Tere päevast, algab aasta lõpu, Päevakaja teeb kokkuvõtte. Lõppema hakkavad 2002.-st aastast, nii nagu Päevakaja reportereid seda nägid. Mina olen Mall Mälberg. 2002 oli Eestile edukas aasta nii arvab ligi pool Eesti elanikest. 2000 esimest aastat pidas edukaks vaid kolmandik seal suur vahe. Aga pole vaja kaua mõelda, et meenud, aga mis selles aastas oli head, siin need põhjused on. Eesti sai kutse NATOsse ja Euroopa liit. Meie sportlased tõid olümpialt medaleid. Eestis on rohkem lapsi sündima hakanud, majandus tõusis ja tööpuudus vähenes. Kunstimuuseumi ehitus algas. Käivitus teine pensionisammas. Eesti tõusis Nende riikide nimekirjas, kus on vähe korruptsiooni ning Eesti korraldas suurepärase Eurovisiooni, mida vaatas 100 miljonit inimest. Aasta lõpus valmis marmortahvlil, mis kergitas meie rahvuslikku identiteeti. Mõistagi ei ole aastas ka tagasilööke, meenutagem Kultuurkapitali hävinud raha, kahe suurpartei lüüasaamist kohalikel valimistel usalduse kaotanud kohtunike esimest puudujäägiga, eelarvet ilmsiks tulnud raha, kantimise või muud. Aga neid, kes aastate eestile edukaks ei pea, on siiski alla 10 protsendi. Mis olid lõppeva aasta tähthetked? Päevakaja alustab selle küsimusega peaminister Siim Kallasele. Ega sellele väga keeruline vastata ei ole need kaks sündmust aasta lõpus Euroopa Liiduga läbirääkimiste lõpetamine ja ja võib-olla isegi NATO kutse saamine mõnevõrra mõnevõrra rohkem, kuna see oli ikkagi aasta alguses ma ütleksin, mõnevõrra lahtisem, kui see, kas Euroopa Liiduga läbi läheks, lõpetaks mitte. Aga ma võin öelda seda, et kui vaadata selle aasta peale tagasi, siis selle aasta peale positiivseid sündmusi tuleb nii palju, et neist jätkuks viie aasta peale, nii et see aasta on olnud minu meelest väga positiivne, mis seal hingele kõige lähedasem, hingele võib-olla see oligi, et oli nii palju positiivseid uudiseid, et oli vähem seda negatiivset fooni, mis alati kaasneb riigi valitsemisega ja ja seda liiki tööde ja tegemistega, et sai nagu üldiselt tööst ka teatud mõnu tunda. Mis oli see, mille kohta te mõtlete, et oleks võinud rohkem ära teha? No ma olen seda juba öelnud, et mis hinge kripeldama jäi, on kindlasti see, et eelarve sai esitatud puudujäägiga. Et ma olen ise pühendanud nii palju aega ja vaeva sellele, et seda kogu ühiskonnale seda mõtet, et rahanduspoliitika peab olema tasakaalus ja me oleksime võinud veel natukene pingutada ja siin ei ole nagu kedagi muud süüdistada kui iseennast. Ma alahindasin seda, kui tähtis on siiski see märk, et kui palju me oleme saanud kaotanud selle mõtteviisi juurutamisel. Et kuigi rahanduslikult ei juhtunud midagi hullu ja see on tegelikult marginaalne, see puudujääk, aga sellest jäi kahetsus hinge, mis jäi hoopis tegemata. Väga palju just hoopis tegemata asju jäänud, sellepärast et plaan sai võetud küllaltki realistlik ja ei olnud selliseid suuri asju, mis oleks jäänud nagu naguniiviisi üles. Tähendab, võiks öelda nii, et on mõned niisugused investeeringud, mille pärast oli soov, et edasiliikumine oleks vähe nobedam. Pärnu haigla on niisugune asi, mille kohta olen minagi andnud korduvalt lubadusi ja ja mille kohta on, on tehtud igasuguseid otsuseid, aga mis ei ole nii liikunud nagu oleks tahtnud. Siis me tahtsime ka, et võimalik, et juba selle aasta jooksul me avaksime rohkem uusi politseimaju, kui me tegelikult teha suutsime, nii et mõned niisugused asjad, mida me arvasime, et läheb kiiremini, tegelikult ei läinud nii nagu üldiselt ikka juhtub, aga loodetavasti need kõik järgmistel aastatel tulevad pihelga vahest täiestile toob. No algav aasta toob Eestile uue valitsuse see on kindel, algava aasta toob Eestile ka loodetavasti loodetavasti soodsa majanduskonjunktuuri, mis küll võib ka mitte nii minna ja mis on nagu võib-olla kõige tõsisem mure seoses järgmise aastaga. Ma loodan, et järgmine aasta toob ka eestlastele ilusaid sportlikke saavutusi. Meil on tekkinud võimekas uue generatsiooni sportlaskonda, kes suurtelt rahvusvahelistelt võistlustelt tõika toob ära auhinnalisi kohti ja ma arvan, et et sport pole meil üldsegi vähetähtis. Ma loodan ka, et järgmine aasta toob jälle ka tähelepanuväärselt kultuurisündmusi, sest ka ka selles valdkonnas on uusi tegijaid kõvasti tulnud ja kvaliteetseid festivale, mis on nagu sellelgi aastal ennast kinnistanud. Eesti sai sel aastal kutse NATOsse, see oli see, mida me tahtsime ja mis meie tuleviku kindlustab NATO arengutele, vaatab tagasi. Kui daam, kui Eestis hakati rääkima võimalusest ühineda Natoga, võeti seda algul absurdina hiljem naljana, ei saanud täpselt arugi, millal asi tõsisteks plaanideks üle kasvas ja millal hakati meid tõsiselt võtma ka mujal. 97. aasta madridi tippkohtumise deklaratsioonis märgiti esmakordselt Baltikumi kui tulevasi võimalikke NATOga liitujaid 99. aasta Washingtoni kohtumine NATO liikmeks saamise plaani. Nüüd oli siht silme ees ja kaitsekulutuste viimine kahe protsendini SKP-st kujunes üheks põhidogmaks riigieelarvete kujundamisel. Praha tippkohtumise eel oli praktiliselt selge, et uus laienemine kuulutatakse välja ja üsna kindlasti kuulub nimekirja ka Eesti ning see moment saabus 21. novembri hommikupoolikul. NATO peasekretär George Robertson. Haamriga vastu lauda ja asi on otsustatud ning kuigi see on üksnes läbirääkimistele kutsumine, olid emotsioonid kõrgel. Peaminister Siim Kallas kommenteeris oma meeleolu sama päeva õhtupoolikul. Täna on pidulik hetk, oleme saanud kutse ja üks etapp on kindlasti läbi selles mõttes, et põhimõtteline otsus NATO riikide poolt on langetatud ja nüüd on eesprotsess, mis sisaldab endas hulgaliselt ponnistusi nii kaitsevõime tugevdamisel kui ka kaitserahastamisel. Väga ausalt öeldes ütleksin, et tunne on päris hea. Nõukogude ajal oli niisugune, me kõik teadsime seda, et nõukogude propaganda suhteliselt kehvasti suhteliselt lääne demokraatiates, aga küllap hakkasid NATO ja see on