Niimoodi kõlab nüüd ansambel 1999. aastal ja see heliülesvõtte pärines kontserdilt teisest maist tsüklist avangard ja dekadentsi. See oli nüüd ansambli tsükkel sellel hooajal, mis omamoodi palju poleemikat tekitas. Ja praegu kuuldu olis kärtsa Johannes Brahmsi Serenaadist number kaks nüüd ansamblit juhatab Olari Elts. Ja etteütlevalt luban kohe praegu, et saate lõpuminutitel. Me kuulame fragmentiga Arvo Pärdi uuest teosest, mis kõlas 31. märtsil. See kannab pealkirja otsekui hirv ja kirjutatud on see sopranile ja orkestrile. Solist on Patricia Rosario Inglismaalt. Tallinna kammerorkestrit juhatab Tõnu Kaljuste. Nii palju siis muusikast, mis meil tänases saates kõlab. Praegu oleme siin klassikaraadio stuudios ümber mikrofoni. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, Postimehe kultuurilisamuusikatoimetaja immo Mihkelson ja selle saatesarja toimetajana mina, Virve Normet. Ja tänane teema on pilk tagasi lõppenud või lõppevale muusikahooajale 1998 99. Kui ma palusin teid siia mikrofoni juurde, siis seda tõepoolest sisemise veendumusega. Et ma vajan just niisuguseid inimesi siia rääkima, sest iga kontserdiorganisatsioon Võib rääkida küll väga konkreetselt oma kontsertidest, oma sarjadest, oma festivalidest ja muust sellisest, mis otseselt puudutab tema kindlat ainevaldkonda, tema saali, tema püüdlusi, tema eesmärke, aga teie mõlemad olete mõnes mõttes selles kõrvalvaataja ja kõrvalnägija rollis? Ma ei taha öelda. Arvustaja rollis immo, paratamatu, vist. Oma ameti tõttu peab ka seda olema. Ja selle tõttu ma tahaksingi, et just teie vaataksite sellele muusikahooajale tagasi ja just oma vaatevinklit test üks raadiopoolelt lähtudes ja, ja teine ajalehe ja ajalehelugeja ja, ja selle tarbija hinnangute silmade ja vajaduste läbi. Nii et siin me nüüd siis oleme selle pika sissejuhatuse järel ma vaatan sulle, on praegu ees ja lased veel pilku üle käia Eesti kontserdi möödunud hooajale, see on ju tõepoolest meie kõige kandvam organisatsioon ja võib-olla tõepoolest alustamegi nüüd siit ja selle kõige lihtsam, aga et mis nagu eredalt eelmisest hooajast meeles, on. Aga tegelikult on raske meelde jätta, et millal, millal see hooaeg üldse siis algas ja lõppes noh, elu kogu aeg nagu jätkub, et üks üks kuu järgneb teisele üks kontsert teisele, et et mis see hooaeg oli, et hooaeg algas septembris. Ja tõesti, ma vaatasin nagu täiesti unustanud pooled kontserdid kus ise sai käidud ja mis olid olulised sündmused, nii et et tasub üle vaadata küll. Mis nüüd selle raadio poole pealt on minu nina all just Kersti Inno, Pokletkume ristleja konkse juurde, tegime, et mida me saame, mida me ei saa, millist kontserti me saame üle kanda, millist lindistada mida me üritame ja mille peale kulutame. Nii et tegelikult me saime suurema osa, mis me tahtsime, me saime ikkagi lindistada. Selles mõttes oli meil tööhooaeg nagu hea ja õnnestunud. Ja. Mulle tundub, et üle-eelmine hooaeg 97, kaheksa oli kontserte veel rohkem. See pakkumine oli noh, võib-olla liiga suur Eesti jaoks. Et see hooaeg 98 99 oli nüüd nagu rahulikum või nagu normaalsem läks realsatamise jah, ja et arvatavasti see publik praegu oma rahakottide ja oma ajagraafikutega suudab selle, selle pakkumise noh mitte nüüd ainult eesti kontserdi pakkumise, veidikese, selle, mis Eestis antakse. Et noh, praegu nagu kannab välja, et võib-olla mõni aeg tagasi oli seda kõike liiga palju või? Ei noh, oli mingi selline eufooria, võib-olla valitses või kuidas sulle tundub Tegelikult on ka praeguse kontserdielu ikkagi võiks öelda, külluslik. Ma olen seda varem öelnud, et ma ikkagi endiselt olen sellesama seisukoha juures, et ei ole puudust. Arvestades väikest publiku hulka kesiseid võimalusi, sellist piiratud ruumi, mis siin paikneb. Et ehkki tundub, et võiks olla veelgi enam nii nagu Pariisis, Londonis või New Yorgis. Aga kui olla nüüd realiteetidele silma vaatav, siis tuleb öelda, et olukord on tegelikult päris päris asjalik. Kõik on festivale, huvitavaid esinejaid, selliseid maailmanimesid, kes Tallinnast läbi käivad vanad kontserti lahkuvad siit jätavad jälje. Ning eks seda mitmekesisust kuigivõrd olla. Ja nüüd, et need piisavalt ei ole võib-olla nüüd tõesti Tipmisi kontserte, suuri nimesid siis hakkab sellesse samasse sfääri, kus Eesti Kontsert on suur ainuvalitseja, see tõsi süvamuusikas väär, hakkab ka sinna vähehaaval jõudma turusuhe mis tähendab seda, et väga võimsad kontserdid on väga kalliste piletitega. Iga lihtne inimene nii naljalt ei pääsegi juba majanduslike takistuste tõttu. Ka see, see turusuhe määrab ära ka kvaliteeti väga palju. Kui ikka ei ole eesti kontserdil võimalik kalkuleerida nii, et sponsorid ja piletiraha kokku annavad selle, mida artisti Eestisse toomiseks on vaja, siis jäta lihtsalt tulemata Eestisse. Ta oli ju juttu või karjase kontsertile, nüüd hiljuti mõned nädalad tagasi, et et kui olnuks Pavarotti, kes on eesti kuulajale tuntum kui Carreras nendest Tennorite kolmikust et siis oleks see summa, mida pidanuks maksma talle nii astronoomiline, et ei oleks kannatanud siinse maantee ära, kuid seda välja lihtsalt. Ja see ongi see turusuhe. Nüüd, mis puutub kvaliteeti, siis tegelikult sellest on ikkagi. