Jätkame läinud kuul alustatud mõttearendust meelelahutusliku saatekava arengust Eesti raadios. Viie aasta jooksul 1961 65 leiti rohkem muud kui kõigi eelnenud kümnendite jooksul ühte kohta. 1961.-ks aastaks, kui eetrisse jõudis meelelahutuslik nädalalõpusari. Laupäeva õhtu kõigile oli Eestimaal ringhäälingusaateid tehtud 35 aastat. Varasematest meelelahutusliku suunaga avalikest ettevõtmistest on nimetada küll avalikke raadiõhtute traditsioon alusepanijaks Felix Moor 1929 kuid ajavoolus oli seegi ununenud. Puudus ka tegijaskond, sest üks on kõnelda silmitele, mikrofonile, stuudio vaikuses või vestelda silmast silma. Midagi muud, aga raadioteater tulvil saalis ühtaegu suhelda vestluspartneri saali ja kodus sõna pilti ootava kuulajaga. Raadio oli populaarseks saanud ja see innustas, sest teati, et kuule ja ootab. Ja mehed läksidki otsima mikrofoni suhtlemise senisest põnevamaid võimalusi. Oli aasta 1965. Ma olin vaikne, vaevalt. Ta väidet muutuks või katab kõiki paiknetata. Olid detsembri alguspäevad 15 aastat tagasi. Valdo Pant, Jaan Ruus ja Joann Saar otsisid lapseni. Rameeto tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Meil on hea meel teile teatada, et Eesti raadios astub täna eetrisse uus toimetus. Kuulbesseff see oli vastsündinu esimene häälitsus. Meie vapilind ronk Jaagup ütles teile. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Ronk Jaagup kannab sisi musta kuube. Tal on pikk kõver Adenaueri nina meenutav nokk ja võtmata uudishimu kõikidel läikivate asjade vastu. Praegu takseerib ta teraselt mikrofoni. Nähtavasti allaneelamise eesmärgiga. Kus Jaagup sai, jõuad veel täna kõnet pidada küll. Nii uus laps. Uus toimetus on sündinud. Aga igal lapsel, nii hea kui ka halval, on oma nimi. Õigus, Jaagup, räägime raadio kuulajatel ära, kuidas asi algas ja kuidas uus toimetus endale nime sai? Selleks peame lindirulli, kerime mõned päevad tagasi, kui meie stuudio Speeti sündimise pidu. Joosep ütle mulle üks ilus poisslapse nimi. Saile garaaže targemaks ikka peavad teised sulle nimesid välja mõtlema. Tead, mida teen? Ma teen endale välja 200 grammide välja sealne kul-kul. Kuule, sa oled, kas sa said nüüd ikka aru, et olen, eks ole, mis sa tahad? Ma teen sulle välja 200 grammi õunaveini või mis? 200 grammi õunamahla. Erg oli eile läbi, ei tule välja. Vaadati, et mul on küll üks nimi, aga, aga see on väärt vähemalt 200 liitrit õunamahla või sama arvestatud ümber kangema peale. No nii, nii et ma pean sulle siis tegema seda, seda, eks ole. Seda seda ja siis ma ka veel, vaat mis asi saatada, vaata siis, ma vaatan klaasi pealt, kas on väärt ka seda niver sulle ütelda või miks? Ei. Kuule, kas sa tead, siis sa pead kohe ütlema. Olgu-olgu. Aga mida tähendab siis Joosep? 50 grammi maksad sa ise, eks ole, e teate, etendus üritan, tead, ma ütlen, veel parem on, 50 grammi, maksan mina, mis seal keerutada. Kuule, ma võin sulle selle nimega ilma grammideta. Vaata, vaata, see on juba mehejutt. Kas mul on neid nimesid koguni 20? Imik või? Või Maimik, ma ei, ma ei, ma ei. Ma ei. Ma. Mõtlesin, siin on segamini poisslapse ja, ja tütarlapse nimi. See ei olegi nimi, seon klassifitseerimine. Aga George, mul ei ole nüüd mõnus. Nüüd. Ilus poisslapse nimi painab laupäeva õhtul. Pane tal üks Klaubiskist püks ära ja valmis, mis teeb üksi. Mis kaob üks. Mis nimi see on, nimi võivad tööle, loe telefoniraamat. Telefon. Mis see tähendab? See tähendab, mis tähendab, tähendab geniaalne laps, väike poeg, läinud isasse, kisendab ja teeb püksi, ongi Klamp riskiste püksklemmidele silt külge ja ongi selge, kellega tegu. Jajah, nüüd küll saad, sa. Oled laps pole, mõni vanni vahusta