Tere kuulama keele sõnumi, seitsmeteistkümnendat saadet aga ühtlasi head kevadpüha ja volbripäeva. Teeme täna ülevaate Eesti rahvusringhäälingu järjekordsest keelepäevast, mis leidis aset 27. aprillil ja kus esinesid keeleteadlased ja praktikud. Lähemalt tutvustame eluaegse keelemehe, Heido Otsa seisukohti maavärinate suurusjärkude esitamise kohta meedias ning sõna protsendipunkt eksitavast sisustab lisaks ka põgusalt teistest käsitletud teemadest. Loodetavasti saame mingil ajal keelepäeva helifailid kah kõigile kuulamiseks. Seejärel vaatame professor Martin Ehala valikul üle meie kuulajate saadetud ettepanekud võistlusele, saage uueks Aavikuks ning kuulutame välja missugusele. Ettepanekule läheb kirjastuse Varrak auhinnaraamat Yuki Michima kuldne tempel. Lisaks saatis meile kirja Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi vanemteadur teaduskeelekeskuse juhataja Peep Nemvalts. Fakultatiivselt koma küsimuses, milles ta meie saateski varem juttu olnud. Tutvustame ka selle kirja põhiseisukohti. 27. aprillil toimus rahvusringhäälingu keele päev. Kas kõnega kõnetab teave, teavitab avasõnad, ütles Eesti rahvusringhäälingu juhatuse nõunik Indrek Treufeldt, kes meenutas, et aastatagusel keele päeval kujunes debatt selle üle, kas ja kui palju peab keelt korraldama. Aga seekord on fookuses kõnekeel, sealhulgas Uudistekeel. Esimesena sai sõna staažikas keelemees kirjastaja ja toimetaja Heido Ots kes pealkirjastas oma teema, et teave oleks enam-vähem teave. Alustuseks mõtiskleda selle üle, kui meil on praegu käibel mõõtühikute S-i süsteem, kas ja millal oleks siis lubatav ka süsteemiväliste ühikute kasutamine. Seejärel jõudis ta oma ettekande ühe põhiteema juurde vaidlustades meie meedias laialt levinud kõnelemise maavärina tugevuse ühikust magnetit Tuud. Ta tõi näiteks meedias levinud eestikeelse lause. Tšiilit tabas täna hommikul kohaliku aja järgi kell kolm 34 maavärin, mille võimsus oli 8,8 magnituudi. Selle kese asus kontseptsiooni linnast 91 kilomeetrit kirdes. Kuulame nüüd Heido Otsa, milles õieti viga? Üks viimasel ajal kõvasti kriginat tekitav lugu on, mida võib teinekord kuulda nii-öelda täie veendumusega võrrelduna ja näha, et järjekordse maavärina võimsus oli nii ja nii mitu magnituudi. Iga inimese, kes mäletab kooli füüsikat ja teab ka seda, et geofüüsika on füüsika osa ega inimene õpetab kaks korda selle vormeli juures, esiteks selle juures, et kasutatud on sõna võimsus kusjuures maavärin ei ole pidevalt töötav, võimsust välja andev masin või energiatootja nagu elektrijaam. Ta juhtub kord, seal vabaneb teatud hulk energiat, seda ei suhestada ühegi ajaühikuga. Ja võimsus on siin täiesti üldkeele sõna väljaspool füüsikat, nii nagu võimas elamus, eks ole, või võimas tundepuhang, kus kilovattidest oleks muidugi kohatu rääkida. Aga rääkida füüsikalise geofüüsika, täpsemalt alale kuuluvast nähtusest, öelda, et siin me selles füüsikapunktis kasutame kõnekeelset sõna ja siis hakkame seda mõõtma magnituudides siis selle taustal, mida me siin näeme selline vormel esineb ainult eesti keeles, et see on täiesti lokaalne nähtus või täpsemalt öeldes köstri kartulikuhja taga leiutatud mõõtühik Se magnituudi, mida mujal maailmas ei tunta. Magnituudi on tegelikult inglise keeles lihtsalt suurus, suurusjärk, kui soovite. Eesti keeles öelda, et maavärina suurus oli nii. Kahjuks ei saa sellepärast, et me oleme oma suuruse muutnud mitmemõtteliseks, tähendab