seesama asi, et tegelikult ikkagi diktatuurid ja vägivaldsed režiimid kardavad jõudu ja demokraatlikud riigid on esimest korda ajaloo jooksul saanud toimima ühe tõsise julgeolekualase koostööorganisatsiooni. On päris hea, et me oleme ükskord selle osa. Oleme praegu ainsa niisuguse maailma julgeolekut tagava suure struktuuri osa, nii et see tunne on päris hea ja see arusaam sellest, mis tegelikult toimub, hakatakse, tuleb veel tasapisi. Eesti liikumine NATO poole on leidnud pea üksmeelse toetuse, kuid ega kõik täiesti eufoorias ka ei ole. Poliitik Jaak Allik on küll rahul Eesti julgeolekugarantiide suurenemisega, kuid ta leiab Eesti tegevuses ka negatiivseid momente. Meie riigijuhtide pugejalikus kurvastav sest 10 aasta jooksul on Eesti kulutanud oma kaitseväele kaks korda rohkem kui Läti suhteliselt palju rohkem kui teised riigid, kes selle kutse said ikka selle nimel, et esirinnas olla, Brüsselist kiita saada. Kuigi tänaseks Ma ei julgeolekul samavõrra tagatud kui Lätil ja neil teistel riikidel, kes oma rahva huve on nagu rohkem selle aja jooksul silmas pidanud. Nende käitumine tuletab mulle meelde mingil määral vene aega ja Karl Vainot, kes siga Moskva korraldusele jah, vastased ummisjalu täitma tormas. Samal ajal olid aga meil selliseid juhid nagu Tõnurist ja Rüütel või ka Leedu tolleaegsed juhid, kes ikka enne kaalusid seda sellistele maksma läheb ja ma tahaks soovida meie tulevastele juhtidele arukamad käitumist Eesti siseriiklike huvide esiplaanil hoidmist. Kuidas täpselt läheb Eestit NATOsse, seda näeme üsna pea. Peaminister Siim Kallase. Kutse on väga tähtis poliitiline otsus, aga ratifitseerimisprotsess läbirääkimised on ees, teha tuleb veel palju, kindlasti tuleb sellel teel veel probleeme, nii et ma arvan, et me hakkame tajuma seda, mida tähendab NATO liikmelisus ikkagi pärast seda 2000 neljandat aastat, kui see tegelik liitumine formaalselt teoks saab. Meie teine suur eesmärk saada kutse Euroopa Liitu täitus sel aastal samuti. Viis aastat on peetud raskeid rääkimisi ning Kopenhaageni tippkohtumisel sai see töö pärjatud. 70 protsenti Eesti rahvast arvab, et Eesti delegatsioon kaitses meie huve hästi. Euroopa liidu suunas tehtud jõupingutustele heidab pilgu meie Brüsseli korrespondent Marko saaret. Mu daamid ja härrad, me oleme jõudnud kokkuleppele, teatas 13. detsembri õhtul Kopenhaagenis Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen. Saalis viibinud ajakirjanikud on ootama kokkulepe lahtiseletamist tähistamaks öeldud aplausiga. Ühelt poolt tervitati sellega ajaloolise laienemisotsuse sündi, teisalt avaldati aga tunnustust Euroopa Liidu ühe väiksema riigi Taani edukale eesistumisperioodile. Vaadates aastale tagasi Euroopa Liidu tasandil tahakski teha esmalt kummarduse Taani president tuurile, mis oli ilmselt üks viimase kümnendi Euroopa liidu keerukamaid kuid lõppes sellest hoolimata tulemusega, mida oodati ja mis tõestas arvestataval määral Euroopa liidu võimekust viia lõpule ajaloolise kaaluga protsessid. Tavaliselt kriitilised ajakirjanikud ei hoidnud seda poku vagal superlatiivsed väljendeid tunnustamaks, taanlaste oskust läbirääkimisprotsess lõpule viia. Pikema kogemusega vaatlejad aga nimetasid Taani eesistumisperioodi Euroopa Liidu ajaloo üheks suurimaks diplomaatilisteks õnnestumiseks. Eesti praegune valitsus, aga ka eelmistesse kuulunud poliitikud, eeskätt aga ehk Eesti läbirääkimisdelegatsioon võib samuti selle aasta lõpul šampuseklaase kokku lüües nautida pikka tööprotsessi lõppu. Julgen arvata, et isegi sõltumata 14. septembril 2003. aastal rahva poolt langetatud otsusest Euroopa Liiduga ühinemise suhtes on Eesti riik tänu liitumisläbirääkimistele sisuliselt arenenud igas mõttes ja tempokalt, kui see muidu toimunuks. 1998.-st aastast peetavad ning paar nädalat tagasi lõppenud läbirääkimised Euroopa Liiduga on loomulikult olnud keerulised närvesöövad ning kindlasti on Eesti poolelt vaadatuna noh olnud nii allaandmisi kui ka või aitäh ühes või teises detailis vastu vaielda kindlasti võim. Kuid ometi on praktiliselt kõik Brüsselis tegutsevad ajakirjanikud, aga ka mitmete liikmesriikide diplomaadid viimastel nädalatel toimunud tagasi vaadates avaldanud tunnustust just Eesti oskusele läbirääkimistega võimalikult soodne tulemus saavutada. Nad on lisanud sedagi, et läbirääkimiste protsessi põhjal võiks Eesti lõpliku Euroopa Liiduga ühinemise järel olla nende riikide seas, kes liikmestaatusega suhteliselt valutult kohaneb. Kas Eesti Euroopa Liidu täisliikmestaatusesse jõuab, sõltub rahva arvamusest. Kujundlikult väljendades pakutakse meile ju hetkel lihtsalt kohta orkestris kuhu on otsustatud konkreetseid liikmeid juurde võtav. Nõustudes avanevad meile võimalused orkestri mängitavaile omi noote lisada. Mingil puhul antakse kindlasti võimalus dirigeerimiseks. Juhul kui orkestriga liituda ei soovi, jääb meile vaid võimalus teiste mängu pealt vaadata seda ise mõjutamata. Valikute tegemine jääb saabuvasse aastasse. Eesti Raadio, Brüssel, Marko saaret. Kodus oli 2002 sündmusterikas poliitikud vahetusid, valitsus tuli uus, sügisel olid kohalikud valimised. Sisepoliitika-aasta võtab kokku Vallo kelmsaar. Kuigi aasta 2002 algul jätkas veel tööd Mart Laari juhitav kolmikliidu valitsus, oli Laar juba eelmise aasta 19. detsembril teatanud, et ameti peatselt maha paneb. Oma järeltulijaks peaministri ametis ennustas ta Reformierakonna juhti Siim Kallast. Läks Isamaaliidu, Mõõdukate ning Reformierakonna kolmikliidu vahetas välja Reformierakonna kaksikliit Keskerakonnaga ning 28. jaanuaril 2000 andsid uue valitsuse ministrid riigikogu ees ametivande. Aasta teine oluline sisepoliitika sündmus oli hilissügisel, 20. oktoobril. Kohalike volikogude valimistulemused olid nii mõnelegi erakonnale tumuseks Isamaaliit ja Mõõdukad. Tallinna volikogu kui ei pääsenudki ning Mart Laar ja Toomas Hendrik Ilves otsustasid erakonna juhi kohalt tagasi