Tere taas kõigile kuulajatele. Tänases filmi peegli saates on meil põhiteemaks maailma üks suurimaid ja huvitavamaid filmi sündmusi, nimed, Khani, rahvusvaheline filmifestival ja meie külaliseks on Karlo Funk, kes juba traditsiooniliselt seda suurepärast festivali külastab. Tervist kõigepealt. Et kui, kui vaadata nüüd seda 50 kuuendat rahvusvahelist filmifestivali, mis toimub Prantsusmaa lõunarannikul ja on vist tõesti ainukese Kristina maailmas sellise maailma mastaabiga, sellepärast et seal saab täiesti kokku nii Aasia, Ameerika, Austraalia kui ka Aafrika ja loomulikult Euroopa. Ja kui võrrelda teda näiteks Berliini filmifestivaliga, siis Berliini festival on ikkagi rohkem Põhja-Euroopa festival, Lõuna-Euroopa riike. See võib olla nii ei köida. Ja samas on muidugi väga kenasti esindatud alati Hiina, Vietnami ja muud Aasia riigid. Berliinis ja võrreldes näiteks Veneetsia festivaliga, mis on kõige vanemfestival, on kan ikkagi värvilisem ja suurem. Nii et aasta filmisündmus tulemas ja missuguste ootustega sina sõidad, sellel aastal kanni? Eks ootusele kahesuguseid eelkõige, mis osalt need, mis puudutavad Eesti filmi ja kas sellega seotud sündmusi, võib-olla festivale sel aastal, siis on taas Eesti filmi sihtasutus esindatud koos lätlaste ja soomlastega kani festivali filmiturul ja seal näidatakse inimesi marmortahvlil kui vanu ja vaid rahvalikku komöödiat. Ja, ja kuivõrd tegelikult on just selgunud, et üllatavalt surgugine nimed marmortahvlil vastu on Lõuna-Euroopas sellepärast et juuni alguses vahemikus viis kuni 15 laias laastus esilinastub siis rahvusvaheliselt nimed marmortahvlil korraga kahel festivalil Portugalis, Restroiaal festivalil ja teine Tarmina festivalil, mille juht on endine Veneetsia festivali direktor. Ning pärast seda näidatakse filmiga veel Roomas tormina festivali eriüritusel. Nii et kui siis nüüd nimed marmortahvlil linastub ka lähemal nendele Lõuna-Euroopa territooriumide ravi otseselt praktiliselt Lõuna-Euroopas, siis ma arvan, et sellele vastu võib ilmneda ka laiemat huvi just sealtpoolt. Aga just kanni rahvusvahelise festivali võistlusprogrammi seisukohalt on tegelikult seda nimekirja lugedes põhimõtteliselt nagu läks oma telefoniraamatut nimed, on kõik tuttavad mitte neid inimesi nagu isiklikult tunneks, aga siiski praktiliselt ma arvan, et kõikide nende režissööride varasemaid filmiks siin esindatud on näinud. Ja selles mõttes võib-olla see valik ei üllata. Küll aga näitab võib-olla kvaliteeti. Ja seda, et nagu kuu selline tähelepanu väärne autor sünnib sünnib võib-olla mitte ühe või kahe filmiga, vaid just pideva aastakümnete pikkuse pikkuse tööga. Ja seda, Neid nagu eeldusi, teades, kuidas, et see on mingi film või mingi autor saab jõuda nagu rahvusvahelisse tähelepanus äri on ka neil omakorda selgem pilt, mis, mis suunas nagu ja kuidas Eestis selleks töötada saab, et mõni eesti režissöör kunagi kani võistlusprogrammis oleks. Jah, need sinna vist läheb tükk tööd tegelikult sellepärast, et üsna tähelepanelikult jälgivad neli niinimetatud agendid, kes valivad nendesse ametlikku võistlusprogrammi erinevatesse alajaotustest filme ja väga aktiivselt nad ka suhtlevad meetootjate ja, ja lavastajatega. Ja selles mõttes tõesti, kui võrrelda näiteks Khani festivali