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et suurem osa sellest kontserdielukvaliteedist tuleb ikkagi väljastpoolt Eestit. See on see kultuur, mis on sisse toodud ostetud siia sisse kas siis riigieelarve maksumaksja toel, sest Eesti kontserti saab tuge riigieelarvest lisaks nendele piletisummadele, mida ta vaatajate käest ka veel lisaks saab. Aga piletid on Eestis ikkagi päris palju odavamad kui kasvõi näiteks naabermaal Soomes. Tahtsin seda turu asjasin natukene lisada sinu jutule, et et siin on teistsugune turg, on Londonis ja Pariisis siia voori kokku kogu maailma rahvad. Lihtsalt mingitel muudel põhjustel vaevalt et Pariisi keegi sõidab kontsertide pärast ikka teiste nende püstiseisvate objektide tõttu. Et Tallinna vanalinnas paraku sa endiselt ikkagi turisti noh nagu märkad, aga nad ei ole üksteises kinni. Nii et selles mõttes meie kontserdielu on pööratud kohalikule elanikkonnale tegelikult kohalikule tarbijale, mitte nii-öelda Euroopale. Jõukale ostuvõimelisele turistile ehkki tundub, et rahvusooperis Londonist rahvusooper, mis paraku ei ole siiski Tiit, ma tahan kirjutanud sellest, et kuna ooper ei, ei etendab piisavalt eestimaist ooperit, siis ei ole õigust sellega rahvusooperis nimetada. Ning tegelikult, kui oli nüüd lõppenud hooajal see järjekordne Eesti Kontserdi direktori valimine kandideerimiseks programmide väljapakkumised, siis tõusis taas päevakorrale seesama ja igavene probleemid. Kes siis korraldab Eesti esinejate kontserte, kes neid vaadata tahab ja, ja kuulata ja, ja kes siis garanteerib taseme ja nii edasi ja nii edasi. Et see kontsert elu on tegelikult, ütleme kahekihiline üks on see, mis ostetakse sisse, nagu ma ütlesin, mis on juba hinna tõttu enam-vähem garanteeritud kvaliteediga ja teine on see kohalik kontsert elu, mis siis on noh, ütleme nii, nagu ta hetkel parajasti anda ei saa olla parem kui ta on. Kui nüüd väga niimoodi naljakate veidralt sedasi sõnu seada. Et see kohaliku kontserti elu ja esitajate kvaliteet sõltub nii paljudest faktoritest, et need üksikud sätendasid, mis hooaja vältel nende staaride näol siin toimuvad et ega need ei mõjuta siis kohaliku muusikaga kvaliteeti, pigem mõjutab seda see, millest iga päev räägita, mida me ei näe, need on laste muusikakoolid, muusikahariduse tase, siis publikuvalmidus kuulata või vastu võtta mingisugust muusikat, oma soov minna sellele või teisele kontserdile, kuulata seda ja teist muusikat, see on väga palju laiem probleem. Nii et see, kui muusikaelust räägitakse, siis minul on küll alati selline tunne, vähemalt viimasel ajal küll, et et see sõna öeldakse väga kitsas tämbrispektris välja, see tegelikult sõnani spekter on hoopis avaram kui see, mida öeldakse ja mõeldakse. Sa mõtled, et muusika eluvad see, mis toimub ka Eesti filharmoonia saalis. Ei, ma tahan öelda, et see tegelikult ei olegi muusikaelus, on üks osa sellest et muusikese kontekst on jah, kontekst kahjuks on umbes niisugune, et et kogu muusika õlut piirneb põhiliselt kontserdieluga ja kontsert, elu kõige säravamad hetked on seotud nende esinejatega, kes on toodud küllaltki noh, ütleme soliidse raha eest esinema siia, kes on tuntud maailmas, kes on staarid, keda on võimalik niimoodi nimega ainuüksi reklaamida. Et tuleb see ja too, kuulis muusik ning inimesed tulevad ilma erilise Veemised kui kuulama. See on ka üks osa küll muusikaelust, aga ta on siiski ainult üks. Osa huvitav, milline võiks olla muusika, kui elaks aasta aega tõrvas, noh, võib siin niimoodi spekuleerida, kas siis tunduks see samasugune. Väga raske öelda ilmselt inimene, kes elab tõrvas, ta kuulab klassikaraadiot, kui ta on süvamuusikahuviline ja ja väga palju tema kujutlus sellest, milline on see muusikaelu. Ma siiski arvan, et inimene, kes elab väljaspool metropoli no ütleme, Eesti mõistes metropoli Tallinna või isegi kuivõrd Tartuga pühendusega Tartu saadetakse Tallinna poole Ehala ihaledes. Et sellel inimesel on siiski soov neid tippe näha suurem kui siin kohapeal Tallinnas. No ütleme, suhteliselt heade valikute keskel paikneval inimesel. Et tema kujutlus sellest muusikaelust on ikkagi paratamatult see, mida meedia temani toob meedia, seal, need ajalehed seal nüüd raadio, televisioon, need on need tipud ja kui meedia keskendub ainult sellele klantsile säravale staari osale sellest kogu ütleme kas ta nüüd jäämäe veepealne tipp on, aga ega see osa, mis on väga kaugele paista, siis ka kujutlus sellest muusikaelust paratamatult võimendub läbi selle spekter. Nii tegelikult ongi. Ja nii ta on kahjuks. Aga ma tuletan meelde, sa ütlesid väga ilusa väljendi, et jälg jääb tegelikult ka sellest. Ja just tänu