füüsikas, matemaatikas suurus on mõõdetav iseloomustus, nähtus täppistähenduses, aga muidugi tavatähendus, et see on, kui suur asi on, väljendab seda, eks ole. Seda korraga ühes nii-öelda täppisteaduse termini väljas kasutada niimoodi ei saa, kogu aeg tuleb siis ümber lülitada, mida ta seekord nüüd jälle tähendab ja sedakaudu maavärina suurusest ei räägita, aga ega võimsus ei ole, paremvõimsus on vihma käest räästa alla sattumine ja inglise männitud tähendab tõepoolest seda, kui suur asi on, milline on tema suurusjärk, aga füüsikalise suuruse tähenduses kasutavad nemad hoopis hoopis teist sõna. Füüsika kvantiteet, soomlased on sama heas positsioonis nagu inglased, nemad kasutavad suuruse koha peal suure füüsikalise suurusekuisele mõõdetava iseloomustuse koha peal. Ja siin on väikene muidugi kimbatus, kuidas võiks öelda ilma eesli kõrvadeta, ilma et niisugust libamõõtühikut magnituudi kasutada. Tegemist on sellega, et võimsaid siin võib näha, kuidas venelased asjast räägivad, nemad on isegi pallimängu toonud, mis minu arvates on palju väiksem patt kui Liba mõõtühikute leiutamine. Siin on põhjust rääkida ka sellest, et kust niisugune väärarusaam võib-olla tulnud, tähendab, ma olen otsinud läbi paljude keelte. Aga ainukene seletus on, et siin on olnud selle nähtuse mõju tähendab eesti keele grammatikat on ju viimasel ajal just ärimeeste initsiatiivil hakatud inglis- või hiina pärastama. Tähendab teil siinsamas kuskil üle ristmikku on revopaaksotsioon kasiino, eks ole, see on ilmselt kaubamärgina registreeritud, see on eestlasele täiesti must kast ja mingit sisu sealt ei avane. Kui seda püüda eesti keelestadesse sama skeemi järgi Reval Park hotelli ja kasiino siis sünnibki just just selline jada, nagu me kuuleme näiteks spordisaadetes, eks ole, Narva Trans meeskond täpselt sama skeem ja kui me nüüd vaatame seda heid point eid magnituudi Osquegintši siis seda võib kergesti tõlgendada sellise skeemi puhul, et 8,8 magnituudi maavärin ja see magnitud tundub mõõtühikuna. Aga tegelikult on see 8,800 suurusjärguga maavärin, eks ole seal Tšiilis see ei ole mõõtühik, aga ta tõlgendatud valesti ja see on isegi kummalisel kombel raiutud ühte lisaks sellele köstri kartuli kuhjale Eesti entsüklopeedia kaheksandasse köitesse Richteri märgusõna all ja sealt võib selle kasutaja mõnikord tundub, et isegi tuge leida, et mis asi entsüklopeedia ju räägib nii, kuidas see saab vale olla? Et ta on ilmselgelt vale igale ühele, kes, kes kuulab, vaatab natuke kaugemale ringi kui, kui selle köstri kartulikuhja ümbrusesse, eks ole. See ei pruugi tunduda piisavalt autoriteetne. Üks kolm nädalat tagasi ma pöördusin akadeemia poole ja siis akadeemik Kaljo võttis vaevaks saatis välja emailid nendele, keda ta arvas, see puudutavat kahjuks sellest mitte diskust, õieti üks multikussioon siis mandus diskussiooniks. Tõlgendan Tiid valesti praegu aga muutus kahekõneks kahe inimese vahel soome soost Heidi Soosalu, kes on juhtiv seismolooks Eesti geoloogiakeskuses ja teiste passiivseks pealtvaatamiseks, mis lõpuks ajas kaljul kopsu üle maksa ja ütles, et kui kellelgi tõesti selle rumala asja kohta midagi öelda ei ole, siis me peame selle võtma terminoloogiakomisjonis vaatluse alla. Näis, mis nad teevad. Aga keegi ei keela siiski sellest rumalusest loobuda, enne kui geoloogid oma oma otsuse teevad, nii et see on teie vabaks kaalumiseks. Noh, siin vahepeal oli mõningaid tsitaate, mis püüavad