Tere õhtust, austatud raadiokuulajad. Me jätkame saadet hingamise päeval, minu nimi on Toomas Savi. Olen korra juba selles saates esinenud ja täna üritan siis teatepulka edasi anda. Minu eelmine vestluskaaslane oli Sirje Keevallik pärit Tartust. Võiks öelda ülikoolikaaslane. Seda on aga minu vestluskaaslaseks minu kolleeg. Võiksin öelda mitmekordne sotsiaalminister, riigikogu liige, üks toredamaid naisi, Eesti vabariigi riigikogust. Siiri Oviir. Niisiis tere tulemast Sinulegija. Mul on kuidagi hea meel selles mõttes, et ma olen saanud endale vestluskaaslaseks inimese keda ma olen tükk aega nagu kõrvalt imetlenud. Ja kui me nüüd selle imetlusobjekti juurde tahaks tulla tagasi ka mõnes mõttes ajaloos, siis Siiri kas oleks nõus mõtisklema selle üle kuidas me esimest korda kohtunud oleme, aga kas meil on mingit pidepunkti selles osas võin ju sissejuhatuseks öelda, et me mõlemad oleme lõpetanud Tartu Ülikooli. Meie vanusevahe on üsna tühine, aga, aga vist õppimise aeg kuidagimoodi ikkagi kadunud. Jah, ikkagi kokku ei langenud. Tere õhtust ka minu poolt. Mul on hea meel, et sellel kenal saartel on minu vestluspartner või olen mina, õigemini just Toomas Savi vestluspartner kus me võisime esimest korda kohtuda, minul on meeles üks niisugune lõbus seik. Aasta oli 69, mina astusin Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Ja lõpetas, see oli siis nagu varem sai ju käidud ülikooli vahet, et endale selgeks tegema, millised nõuded eksamitel ja nii edasi ja nii edasi. Lõpetas arstiteaduskond, tohutu pall oli, rahvast loomulikult aulasse ei mahtunud, sest arstiteaduskonnas on alati väga palju lõpetajaid oli tollel ajal vähemalt ja ümberülikooli hakkas sõitma üks väike eesel ja selle ees reas istus väga pikk mees. Ta jalad ei, olid konksus, need põlved puudutasid peaaegu et maad. Ja, ja selle noormehe ümber oli naerusuviseid sõpru ja üks nendest noormeestest, kes saatsid seda eeslimarssi oligi Toomas Savi, keda ma ei tundnud küll, kuid, kuid ma teadsin, sest ta oli tuntud sportlane. Tuntud sportlasi tundsid kõik Eesti inimesed ja kuna ma ise tegin ka sporti, siis siis oli teada see spordiringkond ja eesli seljas istus tegelikult ka sportlane, tänane diagnostikakeskuse direktor doktor Ago Kivilo. See oli tõesti üks niisugune lõbus ja meeldejääv. On meeles mul ja mitmel teiselgi, kellega sellest on tulnud. Rääkida, ja no oli tore päev tõesti ja Agost veel nii palju, et tema oli kahemeetrine, tema oli sõudja, mina tere, 78-ga olin üsna üsna pisikene Sis Mediitigi patja patas saanud. Aga ikkagi sa sellega meie esimene kohtumine, nii või teisiti, kuidas ta siis oli, oli seotud ülikooliga ja miks ka mitte, alma mater on meile kõigile olnud teaduste allikaks. Aga sinu õigusteaduskonna õpingud algasid siiski. Sellele oli midagi eelnevat veel, et nii nagu mina mäletan Ja mul ei tulnud küll käia sõjaväes, aga ma läksin ülikooli kolm aastat hiljem, kui lõpetasin keskkooli. Ja põhjuseks oli vast see juba keskkooli ajal või isegi varem. Mul ei olnud üldse plaani minna õppima õigusteadust. Ma oleks tahtnud minna õppima kunstiinstituuti arhitektuuri. Nii palju enesekindlust, mul ei ole maali minna õppima. Ja tegin ka vastavaid ettevalmistusi, käisin keskkooli ajal ettevalmistuskursustel kuid siis, kui oli ülikooli astumise aeg teatavasti instituuti nõuti ennem tööde esitamist, kui sind üldse eksamile lubati. Aga mu tööd kadusid eksamisegaduses ära. Nädalaga neid uusi ei tee. Ja nii läksin ma tööle tööle läksime kohtusse. Ja mul hakkas päris meeldima. Ja siis kujuneski nii, et kolme aasta pärast ei läinud ma enam õppima kunsti, vaid läksin õigusteaduskonda. Ja siis ma ei raatsinud ka oma töökohast ära tulla ja eks oli ka juba iseenda palgamaitse suus. Stipendiumi peal elada on üks, aga kolm korda rohkem palka saada on teine. Palk nimelt oli kolm korda suurem, kuigi see tundub nüüd täna väike arv läksin ma üle, kolin ülikooli sisse saanud, läksime üle kaugõppesse. Ja ei kahetse seda ja olen ka vastu nendele, kes ütlevad, oh, kaugõppijad, see on justkui poolik haridus. Minu meelest inimene saab täishariduse läbi iseenda, mitte läbi selle, missuguses vormis ta õpib ja kõikidel astmetel on võimalik seanahka vedada. Ja käia, kõikidel astmetel on võimalik võtta enam. Aga nüüd ma küsin, et kus su kunsti kalduvus on nagu alguse saanud või pisiku, ma pean tunnistama, et ka minu isa oli kunstnik Pallases õppinud ja väga palju maalinud ja temast on järgi, ma