või, või karvad haabased, et pane silt külge. See. Mis see on? Nagu nagu. Olles asendanud nii, nagu oleksid nõelapadja alla neelanud Toots Tarkusepudel maksab kinni ära. Oi-oi. Ei hakka seda kogu aeg on ema ema, too kuradi väljan, pauke. Ärava Rava, sa tead, Joosep lõbuks. Telefonidele helistama null kolm. Mina nimetan sinu. Toks. Ja mida ta, Joosep öelnudki katki? Minul hakkas pudelid katki lööma, millal ma eelne täis pudel katki, väga hea ta, igatahes mina nimetasin tema nüüd raameetaks. Proosit. Aga ütle laadil, kuule, kui sul mõistus tagasi tuleb. Rammeetustasin Poe kaja, ajavad. Rameeto on Raadio meelelahutuse toimetus. Pargis paar väga noor ja armunud paar võis niisiis. Siin olid hetk jäi siiski pooleli. Produktor laulis nii. Ja siis. Me tahame elada. Ja ja. Läks vaevalt Liba neist saamas abieluga muutuks perekonnaseis. Veel kord neid, see hetk jäi siiski pooleli. Siis jälle, kostis tuttav. Meil on see Aare ka. No aga Läinud nõnda. Neil hällis kaksikutega ei üldse ei veel tina, vaid hoopis lutti, jama. Nad jäävad siis. Jälle lauldakse. No. Ei ma ta maare. Toome ära, ta ei ta elu ja. Olla. Nimi, mis tänaseni Raadio meelelahutussaadete toimetuse visiitkaardiks oli leitud. Mis muutus sellega aga raadiosaadete tegemises. Kui senised laupäeva õhtused saated olid peamiselt pooleteise kahetunnised blokk, milles muusika vaheldus Iseseisvate sõnaliste lõikudega siis nendes saadetes leidsid eetride paeluvamad dokumentaalmaterjalid, reportaažid ja intervjuud. Kadunud Albert käär tõi saatesse väliskommentaari ja oli viktoriini mängu algatajaks. Kuid Need ei olnud läbikomponeeritud. Saated ja kompositsiooniline terviklikkus, üks stiil ja meeleolu saavadki iseloomulikuks rameeto õhtutele. Romeeto teeb endale nime avalike raadiomängudega. Aastal 1965 67 läks neid eetrisse üle 20. Esimesi mängujuhte oli Valdo Pant hiljem kahuvalt Veldermann Esko tasa. Peeter Hein, Toivo Tootsen. Rameeto raadiomäng on lateks, mis hiljem mälumängud televisioonis, kultuurimajades, koolides, tehastes igal pool populaarseks teed ja kus need tänaseni teie edu ja kasvulustiga edasi mängitakse. Mängude esinduslikkust testis autoriteetne žürii Johan Kahk, Agu Aarna, Mart portril vastu, kuhu kaebused teised teisejärguline ei olnud ka rituaali etendus ronk Jaagup ja Rameeto laul. Arnold kirjutas Juhan Saare sõnadele koguni Jaagupi. Kuna ma olen juba vana itaallane, siis lubage mul öelda kineuroodi ossa KIK, Rando Kalmer, Eino Tennosaar, joon. Tema laulab teile, praegu sümpaatsime laulu nivel Meie Jaagupi Genka. Lugupeetud külalised, lugupeetud kuulajad. Meie helilooja Arne Oit täna lõuna ajal kirjutas verivärske laulu. Ja nimelt Jaagupi end ka. Seekord andke meile andeks, meie kasutame laululehte, kuna tõesti laul on alles soe. Aga meil on üks palve, kui te leiate laulu vastuvõetava olevat, siis vähemalt ümise refrääni kaasa või kasvõi vilistage. Esimene linn, kes kevadel laulab, on vaikne, arglik ja varsti kõik pargid ja põõsad täis laule. Süüdi on. Ai jaa, jaa, ei anta ja tantsisime ja, ja ei ehita ja Sohvi eme esimene pilt, mis leiu sul saada on, vaikne arglik. Varsti ta üksisilmi sind ootab, süüdi on keema ja ta ei näinud ja ja, ja ta ei näe ja, ja ikka ja topi tants, iive. Esimene tants, mis poisiga tantsid, on vaid arglik ja täiti. Varstidetantsid Aadeebeeemmgaat, Süüria ja päike. Ta ei näe ja iseka ja õpi jäika tants. Esimene suudlus, mis kallis sul kingib haigus, Meinhard. Varstide suudles seda ringi, see tee on kevad ja päike. Ja, ja Robbie ja lutti ja ka kaitseväe ja, ja Pille ja teie endile. Tänavu novembris toimusid Tallinnas esimene üleliiduline seminar-nõupidamine mängudest ja nende tähtsusest tänapäeva inimese vaba ja sisustamises. Ikka kõrgemale tõusevad tööpinged vältimatud ja mitte alati meeldivat suhtlemissituatsioonid nõuavad väljaelamist ja lõõgastumist. Samale arusaamisele jõudsid raadiotöö tegijad 60.