Tere õhtust, kell on 11, sest suvel ei tahaks nagu kuidagi öelda, et kell on 23 ja null, null. Ja meie koosveetmisaeg on keskööni. Siis tuleb stuudiosse immo Mihkelson. Niisiis heliarhivaar saade, mis kõlas esimest korda eetris viiendal aprillil 1979. Ja kui kuulaja on vahel sattunud meid jälgima, siis ta teab, et selle aasta teemade ringiks oli Eesti teater ja Eesti näitleja. Kuid vahepeal oli suveraadio ja nüüd me mõtlesime, inimene ikka mõtleb vahel ka ümber. Et selle aasta viimane teemadering oleks siis ringhääling nüüd juulikuu lõpust kuni aasta lõpuni puni sest 18. detsembril 1926 alustas ringhääling Eestis oma igapäevast regulaarset tegutsemist avasaade või proovisaade, õieti juba varem maikuus 1924. Mis ühtekokku rehkendades tähendab seda. Teiste raadio saab 18. detsembril 65 aastaseks. Võib ju küsida, et on see siis nüüd nii eriline juubel, et poole aasta iga kuu heliarhivaar pühendada ringhäälingule. Nõks kõik paistab selle nurga alt, kuidas mõelda ja vaadata, tegijale tundub 65 aastat ringhäälingut. Eriti kui mõelda kolleegidele, kes seda tööd kõik need aastad teinud on. Siiski väga pikka perioodi naasest, mitu põlvkonda. On manalasse läinud, on pensionile läinud. Eesti raadio heliarhiiv aga on elav ja alles ja seetõttu vähemalt mina tunnen lausa moraalset kohustust, nii kaua, kui mul õnnestub siin mikrofoni taga käia siiski meenutada neid aegu ja mõtestada meie ringhäälingu ajalugu. Ja kui me arutame nüüd niiviisi ka Eli arhivaar on juba 79.-st aastast eetris käinud siis võiksime ju vähemalt umbkaudugi praegu öelda, et näiteks täna läheb eetrisse 25 Seli arhivaar ei saa täied aasta lõpul, me jõuaksime siis 130-ni 130 tundi on iseenesest mõelda, aga ikkagi päris suur hulk aega. Sellesse on mahtunud nii oma ja muusikat, nii raadioreporterite erinevaid käekirju kui ka, mis paratamatult tiga raadiosaadet saadab, see on ka ajastu hõngu ja ajastu hingust. Raadiolehes on välja öeldud. Me kõneleme täna meelelahutusarengus teiste ringhäälingus. Kui ma seda lauset ütlesin ja mõtlesin ja kirjutasin, siis olin ma vist liiga kergekäeline, sest ma unustasin ära, et praegu on juulikuu viimaseid päevi selle suve viimaseid päid, kes sellisi õhtuid ja täiskuu ööl on ju praegu kude pärast saate lõppu aknast välja vaatate või eriti, kui ta maal või telgis või kuskil oma suvekodus olete. Ja seepärast ma ei tahaks nii tõsist ja üldistavat teemat täna kätte võtta. Te võtta küll, aga teeksime niiviisi, et püüaksime selle tunni koos tõesti õdusalt ja meeleolukalt v Ta, sest isegi vanad dokumentaalseid helikaadreid, mida teile kuulata annan needki ju. Ja seetõttu ehk ka natukene meelelahutuslikult ja seepärast kude lubatud, et ma alustaksingi vana muusikaga ja õieti on see ju tagasituleku ringheli arhivaari alguse juurde, mida ikka on saatnud oma ajastu dokumentaalkaadrid ja siis vastav muusika, niiet virve, kallis, palun. Ausõna, ma ei tea, mida teie praegu mõtlete seda vanamuusikat kuulates, sest suveraadio on just mänginud ja lõpetanud ja temal on oma audiga toorium. Rock summer on samuti summerdanud ja järsku meie oma 30.-te aastate muusikaga. Ja siiski ma arvan niiviisi vähemalt, et mina olen egoist. Ma tahaksin lõpuni mõelda kõik need mõtted, et mis on tekkinud ringhääling õli arhiivi nende 12 aasta jooksul kuulates. Ja seepärast ma arvan, et kui me kuulame ka mõnda lugu ja mõnda intervjuud, mida on ennegi raadios mängitud, see oleks nagu heliarhivaar teise ringi algus täna siis järsku me leiame üheskoos mõne uuemat, mitte eriti praegu, kus on arutlusel Eesti NSV ülemnõukogu seaduseelnõu ajakirjandusseaduse kohta. Ja siis me mõistame, missugune on ringhäälingu kohtunud pikemas aegruumis, nüüd aga kuulakem. Tund enne keskööd, kas pole see aeg, millel töine päev oma rutuga meid lõpuks maha jätab ja võime olnule tagasi vaadata? Päevast vahest kaugemalegi aastate ta küllap olete ka ise mõnigi kord und oodates, mina igatahes küll, sest uni ei armasta mind eriti tabanud ennast üllatavalt