astuda. Isamaaliit valis uueks esimeheks Tunne Kelami, Mõõdukad Ivari Padari. Tallinnas ebaõnnestus ka rahvaliit, kuid maapiirkondades olid rahvaliitlased edukad. Reformierakond ja Keskerakond said enam-vähem ettearvatud tulemuse. Poliitikaelu uustulnuk Res Publica oli edukas, mitmel pool volikogusse pääsesid nende esindajad Tallinnas. Haapsalus tõrjus aga Res Publica võimult pikka aega linna juhtinud reformierakondlased. Riigikogu tegi lõppeval aastal oma tavakohast tööd, seisukohti selgitati sageli üpris emotsionaalselt. Näide riigikogu kõnepuldist aastast 2002. Ei saa nii bee vaiki olla. Valimisjärgset perioodi iseloomustasid eelarvevaidlused detsembris võeti eelarve vastu esmakordselt on kulud selles kavandatud suuremana kui tulud. Mida arvavad aastast 2002 suuremate erakondade juhid. Palusin neil esile tuua midagi head oma poliitiliste konkurentide tegevusest. Isamaaliidu esimees Tunne Kelam märkis järjepidevuse säilimist välispoliitikas. Mul on meeldiv vaadata keskerakondlasest põllumajandusministrit, kes Euroopa asjade komisjonis räägib neid samu seisukohti ja kaitseb samu põhimõtted nagu eelmine mõõdukatest. Põllumajandusminister on kena ja see tähendab, et selline rahvuslike huvide kandepind on mõnevõrra laienenud. Keskerakonna esimees Edgar Savisaar tõstis esile asjaolu, et uus opositsioon suutis lõpuks oma rolli endale teadvustada. Nad liiga kaua püüdsid veel teha nägu, et nemad ongi tegelikult need, kes on võimul. Tänaseks on opositsioon aru saanud, et ta on opositsioon ja käitub opositsioonile, millel on nii oma head kui vead. Mõõdukate esimehe Ivari Padari tunnustuse pälvis uue valitsuse stabiilsus. Aga vältida suur skandaal, ka see on tähtis, nii et on hoidutus selliste stabiilsust, mis on olnud orgivad olnud. Rahvaliidu esimees Villu Reiljan arvas, et kaksikliidu tegevusest on raske midagi head leida, kuid stabiilsuse püsimist märkis temagi. Kaksikliit on ajal üllatavat poliitikat ja ega seal midagi pole, aga teatud stabiilsus oli siiski olemas ja ma julgeks ütelda. Kristiina Ojuland suutis läbirääkimiste meeskonna palju rohkem panna seisma Eesti huvide eest, kui Ilves. Reformierakonna esimees Siim Kallas pidas positiivseks erakonna juhtide vahetumist ja arvas, et see tendents jätkub. Aeg läheb edasi, uued inimesed tulevad, võrreldes on see juba tulnud, missuguse resultaadi see annab tulevastel valimistel, nii nendel kui järgmistel seda näitab aeg. Kuus tuli ja Res Publica esimees Juhan Parts iseloomustas lõppevat poliitika-aastat järgnevalt. Valitsus viis lõpule 10 aastat tagasi president Lennart Mere poolt välja öeldud eesmärgid Euroopa Liit ja NATO. Muus osas ma arvan, et valitsus tegi seda, mida ta lubas kahjuks hariduses. Teaduses oli ta üldiselt mitte midagi tegemise aasta. Majandus arenes kenasti, aga ta arenes pigem poliitika kiuste. Valitsuserakondade juhtidelt pärisin ka seda, mis lõppeval aastal valesti või halvasti läks. Siim Kallas polnud rahul valimistulemusega Tallinnas. Me tahtsime, et Tallinnas vahe meie ja meie koalitsioonipartneri vahel ei oleks nii suur. Edgar Savisaar arvas, et võib-olla ei suutnud Keskerakond kõiki seaduseelnõusid kohe õigesti hinnata. Aga tead, seadustega ongi niimoodi, et tuleb osata oodata või mitte, kõik nad ei näita ennast esimesel päeval peale vastuvõtmist nii oma Häidki nõrku külge. Nii et see suurim möödalaskmine ei ole veel selgunud. Ma usun küll. Nii mõnigi poliitik märkis aasta 2002 negatiivse poole pealt ära ametnikkonna jätkuvat politiseerimist, ohuna nägid seda ka sotsiaalteadlased ja veel üks oht leidis korduvat kemist, nimelt süvenev kihistumine. Tasakaalustamata areng on hakanud halvendama eesti rahvakvaliteeti ja toonud kaasa alkoholismi ennenägematu kasvu. Probleemist jagu saamiseks peaksid kõik jõud ühinema ja sõlmima rahvusliku kokku tuleb, rõhutas ka president Arnold Rüütel. Kus sul poliitikuid üles arvestama oma otsuste tegemisel nii sise- kui ka välispoliitikas, Eesti ühiskonna ja riigirohujuure tasandiga sest seal on meie suveräänsuse allikas. Nii palju siis alguseks kodust edasi pilk maailma ajakiri, nii Ghana meist arvab, et 2002. aasta oli hea aasta kogu maailmas. Ometi kanduvad sealt edasi tulevasse aastasse sõjad ja hirm uute sõdade ees, samuti terrorism. Aasta tagasi lubas president Bush sõda terrorismi vastu, jätkub ka 2002. aastal ja kestab kuni lõpliku võiduni. Ongi jätkunud, aga võit ei teab selle aasta terrorirünnakut Keenias Bali saarel Moskvas ei olnud küll enam nii tugevad kui 11. septembril 2001 New York'ile ja Washingtonile. Ent lakanud need rünnakud ei ole Osama bin Ladenit, teisi terroristide liidreid kätte saadud pole. Aasta viimased kuud on erilise tähelepanu all olnud Iraak. ÜRO relvainspektoreid pole sealt keelatud massihävitusrelvi seni leidnud USA ja Suurbritannia ja väidavad kindlalt, et need seal on. Iraagi esitatud 12000 leheküljelist relvaraportit nimetas välisminister Colin Powell süstemaatilise eitamise kataloogiks ning teatas, et USA jätkab Iraagile surve avaldamist Etseedes armeeruks. Bagdad kinnitab, et kõik Ühendriikide väita puuduste kohta relvaraportis on ainult ettekäändeks, et sõda alustada. Iraaklaste käest uue aasta soovide küsimist peetakse peaaegu et ebaviisakaks. Nii morn oleks oodatav vastus. Vaatlejad ennustavad, et samaks tahaks tuleval aastal. Valitsus on kas veennud kogu maailma, et Iraagil ei ole tuumapomme ning Iraak võtab taas sisse oma koha rahvusvahelises äri ja poliitikamaailmas või, ja see variant on tõenäolisem, valitseb Iraaki Washingtonis heakskiidu saanud reziim. Viimasel kuul on pinge tõusnud ka ümber Põhja-Korea. Nimelt saatis Põhja-Korea ÜRO tuumainspektorid riigist välja ja lubas ühe oma tuumareaktori taas käiku panna. Ekspertide hinnangul vajab Põhja-Korea vaid mõned kuud selleks, et toota tuumarelva valmistamiseks vajaliku koguse plutooniumi. Kõik see on tekitanud maailmas parasjagu pinget ja paljud usuvad, et Põhja-Korea võib olla ohtlikum kui Iraak. Läinud aasta ei toonud jälle rahu Lähis-Itta piirkonda lõhestatud konfliktist ja seda ühendab üksnes lein. Elu Iisraelis ei tähenda elu tavalise kalendri järgi. Iseli kalender on jagatud päevadeks ja tundideks, mil suitsiid pommitajad vähema või suurema tõenäosusega ründavad. Iisraeli parempoolne valitsus on teinud panuse sõjalisele lahendusele et mida enam ta palestiinlaste relvarühmitusi hävitada püüab, seda rohkem vastu panuse esile kutsub. 