Berliini festivaliga, siis kani festivali nii-öelda kuldsesse perekonda pääseda on ikkagi tunduvalt raskem, et nende sellised kunstilised nõudmised on mõnevõrra kõrgemad. Sellepärast et seda ikkagi peetakse maailma kõige prestiišikaks festivaliks ja, ja loomulikult on kõikide lavastajate tootjate huvi saada filmimist, ametlikku programmi kanni. Berliin on näidanud paari aasta jooksul nüüd uue festivali direktori Pieter kohtlikuga seda, et nemad ehitavad festivali mitte niivõrd nimede peale, mis on noh, ütleme müügi mõttes väga iseloomulik näiteks Ameerika filmitööstusele, kes müüvad filme nagu nimedega ka siis näitlejate, lavastajate või kasutootjate nimedega. Mis võib öelda, on iseloomulik ka Euroopa filmikultuurile Keso filme müünud lavastajate nimede järgi ja jätkab sedasama traditsiooni siis Berliin on kuskil huvitavad seal kahe vahepeal, ühest küljest ta kasutab Ameerika suuri nimesid küll, et publikud nagu atraktiivsemad ligi meelitada festivalipalee juurde, aga teisest küljest ta jällegi valib filme teemade järgi, ehk tal on kindel selline sotsiaalne positsioon, ütleme sotsiaalpoliitiline filmimaailmas. Et seetõttu on nagu väga huvitav vaadata, vaadati kanni võistlusprogrammi ja, ja selles Jakob on ju festivali direktor olnud väga pikka aega ja seetõttu on tunda sellist ütleme, heas mõttes konservatiivsust. Ja samas konservatiivsus väljendab näiteks ka selles, et tegelikult Ida uut lainet. Ta on maailma esitlenud Berliinis festival, kes, kes tõi eelkõige nagu hiina filmid ja, ja on toonud ka korea filmid maailma avalikkuse huviorbiiti. Siis nüüd on näha, et ka kannis on põhiprogrammis väga suur osa Idastunud filme ja nad otsivad ka sealt debüütfilme. Nii et see töö, mida on teinud Rotterdam ja Berliin, on, on siis nüüd kanne jõudnud. Ühelt poolt ja Colokarna jah, just nimelt filmile otsijana, nii et selles mõttes on näha, et, et selline klubiline liikumine, mis toimub teistel festivalidel, jõuab nii-öelda Veinstreimix kani festivalil. Et see on see lõplik ja viimane kuldne pjedestaal Kohoiks. Filmitegija või film võib jõuda ja seetõttu tõesti vaadata võistlusprogrammi siis ametlik nii-öelda ofišesse läksin, nagu seda nimetatakse, ehk siis ametlik valika koosneb tegelikult mitte ainult võistlusprogrammi filmidest, kuhu sellel aastal on valitud 20 filmi, erinevalt teistest aastatest, kus on filme rohkem olnud ja üldse peab ütlema, et ametlikus, kus on sellel aastal vähem filme, on 52 mängufilmid sest näiteks eelmisel aastal oli 55 filmi ja üldse programm on tehtud lühemaks, ehk siis filme on sellel aastal vähem ametlikus programmis siis ametlik programm tegelikult koosneb avafilmist filmideks, mis on võistlusprogrammis, mis on võistlusprogrammist väljas, siis on, on see tööle ka ehk siis eriline pilt. Ja siis on üks alajaotus veel lühifilmid, mis seal samuti võistlusprogrammis ja sina konversiooni filmid. Ehk siis on lühi- ja keskmise pikkusega mängufilmid filmikoolidelt ja lõputseremoonia film, ehk siis filmis lõpetab kani filmifestivali. Et tegelikult see ametlik valib, ei olegi ainult võistlusprogramm, vaid, vaid see on tunduvalt laiem. Ja kui vaadata üldse filme, siis tegelikult on kani ametlikud kanalid alati teatanud, et iga aastaga tuleb aina rohkem ja rohkem filme. Kui protsentuaalselt