Täna kuulete Ivaatrikkeli koostatud heli arhivaarid. See püha tuli, mis süüdati esimese laulupeopeopaigalt sajand tagasi läheb Maieszteeslikus kantuna tublidest lauljatest põhjatornis. Ta saadab aplaus. 100 aastat piisk meres. 100 aastat hetk igavikus. Ja siiski me seisame selle igaviku hetke pöörijooned. Mida mõelda veel hetkel enne kui mõista tähendust mida tähendab see kõigile lauljatele, mida annab kuulajatele missuguse mulje jätab rahvate kuidas läheb Eesti kultuurilukku? Tuli jõudis kõige kõrgemale korrusele. Lauluselt vaatab naised lehvitavad alla, lauljatele ja kuulajatele. Kärgatas pikne ja metsad on vaid lauljad on tõstmas oma häält. Tuli läheb põlema käpini päeva meetri kõrgune leek, Eesti laulu sümboolne leek, meie tänapäevased laulutornid ja selle tule ümber vaiku merekaljud rahvarant kuulamas. Kristian Jaak Peterson. 150 aastat enne tänast päeva. See oli Eli mälestus 1969. aasta juubelilaulu pealt. Tallinn on sellelgi nädalal jälle suure peo nägu ja rahvarõivad kuuluvad Nõukogude Eesti 45. aastapäeva nädala tänavapilti päris igapäevaselt. Taas meenutavad nad vanu kihelkondi, neid aga oli üle 100. Tõsi küll, laulupeolised on hakanud ühtesid, ülikond ikka rohkem tarvitama. Osa on seetõttu unustuse hõlma vajunud. Nii ta papilk tänaselgi tänaval, eriti sageli muhu küpsete viljaväljade värvi seelikut või Anseküla musta põhitooni Rapla või mihkli sinist ja ega ei oskagi neid nii täpselt eristada. Ja hommikust õhtuni harjutatakse tantsuväljakutel lauluväljakul. Kui on aga päikeseline õhtu, jätkub kõndijaid Kadriorgu ja Pirita rannateele Toompeale ja vanalinna laulupeoks. Tallinna tulek ei ole enam küll elu suursündmuseks, nii nagu kord, kui Põhja-Eestist vankritel Tartusse. Esimesele üldlaulupeole sõideti. Aga pidupäevane Tallinn on ikkagi midagi muud kui rutakalt. Argipäevane. Ja mõttedki tulevad sellel nädalal ja õhtutunnil, teised pilk EP tagasi, kust tuldud ja kuidas tuldud. 45 aastat revolutsioonilistest juuni juulipäevadest. Üldlaulupidude reas on eelolevaga 20. üldlaulupidu. Kui kaugele minevikku ulatuvad Eesti raadio helimälestused? Lappan mahukad kartoteeki pealkirjaga üldlaulupeod. Alles on kõik Nõukogude Eesti üldlaulupidude helisalvestused kontsertide reportaažid. Esimesed helilindid pakuvad paraku siiski rohkem kultuuriloolist huvi sest muusikasalvestiste helikvaliteet on üsna tagasihoidlik. Küll on aga kõnekad meeleolud sest meenutagem, et sõda oli alles lõppenud, aga juba taheti laulda ja lauldigi 1947. aasta siis esimesel Nõukogude Eesti üldlaulupeol. Nõukogude Eesti laulupeod on lahutamatult seotud Gustav Ernesaksa nimega aga kes olid enne teda helilindilt menutabki Mastruise. Enne oli terve rida nii vanem kurijuhte kes nii laulupidudel ja ja kooride ees esinesid Simmul joaga pilli populaarne laulupidude kuju. Juhana juhid olid laukus tapmann. Ja me kõik tundsime ja mäletame veel. Karl leinastki. Eemaldab muidugi ka. Need olid sel ajal, keda tuli vaadata ja hoolega nendelt õppida. Kas oli neist keegi, kelle dirigendimaneer või või organisaatorid talente heid, eriti paelus? Ma pean ütlema mull, mind huvitasid kõik. KuMul mõne kohta mõne dirigendi kohta osas mõned soovid olid, see ei takistanud mind nende häid külgi nägemast. Ja nüüd ma lausa