näidata seda, et see on dimensioonide arv. Et see praegu kehtiv On mitmesuguste konstantidega viidud võrreldavaks algse Richteri skaalaga. Vahe oli selles, et Richter lähtus sellest seismograafi nende väljalöögist. Kui oli see 10 korda suurem, siis tuli üks üksus juurde, nüüd on viidud asi energia vabaneva energiamäära peale. Aga et säilitada seda algset Richteri skaalat, mis ulatus kuue koma kaheksani selle võrreldavust nüüdse, nagu teaduslikumaks peetava momendi võimsus, skaalaga, momendi suurus, skaalaga on viidud need üksused sinna sisse ja mõõdetakse teda imetillukeses energia või momendi üksustes, õieti düün korda sentimeeter. Seda on vaja selleks, et võttes logaritme kümnendlogaritmi, see peab olema siis vähemalt 30 nulliga arvet saada, saada siin mingisugust 10 10 vahel vahel vahemikku nulli, 10 vahemikku jäävat ühikut. Sest 30 nulli, see annab meile siis 30, sellest kaks kolmandikku on 20 ja kui me sealt veel 10 maha arvame, siis jääbki natuke alla 10 järel ja nii nagu need arvud kasutusel praegu on. See on tehtud selleks, et teda võrrelda, siis selle Richteri skaalaga ja samasugune loga rütmiline skaala kehtib muidugi ka nende tuleme pursete puhul, seal on niimoodi, et võetakse aluseks välja pursatud aine hulk. Näiteks, kui see on üks kuupkilomeeter, siis on sealne jällegi dimensioonid ta ühik viis 10 kuupkilomeetrit, siis on 10 ja kaheksa kõige suurem siis on juba üle 1000 kuupkilomeetri. Need samuti logaritme, on sisuliselt need asjad, et kaheksa, kuus ja viis need arvud. Neil ei käi taha midagi, muudkui räägite vene keele näitel, sinna pandi pall taha, eks ole. Sisuliselt samasugune dimensioonide arv nagu lapse hinne, mille ta koolist koju toob. Ei ütle, et ta sai, sai viis õppeedukust, eks ole, ta sai lihtsalt viia, tema õppeedukus oli viis. Aga see viis magnituudi, see on just viis õppeedukust. Edasi peatustega suurtel arvudel, kui meil on pärast miljonite järgmiseks suurusjärguks miljard siis mujal maailmas järgne miljonile viljon või triljon. Nii ta küsiski, kas selline on ikka süsteemne kasutus jätkates nõnda võiksime konstrueerida, et pärast miljardit tuleks piljardi atrielyard aga nüüd veel üks konkreetsem teema, Heido otsalt. See puudutab Eestis viimastel aastatel käibele tulnud väljendit protsendipunkt, kuulame, mida ta rääkis, esitledes neid kõiki probleeme ka slaididel. Järgmine punkt on, on protsendipunkt. Nii nagu ühes saksa õllelaulus, öeldakse, et parimad sport on piirtransport naht, sellerit, eks ole, siin on siis protsendipunkti tarbetus millest on nagu näeme juba 63. aastal kadunud akadeemik Mereste kirjutanud täiesti elementaarse teksti väljendit prod Enn protsendi võrra tarvitame ainult siis, kui vaadeldavat suurust ennast mõõdetakse protsentides, eks ole, kilomeetri võrra siis kui mõõdetakse kilomeetrites. Ja kui, kui midagi noh, mõõdetakse tonnides, siis ei saa teda vähendada meetri võrra näiteks aga millegipärast see protsendi võrra siin leiab niisama vaba kasutamist, nagu nagu iga iga muu suuruse puhul me võime öelda küll, et jäime 10 krooni võrra vaesemaks, kui see taskust ära tõmmati või nii, selles ei ole erilist pattu, aga kuna protsendi puhul on võimalus täiesti elegantset vahet teha protsendi sajandikku ja, ja siis selle suhte vahel, mida temaga ilmutataks, no näide on, on selline, et kui jätta siit punkt ära, eks ole, siis oleks asi täiesti korras. Sest maksutulude osakaalu mõõdetaksegi protsentides