2002 oli aasta, mil Washington püüdis palestiinlaste liidrit maha kanda. President Bush teatas maailmale diasser. Arafat on end terrorismiga kompromiteerinud aga nii tema kui paljud teised pidid veenduma, et Arafati ei ole sugugi kerge kõrvale tõrjuda. Ja ehkki ta on oma rusudes Ramalla peakorteris sisuliselt maailmast eraldatud Eillaseda võimust lahti, olgu Iisraeli tankid nii lähedal kuitahes uuel aastal, võib olukord hullemaks minna. Palestiinlased kardavad, et nad kaotavad veel rohkem territooriumi ja inimesi eriti sel juhul, kui Ameerika kuulutab Iraagile sõja ja kõik, vot sinna. Iisraellased kardavad, et neid ei rünnata enam mitte ainult kodus, vaid nad on islamiäärmuslaste märklauaks kogu maailmas. Diplomaatia on Lähis-Idas külmutatud ning tapetute arv kasvab nii kiiresti, pidurdamatult, et vahel on päevi, kus nende üle ei suudeta enam arvet pidada. Tšetšeenia sõda kandub uude aastasse üle läinudreedene suitsiidirünnak Groznõi Moskva-meelse valitsuse peahoonele tõi taas meelde oktoobrikuised sündmused Moskvas, kui tšetšeenid ründasid seal teatrihoonet. Vene poliitikud lubavad, et president Putini rahuplaani Tšetšeenia jaoks arendatakse edasi. Seni valitsus peab Kremli kavandatavaid lahendusi pseudopoliitilisteks ja arvab, et see on lihtsalt üks viis sõja jätkamiseks. Kuni venelased ei istu läbirääkimiste laua taha. President ma saadovi kaassõda ei lõpe, on tšetšeeni poole seisukoht. Liberaal meedia arvab, et Moskval puudub igasugune kontroll Tšetšeenias toimuva üle. Lõppeval aastal leidis aset maailma üks kõigi aegade suurem pankraat Enral, nimelt haagis anti kohtu alla sõjakuritegudes süüdistatav Slobodan Milosevici ja alati rahumeelses. Hollandis tapeti enne valimisi poliitik bimbo Elizabeth, teine on troonil olnud pool sajandit ja loodus katastroofid nõudsid sel aastal 11000 inimelu. Ja lõpuks on see nüüd tõsi või ei, aga võib-olla elab maailmas juba üks kloonitud tüdruk. Inimese kloonimise vastu on protesteerinud riiki, seda püütakse tõenäoliselt keelata, aga vaevalt see õnnestub. Jaanuaris pidi järgmine kloonitud tita sündima. Lõppema hakkavad aastal lahkusid alatiseks Argentiina laulja Lolita Torres, näitleja roots, Tiger maadeuurija, Thor Heyerdahl, näitleja datlimoor, briti kuninganna ema, kirjanik Astrid Lindgren ja paljud teised, keda maailm tundis. Jätkame aastalõpupäevakaja uuesti Eestist. See aasta oli läbimurdeline, arstiabi poolest kehtestati uus ravikindlustusseadus, eelmine seadus kehtis aastast 91 ja oli ilmselgelt oma aja ära elanud. Uus seadus tõi kaasa hulgaliselt muutusi iga inimese jaoks. Sellel teemal peatub Merike Teder. Sotsiaalminister Siiri Oviiri hinnangul oli uut ravikindlustusseadust hädasti vaja, sest kui kevadel poleks seda vastu võetud, oleks tuleval aastal päris mitut Eesti haiglat ja tervishoiuasutust tabanud pankrot. Oviir tunnistas, et see oli tõesti raske seadus. Kuid ma arvan, et inimesed noh, kolme aasta pärast näevad, et see oli õige samm, sest pahameelt ravimihindade tõusu üle muidugi ka haiglates järjekordade üle nurinat oli ju paju ju mitu-mitu aastat. Kõige enam märkasid patsiendid ravimite hüvitamisega seonduvaid muutusi. Sotsiaalministri sõnul oli eesmärk piirata ravimitele tehtavaid kulutusi, mis on viimasel ajal väga hüppeliselt suurenenud. Kui sel aastal kulus haigekassa eelarves ravimite hüvitamisele ligi neljandik ehk 800 miljonit krooni siis näiteks veel kolmas taga sellise summa ligi kolm korda väiksem 300 miljonit. Ka haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov märkis, et kulutused ravimitele on tõusnud liiga kiiresti. Näiteks Saksamaal tõuseb ravimite kulu aastas 3,2 protsenti. Meil tõuseb sel aastal umbes 17. Need proportsioonid on paigast ära. Ravimitele tehtavate kulutuste tõusu pidurdamiseks kehtestati ravimitele piirhinnad, mis hakkavad kehtima uuest aastast. Sotsiaalministeerium sõlminud ka ravimitootjatega hinnakokkuleppeid. Eesti arstide liidu president Andres Kork leidis, et see samm oli väga vajalik. Tema sõnul tekitas siiani kehtinud süsteem seda, et soodus ravimite nimekirja lisatud ravimid läksid hüppeliselt kallimaks. Ta usub, et piirhindade kehtestamisega kaasnev ravimite hinnalangus peaks näha olema juba aasta esimese paari kuu jooksul. Teiseks lubab uus seadus kehtestada haiglat, voodipäeva tasu ja eriarstide visiiditasu. Hannes Danilov prognoosis, et enamik haiglaid sellega kehtestab. Andres Kork arvas, et sellega teenivad haiglad oma eelarvele lisa umbes viis kuni kuus protsenti. See leevendab veidi haiglate pingelist eelarvet. Patsientide esindusühingu juhatus Pille Ilvese sõnul on see aga patsientide jaoks liikumine halvema suunas. Meile on tulnud juba niisuguseid pöördumisi, et tõepoolest inimestel jääb selle tasu pärast ka arsti juurde minemata, haiglasse minemata ja arst koju kutsumata. Uue seadusega toimus ka hambaravis põhimõtteline muutus, nüüdsest on see kuni 19. eluaastani täiesti tasuta. Täiskasvanute hambaravi muutus aga praktiliselt tasuliseks, sest ette nähtud hüvitis 150 krooni aastas on tegelikult ainult profülaktiliste kontrolli mitteravimise raha, leiab haigekassa juht Hannes Danilov. Sotsiaalminister selle seisukohaga päris nõus ei ole. Kui on tegemist ühe hamba väiksema parandamisega siis oleneb nüüd piirkonnast, on see kolmandik või pool sellest summast. Tallinnas algas mööduva aasta haiglate reformiga, mis tekitas neis