Perekond ja kodu 500 500. Aitäh, et leidsite aega tänasel laupäeva õhtul tulla siia Eesti raadio valgesse saali. Siia on tulnud meie külalised Tallinnast, Tartust ja mujaltki vabariigist. Ja tore on tõdeda, et kohale jõudsid ka kaks Meie autorit Moskvast ja isegi Novosibirskis. Ja täna on tõesti peretunni päikene pidupäev sest eetrisse läheb 500. saade. Saab täpselt 10 aastat, kui see uksekell on palunud luba meie kuulajate kodudesse sisse astuda. Kaasas helisalvestused magnetlindil, mille kogupikkus oleks 682 kilomeetrit. Seega Tallinnast Tartusse tagasi veel kord Tartusse paar tiiru ümber Toomemäe ja ikka veel jääks sadakond kilomeetrit intiivile. Ja kui kõik peretunnid nüüd kokku võtta siis me saaksime 62 kaheksatunnist tööpäeva. Ja selle aja jooksul on linti räägitud 2500 vestlust reportaaži ja tänu. Ja me oleme käinud selle aja jooksul juba vähemalt 100. kodus ja iga nädal saanud ka kümneid kirju. Aga see laupäeva hommikuti koguneb raadiovastuvõtjate juurde ligikaudu 300000 kuulajat. Nagu kinnitavad Eesti Raadio sotsioloogid on suures osas meie saates esinenud teeni. Kõik need ei mahuks ära siia Eesti raadi valgesse saali, kuid nende väärikas esindus on kohal. Mikrofonide juures istub veerandsada inimest teile kõigile hääle ja nime järgi väga hästi tuntud. Kes on oma sõna ja mõttejõuga suutnud kõige rohkem huvi äratada meie kuulaja ees. Ja siin ei ole midagi imestada, sest kohal on akadeemikud, teadusdoktorid, aga ka praktikud, kõige erinevam matelt tegevusaladel. Pedagoogid, majandusteadlased, arstid, psühholoogid, toitlustusalaspetsialistid, moeloojad, sõnaga inimesed, kogu meie elu kõigilt erialadelt. Ja nad on andnud oma lubaduse täna oma mõtetega peretundi sisustada. Aga siin ei ole ainult meie tippautorid, siin on ka perekond, kellele me teeme ju iga laupäeva hommikul oma saadet. Aga see perekond on pisut ebatavaline Eesti oludele. Siin on üheksa liiget, ema, isa ja seitse last. Ja et kõigi nendega, kes siia kogunenud nende intervjueeritavatega kenasti toime tulla, palusime Pihl kolleege naabertoast Taiwak. Põhitoimetajatel on alati õigusreporter tulle saata, kas Tallinnas Vabariigi kaugemates nurkades või saartel ja siin vaielda midagi ei ole. Aga nüüd reporter ennast pikalt ei unustaks rääkima, siis anti talle enne teada ta kõigepealt külastab perekonda, mis seekord on imelihtne, sest perekond asub reporterist kahe-kolme meetri kaugus. Täpselt nii lihtsalt tavalised asjad ei lähe. Pereisa on trammi ja trollibussivalitsuse Luksepp, brigadir, ema, õmblusvabrikus, võit, brigadir, Meister. Näed, andmed muutuvad kiiresti. Ja lapsed jõudsin ära õpidaat, kõige väiksem pesamuna on jaak ja kõige suurem lastest vanuse poolest on AV. Aga ema ütleb nüüd ka teiste nimed ja vanus. Järgmine on Eva. Tema 14, siis on Mik 13. Eve on 10. Eda üheksa, Eli. Ja ma teile juba ütlesin all fuajees, et mina arvasin, et teie olete ise tunduvalt vanemad. Kui peres on 35. Raputati pead, arvati ka vist rohkem. Nii. Kuna peremaa töötab õmblusvabrikus, ilmselt siis on ta kasuks tulnud, sest ilusti riidesse panna, nii palju lapsi, sindaapist, kodus näpud, et palju tegema või on juba suurematest tütardest abiga. Kaks suuremat teevad ise ka omale juba riided selga. Nende pärast ma enam suurt muret ei tunne. Aga majapidamistöödes? Üldiselt võiks kõige rohkem kiita poissi sellepärast et et teeb nii nagu vaja ja, ja kõige abivalmiv. Aga muidugi igaüks aitab nii palju, kui suudab ja jõuab. Mõned, kes on viieliikmelise pereomanikud, ütlevad, et kolmetoaline korter jääb kitsaks, peaks nagu ruumi rohkem olema. Kuidas teil selle ruumiga on? Elamispinnale? Jah, neljast. Kolime homme uude korterisse, nii et me saime kaks kolme toalist ühendatuna neid just just värskelt. Täpselt 16. novembril sain nagu sünnipäeva kiirduseksast order kätte. Siis, kui me käisime mikrofoniga teil külas siin mõni aeg tagasi, siis kiideti sind, et sa oled suur poes käia ja hakkasid käima õige varakult juba. Teed seda tööd praegu ka valjunõela ameti üle võtnud. DNA. Kas sa jõuad nii suurele perele näiteks piimad ja kõik leivad? Tuua puista jõukil juurde Teedaki sportiga. Teen küll, mis ala suusatamine läheb, hästi. Ujumine ka, nii. Ja mida neiut teevad kodus ja peale õppimisele? Vahelduv triigitud ja nõusidestuda. Mis teab, naise amet märkas nüüd Jaagub jagamised kavist ja tuleb teha kinol tahti naerule. Kuidas sul koolis läheb? Televiisorit vaadata selge väga paljud lapsed vaatavad. Aga kuidas teie nii suure pere puhul perekonna sihukese ühiskäimisi teete, sest ta ei mahu ujuneteks taksosse ära? Praegu mahume, asi on niimoodi, et abikaasa töö juures kanti ma micro poiss, me läksime nagu taotlema, et äkki oleks võimalus meil säravastaga siis, kui mikrobuss ei eraldata eraisikutele. Ja siis me käisime seltsimees Sauli juures ja tema pakkus meile välja