mõttelt või õigemini mõtte seostelt. Teile meenuvad inimesed, sündmused, koguni meeleolud, mis mõnd kohtumist saatnud ja seda nii kaugete aegade tagant, ei arvanudki neid mälestus enam oma mälukordadel püsivat Jäki mingi seletamatu mõtteühendus, ilmselt siis alateadvuses tegutsenud ajuraal, piss, närvirakud seosesse ja kõik see olnuks nagu alles eile. Siiani on tekstis kolm punkti kirjutanud, et kuulaja, kes vaevub minuga kaasa mõtlema, võiks meenuta tooma. Tõepoolest, kas pole mälestused ilusast päevast meelde jäänud kohtumisest elus targemaks saamise kogemusest Prose ja ehk rohkemgi leidmisest, meie suurimaid rikkusi? Me tuleme oma lapsepõlvest nagu ühelt maalt meenub, liigagi sageli korratud, ant taandus, andeks, prii. Mis parata, mõtted kuluvad nii nagu asjade maailm ja meie ise selle sees. Ikka sagedamini tabame end kordamas juba öeldut vahel mõttelaiskusest, vahel, aga ka sellest, et aeg meie jaoks mõned mõtted on eriti oluliseks muutunud. Ei tule mitte ainult oma lapsepõlvest. Tuleme läbi kukkuma olnud elu kandes endaga nii head kui halba, mis meile külge jäänud. Ja kas pole nii, et igal tagasivaatamisel oleme kogenumad eelmisest samasugusest korrast näeme mõndagi päevavalguse ja varju teises vahekorras. Mõistame enda ja teistegi tegutsemisajendeid uuest vaatenurgast. See kellamäng oli esimesest saatest 1979. aastal ja kas see sissejuhatav jutt ja ma ei usu küll, et ma oskaksin praegu midagi paremat või targemat juurde lisada. Niipalju siiski, et 1987. aasta oli veel olemas ta. Eesti ajakirjandus ei olnud ennast leidnud fosforiidikriisi väga kriitilises situatsioonis. Kuid mõndagi oli juba selja taga. Oli silla tagaringhäälingu 50. juubel, muide mäletan seda aega üsna hästi ja sellest tollel ajal ei räägitud, sest aeg oli siis teine. Selleks ajaks oli planeeritud ja tuli ka trükikojast välja, minu monograafiaringhääling ei leia, täna tean, et kohe tõusis suur pahandus selle ümber valges majas et ei ole vaja mingeid raadiolaineid või vähemalt raadiolainete keskel, olgu mitte number 50, vaid ilus punane viisnurk. Kuid vahel peab elus õnne ka olema ja trükikojas töö juba käis ja masinalt tulid raamatud. Ja nii jõudis siiski see 50. aastapäeva monograafia, tõsi küll, kirjutatud omas ajas ja aegruumis vastavaid nõudmisi ja korduvaid senseerimisi retsenseerimise arvestades. Kuid siiski mingisugune aja jälg sellest jäi. Järgmine oli 60. juubel, mis toimus juba ilusasti ja kenasti ja ma mäletan, et stereoraadios. Me andsime sel puhul terve ringhäälingupäeva nii ajaloost kui muusikast, mida nende aastate jooksul ringhäälingus mängitud ja nüüd peaks tulema siis 65. see esimene tõeline kokkuvõtete tegemine, kui mitte arvestada seda, et juba pärast ringhäälingu kümneaastaseks saamist ilmus Ilus Ringhäälingu album ja nii Eesti esimeses vabariigis kui isegi okupatsiooni ajal avaldati kirjandust ringhäälingu ja ajakirjanike kohta, kes sellel tööl olnud. Meenutan kas või seda, et meie kuldsuude kuldsuu Felix Moor sai oma kümneaastase tegevus tööjuubeli puhul kuld, uuri kingiks. Need kõik on ilusad sündmused, kuid täna alustagemgi siis kõige vanematest heli salvestustest ja tuleksin taas selle mõtte juurde millest viimasel ajal nii mõnegi korra olen rääkinud, et ringhääling ei ole mitte ainult poliitikakoridoride Te vahendaja või pinget edasikandja või nende üle arutleja Paidet läbi aegade on ta siis, kui on suur kultuuri kandja ja meelejahutaja või nii nagu noh, kodudes on vahel öeldud, et lustikummut kuid nüüd kuulakem kõige vanemaid salvestusi meie ringhäälingus, need on muide ka heliplaadil avaldatud. See oli 1936. aasta, kui August polsti juhtimisel tehti suur kultuuritöö ära üle Eestimaa ja Estonia kontserdisaalis salvestada. D hulga rahvalaule. Sealt alustagem nüüd jätku. Kultuuriloolased pööravad erilist tähelepanu rahvaste kirjakeeleeelse kunstiloomingu uurimisele niivõrd, kui see veel võimalik on. Rahvaluule on rahvat psüühika, tema ilumeelekomme argitõekspidamistega