korjas igalt ühelt sai midagi võtta, igaks oma on ise näoga ise temperamendiga ise käitumise joonega lauljate poolt armastatud, kõik. Kas seda peab eriti tähtsaks, et siiski ka lauljad väga peaksid oma dirigendist? No see on loomulik, et pühakoda ja dirigent samuti laudadest lugu pidama, see peab nii vastastikuse, siis saab sügavamaid tulemusi muidugi pinnapealselt muusikat teha. Aga iga päev südamest südamesse minema see asi Kas tõesti koorilaul on suuteline vahenditult väljendama küll rõõmu küll nukrust, sära, vägevust, õrnust. Ikkagi on koorilaulus mulle ka praegu niisugust külgetõmbejõudu, mille vastu ma ei saa ja sõnul ei seleta. Kui te olite just laulupidudega nagu saanud hoo sisse siis tuli sõda ja kas Jaroslavli päevil tuligi meelde mõte laulupidudest korraldada? Juba varem seal lauldud Me olime kama ääres tööpataljoniga ja seal oli juba 80 liikmeline meeskoor. Edasi Jaroslav ja siis oli muidugi juba selgelt tuleb hakata mõtlema, laulupidudel, arvan, on vist olemas kuidagi, mõni kirjutas isegi selleaegsetes rahva häälte väikestes numbrites laulupeost. Ja kui koju jõudsime selgelt laugude, tuleb teha. Tõepoolest veel käisid lahingud Sõrve säärel, kui juba ilmus Gustav Ernesaks üleskutse laulukoorid tööle. Ja 1945. aasta märtsis anti juba korraldus määrus, et laulupidu tuleb pidada 1947. aastal. Ometi oli sellel laulupeol veel sõja jälg ja nägu küljes sest üldiselt oli mehi vähe ja segakoori häälerühmad tasakaalustamata. Tund on suhteliselt pikka aega raadiosaate jaoks. Ometi sellest, et käia läbi ka meie nõukoguaegse laulupeo ajalugu on see vägagi napp aeg. Meenutame vaid kilde. 1950. aasta 13. üldlaulupidu. See oli sotsialismi võitu tähistav laulupidu. Repertuaar paar oli juba palju ulatuslikum ja kavas olid vennasrahvaste laulud. Samal ajal käis aga Koreas sõda. Ja laululavalt kõlas tugevasti ka rahuvõitluse teema. Tekkis kaasajateemaline laulupeo kantaat. Eugen Kapi rahva võim. Ja 1955. aasta. Eesti NSV 15. aastapäev. On võrsunud uus heliloojate põlvkond, Tamberg, Mägi, koha, Jürisalu ja teised. Kogu vabariigis on tehtud ulatuslikku eeltööd. On valminud komsomoli nimeline staadion. Seal toimub rahvakunstiõhtu ja lauldakse Gustav Ernesaksa kantaati 1000-st südamest, mida peetakse eriti õnnestunuks. 56. aastal on toimunud Moskvas Eesti kunsti ja kirjanduse dekaad mis tutvustas meie nõukogude kultuurisaavutusi kogu nõukogudemaale. Muide, seal esines garam, raadio, segakoor ja kolm isetegevusliku koori. Nende hulgas hilisem kuulus professor Kaljuste lastekoor. 1960. aasta laulupidu oli juba uuel laululaval. Kõlas Eugen Kapi Läänemeri rahumeri. Ja eriti hästi laulsid meeskoorid. Valisin täna kuulamiseks Tuudur Vettik kukku. Dirigeeris Gustav Ernesaks, aga nüüd kuulete, mis juhtus lauluväljakul, nii nagu ikka, kui autor ise kohal on ja meie kuuleme laulu juba pöörletiku enda juhatamisel. Aga muidugi taktikepi alati kaasas. Ei ole võimalik meenutada üldlaulupidusid kõnelemata Valdo pandist ja tema osas testi Nõukogude laulupeo reportaaže arengus. 1947. aasta laulupeol raporteeris veel Felix Moor alates 50.-st aastast kuni 60.