vaadata, siis maailmas täiesti tehakse iga aasta rohkem filme ja, ja ka sellel aastal kanistrit 10 protsenti rohkem filme, et kokku esitati 2500 film mis on täiesti meeletu hulk ja nendest 908 oli mängufilm, ülejäänud olid lühifilmid. Aga sellegipoolest, kui kujutada ette seda neetud tulva, sellepärast et kõik loomulikult üritavad oma filmikanni saada. Ja sellepärast, et eks see kuldne palmioks ole kõige kaunim nende muude loorberite seas. Jah, sest tegelikult on see Euroopa filmidele võib-olla isegi vähemalt kunstilistele filmidele isegi ainus nagu marketingivahend või üks väheseid marketingivahendeid mis, mis nagu töötab. Sest et selliseid väiksemaid filme või filme, millel ei ole nagu, mis nagu kalkuleeritud otseselt publikule mõeldud publikule, neil on raske ennast ilmselgelt kehtestada selliste suurte produktide turul teha samasuguseid kombo. Ja sel juhul on nagu festivali preemia võib-olla üks väheseid väheseid argumente, mis mis saab nagu laiemalt tähelepanu filmile tõmmata. Ja, ja need kolm preemiat siis olekski võib-olla Berliini, Cannes'i ja Veneetsia preemia, mis, mis üldse suudavad sellist isikupärasemat kino kuidagi vastuvõtvamaks teha laiemale publikule. Ja kui vaadata, nagu selle aasta programmi, siis tegelikult on, siin on olemas ju kõik need nii-öelda uued territooriumid mis filmi avalikkuse surma laiema avalikkuse tähelepanu keskmesse on tõusnud. Niisiis juba võib-olla kümmekond aastat tagasi nagu Iraan Iraan ja Hiina. Ja teiselt poolt üks uus tõusev maa paistab olevat Brasiilia, kelle film eelmisel aastal Khanis küll ühtegi preemiat võitnud. Jutt on siis filmist ingliskeelse pealkirjaga Sydioffgaad mis räägib ühest spetsiifilisest Riiadezoneira eeslinnast. Kuid mispärast festivalil liikunud paljudes kohtades, millel ja millest on pidevalt tegelikult aasta jooksul kirjutatud ja mis on üldse tõstnud nagu Brasiilia kino ja võib-olla isegi no keskmesse rahvusvaheliselt siis on siin olemas täiesti elavaid klassikuid nagu Raoul Ruiz, kes praktiliselt vist iga aasta ühe filmiga nii võistlusprogrammi teeb. Piero kangeuroopalus täpselt sama moodi, et tegelikult, kui vaadata üldse kanni võistlusprogrammi analüüside läbi aastate, siis seal ongi koldeni esiteks debüüdi tegijad nii-öelda, kes sinna peale pääsevad ja, ja selles mõttes on sellel aastal ka kuus uut tegijat koni jaoks. Khani võistlusprogrammi mõistes, nagu debütant, et Hiinast on luudjee jaapani lavastatest on kioshiku rassaavajane oomika vasel. Üks lastest on siis kas on sant ja Vincent Gallo ja Türgist kust, kust ma ei tea pikale vahel, et oleks ühtegi filmikonkursid olnud nuri virsseilaan, kui ma õieti seda hääldan. Nii et ja siis on teine kategooria nii-öelda vanu tegijaid, kes siis pidevalt nagu saadavad oma filme ja kes on ka pidevalt nagu tegijad, aga kelle filmil igal aastal siiski peale ei pääse või kõik filmid, ütleme, ei pääse võistlusprogrammi. Aga siis on mehed, kelle filmidel alati võistlusprogrammis alata ja sinna kaalukategooriasse muidugi puhul klaasfantreer kustu lihtsam. Sinna kuulub Louis juba mainitud ja, ja, ja, ja siis sa kuurov näiteks ka on selline mees, kelle filmid on vaasis alati kani võistlusprogrammis on vist üks viimaseid tulnukaid sellesse seltskonda ja tema on üks värskemaid ja