suurema sõiduauto, näiteks kas 24. Nii et praegu tean täpselt maha kantud takso. Ja, ja noh, muidugi ma ise nii palju keevitan ja teen ja ühesõnaga tegin ta nii palju korda, et praegu me sõidame ja, ja kaunikesti palju sõidame aastas ringi, nii umbes 30000 kilomeetrit, kus meeldib perel käia. Me käime põhiliselt sugulaste pool, mul on õde, on Lõuna-Eestis, siis vanemad on mehe vanemad Saaremaal, minul on Kesk-Eestis Türi kandis. Külastame ikka neid kogu aeg ja videol. Suvi lähebki nagu sõidu peale, ühesõnaga puhkuste aeg ja siis meil on väike maalapp kalaitses siis seda vahet sõidame ka. Nii et oma väike põlga ikka peab olema. Kui palju ma ikkagi tahaks uuesti küsida, nii suurele perele lauale korraga peab panema, kui palju piima korraga rajoon? Eks igaüks on võtnud külalisi vastu, kui tal 10 inimest juba külla tuleb ja ega siis inimene rohkem ei söö, kui tal sisse läheb. Ühesõnaga, mul on tehtud üks selline hästi korralik suur turukott ja ja sellega ikka käin järel ja muidugi poisid käivad, mul on, vahel on nii, et käib kaks inimest poes ja kolm ka, kui tarvis on, kui midagi jälle kauplusele, aegsasti lähedal. Lapsed võtavad jälle raha, näpukotinäppaja. Noored jalad käivad jooksu ker. Kuidas peres üksmeelega lood on? Ma usun, et maale tahetakse sõita ja aiamaale. Ei, vot sõitmisega tuleb just ette niisugust asja, et kui on pikem sõit, siis öeldakse, et väga raske on, et noh, 11 hoidma süles ja sõitmisega on niivõrd raske, et siis ikka suuremad enamasti loobuvad, et nad on parem kodusest, on rahulikum. Kuna siin on väga palju neid inimesi, kes on perekonnaasju uurinud ja ka teistele sellest rääkinud, äkki on mõni küsimus perel kas see oli nii? Planeeritud alguses ka nii suur perekond ütleme kahekümneaastaselt, kuid tulevikuplaane tegid Polnud mul üldse plaanis mehele minnagi. Ühesõnaga, meil oli niimoodi, et noh, kaks tüdrukud olid esimesed ja meie nagu kolmelas tahtsime. Ja kui, siis kolmandaks sündis poiss, aga kuna väga poisil venda ei olnud, siis me tahtsime ikka, et oleks see neljas k olnud poiss ja siis ilmselt me vist ei oleks istunud siin aga aga et nüüd neljas oli tüdruk ja 500-le tüdruk ja 600 rubla saarlased harilikult enne jonni ei jäta, kui nad oma saavad, siis seitsmes oli poiss. Võib-olla olete juba märganud, et meil ühel laual on hästi värvikad mänguasjad välja pandud. Ja need mänguasjad võib-olla teile tuttavad osa kindlasti mitte, tõi siia koondise polümeertehnoloog, Malle üürner. Tootmiskoondis põlime muidugi peab lapsi silmas ja ikkagi püüab teha neile väga värvikad ja meeldivaid mänguasju. 1983. aastal oleme välja lasknud Kolkond uut mänguasja. Viimane, mis see aasta tuleb, on vahtkummist tiku. Detsembrikuu sees jõuab tema poelettidele. Siis näete, sina, Karlsson 84 papagoi väga kena värvikirev. Siis täispeetavatest määr asjadest. Viimasena juurutasime tootmisesse bokseri. Minu taksikoer kõigist tunnevad. Metssiga. Peale selle toodame neil PVC kilest mänguasju, viimane oli täispuhutav kutsikas. Ja 84. aasta esimeses kvartalis jõuab müügilettidele päike, koprapoeg. Need on nii kenad siline kohe peale mis me nüüd nende mänguasjadega, mis pidid osalt nii uued olematut, teie tütar Kai olevat neid veel näinud, ennad ütles igatahes, mis me nüüd teeme? Aga võtame üks kõige väiksem pereliige ja hakkavad valima. Koprapoeg läks ka. Komplikisse aitäh teile ja loodame, et mida te lubasite uuel aastal, et neid tuleb ka müüki ja meie saatest lapsed kuulevad, ütlevad emale isale ja lähevad koosseis kaugusesse. Ost kindlasti tulevad. Meil oli kokkulepe, et tänasest õhtust võtab osa siin ka rahvatööndusettevõtte kodu direktor Salme riismann. Mida me teeme, meil on umbes 1000 400500 töötaja vahel. Nendest pooled on kodus, töötajad. Põhiliselt Me kasutame invaliide, pensionäre, emasid, väikeste lastega. Tööd me püüame leida ja anda nendel ikkagi seda, mida kodustes tingimustes on võimalik teha. Ja see oleks, ütleme, kindad, mütsid, sallid, meestele, lastele, imikutele ja nii edasi ja nii edasi. Siin mul on natukene kaasas ka ja pean ütlema, et meil on meie kollektiivis kah, perekondlikel on väga-väga palju lapsi. Kuus seitse nad kahjuks ei asu, kõik Tallinnas, nad on vabariigi ulatuses laiali. On vilja, kes on Kohtla-Järvel, on Tallinnas üks seitsmeliikmeline ja kõik on väga tublid, ma teen, ütleme seda, et mida rohkem lapsi, seda tublimad, nad on perekonnas seda tugevamad ja tervemad, kasvavad. Meeleldi, annaksin nendele siin. Kuigi need näevad välja, et nad on masinal kootud, nad on siiski käsikudumise masinal tehtud. Nii et ikkagi on seda teinud nende emad, mis seal müts. Pähe ja demonstreeris. Ja see sobiks nagu sinule ilustutiga pruun punane, valge, suur tutt ka, et nad teevad alased assinulaarlaste perega. Poolest. Aga kas see oli tere emale? See sobib teile väga hästi, üks moment, ma