uskumuste peegliks teame juba Jakob Hurda möödunud sajandil vanavara kogumas. Kui tagasihoidliku väärtusega on aga rahvalaulude üleskirjutus ehedaid ettekandega võrreldes kuni helisalvestustehnika kasutuselevõtmiseni, oli see aga ainus võimalus üldse ja hea, et sedagi tehti. Praegu kuuldud laul pärineb aastal 1936 38 tolleaegses ringhäälingus toimunud heli plaadistamistest. Toonase heli plaadistamise organiseeris rahvaluule arhiiv koos ringhäälinguga Kaasa lõiga muusikamuuseum. Suurüritused õnnestuvat sageli tänu üksikute kaugemale ette mõtlevate inimeste eestvõtmisele. Rahvamuusika heli plaadistamine õnnestus tänu kahe mehe järveta pere Jaagust polsti pealehakkamisel. Ja järgmine helilint arhiivist võimaldab meil taaselustada August Posti meenutused nendest aegadest. Alustame Andres 36, teil oli ju see raadio nimetati ringhäälinguks, vot nemad, kas kolm, kuus või viis olid vastavad aparaadid saanud lõikeaparaadid ja kõik. Ja siis rahvaluule arhiivis Tampere ka oli siia tulnud ja kokku leppinud hakkama ka heliplaat tulis võtma, ainult küsimus on selles, keda kutsuda, aga no mina olin nendega askeldab ringi käinud. Siis ma minuta ei saanud peale hakkama, hakkasime tegema 30, kutsusime välja 30 korraga. Et kahe päeva peale, kolm ühel päeval tegin eel tüteni, plaadistasime 30 ja nii läks kolm, kuus, kolm, seitse, kolm, kaheksa ja minul oli väga kerge. Ta, kes olid ringreisil olnud või keda ma kohapeal kohtasin, need viisin kohe laval esineva, paljud olid teada, aga pärast palli tuli hakata välja sõitma. Vaata 38, kui kolm kolm korda olime plaadistanud, nüüd tuli juba kitsas tänu rahvaluule arhiiv hakkas ka otsima, keda peaks kutsuma, kes, kes on paremiku nende hulgas ja andsid juba me peaaegu pooled sealt. Kuid siis oli puudus käes ja mina võtsin kõik need andmed aadressid omale käte jalad selga ja panin siis nende juure kodust kodudesse, neid oli 118 aadressi. Ja nüüd ma kõige külastasid fotoaparaat ligi, kes ikka veel ikkagi silmapiiril oli. Esimene asi foto nagu siin Kuusalu Salmistu rannas oli üks kaleesmilt pillimetu, kus ta on, ma küsin, künnab Läksin vao otsa, niigoid oli foto, siis küsin, kosta, siis kapell mängis laeva peal laeva peal ja pill hüüdma, kus veel saunauksed, kus veel põõsa ääres tegime fotod ja nii nad helistanud siis üle-eestiliselt, aga kui palju siis teid mõnid, jälge tegin või ringe sõitnud, siin on ju arvestus olemas. Palun see on jah, kokkuvõtte, et raudteel 1515 kilomeetrit autobussil 687, hobusel 15, jala 487 sõiduautol 148, laeval 104 ja kokku tuleb 2956 kilomeetrit. Siin on teie isiklikud tutvused veel vanade kuulsate lauljate Leelutajatega, kas või Anne Vabarna, keda meie mäletame ka pärastsõjaaegsest Nõukogude Eesti perioodist. Demagolite ju päris hea tuttav. Palun jah, tema, selle Tallinna Eesti Muuseumi esimestel pidudel, 22 aprillis tuli rühm väljasid, solidaar, kaelanesi, kuulus vana laulik, aga targad siis enam ei olnud setu rühtory tuua, seks oli Ants laikmaa õpilane Johan Jeans, kes ka näitustel esines, tema oli väga pikemat aega neil kodu ja tema siis seal uuris neid välja ja saime rühma juba siis. Tuli tuli kaasa siis anne Vabar oma lauludega ja siit hakkas käima, vaata, kas selle tõttu hanevabad nende ringreiside kaudu sai üle Eesti tuttavaks. Ühtekokku talletati siis 131 plaati 700 ettekandega. Ei ole raske arvata, kui palju vaesem oleks meie ettekujutus Eesti rahvakunstist ilma nende heli plaatideta. Kuulasin seda oma 79. aastal räägitud juttu ja virve Pulver, kellega me kahekesi olemegi praegu, kui siin seda saadet kokku seadmas ütles, et nagu lindikiirus oleks vale või, aga mõtlesin ei, see ei ole vale seal lihtsalt see hääl, mis sellel ajal kõlas minu hääl, sisemist nüüd lihtsalt on rohkem kahisema hakanud ja mitte ainult Kaisama, tuleb meelde Liivimaa kroonika üsna hiljaaegne lugu, et meestel teatud vanuses pidi üldse hakkama onu niuste ajusüsteemide intensiivsus langema, aga me püüame täna sellest, et üheskoos välja teha, muide naistel pidise jääv suurus olema, et ei muutu elu lõpuni. Meestel aga 60.