meediale sellest kõigest jääb siiski jälg ja võib-olla tõesti noh, ma kriipsutan veel alla, et võib-olla kõrvas või kusagil mujal jääb see jälg isegi millegipärast võimendatult ja sügavam, kui siin meil Tallinnas endale me ei tea seda. Oletame, võime oletada. Ei, jah, võib-olla muidugi me võime näiteks Lembit korrektselt küsida, kes väga aktiivselt tõrva muusikaelu edendab ja, ja sellega seotud on ja, ja ja tema võib-olla nägemused selle kohta on objektiivsemalt kui meie omad. Aga see selleks on teie siin olete omal kombel ka kahte kihti esindav. Tiia, sina oled avalik-õigusliku raadio esindaja. Mis esindab nüüd kommertsi kuna ta on Postimehe teenistuses ja ma arvan, et teie oma tööalased eesmärgid. On olete püstitanud ka vastavalt sellele, keda te teenite ja mina tantsu ei vaata. Mesilane toimetab. Ta ei saa olla me tea kellegi teenistuses jäägitult see kõigepealt on selle ameti esindaja ikkagi nagu muusikasõber ja tal on noh, oma ideaalid ja noh, nendest ei saa lahtine, sa võid olla ma tea, mis teenistuses, aga aga muusika ei ole niisugune muiduleiva valmistamine. Siiski Sa oled ikkagi üsna vaba. Paraku. Mul on väga hea meel, et teie spontaanselt võtsite just nimelt selle teema üles, sest mul üks märksõna oli just täpselt, et ma mõtlesin selle, et mis on see valikuvabadus nii raadio jaoks kui ütleme Postimehe muusikatoimetaja jaoks ja, ja nende valikute jaoks. Ja just sellest aspektist ma tahaks, et ka seda möödunud hooaega vaatate, mida eredat jääb sellest hooajast. Kas selles oli midagi teie jaoks kordumatut? Nii et omamoodi ametialaselt vaadata, siis on nagu üks asi, aga teine asi on noh, kui vaadata niimoodi. Noh, ma võtan praegu iseennast, et ta minu jaoks ametialane vaatamine on see, mida me lindistasime, mida me kandsime üle, mida me kajastasime piisavalt, eks ole. Ja, ja see on ka nagu muutunud, ma olen selle peale tihti mõtelnud, et eks need valikud noh, hea küll see rahajutt ja huvitav ju tegelikult kedagi, aga noh, paraku valikud rahast ära ripuvad, sest Est ka eesti interpreedid teavad kontserdikasutamine raadios tähendab õiglast tasu. Ja see mõnikord sootuks õiglasem tundub, kui näiteks mingisuguse media, kirurgi palk. Et teda on kõik väga-väga sellised delikaatsed asjad. Aga kui mõni aasta tagasi, kui me näiteks tuli mõni välisesineja, siis me väga üritasime ta nüüd üles lindistada, Eestis selline imeloom esineb. Aga näiteks sel hooajal oleme juba küllaltki rahulikult jätnud kõrvale suured internatsionaalset staarid ja nende esinemine Eestis, noh, mis tegelikult Eesti kultuuri seisukohalt ei ole määrav sündmus. Määrav sündmus on Eesti enda interpreetide ettekanded ja nende kontsertid, nende saavutused. Nii et selles mõttes on võib-olla need rõhuasetused natukene muutunud. Et noh, me enam ei püüa neid eurolinde võib-olla siis nii kõige kõige valusama rahaga taga ajada. Mis jutt sellest muust asjast nagu subjektiivse ennast poolest selle hooaja suhtes võiks öelda, siis eks see tegelikult oli eredaid hetki, kui ma nüüd natuke lehitsesin siin ja vaatasin vaatasin välja, millised kontserdid olid uhked ja vägevad minu meelest minu kui muusikasõbra meelest. Aga teistpidi võib-olla ka mõned sellised tendentsid, näiteks, kas mitte Vanemuise kontserdimaja avamine ei olnud selle hooaja üks kõige tähtsam saavutus. Niimoodi Eesti jälge jätke, eks, ja, ja siis oli huvitav ka see, et siin käis selle crossover turu väga suuri populaarseid nähtusi, nagu Vanessa Mae säärabraitmann või kes veel mida ka pole minu teada varem toimunud, eks Corveeraski natukene sinna sorti läheb. Ja siis nüüd ansambli sügisene kontserdisari tuli neil ka väga hästi välja. Kvaliteedi mõttes oli hea, kavadel olid suurepärased. Et GM parajasti teose ettekanne Niguliste kirikus, eesti noorte heliloojate ettekanded novembris, et sellest on ka hea meel. Egas või Anu Tali ja Kadri Tali tegutsemisest, et on nagu noori jõude tulemas ja võib-olla need põdenud. Ma pöördun veel korra päris selle, selle keeru nii-öelda alguse juurde tagasi see eraõigusliku ja avalik-õigusliku juurde, sest see on need kaheks tõenäoliselt nüüd niisuguseid väga kunstlikke vahe tegemisi. Ma ei usu, et Metropolitan Opera on Ameerikas riiklik taga eraõiguslik ta on. Ta on ka era kultuurinähtus ning. Väga raske on seda vahet, magus on järjest raskem ja raskem on seda vahet niimoodi tõmmata. Et kelle omandi, kellele kuulub ja kes juhib seda ja et see maailm, kus me elame, see muutub nii kiiresti, dünaamilisemaks, keerulisemaks suhete poolest, et et. Et kõike ainult sellest vaatevinklist, et kas nüüd keegi pistab raskuselt kasumit saanud sellise eraõigusliku väga lihtsustatud vulgaarne kujutamine et see ei ole õige. Et sina saad vabalt väljendada oma ideid, et sa ei pea arvestama, milline muusika meeldib Postimehe omanikele, Nat, jah, sa oled vabasele. Sellest on nii palju räägitud, et kui mõni meediaväljaanne väljendaks oma omanike tahet, soovi