnik, millega nolgid habeme kasvama panevad. Pask hoorapoeg. Ja neil on õigus, on neil õigus. Juriidiliselt mereõiguse seisukohalt ei ole. Kus tähendab merre õiguse seisukoha pealt võib kapten valetada. Mis õigus on, mis vale selja taga seisab. Mis õigussioon, mis võtab minult õiguse inimestele silma vaadata? Müü maha ainult üks pisike asi, pisike, kuid sinepiiva müüb maha oma au. Aga seda ma ei saa. Carlo laenusson minu jaoks risti vastand nähe. Jennyle. Ja minu jaoks on kallaelused kõige suurem viga selles, et ta vihkab rahvast. See on üks väga suur ja keeruline küsimus. Mina olen kaugel nendest, kes ütlevad, et rahval on alati õigus, me teame ajaloo käigus, rahvad on eksinud, on suured rahvad, eks suured rahvad, targad rahvad, eksinud. Siis kui see üksainukene tark, kui teda kuskil olemas on, ühel päeval ütleb, et ma teen lõpu kõikidele rumalatele siis ta teeb lõpu kogu inimkonnale, inimene üksi ilma rahvad ei ole mitte midagi, olgu ta nii geniaalne kuitahes Dancol olemusele. Ool lahked, aga mõistmatut patriitsid. Auväärt, kuid ettevaatamatuks senat. Kuis võis juhtuda, et hulgused, kes rahwarr rändsuu hääletoruks said, te otsused, nüüd peab tammiga kõik sohu juhtisid. Kui neil on võimu, jätke ohtlik, leebus. On teil tarkust, jätke narrus, Pole siis istugu nad patjadel kõrval, sest paistab, et niiviisi vahetate kohad, sest kui teie saated leebsiks, eks nemad saa siis elatiks. Mis imet siis, kui selles segapudrus, kus nende maik on kangem, valivad nad võimu just sellise, mis heidab näkku. Peab lihtlabast, peab nõukogule, kel võrdset, ei olnud, Kreekas kes ka ei andnud nõu, et jagataks laost vilja tasuta, nagu vahel on tehtud Kreekas. See kuigi rahva võimsel oli suurem, vaid toitis sõnakuulmatus ja riigis sõi naka. Ja nüüd ma põhjendused esitan, mis on rohkem väärt, kui kõik teie hääled on. Eks teattlebeid, et vili polnud palk, sest nad ei teeninud sõda. Sõja ajal, kui riigis südagi sai tunda hoope, need väravate eest ei lahkunud see teene, prii leiba pole väärt neile tumus, paid mässuks, vastuhakuks, Jakus ei, tunnistasin nende kasuks. Häired, mis tihti senatile saadetud lik tuulest võetud, andsid vaevalt põhjust nii heldeks kingiks. Nuh. Ja nüüd, mil moel peaks seedima see 1000 kordne vats senati armu? Kõik nende teod just selgelt näitavad. Uudsime, sest ma ei taha rohkem kartma hakates, need täitsid meie nõudmise. Vaat nii, alandame omas seisust kuni peavy. Pööbel Me hooldab arguseks, rebib senati lukuteest, kes sisse toob meid kotkaid nokkima. See kaksikvõim, kus üks pool põhjusega põlgab teist ja teine vaatab ülbelt ülalt alla, kus au ja tarkus peavad ootama, kas lausub jah või ei, jokk rahvahulk viib vältimatult laostamisele hukule. Kui teel on tõkkeid, ees ta sihile ei vii. Seepärast palun teid, rebige sellel rahvahulgal palju alaline keel välja. Teda noolida ei saaks seda vaidlust, mis aga tyhi jaoks on surmav mürk. Mis rahval on neist kiilaspäist ribunest just nende mõjul lakkab kuulamas ta ülimadki võimu mässu ajal, kui seadust määras häda ja mitte õigus, said need mehed ametisse. Aeg on teine. Nüüd ütelge, las põlgus peale jääb jal kämparvu nende võim. Kuidas kujutada kaasaega tema inimesi, see on olnud dieedile mureks mõtlemiseks läbi kõikide hooaegade. See on olnud tegija, mõtlemine, muretsemine otsimine. Selleks, et viia tasakaaluteadust inimese tundmisest, nagu nimetab, teadsid inglane solivigi tehnikateaduste arenguga või nagu yld ütleb, mida kõrgemale kosmosesse tõusevad meie kosmoselaevad, seda sügavamale. Peaks tungima inimesesse kunst, teater. Sellest tasakaalust jääb pidevalt puudu. Hilton lavastanud ligemale 100 lavastust, Bean'i balleti saadi peaaegu kõikides teistes saalides. Kuid neid lavastusi, mille puhul ird on sõna võtnud, oma mõtteid avaldanud, on vähemalt kaks korda. Nii palju ta vaidleb, otsib, pole rahul. Nõuab teistelt eneselt ikka jäika valulapseks. Jaga tüli lapseks on tihtipeale algupärane looming. Elu kujutamine kunstis. 