-st eluaastast peale hakkab juba kuidagi viltu kiskuma. See kahe ajupoolkera vaheline seos. Kuid läheme siiski edasi ja mõtleme hoopis uue ja mida ma eelmine kord ei osanud mõelda. Sest siis nii nagu te kuulsite, pöörasime peatähelepanu, missugune kultuuriväärtus see oli, et ringhäälingu kaasabil salvestati heliplaadistati Te neid vanu lugusid ja Anne Vabarna laulu. Kuid täna mõtleme hoopis muud, et see oligi ju meie rahva eelmiste põlvkondade meelelahutus. Sest sauna ukse peal või peol või talgutel lõi, kui pill ikkagi mängima pandi ja natukene õllest ka tuju oli saadud, siis päris kindlasti oligi see mitte ainult rahvalaul kultuuriväärtus, nii nagu ütleme, vaid meelelahutus tänase mõistmise järgi. Ja seda meelelahutust on ringhääling läbi selle siis peatselt 65 aasta üsna ohtralt jaganud ja mul tuleb praegugi meelde üks ilus kokk saamine praegusel suvisel õhtusel ajal ühe vana piga, kuskil maantee ääres, kus me õppehallist noorem kuulaja ei tea, et hõbehall on raadioreportaaži autos sümbol läbi aegade olnud. Tõmbasime kiiresti mikrofonid välja, kaablid välja ja järgmine, mida kuuled, et ongi siis juba ehe jutuajamine, ainult et mina ei oska enam aastal või juurde öelda. Ma ei tea praegu täpselt sedagi, kas nimi öeldakse või ei öelda, sel hetkel see ei omanud nagu mingit erilist tähtsustki. Kuid seegi on siis aja märk. Kõige tähtsam on teil Päevakaja nonii siis on maailma asjad selged, siis on selged ja, ja siis peale selle veel saab kuulata veel seda muusikatundi. No missugused need lood on, mis teile kõige rohkem meeldivad, minule meeldivad rohkem vanaaegseid, ütleme. Johann Straussi valsid ja ja tema tuud. Nonii viisil. Rausi mass on jah ilus muidugi. Aga sisega olete pillimas olnud, noorest peast? Ikka oleme. Mina olen rohkem kannelt ja mandoliini mänginud. No siis ongi muusikamehel õige muusikapalaga kuulata anda. Paljudel aastaid on kolme nädala pärast saan 75, näete siis kohe juurde päris tulemas, nüüd küsime veel nimetama otsa ka. Siis saame nagu õnnitleda kohe. Minu nimi on Ferdinand pikat, nüüd oleks siis hea rääkida ka sellest elust ja olust ja kuidas siis elati, kui teie noormees, olite? Mille esimest korda raadiot kuulsite ja esimene raadio oli kõrval pidega ja siis külase kõige tuli siis läksivad kõik seal muruna kokku, kuulame, mis imeasi on, esimene kord oma koguduse reisistaapi, merekultuurmaja siis oli, see oli kodanliku valitsusaeg, siis olid kõrval pidega, siis lahtisena kuulama, siis pidid maksma 10 senti. Nüüd lähete koju siis ja õhtul naine ütleb, et kus sa kurivaim sinna raadiosse said. Tõsisveeaa. Nii ta jah, näis, et imeasi küll löönud, tänaseks pole ta enam ammu imeasi kõige igapäevasem Tarr asi või nii nagu kadunud Valdo Pant juba ütles, et noh, peseme hambaid ja samal ajal kuulama, et mis kell on ja mis maailmas juhtunud on. Kuid ühele mõttele tahaksin siiski tähelepanu juhtida, mis mind ennast on paelunud viimastel päevadel. Ma olen Eesti ajakirjanike liidu albumit õitsi tuled nüüd üsna usinasti lugenud ja ma pean ütlema, et lisaks sellele praegu väga vajalikule poliitilisele toonusele, mis nii televisiooni kui raadiot iseloomustab on omal ajal siiski nii trükisõnas kui hiljem ka ringhäälingus tutt suvepuhkusest ütleksime siis praegustel päevadel lihtsalt lugu pidada. Ja mul on kasutada üks killukene Karl Rumor Asti reisikirjast Paalajõelt. See on üsna huvitav, sest ma tahan selle tänase saate jooksul veel viia kui Valdo Pandi, noh, meie vanema põlvkonna jaoks kuulsa süstamatkaga. Seepärast, et noh, meile siis näis, et see on erakordne ja ja kuidas niiviisi võib, et ajakirjanik järsku läheb mikrofoniga ja süstaga mööda Eestimaad ringi uitama. Kuid selgub, et üsna palju on juhtunud enne meid ja meeldivadki, niisiis kal Rumorast. See sündis ühel hilissuvisel õhtupoolikul, kui oma vanalt kambraadilt, kellega koos küllalt proksi liini proovinud Türgi ja Vene esimese revolutsiooni