-te aastate eestimaa mängu kerge jälgedes. Suures ringis siis läbi raadiovastuvõtjate oli korralt osalisi oma 17 18000. Väikese ringi raadiomajja tulnud võistkonnad. Esindajad aga olid järjepanu pea kõigist Eesti linnadest. Jaa, Rajoonikeskustest. Releevõistlustes suri Tallinnas võistlejad koos kohtunikega, oma kodulinnas toodi võistkonnale lisapunkte ka telefoni teel kaasa mängides. Ja sellised raadiosaated ettevõtmised näitasid Eesti raadiotehnilise teenistuse kõrget taset. Ja ma arvan, et, et see kõik on üsna ainulaadne kogu maailma raadiopraktikas. Ka sotsioloogiline kuulajaküsitlus näitas aastast aastasse kasvavat huvi selliste mängude vastu. Mängimine ise läks aga ikka enam ja enam laiades rahvahulkades. 1967.-st aastast alustab iseseisvat eetrielu minema turniir ja selle kõrval saavad noorte hulgas populaarseks matkamängud transistorraadioside pidamiseks taiplik meel ja jalgratas või suusad olenevalt aastaajast. Kõik see meelitas tuhandeid osa võtma. Ja nüüd teate, me võiksime kohe alata, aga mul on üks hirmus suur mure. Meil oli kohale kutsutud Buratino temaga niimoodi, et need inimesed, kes rameetod teevad. On juba vanad. Ja Buratino oli sel ajal, kui nemad olid lapsed, kõige tähtsam, laste niisugune lemmik. Ja sellepärast nemad määrasid Buratino tänase lasterbio suureks esindajaks. Mina ei tea, kus ta on ja me peame ta lihtsalt üles otsima, võib-olla ta on kusagil siin. Kutsume teda niimoodi vooraati, no kõik koos, ma loen kolmeni ja siis paneme oma torud üürgama. Üks, kaks, kolm. Annektilist vasteid, tervita kelledel oli viidake. Ei ole. Korraga üks, kaks, kolm ja oi mentaarinaridari, tere, tere. Tere. Neegri võib teile köögile viisakusi viie välja panna. Palun, kuhu te lähete, kui tunnistused olete kätte saanud? Kui esimesest raadiomängust terve talv võttis kontrollpunktides käies osa 4000 inimest siis 1975. aastal oli neid juba 86000. Üritus hakkas üle kasvama eesmärkidest ja võimalustest, mida valitseb ringhääling oma töös sest suurürituste korraldamine nõuab tervet organisatsiooni kohtunike ja auhinnateenistust, piletikontrolöri ja koguni korravalvureid. Õnneks ei mindud neil aastail aga ainult mängude teed. Rameeto firmamärgi all sündisid uued saatesarjad, perekonna õhtu, kodukandi lood, Hubert Veldermann videvikupidamised ja põnevuslood, mis rikastasid oluliselt meie raadio heliarhiivi. Ma olin vist 10 15 aastane poisi õndsus, kui ma nägin Kadriorus, see venelane Uudotsin lendas oma farman kaheksaga. See oli küll üks niisugune imelik aparaat ja õnnelikuna hoida ehitus ja igatahes hella rahval ei olnud usku inside masinaid tõusta. Aga no nagu saatuse kiuste see masin siiski tõusis, õhku ei ole esinenud, milliseid lennud farman 220-le teral pöörlev mootor tagant lükkav mootor siis istmed olid seal kahe kandepinna vahel lahtiselt toolid, lendur keeras lihtsalt sonimisi tagurpidi ja pani mingisugused prillid oma silmakaitset ja siis pandi mootor käima kabiini kabiiniga, midagi niukses ei tuntud. Ja siis tõusis masinaid, hakkas jooksma hirmsa mühinaga, sealt tagant ajastul suitsu välja ja ta jookseb mille maadega pisuhänd ja ja esimene lend muidugi tal ebaõnnestus, sest ta tõusis õhku, aga mootoris tekkis mingisugune väikene rike. Ja seal mere ääres Kadriorus sellel oli niukene, rabaneb pehme kõnts, meri oli kokku ajanud kõik ja see farman kaheksa lendriga läks pehme sopa sisse. Sopsi muidugi ta ei läinud ümber, jäi