ja maitset, siis ta oleks üsna peatselt pankrotis. Kuna ta ei suuda piisavalt mitmekesiselt hõlmata seda auditooriume kes peaks siis olema tarbija nii-öelda, kes ostab seda meediat. Ning kui sellest avalik-õiguslikust meediast räägitakse, siis tegelikult ka see meedia ilma tarbijata, ilma kuulajate-vaatajate. Ega ta ei ole palju väärt oma väärtus langeb sedavõrd-kuivõrd langeb ka selle vaataja huvi tema vastu. Ta ei täida oma funktsiooni piisavalt, ütleme nii. See on väga keeruline probleem, sellepärast et inimene, kes kellel on kõrvades kuulab muusikat, ega ta ei ole ainult üks ja see sama ei ole võimalik keskmist joonistada. Tiianist mainisid siin, Eestis käis selle hooaja jooksul ka niisuguseid nii-öelda crossover Stara Sarabraitmann ja siis Vanessa Mae kuhu tuli kokku publikut, kes sellest osa on Estonia kontserdisaalis tuttavate nägudega, kes käivad seal ja tuli kokku publikut, kes seal vast ehk kunagi käi tulla ka pop kontserditel ja nad said sellel kontserdile selles saalis kokku. Et sellesse crossover mõte ongi, et, et kuhugi vahepeale nii-öelda võimalikult keskmisele inimesele meele järgi olla, see on üks nähtustest. Nüüd, kui rääkida sellisest tipp väga iilitaar kultuurist istoliseeri arverdesse mitte päris ette, heitis nüüd ansamblile, aga vähemalt mainis seda ära, et et see avangard, kadents, ori meelitas publikut küllaltki avatute meetoditega sellisena lõbu ja vaatemänguga saali ja üritas seal oma sõnumit edastada see muusika. Et neid igasuguseid kõikvõimalikke võtteid, nõkse ja nükeid, kuidas kuulajani jõuda. Eks need õpitakse kogu aeg juurde. Ja millegipärast nii palju, kui ma olen lugenud seal vist aastakümnete vanusest ajast pudemete viiteid ja vihjeid. Selline nii-öelda kadunud osa muusikaajaloost, seda on ka varem tehtud, sellele pole lihtsalt varem võib-olla nii palju tähelepanu pööratud kui praegu selle, sest tollel ajal selline massisuhtlusmassikommunikatsioon, raadio, televisioon ja ajalehed ja interneti, kõik muu, see kõik toimis aeglasemalt, tema inerts oli suurem. Sest praegu on näiteks, on isegi niimoodi, vot kui klassikaraadio kannab üle mõne kontserdi siis võta või jäta interneti vahendusel on see Austraalias kuulda maailma teisel poolel. Et nüüd viimaste aastatega on kõik võimalused nii palju avardanud, nad on teisenenud muutunud ja võib-olla on raskem publiku huvi kuidagi või usaldusväärselt talle läheneda, teatada, et see on hea, seda ta peaks kuulama või või näiteks Eesti popmuusikas ma tema ka sellest ka natuke laiemaks on juhtunud, umbes niisugune asi, et on mõned aastad pakutud tarbijaskonnale niisugust muusikat, mis neile nii väga ei olegi võib-olla meele järgi olnud, need on natukene düsatud, kvaliteet on madalam, kui on seda reklaamitud olevat ning tagajärg on see, et inimesed nii meelsasti käin kontserditel ja eriti palju plaate joosta ehk plaadimüügihind ei ole kuigi palju kasvanud hakkassetiga. Seesama võib täiesti vabalt juhtuda ka süvamuusika poolaga, kui esitletakse muusikat veidi vääralt näiteks ja inimene tuleb kontserdile. Ja taga peitub järgmisel korral, sest ta kolmandat korda enam lihtsalt ei lähe. Ta ei puutu enam sellega kokku, ta valib midagi muud, sest valikuvõimalusi on väga palju. Nii et see valikuvõimaluste avardamine hange praeguse aja üks kõige olulisemaid märksõnu. Kestis esitleb artist ise või või. Korra lahendama karjad, sõnad ei see on väga lihtne, loogiline, kuna selline läänemaine sõna nagu promootor on hakanud jõudma ka siis ühte kontserti sõitja vaheseinte vahel, produtsendid on seal need inimesed, kes korraldavad kontserte ja muud sellised inglisekeelset terminoloogiat, käibelt tiirlevad seal ringi siis see võtete või sellel lükkete arsenal, mida kasutatakse seal on pärit mujalt maailmast, kontserdikorraldaja teeb reklaami, tema püüab esitleda, tema püüab teha kõik selleks, et inimesed tuleksid kontserdil, ostaksid pileti ja, ja kontserdikorraldajal oleks võimalik kuidagi eelarve saada noh, nulli või siis kasumisse. Või ka see, et, et tulijad ei pettuks, käib ju ka veel selle rea. Kas ja kui korraldaja läheb ka edasi tegutseda, siis loomulikult ta peab seda järgima. See, millest me ennist rääkisime. Kas tegijad just nimelt need toimetajad, ütleme näiteks ka sinna raadio vääris ja paljude paljude ajalehtede ajakirjade juures kas nad tulevad selle muutuva maailmaga kaasa või järele, nad peaksid. Peaksid lausa ees olema. Jah, ma arvan, et lähevad küll, eks see oleneb muidugi, kui avatud on inimene ja ega, ega meie töös ei saa enam hakkama niimoodi, et sa elad endises ajas, et arvad, et Tallinnas ikka veel trammide asemel hobused tänaval liiguvad, et sa lihtsalt pead internetti kasutama ja meie toimetajatel on ka võimalik olnud käia väljaspoole näha piisab tegelikult mõnes tunnis suhtlemisest mõne kolleegiga mujalt vahetada oma kogemusi ja näha, et tegelikult elu on igal pool ühesugune, üsna sarnane. Kuigi võib-olla