näitan teile kohe, kuidas olete tuttav, seda meeldivam, see on väga hinnatud ja tore ja odav ja ja kõik õhuline ja kerge, õhuline ja kerge ja iga naine seda omale. Näete, kohe olete palju, nooruslikum, jagub ja nii edasi aga siis päris pisikestele, laskem suured pühad tulemas, siis tahad nupule, võib-olla laudaga ta seda ka teeme kodus. Kas see oli meil midagi uudistoodangust? Ütlematusest? Teeme ta on juba müügil ja see on nimelt uudistoodang, peaks ütlema. Meie nimetame neid säärisid, sellepärast senini kasutanud nagu põlvikuid ja sokke. Aga meie rahvas ei ole kunagi kasutanud nagu säärised, mis on väga praktiline tõmbate, need lihtsalt peale, alati on säär soe, jalgan soe ja kõik on seal juba käsitöö osas on juba müügile meil läinud. Kaugemas tulevikus on juba kunstnikel tehnoloogide plaanis midagi. Olin ikka jah, aga seda on küllalt palju. Nüüd. Et seda siin jõuaks ära rääkida ka perenaistele, me hakkasime tegema, läheb nüüd lähemas tulevikus müügile igasugused koogivormid ja võileivavormid, need on kindlasti teretulnud. Aitäh. Ja sooviksime, et oleksite sama rõõmsad, nagu te täna siia tulite. Ütles naiste kongressil EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino, et kui naine on õnnelik, siis on kõik õnnelikud, siis on perekond õnnelik. Ja nüüd osa tööd on tehtud, võime hinge tõmmata ja pisut ka tagasi vaadata ja rääkida, meie saate tulevikust teevad seda Silvia Markusse. Monokindel kunagi päris alguses küsiti meilt, et mida me seame oma eesmärgiks. Nüüd on siis 10 aastat möödunud ja võib küsida, et mida me oleme saavutanud. Kas on veidigi nii kasvatusprobleemid paranenud, kas on perekonnas abielussuhted ikkagi teistsuguseks muutunud? Peame ütlema, et ei, seda me ei tea ega vist saagi teada. Kokku võib lugeda seda, kui palju on olnud tülisid, kui palju lahutusi aga mitte keegi ei saa kunagi hinnata seda, kui palju neid Lotte on jäänud. Kui palju pahandusi on juba eos lepituseni jõudnud. Aga meile saadetud kirjade kaudu me teame, et neid on olnud. Võib-olla neid on vähem, kui me tahaksime loota. Aga neid on. Ja peretund ongi oma üheks eesmärgiks seadnud mitte impetada, manitseda ja ka valimisretsepti anda vaid kutsuda kaasa mõtlema, osalema mõttevahetuses vaidlustes et ise jõuda järeldusteni, sest see, kes ise oma hoiakuid kujundab või neid korrigeerib see hakkab neid ka täitma, aga ega ta siis kohe seda täiel häälel kuulutama hakka, et ma olen seda nüüd teinud ja sellepärast me ei teagi, kui palju nendest saadetest kasu võiks olla olnud. Ja sama põhimõtet on meie saates esinenud soovitanud ka lastevanematele et ei ole suurt tulu loota käskimisest ja üldse igasugustest korralduste jagamisest õpetussõnadest kui kasvatatav ise neid enda jaoks ei avastanud. Aga just selles avastamises saavad vanemad kaasa aidata. Ja midagi taolist on meie arvates just peretunni ülesandeks mitte pakkuda valmisretsepte vaid valiti varjan. Mida teha, kuidas olla? Mida nõuda, mida pakkuda lastele, abikaasale, töökaaslastele? Kuid ega elu ei koosne ainult inimestevahelistest suhetest ja sellepärast on peretunnis ikka ja jälle olnud jutuks ka majandus ja tööprobleemid. Tõuseb küsimus, et kas need ei saa ükskord juba selgeks räägitud? Ega vist ei saa, sest selles kiiresti muutuvas maailmas muutuvad kõik asjad nii kiiresti, et ei oska arvatagi, mis võib tuua homne päev. Kuid Ma ei taha öelda, et ühes hiljutises peretunnis tõusnud küsimus, kas 18 aastased noored emad ja isad on sotsiaalselt küpsed, olema vanimad et sellele saaks üldse üheselt vastata? Kindlasti mitte. Kuid tahaks täna meelde tuletada seda, et sellise lühikese aja vältel 10 aasta jooksul, mis eksisteerib peretund on 13 14 aastased lapsed täiesti kindlalt kogu maailmas hõivanud juhtpositsiooni mitmed spordialad. Ei mingit aukartust enam täiskasvanutele. Ja sellega seoses tulebki mõte, et kas me võib-olla vahel oma juurdunud mõtlemisviisi võib-olla ka mõttelaiskuse tõttu ei kipu liiga kiiresti ja kategooriliselt eitama kõike uut, mis meie jaoks on veel tundmatu, võõras ja selle tõttu hakkab nagu vastu. Lastest on peretunnis alati räägitud. On ju nemad, kelle nimel me iga päev töötame ja rabeleme. Kuid teame ju väga hästi, et vähe on meil selliseid lasterikkaid, peresid, nagu meil on täna siin valges saalis. Isegi kolme nelja last on eesti peredes ju harva. Põhiline on ikka kolmeliikmeline isa, ema ja üks laps. Aga kuhu see viib, on ka hästi teada. Akadeemik Gustav Naan kinnitab küll alati, et demograafilised protsessid ei ole nii kiiresti hõlpsasti muudetavad ega juhitavad, nagu me seda tahaksime. Aga mida siis teha? Kas jääda istuma, käed rüpes, oodata, et asi iseenesest paraneb? Vaevalt küll. Ja sellepärast ongi meil olnud ikka meeles, et hoiakud, tõekspidamised on kujundatavad, muudetavad kas või teatud määral ja miks siis mitte seda võimalust