arvan, et sadakond teost praegugi, mida me oleme isegi näitustena välja pannud, emaga isa nüüd surnud. Aga minul ei ole. Ma ei oska öelda, ma ei oska, kõverat ei olnudki õieti tõmmata ja kõik, kes minu otsa vaatavad, oma oma allkirja kirjutan, siis ütlevad, et noh, on jah, väga konarlik mees. Aga sinu ema oli riiete disainer, kas äkki emast või kuidas? Ma arvan, et kindlasti emast ja võib-olla ka juba vana emastest ema ema joonistas ka väga hästi. Ja ema enne sõda ka õppis kunstikoolis, kuid siis tuli sõda ja kõik jäi pooleli. Ja pensionile läks ta just ja riiete disaineri koha pealt, nii et kodus oli niisugune kunsti lembe sus. Kuigi tegelikult suguvõsas võiks öelda, et jällegi emapoolsest suguvõsast pooled on, on juristid, enne sõda olid mitmed advokaadid. Peale sõda oli isegi üks kohtuminister, kes kaheksanda pleenumi ajal ebausaldusväärseks loeti ja maha võeti. Nii et nii nagu see Eesti perekonnad ja suguvõsad on, seal on olnud igasuguseid olukordi, igasuguseid situatsioone oma asendilt oleme nii, et Milton kõik tuuled üle käinud ja igasse peresse on jäänud maha ühtemoodi tuul ja teistmoodi tuuli. Kas ema elab praegu veel? Mu ema elab praegu jah ja antud hetkel ka minu juures hiljuti mulle see väga meeldib, sest tal on korteris remont, mis kahe nädala asemel on veninud nüüd juba kolmeks kuuks. Raamatukogu, mis oli vanaisadelt kanoonudelt, on nüüd minu käes. Eks kolimistega on mõni asi kaduma läinud, kuid seal on väga palju juriidilist kirjandust. Esimene talurahvaseadus, ennesõjaaegsed, seaduste kogumikud kus ma olen ka saanud võtta eeskuju, mitmed seadused on ju meil edasiarendamine ennesõjaaegsetest, seadustest, tervishoiualased on lausa eraldi köidetud raamatutesse. Need suguvõsa on minuga mind aitamas ka minu tänases öös. No nii ta on, aga kas nüüd kas nüüd see sinu kunstilembus ja on see mingil määral ka siin hobinid? On küll, aga selleks peab olema jällegi niisugune meeleolu, kui sa. Kui sa istud, kas molberti taha ja midagi teed ja peab olema ka ka muidugi aega, aga me leiame alati põhjuse, miks ei tee, pole ruumi, pole, pole. See võib nüüd niimoodi tunduda, aga, aga eks ta tegelikult nii raske välja kujuneb. No eks inspiratsioon läheb ikka peale tulema küll ma saan aru, et sa viitad sellele, et, et noh, meie töö on sedavõrd väga okkaline, see inspiratsioon vahel peale ei tule, sest noh, ööd venivad pikaks, vahel ja negatiivseid emotsioone koguneb, aga kunst vajab vist sellist positiivset positiivset laengut, kuni ta muutub inspiratsiooniks ja siis ta tahab väljavalamiseks ka õiget kohta. Tulin just Soomest ja oli. Oli tore kohtuda Soome õue presidendi Tarja Hallasega kellel on samasugused kalduvused. Kas siin on ka midagi ühist tulevikku? Kuuga et teeme nagu naiste maalimise kuju, poliitikud, naised ja, ja käivad kuskil koos maalimas. Ja sama teed läbi ka presidendiks. Et just nagu eelduseks, et, Teate, naistel on väga laialdaselt igasuguseid hobisid, sest ega mina ei ole poliitik tikku naistest ainukene ja neid on vast rohkem, kes, kes midagi niisugust hingelist teha tahavad, kes paneb klapid kõrva ja kuulub ka, see on teatud mõtete teisele poole viimine. Aga nüüd, kas Eestil võiks olla naispresident? Mina arvan küll, et võiks küll olla. Sest täna ei ole mehed andnud ka vastust küsimusele, kuhu Eesti liigib, millist Eesti riiki me tahame, kelle jaoks me teda ehitame, kas ainult välisinvestorile või, või oma inimesele, kui kaua see välisinvestor siin Eestis püsib, vastaksin kohe ise, nii kaua püsib, kuni Eesti tööjõud veel nii odav on ja teda selliselt ära Ta saab võib-olla et meie elu tasakaalustada võiks meil olla küll naispresidendi, et ma ei nõustu siin ene Paaveriga, kes teatrikriitikuna, kellena ta nüüd tituleerib, artikli kirjutas, et taga on tükk tühja maad. Mõtleme india peale, mõtleme mõne teise sarnase riigi peale kus tegelikult naistel ei ole juba kultuuritaustalt juba usu järgi mitte mingeid õigusi. Ja need naised, kes seal on olnud juhtival positsioonil on, on nii naiste osa kui tervet elu tasakaalustatud ja paremaks muutnud. Nii et ei saa lähtuda nii, et tükk tühja maad on selja taga sellel ühel naisel, kes võiks president olla ja seetõttu ta ei sobi. Aga täna võib-olla sellele küsimusele negatiivsemat suhtuvad just naised ise, sest naised ise ei hoia kokku, ei tunne, küünarnukitunne, ei toeta teineteist ja ikka leiavad teises naises ratas, pole see ja idas pole teine hea. Ma olen enda kohta kuulnud