-teni. See on siis televisiooniminekuni Valdo Pant tema reportaažid ja see oli kõike seda, mida nüüd mõistame pandilikkusena sädelevat teksti, huumorit, huvitavate brittide tulva. Siis hoolsalt ette valmistatud kirjapilt koos sädeleva vaimuka improsatsiooniga. See oligi pandilik laulupeoülekanne, mida nüüd kuulete. Siin Tallinna lauluväljakul Nõukogude Eesti 20. aastapäeva suurte pidustuste keskne peopaik. Kõik see, mida kuulsite enne Vene kolleegi jutustust võidu väljakult kordub praegu siin Lasnamäe nõlva all. Üldlaulupeohiiglast tegelaskond saabub lõputute kolonnidena lauluväljakule ja see kestab juba ligi poolteist tundi. Jälle seesama tore samm silma ja litrisära. Kõigis värvitoonides kirjeldavad kangad rahvarõivaste musttuhat värvi. Kõik täpselt nagu võidu väljakul. Siis kui sealt reportaaži kuulsite, ainult ühe erinevusega rongkäik läheb läbi vihma. Kõik oli ilus ja peopäevakohane, kuni äkki aias üles tinahallid pilve ja kell 17 15 läks lahti ja õige hoolega. Vihm siis tugev vihm. Rongkäigus, kus elasid, siis algas tõeline paduvihm. Laululavaesisel lausa mulises veepiisad hüppasid üles kui 1000 kaunitari valges punases näitsikuid teie tuttavad rahvakunstiõhtuvõimlejate esinemises astusid laitmatu sportlase sammuga oma pidulikkuse sile ja nende järel kõik teised. Rahvas, kes sellistele tulijatele plaksutas õieti öelda, ainult plaksutas tuliselt ja julgustavalt hüüdis siis uraan. Muidugi oli neil, kel katus pea kohal. Kahju, kuid mis teha? Täname veel, ilma muuta ei oska, sellega tuleb paratamatult oodata homseni. Ja eks ole vihm varemgi laulule rahva suurel peol kutsumata külaliseks olnud. Õieti on see isegi omamoodi traditsioon, mis sündis koos esimese laulupeoga ligi 100 aastat tagasi. Mul on siin käepärast üks ajast koltunud lehekene väljavõttega ajalehes Perno Postimees, üheksandal juulil 1869 pealkirja all Eesti laulutada. Kasel teise pidupäeva hommikul 19. juulil läks asi kõik hästi. Siis aga, kui tolleaegse Barclay platsi eest raekoja mind ja veel hõisati lauluväljakule jõuti jätkab tolleaegne kolleeg jutustaja, aga seal pole enam ilmakeni lahke, nii kena ja rõõmuliku, et kui esimesel päeval päike peitnud pilvede taha, mis kord-korralt paksemaks läinud ja mõned vihmapiisad kukkunud lauljate raamatute peale see teinud iseäranis pidu eestkostjatele kurba kes küsinud, mis peab sest kontserdist saama pidanud isekeskis üht ümmargust nõus ja et head kuulajad vagusi istuma jäänud. Lauluväljakul seepärast ka kindlasti selle juurde tulgu mis tuleb, kontsert peab peetud saama. Kõik laulud olla üliväga hästi kuulda olnud, ehk küll vihma kaela. Nii. Ja nii teeb ka tänane 35000 pidulist ja nende arvutu arvutu kuulajaskond. Ainult selle vahega lauldakse 100 korda paremini külaliselt Gruusiast batuumi kandist, kes samuti pealtvaatajaskonna son juba ütlesidki, et mis lipp see on, neil sajab 2,4 meetrit aastas ja pole viga, lauldakse, tantsitakse, ollakse rõõmsad. Niisiis rongkäik jätkub ja peatselt algab suur pidu. Seniks aga palume teile raadiomajast anda hoogsaid rütme kuulmiseni. Panite tähele, Valdo Pantile oli abiks möödunud sajandi ajakirjandus ja meie arhiiv võimaldab samuti meil tagasi minna isegi veel kaugemale juubelilaulu veel risti-põiki läbi Eestimaa sõites, et peo ja töömõtteid koguda, sattusime jõhvi mail haruldasele laulu ja kultuurientusiastidele August Martinile, kelle mälestustes