aga põhimõtteliselt selline raskekahurvägi on sellel aastal esindatud ka kahe mehega, siis, et Lars von Trier oma kaua räägitud filmi Dogville Sis linastab võistlusprogrammis, muidugi ootused on kõrged selle filmi suhtes, sest tegemist on taas ilmselt filmi keeleliselt väga huvitava uuendusliku filmiga ja, ja teiseks on, on seal mängimas praegusedki lausa superstaar Nikol kiitma, et kes on näitlejanna tugevalt arenenud ja on äärmiselt huvitav tegija. Ja siis Aleksander Sahharov, kes oma eelmise filmiga aake ütleme pakkus üllatuse selles mõttes, et tegemist oli sellise kahetunnise kustemeeritud ajaloolise ekskursi ka vene Nojah, ütleme niimoodi, et tegevus sai alguse Peterburis Peeter esimesega ja, ja kogu tegevus oligi Ermitaažis. Need parim kostümeeritud seal oli film, mis ma olen läinud, ütleme selline dokument taasstiilis, aga samas ta ei siiski kuidagi õõnsaks tühjaks ja võib-olla ei omanud siiski ütleme sellist tugevat üldis, toimulin nostalgiline venelastele võõraks, nii et kummalisel kombel on tegelikult ka neil alati olnud suur nõrkus venelaste vastu ja, ja, ja võib-olla nende filmidele vaadatakse ka veidi läbi sõrmede ja nemad on alati olnud nii-öelda perekonnaliige. Et seetõttu ka ütleme seal koorovi alatine olemas ja kohalolek põhiprogrammis, kui tal vähegi midagi valmis on saanud. Mina peatuksin võib-olla lähemalt nendel uustulnukatel selles programmis ja nimesid lähemalt vaadata, siis siis tegelikult on nende filmid liigelnud festivalidel ja võitnud teistel festivalidel preemiaid juba vähemalt viis aastat. Samiramakmalbach on, võiks öelda perekondliku pärimuse poolest filmitegijale mõisa Mosen MacMahon Pafi silm oli paar aastat tagasi ka nii võistlusprogrammis ja tema varasemad filmid, õun ja black pood on ringelnud kõikidele pisematele festivalidel samamoodi. Kuidas saavadki Joshi omandanud tegelikult mingis mõttes juba kultusrežissööri staatuse tagasi Miige kõrval? Tema filmid ei ole küll võib-olla olnud suurtel festivalidel seni, ent Need on ikkagi olnud just sellistes avastuste kõrvalprogrammides alati märgatavalt kohal. Ning nuri Schil on, oli kui ma õieti mäletan, siis filmiga mai pilved paar aastat tagasi figureeris kriitikute tabelites ja see poeetiline üldistus, mis on samas ka nagu sotsiaalne on võib-olla just see, mida just see nagu nišš, mida alati kriitikud kriitikud eelistavad. Ning nüüd siis sellest nišist on ta tõusnud tõusnud Cannes'i võistlusprogrammi. Ning samamoodi luugee. Seal oli võib-olla üks esimesi tõesti Hiina sõltumatust kinost silmatorkav, kavalt esile tõusnud filme mitte niivõrd esile tõusnud oma stiililt või laadilt kui selle poolest, et see jõudis kinodesse ja läbis nagu väga-väga laialt oli selline väike kuldkala muinaset suujõest. Ja kui nüüd pöörduda tagasi veel ühe teema juurde minema varem puudutasime et just nimelt nüüd uued territooriumid Iraani ja Hiina kino mis on esile tõusnud, siis tegelikult täiesti sellist ühtset mudelit mõlema puhul, mõlema puhul on tegemist natuke suletud ühiskondadega, kuhu läänemaailma inimesele eriti asja ei ole, kuhu tal on keeruline heita pilk ja see kõik on vahendatud tegelikult nendes filmides, kui need on vähegi nagu ütleme, tundlikult ja tähelepanelikult tehtud oma keskkonna suhtes, siis nad on juba iseenesest