naiste poolt öelduna palju valusamalt, kui näiteks mehed mu kohta on öelnud ja nii olen kuulnud, maga teiste naiste kohta öelduna, olgu see siis Marju Lauristin, Liia Hänni, Kristiina Ojuland, Liina Tõnisson, meie erakonnast. Naised ütlevad palju halvemini ja teinekord ei mõtle läbi. Kas sellel on ka alust taga. Nii et naised peavad ise saama hingest vabaks, siis võivad nad ka valida omale otsustajate tasemele enam naisi. Ma ei taha nüüd halvasti öelda, aga võtame kasvõi või oma kirjanduses leiame selle ussisoo kohta näiteid muidugi, aga, aga see üks mõte äkki, mida mina nüüd üritan selgitada, võib ka sinisilm, mis saada jah või, või heakskiidu on just nimelt see, et et me ütleme, et sina oled ju täna poliitik? Sul on selles mõttes väga sobiv haridus juristina olla poliitik küllaga naiste osa poliitikas Eestis on suhteliselt tagasihoidlik täna ja kui me mõtleme niiviisi, et iga püramiidi tipp vajab ikkagi laiemat alust et kas see naiste poliitikasse toomine ja naiste osa suurendamine siis ka riigielus on nüüd just jõudnud sellele tasandile, et ta võiks nagu result veeruda või kulmineeruda sellega, et Eesti võiks saada ka naispresidendi, on see aja küsimus. Sest oled ju sina ise eesti naiste liidu taaselustajana taasasutaja ja oled 96.-st aastast olnud ka Eesti naisliidu esinaiseks. Ja kui sa nüüd tulid vist just eile õhtul hilja tagasi Taanist. Et kui me räägime Põhjamaade parlamentidest, kus parlamendiliikmetest peaaegu kuni pooled siin-seal vähem, aga 35-st kuni 50 protsendini on ikkagi naised meil ütleme siis julgelt ära 101-st 18 on ainult naisi. Et ongi nüüd see koht, et nagu peaks naisi rohkem loomaaia selle tulemus oleks siis väga loogiline ja kõigi poolt aktsepteeritav, et läheb nii, nagu läks Soomes. No siin mõnevõrra takistuseks võib saada meie valimissüsteem, aga jätame selle teema praegu kõrvale. Muidugi iseenesest ei teki midagi ja üleöö ei muutu lähenemisnurgad. Naisliit hakkas ennast taastama aastal 88, olukord oli selline ja naised tulid kokku spontaanselt. Ja 96 juhin naisliitu, mina. See ei olegi oluline, kes teda juhib ja miks ma omale selle lisakoormuse võtsin, sest ta kahtlematult on on. Et seda tööd teha ja hästi teha, naisleid kõlama jääks, tuleb üpris palju aega selle peale kulutada. Põhjuseks oli ka kindlasti see, et naistele anda võimalust eneseusku tõsta ja need kolmanda sektori organisatsioonide naisliit ei ole poliitiline organisatsioon. Naisliitu kuulub palju poliitikuid ja läbi lõikene kõikidest erakondadest. Kuid me ei ole teinud seal poliitikat, ei ole teinud esikohale ühte või teist erakonda, olgu siis naisliidu esinaine. Antud hetkel kesta kesta on. Täna on teadaolevalt, kuid kõiki naisorganisatsioone ei ole. Kas niisugust ühtset registrit ei ole? 140 naisorganisatsiooni, nii et öelda, et naisi on vähe organiseerunud ei ole õige naisliidu. Too nüüd juba viis, kuus aastat tagasi oli naine toeta naist. Alustasime erinevaid seminare, koolitusi, lihtsalt kooskäimisi, huvitavate inimeste ärakuulamist ja kui nüüd võtta viie aasta tagused. Mul on nii meeles. Meil käisid ministrid esinemas esimesel ministri esinemisel naised ei julgenud küsida. Pärast ütles, et võib-olla see küsimus ei oleks, oleks olnud rumal või nii edasi. Ei ole olemas rumalaid küsimusi. Juba kolme-nelja sellise kooskäimise juures läksid need kokkusaamised kaks korda pikemaks, sest väga palju oli küsida, väga kenasti vastati. See näitab, et naiste julgus tõusis. Nii et siin on kolmandal sektoril väga palju teha ja loomulikult ka riigil teha, kui ta tahab tasakaalustatumat arengut. Kolmandat sektorit tuleb ka toetada, täna on kolmas sektor jäetud täiesti iseenesevalda suures enamuses võib-olla tarbijakaitseliit ja mõnda siin riik toetab. Kuid naisliit ei ole kunagi riigi toetust saanud. Kõik meie üritused on heade sponsorite, aga iga üritus ka midagi maksab väga palju teeme me ise need läbi, naisorganisatsioonide on võimalik tuua naisi poliitikasse ja nüüd see tase juba, kui naised on poliitikas, on väga tähtis ka naistel poliitikas hästi olla. Sest selline, milline on kujunenud imidž nendel naistel, kes on paratamatult oma tööga rohkem avalikkuse silme all? Kui see imidž on hea, siis naised tulevad poliitikasse, sest täna palju naisega takistab ahteisel kaklete ahte seal kisklite. Me ei taha tulla. Kui naised on ennast näidanud tõsise töö tegijana. Tõsise inimesena, kes tunneb muret Eesti riigi edasise arengu pärast, on lihtsam ka