olid veel elavad kodupaigas räägitud jutud esimesest Mandri-Eesti laulupeost 1865. aastal. Mis selle küla nimi nüüd on seal laimu Nuutria, kas te olete päris lapsest saadik siin ka Eestile ei ole, ei ole kaugeltki jõhvist jõhvi sünnile kasvanud. Vanemad elasid seal muidu mu põlineni, vanematekodu on kavas. Omal ajal oli see suur kuulus laulukeskus kus jaama langes, kus ei ole midagi öelda, siin oli häid koore n gaasingdziimse õpilane ja tõi siin muusika laulukoori. Nii et selles koolis on pilt olemas. Fadot kanillases, kuuendast aastast olemegi juba, vaadake otsapidi möödunud sajandist ja see oli siis poolnesside meeskoor. Kõik valla koolmeistrid laulsid harjutusi pidasid nad Vaivarast teise teeterissile, nii mõlema kihelkonnaossa inimestel oleks siis ükskord ka ligem tulla. 1865 peeti siin esimene Mandrest laulupidu laulupäeva selle kohta mul on põhjalikud materjalid. On teade muusikamuuseumist saadud isegi rinnamärk mis neil laudadel rinnas oli teisel juulil 1865 sellel laulupeol laulupidu ei olnud millegi poolest viletsam. Esimesest laulupeost Tartus 1869 eelmisel päeval juba kokku terve päev harjutati kolm suurt koori, 119 laadettali kogu. Ja siis ööbid, isal jõhvis, järgmisel päeval siis rongikäik. Kuigi juba kestada õhtul esimesel juulil proov ka muidugi toimus sel ajal kirikus, sest muud kohta ju loomulikult ei olnud. Jõhvis on vanad, väga suur kirik. Woo toimus eelmisel õhtul ja siis järgmisel päeval kell 12 10 tuli rongikäik ja siis algasid aga pidulikult. Rahvast oli tulnud nii palju kokku, et kui kihikuses õun kuskil pillatud maha sisepõrandale kukkunud sellele laulupeol muuseas jõudis 1865 laulis minu lell Juhan lell Tallina lell, Treial raudteetehastes treis kõrvuti sel Mihhail kaliiniga manedamani poisiga isegi rääkis, et neil on seal üks venelane kes kõvasti poliitikat. Ja asi saha, Juhan oli siis 15-ni aastane, õppis jõhvi kihelkonnakoolis ja ta pidi olema üks lauljaid sellel laulupeol, sest Jõhvi Kösti saare koor, tähendab, see oli keeruline, oli vaataja Joosep sihkressaar. Selle koor koosnes poistest ja siis valla koolmeistritest. Kas teie lapsepõlvekodus mäletate ka, lauldi ja väga-väga pal, mu ema oli väga hea Aalto. Ta võis lauda iga koraali. Kuigi ta ei olnud Aadot õppinud Marili koril kuulis väga hästi, oma häälele võis lauda igas koraalisaltot koju, meil oli neljahäälne koor, isa laulis passimina tenorit, ema Altot ja vanem õde soprani. Aga kui ühes peres oli juba neljahäälne koor, siis küladele kokku oleks võinud juba päris suure koori saada või oli see siiski küllaltki haruldane nähe? See on niisugune armastus, selline asi oli olnud juba mu isa kodus omas veres ka kõik lauside õed ja, ja, ja vennad ja naabi perekondadest tuli kokku õpidi palju laule nelja ajaliselt ära. Nii et kui mindi suvel heina-le, siis eriti, kui õhtul heinad üheskoos tagasi tuli, kõigil oli teine oma töös kandis siis tee pääl neljaselt lauldi. Olevat olnud väga ilus. Aga öelge mulle nüüd ühte asja, see on nagu vana rahvalaulu traditsiooni lõppemise periood. Sest nagu uus mitmehäälne laul tuleb tema asemele või laulsite siiski ka neid vanu juba päris esiemade laule veel sellel ajal. Oli küll ja ma käisin Purtses oma tädi pool tädimees Melnikulisel koolmeister. Ja seal