huvitavad selle tõttu, et nad pakuvad mingitki sissevaadet nende kultuuride ellu ja selles mõttes, et me võime mõelda ka esimese all Haanja filmi peale, mis oli paar aastat tagasi Berliini võistlusprogrammis mis äratas just nimelt tähelepanu seetõttu, et ta üldse näitas inimestel Albaania, et esimest korda Jabaski juures daame on ka alati väga edukas olnud. Jah, ja tema tema puhul on tegemist muidugi juba nagu autoriga, kes, kellel on oma selline käekiri ja kes ei toetu ainult sellele keskkonnale, vaid kellel on oma nagu lavastuslik point. Aga vanadest tegijatest ja väga huvitavatest autoritest, keda mina isiklikult ka nagu väga tahaks uuesti ja uuesti kohata ekraanil on Riia või ja tema ilmselt jälle taas väga eksperimentaalne film, et tema viimastes teostes esse narratiiv kipub nagu ära kaduma ja nagu nagu ka esimestes filmides ütleme, kus ta tõesti oli äärmiselt teatraalne, kasutas tõesti väga palju teatri esteetikat ja maaliesteetikat ja ja montaaž oli nagu esiplaanil. Et siis praegusel hetkel ei oska öelda, mis filmiga konkreetselt nagu tegemist on, aga, aga lugedes neid üleval teid, siis tundub, et ta taas nagu pöördunud sinna oma loomingu algfaasi tagasi. Ameerikasse pealkirjadest ordamatute tals Ljube suidki sport von TM õuey piistori. Jah, et ütleme sisu seal kohapeal. Ja Francois osoon, päris huvitav noor prantslane, kes kokku üldse teinud vist neli filmi, viimane nendest kaheksa naist niisuguses ka meie kinodes ja tema on selline mees, kes kasutab klassikalisi, võib-olla isegi veidi kitšilgi žanreid ja, ja samas väga osavalt neid metatekstidena nagu üles ehitab ja, ja minu meelest ühest küljest nagu võib-olla ka võib teda nimetada meelelahutaja, eks, aga aga samas kuskilt jooksevad läbi äärmiselt irooniline, et ta mitmeti meenutab mulle võib-olla isegi pilli vaelderit näiteks Ameerikast 50.-test aastatest näiteks šansid põlevad, kuskilt tulevad need samasugused liinid läbi, aga aga just erinevaid, ütleme selliseid kinematograafilisi traditsioone segades omavahel ta pakub meile väga uusi, huvitavaid, minust väga vaimukaid teravmeelseid lahendusi. Ta on tegelikult, kui manada endale silma ette prantsuse selliseid populaarseid filme, siis ta on tegelikult tüüpiline prantsuse režissöör, kellel on mingi ootamatu lähenemine alati sellele tüüpiliselt prantslaslikule, süžee-le või, või suhtlemislaadile ja Ta vastandab neid tegelasi võib-olla küünilisemalt ja läbi kohati läbi nagu musta huumori rohkem kui kui senised prantsuse filmid. Teravam julgem ja see huvitavam aga siis väljaspool konkursi vaadata oleks kindlasti põnev maagiline Haanekest, kes on ka minu üks suuri lemmikuid ja, ja kelle filmid meil on jooksnud, aga noh, ütleme suhteliselt edukalt ka Eestis tegelikult, et klaveriõpetajaks oli pea kui 1000 vaatajaga PÖFFi vaadetluselgina sõprusest tulnud külastajad andsid märku sellest, et et see noor austria tegija on, on väga tõsiseltvõetav mees. Ja juba julmadaste mängust oli päris palju juttu, juba päris alguses oli vist üks tema esimene teine filmist vähemalt. Siis muidugi ütleme, Ameerika filmi austajatele on maatriks releudid mis on tõeliselt globaalse marketingi levi kampaania käivitanud, et film esilinastub kani festivalil ja samal ajal esilinastub ta pea kõigis Euroopa