proovida kasutada halvemaks iibeprobleemid sellest vaevalt et lähevad pigem vastupidi. Ja pealegi on ju viimasel ajal üsna palju valitsuse tasemel soodustusi noortele perekondadele loodud. Kõrvuti noore perega on peretunnis arutatud ka, eriti viimasel ajal. Eakate inimeste probleeme. Vanureid on üsna palju. Teame, et meie vabariigis iga viis ja senini on neile tõesti liiga vähe tähelepanu pööratud. Ometi on pensionärid jõud, kelle kogemused ja oskused on hinnalised mitte ainult noorte vanemate abistamisel vaid ka koduvälistas ette võtta, millistes ja nii olemegi pidanud vajalikuks kuks, otsis nõu ja lahendusi manud, et elukorralduse hõlbustamiseks. Sest eks nemadki kuulu peredesse või vähemalt on kuulunud sinna. Kuid nende kahe piir, kontingendi laste ja vanurite vahele mahuvad täiskasvanud oma arvutute probleemidega tööst, töötasust, töö luusidest, suhtlemisest, kasvatamisest ja enesekasvatusest hobidest, tervisest ja veel paljust, paljust muust. Sinna hulka kuulub ka oskuslik majandamine, kokkuhoidlikkus, aga ka pillamine kodud ja lastekodud, lapsed, keda oodatakse, ja lapsed, keda emad koju ei viigi. Sõnaga 10 aasta jooksul on peretunnis vist küll peaaegu kõik meie elu mingil määral puudutamist leidnud. Mõningaid vaidlusi on tekitanud peretunnis seksuaalelu küsimuste käsitlemine. Äkki juhtuvad lapsed ka kuulma ja mis siis saab? Ei usu siiski, et see mingi põhjendatud nuriseb. Pigem võib arvata, et puritaanluse sildi taga on eksliku ettekujutuse ka vanemad küllalt tihti aga koguni vanavanemad, vanaemad ja kes teab, mis neid rohkem hirmutavam. Kas see, et lapsed kuulevad või see, nad ise kuulevad asju, mis on neile uudiseks? Meil on tihti küsitud, et kus kohalt tulevad pered, onni teemad, kas nad ükskord otsa juba isa, see nii on jätkunud, loodame ka edaspidi. Ja leiame neid lihtsalt elust, neid toovad inimesed ise kas oma isikuga või kirjades või ka telefonikõnedega. Kirjad on tõsi küll, tihtipeale anonüümsed, on kombeks anonüümseid kirju mitte eriti tõsiselt võtta kuid nendes kirjades probleemid tihtipeale väga tõsised ja tulebki aru saada, et inimestel tõesti on probleeme, mida ei taha endalegi tunnistada, ammu siis minna sellest kellelegi teisele rääkima. Ja nii valitaksegi siis kõige lihtsam variant. Tun nimetu kiri ja lootus, et võib-olla toob vastus lahendus. Me oleme ka nendele kirjadele püüdnud võimalust mööda lahendusi leida. Kuid on ka kategooria kirju, mille saatjaid me kuidagi aidata ei saa. Need on konkreetsed küsimused perekondliku konflikti, suhtlemisraskuse või tervisehäire kohta. Saan aru, et inimene on hädas ja vajab abi ja võib-olla on seda ka pikemat aega otsinud ja mitte leidnud, aga paraku ei saa ka meie spetsialistid, ammugi siis meie anda neile ainult kirja teel nõu. Sellest on küll korduvalt juttu olnud, kuid taolisi kirju tuleb meile ikka ja jälle. Õnneks on nüüd perekonnanõuandlas ja meil on hea meenutada, et nende sünnist võttis ka peretund jõudumööda osa. Nüüd on neid juba vabariigis kolm ja me saame soovitada pöörduda kuulajal ikka otse sinna. Ja niimoodi me võimegi vast praegu selle väga lühikese põgusa ülevaatega probleemide poolelt otsad kokku tõmmata ja kinnitada, et peretunnis on probleemid olnud ja jäävad ja püüame aktiivse kaasamõtlemise kaudu pakkuda võimalust igalühel ise lahendust leida. Kuid ega elu ei koosne ju ainult probleemidest. Kust leida näiteks hea koogi retsept, et tusa selle mehele rohelus lavale tuua. Või kuidas moega kaasas käia, millist kleiti valida? Kuidas plekke eemaldada ja veel 1000 teist küsimust. Nüüd on muidugi kõik väga lihtsakoelised ja proosalise taga elu ja nendest koosneb ja igaüks me iga päev nendega oma kodus kokku puutume. Ja kuidas siis kulub ära hea nõu. Ja muidugi te olete ehk tähele pannud ka, et hüva nõu enam mõnda aega saatekavas ei ole, järelikult tuleb ka meil pisut rohkem praktilisest elu poolest rääkida. Aga kui te nüüd küsite, et kas järgmised 10 aastat tulevad ikka täpselt samasuguse koega pere tundid nagu senini olnud siis vaevalt küll, sest esimesed 10 tõid kaasa küllalt suuri korrektiive ja muudatusi tänaseks kohtumiseks valmistudes. Me sirvisime meie saate materjalide arhiivi ja päris hämmastusega märkasime, et väga paljud mõtted on selle suhteliselt lühikese aja jooksul kardinaalselt muutunud. Küllap siis tooka järgmine 10 omad muudatused, omad korrektiivid, võib-olla midagi niisugust, mida täna ei oska aimata. Ja me ju praegu juba kui aktuaalne on perekonna tugevdamine lapse õige ellusuhtumise kujundamine alates majanduslikust mõtlemisest, kohusetundest ja inimlikust headusest kuni globaalsete probleemide välja. Ja paistab, et üheks aktuaalseks teemaks muutub lähitulevikus küll isa osa perekonnas ja laste kasvatamine nende soorollide järgi. Alles rääkisime, et ema on see, kes vajab toetust ja igati