mu vanaema laudis veel rahvalaul üks neist laudadest mulle väga meeldis. Laula, laula, suukene, liigu linnu, keedekene, mõlgu, Marian meelekani, ilutse südanekene viisa siiski vait olla, kui sa talla musta mulla liiva selge sisekena. Künka keskel vist nii umbes olija. Seal siis meie juured ja laulda tahtmine. Teadlased räägivad, et Reigi värsilist laulu lauldud meie aladel juba esimesel aastatuhandel enne meie aja arvamist mõned meloodiakäigud ulatuvat koguni kuuendasse aastatuhandesse. Kuidas mõista laulu ja laulupidude tähendust meie rahvusliku kultuuri arengule? Sellestki mõtisklesin 1969. aastal. Doktor Ea Jansen ja Rudolf Põldmäe. Ja muidugi peab ütlema, et Eesti rahvuslik liikumine ei olnud kunagi mitte üksnes tippude liikumine, mitte mingite haritlaste liikumine. Ma juba siin rääkisin selle liikumiseni, talu poeglikutest juurtest ja ka edasi jäi see nii, et seda liikumist kandsid ikkagi eeskätt talupojad või needsamad kooliõpetajad, mitte üksnes kihelkonna kooli õpetajad, kes olid nagu veidi võib-olla kõrgem kiht. Aga just lihtsalt valla kooli õpetajad, kes olid vahetult talul poegadega seotud elasid ise talupoegade elu enamasti antigi palgaks, ka maad, mida ta pidi ise harima. Senine kooliõpetaja. Et needsamad jõud, kes siis funktsioneerisid seal esimesel laulupeol, kes olid selle ürituse kandjaks. Need jäid ka edaspidi Eesti rahvusliku liikumise kandjateks. Sellel selle esimesel varasel perioodil, mis kestis 1880.-te aastateni. Ma lisaksin sellele veel nii muusikalisest aspektist vaatlusi. Nimelt ikkagi eesti muusikakultuurile oli see esimene laulupidu täiesti murrangulise tähtsusega, kui seni koorid olid olemas siin ja seal siis nende tase ei olnud sugugi ühtlane ega kaugeltki mitte kõrge. Mõni koor oli edasijõudnud, teine oli maha jäänud, aga see laulupidu oli nagu peaprooviks neile juba, kuigi tol ajal keegi ei kontrollinud, mingit eelproov ega midagi ei olnud, igaüks laulis nii, nagu ta suutis. Aga ikkagi teatav tase pidi olema, et laulupeost osa võtta ja laulupeo kava on küllalt keerukas, nii et kui see selgeks õpiti, siis koor pidi ka midagi juba suutma. See oli ikka juba tõeline laulukoor. Ja ongi näha, et enne laulupidu paljud koorid annavad kohal Kontsert iseseisvaid kontserte peamiselt laulupeo kavast. Tähendab, nad olid suutelised täiesti seda kandma. Ja ka pärast laulupidu rahvas otse nõuab kohtadel, et tahaks ka kuulda seda, mis laulupeol tehti, sest paljud ei saanud ju üldse kaasa sõita, väga vähesed. Nii kaugematest paikadest sõitsid laulupeole. Ja need koorid tunnevadki kohustust ja kohapeal selle rahvale seda muusika kunsti edasi anda, mis nad olid laulupeole viinud ja seal teistelt näinud ja kuulnud. Nii et pärast laulupidu on kohtadel kihelkondades suur tõus, lauluala, igal pool korraldatakse kontserte ja see kestab mitu aastat. See see hoog mõni aasta hiljem, nii umbes 1000 873. aasta paiku keegi konstateerib ette. Nüüd on peaaegu üle terve Eesti igas kihelkonnas laulukoorid olemas. Ja need koor hakati ju kahtlustama ka selles mõisnike ja pastorite poolt, et need on mingid poliitika klubid, et seal aetakse nii kahtlast mõisnike vastast juttu, vähemalt 70.