tuua arukaid naisi. Lisaks juba aastal 1906 ütles Tammsaare rääkides naisküsimusest, et naised, ärge oodake, mehed teile midagi annavad-kingivad loovutavad. Te peate ise olema tragid ja ise seda saavutama. Vaadake, 100 aastat on möödas ja me oleme täpselt samas, räägime sama juttu, naised, olge tragid. Kuid mis puudutab tipp-poliitikasse muidugi pere küsimused ja, ja laste kasvatamine. Meil on vaja nii ema kui isa ja ema ellust võib-olla teatud laste eas veel rohkem kui, kui kui isa ellust ma ei, ei alaväärista. Isa osa mõlemit on vaja, ma ei arvagi, et tipp-poliitikas peaksid olema peale kahtekümmend ühte naised. Nende aeg on saada haridust, nende aeg on lapsi sünnitada. Nii et seetõttu ma arvan, et väga verinoorte naistekoht ei ole tõesti tipp-poliitika. Natuke võõristav on, on niisugune arvamus, kuigi kõik arvamused on muidugi demokraatlikus riigis lubatud, et ei, et ma ei mõtlegi lapsi sünnitada. Ma elan niisama, elukaaslasega ka sellist ju ja meedia seda teinekord veel võimendab. Kui lapsed on teatud vanuses, on ka elukogemust, sest tipp-poliitikas ei saa teha otsuseid, ainult et ma tunnen hästi seadust, on vaja ka elukogemus, sest me korraldame riigi elu. Aga selleks peab ennem ennast muidugi sellele tasemele viima kas või läbi mitmesuguste naisorganisatsioonid. Ei ole nii, et täna otsustan poliitikasse, Soomes on valitud. See võis olla nii 90. aastal, siis kui mina tulin poliitikasse, mis oli läbi puhta juhuse. Täna sellist olukorda enam ei kordu. Ja no kõrvalt vaadates on sinul läinud Kurina hästi seepärast et sinul on tänaseks juba kolm tütart, Maarja-Liisa aina selliseid sul jääbki perest nagu, võib-olla, aga rohkem. Aga noh, me võime ka vastupidiseid näiteid tuua, et meil on ju Riigikogus väga noori naisrahvaesindajaid, nagu praegu räägitakse. Aga mina tahtsin küsida, et kuidas sa oma tütardele või kuidas te sinu abikaasa mihkliga oma tütardele nimed leidis? Noh, esimese lapse puhul muidugi on väga palju igasuguseid unistusi mis see nimi võiks olla ja ilmselt Maarja nimi sündis sellest maarjamaa. Ja oligi nagu, nagu asi otsustatud nimede sai. Liisa mihklil on tädi Liisa, oli tädi Liisa kes oli elupõline õpetaja, ka haapsalu kooli direktor. Nüüd on ta juba aastaid manalateel Võib öelda, et Mihkli sugulastest misele tädiga leidsime alati, millest rääkida alati sattus, meil on iga aasta suvel suguvõsa kokkutulekud, kus on üle 100 inimese koos. Kuidagi juhtus nii, et me istusime ikka kõrvuti ja nüüd kui ma jäin ootama oma teist last, siis mõtlesin, kui sünnib tütar, siis saagu temast Liisa. Aga vist oli see mõte ennem isegi mihklil, sest kui ta sünnitusmajja selle teate, andis paar tundi peale sünnitust, et elagu Liisa. Mul oli hea meel jaga tollel ajal ei pandud nii siukseid vanu eesti nimesid siis olid ikka kristallid läbi C ja H ja ja y itega kirjutatavad kas või siirid, millest välja võis lugeda suuri pärast. Need Liisa oli niisugune armas eesti nimi ja seda enam, et silma ees oli ka ka väga sümpaatne inimene, nii ta Liisaks sai. Ja aina tuli ka kuidagi kuidagi iseenesest. Tööpaar päeva tagasi sai 15 aastaseks, nii et kui ma poliitikasse tulin, oli ta nelja aastani, nii et ega seda aega ja, ja ma ju kohe olin valitsuse liige, kus ööl ja päeval ei olnud tegelikult vahet, sest see oli see iseseisvuse loomise aeg. Kõik oli uus, uued sihid. Programmid ja tookord oli meil ka silme ees, kuhu Eesti peab liikuma ka taktika, kuidas seda tehakse. Nii et väga sageli ei olnud mul lihtsalt last kuskile panna, oli ta muga kaasas poliitilistel üritustel, mitte nüüd valitsuse kabinetiistungil. Ma mäletan, kui me viisime üks hommiku teda lasteaeda ja me nüüd abikaasaga isikus vaidlema ühest seadusest, et kas nii või naa. Nii nagu kiire, üks paneb oma mantlit, teine oma mantlit selga ja siis see väike tüdruk seisab all alt üles, vaatab. Me oleme mõlemad pikad ja küsib täiesti surmtõsiselt. Aga millised on alternatiivid? Ristis viie aasta. Nii et jah. Nonii kolm tütart, minul on meil õigemini siis minu abikaasaga on kaks tütart. Öeldakse, et et tütred sünnivad nendes perekondades, kus on suur armastus. Kuidas sa selle mihkliga siis kokku said või kuidas teil läks? Meie saime kokku ülikoolis. Ja, ja ega sisseastumiseksamite ajal seal oli nii palju rahvast seal muidugi ei olnud aega ühelegi noormehele silma heita. Kuid esimesele loengule ma mäletan üle Toomemäe minnes, minu ees läks üks noormees ja toomemägi oli, oli nagu tühi sellel