Tihtipeale, kui meil tuleb istuda koosolekul oleneb pahased sõnavõtjate peale. Üks uinutab oma igavalt ühetoonilise kõnevooluga, teine kurdistab paisutatud ja võltsi paatosega. Miks ta nii räägib? Kellele seda vaja on ja keda see huvitab? Kuidas aga rääkida nii, et sinu mõtte hakaks huvitama ka teisi. Vahetame täna mõtteid kõneoskusest. Kõigepealt kuulame pedagoog Mai Linnamäe arvamusi. Valitseda elavat sõna, olla võimeline selle sõna abil kaitsma oma seltsimehe ja enda õigust olla võimeline Pirgutama ja veenma kaasa kiskuma, arvustama, mõjuma õpetavalt, julgustavalt, rahustavalt või hoiatavalt kelle elu tarvetesse ei kuuluks. Selline võime kellel meie hulgas tänapäevases ühiskondlikus elukorralduses ei tuleks tarvet esitada kaaskodanikele oma soove, veendumusi või arvamusi lühemas või pikemas kõnes. Sa ei suuda ju kõrvale jääda, kui komsomolikoosolek arutleb huvitavat probleemi. Sa ei tohigi vaikida, kui küsimuses on töökaaslase saatus. Sa lihtsalt pead kaasa rääkima, pead jagama seltsimeestega oma mõtteid. Aga võib-olla palutakse nimelt sind millestki jutustada. Ja siis antaksegi sulle sõna. Kas sa mõistad, mida see õieti tähendab? Taipad sa, et nüüd anti sinu meelevalda kogu kuulajaskond. Et nüüd oleneb ainult sinust, kas suudad kuulajaid oma tõekspidamistes veenda, kas suudad seltsimehi vaimustada ja kaasa viia või sunnid neid igatsusega ootama sinu etteaste lõppu. Kuidas sa esined, noor sõber? Sõna on nagu varblane lendab suust ja kätte enam ei saa, ütleb vanasõna. Ja teine hoiatab, mõtlemata rääkima on kui sihtimata püssi laskma. Vanarahva tarkusi, nagu näed, õpetab sõnu kaaluma, kulla kaaluga kassaga alati kaalutakse. Kui meenutame koosolekuid, pidusid, aktusi, millest meil on tulnud osa võtta, meenuvad kahjuks ka mitmed sellised esinejad, kes kõnelesid palju pikalt ja laialt kuid kes ometi ei öelnud mitte kui midagi vähemalt säärast, mis meid oleks kuidagi köitnud. Kuulsime ainult sõnu, sisutut, lobisemist, kulunud fraase, helisevaid sõnakõlks või kõmiseval paatost. On paraku neid, kes kõnelevad kõnelemise enda pärast ega sea endale kunagi küsimust. Kas mul on üldse öelda midagi sellist, mis vääriks kuulamist teiste poolt. Selle kõrval märkame aga alati, et siis kui kõnelejal on öelda midagi inimlikult läbi tuntud midagi, mis kaua on vaevanud tema südant, liigutanud tema meeli, otsinud teed väljapääsuks, nii et on tulnud tarve seda avaldada. Et alati leiab selline esineja tähelepanelik kuulajaid. On ju meie sõnavõtu pea eesmärgiks avaldada võimalikult mõjuvaid mõtteid ja tundeid. Kõnelejal olgu öelda midagi sellist, mis on tema oma. Hea sõnavõtu näitena kuuleme linti meie arhiivist. Saates Nõukogude Liidu rahvakunstnikust Kaarel karmist on säilinud nüüd meie hulgast lahkunud näitleja need talutsu hääl. Juhime tähelepanu kõne väljendusrikkusele. Kraavikaevaja südamevaluni ehk lahtimõtestatult 1925.-st aastast 1956. aastani. Tõepoolest 30 aastat. Kui nüüd tagasi mõtlen sellele pikale aastate reale sisse heidutabki väsi Neile 30-le aastale pole küll kunagi nagu aega mõeldagi olnud. Ja tõesti, nagu jääks arusaamatuks, kuhu need aastad kadusid ja millal. Nagu möödunud nädalal alles on meelisse sügiseni ja vihmane päev aastal 1925 mil meid 10 ümber Nende 10 seas Kaarel Karm, Ants Eskola ja mina Estonia teatri draamarühma vastu võeti. Mäletan hästi, kui meie Estonia väikeses jalutusruumis ennem katseid omakorda ootasime ja siis läbi kitsa pimeda ja keerdtreppi ükshaaval lavale astusime, salmi ütlema. Ja siis pisiosad kas lebad põrandal ja mängib kitarri