maksutulusid endid kroonides tuhandetes miljonites kroonides aga nende osakaalu protsentides ja kui see osakaal väheneb mingi arvu antud juhul siis viie protsendi võrra, siis on ongi täiesti selge väljend vähenes viie protsendi võrra. Aga kas ta vähenes ka, kuigi palju protsente vähenes küll, kui ta, vabandust, mitte vähem antud juhul on tõustatut, tähendab, kui ta oli enne 31 ja muutus pärast 37-ks siis kuus jagada 31-ga, see on see protsent mitu protsenti ta tõusis seal natukene alla 20 protsendi, eks ole, tõusis 20 protsenti, umbes, aga viie protsendi võrra. See on on see, mida soovitas Uno Mereste juba 30 63. aastal. Ja vaatasid neile järele. Henn Saari kinnitas selle veel üle. Edasi järgnes meie kõigi osalejate teadmisi murdekeelest kõvasti täiendanud ettekanne Tartu Ülikooli professorilt Karl Paju salult kuhu murdeid jäid ehk eesti keele tegelikust hääldusest. Eelkõige jäi sellest ettekandest meelde tõdemus, et murdekeel on väga väärtuslik osa eesti keelest ja murdelised erisused meie kõigi kõnekeeles vaid rikastavad emakeelt ja ei ole sugugi mitte keeleviga. Küll on aga kummaline ja taunitav see, kui oskamatud inimesed segavad murdeid omavahel või mingites tekstides pistetakse jutu sisse üksikuid murde kõlalisi sõnu. Selle peale tuleks kindlasti mõelda ka rahvusringhäälingus oma murdeuudiste puhul. Pärast pausi kõneles Eesti keele Instituudi vanemteadur Meelis Mihkla teemal sünteeskõne ilu ja võlu ehk millal masin diktorilt leiva ära võtab. See sisendas meile raadiotöötajale lõppkokkuvõttes siiski veendumust, et ega niipea sünteeskõne ikka meie suulist juttu asendama ei hakka. Ehkki ka selles vallas on areng viimastel aastatel olnud üsna märkimisväärne. Ja lõpuks kõneles Eesti rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut üsna emotsionaalselt eetrikõne omapärast ehk kus on partner, kui partnerit polegi juhtides tähelepanu, et loomulikus eetris saab sündida vaid selle kaudu, kui esineja oma teksti endast läbi laseb ja seda isikupäraselt väljendab, lähtudes muidugi oma füüsilistest elementaarsetest eeldustest ja arusaamadest, kuidas tundus, kas minul oli selline tekstiesitus. Järgnes arutelu ja kokkuvõte, milles Indrek Treufeldt esitas kõigile esinejatele veel täiendavaid küsimusi. Keelepäev vältas üle kolme tunni ja seda said kõik rahvusringhäälingutöötajad jälgida ka videovõrgus. Kutsusime juba märtsi algul meie terasemaid kuulajaid jõudu katsuma põneva ülesandega saada uueks Aavikuks et muuta mõistlikumaks ja uuel ajal enam vastavaks meie keele grammatika ortograafiareegleid. Oma mõtteid teiste huvilistega sai jagada keele sõnumi kommentaari akna kaudu või kirjutades oma ettepanekutest toimetaja meiliaadressil. Professor Martin Ehala, kes nüüd need ettepanekud üle vaatas, pidi kahjuks tõdema, et Aaviku väärilisi ettepanekuid grammatikaosas ei tulnud. Kui jätta kõrvale tegelikult juba kümmekond aastat kestnud arutelu fakultatiivselt koma üle. Selle juurde me tuleme veel mõne aja pärast Peep Nemvaltsi kirja vahendusel tagasi. Ehala tõstis pigem esile häid uudissõnu mõningate meil levinud kohmakamate sõnade asemele. Ja kohe teeme ka kokkuvõtte sellest postist ning nimetame, kes oli siis parim. Aga enne seda veel üks ettepanek meie truult kirja saatjalt villandlannalt Hellelt Helle kirjutab, on üks sõna, mida topitakse igale poole ja mis sinna ei lähe. Mitte nagu ütleks ristiv pastor. Ma pean silmas väljakutset mitte politseisse või