hetkel. Ja kuidagi piinlik oli temast minna mööda, sest siis hakkab tema ees tippima. Ja ta läks hirmus aeglaselt ja seisma teda selja tagant, mõtlesin, et kuhu see noormees nüüd Londsid ja samasse auditooriumisse. Ja kui me olime kolmandal sadama selle, jah, ja kui me olime kolmandal kursusel, siis me abiellusime ja nüüd oleme siis siis abielus juba 27 aastat. Meil on kolm tütar. Ja nagu sai öeldud ja tõesti, need on armastuse lapsed, kaks tütardest on ka juristid. Esimene on lõpetanud juba ikka mitu aastat tagasi, kui nad on 26 aastane meiega magistritöö ära teinud ja teine lõpetab selle aasta kevadel. Aga viimane way mõtleb veel, et kas hakata näitlejaks. Juristiks. Sa autot juhid, eks seal meeldib autot juhtida. Ja ma ei juhi autot. Miks ma juhi aeg-ajalt mul nüüd juba tekib, et võib-olla peaks juhtima, saab kiiremini mõned asjad korraldatud. Kui ma olin ikka verinoor ja tekkis võimalus, et võiks nagu autojuhtimise selgeks õppida, ma loomulikult seda õppisin. Ja oleksin olnud ühe väga traagilise avarii keskmistele läks küll õnnelikult seal rannamõisapankranniku peal ja peale seda tundsime üks 20 aastat, et ma ei taha autorooli. Ma isegi istun väga harva auto sees. Rohkem tahan istuda juhi selja taga, mingisugune niisugune on jäänud psühholoogiliselt. Nüüd üks, viis aastat tagasi ma tundsin, et ma võin jälle ees istuda. Ei ole seda tunnet, et tramm sõidab auto külje maha ja ise keerad kuskil otsese tunne oli mul 20 aastat. Kuid täna olen kuidagi, esiteks aega ei ole käia nendel kursustel, nüüd saab ju ainult läbi kursuste ja saanud kuidagi teistmoodi hakkama, nii et mul ei ole autojuhilubasid. Kuid ma arvan, et enne kui pensionile lähen ja rahulikku elu peale ma ma siiski load omale omale hankinud näiteks eile Kopenhaagenisse, kes meile tehti, väike ekskursioon bussi teisel korrusel, esimest korda olin ma bussi teisel korrusel ja istusime Valve Kirsipuu ja Jaana Padriku ka nüüd nii-öelda esimesse ritta vastu. Seda klaasi tuli sama tunne. Ei tunne, seal on väga palju jalgratas, et nende jaoks on loodud moodne liikumise kliima. Meil näiteks ma olen proovinud Tallinnast Tallinnasse tulla kesklinna jalgrattaga enam ei proovi. Kuid seal on kõik võimsamate autode juhid, austavad jalgrattaid ja ka jalakäija austab, ei jää talle ette. Oli mul sama tunne, et oi, nüüd ta sõidab selle jalgrattapooleks ja nüüd ta sõidab parkival autole otsa. Nii et ei ole siis valmis autot juhtima. Miks ma seda küsisin, ma käisin hiljuti avamas moto Rexi ja noh, nagu ikkagi avamise ajal tuleb tuleb ka kõnet pidada ja kui me siis vaatasin sealt ülevalt alla neid läikivaid autosid ja noh, mis on maailma tehnoloogia, tehnika viimased saavutused, imed ja ilusad värvid ja kõik, kõik see puha. Et see võiks naistele eriti meeldida, aga noh, nii nagu ta avastasin ennast äkki ühelt mõttelt, et et miks siis eestlane me teame täna, et Eestis teiega kolmandal on auto ja et miks eestlane on selline hirmus tahtja autot juhtida ja leidsin äkki sellise pool-filosoofilise seletuse sellele, et, et kas see ei ole ikkagi mingi võimalus, vabadus realiseerida oma soovi juhtida midagi ja kuna sina oled nüüd poliitikas nii kaua olnud ja ministeeriumi juhtinud mitu korda ja nüüd oled nii nähtaval kohal, et, et noh, võib-olla see auto juhtimine on üks võimalus ka asendada seda, kui sa ei ole kuskil sellises inimeste hulgas, kus sa juhid, et, et ma vaatan, noored tudengid kipuvad juba loengutele sõitma autoga, aga võib-olla see on ka üks nälg, mida me 50 aastat olles noh, nõukogude liidus ja kus auto juhtimine oli midagi erakordset, kui keegi auto sai, et nüüd on see nälja tagasi söömine? No võib-olla ilmestab kuidagimoodi ka seda. Aga küll su tütred varsti ütlevad, et ema, et ma tahaks autot osta, et kas sa toetad mind 20000-ga? Jah, nii see võib ka olla, et see oli väga huvitav lähenemine küsimusele, miks eestlane juhib palju autot, ma mõtlesin, et sa küsid, et mis autot omale tahaks ja mõtlesin kohe läbi, missugust ma siis tahaks, ma tahaks pisikest kollast, hästi kollast, kirgast kollast. Kuid võib-olla Eesti inimene on ju üldse küllaltki suur individualist. Auto omamine võimaldab tal minna, millal tahad ja kuhu tahad. Seetõttu arvan ma ka, et ega raudteel rongiliiklusele ei ole Eestis eriti pikka tulevikku. Euroopaski ta juba juba nagu kaob. Rongi ei tule sulle külla, kus küll auto küll. Ja teisest, nii et selle kaudu võib öelda, et on ka tarbese. Sa käid poes ära, sa võid