ehk toot kandikul krahvidele süüa, juua, teatad, et madaam see ja see saabus kuni jällegi ühel päeval ajavahemiku järel, et tuleb su juurde range ja tõsine näitejuht, kritiseerib ja manitseb sind tükk aega, räägib su halvasti mängitud osadest ja ennustab sulle suurt tulevikku, sunnib sind hirmsasti tööd tegema ja annab sulle lõpuks väikese osa, kinnitades, et see on tükkis kõige tähtsam ja väga vastutusrikas. Osa värske võttes kaob hetkeks sul süda sees ning kogu maailma mure ja raskus, nagu taevalaotuse äär laseb su õlgadel. Ja siis see algab päev päeva järeleproov ja proov, esietendus ja uus näidend jälle proov. Aastatega aina lendavad. Kui paljud meie teatrikülastajatest mäletavad veel karmi esimest sangarit Imati julgetnikuliast kraavikaevaja milliseid kingitusena kroonisid küll lillekimbud, küll piparkoogisüdamed, kuid ega tal polnudki palju aega mõelda lillekimpude-le. Uued ülesannet vaheldusid järgmistega keerukamate ja vastutus rikkamatega. Kuni Ühel päeval seisis ta publiku ees juba Hamletina hotellona. Jah, see suur hulk karmi poolt loodud kangelasi konnad, siis mundrimehed või muidu mõõgakandjad, kui neid kõiki saaks seada juubilari ette ritta. Kui sulle antakse esinemiseks sõna sea oma sõnavõtt korda nii sisu kui ka vormi poolest riieta oma väärtuslikud mõtted kalaitmatusse, keelelisse kesta. Sa vajad selleks palju sõnu, palju korrektseid, adekvaatseid ilmekaid, sõnu, kuigi sa arvad tundvat oma emakeelt. Kuigi sa ütled, ent teda armastavadki on sõnavara vaesus. Algaja kõneleja suurimaks komistuskiviks. Esitame nüüd näite ühest sõnavõtust kutsekoolide kokkutulekul. Tööõppegrupis muutus sisukaks ja täisvereliseks tegevust jätkus kõigile. Enam ei jäänud meie rahul sellega, et mõtlesime üle teistelt õppe gruppidelt seda, mis oli neil head. Hakkasime ise tegema ettepanekuid ja uuendusi ning tõstsime neid üles õpilasorganisatsioonide ees ja õpilaste üldkoosolekutel. Meest hakati kõnelema kui õppegrupist, kellel on oma initsiatiiv. Meie aga leidsime, et oli lihtsalt vajalik seda, seda või teist teha kooli hüvanguks. Ja lähtusime oma ettepanekut tehes sellest seisukohast. Kas sõnavõtt jõudis teieni? Kui ei, siis miks? Püüame vastuse anda Mihhail Kalinini sõnadega kõnest, mille ta pidas Moskva Baumani rajooni keskkoolilõpetajate kokkutulekul. Ütlen teile otsekoheselt, teil oli palju ilusaid sõnu, kuid hinge polnud neist tunda. Püüate seda seesmist elamust, mis teil tõepoolest on väljendada palju tarvitatud valemitega. Seepärast, kui haritud inimene loeb teie stenogrammi, siis ta peab seda teeselduks. Muidugi, selline avameelsus solvab teid, kuid ma ei kõnele seda sellepärast, et teid solvata vaid sellepärast, et te saaksite aru kõige tähtsamast, mis on õppimises vajalik. Oletame, et teie juurde tuli inimene kommunistlike noorte organisatsioonikomiteest. Ta on saavutanud sellise kõneosavuse, et võib pidada kõnet kunas tahes ja ükskõik mis küsimuse üle. See on viljatu õis. Ja selline kõneleja ei anna midagi, sest ta ei mõtle oma lausete üle järele. Selline kõneleja ei haara oma kõne sisuga. Tema kõne kuulajad võivad ainult öelda, ah, kui ilusasti ta räägib ja muud ei midagi. Oletame nüüd, et teie juurde tuleb mitte selline kuldsuu, vaid lihtsalt tõsine inimene. Tema kõneisadele kaunite väljendustega ja sageli isegi katkeb. On näha, et ta mõtleb ja kõneleb, kõneleb ja mõtleb. Kui ta peatub kaalutledes oma lauseid, siis ta paneb koos enesega mõtlema kogu auditooriumi, kes jälgib teda, jälgib tema mõtete käiku. Sellise kõneleja kuulajad võivad ütelda. Ta