-te aastate lõpust on mitmeid andmeid niisuguste kahtlustamiste kohta. Nii et neil kooridel oli veel ka oma osa, mitte üksnes muusikakultuuri seisukohast. Ja see kahtlustus oli põhjendatud, sest inimesed tulid kokku ja, ja õieti teisi kokku tulemusi polnud. Tol ajal siiski oli takka laagortsid, seal oli teistsugune toon ja seal öeldakse, et asju ei räägitud. Aga kooride harjutustel ikka räägiti muust, loeti üheskoos ajalehti ja arutati neid küsimusi, mida ajalehed käsitlesid. Ja ikkagi niisugune teadlik kui niisugune rahvuslik vaim ikka Lewis pärast laulupidu tugevasti ja kandus rahva hulkadesse. Rahvas teadis, mille eest ta väljas oli ja mida ta pidi tegema ja kuhu poole püüdleb. Ja kas pole nagu seotud ka laulupeo mõjuga osad see, et emakeelse kooli idee niivõrd tugevasti haaras inimesi, näiteks asutaja, et ju igal pool Aleksandrikooli abikomiteesid üle maa kõikjal, need omakorda korraldasid kontserte, tähendab, kasutasid ära neid laulukoori sageli samad isikud tegutsesid ju laulukoorides ja Aleksandrikooli abikomiteedes. Nii et kõik need üksikud rahvusliku liikumise üritused on nii omavahel seotud. Gustav Ernesaks meenutab, kuidas sündis tänaste Nõukogude üldlaulupidude võiks küll öelda laulude laul. Ilmus Rahva hääles Koidula ühe tähtaku puhul. Kaks luuletust oli puhtalt pihudia. Mu isamaa on minu arm. Ja selle Musta tee äärel on kirjutatud neljas märts 1944. Sobinovski tänav number viis. Seal Eesti esindus oli seal, seal saalis oli klaver ja siis seal on mõningad asjad kirjutada. Aga seda muidugi ei teadnud ka, et see laul, niiskust mõõdud võtab, ei olnud aimugi. Muidugi ma püüan alati ükskõik mis millise lauluga hästi lähedale meeleolult jõuda. Et lauluni emotsionaalset nii põhjani ära ütelda oma südame pealt. Nii see on õige, mis südamest tuleb, seega südamesse läheb, nii, te olete ise öelnud. Aga muidugi ei teadnud meist veel keegi, missugune selle laulu saatus on ja see hakkab õieti kujunema alles 1960. aasta laulupeol, kus ta on lõpulauluks kavas. Kindlaks laulus nagu ütleme, Lütsi koidki. Ja terve rida teisi laule. Ja tore on laulupidudel mõnda tuttavat laulu korduvalt kuulata, mis on omale juba nii kätte võitnud, nii usalduse. Jätkame laulupeol ei peagi olema kõik alati uued asjad. Ikka on kena, kui sa näete ühte vanat head sõpra. Meel läheb rõõmsaks. Laulupeo traditsioon seal midagi hindamatut hüvas, kui laulupeo päev tuleb juba, tõuseb teistmoodi hommikul juba ülesse. Ja terve päev on nagu pidupäev midagi, mingisugused erilised päevad ja nad on kujunenud traditsiooniliseks. Ei kujuta enam laulupidu, töötab ta oma elu ette. Ja me näeme. See juba vana traditsioon ja, ja ma arvan, see ka nii jääb. Muidugi tuleb hoolt kanda selle selle üle, et et ikka midagi alati pakkuda oleks ja et see pakutav oleks võimalikult kõrgel tasemel. Nimetasite meeleolu, millega laulupeole lähete. Aga eks ole ju niiviisi, et teie dirigendi, meeleolust, lauljate, meeleolust ja ka rahva meeleolust õieti sõltubki ühe laulu interpretatsioon, kuigi ta ju noodis on kindlalt ja jäigad. Kirjas noot on konserv õieti seda tuleb üles sulatada. Ja kui siis see kolmnurk nii-ütelda, kas spiraalid hakkab ümber üles kerkima, Gioorid, dirigent, publik, siis võib saavutada niisugusi tulemusi. Et, et jalad enam maha ei ulata. Olen arvamisel, et primitiivsemadki laule on