See on Viimasel ajal kõneleme nii kõrgetes kõnetoolides kui ka päris igapäevastes jutuajamistes. Ikka sagedamini tuleb ühendada põllumajandus ja kultuur. See on ajast aktuaalsemaid, poliitilisi ülesandeid, mis aitab viia meie põllumajandust kõrgemale järjele. Kultuur ei ole mitte ainult laul ja tants. Kultuur algab töökultuurist ja olmekultuurist peegeldub meie elulaadis, millel on otsustav sõna kaasa rääkida tootmiskollektiivide ühtekuuluvuse tagamisel. Ühise töömeeleolu tekkimisel. Võrtsjärve mängudel üllatas mind veel üks uus nähtus oma täies ärevuses. Son võitlus oma kollektiive oma kodukolhoosi-sovhoosi au eest olla esimesi. Selle nimel võistlesid majandijuhid neile hoopis võõras keskkonnas purjeka roolis. Selle nimel andsid parima kutsealade võistluses insenerid, agronoomid, mehhanisaatoritele, zootehnikud, autojuhid. See oli võitlus, mitte lihtne võistlus, sest vahel lõi kab kirgede leek välja. Tekkis vaidlusi oma seisukohtade ägedat kaitsmist. Kuid see oli kõik ühendatud ühe eesmärgi nimel oma majandi au oma majandi töö kvaliteedi eest seista. Kvaliteet aga ongi ju see, mis meid edasi viib. Seepärast on mõistetav ka Lenini-nimelise näidissovhoosi direktori Hugo ristme hea meel esikoha üle. Ega seda esikohta just ei, ei lootnud ja selle üldse need mängud ei olnud mitte põhimõte, et võite seda esikohta. Et ta on ikka mõeldud niiviisi üldse mängudes kaasa lüüa. Ja üks hästi hästi tore tunne on selle poolest, et on, on jälle ühed mängud ikka selja taga ja ei, ei tahaks nii isekorraldaja majandi poolt just midagi ütelda, aga aga tore tunne on, et nad on läbi viidud ja ja ilmselt rahvale meeldisid ja enam-vähem korda läinud. Muidugi, kui võtta majanduse seisukohalt, siis olite üheteistkümnendad mängud ja rahvas tõesti ootab neid mänge. Et neid on jah, 10 aastat juba mängitud, 11. aasta oli seekord ja oma kollektiivi inimestega rääkida üldse seal noh, nõuab ju need mängud küllaltki palju ettevalmistust ja inimestel ju ikka sinnapoole püüdlemisest ja meil on ju väga hea traditsioon selles osas, et, et on ju heakorra ülevaatus. On ju toon see sajandit ilmesse teise näo kes tahaksid, et näidata oma majandit korras ei ole, ükskõik kas ta on siis nüüd mute rajoon või on ta teed või mingi teine samamoodi tootmisnäitajad, ega inimestel ikka majandile on oma uhkusetunne ja nii kui meil kõigil ei taha ju keegi viimaseks jääda või teistele alla jääda, noh paratamatult kui jagatakse nad ritta, siis ongi esimene ja keegi on viimane. Aga püüeldakse selle poole, et asi läheks paremini. Jah, ta on tõesti niiviisi, et inimene vajab vaheldust peale selle igapäevased. Ta alati võib-olla ei paistagi meile silma ja võib-olla kui me vaatame natukene kaugemalt, meile tundub, et et noh, võib ka ilma selleta, aga siiski inimene, kes on selle töö juures ja ja ei ole ju võimalik raiuda, raud aga hommikust õhtuni vat peab ikka mingisugune vaheldus olema ja meie põllumees on ikka praegusel ajal selliselt töötama ja tal on võimalik ka üks nädalavahetus ka kaks selliseid mänge pidada ja on võimalik ka teiste rajoonide rahva kokku saada. Kõik need Võrtsjärve ümbruse majandid on selline tubli kollektiiv, et tõesti ühisel nõul ja jõul tehakse need mängut ja saadakse kokku tulla ja mängud maha pidada. Kas võiksime rääkida sellest, kuidas siiski selle suvetööde kontsest ilm ei hellita kedagi? Jah, ei ole ilm hellitanud, eelmisel aastal juba põllumeest ka mitte sel aastal. Aga siiski oma töödega oleme sealtmaalt, et oleme heina koristanud ja on tehtud ka villakoristusega proovi juba ära, olgugi et aeg ei ole täitsa massilise koristuse jaoks küps veel. Aga proov on tehtud, on kõik ära proovitud, rahvas on valmis selleks, nii et kui antaks ilma, siis oleme täitsa valmis selleks põhiliseks sügistööks. Abielu sambla neli tundi olin seal. Tütar ei vassima, vaenuliku vastu, pole. Raadiumi ja väidan, et noored jõud liigaga Paadunud enda tollajal hoiti. Tantsi, tantsi, tantsi. Eile. Sai? Välja ei näe. Palju muutub paariteistkümne aastaga rootslasi pappi, Ruhnust on ammu manalamees oma väärt käsitööd elavad aga edasi muuseumi kogudes. Kui Kihnu Ruhnu mängudel lauldi mõnedki ansambli laulud klaverisaateta, sest kust seda klaverisaatjat saarel ikka võtta, kõlasid Võrtsjärvel elektripillid oma võimsa võimendusega, et kuulavaid Viljandi rannas, mida tartu rannas tehakse? Muutnud ka suhtumist repertuaari. Kui ühed hindavad Riidaja külagapelli, mida praegugi esinemus kuulsite paelukaid nooremaid popansambel oma tänapäevase repertuaariga. Kõik see seab kava kukku seadjat õigegi keerulisse olukorda. Kuid eks ole elu uuenemine, teisenemine alati keerukas ja vastuoluline olnud. Aeg on hiline ja kui kuulajate hulgas peaks olema ka mõni Võrtsjärve kallaste põlduritest, on küll viimane aeg öelda head tööd ja hoidkem pöialt. Homme viljalaevad jälle põldudele saaksid. Sest kui on leib laual, on ka laudmajas.