mõned rahalised võimalused on erinevad. Et ma arvan, et me peame ikka jah, nagu eespool natukene olema võib-olla mingisugusest kujutletud keskmisest muusikatarbijast või isegi intervjuu, sest et selles mõttes kuidas seda muusikat esitleda ja noh, kahtlemata see on riskantne tekkida mingisuguseid maitse, piiride ületamisi, et et kuidas justkui kergemeelne näiteks võib-olla klassikaraadioesikas laadne, see on kindlasti küsimus. Et eks me kogu aeg seal piiri peal oleme. Ja millegipärast on minul tunne, et Eesti eriti selles tõsisemas muusikaelus seisab ööseks väga vägev põlvkondade konflikt. Sest see põlvkondades on pärit sellest eelmisest ajast, kui loovisik, siis talle need, kes on nii-öelda laulsid oodi või olid mingid liikmed, kui neile pakuti päris häid soodustusi ja tegutseda oli teatud tingimustel. Lihtne ütleme niimoodi, sest reeglid olid olemas, kui reeglitest kinni pidada, siis sai hakkama. Ning see uus situatsioon ja see uus põlvkond, kes tegelikult on väga energiline, agar, kes käib mööda maailma ringi, kes suhtleb väga palju, kes on väga uudishimulik, kes näeb, et et mujal toimub ka midagi veidi teistmoodi, kui siin Eestis on need aastad ja aastakümned toimunud. Et see konflikt tegelikult ma arvan, et see võib mõne aasta pärast jõuda niimoodi vaikselt ja salamisi päris teravaks. Ja kui seda ei ole, aga see on üsna tavaline vist igal pool kõikides ühiskondades, selline põlvkondade probleem, aga siin Eestis lisaks sellele veel vürtsi nii-öelda sellise kahe erineva maailmakorralduse piirjoon, kus me oleme umbes 10 aastat, Ta on nagu sinna vaheala olnud. Ja mida aasta edasi, seda rohkem selle teistsuguse maailma avatama või või noh, vabam on ka selles mõttes mitmetähenduslik, et see vabadus tähendab ka Suuremat vajadust pingutada, ütleme niimoodi, selleks et läbi lüüa, sest need konkurendid ja igasuguseid samaväärseid võrdväärseid, üritajaid, neid teisigi ei ole ainult niimoodi, et ühele või kahele või kolmele on loodud eelised. Kes ikka on piisavalt hea, ei suuda ennast läbi lüüa, eriti kui näiteks ütleme nii, et Euroopa Liiduga ühinemine ees seisab siis Soomes väga kardeti enne Euroopa Liiduga ühinemist, et et seal selle muusikaelu läheb, tulevad ja hakkavad need Euroopa tegelased, need kasvõi odavalt, poola muusikud ei keegi kuskilt niimoodi tulema ja tulevad ja hakkavad seal nii-öelda Läti lati sööme või vähemalt muutma kõvasti seda olukorda mida vist ei ole küll juhtunud, nii, ikkagi tegemist on neuroopa servaga ja Eesti on küllaltki serva peal. Aga selline maailmavaadete ealis selle isegi võib-olla muusika tajumise erisused, need võivad siiski ma arvan, et mõne aasta pärast saada küllaltki oluliseks. Sest nagu ma ütlesin, tänapäevases maailmas kommunikatsioon on võimaldanud informatsiooni, liikumist vabamalt, inimesed lihtsalt teavad rohkem, kuulaja on rohkem informeeritud, et tänu televisioonile ja raadiole ja plaatidele, mida sinult ikka kõige rohkem on saadetud, varem on inimesed rohkem kursis sellega mis on mujal maailmas kvaliteedi tase nii-öelda. Nad ootavad seda ka siin kontserdile minnes. Kui ikkagi noor inimene on kogemata kuulanud kusagil Potšelli plaati ja ta on armunud selle pimeda tenori häälde ja ta läheb siin eesti esitaja kontserdil ja pettumusega, peab tõdema, et sa ei sarnane Potsellile see hääl ja see muusika vormimis oskus siis. Ma ei tea. See on probleem, siis on konflikt. Kas ei ole üks probleemi allikas ka selles, et omal kombel me oleme kutsutud ja seatud seisma Eesti muusika eest. Aga kuidas just seda teha, vats sees sama konfliktsituatsioon? Kujuteldav, mida sa praegu rääkisid. Aga tähendab, seda võib igas žanris ja iga. Teose ja nii edasi puhul ette tulla, no küsimus on, kelle ees me nagu kaitseme või kelle me propageerime seda eesti muusikut kummatigi Eestist väljaspool noh, vahel käies või teiste inimestega kokku puutudes, kes muusikat propageerivad. Tundub, et on olemas nagu mitu eesti muusikat. Et üks on see, mida sa kohtad Oslos või kuskil Euroopa linnas või Kanada produtsendiga kohtudes, et tema räägib nagu ühest. Aga kui sa oled siin ja kohtute Estonia kontserdisaalis tuttavatega, siis siin on nagu teine asi. Et, et see on kummaline. Näiteks eks näide linnamuusikud. Kas linnamuusikud on Eestis suur staar? Nagu ei ole eriti, eks vaevalt millal see kontsert oli, teadsin midagi nagu ei tea. Aga minu käest kolleegid juba küsivad niimoodi, et Pärt, Kaljuste Linnamuusikud. Et, et see on tuttav nimi, nad on käinud, nende plaat on huvitav, nende lood on avaldatud paljudel kogumike. Aga ma nagu ei teagi siin seda nagu siin paista välja. Kas ta on oma loo edu. Nad on oma tegevusareaali viinud Eestist väljapoole arvestades ma ei tea mida, et, et siin ei ole kõlapinda või raske öelda. See oleks nii lihtne muusika, erinevalt kirjandusest, kus keel tihtipeale osutub barjääriks mõistmisel ja muusika puhul sellist barjääri otseselt ei ole. Ja teoreetiliselt