päevil ilma rahvast mässule kihutatud nimelt härra Joakim Puhkilt kutse Sainte muut, paa millega Endla järvest juba mõned kümned kilomeetrid Paalat mööda all oli aerutatud vaatama tulla. Muide, needsamad nimed Joakim Puhk ja Karl Romorast, ka neid ei, ei olnud meil võimalik veel mõnedki aastad tagasi ei oma trükisõnas ega ringhäälingus kasutada. Õnneks siiski, et aeg töötab ka meie vanameeste kasuks. Sõber Joakim oli vahepeal kadunud, isalt äri üle võtnud ja revolutsionääri suurkaupmeheks muutunud konsuliks ning Kaubanduskoja esimeheks veel pealekauba umbes siis muutused, nii nagu praegugi toimuvad, eks ole. Mõnestki valge maja mehest saab osav pank, kur või lihtsalt pangandustegelane. Ta laiendab nüüd Ida-Euroopa majandusprobleeme ja annab vahetevahel tähtsaid intervjuusid, nii nagu meilgi praegu. Kuid romantika pole talle õnneks veel mitte selga pööranud. Tõmbaksin praegu mõttes nüüd kaks kriipsu alla. Romantik ka korralikud napsid võib ta alati teha ja kalu ning metsloomi taga ajada kas või päevade kaupa. Jah, korralikud napsitse kõlab ilusasti, sest Lembit Lauri ütles mulle just paar päeva tagasi. Me pole nii pikka aega saanud korralikult juttu ajada, kui teeksime ka ühed väiksed napsiidistuksime, kasvasin raadiuma ja tõsi küll, väga umbses paaris mitte kuskil paadiga sõita, sest ja arutasime maailma asju, meie endi olemist, meie töid ja tegemisi. Nii et mida kõrginimlikku jääb meis ikkagi alles ja see ongi Rõõmu isa loodusarmastus ja ka märksõna romantika juurde tuleme me täna õhtul veel tagasi. Niisiis sõitsime, oli hilissuveilm, seitsmes september 1927. Hommikul ähvardas vihma anda, kuid lõunaks haihtusid madalad pilved. Päike kerkis otsekui seebivahust rõõmsalt ning muhedalt esile ja õhku tus kirjeldamatult selgeks ja helgeks. Nii nagu see üksnes Eestis sügise ootel omane on. Soe. Ja jälle mõtlen ma, millal kuulsid ma ringhäälingust viimati niisugust kodulähedasse südamesse minevat reisijuttu. Ja meie ajakirjanikud reisivad, nüüd võiks öelda ümber maapalli reportaaže tuuakse Kanadast ja USAst ja ja ma ei tea, kust kõik veel, Põhjamaadest rääkimata. Aga meie oma kodu on Eestimaa praegu viljalõikuse ootel viimastel heinavõtu päevadel mõlema mõistima just nagu unustanud. Agedasi kaldad on enamasti pilli roostunud. Nagu bambuse võsastik seisab, see pruuni katusega rohelisel müüril seisab ja lainetab lainet, tapmises ahistab tasa. Vaikne kodune jutt väikesest asjust. Ka konsuli härra puhktahaks suure haugi püüda ja näeb selle pärast vaeva. Tal on selleks otstarbeks Inglismaalt vastavad abi nõudki toodud. Nii peaagu pisutki sügavamat vett siis aianal loobib ja kerib oma linti. Hirmus inimene tooks kasvõi vägisi kalapäevavalgele. Mina leian siis Kaldromorast, et ei ole paremat paiku unistamiseks, kui lootsid kesk jõge. Ta on madal ja täitsa omaette. Näed sealt tänud pilliroogu ja kõrkjaid ja lähemad kallast, mille tagant heinakuhjad paistavad. Maatikame uhkel ning suursugusel veel, mis vaikselt, pühalik, tõsiselt ja kiretult edasi hoob. Päris kindlasti on meie ajakirjanikud midagi olulist juurde võitnud. Nad on poliitiliselt sõnaosavad, nad on väitlevad, nad on teravat. Kuid. Ikkagi see vana klassikaline tõde, et kõige eest tuleb maksta. Ja ma ei tea, kuidas teile, kuid mulle tundub nüüd küll niiviisi, et meil oleks vaja jälle omaaegset muusikat. Ja keda muud siis kui Artur Rinnet. Mõni aeg tagasi tegin ma temast ühe saate, kasutasin tema laule ka, see oli suvine aeg siis. Ja üllatav küll. Nii saade kui laulud, kuid mõtte, Tartul rinness jõudsid hästi pärale. Isegi kordasime ühel päevasel ajal seda saadet. Kuid kui rääkida sellest meie väiksest eestimaast ja Eestimaa loodusest ja minevikust ja ringhäälingust Eesti esimese vabariigi aegadest siis me nüüd küll rinnest ja tema loomingust mööda ei pääse. Kuna ta viaali ja näen Enda ja. Ta on ta kadu. Lool. Joob ja ka meenuna roosa. Mees. Ja hoida no. Peaks olema suve kõigil lummavam aeg. Ööd on juba parasjagu pikad, aga