totaalse kaose. Arstide liidu president Andres Kork märkis, et on tervishoius töötanud 26 aastat, kuid sellist segadust pole veel näinud. Aasta algul moodustati kaks suurt regionaalhaiglat, mille juurde liideti mehaaniliselt ülejäänud väiksemad haiglad. Ja sinna sattusid kokku nii hästi-halvasti töötavad intensiivselt, mitte intensiivselt, töötavad võlgadesse, mitte võlgades olevad ja sinna pandi peale poliitnõukogu sisulised, mis meil muutus lihtsalt juhtkonda on juurde tulnud kõik aeglasemaks läinud. Asjad, mis varem otsustanud D2 minutiga võtavad praegu aega kaks nädalat. Positiivse poole pealt tõi ta ka välja selle, et aasta algul ametisse asunud uus sotsiaalminister hakkas läbi vaatama tervishoiuprojekti 2015. Seal tehti positiivseid muudatusi, kõige paremaks näiteks on korgi sõnul see, et maakonnahaiglates sulgemisele tõmmati piir. Praegu on selge, et selliseid haiglaid nagu Rapla, Jõgeva ja Valga haigla jäävad alles ning see on arstide liidu presidendi hinnangul ka mõistuspärane. Patsientide esindusühingu juhi Pille Ilvese sõnul on aga sel aastal ravila ligipääs siiski keerulisemaks läinud. Ravijärjekorrad on ikka pikad. Pille Ilves leidis, et on normaalne, et kulutused tervishoiule kasvavad. See on ka teistes riikides nii, sest inimkond vananeb. Kuid Eesti riigil on läbi mõtlemata, mida teha pikas perspektiivis. Kui me läheme nagu seda teed, et me hakkame tervishoiuteenuste paketti vähendama, patsiendi omaosalust suurendama, mis siis nagu juhtub edaspidi, et mida siis ette võtta suurenevate tervishoiukulutustega. Minu meelest võiks vastus olla, lihtsalt tuleb neid vahendeid tervishoidu juurde leida. Kevadsuvel käivitus pensionireformi teine sammas kohustuslik kogumispension, millega suur osa Eesti elanikest sai ootamatult investoriks. Need praeguseks enam kui 210000 inimest on väljendanud usku Eesti riigi ja tema rahasid. Skeemi püsimisse sana Marit pukile. Juba 1993. 94. aastal oli ilmne, et riiklikust pensionist inimeste vanaduspäevade kindlustamiseks ei piisa ja iga inimene peab töövõimelises eas ise vanaduspäevadeks kõrvale panema. 1997. aastal Mart Siimanni valitsuse loodud sotsiaalkindlustusreformikomisjoni välja pakutud teise samba ehk kohustusliku kogumispensioni idee vormiti eelmise aasta septembris seaduseks sotsiaalminister Eiki Nestori eestvedamisel. Kui vaadata ette aastakümneid, siis poleks olnud võib-olla natukene etem, kui oleks kogumispension käivitanud kuskil aasta-kaks varem. Kui aga vaadata jälle taha, siis võib päris kindlasti öelda, et pidigi selline vaheperioodi sama meie aktsiaturgudel toimunu oleks võib-olla olnud liiga segav. See vajas korrastamist, stabiilsust, usku sellesse, et Eesti rahamaailmas on asjad paremini, kui nad näiteks olid neli-viis aastat tagasi ja täna võib kindlasti öelda, et nii on. Esimese viie kuuga liitus kogumispensioniga enam kui 207000 inimest, mida oli poole rohkem prognoositust, mistõttu tekkis suur surve tuleva aasta riigieelarve koostamisele. Rahanduskomisjoni esimees Meelis Atonen. Rahaliselt väljendub see umbes 600 miljoni krooniga arvestuslikult liueelarve strateegiasse sisse kirjutatud, et võib natuke üle 300 miljoni eelarve jääda defitsiiti, kuna meil on olemas Arud stabiliseerimisreservis, siis teatud defitsiit oli ette nähtud. Tõsi, nüüd oktoobrikuu lõpuks selgus, et kogumispensionikulu ei ole mitte üle 300 miljoni, vaid oma suuruselt 600 miljonit. Ja ei olnud kõike võimalik enam defitsiidiga riigieelarvesse sisse jätta. Valitsus pidi hakkama kulusid kärpima ja igasugune kulude kärpimine on alati valus, aga noh, loomulikult topeltvalus on ta valimiste-eelsel aastal, kui kõik poliitikud tahaksid valijatele ja ka maksumaksja rahadest palka saavatele inimestele head onu mängida. Samal ajal on jälle nii, et see raha ei lähe tavamõistes kuludesse. See raha säästetakse tulevikku. Hansapank Eesti meediasuhete juhi Kristiina Tambergi sõnul eelistasid nooremad liitujad nii-öelda fifty-fifty fonde, kuhu makstud raha paigutatakse võrdselt aktsiatesse ja võlakirjadesse. Vanemad ehk aastatel 1942 kuni 50 olen sündinud inimesed. Valisid valdavalt vaid võlakirju sisaldava fondi. Naised olid Kristiina Tambergi sõnul veidi konservatiivsemad, kui mehed eelistasid 75 protsenti võlakirjad, 25 protsenti aktsiad fondi. Enam kui pooled kõigist Hansa pensionifondiga liitunud test valisid kõige agressiivsema fondipensionireformiga. Liitunute suur arv oli omamoodi usaldushääletus riigile. Meelis Atonen. Minu arvates see tähendab seda, et riik on nii valmised mõelda tulevikku ja teiselt poolt näitab see seda, et riik on nii valmis, et kodanik usub sellesse riiki, et see süsteem, mille alusel raha kõrvale paneb, et see ühel hetkel ei varise tuhaks ja tema raha ei ole samasugused lepalehed, nagu on näiteks nõukogudeaegsel obligatsioonid. Läheme ametiühingute juurde ametiühingute keskliit katkestas sügisel sotsiaaldialoogi, sest valitsus ei täitnud lubadust tõsta tuluvabamiinimumi ja töötu abiraha. Samuti ei leidnud raha täiend ja ümberõppeks tala, otsustas minna oma teed ja jätkata läbirääkimisi. Tänavusest ametiühingu tegevusest annab ülevaate Kai Vare. Eesti ametiühingute keskliidu esimees Kadi Pärnits ütles, et aasta on olnud aktiivne sellel aastal esimest korda. Ametiühingud sõlmisid Tööandjatega laiendatud kokkuleppe alampalga osas ja alampalk tõusis 16 protsenti tõuseb järgmisel aastal esimest korda siiski viimaste aastate ajaloos valitsus kolmepoolset kokkuleppeid mitte ühtegi nendest ei täitnud. Ja see tähendas ametiühingutele ka seda, et hete aktsioonid, miiting, hoiatusstreigid, kuna valitsus ei täitnud lepinguid maksuvaba miinimumi ja töötu abiraha tõstmise osas ega leidnud vaatamata kokkulepet rahaga aktiivsete tööturumeetmete rakendamiseks, katkestas ametiühingute keskliit sotsiaaldialoogi. Sotsiaalminister Siiri Oviir leiab, et praegune valitsus ei ole lubadustega seotud. Ei näe ma