isegi raskem lõplikult lahjendatuna esitada kui mitmeti keerukamat ja üldsusele tundmatut teost. Otsida igale laulule oma atmosfäär, tunde peensus, teine plaan, eri värv, seal midagi väga põnevat ja kaasakiskuvad. Niisugune tunne võiks olla näitlejal, kui ta otsib eluõigust oma uue osa karakterile. Kui nüüd meenutustega jõud üksikute laulupidude neesis tuletame kas või meelde, 1955. aastal oli kavas teie laulupeo kantaat tuhandes- südamest sellele järglas, hiljem laulavad tiivad ja juubelilaulupeol 1969. aastal siis hüvastijätt laululavast lahkuvatele kooridele. Nii et võiks öelda, et teie olete meie kõige viljakam laulupeo kantaatide viljeleja. Neid oli vähe ja pidi kirjutama kuidaspidi. Algselt me ei teadnudki, et laulupeol peaks kantaat olema. Enne tuli sellele mõttele jõuda. Nojah on niisugune mõte, kerkis, et need ainult väga väiksed, lühikese laulukesi laulda on natukene vähe ja kursitase oli küllalt juba arenenud võis ja muid ülesandeid võtta, sellepärast isegi ka muus osas. Andsime võimalusi erikooride esinemiseks, kes võisid natukene raskemaid asju laulda ja lihtsamaid laulu siis kõik koos. Muidugi tulevad, kas saad alati laulupeol seda taset, laulab 30000 ja laulab 200000-l. Sellega tuleb arvestada, see tähendab, et see ei ole mitte 100-le inimesele laul lauljale ja 1000-le kuulajale. Laulupeol on omad omad mõõdud, ütleksin ta nii kui rahvasport tippspordi kõrval. Ta peab olema väga massiline, ta peab võimaldama väga paljudel sellest osa võtta. Te nägite, ise? Ei olegi võimalik kõiki mahutada, et pidime selleks, et kõiki noori laulupeol lasta mõtlema välja veel koolinoorte laulupeod. Sest ikka, kui sa noorest peale olnud kaasa teinud, siis istudes hiljem sõna teiste teiste hulka. Ja see traditsioon on nii verre imbunud ei murra keegi. Nii kui mõelda nüüd sellest, et hakkame mehed minema, oli kirjutatud lihtsalt meeskoorile, võib-olla ei pidanud silmas, kes siis laulupidu laulupeo kantaadid on aga juba spetsiaalselt suurtele kooridele mõeldud siis nüüd võiks juba küsida. Kate, missugune peaks olema see õige laulupeo laul? Seda selle peale ei oska ütelda, kui arvata, et nüüd ma kirjutan ja laulupeol, siis tuleb midagi välja, kirjutad lihtsalt ühe laulu. Pärast selgub, et laulupeol laulda. Nii et ennem ei maksa plaat tegema. Aga see laul, tekst peab omale meeldima. Tuleb ka see omal läbi laulda, kõik partiid lauldav oleks. Võib-olla? Aga te teate ju isegi selle kõrval oleme väga kõrgel pidanud võistulaulmist ja ja koorde festivali, nii et see tippsport. Istuksime nii kahe jalaga üksinduses massiline muusika tegemine ja siis tippude arendamine, minu arvan, selle peab mõlemad tegema ja siit tulevad ka võib-olla vahest mitmel, kui ta ette heid. Taat aga surub peale need lihtsalt laule aga surub peale ka neid konkursse ja nõnda edasi. Ja nende konkursse tõttu on ju meie kursuse tase tohutult tõusnud ja ma ei ütle mitte üksi meil vaid sest meil oli ju nii, et nendest võttis osa üle liidu kõikidest vabariikides, kooril ega nende tase oli tõus. Eesti laulupeod ei ole ainult kohaliku tähtsusega sündmus ja mitte ainult muusikapidu ka mitte ainult kultuurisündmus. See on maa ja rahva, tema elu ja töö suur ühtesulamine, ühtelaulmine, milles ühtaegu elavad minevikku, traditsioonid