rataste peale ja seal oli siis sõdurisi trepp. Pataljon Ma vaatan, ma kutsutud sinna igatahes nii moodulid maksuta. Need jooksid suure kisaga selle masina juures masinasse õlgede peale nagu üks lapse kätki. Inimesed, jumal hoidku, et maailma suurehitustel mitmekordne maja lingid ja nüüd läheb nagu suur sulg teevad ta sealt välja sealt pehme seest ja oma koha pealt tagasi siis muidugi seal pudi ja vaadake järele ja tund või poolteist siis umbes minna siis jaapani uuesti selle mootori käima. Ja siis seekord muidugi talle endale lihtsalt jooksis mööda maad pahasena Russalka poole ja tõuse õhku. Mis ta võis olla üks, 45 meetri kõrgusele või nii, et Kadrioru atlase Lasnamäe pealt rahvas päraskist inimesed käisid seal meie majas, nemad põlevad, näinud teda tükati olevat näinud tikateineid, laseme rooli ära varjanud, strateegiliselt uurimisse võis kestvuse varsti üks kolm-neli minutit rõivas viis minutit seal aega, isekad sellel keegi vaadata ja kontrollida, kuulda kiirust või kui palju lendab, lendas ära, rahvas hõiskas, juubeldas, laskus oma kohale ja ta hiljem kordas oma lendu. See oli esimene masin, lendas Eesti pinnal. See on elav kultuurilugu, mida praegu kuulsite pajatamas suurvestjad Voldemar Sanderit. Kuivõrd vaesem oleksime minevikku kultuuripildist ilma rahva laulikuteta jutuvestjad deta. Kuid Voldemar Sander kuulub, võiks öelda rahvaliku veste traditsiooni kandjate, uude põlvkonda. Tondilugude asemel, mida kunagi rehiõhtutel rehetoas jutustati on tema juttude aluseks tegelik elu ja see teeb need veelgi hinnatavamateks. Selline oli siis 60.-te aastate entusiasm ja ajad enne meele jahutajat. Laoruumi skulptor Elo armsa olla seal truubana vaimult idas lasel. Asja ma saabusin ja tütar seal kohtas linnas kõige kaunimat teada. Ta kutsus ta endaga mugava ning siin nagu läksime. Nüüd on saanud ühele poole saanud. On pühapäev, esmaspäev, teisipäev või kolmapäev kõik, mida soovid, soovitan. Aeg nüüd hommikul ümber meeldib hämarus, mees, lõõtsapillil mängis meile läävi. Ta mängul oli mõju, kohe tõusis tuju, meenub jälle üheskoos, kui laulsime. Kemilosoorigakuga Ring. Meelejahutaja viis meelelahutussaade, et arengu uuele kvaliteedile sündis raadio estraaditeater. Meie seni kasutamata avastamata võimalustest oli leitud ka, võiks öelda küll vist viimane, paraku on aga meelejahutaja šurnalistikaväline. Kui Rameeto varasemas arenguloos oli juhtiv roll ajakirjanikul temalt saate idee, kontseptsioon, stsenaarium ja hiljem ka reporteri teostus siis meelejahutaja kuulub raadiokunsti valdkonda. Ka mälumängud ja kasiino realiseeruvad mitte ajakirjandusliku, vaid muul alusel. Raadiokanal kui eriline suhtlemisvõimalus, infovahetuseks ja kultuurikontaktideks. Kas sa ise ka teist, see on õige? Paraku eitab iga uus mõned teelmist ja kuni järgmine kvaliteedi muutus ei ole endast veel märki andnud. Oleme millestki ilma jäänud. Nii tunnemegi praegu puudust ajakirjaniku Romeetost. Kuigi mängud ja meelejahutaja on endiselt kõrgesti kodeeritud, tahaksime vahel ka midagi muud. Ajakirjaniku, kes on tunnetama 100 pulsilööki, olgu siis tõsi, dokumentalistikast või rahvapärases ajaviitedokumentalistikast mille paremaid näiteid teile eelmistes saadetes olen tutvustanud. Järgnevalt lõik Jaan Roosi koostatud saatest 200 aastat uudiseid. Tartust ei, ühelgi aastal pole nii palju tühja kunstimehi ehk tühja asja näitajaid meie linnas käinud, kui ta seda tänavode tähtud ka oli, seda, et neid kaks ehk kolm seltsi Kõllaga siin nähti ja praegugi veel siin nähtaks olevat. Mõned näitvad, vahakujusid, tõesed, käivad, hüppavad, Pitki, kõik, mis üles pandud, mõned kargavad tellingutest üle pea ja üle