1946. Vanemuisel on olnud kolm kõrge tunnustuse osaliseks saanud sõnalavastust. Kosja kaseid, väike kodanlased ja elutsitadellis. Teatriülesanne on maksimaalselt välja tuua autori mõte. Seda saab aga teha ainult siis, kui selline teoses üldse on olemas. Parimad saavutused on saadud teostega, millede autorid olnud suured kirjanikud. Teatril on halbadest näidenditest isu täis. Aga kui neid edasi kirjutatakse, siis tuleb neid paratamatult ka edasi mängida. 1952. Meil teatrites on tekkinud teatav kallak paraadlikkusele. Kunstnik peab kõigepealt vaatama elu nii, nagu ta on. Ja marksism aitab meil elu komplitseeritud lähetes teha õigeid hinnanguid ja mõista, mispärast see nii on. 1954. Selle algupärase täitekirjandusega on üks ilmatuma häda sellel lihtsal põhjusel et teda on hirmus vähe. Ilma algupärase näitekirjandus, et ta ei saa eksisteerida teater. Sest ilma rahvuslikku dramaturgiat ta ei saa areneda ühegi rahvuse rahvuslik teatrikunst. Kas te olete ankur variandi suhtes ka täna samal arvamisel? No ega jah, ega. Seda oli arvata, päris esialgupärand on mina arvan isegi nõnda. Vot selle rahvuslikkuse küsimusega kunstis on minu arvates nii, see ei ole mitte üks väljamõtlemise asi. See ei ole mitte üks niisugune noh moeasi, vaid rahvuslik kunstis kuulub kunstniku individuaalsus ja tema loomingu kordumatuse üheks kaasosaks tundmatuks kaasosaks. Kui kunstnik on ise, siis on ta ta rahvuslik, nii, mina arvan ise küsimus seisneb selles, kui me lähme klassika juurde, seal on tarvis veel kindlasti tunda oma rahva kultuuripärandit väga kaugele ulatuda. Tunda neid seaduspärasusi, mida kauduse kultuurköndis tunda, seda ajaloolist konkreetsust, mis kultuuri arengut mõjutas. Kõiki neid seoseid, mille kaudu tema kujunes, mis temal oli see on teatava osa niisugusest, noh see kuulus, maadlesin Stanislavski juurde selle osa juurde, mis ta ütleb, et teadvuse tööks teadvuse kaudu alateadvuse juures, aga et see rahvuslik vormilt välja tuleks. Tulemus, aga see on minu arvates loomingu loomingu alateadlikku protsessi juures juba iseenesest tuleb. Ma puudutasin, küsimus sellepärast et viimastel seminaridel, mis meie majas läbi viidi, kerkis see väga nii teravalt ülesse. Ja ühtlasi nii seminari inimesed seda märkasid. Ja kui väga paljud kriipsutasite allusena meie juures selle rahvuslikkuse teda rahva rahvusliku vormisene trükiks, rahvusliku vormi küsimus rahvusliku vormi niisugusse sundimatult iseendastmõistetava ütlus, mis on omane siin, ma arvan, et väga palju on kaasa aidanud see Töö klassika juures. Ma pean selles mõttes üheks niisuguseks huvitavamaks vastuseks meil õhku selle kohta on muuseas ka ju räägitud Leningradi üks tuntumaid teatril, venelased, sümbol kirjutab sellest ju väga pikalt, kohe nii. Sest see on tänapäeval väga huvitav, mis pärast paljud arvavad, et on tekkinud niisugune tendents, et kaasaegse vormiga kaob nagu rahvuslik ära ja arvavad mõned, et see on paratamatu ja see kuulub nagu sinna juure. Nüüd nagu näib, räägitakse, olevat Vanemuisel