siin mitte midagi muud kui kibestumust ühe partei poolt, kes oli sunnitud valitsusest lahkuma ja teadlikult, tehes viimasel päevadel enne valitsusest väljalangemist selliseid otsustusi, mida järgmisel valitsusel ei ole võimalik täita. Teenistujate ametiliitude organisatsioon TALO otsustas kõnelusi valitsusega siiski jätkata, kuid õpetajate palgatõusu osas kokkuleppele ei jõutud ja allkirjastati eriarvamuste protokoll. TALO esimees Toivo Roosimaa kinnitas, et kõnelused jätkuvad. Järgmine samm on riiklik lepitaja ja vaatame uuesti läbi selle pikaajalise palgakokkulepe, et me kaotaks, siis ütleme seda jalgealust, mis meil täna on saavutatud väga rasket. Sotsiaalminister Siiri Oviiri sõnul on pikaajaline leping oluline ja tema hinnangul detalu õigesti. Ma arvan, et teil ennem kui riigikogu valimised kell lööb, oleme leida õige lahenduse, sest neil mõlemil poolel on selleks tahe. Kumbki pool ei pauguta uksi. Kadi Pärnitsa sõnul pole hea, et TALO ametiühingute keskliiduga eri rada sammub. Ei ole sugugi kerge alustada sellest momendist ja nüüd sealt edasi koostööd, aga koostööd teise keskkonnaga inflatsiooniga peame tegema nii et siin seisab meil ees kindlasti ühine arupidamine. Kadi Pärnits lisas, et nüüd, pärast miitingut on ka valitsusega plaanis kõnelusi jätkata. Kindlasti peavad toimuma kohtumised nii tööandjatega, kes on meid üles kutsunud, mitte aktsioone tegema. Kui ka valitsuse esindajatega. Toimub diskussioon parlamendis 16. jaanuaril. Me loodame sotsiaaldialoogi kohta. Ametiühinguliikumises oli tänavu must lammas, nimelt vedurimeeste ametiühingu juht Tõnu Väät, kes kasutas volituseta ametiühingu raha. Mees tegi enesetapu katse. Vedurimeeste ametiühing valis uue juhi. Sel aastal võeti vastu ka töötajatele olulisi seadusemuudatusi. Tööinspektsioonid ehk riiklik järelevalve võttis enda kontrolli alla kollektiivlepingute täitmise valdkonna töökohtadel. Töö ja puhkeajaarvestus on rangem ja, ja me loodame selles osas tõepoolest töötajate töökoormust paremini reguleerida, tööd paremini normeerida. See on muidugi ühe ühe tähtsa asja algus, mis on halb, mis sellel aastal tehti, on kindlasti see, et töötukindlustust ei hakka järgmisest aastast saama need inimesed, kes lähevad ära kokkuleppel. Selles osas me kindlasti vaidleme edasi. Nii et järgmine aasta ootab meid suur kampaania, siis ametiühingud, kus me kutsume inimesi üles mitte kokkuleppel töölepingut lõpetama sellepärast et inimesed jäävad lihtsalt kuue kuu töötukindlustushüvitisest ilma. Tudengid tulid sel suvel tänavatele ja teatasid, millega nad rahul ei ole ja mida nad tahavad. Ja seda, mida nad tahavad, ei hakata enam niivõrd tänavatel nõudma, kuivõrd läbirääkimistes. Tudengid tahavad sekkuda poliitikasse. Mis on need otsustavad muudatused ja üliõpilased sel aastal nõudsid ja uuel aastal kätte tahavad saada, sellest räägib Vambola Paavo. Eesti üliõpilaskondade liidu kinnitusel on otsa saab aasta olla pingeline, palju on kõrgemal pool langetatud otsuseid, mis lõppu kokkuvõttes õppuritele ebameeldivad. Siiski on toimunud aktiivne koostöö erakondade ning haridusministeeriumiga. Mai lõpul toimusid Tallinnas ja Tartus tudengite meeleavaldused. Nõuti õppetoetuste süsteemi säilitamist 22. mai Tartus haridusministeeriumihoone ees, räägib Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees Piret Hartman. Meie eesmärk ei ole nagu siukest nii radikaalseid otsuseid teha, et pigem nagu loodame, kompromisside ja heade ettepanekute peale koormu seda vastu ei võeta, siis kindlasti me läheme edasi ja töötame selle kallal nii kaua, kui ta vastu võetakse. Me oleme selle sõnumi juba teatud inimesteni viinud ja see meeleavaldus kindlasti aitab selle kaasa ja ma loodan, et ka otsustajad hakkavad mõtlema, et tudengid on olemas. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi langetati tudengite meelest äärmiselt ebameeldiv otsus, kuni 24. eluaastani loetakse stuudioosused vanematega ühte leibkonda kuuluvateks. Velli seisukohtadega siin ei arvestatud, kavandamisel on nüüd uus võitlusstrateegia Piret Hartman. Pöörduda nii õiguskantsleri kui ka presidendi poole koostöö nagu erinevate erakondadega käib, et siis see otsus, et tudengit siduda vanematega kuni 24 eluaastani oli ikkagi ümber lükata. Teine suur peatükk on olnud siis õppetoetused ja siinkohal oleme aktiivselt nagu koostöös haridusministeeriumiga seda aidanud välja. Seda seaduseelnõu tegelikult Eesti üliõpilaskondade liitu ei rahulda. Plaanis on siis Evellil kultuurikomisjoni minna 13. jaanuaril, siis oma seisukohti jälle kaitsma. Kolmas suurem peatükk on olnud kõrgharidus ja kõrghariduse kvaliteet, rahast vastamine ja seoses siis ülikooliseaduse vastuvõtmisega siinkohal põngai välja aktiivselt nagu arvestatud. Veidi rohkem kui kahe kuu pärast seisavad ees riigikogu valimised, seni on tudengid olnud passiivsed hääletajad. Eesti üliõpilaskondade liit kavandab valimiste eel mitmeid aktsioone ette. Seis enda kasuks pöörata. Alustasime selle aasta novembris tudengikampaaniaga tudeng pööras enda kasuks, mis on siis just seotud riigikogu valimistega ja eesmärk on siis saada tudengid valima. Kui siiamaani on olnud see protsent 30 kuni 40, et sisseprotsent tõuseks kuskil 60-le, jaanuaris-veebruaris on plaanis erinevad ümarlauad debatid ja infopäevad tudengitele kampaaniat jääb siis lõpetamas suur tudengikontsert, liblikad ja lilled, mis siis peaks toimuma Tallinnas ja haarama kaasas siis väga paljusid tudengeid. Tudengid loodavad, et nende häält võetakse uuel aastal kuulda. Piret Hartmanni kinnitusel saadi lahkuvast aastast kogemus, et meeleavaldus ei olegi see, mis üliõpilasi niivõrd kaasaks. Noorte meelest ei lähe plakatit ka kõndimine ja miga fonis kõnede pidamine valitsusele hinge. 2003.