soojad muidugi, kui on soojad ja mets peaaegu ei mähise. Või siis, kui äikseeelne tuul tast üle käib. Hirv ojal joob küll. Paar õhtut tagasi nägin teda oma koduteel, mis nüüd on autodest tühjaks jäänud, keset teed seismas ja suurte silmadega elu uudistamas. Nooruke kitsal küti kuul leiab kitse varem või hiljem. Ja tema läheb, aga meile tulevad vanaks saava inimese mured. Kui hommikul ärgates tunned eksistentsiaalset hirmu, et kaua see kestab ja kuidas lõpeb ja kuidas lapsed hakkama saavad, kui meid enam ei ole. Kuigi tean, et saavad, et kõik on saanud, mina ise ka jäeton õige loodusepärane, et lapsed matavad vanemaid ja mitte vastupidi. Jäät noorus peab mööda minema. Ja ta. Valge ka, aga. Aeglejeva keerad uuri kauge moonud ujudu. Raami. Ta. Ta ju. Ja ma nagu pole uurinud aga halva saaga jaa. Nii-öelda ja ka okei. Ma lähen. Ja. Teen voodi. Ta noorusaega. Praegu siin öö eilses stuudios istudes, kuhu õnneks kuu sisse ei paista muidu sõjaks mõtet, päris isegi mõtlen ma siiski rinne laulule, et Ehideks tahakski nii kangesti seda noorusaega nii väga tagasi. Sest olgu nüüd nende ajurakke kudega Jäneda hävimisega, nii kuidas just parajasti on. Elu annab ka siiski mingit elu tar, kust annab mõistmist, arusaamist ja võib-olla see ongi vanema mehe ja ka vanema ajakirjaniku rõõm. Aga ikkagi tuleksin veel tagasi selle meeleolukuse juurde, mida Eesti ajakirjanikud läbi aegade on armastanud ja loeksin teile ühe killukese. Anton Jürgenstein on kirjutanud sellest, kuidas ajakirjanikud suvepuhkust veedavad. Muide lisaksin vahel, et meie Eesti ajakirjanike liidul oli oma väga ilus suvekodu Pirital Pirita jõekäärus, seal mängiti tennist, seal puhati ja istuti õhtul baaris nauditi head veini ja räägiti vaimsusest. Kuidagi midagi on muutunud, miski on meid maha jätnud. Ja vahel ma tõepoolest tahaksingi just seda tagasipöördumist kultuuri ja samas ka elunautimise elust rõõmu tundmise, selle juurde, kuigi ma mõistan, et ajad on praegu liiga rasked ja siin saatega tegeledes, praegu ma ei oska öelda, sest mul ei ole võimalust olnud kuulata, missugused on meie Eesti vabariigi ülemnõukogu esimehe esimesed muljed, kui ta on koju jõudnud tagasi nii pikalt ja nii vastutusrikkalt turniirilt. Kuid täna õhtul on suvi, on juuli viimaseid õhtuid ja täna me poliitikast ei räägigi sest ma arvan, et päeva jooksul on sellest piisavalt juba räägid. Kuid nüüd siiski see, kuidas soovitatakse ütleme, et ta suvitab Sillamäel. Ja muigama praegu, kuidas oleks võimalik Sillamäel soovitada Võsul või mujal mere ääres. Muide, just praegu oli siin meie raadiomajas teatrirahvas, kes ruttu tasid teatel rahva suvekodusse Võsule kuid tekstiga edasi Soome lahe kaldal ja ta himu käib angerjate järele, kui, millal sain mina küll viimati angerjaid. Siis tuleb tal vaikse ja päikesepaistelise ilmaga, kus merepõhi hästi läbi paistab see paadil sõudes läbi uurida, siis kui ta tahab angerjat, eks ole. Ta teab, et angerjad on röövikud, kes päeval hea meelega vaikselt asuvad kivide all korgastes ja sealt öösiti õhtul hilja, siis praegu või varahommikul tulevad välja saagile lähemasse ümbrusse leiab ta seesuguseid kivilademed merepõhjast. Siis on see paik, kuhu maksab panna põhjanöör Angerjatele. Ta muretseb endale 50 kuni 100 sülda pika ja peenikese kanepi nööri. Ja siis järgneb pikk kirjeldus, kuidas tuleb edasi tegutseda. Nii et võib-olla oleme ka ise süüdi, et me ei oska suveõhtut nautida. Muna minagi praegu olen siin stuudios, selle asemel, et olla looduses. Aga võib-olla kui ringhäälingumees suudab täna õhtul kellelegi natuke seltsi pakkuda pisutki muusikat pakkuda, siis kas see töö ongi päris asjata olnud? Ja eks sumedatel õhtutel on üsna meeldiv siiski ka mõelda, sest me oleme harjunud tegutsema. Me oleme harjunud võitlema, kuid jäi teile meelde märksõna saate algusest. Et Eesti ajakirjanduses on olnud ka küllaltki palju romantik tilist. Ja täna õhtul ma tahan teile kuulata, anda veel nüüd ühe loo Valdo pandist ja tema süstamatkast. Ja