võiks peaaegu et iga esitaja, kui ta just ei ole VLÜ või keegi niisugune ansambel, kes väga kohalikus elektris oma sõnumeid lihtsalt rahvalikku edastab. Iga esitaja peaks olema suuteline sellele maailmatasemel osalema, käima Soomes kontserte andmas, pakkuma midagi Ameerika publikule, ta peaks olema suuteline tekkidele mingisugust Võgelust viisis erutust, muusikast, heast muusikast. Et siin ei ole niimoodi, et keegi nüüd on vaadanalt, ah, mul pole Eestis midagi teha, et ma õigel ööl välismaal läbi. Kui see nii lihtne oleks, see tõesti oleks nii lihtne, siis ma ei tea, mis siis oleks? Ma ei suuda seda kujutleda kuidagi, aga, aga see läbilöömine nõuab pühendumist mitte ainult andekust, vaid ka suurt tööd, vaistu, oskust ennast esitleda ja, ja mitte ainult sellist tööd tehnikaga, vaid ka mõttetööd. Et kuidas, mida esitleda, millist muusikat interpreteerida, kuidas seda teha? Näiteks Linnamuusikud on tõesti leidnud omapärase esitlus laadinud, esitavad eesti vaimulikke rahvalaule, seal on olemas oma selline originaalsus, omapära ja, ja samal ajal on sellel ka universaalne nii-öelda abiilses kui seda inglisekeelset sõna kasutada. Et see muusika on kõnekas vaatamata keelele, ka inimestele mujalt. Ta räägib neile midagi. Ja samamoodi on ka muu muusikaga näiteks nüüd ist klassiksiidi juulinumbris ilmus andi Hamiltoni hiljuti Eestis käinud ajakirjaniku väike reisikiri Eestist ja seal ta kohe oma artiklites alguses räägib sellest, et Inglismaalt Eesti poole vaadates enne seda, kui ta Eestisse tuli, teadis ta, et Eestis on olemas. Tüüria tormis tänu plaadifirma isem plaatidele tõsta midagi muud, kedagi teist ei olnud kuulnud, ta käis siin Eestis ringi, et oli väga uudishimulik, üritaski teisi nimesid teada saada ja aga need nimed olid tal juba ette nii-öelda teada. Sest need olid sellises rahvusvahelises käibes suured nimed. Sellised nimed, kelle taga oli ka muusika, sajandi Hamilton, oli kuulanud ja ehkki näiteks talle Erkki-Sven Tüüri muusika eriti ühel kokkupuutel Hadressiivi festivalile ei meeldi, Nate kirjutas sellest väga kriitilise artikli. Ja nagu ta selgitas, kriitilise eelkõige sellepärast, et ta tahtis 11 noort inglise heliloojat esile tõsta selle arvelt, et ta tüüri maha tegi. Või see ei ole ka tähtis. Et tähtis on see tema informatsioon ja tema ei ole ainuke enamikul teistel muusikaajakirjanikel. Meil on see ettekujutus Eesti muusikast ja muusikaelust ikkagi tekkinud nende plaatide järgi selle ajakirjanduse järgi, mis on nii-öelda ülemaailmse levikuga. Nii et nii et noh, näiteks möödunud hooaja üks päris huvitav Sari oli ka tänu kalliste, selle Eesti filharmoonia kammerkoori tehtud Vox romantikum kus siis tänu kalliste vist isegi ühtegi ühtegi kontserti dirigeerinud, vaid kutses külalisdirigendid, päris tuntud dirigendid romantilist muusikat interpreteerima esitlema. Ja kui nüüd aga objektiivne, siis tuleb öelda, et tegemist oli Eesti parima interpreet kollektiiviga. Sest kui võtta selle järgi, et, et see plaat kustusid, see koor laulis, Pärti kandideeris näiteks Emmy auhinnale? Vist mitte midagi ligilähedast ei ole eesti interpreetide taolist tol saavutist või vähemalt mingisugust tunnustuse katset ette näidata, et mingisugune Grammy auhinnad on võrreldavad Oscarite jagamisega. See filmimaa paralleelid mängu tuues. Nii et tegemist on maailmatasemel, ütleme niimoodi, selle järgi otsustades ja nüüd minu teada need kontserdid sugugi kõik täis publikust, et oli vabu kohti, eriti Tartu kontserditel. Et ega inimesed siin ei tee nii suurt vahet, kas on tegemist sellise maailmaklassiga, eriti veel, kui on maailmaklassist Eesti enda esitaja, siis nad ei pööra tähelepanu, lahkunud on kogu aeg siin niikuinii. Võib-olla järgmine kord lähen siis on täiesti loomulik, arusaadav, kõik ei ole jõua, kõike ei saa. Ja kellad. Ma arvan, et mõneti sõltub seega sellest esitlusest sellest visioonist või kuvandist, mida see muusika nendest võivad välja pakkuda. Samas näiteks Pärdi uue teose esiettekande puhul oli saaliga nii täis, et see esimene tartus probleeme vot sellise hästi kummaline, see oli muide erakordne kontsert ja, ja noh, see on nüüd see, mida meie oleme kuulda saanud. Tegelikult mu maailm veel ei ole Est Arvo Pärt oli oluliselt muutunud. Nii et, et see oli üks selle hooaja kõige tähtsamaid kontserte küll meie arvates ilmselt. Istume tähenduse poolest see, et et maailmakuulus helilooja, kes on pealegi igal pool kõikjal maailmas, kus tema nimega ei mainitakse, lisatakse ette omadussõna eesti helilooja. Et selle helilooja uudisteos pealegi väga tugeva maailmakuulsa solistiga ja siis veel pealegi suunamuutusega stiilis, nii et need sündmused kõik kokku panna, siis oli võimalik siinsel kontserdikülastajal päris huvitav erakordse sündmusega kokku puutuda. Ja ma tahaks seal rääkida ühest suurusest, kes ka võib-olla mõne tänavanurkadel vastutulev ei pane nagu tähelegi, mina näen teda alatasa