Tere, olen Enn Eesmaa ja te kuulate uunikumi. Enn Eesmaa karjäär avalikkuse ees algas juba 1970. aastal Eesti televisioonis, kus ta oli diktoriks kommentaatoriks ja Aktuaalse kaamera peatoimetajaks. Aastal 2000 pälvis ta Eesti rahvusringhäälingute liidu aastaauhinna kuldmikrofoni. Üsna peagi siirdus Enn Eesmaa poliitikasse, temast sai riigikogu liige ja Keskerakonna aseesimees. Siin ja praegu räägib ta muusikast oma elus. Muusika on väga olulist rolli minu elus mänginud, sest et minu isa oli ooperile laulja ja Estonia teatri solist. Ehk teisisõnu, kõik need rollide õppimised käisid ka kodus ja ma mäletan lapsepõlvest sageli, kuna isa, tenor ja tenorid tavaliselt esitavad esimesi armastajaid, siis nii mõnigi kord, et lapse kõrvu säästa, siis nad kõige kirglisemad sõnad ta ta markeeris niimoodi ära, et, et seal suudlemist ja nende asemel ta lihtsalt ümises teades, et ma niikuinii ei ole kuskil lähedal. Ma olen lapsena käinud ka nii mõnelgi Estonia etenduse lava taga vaadanud ja samuti olnud ka kontrolletendusel ja ema on rääkinud, et kui oli tormide ranna see versioon, kus oli seal rohkem stseeni Ungru krahvi ja tema poja kurdi vahel, mis pärast välja võeti siis Ungru krahvi laulis ja mängis Tiit Kuusik ja minu isa oli siis kurt. Ja lõpetades teen sellega, et Ungru krahv lõi oma poega näkku ja, ja mina hakkasin saalis nutma, öeldes oma emale ja mist üsna kõvaks häälega, et miks ta minu isa lööb. Nii et muusikaga on ääretult palju seotud, siis ma olen ise õppinud, muusikat klaverit õppinud ja nüüd minu abikaasa kontsertpianist ja muusikaakadeemia professor ehk teisisõnu muusika on kuni tänase päevani üsna üsna kindlalt minu kõrval ja, ja, ja minu jaoks üsna oluline, et mina olen ju biitlite põlvkond laps nii-öelda, nii et kui biitlid tulid, siis ma jälgisin väga nagu niimoodi pingsalt Soomerel raadiot, kus neid mängiti ja seal oli kunagi üks selline muusika saadekadeksal kärjessa, ehk siis kaheksa esimest. Ja ma mäletan, kuidas ma esialgu ja ka need poisid, kellega me läbisime, sellel ajal ei teadnud me ju täpselt, kuidas biitlus kirjutatakse. Küll me mõtlesime, et see on võib-olla põrnikas ja kahe õega ja siis lõpuks, kui me nägime, et seal hoopis e ja Beatles see oli mõnevõrra Meile üllatuslik. Ühesõnaga soov oli suur, aga neid võimalusi seda uudishimu rahuldada oli suhteliselt vähe. Nii et loomulikult biitlid olid, on ja jääb minu jaoks kõige aegade parimaks ansambliga ja nende nende laulud ja nende muusika on midagi erakordset, Elvis Presley loomulikult samuti. Aga noh, kuna ta ise ju ainult vist paar laulu kirjutas, siis see üks väga oluline pool jäi puudu, aga biitlid olid geeniused, nii esineb misega laulmise kui, kui ka lugude tegemise suhtes ja tükk aega ma mõtlesin, et vist sellist sellist meloodiameistrit nagu oli poolmekaart meiega John Lennon ja kahekesi koos veel eriti et ei tule. Aga siis ikkagi aeg ja muusika, tõestlased tuli apa, kes kirjutas imeilusaid laule ja loomulikult, rääkimata siis Vändroloydweberist, see on ju täiesti muusika, muusikali Mozart, nii et ikka aeg läheb edasi, aga mida vanemaks saad, seda rohkem sa lõppkokkuvõttes tajud seda, kui palju sa oled seotud oma põlvkonnaga ja eriti sellega, mis sulle oli lähedane ja armas siis, kui saalid olid teismeline ja noor. Praegune popmuusika jääb minu jaoks reeglina juba väga kaugeks, kuna me biitlitest rääkisime ja kuna minu lemmikplaat nende puhul, kui nüüd ühte peab just mainima, on kahtlemata saatsent lõuna head klappi siis sellel plaadil on üks erakordselt vahva laul väga vahvate sõnadega humoristliku ja, ja tore laul sellelt plaadilt, mõnemisekstifoor. Paul McCartney kirjutas laulu vanaemast-sixty foor, kui ta oli tegelikult ainult 15 aastane lauluviisijuppi tinistanud, seda juba siis, kui pidusid teati, kui Karimen. Tekst sündis veidi hiljem pühendusega 60 neljandat sünnipäeva tähistanud isale. Pala ilmus biitlite 1967. aasta albumil Peppers lõun lihars klabänd ning oli esimene, mis albumiga tarvis salvestati. Biitlite ajastu alguses, kui bänd mängis publiku nõudmisel pubides tundide kaupa ning võimendus kippus üle kuumenema, kogunes kvartett klaveri ümber ja laulis lugu sel viisil, et tehnika jahtuda jõuaks. Huvitav seik seoses pala tekstiga. Muuhulgas küsib Mäkaarte seal, kas armastatud naine on veel temaga, kui ta on juba 64 aastane. 2006. aasta maikuus algas Paul McCartney lahutusprotsess Heather Melsist. McCartney muide sai samal aastal 60 neljaseks.