perekonna tuge. Nüüd on siis jälle väike korrektiive. Aga eks selles olegi meie tööde võlu, et kõik muutub, kõik voolab ja sellega sammu pidamine pakubki, tõelist rahuldust. Kuna siin on juba kõlanud Ja on räägitud, et 10 aastat on perekonda kodutööd teinud, siis loomulikult sellisel puhul ei olemata ka väikene aupaiste. Ja siia keskele lauale on valmis pandud aukirjad on lilled. Ja palume teie ette Eesti televisiooni ja raadiokomitee esimehe asetäitja puuna tulpi, et ta need autasud teie essents kätte annaks. Mul on täna erakordselt meeldiv missioon täita, anda üle tunnustus tehtu eest. Meie peremees. Eesti Raadio tänukiri on määratud Arvo haugile huvitavate esinemiste ja uudsete mõtete eest, Eli ajakirjas perekondi. Ilmar eberile Aino Lungele. Kõigile aitäh tehtu eest ja jõudu jaksu edaspidiseks. Ja me asume siis tänase kohtumise kõige põnevama osa juurde. Sõna saavad meie parimad autorid me omavahel ütleme, meie kuldau tulid kõigi teie ees laudadel on mikrofonid, need on avatud ja nende tundlikkusest piisab, et te saaksite oma mõtted välja ütelda. Ilma kohalt tõusmata on lubatud ka repliigid. Muidugi vaimukad sisukad ja mis kõige tähtsam, meie käsutuses on 45 minutit. Ainult 45 minutit. Ma loodan, et kõik said sellest vihjest õigesti aru. Nii ma arvan, et me võime siis alustada. Me teame, et viimasel ajal on küllalt palju, eriti ka direktiivdokumentides rõhutatud perekonna osatähtsust. Ja sellepärast me valisimegi tänasesse vestlusringi teema. Meie perekond lähitulevikus. 80.-te aastate perekond. Jaa, püüamegi siis üheskoos arutada, mis võiks vast kõige rohkem huvi pakkuda nii saalis, istujatele, aga loomulikult ka kõigile neile, kes on kodus raadioaparaatide juures. Me teame, et perekond algab ju abielust ja abielu armastusest. Aga viimasel ajal on küllalt palju olnud kuulda, et noored inimesed ise ja ka nende vanemad pööravad üsna palju tähelepanu materiaalsetele heaolule. Mis see siis nüüd tähendab? Kas armastus ei olegi siis enam kõige aluseks? Küsimust eile, aita Taavit teie neid asju ikka Tartus oma uurimusgrupiga. Paikapanek. Meie uurimuse Tartu riiklikus ülikoolis on ju näidanud seda, et koos armastusega mõtlevad noored abikaasad ka abielumajanduslikule küljele ja ainult väike osa nendest ütleb, et majanduslikud aspektid ei ole abielus, olulised jaga abielu edasine käik näitab seda, et majanduslik olukord noores perekonnas paljuski määrab ära, kas suhted hakkavad arenema halvas või heas suunas. Huvitav on siinjuures aga üks fakt, mida tuleks kõikidel noortel abielu inimestel arvestada, et mitte alati rublaga ei mõõdeta kodust heaolu, majandusliku heaolu. Ja see tuli välja sellest, et nii halvaks tunnistatud kui ka heaks tunnistatud abieludes on abikaasade palgad nii-öelda sissetulek rublades praktiliselt ühesugune. Aga hinnang oma kodu, jõukuse, lenda majanduslikule kindlustatusele on hoopis erinev? Jah, meid huvitas, millesse võiks olla tingitud, et suhtumine on hoopis teistsugune. Selgus, et see suhtumine on väga tihedalt seotud abikaasade ühistegevusega õnnestunud abielus, ei käsuta ega majanda mitte üks abikaasadest, vaid mõlemad abikaasad koos plaanitsevad arutavad läbi, kuidas oleks kõige ratsionaalsem perekonna majandusasju ajada ja nad ka koos tahavad ja analüüsivad, kuidas nad on toime tulnud. Selline ratsionaalne majandamine perekonnas võimaldab aga nii-öelda oskuslikumalt rahuldada kõikide perekonnaliikmete vajadusi. Ja sellest tulenevalt siis kaob. Abikaasad leiavad, et nad on majanduslikud, eriti just abikaasa oskust majandada hinnatakse väga kõrgelt. Siin tekib siis omamoodi nagu kummaline vastuolu, et alguses on ikkagi määrab abielu sõlmimisel armastus. Abielu vältel hakkab siis materiaalne küll ka vägagi oma osa mängima. No aga tegelikult tülid ju kõik ja igasugused arusaamatused ja perekonnast tekivad ikkagi ju armastuse villal, ei teki kõik armastuse pinnal sugugi. Lugu seisab ikkagi selles, et tänapäeval paljudes peredes on olukord veel selline, et mees toob raha koju ja naine majandab. Aga kui naine ei anna aru mehele, kuidas ta majandab ja kuhu ta raha kulutab, tähendab siis see võib-olla just üheks konfliktide tekkimise allikaks, kuna mees ei suuda kursis olla sellega, millised majanduslikud mured naist üldse rõhuvad, kuhu ta selle raha kulutada. Ja sellepärast ma ütlesingi koos majandamine on ka konfliktide nii-öelda Ta alus äravõtmiseks oluline. Aga ma usun, et kui on olemas ikka tõeline armastus, siis ei teki ka ei majandusega millegi muu pinnal ei lahkhelisid, ammugi mitte tülisid. Ja Arvo Haug. Teie olete peretunnis olnud ikka armastuse armukadeduse ja kõigi taoliste küsimuste spetsialist lahendusi leidnud või vähemalt püüdnud leida. Kas siis armastus on ikka tänapäeval veel olemas? Ei ole siin ilmas lihtsalt vedanud. Ja teinekord on küll vaja selle armastuse