tänaval. Seal Heidi Kruuse, kelle varjunimi on kerile loo ja kes oli sellel lõppenud hooajal üks selline eredam sähvatus võib-olla Eestist väljapoole. Jah, see plaat Lallabaysvu Haaspans, mis ilmus aasta alguses jaanuari lõpus, see oli Euroopa suurimate raadiojaamade maailma muusika sele etnomuusikatoimetajate arvates üks etemaid plaate kevadepoolikul. Vähemalt nad tõstsid, tõstsid seda esile oma küsitlustes, niiet see on nii tohutu tähelepanu. Eriti veel, et tegemist oli sellise eesti juurtehõngulise muusikaga. Aga Eestis oli küll jah, eraldi vastu ja veel kajasid, aga aga see on kõik kuidagi tavaline ikka ka nii et et Evelin, Saamuel või Maria või keegi lööb selle meedias nagu üle. Sest huvitavamad kleidid ja jah, just nimelt nad vedavad esikaasi, kogu see pilt, kujund, kujund nendest ja kui isegi näiteks kui Rein Rannapi Eurovisiooni katsetes koos ooperilauljatega Jassi Zahharovi ja kes seal kõik olid nendega ka see tõmbas võib-olla rohkem tähelepanu nendele tema kompanjoni tele kui, kui seesama Kirile loo plaat. Nii et kõik on mingi maa suhteline, iga kasutad seda, mida ta saab, seal on tal võimalik, on näha. Nii et. Sellises maailmas me elame praegu ja hetkel Kui nüüd korraks tulla selle algteema juurde tagasi siis. Muusikaelu ka raadio jaoks ei ole ainult kontserdid kaugeltki mitte. Kas on raadiotöös ja IMO vastavalt võib-olla sinu oma kutsetöös midagi seesugust just möödunud aastast. Mis selle aasta jätab meelde ühe mingi nime või termini või kuupäeva või, või sündmusega? Meil on igavene tore hooaeg olnud ju, tegelikult meil on 24 tunnine programm, no kas pole vägev tegelikult nii väikesele reisile nagu Eestis on auditoorium, aga mis on mõne ülikooli raadio võib-olla Ameerikas või ma ei tea Kolumbias nagu Mart Siimann hiljuti mulle rääkis? Selle auditooriumi suuruse, seltskonna jaoks selline luksus ja selles mõttes oli tõesti tore aastat, me saime ööpäevaringselt hakata klassikalist muusikat mängima ja nagu mina tean, on see kõigile meeldinud, kes seda kuulata tahavad. Loomulikult. Aga võib-olla, kui sa nüüd võib-olla oli see veel väga tore, et meie toimetusest astus ühel päeval läbi Kiyaganšeeli õmbles sellega hästi vahva, kuigi siin käib iga päev toredaid inimesi ja meie oma omandit peastaare loomulikult aga aga Kiievantseeli ikkagi maailma nimi, kes tulija vestles lahkelt kõigi noorte peaaegu värisevate häältega toimetajatega ja tegi nii-öelda meiega piipu ja jutustas lugusid nõukogude ajast ja Tallinnast ja ja oli üks äärmiselt kütkestav isiksus. See oli selle festivali raames, mõnest neist ei ole juttu olnud, üks järjekordne, see, mida Eesti Kontsert on korraldanud ja tegelikult kui mis meelde jäi, ütleksin mulle tundubki, et üks positiivsemaid jooni on see, et et Eesti kontserdis on tehtud kõvasti peaga tööd. On mõeldud sellele, kuidas kui hästi see muidugi välja tulnud, aga, aga vähemalt on üritatud muuta kogu seal esitluspakkumine ja need festivalide kavad veidikene huvitavamaks apliilsemaks klaverifestival siis toosama mis ta nüüd oligi, 25 25 või 15 aastat sellest needis ja varajase muusika festivalist, kus kiirgantseeli ja Gidon Kremer ja Sophia koppa tuuline ja veel mitmed kunagised Nõukogude pilgukuulsused käisid siin mängimas, kes praegu mööda maailma ringi tiirutavad, on igal pool tuntud. Siis barokkmuusikafestival, kus näiteks esines ka briti sopran ema kööki, kes parajasti enam-vähem sellel hetkel, kui ta Eestis käis, oli britis klassikalise muusika edetabeli juht, kuju õudselt sõna kõlab edela kal sellise plaadimüügi edetabeli tipus väga populaarne. Ja sellel festivalil oli väga säravaid esinejaid teisigi klavessiinipäevad ja nii edasi ja nii edasi, nyt näiteks festival, nüüd tuleb sügisel siis varsti tuleb jälle. Ma ei tea, kas aasta või kahe pärast oriendi festival. Ja vot taolisi sõnavõtupunkte, kus püütakse vastavalt võimalustele, need võimalused on ikkagi väga kitsad ja nad jäävadki kitsaks. Ega siin ei juhtu midagi erilist Eestist, vaevalt et paari järgneva kuuga Singapuri sugust pisikest õitsevad ja kiiresti arenevat riiki saab. Et vastavalt nendele võimalustele siiski midagi toimub ja toimib päris hästi, minu arust jäänudki natukene vaadata sellest ütleme paksult kinni makstud, mõtlen seda suurte jutumärkidega ja sellepärast, et tegelikult minu ampluaa natukene laiem kui see süvamuusika. Mind on huvitanud igasugune muusika kõhisele Disconi kõige labasema disko Timesini välja miks inimestele meeldida või et kui seda Mis asi, mille pärast mina olen muret tundnud, on see, et et see, mis jääb sellest maksumaksja rahaga toetatud sellest tõsi ja süvakultuurseks peetavast natukene eemale, mis ei ole päris popmuusika, mis on mida mina olen öelda, et kas on halli vaheala muusika või midagi niisugust, mis, mis ei vasta klassikalise kaanoni talle ja mis ei ole ka kergemuusika, et sellele muusikale ja pärast vähem ja vähem mängumaad on kadunud, festivale on kadunud