lapsed sinna, kus vaja. Veel vaadata täna, kas need sõita autoga või sõita Tallinna linnas ühistranspordiga? Mul on niisugune tunne, et kui on ikka neljaliikmeline või isegi viieliikmeline pere sulle autosse panna ja hommikul viia laiali sinna, kuhu nad minema peab, kes koolides lasteaeda, kes tööle, tuleb auto omamine odavam kui sõita meil meil bussiga. Eestlane on ratsionaalne siinjuures ka. Jah, aga kui sa hakkad vaatama, ega siis kõik rahvad käituvad täpselt nii nagu eestlane, et eks ta siin ongi, et autot ei vaadelda enam kui luksuses, et või esindusesinduses, et vaid praktilise elu ühe kindla osana ja kui peres on isal ja emal auto, siis on see täiesti loomulik ja vähem sunnib mõtlema, kas nüüd tudeng peab veel saama, aga kuna need vanulis ollakse autodega maantee keskkooli juures, kui kooli hommikul lähevad kiis kuus autot ikka pargib õpilastega sinna. Aga need vanad romud ja noh, neid keegi sõidutama läheks ühe uue teema juurde, kuna sa oled pereema ja, ja kindlasti oled ka toiduvalmistamisega seotud, kas teil on, on peres ka mingid traditsioonid, kuna pere oli suur, nagu sa ütled, saima elabki teie juures, et kas te nädalalõppudel istute koos ja mis on teie menüü lemmikmenüüd, mida sa ise kõige rohkem tahad valmistada? Ma arvan, et eestlase lõunalaud ja üldse toitun küllaltki traditsionaalne ei tee eriti sašlõkk. Kuulge, ega niisuguseid teravamaitselisi vahest paned. Paned peale teravaid maitseaineid, sest need on ju nüüd nii palju ära katsetada, tahad ühte, kui teist, palju meie sööme kana? Meile maitseb kanadega, saab kiiresti valmis teha erinevatel moodustel. Nüüd on ka hiina kokaraamatuid olemas, kus on väga palju retsepte, mis sobivad ka eesti maitsmismeelele, võib-olla mitte suhkrut nii palju ei pane ja magusat maitseainet. Põhiliselt pühapäeval on pere ikkagi ühe laua taga, istub koos sööma ja koos läheb ära, sest hommikuti üks tuleb, teine läheb, keegi ei söö korraga. Sest on ju tänagi puhkamispäev ja eesti kultuuritraditsioonis pühapäeval ei tehtud tööd. Mulle tundub, et kui ma vaatan oma tutvusringkonda. Ta kolm-neli tagasi laupäeval ja pühapäeval tegime me kõik, käisime oma oma töökontorites ja see ära sai tehtud, see, mis nädala sees jäi tegemata. Või kui kodus ei olnud arvutit, siis töökohal said sa oma kirjatöid ära teha. Nüüd on ikkagi juba kujunemasse, pühapäeval ei tee meie inimesed tööd. Jällegi tahaks naisliidu kohtasin öelda, sellest on ka päris palju aega tagasi, kui, kui naislica tõstatas selle küsimuse, et pereema tulge pühapäeval lastega et mitte jätta neid neid üksinda ja kui ema oskab ka mees, siis köit on isa ja ema mõlemad kodus pere koos. Pühapäev on hingamise päev. Pühapäeval võiks teha midagi teineteisele teha, armastusega, teha sõpradega kas või olla vahest oma etega kodus, sest on ju palju töökohti, kus on päeva läbi, tööpäevad on pikad olnud ainult inimeste keskel. Vahest tahaks ka vaikust ja rahu ja siis teed ka mõnuga lõuna. Väga palju on ju nüüd ka peresid, kus mehed armastavad kokandusega tegeleda. Siinjuures, kui nüüd küsida, et kas Mihkel ka lõunasööki teeb oskab kindlasti, sest ta oli oma kolmekümneaastane, kui ta abiellus, nüüd öeldakse, vanapoiss, kes talle siis ikka ennem tegi. Kuid ei, praegude lõunasööki kodus ei tee, aga hommikuks pühapäeva hommikuks pannkooke teeb juba mitukümmend aastat. Neid teeb ta paremini kui mina isegi viskab õhku ja pöörab ringi. Minul see ei õnnestu. Nii et eks igal perel oma nisukesed, väiksed traditsioonid, mida järgitakse, mida tehakse vahest nad mõneks aastaks soiku, vot siis tulevad jälle esile ja neid on rõõmus ja, ja niisugune õnnetundega segatud, tunneb jälle ära tunnetada sama, mis tehti siis, kui kui, kui 10 aastat tagasi näiteks või, või ütleme, mesinädalate aeg või ükskõik, kuidas me teda mingid ajahetke iseloomustame. No kahe käega toetan seda, seda traditsioonilist pühapäeva kokkusaamist, sest nädal on tõesti nii kiire ja noh, kui nüüd ma võin üheselt endast rääkida, siis ma ju töötan Tallinnas ja pere elab Tartus, nii et lapsed juba teavad. Pühapäev, kas kell kolm või kell neli? Mina ise süüa ei tee, õigemini mav, teen kõiki asju, aga aga meie emad emmeks, emme peab kõik üle tegema siin tubade koristamist ja ma üritan koristada ka, aga kui kersti tuleb ja kuidas ta koristan tal siis ta on vait, tükk aega ja lohiseb ainult ja teeb kõik üle ja siis noh, see on meeste värk, aga ühe asja Olen ise rahulolu ongi, mitte ei pista kriiskama. Ei