-ks aastaks on kavandatud aktiivne koostöö läbirääkimisteks erakondade valitsusega. Tudengitele rohkem selgitada, et valimiste aastal oleks ta aktiivne hääletaja ning otsustajad peaksid selle läbi hakkama noortele enam tähelepanu pöörama. Lõppeva aasta kuritegevuse seisukohast rahva usaldus politsei vastu on sellel aastal kasvanud kuritegevuse eest ei saa me aga ka ei üle ega ümbersesse, segab meie elu. Eesti kuritegevuse põhiliseks kasvulavaks on narkomaan ja seda tunnistavad nii siseminister Ain Seppik kui ka justiitsminister Märt Rask. Kaks ministrit on aga eri meelt munitsipaalpolitsei loomise asjus ministritega rääkis kuritegevusest Indrek Kiisler. Mõlemad ministrid kinnitasid, et statistika ei valeta, et kuritegevuse kasv meie riigis on peatunud ning näitab isegi mõningast langemistendentsi. Samas reakodanik seda eriti ei tunneta. Mitmete arvamusküsitluste kohaselt turvalisuse endiselt probleemiks number üks kuritegevus on muutumas, selle peamiseks toiteallikaks on saanud narkomaania, jätkab justiitsminister Märt Rask. Kui varavastased kuriteod olid 90.-te aastate alguses tingitud tarbekaupade vähesusest, jope varguses tossude vargused olid suunatud sellele, et saada kuritegelikul teel endale üks või teine ese siis üha rohkem hakkab just varavastastes kuritegudes tooli andma see, et see varavastane kuritegu pannakse toime selleks, et tegelikult saada järgmine doos narkootikumi kätte. Siseminister Ain Seppik ütles, et narkomaania vastu pole kusagil üheseid retsepte leitud. Proovitud on väga paljusid, kaasa arvatud kergete narkootikumide lubamist, mille vastu mina küll olen, sest et need katsed ei ole lõppenud õnnestumisega. Riik peaks kindlustama võimaluse nendele ennast ravida, kes soovivad, sest mul on tunne, et need ravivõimalusi praegu väga palju ei ole. Tuleks luua ka sotsiaalse rehabilitatsioonikeskused või võimalust, kus inimene tuleb ühiskondades tagasi, mitte ainult ei ravi, vaid ka teeb mingit tööd ja alles siis tulevad need meetodid, mida politsei saab rakendada. Ehk jõumeetodid ja neid me rakendame, me ju nagu uue taktika kohasel, põhiliselt narkodiilerite suhtes. Neid, kes narkootikume tarvitavad, täna väga ei, ei püüa isenesest. Ain Seppiku viimasest lausest tulenes ka minu küsimus valitsuse liikmete suhtumisest Res Publica propageeritavasse niinimetatud nulltolerantsi poliitikasse. Nulltolerantsi absoluutne kohaldamine nõuab riigilt otsuseid, no umbes selliseid nagu kaks protsenti täna kaitsejõududel siis peaks tulema samasugune poliitiline otsus, kaks protsenti sisejulgeolekule ja uskuge mind, viimasel nulltolerants ja suurepäraselt toime. Kuid nulltolerantsi ei saa teha ilma politseijõude suurendamata kaks korda ja umbes käia kaks korda ja teine küsimus on selles, et nulltolerantsi tulemused olid tegelikult lakkamatud kohtuasjad. Politsei vast. Nulltolerants on alati piiri peal. Kas me oleme selleks valmis, et kui Viru tänaval keegi rahulik kodanikest tundub meile, et ta natuke kahtlane, saab kohe kumminuiaga näiteks? Detsembris andis Riigikogu Keskerakonna algatusel kohalikele omavalitsustele võimaluse luua munitsipaalpolitsei. Küsisin justiitsministri arvamust selle kohta. On õnnestunud asi, julgen otseselt ütelda, sellepärast et Eesti väiksusest tulenevalt võimalik, et munitsipaalpolitsei kui mõistame selle all korrakaitsepolitsei tänavapatrulli on kasvõi komblusvalvet või mida iganes siis ilmselt Tallinnas on ta kuigivõrd mõelda tehtav samaaegsete killustab kuritegevuse vastase võitluse õudusi. Negatiivseid aspekte on ilmselt rohkem kui positiivseid. Kultuuriaasta on igaühe jaoks see, millest elamus jäi, on ka see, mis Eestit mujal maailmas nähtavaks tegi. Kultuur on seda hästi teinud, aga on selleski vallas oma mured, mis analüüsimist vajavad. Üks on kindel kultuur on see, milleta meist keegi läbi ei saa isegi siis, kui ta seda arvab. Märksõnu aastast 2002, vahendab Riina Eentalu. Kahju küll, aga kultuurkapitali kaheksa ja pool miljonit krooni, mille toonane tegevjuht Avo Viiol kasiinodes maha mängis, on enamasti esimene, mida sellest aastast kultuurikontekstis meenutatakse. Tundes poliitilist vastutust toimunu pärast, teavitasin peaministrit oma soovist tagasi astuda. Kultuuriminister Signe Kivi astus tagasi. Praegune kultuuriminister Margus Allikmaa mõtleb asjale tagasi vaadates nii. Kultuurkapitali nõukogu on koormatud väga mitmesuguste otsuste tegemisega ja selles kaob ära see esimese ülesande mõistmine, et milleks ennekõike Kultuurkapitali nõukogu on ellu kutsutud selleks, et kinnitada ühelt poolt eelarve ja teiselt poolt kontrollida seda eelarve täitmist, vaat segab nagu käest ära ja seda saab üldistada, laiendada väga-väga mitmessegi kultuuri valdkonda, sest vaadake, millega me tegelikult riskime. Me riskime sellega, et üldsuse arvamuskultuuri suhtes muutub kas siis negatiivseks või taunivaks. Professor Rein raud aga kirjutab, et eesti kultuuri päästis eutanaasiast just Kultuurkapitali tekke ja Rein raud peab tähtsaks usalduse põhimõtet, et mis annab toetuste jagamise loomeinimestest koosnevate komisjonide kätte ega nõudega kontrollivat organit, mis üritaks sisulist kultuuriprotsessi juhtima hakata. Kultuurkapitali ja riiki ühendav nabanöör on Rein Raua arvates siiski veel põhjendamatult jäik. Kui raha poleks olnud riigiametniku käsutada, poleks tal olnud nii lihtne miljoneid raisata leiab professor Rein raud. Muidugi on neid, kes peavad kultuuri rahaneelajaks ja leiaksid sellele rahale oma meelest parema kasutuse. Kuid seesamakultuur on väga oluline tegur ka nende inimeste hea käekäigu kujundamisel. Suuri minister Margus Allikmaa meenutab üht maailmas aktuaalseks tõusnud põhimõtet, millest ka Eestis mööda ei pääse. Mitte selline inimene, kes truult ja usinasti täidab oma tööülesanded kaheksa tundi päevas ära. See ei ole väärtus, vaid väärtus on see inimene, kes oskab mõelda, ehk teisisõnu ta suhtub loominguliselt oma töösse ja vot seda loomingulist suhtumist ei ole võimalik lihtsalt õppida keskkonnas, kus ei ole kultuur ja seda on ka kõik juhtimiskonverentsidel