pealinnades. Vennad Vahovskid on, on, on päris huvitavad tegijad, esimene film oli neil tegelikult üldsegi Elley eeslinnas toimuvast elust see, kuidas noored mustad kasvavad üles hirmus, et kas nad elavad 16. eluaastani või mitte, sellepärast et enamus nendest gängisõdades ka otsa saab. Ja see oli päris kena, liigutav lugu läbi ühe mustanahalise noore poisi silmade. Aga pärast nad on pöördunud jah, ütleme veidi rajuma ja, ja moodsama, kinematograafilise keele poole ja maatriks ütleme sellistest ulmelistest action-filmidest vaieldamatult maailma absoluutne tipp on, nii et ma usun, et selle filmi saab olla päris palju vaatajaid. Väljaspool konkurssi nii-öelda ametlikus valikus on ka esitletud selline prantsuse animatsioonifilm lektripletlemilwell mis tegelikult Ta on seetõttu toodud ametliku valikusse. Et Sheck kaks aastat tagasi oli äärmiselt populaarne, oli, oli võistlusprogrammis ja eelmisel aastal oli, oli samamoodi spiritid. Spirit of talli on või midagi sellist. Sukelduvad kommertslik animatsioon. Ja mis, mis jooksis ka meie kinodes siin Tallinnas. Et on näha, et animatsioon on ikkagi sellises huvi piirkonnas. Ja, ja pakub jätkuvalt pinget vaatajatele, kuigi kani, publiku maailma kõige nõudlikum on ja koheselt ka oma arvamuse välja ütleb seansi lõppedes täiesti halastamatult. Et olenemata sellest, kas autorid ja meeskond saalis viibivad festival saab ametliku alguse 14. mail ja ja kestab 25. maini. Aastal, lihastub 14. mail üks väga-väga vana tuntud lugu. Tulfamfaan sellise nimega jooksis film kunagi ka Eesti kinodes, oleks aastat 30 ilmselt tagasi ja oli Gide naiste üldine. Ja, ja ma arvan, et ta ei ole populaarne ainult mitte Eesti territooriumil, vaid ka Venemaal ja loomulikult ka Prantsusmaal ja nüüd on filmis tehtud uus versioon. Enne mängisid filmis peaosades, püüan pritsida ja nüüd naispeaosatäitja Peaks on valitud väga populaarne Hispaania näitlejanna Penelope kruus, nii et arvan, et see film saab kuulutama kindlasti kõikide prantsuse kinovaatajate südamed ja, ja loodame, et see jõuab ka üsna pea siia. Ta ongi tegelikult juba meil kino programmis tuli mul meelde veel huvitavat, huvitavat on kindlasti ka veel muudes programmides. Jaa jaa, Chaplini film, moodsad ajad, lõpetab filmifestivali ja miks just see film, mis on üks suurimaid klassikuid üldse kinematograafias? Aga sellepärast kolm aastat tagasi kannis kui esitati esimest restaureeritud versiooni, mis ever tuuste olin karmid, kes on üks suurimaid prantsuse filmitööstureid, sõlmis Chopini perekonnaga lepingu et restaureeritakse ka sellised filmid ära nagu suurina tuled ja suur diktaator. Ja nüüd on moodsad ajad vaimis, see tehti Polonia Silama teis, mis on siis maailma kõige suurem filmiarhiiv ja on kasutatud täiesti uut ennenägematut tehnikalt fotokeemiliste, mille detailidesse ma praegu ei lasku, aga ütleme, et tulemus on väga hea ja usun, et see film nagu eelnevaltki taastatud filmid on saamas päris suuri publiku hulkasid kinodesse sellepärast et need taastatud filmid on üsna populaarsed tegelikult filmikülastajate hulgas ja elavad juba teist elu. Aga kui vaadata veel korra lõpetuseks žürii koosseisu inimesi, kes hakkavad neid seaduslikke otsuseid langetama et andma kuldseid palmi oksefilmidele mis loodetavasti jõuavad