hakka. Üks asi veel, mis mulle kuulsin, päris meeleldi, sa ütlesid, et sinu Mihkel oli vanapoiss, kui ta, kui ta sinu õnge läks, oli kolmekümneaastane. Mina olin 30 viieaastane, kui ma kui ma lasin ennast õnge võtta või kuidas öelda. Kui, kui niisugune naisõiguslik lähenemine võib-olla on ka, et naisi on meil otsustavatel kohtadel, majanduses peaks neid ka enam olema, sest mitte ainult poliitikas. Sest poliitika ja majandus on täna nii teineteisega seoses. Meil on traditsioonis ka ütlemine mehele minema naist võtma. Minu meelest õnnelik on see abielu, kus ei saa öelda, et kedagi on võetud kus ei saagi piiri tõmmata, kes keda võttis, vaid vaid lihtsalt nii see läks. Ma ei ole nii tugev ennast kiitma, et ma ütleks, et mina nüüd mihkli võtsin ju me ikka kuskil kokku koos saime ja ja kuidas see täpselt oli, ei oskagi praegu öelda. Üks teema on mulle veel huvitav teada usungajat kuulajatele. Kas sinus on sellist reisikihku, kas, kas sind huvitavad teised maad ja kuidas on sul võimalus olla? No kindlasti mul võimalusi on olnud, ma mõtlen neid ameti lähetusi, aga nagu sa oled tähele pannud, ei ole mina riigikogus suuremate reisijate all. Vaatasin just ükspäev, et palju ma siis olen, reisinud isegi kuus korda, aga nüüd, kui vaadata, kuhu need kuus korda Vilniuse Riia, sest ma olen Balti assamblees ja balti assamblee teatavasti Leedu, Läti ja Eesti ühendus. Mulle kindlasti meeldiks reisida, kui mul oleks vaba aega vaba raha. Mind ei ootaks kodus suur hulk tegemisi. Ma ei jätaks oma peret kauaks üksi. Täna ma ei saa, kui ma nüüd ma olin kolm Taanis hommikul tulin, varalaud on juba posti täis, kõik on vaja läbi töötada. Mitu asja kokku kirjutada, nii et pärast ta lihtsalt kuhjub ja see teeb omamoodi närviliseks ja viib stressile lähemale, kui sul on palju tegemata töid. Ja siis kaobki ära see pühapäev puhkamise teed, neid otsimisnädalaseeriaid tegemata. Ma ei taha seda, ma katsun korraldada oma elu nii, et kõik on tehtud. Üks teema on meil veel puudutamata, usun, et seegi on üsna huvitav, sa oled sihvakas, tütarlapsena olid sa eriti sihvakas. Ma ei taha muidugi vastupidist väita, et et nüüd ei ole juurde tulnud. Aga sa oled korvpallimängija. Jah, tegelikult kõige rohkem ja kõige pikemaaegselt mängisin ma korvpalli ja kõige paremal tasemel vast korvpalli kuid omal ajal oli lihtne minna igasugustes spordiringides igasugustesse treeningutesse. Nii et ei ole vast spordiala, mida ma ei ole teinud. Kõigepealt alustasime tegelikult ujumisega, mäletan praegu ühte seika Malin past teises klassis, kui ujuma läksin. Rahman oli mu treener, ta oli pärast tuntud tantsuõpetaja Me elasime ühel tänaval ja käisin ujulas, mille kohal on praegu passaaž. Noorem vend on minust kaks aastat noorem ja siis tuli temaga ujuma ja nagu poisikese asi ju oli, siis tema teises klassis ja mina juba neljandas hüppas ta säuh üle basseini ääre vette andmata endale arvutiks, Ots on sügavam ja mina siis hüppasin järgema vennakest päästma, lõppes sellega, et treener Rahman siis ühe toikaga päästis meid sealt mõlemaid. Nii et mingi ajama ujusin, olin kergejõustikku teinud, suusatanud isegi iluvõimlemist. Ja kuna ma oli tõesti pikka kasvu, kerge oli joosta, sest minu jala samm võttis rohkem kui lühema kasvulisel siis koolis oli just nagu põhikooli ajal ajakooli võistkonda siit välja panna. Siis juhtuski nii, et ikka jälle jälle olin ühes või teises võistkonnas. Ja isegi kord Iru või õigemini riistvõimlemise võistkonnas, aga see jäi mul ka esimeseks ja viimaseks. Sest mul oli endal küll tunne, et ma olin rööbaspuude peal nagu märg pesu, kuigi võimlemisõpetaja julgustas. Niieteks tollel ajal olid, olid need võimalused treeningud ju ei maksnud ja noh, tyh, aga tahtsin ja, ja ju siis oli ka looduslikke eeldusi. Et sai kõike tehtud, aga ma jätsin spordi tegelikult päevapealt maha. Kui ma keskkooli lõpus töötasin, siis ma enam trenni ei läinud, ma hakkasin oma oma elu seadma tegelema sellega, et me ikkagi kuskile ülikooli läheksin, sest trenn võttis väga palju aega, meil oli praktiliselt iga päev, iga õhtu oli treening. Ja nädalas vahetusel oli kas võistlus või pidid olema kohtunik mõnel võistlusel. Nii et kõik õhtud olid nagu nagu sisustatud. Pöörasin lehekülje 18. eluaastal, et minu tolleaegsed võistkonnakaaslased käivad muuseas siiamaani treeningul, nad on väga hea rühiga väga heas figuuris. Nad tulid isegi. Mõni aasta tagasi korvpallis maailmameistriks niiet. Miks ma nii küsisin