Tere, mina olen Emil Rutiku ja teie kuulute uunikumi. Šõumehena tuntud Emil Rutiku muusikaline haridus piirdub lühikest aega Antsla muusikakoolis tšelloõpingutega. Kuna lavakas seda sisse ei saanud, siis õppis hoopis arvutiinseneriks enne lavale sattumist töötanud arvutiinsenerina ehitajana ohutustehnikainsenerina näitetrupi instruktorina läbi seina. Lisaks ürituste juhtimisele on teinud mõne pisirolli filmides ja hulgaliselt juhtivat tööd tele- ja raadiosaadetes. Siin ja praegu räägib kompro maist luulaulja muusikast oma elus. Ma arvan üldse, et muusika ongi üks olulisemaid asju, mis on mõjutanud minu elu, minu arusaamasid minu maitseid, minu Meeli levimuusika on tulnud nagu kõik mõisa. Ta oli pillimees ja seda siis nii, et sümfooniaorkestrist, mina olin väike poiss, kui ma käisin kaasas isaga proovides siis ta mängis mingi aeg tsirkuse peale, andis seal käisin kaasas nagu ühest äärest teise. Tegelikult see kõik muusika muusika on alati see, mis mõjutab inimest teadmata, mis moel ja juba vanemast peast ma olen sattunud kuidagi üritustele või muusikaasjadele, mis tunduvad mingil hetkel nagu, et kuidas see kõik võimalik on, et tuled välja saad nagu valgustatud õnnistatud muusikas on niisugune üks asi nagu solfedžo ja mul ei istunud üldse seal käimine ja ei klappinud ilusaid õpetajaga. Selles mõttes oli nagu aus inimene ja ei surunud peale või nohuga ei, ei tekitanud päris siukest metsikut vastuolu, et kui meeldinud ei meeldinud, et ei tahtnudki taht käia, ma hakkasin tšellot ja päris mitu aastat see sinnapaika. Et tagantjärgi ootel jääd, et rumalus, aga noh, kuidas sa saad noorest peast selgeks teed? Ega ei tee. Ja eks see muusikana vot niukene igati sütitav ja, ja aitav. Ma hakkasin mõtlema, et, et mis on olnud niukene tõuge või noh, kuidas üks Eestimaa Poskis ots, kes on üles kasvanud ja teab, mis tingimustes kodus oli ainult crap, nii et ainult elav muusika põhimõtteliselt, et see oli siis külakapell, see oli Antslikultuurima jazzbänd, Fiksi nimeline bänd, vahvad poisid, kõik neid sain siis siis oli juba rock ja, ja niimoodi Grapist ma mäletan ikka ilmselt esimese sihukese elamused, et ohoo, et mis asi see on lohe Armstrong, see oli vennike, kes kes kinkis ilmselt selle, et, et miks ma üldse hakkasin edasi või mingil hetkel sattusime pluusi juurde ja, ja see ei ole ikkagi meie nii-öelda meiega kaasas. Et jah, Armstrong oli see, kes tekitas mingisugust elevust, põnevust, seda uudishimu, uudishimu on üks väga tähtis element noorest peast, millestki innustunud. Miks just see lugu, hakkasin mõtlema, et wonderful world, seal võib olla paljude jaoks selline kaunis lugu kauge maa tagant, aga siis ma mõtlesin, et see oli ilmselt ma tean, et see valik on väga-väga keeruliseks, ühe loo valima. Aga jah, et sellesse. Mul on siukest rohkem kooslust mitmest arusaamast, et seal on seda head rütmikat, head tänapäeva arusaamas sihukeste hääli, sõnum, nii nagu ta on. Et midagi seal on niisugust, mis, mis nüüd selle valiku tegi või andis selle võimaluse, et ma otsustasin, nii, see jääb. Aastatel 1901 kuni 1971 elanud Louis Armstrong oli USA džäss trompetis laulja mõlemat instrumenti, nii pilli kui häält kasvatas Armstrong väga isikupäraselt ja oli alati äratuntav. Omal ajal sai Louis Armstrongist esimene džässmuusik, kes jõudnud ajakirja taim esikaanele. See oli aastal 1949 tema karjääri müügiedu mõttes edukaim singel Hello Dolly valmis 1964. aastal. Armstrong oli tollal 60 kolmene ning temast sai kõige vanem artist, kes Ameerika popedetabelis esikohta hoidnud. Armstrong pälvis laulu Hello Dolly eest parima meeslaulja Grammy auhinna.