esitas teatava mõtte sellele mõttele, nad reageerivad kas nõustuvalt või hülgavalt vastu vaidlevalt või heakskiitvalt vihastavalt või tervitavalt. Kui soovid, et kiri läheks kohale, pead ümbrikule kirjutama õige aadressi. Kui tahad, et su sõna jõuaks sihile, pead lugupidavalt suhtuma oma kuulajaisse pead kuulajatega leidma ühise keele. Kõigile arusaadava sõnastuse on parem sellele juba enne esinemist mõelda. Miski pole kuulajale vastumeelsem kui lobisemine paljusõnalisus. Ja miks peakski kuulaja sunnitud olema sõnade virna alt vaevaga mõtteraasukest otsima? Hiljuti olin ühel koosolekul, kus sõnavõtja muuhulgas lausus, tuleb kohe kõik kitsaskohad tõsta vaekausile. Ma kujutasin piltlikult ette, kuidas kausson kuhjaga täis kitsaskohti nagu makarone ja osa neist ripub koguni üle ääre. Mul hakkas üsna lõbus ja ma leidsin, et rahwaretsel ajalehekeelel on isegi oma humoorikas külg. Kuid sealjuures rääkis kõneleja tõsistest ja tähtsatest asjadest, millest nali oli väga kaugel. Võtame näitena kasvõi lause last. Noorte haritlaste ühiskondliku aktiivsuse tõstmisel on tänavu mõndagi märkimisväärset teinud ka vabariigi loomingulised liidud. See lause ei ütle absoluutselt mitte midagi. Füüsikud võib-olla ütlevad küll, et selle lause suust välja paisanud inimene tekitas õhu võnkumise, mida nimetatakse heliks. Taoliste šabloon väljendite kasutamine mõjub ka kõige välja puhanumale ajule. Luminaalina. Kui oled kuulanud neid märkimisväärseid tõhustamisi, võis süstemaatilisi juurutamise enneolematu aktiivsuse õhkkonnas nii minutit 20. Inimene, kes mõtleb, mida räägib, ütleb meie brigaadis tehti suvel 25 reha ajalehe keele vaimu muserdavasse mõjusfääris. Tõnu Aga väljendub veidi teisiti. Pidevalt ületades ja täites meie väikese, ent tubli kollektiivi ette seatud ülesandeid, tootsime suveperioodil täiendavalt veel 25 heina silumiseks ja kuhja riisumiseks määratud puit väike inventariüksust. Vabaneda lobisemisest on tarvis õppida armastama oma keelt. Eesti keele kogu rikkus tajud alles siis, kui loed Tuglast või Tammsaaret üldse sõnavara täiendamise huvides peab palju lugema ilukirjandust ja just lugema, aga mitte neelama. Tuleb alati olla kitsi sõnade, kuid rikas mõtete poolest tuleb õppida väljendama lühidalt, isegi äärmiselt lühidalt ja lakooniliselt. Väga kasulik on siinjuures suure sõnameistri Tšehhovi lühijuttude lugemine ja analüüsimine. Need on mõtted, mida tahtsin teile avaldada seoses õigeaegse ja vajaliku diskussiooniga kõnekunsti süstemaatilist tõhustamist vajava valdkonna järsu osatähtsuse suurendamise protsessis. Ma lõpetan nii, et teil ei pruugi raadiot välja lülitada. Need olid Vambola Põderi tähelepanekud. Mailine Mägi jätkab. Meie emakeele sõnavara on küllaltki rikas, paindlik ja varjunditerohke. Me hindame emakeele ilu, kõneleme sellest sageli. Ent ometi leidub kõnelejaid, kes ujutavad oma vaesed kuulajad üle võõrsõnade lainetusega mille täpselt tähendust nad omavahel öelda isegi alati ei tea. Viimasel juhtumil on see uhkeldamine võõraste sulgedega, mis muudab esineja naeruväärseks. Vältige oma sõnavõtus ülipikki lauseid, mille alguse kuulajad enne unustavad kui kõneleja selle lõpuni jõuab. Niisiis maha pikad lauselohed. Elagu lühike ja asjalik lause. Elagu ja süveneguga hea komme esineda lühikeste sõnavõttudega. Kas sa oled kord proovinud, kui palju olulist võib väljendada kõnes ühe minuti jooksul? Kui minult küsitakse, milles seisneb kõne ilu, siis vastan nii. Kõne ilu seisneb isikupäraste väärtuslike mõtete ja tunnete lihtsas täpses ja lühidas sõnastamises.