teadvustamiseks teha tööd ja vahest ka küllalt vaevalist tööd. Kui see armastus siis raudkindlalt oli, siis me teame, et ilma hooleta raud kipub roostetama. Mida teha? Siin kunst ei ole eriti suur, tuleb ikkagi rõhuda ühistele ja ühendavale ja üritada vähem pööratud lahutavatele sekka peale tähelepanu. No ma võin tuua näiteks ühe väga silmatorkavalt hoolitseva mehe, kes pöördus oma naise poole, nii et ma, ma lihtsalt ei suuda näha, kuidas ana ilma üksi rassid köögis kallim, ole hea, pane köögiuks kinni. See tähendab seda, et siin mees on rõhunud just nimelt sellele, mis abikaasasid, võiks lahutada. Muidugi, armastusel on oma veidrused. Esimene veidrus on võib-olla see inimene armastab, aga ise on veendunud, et ta ei armasta. Sellised vale veendumuse ohvrid sageli jõuavadki selleni, et nende abielu hakkab lagunema, aga võib olla ju ka vastupidi. Et inimene usub, et armastab, aga tegelikult ei armasta. Aga kumb variant halvemal? Ma ei taha kohtunikuks olla. Tegelikult on mõlemad variandid halvad. Liialt nendel juhtudel siis kui inimene vales veendumuses võib juhtuda, tõesti, järsku kriiside puhul hakkab inimesel kuskil sisemus, et tõusma veendumus, kindel veendumus, et tema armastab ja see armastus on sageli siis koguni rüütatud meeletu armukadedusega. Siin me jõuame riiu juurde ja selgub, et riid iseenesest ei tähenda veel seda, et armastus puudub riid või vastupidi, tõendada, et võib kinnitada, et armastus on olemas. Täna siia saatesse tulles kohtasin ma ühte vana sõpra kes ka osaleb sil saates ja kui ma küsisin, et Kulla mees, miks sa tuled perekondade kodu 500.-le juubeli lindistusele, avalikule peale, sellega veel ilma naiseta siis mees ütles nii, et ja naine ei saanud tulla, tal oli paha tuju. Ma küsin, miks tal sis paha tuju oli? Mees ütles, et aga sellepärast, et ma ei kavatsenudki teda kaasa võtta. Niisiis, võib-olla võiks ütelda lühidalt heasoovlikkus abikaasat, leiavad alati võimaluse oma armastust lõkkele puhuda. Paha soomlikud aga puhub on üheskoos. Nii et see armastuse leek kustuks. Leelo tamm. Kas te mäletate, 10 aastat tagasi, te andsite raadiokuulajatele 10 kuldset reeglit. Mis puhul midagigi? Need olid sellesama probleemiga seoses, millest Arvo Haug rääkis nimelt abikaasade ja üldse pereliikmete omavahelistest tülidest ja nende kohta olid need reeglid. Ja siin ei ja mitte midagi muud üle, kui ainult nõustuda Arvo haugi seisukohaga. Tõepoolest tüli ja armastusabielus või vanemate laste omavahelistes suhetes mitte sugugi 11 ei välista. Ma ei kujuta lihtsalt üldse mitte, et oleks võimalik olla pikaajalistes suhetes inimesed niimoodi kogu aeg läbi saada, et mitte mingisuguseid lahkarvamusi mingisuguseid konflikte ette ei tule. Inimesed ju kõik erinevad üksteisest. Igalühel on vastavalt oma vanusele oma soole oma erinevad taod, plused, erinevad eesmärgid, erinevad viisid nende eesmärkide saavutamiseks on täiesti loomulik, et siin kokkulangevust eri inimeste vahel ei saa olla iga hetk ja kõiges. Niisiis lahkarvamused, konfliktid, kogunisti kriisid kuuluvad täiesti loomulikult püsisuhete juurde. Ja mulle tundub, et kui meie perekondades hakataks vaadata oma konfliktidele kui enesestmõistetavana loomulikule suhtlemise juurde kuuluvale nähtusele ei satutaks paanikasse, kui niisugune arusaamatus, esimene arusaamatus või ka tüli ette tuleb vaid otsitakse viise, kuidas nendest kriisidest uuesti jälle välja tulla. Nii et suhted oleksid muutunud värskemaks meeldivamaks koguni. Ja siis tõenäoliselt meie abielud ei puruneks nii kergesti ja nii juhuslikudel põhjustel laguneb praegu kipuvad purunema. Nii et võiks tõesti mõelda selle üle, kas vana ütlus, parem rasvane riid kui lahja rahu ei ole tõesti mitte põhjendatud. Kuid professor Jüri Saarma hakkas, see siiski on niimoodi. Kas ei oleks mõeldav, et inimesed saavad siiski ka ilma tülitseda abielus, tööl, ükskõik kus kohal suheldes hakkama? Kas ikka tingimata on vaja, et on tüli aegajatud? Kui abielu vol2 flegmaatik omavahel, siis ma arvan, et nad saavad palju aastaid elada ka täiesti ilma 11 segamata ja asjad rahulikult läbi ajada. Kummalgi tüli, vedru ei keri nii ruttu üles, sest ta plahvatama hakkaks. Aga ma olen täiesti nõus sellega tüli, konflikt arusaamatut mõtete lahkuminekut, see kuulub igapäevase elu ja ja suhtlemise raamidesse. Ja ei ole ja nüüd eriti vest pead murda selle üle, et kuidas nüüd perekonnas nii ka aeg-ajalt tüli organiseerida, see tuleb hirmavist planeerimata täiesti juhuslikult. Olulisem, küllap on see, kuidas tüli lõpetada. Siin juba seltsimees tamm mainis, et peaasi, kuidas välja tulla konfliktist. Vot see on, see on see kriitiline probleem eriti noortel abikaasadel, küllap põhiline oht on selles, et tüli nagu lumepall veereb ja kumbki oma kangust demonstreerides, mitte ei taha esimest lepituse žesti teha. Ja vot siis