õnnestunud siiski tõestada, et kaasaegne vormi tähendab oskusliku surm. Teatrikunsti seda näiteks muusikas ei täheldatud. Teame juba ammu ja kirjanduse tähenda asjatada teatri täheda, kui see vorm kasvab välja ikkagi asja sisus, nagu vorm alati peab kasvama, et ei ole kuskilt võõrsilt laenatud võtteid, mille mehaaniliselt üle kantakse, siis meie oma teatrikultuur Tahaksin meenutada teie ütlemise seminaril, mis oli väga taba tüdrobot. Mainisite, et olla rahvuslik, see tähendab olla, olla ise. Jah, see ongi nõnda olla rahvusesse, tähendab olla ise olla kunstnik peabki olema ise, sest selle kaudu tulebki tema kunsti kordumatus kõigepealt välja kunsti. Kordumatu, ei ole veel kunsti, ei ole üldse välja veeldav kunston välja vaevelda või ma ei oska, kuidas kunst sünnib, nii nagu sünnib inimunikaalset yhekordsest. Täna sildi kõrval, kelle lavastuses on alati tunda kindlat ideerist selgroogu, oleks nagu veel teine ir. Lustihimuline fantaasia, praaginad, huumor särtsu täis. Kes ikka ikka ütleb, aga kui teeks nii ja veni ja hoopis teisiti ja nii mõnigi veelgi sõna pudeneb sekka seinud lavastaja, kelle juured ulatuvad tagasi kosja kaskedesse käivad läbi kosjapiinade punga. Mardi jõuavad rätsep õhuni. See hird, kes vaatab täna sõbraliku pilguga tagasi minevikule, ammustele, lavastustele, kus asja eest häda põimub läbi naiivsusega, kus nii mõndagi tundub lapsepõlve ilusana selja taha jäänuna ja asendamatuna. Rätsep õhk on selles mõttes ainulaadne. Põllulill. Milline tagasihoidlikku ilu ei suuda varjata kultiveeritud aia lopsakad õied. Olustikuline ja poeetiline lüüriline põimuvad siin lavastaja tahtel omapäraseks tervikuks. Kas need sinised karrahad on nöödon näljahädaliste võiduloosid? Kauple saks müüge mulle üks ära. Müüge ära, missugused, ma pean ära müüma, kas ma tean nihukese peale võit langeb. Andke peale üks ära, las rätsep saab karikaks, ehk leiab pime kana, tera. Ilusaid siniseid, teised küll nägu viie rubla, alised rahad, kas teil ei ole loosi? Ei ole meil kellelgi. Lubage, preili, ma kingin teile ühe loosi. Ma tähendab number üles seeria 343, number 30, kaks-kolmsada 43 32. Kui võit tuleb, siis on teie õnn täie võite küllalt kaupmeheprouaks saada, palun. Ei, tänan. Mina ei taha. Isa võib mulle ise osta, kui ma tahan lubalke. Tänan, ei, mina ei võta. Ja mina kingin loosi edasi rätsepmeistrile. Tema tahab loos, aitäh, aitäh. Lubage, preili, ma kinkisin loosid teile mikker Rätseppale, kui teie teda ei taha, siis palun Malloosi tagasi. Ehk igaüks, mis te tahate. Armas peremees, Ma imestan ainult selle suure sõpruse üle selle rätsepa vahelt jumala. Sõprust loori. Ats ütleb, nagu õnneloos käeliselt kahe käe läbi tingitud, kui seal on, ei ole, see ei ole õigusti. Kui nüüd moni Dohatule veis mats, puhu sarve rubla kuus ja peremehele siis tõukame ka söögipauna ette või nii nagu vana Toomas popup popup. Brasrald ei tule üks, kaks, kolm. Eldon dialetik, kes jälgib kunsti arengut pidevas vastuolude ületamises üksiknähtuste omavahelises seoses nii ajalises kui ka ruumilises mõttes. 1960. Meie elu areneb lakkamatult seejuures viimastel aastatel eriti kiiresti ja pidevalt peab arenema ka iga teatri oma nägu. Tema jooned peavad muutuma üha selgemaks, üha tugevamaks, üha oma ilmelisematus. 