esinenud või siis nende raamatute autorid tunnistanud. Mida kõrgem on selle keskkonna keskmine vaimne tase, seda võimsam ja paremini edasi minema ka kogu ülejäänud, see majanduskeskkond, seda on nagu igal pool hakatud hajuma ja küllap see jõuab ka Eestisse igal pool iga inimeseni. Raha siis järgmise aasta kultuurieelarve on üks märksõnu, mis sel aastal palju kordi esile kerkis. Loomeliitude avaldus, paljude kultuuriasutuste protest, loomeinimeste esinemine ajakirjanduses ja aasta lõpul kultuuriministri arvamusavaldus, et nüüd, kui kutse Euroopa Liitu ja NATOsse on saadud, võiks kultuur olla see, mis on eelisrahastatud. Vaadates, mis, mis on ikkagi tegelikult võimalused ja ennekõike tänu hariduses siin on ikka väga palju olulisi töid jäetud tegemata. Viimase 10 aasta jooksul on ilmselge vahendite puudujääk olnud rahaliste vahendite puudujääk olnud ja seesama, kehtib tegelikult ka kultuuri on meie võimalused ennast väljendada, on koordi tagasihoidlikumad, kui nad igal pool mujal on. Me jääme nagu jalgu muule Euroopa kontekstile. See nõuab poliitikaülest kokkulepet, leiab minister. Aga küllap teame ka, kui raskelt sünnivad poliitikaülesed kokkulepped Eestis. Lootma ometi peab. Nagu kuulsite, ei olnud see aasta kultuurisündmuste ülevaade, see polnudki eesmärk. Need elamused on ju igaüks ise oma hinge talletanud. Pisut järjepidevust siiski. Eelmise aasta viimase päevakaja kultuurilõigu lõpetasin sooviga, et võiksin sel aastal öelda. Alustati lõpuks uue kunsti muuseumi ehitamist. Tänavu alustati. Me alustasime saadet sellest, et rahvas peab lõppevat aastat Eesti kui riigi jaoks edukaks, milline oli see aga kodanikule, esitasime selle küsimuse aastalõpupäevaga ja kokkuvõtteks, täna hommikul kahele sotsiaalteadlasele alustab Ivi Proos, kes pole hetkel Tallinnas, seega on tegu telefoniintervjuuga. Võib-olla kui neid üks kolm niisugust erinevat mõõdet Eesti kohta välja tuua aasta 2002 siis esimene mõõde on selgelt äärmiselt positiivne ja ma võrdleksin seda aastat, ütleme niisuguse emotsiooniga kui, siis, kui inimene maja ehitab ja saab selle maja peaaegu valmis. Vaat see niisugune rõõm ja emotsiooni all ma mõtlen niisugust Euroopa Liitu ja NATO valmisolekut neid nagu omaks võtta teise momendina tooksin tegelikult välja seda, mis puudutab siis niisugust sisemist olukorda rääkida, palju tendentse, aga üks väärtus orientatsioone kindlat mõjutav tendents on, on see, mis puudutab nüüd niisugust tuntavat sundparteistamise Eesti ühiskonnas. Ja selles mõttes reaalpoliitika On väga palju Malle võtmas sellest endisest meie sellist sotsialistlikust minevikust kus edu saavutas see, kes oli partei liige palju suurema tõenäosusega. Ja ma prognoosiksin, et selline kahekeelsus eesti inimeste puhul lähiaegadel ilmselt kasvab tänu sellele, et parteikoosolekul räägivad inimesed ühte juttu ja oma perekonnaga sõpradega hakkavad rääkima, teist juttu, nii et see on üks Eesti jaoks väga paha tendents, mis sellel aastal selged piirjooned on saanud. Ja kolmanda momendina, mis on jälle rahvusvaheline mõõde, on tegelikult nagu selline väiksed, ähvardav ja hirmu tekitav, aimatav niisugune suur tornaado. Mis võiks olla siis sellise kristlike ja islamiriikide suures vastasseisus maailmas? Me ei oska seda kõike veel prognoosida, aga see, niisugune alateadlik hirmutunne on meis ilmselt kõigis olemas. Mille keskel me siis nagu sellel aastal ennast nagu tundsime. Ja Pedagoogikaülikooli rektor Mati Heidmets Ma arvan, et statistiliselt ja poliitiliselt oli hea aasta, numbrid näitavad päris korralikumalt majanduskasvu, tööpuudus on hakanud allapoole minema, poliitilised sündmused olid olulised ja suured. Ma mõtlen kõiki neid kutseid, mis meile selle aasta jooksul esitati. Nüüd omamoodi küsimus on, kuivõrd see on jõudnud iga eestimaalase, nii kuivõrd see positiivne areng on ka meie kõigi elus peegeldunud. Ma arvan, et siin on ikkagi veel tõsiseid murekohti ja võib-olla 2002 aasta oli ja selles mõttes hea aastat, nendest murekohtadest hakati suhteliselt lahtise tekstiga rääkima, kogu see mõttevahetus kahe Eesti üle, ma arvan, näitas seda, et me oleme aru saanud, et ühelt poolt me paljusid asju teeme hästi ja teiselt poolt selle hästi tegemise hindu on olnud ju päris suur. Ma arvan, et 2002 aasta, kus päris laialt jõudis, teab mis näiteks see arusaam, et kui Eesti oma ebavõrdsuse näitajatega istub seal kuskil Venemaa ja Rumeenia läheduses, siis see ei ole see, mida me tahame. Ja see ei ole see, mida me õigeks peame. Ja 2002 oli aasta, kus selles valdkonnas selliseid tõsiseid mõtteid hakati mõlgutama. Ma mõtlen näiteks seda perioodiliselt üles tõusvat juttu ühiskondliku leppe vajalikkusest, mille taga kumab ja arusaam, et me ühelt poolt teeme hästi ja teiselt poolt on meil selliseid muresid ja selle hästi tegemise eest maksnud hinda, millest tahaksime nagu hoiduda. Nii et selles mõttes, kui nüüd vaadata 100 ühiskonnale sotsiaalsemat või pehmemat poolt, siis ei julgeks öelda, et siin 2002. aastal olulist paranemist või järsku murrangut oleks toimunud, aga teatav nihe mõtteviisis on kindlasti juhtunud ja ma loodan, et see, see nihe mõtteviisis 2003.-le aastal annaksid tulemuseks aru saama sellest, mida me tegema peame, et see eesti edu jõuaks ka tegelikult kõigi eestimaalaste, nii see ei ole lihtne ülesanne. Kui me selle 2003. aasta jooksul suudame välja mõelda ja kokku leppida, siis 2004 võiks juba olla. Aga kus ma räägime olulised sotsiaalsamast Eestist kui see, tänan. Traditsiooni järgi lõpeb päevaga ja ilmateatega, nii ka täna. Lõppeva aasta oli ligi 150 aasta jooksul, mil ilma arvestust peetakse sooja poolest teisel kohal. See paistab, tõendavad, et maakera soojeneb jätkuvalt kinnitama ÜRO teadlased. Aastalõpupäevaga jälle stuudios oli toimetaja Mall Mälberg päevaga ja tegijad soovivad oma kuulajatele head vana aasta lõppu ja lühiuudiseid kuulata sel aastal veel kella kaheksani õhtul.