meile riigikogus spordisaal ja ma ei ole seal nagu sind näinud, aga ma tuletan sulle meelde, et see võimalus on olemas ja nagu sa ütlesid, et paljusid traditsioone on võimalik taasalustada ja elustada, siis tere tulemast. Ma ei pea, et see kõige õigem koht oleks riigikogu spordisaal. Tõsi, ma käin vähe ja siin ei ole midagi sellest rääkida, kuid ma olen käinud Rahvusraamatukogu saalis, mis see siis on, ma lähen mäest alla jalgsi, hingan õhku. Ta on piisavalt lähedal, et kiiresti ära käia ja tulen ka tagasi. Kuid jah, viimasel ajal on ka seda jäänud liiga harvaks, nii et võib-olla tõesti tuleks trepist alla minna ja riigikogu keldrisse ja käia seal ära, sest liikumist on lihtsalt vaja. Ega siin palju enam polegi vist rääkida ja kõik on ära räägitud, sul kindlasti on endal mõni seik veel rääkida, aga ma küsin, et me juba liigume sellises rütmis, et meid hakatakse varsti sinuga vanemateks inimesteks pidama, kui me seda juba ka mitte ei ole. Üks selline koht on, et kui, kui meil on selliseid kirikus käimisi, ma usun, et sa ei ole usklik. Arvan sinu käitumisest, et sa ei ole usklik, aga aga kas kirik vahel tõmbab sind või on või on see mingisugune lihtsalt ehitis, millesse sa suhtud tõsiselt? Et ma ei ole tõesti niisugune, kuidas nüüd seda õigem sõna olekski öelda, tõsiusklikega ei kuulu ühessegi kogudusse. Kuid Eesti inimene vist tal ongi omane, tõid ja paljusid asju suure kirega, ta teeb rohkem enda sisse. Ja oma loomult on eestlane kristliku kultuuri kandja ja käin minagi aeg-ajalt kirikus. Ma ei käi konkreetsetel teenistustel, kuid Tallinnas on üks kirikust, mina saan hingerahu. Ja see on pühavaimu kirik. Millegipärast on seal eriline aura parasjagu kulunud, isegi lõhn on seal teistsugune, kui on teistes kirikutes. Seal ei tule sind keegi segama, kui sa jääd istuma ükskõik missugusele pingeritta, keegi ei tule küsima, mis te tahate ja keegi ei tule sulle ka mingisugust usupropagandat tegema. Sa oled omaette, viis minutit, pool tundi, kuidas teinekord vaja on ja sa lähed välja ja sa oled saanud niisuguse tasakaalutunde tagasi. Miks ma käin just pühavaimu kirikus, ma ei oska isegi öelda. Omal ajal, kui oli nagu kirikus käimine, tabu, isegi kooli õpetajad, õppealajuhatajad ja, ja hiljem ka ülikooli ajal käidi jõulude ajal ju vaatamas, kas oma koolilapsi on kirikus. Minu vanaema nimelt käis pühavaimu kirikus. Ja tema kuidagi ütles, et et see on eriline, kuigi ka vanaema ei olnud niisugune väga tõsiusklik. Kuid ta pidas lugu taustas kirikut ja tema meid juba lapsest peale püha vaimu kirikusse viis ja nii ma olen harjunud seal käima, kuigi meil on ju palju uhkemaid ja riik teeb oma üritusi kas siis toomkirikus või Kaarli kirikus. Kui kodune tunne ja hingerahu saab püha vaimust. Selle hingerahuga võikski ju õigemini lõpetada, kuna täna on ka hingamise päev, aga ma küsiks veel ikkagi viimase siis, et küsimused, millised lilled sulle meeldivad? Mida sa tahaksid, et mina näiteks sulle kingiks, kui ma tahaksin sulle midagi öelda? Ma arvan, et mulle võib kinkida kõiki lilli. Inimene, kes kingib lilli, teeb ju seda südamest. Niimoodi ma eeldan ja arvan, et nii see on. Ja kõik lilled on ilusad, mõni lill on üksikuna väga ilus. Mõni lill on kimbus, väga ilus. Varsti tule kullerkupunurmenukuaeg kindlasti mul omal ajal oli lilled, mis mulle enam meeldis, mäletan, mulle väga meeldis rumalalt piibeleht. Ja meeldib ka täna. Kui täna on lilli nii palju. Nii et mulle meeldivad kõik lilled, kui nad on looduslikud, mulle ei meeldi värvitud lilled. Mulle ei meeldi need sinised krüsanteeme, rohelised nelgid. Kui ta on loomulik, värske, on ta ilus. Ja no võib-olla siinkohal aitäh kinkimast. Ma mõtlesin, et mida ma sulle siis kingin, tegelikult kõige lähemal ajal ma toon sulle oma maakohast oma maakodu lähedalt käärikult, toon sulle paju, Urvad kuna see aeg on vist kõige lähem nüüd varsti aga teine asi, mis ma sooviksin, Mihkel, su abikaasa kingiks sulle siis ilusa kollase Väikse Volkswageni. Võib-olla sellega lõpetame küll saaki tuleb ja täna olid siis siin hingamise päeva saates Siiri Oviir ja Toomas Savi. Minul on hea meel, et mina olen teatepulga üle andnud oma oma kohustuse saatejuhi ees täitnud. Ma tänan sind, Siiri, ma usun, et see saade võis olla vähemalt minul oli huvitav sinust palju teada saada ja võib-olla sama palliga. Ma tänan sind, Toomas, mulle tundub ka, et saime omavahel kenasti rääkida ja tahaks ka loota, et kuulajal oli meil huvitav.