siis teleselgub vähemalt minule küll ma olen mõnegi artikli valdo pandist Tõnu püüdnud teda teaduslikult ajakirjandusteaduslikult mõtestada. Kuid ma ei ole kunagi tulnud sellele mõttele, mida täna seda vana saadet üle kuulates, et Valdo oli ju tegelikult suur romantik. Romantik, kes armastas kõike ilusat, kuid armastas, kas säravat kuid kes läks innustusse kasvõi ka lahingukeeriste analüüsist. Ta oli lihtsalt väga emotsionaalne ja väga tugeva sisemise inimlikkusega ajakirjanik. Head laupäeva õhtul kutsume raadio juurde vanu sõpru Uuejõe kaldaid, tuhk ja metsavahti, solguti, peenbere tammeperenaist, kuuse kalamehi, silla valla metsakuningat, Poola Joosepi sädemest, koodiniidumehi Tartu õppejõudu, sistaja Haviga, Kõpu tippu, viimast parvepoissi, Halliste pääsma, laevatehase peainseneri ja Naleski allika musta betooni kurgede pesameistrit. Kutsume kõiki töised Raudma, võtku silla vallalemmjõe Halliste ja Navesti kaldaid. Kutsume kõiki, kes peavad lugu rännu rahutusest ja lõkkesuitsust ning kes ei peakonnametsloomad. Lühidalt. Alustame saadet sista. Alguses on kaos, kaos, mille kõrval maailma loomise aegne oli kroonukord. Sa võid leida mikrofoni uhhaa, potist, võibacki, kummisaabast ja õngekonksu ristmikust. Siis raputatakse kotisuust kaldapervele pinupulki ja neist peab saama laev. Vesihall, mille pardal on kaks meest, reporter viis ja mereväekord. Veel ei ole teada, et filmile rull, mille teel hankisid võhma noormehed on juba ükskord täis võetud. Ja võib-olla just praegu, millal te raadiot kuulate? Ilmutab üks hea südamega võhmalane filmi, kus ei ole peal ühtki võtet. Ei ole viga, meil on selle eest kõik võtted topelt. Kuid ärgem rutakem ette veel ei ole teada. Paadi kokkuseadmise paik on kaetud teatud pastaga, mis kõneleb hane Ratase õitsengus. Raudna ülemjooksul on liiga pimedate eraldada tühiseid detaile. Käsikaudu lastakse süst vette. Ei puhkpillimarssi, ei pidulikku teelesaatmist. Ja šampusepudelit ei löö me loomulikult mitte katki. Nii tavalisel viisil see kõik algaski. Ja harilik oli ka kõik järgnev. Esimene laager, mis ei olnud veel teeninud verise parmu laagri nime. Mõnus surin kontides. Lõkke pragin, sume öö ja hõõguvad söed. Näen kõrgende. Ja siis mu juurde astud, sa pigem olen seal. Ja. Nüüd. Laulmas. Nii ostab kui sa, kus sa lähed. Kas teie sellepärast tõmbate nüüd kõik heina kuiva heina, kui et meil oleks, mida telgi põhja alla panna? Ja kas hakkasite sellepärast hästi kaugest otsast peale, et mitte neid linnaonusid üle 100 ta ei, mitte sellepärast, kelle, lihtsalt, et tulin netest ja hakata kohe häälekalt peale ja tellid vaates lõpetajad, aga nägite ikka tõlkija nägin. Kas te märkasite ka, et üks rõhkkonnaga natuke väiksemaks jäänud öö jooksul ei ole silmapaistev? Keskpaigas üks vist on isegi niisamuti enne poolikust jäänud. Öelge palun, mis kolhoos siin on? Kalinini-nimeline kolhoosi nimi. Te kuulsite saate algust, milles kõnelesid Sissejuhatuses Elsa Pant ja nüüd juba meie jaoks pikka aega kadunud Valdo Pant ja see on üks tema tüüpilisemaid romantilisi saateid, mis samal ajal peegeldab tema hinge ja Eestimaa suve otsimist, nii nagu see Eesti ajakirjanikele ikka omane olnud, mis meie tänasest jutustki välja on tulnud. Kuid nüüd ma tuleksin ühe teise üsna tõsisemat probleemi juurde. Mis, On see nüüd viimane või eelviimane Liivimaa kroonika mulle kätte saad tõsi ja mindi üsna tõsiselt mõtlema paneb. See on suur pealkiri, Urmas Ott on kõige populaarsem inimene Eesti eetris. Noh, olgu sellega, kuidas nüüd on, kuid siinsamas kõrval on ka teine lause, et Urmas Ott, et on siis üldjärjekorras teine keda kõige vähem soovitakse eesti televisioonis kuulda ja näha. Ja materjali autor teeb järelduse. Igatahes viitakse huvitavale isiksusele DV tähtede hõredes ja paindlikultuslikus ajaloos. Ja edasi järgneb veel ebapopulaarsete esikümne rida, nii nagu oli populaarsete esikümnes rida ja muidugi need on üsna paljus kattuvad. Kuid ma hakkasin mõtlema ühe sõnakombinatsiooni