1962. Sotsialistliku realismi kunstis on julgenovaatorlus elu kunstilisel kujutamisel ühendatud maailma kultuuri, kõigi progressiivsete traditsioonide ärakasutamisega ja edasiarendamisega. Ja kui meie tänapäeval tahan ehitada uut ja paremat autot kui seni siis peame tundma kõike, mis seni on sel alal tehtud peale tundma maailma kultuuri, kõiki sellealaseid saavutusi. Kui me neid ei tunne siis ei ehitanud midagi paremat kui mootoriga voorimehe troska. Nii on ka teatrikunstis. Peab tundma kõike, mis juba maailmas on saavutatud. Aitäh praegu on 1967. Teesisime siiralt, on selja taga paljud teatrisõidud tööde mõtelnud, vaielnud ja isendile selgeks püüdnud teha. Itaalia La Scala ja Berliini koomilise ooperi arengusuundi. On teil praegu kergem lavastada kui siis kui ta algasite. Kui teie vaatamiste raadius oli palju väiksem. Kergem, raskem on sellepärast, et ja siis, kui ma algasin, siis ma olin enesega palju rohkem rahul. Ma imetlesin ise iga oma asja. Vähemalt. Ma arvan, et sõnad kõik veel lõpetamata, mõrts, kõigide tuleks veel midagi teha, kõik, kõik tahaks veel veel edasi. Parem kodus paigal istuda, kodus paigal istuda on mugavam. Ja teiseks, nende reiside tulemusel on tekkinud tohutult palju niisugusi, uusimad, et need reisid on pakkunud. Võib-olla isegi on tõstnud ühes või teises üksikkomponendist kõrgemale senised kriteeriumid. Ma ei ütleks, et ma oleksin nendelt reisidelt tervikuna leidnud teated, mis oleks oma mõjujõuga üllatanud esimese kohtumise Moskva kunstiteatriga. Esimese kohtumise mahlaid, teatri esimese kohtumise vahtankovi teatril isegi esimest kohtumist detailse teatriga peasinud kuradi täna juba tsiteeritud. Aga nad on jällegi, aga üksikutes üksikutes küsimustes on seal tohutuid niisugusi üllatavaid saavutusi, näiteks kas linlaste kajakaedendus oma lõpmatu nisus lihtsusensioloogilisuses oli ta ometi nii. Nii, nii lõpmata shehhaanlikkeani, nii iseendastmõistetav, kalt kaasaegne, ilma mingisuguse välja mõtlemiseta välja piinlemiseta. Muud mitte midagi. Ja eks ta läheb ja üldse raskemaks kõikidel aladel, näiteks tormise viimased ooperid, luigelendu on märksa raskem teha, kui oli esimesi eesti romantilises ooperis mis ilmusid kohe peale sõja aastatel, tasuleegid Tormide rand ja nii edasi. Ta oli traditsioonilise, mõtlesin, oli kergem juure minna. Aga juba raudne kodu ja luigelend. Nad on uued, oma muusikaliselt helikeelelt, oma muusikaliselt kujundite süsteemi ja paratamatult tekitab ka uued ülesanded teatril. Hirss pole mitte üksnes Deleti ilma asjade seletamises aitan dialetiline Kaise vastuoluline, rahulolematu, rahutu. Ja nii ei anna ta teistelegi, rahu, ta meeldib ja ei meeldi, kisub endaga kaasa või soetab vihamehi keskmine keskeltläbi keskmist viisi kompromissi ja kompramistliku. Ta lahendab kõik probleemid ja suhtumised ei ja, ja puuduste vahel. Nii ka kunsti osas. Ta ei vihka midagi hullemini maailmas kui halba kunsti, kunsti, käsitööd ja kunsti võhiklust. Ja talle pole midagi nii südamelähedast. Nii ilu täitvad kui teater. Hea tõeline kunst. Armastada tähendab nõudlik olla. Need on töötalt rehti sõnad. Kuid nad võiksid sama hästi olla jõgi, sõnad. Sest ta teostab neid iga päev iga tund. Nõudlik olla tähendab Ildi jaoks eelkõige tööd teha hullumoodi järele jätmata rahuli jäämata. Ja kogu see töö esimesest lugemise proovist kuni viimase etenduseni on Irdi ja tema inimeste jaoks looming. Kunst on töö, töö ja veel kord töö. Ja pole õigused sellest häbeneda rääkida, et ta on tööanne, on loodusvara. Ja ühiskonnal on õigus nõuda, et inimene, kellele see loodusvara on antud, sellega heaperemehelikult ümber käiks. Kuid kunstnikule tähendab andega heaperemehelikult ümberkäimine lakkamatut, tööd endaga.