kaela maha. Ehk lasevad ennast ülevalt kukerpalli alla. Tõesed Virpivad silmamoondus trikke teha. Veel töölised teevad seesuguseid kunst tükkisi mis ka oma keha teotavad, paenutavad seda taguberi üle, et loop jääb seisma, ajavad, siis peab jalge vahelt läbi etta jalalabade vahel püstilõug vastu maad seisab veel tõesed, ajavad Mõecanestele kurku ja neelavad tuld alla ja teevad veel inimese au, Gautavad ja inimest, keda jumal oma loomade seas esimeseks suguks loonud teotavaid tegusid. Niisugused vedelejad, kes parema viisiga tead, ei viitsi tõsta, hulguvad ühest linnast töise oma kunst tükkisid näitamas ja nendega raha eneste käte petmas. Kuidas oli üldse võimalik, et Masing nii seal ajalehte välja andis, tema Maarahva nädalaleht ikka tegelikult niivõrd sisukas oli, et kui meie näiteks annaksime ta praegu välja, siis kõik inimesed loeksid seda huviga. Muide seda tasubki teha, Soome esimest ajaleht on hiljem sel kombel välja antud. No mina arvan, et ta suutis välja anda ikkagi selle tohutu n, tõsi, asmi najal, mis sellel mehel oli. Ja üldse. Ma arvan, et ta siiski tundis üsna suurt muret rahva pärast, sest mingeid erilisi majanduslikke eeldusi mingit kasu saamise mõtet otsest seal absoluutselt ei olnud, ta maksis ajalehele juurde. Ja ka just see tohutu usk, et sellest tööst siiski on kasu. Sest aeg nõudis, et talupojale pidi andma mingisugust ilmalikku haridust, pidi tema äratama nii-öelda sellest sajanditepikkusest pimedusest. Vot selline tunne oli tal kindlasti aluseks ja selle tõttu võib-olla peame seda meest veel vahest kahe võrragi hindama. Reporteri loodud meelelahutussaate näiteks esitaksin täna mõned fragmendid Lembit Lauri 1972. aastal salvestatud tippmeloodia 1872 saatest. Oleme pere tulema. Kes te siin kõik kombes ja viisakad ja korra päralised, riided seljas nagu lahti löönud, lellenupud plats ja olete võtnud? Täna saab meil kõiksugu nalja ja meelejahutust näha ilu, lugemimuusikat ja laulu kuulda. Kelle meelest ei ole see muudkui ajaraisk ja arvab, et kasu ei anna säärdune isamine, mitte kõne väär nende tarvis. Oleme mõned kurvad armastuselaulud leidnud. Ma tahaksin teie mõtteid mööda läinud päevade peale juhtida, et võiksite noorepõlvekujutuse omale silma ette maalida. Kui see teine laul hingele kosutust saab tooma ja temale suuremat üks ei saa panna, võite oma poolehoiust valjuste käsa laksuta. Mis aga veel parem ühe kirjatähe läkitamisega kontserdi kordapanijatele teada anda. Nüüd aga ühendagu tuuleõhk lennulaul lillele ning ojakohin üheks lauluks. Ei tea, miks praegu nii hale ja haige, minu meel. See esimene laul räägib kloostri leiust. Nii. Et nad pannud kloostrisse Olen ma siis ekseedee pealgi. Nyyd unistusi. Hiilgas Jaan Mandmanoniiri viidi vangis ta tuud kõõrdi Emmüüriidi. Kas ongi tegemist ainult meelelahutusega? Kas pole see samal ajal ka märkamatu elu, teatri vaheteki, kergitamine, pilk möödanikku, kus me ise mitte eriti ammu tulnud oleme? Siis ikkagi sõnum kui eesmärk mitte meelelahutus kui nähtus iseeneses. Nali ja naer, kui eesmärk. Kuulmiseni. Aga see muld ja ei saa mina. Tooneli nagu asjast ka käinud nii ligidal kaugel ja see ja tihti ka neiusid näinudki. Mis meelest mul härra eile korteegeeminase Ellest majot? Oh neid ju mina võtaksin. Siis anti Molva aastuseks rotto Äitaaloo mass lahaa massiivi. São le mus jooboy piigi, kui Rehe silpi Eksmassage ei su HP täituusti ja tolmu muimus plaane välja saan. Suurpoole ka armastust on meest kui poistel, keskoolite on sammu ei saab küll äestami könny. EPO-le joon neidude ellumist sest poisid, kes elavad linna, kas solvumisametis? Neist neli toodet meelest on Jenna, mis maksab üks taanu Matzia.