ka meie vaatajateni, kui mitte varem, siis kindlasti Pimedate Ööde festivalil seas. Et sellel aastal on valitud žürii juhatajaks presidendiks patriis Chero, tuntud prantsuse filmilavastaja ja samuti tuntumatest näitlejad, sest on Ameerikast Meigrajan, eelmisel aastal oli särast õun siis Prantsusmaalt on kriim Viaad. Tuntumatest nimedest kindlasti Ameerika filmilavastajast inimeste over märg ja Tanist alavitš Bosniast, kelle filmieikellegimaa oli meil võimalik nautida mõni aeg tagasi veel kinoekraan. Ja firma omakorda nautis Oscarit võõrfilmi, Oscari, kapsast. Jah, nii et noormees, kes on päris kiiresti sellise tubli karjääri teinud, filmimaailmas lühifilmide žürii esimees on Emil kustulitsam Serbiast keda kindlasti kõik kuulajad tunnevad väga hästi ja on esindatud ka meie tore Leedu kolleeg, hinge porga, takunaide näitleja, kes elab Londonis ja kes teinud endale suure nime filmis Mission Impossible ja saanud sellega ilmselt kõige tuntumaks. Aga samas on ta vist ka mänginud just vene uuemates filmides, kas vist Moskva, kui ma ei eksi? Ja kovski filmiskonna eksime Jakovski poja filmis, nii et ta teeb ta loomulikult kaasa ka Euroopa filmides, aga ütle ära Ameerika sellistest filmidest, mis eelkõige kooslustava näitlejatele. Ja kui ta on, vaata et iga festivali programmis hakkab järjest olema selliseid suuri loolisi retrospektiiv, mis tegelikult ei näita lihtsalt ainult üksikutele kinohuvilistele ja tuhandetele kriitikutele filmima ajalugu, vaid, mis tegelikult on võimelised elama, no oma elu uuesti. Võib-olla on see seotud sellega, et nagu kogu maailma, no vähemalt Euroopa või angloameerika maailma kinoproduktsioon natuke on muutumas järjest järjest ühtlasemaks ja otsitakse uusi juuri ja inspiratsiooni siis ajaloost. Kuid kindlasti on need jah ka omamoodi šedöövrid iseenesest, mida alati alati tasub üle vaadata ja just nimelt suurel ekraanil mitte videot või teeveedeelt. Ja Chaplin on jällegi kavist laiemas mõttes laiemas mõttes tagasi tähelepanusfääris, sest näiteks Juhtivtööstuse filmiajakiri Variety pühendatud tegid Jaapanis põhimõtteliselt eri erilisa, kus on väga põhjalikud ülevaadet tema tööst, uued analüüsid väga viisakalt kujundatud ja pildimaterjaliga illustreeritud. Nii et ilmselt võib-olla on siis tegemist ka mingisuguse jällegi naini Leveni järellainetus ega sellest on väga palju juttu endiselt ja tähendab, et Chaplin sobib, sobib nagu sellesse kontekstiga kui raskete 30.-te meenutaja ja aitab inimestel sellest jälle üle saada. Ja Berliin ju samuti on teinud alati retrospektiivi, aga nemad otsivad jällegi taas ütleme selliseid uusi teemasid ja ajaloolise teemana oli neil plaanis tegelikult juba sellel aastal teha filmide programmist Nendest teostest, mis on olnud keelatud mille on siis tsensuur riiulile pannud ja ja see sellel aastal ei õnnestunud, aga kindlasti ma usun, et saab järgmisel aastal toimuma ja siis on Eestil pakkuda ka üks tore troika. Millisest ma loodan, et kindlasti valitakse, eks hõlm sinna retrospektiivi. Täname teid kuulamast ja loodame koos Karlo Fungiga, et kohtame teid juba mõne aja pärast, siis kui kani festival läbi on, et jagada teile muljeid uutest filmidest, mida loodetavasti on võimalik kunagi ka Eestis näha. Tänan kuulamast. Stuudios Eli Riina, Silas.