võib isegi minna nii kaugele, et selle selle afekti kulmineerudes ja konflikti teravnes jõutakse nii kaugele, et üks pooltest deklareerib, aitab. Lõpp ja Valmis. Hilisem kahetsus võib olla muidugi ka, aga kui juba aega on sõna öeldud, siis selle juurde tuleb jääda. Kas võib sellest niimoodi aru saada, et kui need tülitsemise reeglid on käes ja oskad õieti tülitseda, et siis ei maksa kartagi aga tähele panna, kui tüli tuleb? Vaat, just nimelt see õige taandumise taktika peab olema selge. Ja eks meie Eesti rahva vana ütlus on siingi kuldne reegel, targemaks annab järele. Kumb siis perekonnas targem on? Peab ikka sissi esimese sammu tegema kas vaikimise või lõpliku naeratuse näol selleks et tüli täiesti oma teravuse kaotaks ja, ja mõõn hakkaks tulema jälle ja appi, päike jälle särama. Laine Peep, teie olete meie varasemates jutuajamistes ikka olnud seisukohal, et abielu lahutustest liiga palju rääkimine toob ainult kahju see nimelt sellepärast, et siis inimestel tekib selline arusaamine ja hoiak, et see on väga tavaline asi. Aga mis on tavaline noh, sellest ei maksaga mingit numbrit teha ja küll lahutame ära ja mis seal ikka. Aga kas te olete arvamisel, et vastupidine tähendab nendest mitte rääkimine võiks kuhugi viia? Ei Ma arvan pigem seda, et me peaksime. Võib-olla nüüd kui 10 aastat on perekonnasaadet toimunud mõtlema sellele, et abielu ja rõhutatult mõtlema ja rääkima ka sellest, et abielu on väärtus, see on üks suur ja hea asi. See on hea asi ühiskonnale, sellest ei ole mõtet täna enam pikemalt rääkida, aga ma tahaksin rõhutada seda, et see on hea ka abielus olevatele inimestele. Noh, kasvõi sellised küllalt tuntud andmed, et abielus mehed elavad kauem või et lapsi sünnitanud naiste eluiga on pikem. Ma arvan, et abielusolek on inimeste jaoks seisund, mis on meeldiv. Aga nüüd on üks probleem ja probleem on selles, et ilmselt on abielu väärt tus naiste silmis suurem kui meeste silbis. Seda näitavad juba meie rahvastikuloendusandmed palju rohkem naisi kui mehine kuulutasid ennast abielus olevat, eks. Ja ma olen peaaegu surmkindel, et ei ole ühtegi tütarlast, kes ei ihkaks naiseks valitud saada. Aga ma ei tea, aga tänapäeval eriti palju noori mehi, kes väga tahavad naist võtta. Ta ja perekonnaeluahelaid sellega samuti endale kaela tõmmata. Nisid rääkimine veidi selles toonis, et abielu lahutustest liiga palju rääkida on halb. Oleks ehk vast just selle rõhutamine, et abielu siiski on väärtus, see on hea asi. Kottide kõrval istub akadeemik Gustav Naan kes puhus Eestimaal võiks öelda lõkkele suure vaidluse selle üle. Kas lahutamine on paratamatu. Meie ajastul või on see kõrvalekaldumine. Mis te nüüd arvate, akadeemik Naan? Kui me nüüd hakkaksime rääkima vastupidist, et mitte lahutada, kes sellest tuleks midagi head oleks sellel tulemusi. Üks kõige huvitavam või võib-olla koguni kõige huvitavam nähtus on see mida nimetatakse vahel perekonnarenessansi. Eks see on huvitav, sellepärast et mingid mõõdetavad näitajad ütleme, Vahur Toomus midagi head ja praegu veel ei näita, lahutumus jätkab suurenemist kogu maailmas. Covid on täheldatavad mõned peenemad, rohkem psühholoogilist laadi efektid ja hoiakute teatav muutumine, mõtlemistehnika muutumine, mida kõike kokku võibki nimetada Ta perekonna renessanss, eks. Sellel on väga palju ilminguid. Peatuksin vast ainult mõnel üksikul koikega, talt nimetaksin seda, et nakatuda, tunnetama jälle perekonna suuremat väärtust. Vahepeal oli ja negativistlik. Nonii mehed oskahedad teaduse ja tehnika revolutsiooni tingimustes, perekond ei ole kuigi vajalik. Ja noh, peaaegu et Tigandiana tõlgendasid mõned nooremad inimesed, nüüd hakatakse sellest üle saama. Jaa, avaldub õige mitmel kujul, üks on nähtavasti see, et naistel hakkab isu täis saama valitsemisest küllalt iseloomulik otsa, kirjad sellised päris hiljuti oli, kusagil keskajalehes ei mäleta, oli selle ratturmäega sedda vä? Kolmekümneaastase naise kiri. Et ma kangesti tahtsin olla perekonnapea, minu imestuseks mees kohe oli päri ja niimoodi ma siis paar aastat nautisin. Võimalust valitseda perekonnas, aga nüüd olen väga pettunud. Küsin näiteks mehe käest, et kas sõidame sanatooriumi ees, ütleb, et miks mitte, aga ära unusta sees muretseda tuusikud nagu siis, kui saabub aeg sõita. Mees küsib, et kas raudtee või lennukipileteid juba muretsesid. Tee kähku, muidu läheb raskeks ja nii kõik. Viimane kui üks asi on ilusti veeretanud naise kaema, jama enam. Valitsemises pettunud. Nüüd edasi. On teatav nihe, kôige ise toimub aeglaselt metslaslikult mõtlemislaadilt tsiviliseeritud mõtlemislaadile. Metslane küsib alati, kes tegi ükskõik lapse haigestumise, lehma lõpmise või maavärina puhul. Alati on küsimus, kes tegi ja alati on enam-vähem selge, kes on süüdi. Tegemist on nõidumisega, tuleb võtta teivasnõid maha lüüa ja siis läheb