kiirabisse, vaid kui enda proovile panekut, mis aga sõnana on liiga pikk ja lohisev. Ja proovikivi, kivi on kivi. Polnud minulgi paremat vastet siis ja see oli pühapäeval, kui aeg oli maha võetud ja maailm leinas koos Poolaga tuli üks mõte. Ma ümbritsen selle nüüd pool pellet ristliku vahuga, et aru saaksite, võite naerda, ma kannatan välja küll, sest seda teen ka ise. Ta tulija hüüdis, ei mina siin ootan kõiki teid, uljaid, võtke mind vastu. Sest tema nimi oli ulje. Kas te naerate juba? Ja selle sõna semantika on muidugi välje pluss uljas, sest milline väljakutse ehk proovilepanek ehk uus ülesanne nõuaks kas või kübekestki julgust või uljust uulie. Ja ta käändub, kui mulje täiesti eestlaslikult ja reeglipäraselt näiteid. Olen avatud uutele olijatele. Ootan uusi uljeid. Nii huvitavast uljest ei saa keelduda. Las väljakutse jääb hädaabinumbritele lootuses võimalikult harvale kasutamisvajadusele sealgi. Aga nüüd siis väljavõtted Martin Ehala Alt. Kõigepealt killult. Mina tahaksin nagu tuletist nagutama kasutada tähenduses, mis pole nagu küllase kõne sünonüüm. Paid tähistab just seesugust kõhklevust otsustusvõimetust, mis ongi seesmine nagutamine. Seega nagutama otsustamist aina edasi lükkama. Jokutama nagutaja otsustusvõimetu isik. Kui kaua võib nagutada nagutavad selle eelnõu kallal kuude kaupa. Riigikogu veekeskuse ehitus läks nagutamise nahka. See mees on üks nagutaja puruettepanek. Et meil aga oleks edaspidi võimalus ühetähenduslikult nägemusi viirastusi näha, pakun välja uudissõna nägem kujutluse aru saama seisukoha tähenduses. Niisiis minu nägemison, asi niisugune või naasugune. Arno pakkus välja asjatu sekeldaja tühikargaja mõttetu mehe tähenduses. Mõõlus tegusõna mõõrlama. Ja veel üks Arno ettepanek alata tee ajab mul harja punaseks, kui kuulen väljendit spekuleerima. Ja seda mitte odavamalt ostmise ja kallimalt müümise tähenduses vaid poliitikute suust igal võimalikul juhul, kui tahetakse hoiduda ennatlike järelduste tegemisest just selles tähenduses spekuleerimise asendamiseks pakun välja sõna endama ehk siis ennatlikke järeldusi tegema. Küsimusi võib ju tekitada käskiv kõneviis enda kuid samasuguseid mitmetähenduslikke sõnu on eesti keeles enamgi. Aga Martin Ehala tunnistab võitjaks killu, aga sellesama sõna spekuleerima uue vaste eest. Ja killu kirjutas. Seepärast pakun spekuleerima, mis on oletustele tuginedes arutlema, asemele sõna oletlema mis kuulub samasse gruppi selliste sõnadega nagu kaalutlema. Määratlema, piiritlema, kuulatlema, oletustel põhine arutelu ehk protsess on seega oletlemine saavutatud tulemus või järeldus on oletlus. Näiteks euro tuleku ümber võib palju oletleda, oletletakse palju ennustatav tulemus on tühipaljas oletlus. Ansip võiks igal pressikonverentsil vältimatu, me ei hakka siin selle ümber spekuleerima asemel öelda. Ei hakka oletama. Ja killu lisab. Ta teeniks minult ühe plusspunkti. Ja selle ettepaneku on siis Martin Ehala tunnistanudki kõige paremaks. Selle esitaja killu saab auhinnaks kirjastuselt Varrak Jušikomishima Kuldse templi raamatu. Palume tal toimetusega ühendust võtta, et saaksime talle selle raamatuauhinna üle anda. Pikemalt peatus meie kommentaariumis tõstatatud fakultatiivselt koma teemal Tallinna Ülikooli õppejõud Peep Nemvalts. Keerin siinkohal osaliselt tema kirja, mille ta mulle saatis. Üleskutset järgides uueks Aavikuks saada on vist üsna võimatu. See eeldab ikka sisemist veendumust ja põhjaliku