üle, see on pandikultuslik. Küllap oleme me tõesti tema kaasaegsed tema tööd austanud, selles jõudumööda kaasa löönud. Kuid kas mõistab praegune noorem põlvkond enam üldse, mida pant tähendas selles stagnalikus ajas, kus peaaegu kõik oli keelatud ja ometi suudeti läbi eetri nii raadios kui televisioonis nii palju inimlikku ja seega kõigile mõistetavat ja kõigi jaoks olulist rahvani kanda. Ja seepärast see mees, kes on kord kõige populaarsem ja siis peaaegu eba polaarne see mees, noh, selle üle võivad nüüd noored mehed muidugi jällegi ironiseerida. Kuid see mees ei ole seismas Valdo Pandi kõrval. Nad lihtsalt on niivõrd erinevad. Nad on erinevatest ajastutest, erinevatest võimalustest. Ja ei ole põhjust kahelda ei ühe ega ka teise andlikkusest ja eripärast kõneldes. Siiski ma tahaksin, kesköö on ju kohe tulekul lõpetada Jakob Mändmetsa sõnadega meie omaaegsest õitsi tulede aastaraamatust. Kuulajal jääkski lõpetuseks mulje, mida me siiski ütleme, ajakirjanikuande all. Mändmets ütleb. Sa tahad teada, kas ta nõuab ka erilist on, et kas see töö, mis sellega ühenduses on tülikas ja raske missuguse iseloomuga inimene kõlbab ajakirjanikuks? Kas see nõuab erilist annet ja ta vastab tingimata rohkem veel? See on niisugune keeruline amet, mida ei saa õppida ühes ülikoolis, tõsi küll, õpitakse, kuid sealt ei tulda veel välja. Ajakirjanikuna. Tuletame meelde Jakob Mändmetsa sõnad siis 60 aastat tagasi öelduna kirik härraks, sa võid kõlvata kohtunikuks või panga presidendiks samuti. D. Aga ajakirjanikuks teps mitte? Ajakirjanike keskel öeldakse, peab olema ajakirjaniku verd. Ta peab rohkem nägema kui ka teine inimene. Sõna paar kuuldud peab sellest oskama kirjutada terve luu ja see peab olema algusest lõpuni õige. Männess loetleb veel terve rea ideaalse ajakirjaniku omadusi. Ta peab olema kärme nagu tuuleiil ja sageli oma aususe juures küllalt jultunult pealetükkiv olema. Ehk nagu ta ütleb, ajakirjanikule ei ole ükski trepp ronimiseks kõrge ja ükski isik kättesaamatud. Ja ometi ometi siis ikka mändmets. Ma olen kindel, lugedes ei ole sul aimugi. Või siis ka kuulates, missugust vaeva, missugust pingutust nõudis selle kirjutuse kokkuseadmine. No ma ei hakka nüüd ütleme siia, et selle saate kokkuseadmine oli mulle lihtsalt südamelähedane ja rõõmus töö koos Sõrve Pulveriga. Kuid enne kui kell kub, kuigi ka see pidi olema väga kulunud väljend, nagu öeldakse, aga mis sa teed suust läinud sõna enam tagasi ei võta, ma tahaksin meie tänaõhtuse heli arhivaari, saate lõpetada Peeter Ojakääru materjaliga, sest ma pean teda üheks Eesti Ringhäälingu kuldvarasse kuuluvaks meheks. Ja ma kuulsin tema saadet ringhäälingust alles eile. Ja kui meie ringhäälingu ei saanud kuuekümneaastaseks, tegi ta ülevaate sellest muusikast, mis meil nende aastate jooksul on mängitud ja nüüd ühe väikese killu selle kellani, kuni kell kukub, siis me kuulame tema loomingut. Ansambel pobisaks laulis praegu raadiost ja juhatas sellega sisse kolmanda lõigu ringhäälingust ja muusikast läbi aegade. Siin tuleb juttu lauludest. Inglise autor hoian, huvitavam on kirjutanud ühe huvitava lause oma raamatus kus ta ka analüüsib levimuusika saatust. Levimuusikaelukäiku. See lause kõlab niimoodi. Raadio Draw kretiin dekoratiivseks kastis Kogistab alla meeletu hulga laule, luues löök numbri seitsme päevaga ja tappes ta ära 60-ga. See on selles mõttes väga tabav lause. Et nii see tõesti on. Ringhäälingust sai kõige levinum kuulamise allikas ja tõepoolest see, mis raadios kõlas, see läks moodi. Selle vaimuka alguslause kohta, millega ta saadet alustas, lisaksin siiski, et raadio on ka selline intiimne vahend, et tema lemmiklaulja võib tulla kuule juurde, isegi voodisse ja seal veeta koos õhtut. Nii, meie töö on nüüd lõppenud. Kell on just nii kaugel, et ma võin teile öelda, Me oleme oma tööga õigel ajal maha saanud ja sellel ajal, kui teie kuulete eetrist heliarhivaar algussignaali, olen mina oma kodujões kaelani vees, kõike head teile.