esinemisvõimalusi ja, ja, ja siiski valid tegelikult vähe haaval puht statistiliselt kui hakata kas mingeid tulp joonistama graafikuid on jäänud natukene ühe õlgalisemaks. Ehkki noh, mõnes valdkonnas, nagu see Eesti kontserditegevusmaa on ikkagi väga huvitav ja väga hea, toimub areng siiski minu arvates. Nad on seda ka, mida laiendanud laialdane žanriliselt nagu laiendanud näiteks Weekend Guitar Trio, mis ei ole ju ometi klassikaline muusika nüüd oma klassikalises tähenduses on nende artistide nimegi. Ja nad üritavad korraldada ka välismaal sellele Triele kontserti ja ja kas või juba see fakt ise, et kitarr Trio esines mõned tunnid enne eriklassi suurt kõmuliste televisioonis üle kantud juubelikontserti täpselt samal laval ja samas kohas. Aga seegi on mingi näitaja, et nad pakuti välja nagu sellisele massiauditooriumile. Ja need, kes tavaliselt käivad kitarriga, et need eest ära ei jookse. Tegemist on ikkagi päris küttestava ja huvitava muusikaga, ehkki ta ei ole traditsiooniline. Näiteks üks kummaline näide sellest hooajast oli see, et meie toimetajate poolt peaaegu et kõige paremaks eestiplaadiks valitud Põhjala saarte hääled Tiid kalluste ja Villu Veskit. Et miskipärast ei pidanud Kultuurkapital vajalikuks seda projekti toetada, kuhu isegi Eesti vabariigi president kirjutas oma kaks lauset, siis soovitades buketi need noh, selliseid vigu nagu on või möödalaskmisi. Aga paraku üsna palju. Et see mitteklassikaline muusika, nagu selliseks vaeslapseks jääb. Aga näiteks jazzkaar, mis on ka mitteklassikaline ja mida noh, kuigi võrka toetatakse nendest kultuurkapitali ja, ja linna raha kanalitest. Et Tškaar ikkagi on suutnud peal hoida ja, ja see on ka nüüd selline tüüpiline näide sellest mitte klassikalisest, mitte kergest muusikast, mis hoiab oma nina vee peal ja suudad toime tulla ja suudabki inimesi kukkuda. Ta suudab ka siinsele kuulajale-vaatajale tuua niisuguseid esinejad ja niisugust muusikat, mis midagi uut ja üllatavat, pakkuda, teadmist laiendada, informatsioonipagasit, täiendada. Kas iga hooaeg on eelmisest teisem kui me neid kõige lähemaid minevikus vaatame ja meie püüdes ette kujutada järgmist, jäägu see visioon nüüd meie tänase jutu viimaseks mõtteks ja küsimuseks. Mina selle hooaja näo, noh eriti kui seda hooaega kuidagi suudaksin teda mälus nagu paigutada, et hooaeg, hooaeg aga hooaja näo iko teevad need noh, mõned üksikud eredad elamused, eks ilmselt iga inimese jaoks need Need, üksikud sündmused, mille isegi kuupäev jääb meelde, et see oli tähtis kontsert. Nii et need on kindlasti erinevad ja mitmekesised. Ja kui ei toimu arengut, kui ei toimu mingisuguseid väikesigi pöördeid või muutusi või, või mingisuguseid uusi nüansse, siis tundub hooaeg ju eelmisele sarnane ja järelikult hall. Et inimene on ju niisugune, kes tahab rohkem ja enamat ja siinsamas koha peal. Nii et Eestis on toimunud areng viimase aastakümnega päris tuntav, tugev, kui seda statistikat teha. Ja kuidas neid näiteks järgmise 10 aasta jooksul see areng toimub? Ei tea, ma arvan millegipärast, et see areng aeglustub. Et vastavalt nendele võimalustele, mis siin küll piletiostja rahakotist sõltuvad, küll needsamad Eesti kontserdile antavad toetused sponsorite lahkus, oma rahakoti avada. Ma arvan, et tõenäoliselt ei, ei laienenud nii kiiresti, nagu nad on viimase 10 aasta jooksul avardanud. Nii et et see on, ma arvan, üks tendents, mis nagu tuleb aga samal ajal kui võtta nüüd, mis on möödunud hooaeg, pealinn, eks ole, oli huvitavaid esinejaid, päris huvitavaid sündmusi ja kokkuvõttes kokkade niimoodi ristikesi tõmbame linnukesi, päris palju oli huvitavaid sündmusi, kontsert, nii et teda halba ei ole midagi. Kui see natukenegi paremaks läheb, siis on see väga hea. Nii et ühtepidi me nagu loeme neid tippe ja, ja soojendame ennast nende sündmuste valguses ja teisipidi, samal ajal ju toimub struktuurides ja teadvuses ja õppimiseks ja arenemiseks ja kõigis nendes inimestes ja organisatsioonides ikka pidev muutus. Ja, ja see on ikka hoomatav tegelikult. No ja me oleme kogu aeg rääkinud ikkagi nendest sähvatust tunnustest ja sellest veepealsest osast aga see, mis siin taga peal toimub see lihtsas inimeses ja, ja väikestest muusikakoolides võib-olla ja nad Inimestes, kes õpivad pilli mängima, kes tahavad muusikat kuulata, kes osalevad selles protsessis kes passiivselt, kes aktiivselt, aga vähemalt osalejad. Et mis nüüd selle alusega juhtub, seda ei oska mina küll ennustada. Aga ma mõtlesin ka tegijaid, tähendab ka neid struktuure, kes, kes vahendavad, kes pakuvad, kes on kutsutud ja seatud nagu ütleme teiegi kaks siin. Ja kogusüsteemid teie taga. Aga nii see on. Ja mina täna, kui te enam midagi ei taha lisada, midagi südamel ei ole, siis tänan teid. Soovin ilusat nädalavahetust. Aitäh. Näiteks saate lõpetuseks lõpu interluudium. Kõne all olnud heliplaadilt Põhjala saarte hääled. Esitavad Villu Veski ja Tiit kalluste.