tegevuskava. Laiemalt tõlgendatav kujundina võib see muidugi olla omal kohal õhutamaks eesti keele omapära hoidma ja väljendusrikkuse eest hoolitsema. Eriti hea meel oli üht viimast saadet kuulates tõdeda, et vahemärgi reeglite lihtsustamise vajadust on taas märgatud ja nimelt suurte keeleteaduse ja toimetamise kogemustega Ellen Uuspõld sellele tähelepanu juhib. Olen sel teemal kõnelnud ja kirjutanud juba paarikümne aasta kestel. Lähtunud olen sellest samast semantilisest põhimõttest, mille Valter Tauli omalajal sõnastas üldreeglina koma tuleb panna alati, kui seda nõuab selgus. Ent traditsiooni inerts on olnud ülitugev. Kipume oma kirjaoskaja ühiskonnas unustama, et keel on eelkõige kõne Kiri selle salvestamise kokkuleppeline viis. Kuulajale on kõne mõistmisel abiks kõnemeloodia kulg, rõhud ja pausid, mis liigendavad kõnevoolu. Kirjas peavad lugejal aitama teksti liigendada ja mõista vahemärgid. Järelikult on igal vahemärgil ka oma tähendus. Kui soovime, et lugeja meie kirja pandud mõtted võimalikult täpselt kätte saaks ei tohi vahemärke panna ei päris umbropsu ega lausa mehaaniliselt. Paraku on eesti keele norming võis aastakümneid peetud vahemärkide puhul kõige olulisemaks printsiipi mille kohaselt kirjavahemärkide tarvitus peab kajastama keele grammatilist struktuuri. Kõige kurvemad on muidugi selle põhimõtte kange kaelse järgimise tagajärjed. Hulk emakeeleõpetajaid on leidnud lauseõpetuse praktilise väärtuse olevat nimelt vahemärgi reeglistikku tuupimises selmet õppida tundma eesti lauseehituse omapära kogu selle mitmekesisuses. Osalt on õpetajad muidugi sunnitud niiviisi tegutsema, sest riigieksamikirjandi nõuded on liiga ranged. Kogu selle tuupimise kiuste pole aastakümnete jooksul olukord paranenud, vaid paljud selge mõttearendusega kirjandi kirjutajad on saanud kehvema hinde mõne õnnetu koma eksimuse tõttu millest lause tähendus sugugi ei ole muutunud. Et kehtivad reeglid ei ole mõistlikud, näitab asjaolu, et eesti keele õpetajad ise kipuvad nende vastu eksima. Komastada on tähendanud liiga tihti komistada. Komapanekul tasub juhinduda põhimõttest pigem vähem, aga paremini. Paremini tähendab eelkõige sisuliselt täpselt fraasid ja osalauset, mis eristatakse kõnes üksteisest. Lühikese pausiga võib kirjas eraldada komaga. Loomulikult ei tasu komaga tähistada igasugust juhuslikku pausi. Kahtluse korral on õigem koma pigem ära jätta kui ülearuste komadega teksti hakkides panna lugejaid õhku ahmima. Näiteks ei teki sageli kõnes mingit pausi lühemate osalausete vahel. Sel juhul pole ka kirjas koma vaja, seda enam, et osalause algust märgib juba niikuinii sidend siin lausesse eelmises näiteks seesama sõna, et olen veendunud, et eesti keelevahemärgi reegleid ei tohi üle tähtsustada ja neid tuleb lihtsustada. Alla kirjutanud filosoofiadoktor Peep Nemvalts, Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi vanemteadur, ülikooli teaduskeelekeskuse juhataja. Ja pange tähele, Johannes Aaviku seltsi juhatuse liige. Sellevõrra tänaseks keele sõnumist uusi võistlesime, sel kevadel enam välja ei kuuluta. Aga keelealaseid, mõtteid ja arvamusi saate esitada ka veel mai ja juuni jooksul meie kommentaari akna kaudu. Paistab, et näiteks killu on seda agaralt teinud ka edaspidi. Lugege huvitavad mõtted heade mõtete eest, aga anname ikka mõne väärt raamatu varakult. Saate režissöör oli Anna-Maria Currel, rääkis toimetas Mart Ummelas. Aga me kohtume nädala pärast.