ja tänapäev. Rahva psüühika, mis kajastub meie tänases töösse suhtumises sky. Üldlaulupidu on väikese rahva suur ühtekuuluvuse pidu. Kultuur mõjutab ka meie tänast ja homset. Seepärast tunnevad meie laulupidude vastu huvi nii kultuuriloolased, sotsioloogid kui ka lihtsalt väliskülalised, kes midagi niisugust enne kuulnud näinud ei ole. Järgnevalt väikene valik väliskülaliste mõtteid. Soome ringhäälingu esindaja oge Jokinen, kes on üsna mitmeid laulupidusid raporteerinud ka suuna kuulajatele. Isiklikult olen viibinud Eesti laulupidudel viis korda esmakordselt 1938. aastal noore koolipoisina Ida-Soome linnast, Kotka. Meie koolikoor esines tollal oma väikese kavaga kolme lauluga. Need ei kõlanud eriti hiilgavalt, kuid see elamus, mida me noored koolipoisid saime, oli nii tugev, et see süütas meis kogu eluks kestva armastuse, sellesse rahvasse kelle saatus on olnud karmidel sõja aastatel küllaltki raske. Tol ajal süttinud armastuse sügavust tõendab see, et suur osa sellest 37 aastat tagasi siin viibinud koorist koguneb ikka veel ja külastab ka Tallinna laulupidusid. Tõsi küll, mitte enam laulma, kuid rõõmustama eesti lauluvendadega. Nüüd olen siis jälle Tallinnas. Kaks mälestusrikkast päeva olen veetnud tantsu ja lauluväljakul koos laulu armastavate sõpradega. Nagu oleksin vaadanud vanu armsaid sugulasi, õhus kõlavat sütitavad laulud. Osa neist on vanad tuttavad aastate tagant osa täiesti uued. Paljud loodud selle laulupeo jaoks. Kuuldu on muljete bukett 1975. aasta laulu ja tantsupeo muljetest Stockholmi ajakirjanikest Türgisterson. Raske öelda, mis just kõige tugevama mulje jättis, see polnudki vast ühe või teise tantsugrupi esinemine, vaid just nende tuhandete rahvariietes tantsijate koostöö. See jättis väga mõjuva ja fantastilise mulje ka sellele, kes eriline rahvatantsu harrastaja ei ole. Samuti oli väga huvitav jälgida, kuidas publik kõike staadionimurul toimuvat vastu võttis. Mul oli võimalus näha kaht tantsupeo kontserti. Neist esimene anti naile 30-le 1000-le lauljale, kes hiljem samaaegselt tantsupeoga esinesid lauluväljakul ja seal kontserdil valitses mingi eriline meeleolu. Oli tunda, et just see publik mõistab kõige paremini millist kohutavalt suurt eeltööd on olnud vaja, et see kõik nii ladusalt välja tuleb. Ja seepärast oli reaktsioon väga elav ja tundlik. Ka teise kontserdipublik oli entusiastlik. Vaevalt et kõik lõppeksid komsomoli staadionil viimase minutini oodata, kui jalgpallimatši seis on näiteks neli. Null. Tantsupeol võttis tantsulist staadionilt ära marssimine tubli pool tundi. Aga polnud inimest, kes oleks tõusnud enne, kui viimased tantsijad staadioni värava taha kadusid. Nii võiks jätkata üle kesköölaulupidudel on kaks kulminatsiooni. Algus kui laulupeol kõlab Koit ja finaal. Kui tantsitakse Tuljakut või lahkumislaulud, kõlavad lauluväljakul. Kuulame lõpetuseks 1969. aasta juubelilaulupeo finaali ja nädalavahetusel hea kuulaja. Olete juba ise osaline uues laulu ja tantsupeos. Ilusaid peo, Päivi ja hea töötajail. Täiesti järjest jätkub õhtu pildumine ja kahjuks ei oska öelda, kes kõik need on. Need on lugupeetud austatud koorijuhid. Igal koolil on omad inimesed, keda nad otsivad praegu hulgast. Esimestes ridades tuuakse inimesed.