kõik jälle hästi. Ja perekond on võib-olla üks selline ala, kus kõige nii kaua on valitsenud ja suurel määral valitseb edasi juss, metslaslik lähenemine. Maailmanähtustele, kui midagi juhtub. Kõigepealt, kes on süüdi? Loomulikult mitte mina, vaid tema. Ongi loomulex, konflikti arenemine. Lumepallina tsiviliseeritud mõistus ei tunne niivõrd huvi. Kes tegi, kes on süüdi, kui millised on seaduspärasused. Kui näiteks valk põletab maha pool küla. Tsiviliseeritud inimene ei hakka palvetama ega inimohvreid tooma piksejumalale ega nõida maha. Eks vardad ja umbes nii suhtub tsiviliseeritud inimene ka abielu konflektidesse. Tal on algusest peale a priori selge, et midagi ei klapi. Siis on süüdi mõlemad. Ei ole mõtet süüdlast otsida, vaid tuleb otsida seaduspärasust. Tõepoolest, nagu kolleeg saar, ma sain juba ütles, kuidas väljuda komplektist, lina konflektest väljumise seaduspärasus ja viimane, mida ma tahaksin märkida. Sellest pikast loetelust, mida võiks tuua sein ja mis annab lootos ja lähemate aastakümnete jooksul seeski. Perekonnasuhted hakkavad järk-järgult, olid oluliselt paranema. On see, et ka nähtavasti Tarbjaslikust tähenemisest, abielule ja perekonnale vähehaaval hakatakse lahti saama? Ah kui armastaja kaudu on võimalik väga palju saada niiskajas kõige tavalisemas mõttes, aga olme tähendab ühes abielus ja nii edasi, aga tehke, jääb kasutamata see kõige olulisem, mida võiks armastava armastusabielus saada. Armastus on suurepärane võimalus avastata oma puudusi ja neist lahti saada. Ja arvatavasti umbes 50 aastaga võib juba tervelt pooltest oma tõsisematest puudustest lahti saada. Aitäh. Meil on nüüd täna olnud väga palju juttu konfliktidest ja läbisaamisest, perekonnas, majandusküsimustest, armastusest, aga eks me peame siiski tunnistama, et suur osa meie lahkhelisid ja tülisid tuleb sellest, mida me nimetame, et kas soorollid ei klapi päris täpselt või ühesõnaga lihtsalt välja öeldes, et On olemas meeste tööd ja naiste tööd ja nüüd me ei tea, kes mida tegema peab. Kalev Koger, mis te arvate, kas tänapäeval on õige see, kui me vaidleme, kes peab nüüd minema kööki, kas mees või naine? Võib, oleks võib-olla õigem, kui mehed ütleksid oma tõesti mehise sõna ja mitte ei läheks naisele appi suppi keetma, vaid mõtleksid välja midagi niisugust, et mõlemad oleksid vabad supikeetmise muredest, robotid, midagi taolist? Mul on väga hea võimalus akadeemia plaani vastata küsimusele, sest tema Pooles päästis vanakese botaabitši pudelist lahti lasi vabariigil vaielda tükk aega abielu probleemide üle ja nüüd me oleme siis nii targaks saamas, et hakkame alustama. Küsimuste analüüs, alustame ikka sellest peale. Naine, mees moodustavad ühtsuse. Ja nad ei moodusta ühtsust või tervikut mitte ainult sotsiaalsete seaduspärasuste põhjal vaid looduslik bioloogiliste seadustega pärasuste põhjal. Ja minu arvates saabki küsimust lahendada köögipoolt vaadatuna ainult siis, kui me tunnistame, et bioloogilise tööjaotuse või seaduspärasuste alusel naine või naispool täidab oma põhifunktsioone aastamiljoneid. Ja siit tuleneb siis see, et naise esmaülesanne on soojätkamine. Mees on antud juhul kaasautor. Ja kuna naise ülesanne soo jätkamine, siis ka ühiskonna põhiülesanne on soojätkamine ja selle keskmeks on perekond või kodu või abielu. Ja järelikult esmaülesanne naisele on siis tegeleda põhiliselt nende probleemidega, et tagada laste sünnitamine, laste areng alates toitmisest. Ja mehe põhiülesanne antud ühtsuses oleks nähtavasti kõigepealt turvalisuse tagamine ehk perekonnale laste arengukaitsefunktsioon selles mõttes. Ja teiseks rekonna majanduslik kindlustamine. Ja kui me nüüd siit hakkame edasi rääkima, kumb pead täitma, siis missugust põhifunktsiooni siis nähtavasti lisame nüüd niimoodi, et bioloogiline, looduslik seaduspära asus pluss psüühika annab meile ikka lõppude lõpuks naiselikkuse, kas me seda tunnistame või ei tunnista mehe bioloogilis, looduslik, nii-öelda alusvundament annab koos meheliku psüühikaga mehelikkuse siis on ikkagi lõppude lõpuks selge, et see, mis sobib naisele ja on tõepoolest naiselik peaks jääma naisele kuuluvaks ja see, mis sobib mehele, on mehelik, peaks olema mehe funktsioon. Aga siit edasi rääkida, me peaksime jõudma juba järgmisse saatesse järgmisse viisaastak, kus probleemid on väga kirjud ja keerulised. Nähtavasti vajavad ikkagi tõsisemat arutelu. Aga täna peame valges saalis toimunud vestluse pooleli jätma sest meie saateaeg on ikka endistviisi ainult üks tund. Meie parimate autorite vestlusring aga jätkus veel hea tükk aega. Sõna said hingehunt kaljule. Ene Tomberg ilma Reber Helga Kurm, Ene, Tiit, Salme Masso ja Vello Salupere. Millest nemad rääkisid, seda kuulete järgmisel laupäeval. Ütleme veel ainult nii palju, et pärast avalikku lindistust kohtuti raadiorahvaga ja kuulati väikest