Tere, mina olen Liisa Pakosta ja te kuulate uunikumi. Liisa Pakosta on Eesti ühiskonnas üks aktiivsemaid naispoliitikuid. Tema arvukate tegemiste hulka on kuulunud aga ka töö välisministeeriumis, muinsuskaitseametis, linnavalitsuses ja ajakirja toimetuses. Kõik see jääb praegu aga kõrvale, räägime Liisaga hoopis muusikast. Ma kindlasti ei ole originaalne, kui ma ütlen, et muusika on selline kunstivorm, mis tegelikult kas tahad või ta oled sa rõõmsas tujus või kurvas tujus, aga ta tuleb, puudutab sind, ta muudab sind, ta muudab su meeleolu paremaks, rõõmsamaks, energilisemaks, mõtlikumaks, aga ta mõjutab sind ja, ja minul teistmoodi ei ole, et ikka samamoodi on, ma olen päris tundlik. Ütleme sellise muusika puhul, mis midagi puudutab, et muidugi on suur hulk sellist muusikat, mis mingit emotsiooni võib-olla ei jätagi ja samal ajal siis on mingi lugu, mis. Ma olen autoroolis näiteks nutma hakanud see kindlasti väga liiklusohtlik olukord, aga kui, kui raadiost tuleb midagi, mis mis väga puudutab. Viimati oli siis, kui ma kuulsin, häbi võib-olla tunnistada, aga aga kui ma kuulsin esimest korda seda Lenna, kuurmaa rapontsli lugu, siis ma olin just autoroolis, siis tuli küll pisar silma, minu arust see oli nii siukest ürgnaiselikku probleemi puudutav ja lihtne lugu, et et või noh, samamoodi, et kui tuleb, ma ei tea, Valküüride lend, et siis siis ta ikka sa ei, sa ei saa ükskõikseks jääda või kui see midagi muudab, see paneb seal midagi sees teise koha peale. Aga muusika, mida ma kõige parema meelega kuulan ja mille poolest ma erinev kõikidest oma pereliikmetest keegi teine minu perekonnas seda väga ei armasta, on rahvamuusika, mida autentsem, seda parem. Ja mul on selline väikerahvamuusikaplaatide kogu eriti mulle meeldivad need eesti lindistused, mis nodse memmede daatidelt tehtud. Ja neid ma siis kuulan ja minu arust on selles alati väga mitmekihiline sõnum ja ma võin ühtlasedasamas lugusid kümneid ja kümneid kordi kuulata, ikka on neil midagi rääkida ja siis mind hakkab juba huvitama see inimene seal taga ja miks niimoodi ja kuidas niimoodi ja ka teiste rahvaste muusika on, on väga huvitav, et see tekitab huvi just sellesama rahva vastu või mis seal siis niimoodi on ja ja miks nad just sellise valiku on teinud ja kuidas nad ise sellele reageerivad. Ja mulle meeldivad ka rahvamuusikatöötlused, ütleme sellised, kaasajastatud variandid väga, et mõelda, et inimesed on 10 aastat tagasi 100 aastat tagasi mõnikord ka võib-olla siis 150 aastat tagasi või kui mõned laulud on veel vanemad. Et, et nad on samamoodi mõelnud ja tundma nagu meie täna, et, et kõik see kaubanduslik surve ja, ja kõik, see ei ole suurt midagi muutnud. Et me ikka tunneme neid samu asju. Kui ma peaks ühe ainsa laulu nalja valima, siis on muidugi sügavalt ebaõiglane kõikide teiste laulude vastu, mis siia valikusse ei mahu, aga oma valiksin Viidingu Ehala vanamehe laulu põhjuseks võib olla tõesti see kombinatsioon sõnumist ja, ja sellest muusikast muusika võimust seal taga. Ma mäletan mingisugusest teismelise east vist tõenäoliselt kui luule tuse lugemisel, noh jah, ta oli huvitav, aga, aga võib-olla mitte nii väga. Aga, aga kui ma kuulsin seda lauluna, et siis järsku muutus iga rida seal nii tohutult tähenduslikuks ja see, see meloodia, see eha, nende esitus ja kõik, kõik see andis niisuguseid jõu nendele sõnadele, et mul ongi meeles arusaamad või uued, täiesti silmapiirid, mida see sõnum siis omakorda avas, aga ka see, et kui palju on tegelikult võimalik just sellise meloodilisusega võimendada ja ja, ja pakkuda seda sõnumi osa, et see laul on mul meeles just sellepärast, et minust kindlasti midagi muutus, kui ma seda kuulsin ja seda üha ja üha kuulates ise ka elukogemust omandades omandavad, need read omandab ka võib-olla see tsiviilüha uusi tähendusi, nii et see, see laulan minus endas, kasvanud koos minuga, et päris huvitav on endal vaadata kõrvalt. Niisiis, vanamehe laul, teise nimega papa Carlo laul, muusika Olav Ehala ja tekst Juhan Viiding. Lugu on pärit 1978. aastal noorsooteatris esietendunud muusikalist Buratino, kus peaosa mängis Lauri Nebel ja selle lavastajaks oli Adolf Shapiro. Kogu muusika, nagu ka see vanamehe laul oli Olav Ehala sulest, tema ise seda ka esitas. Olav Ehala on kirjutanud muusikat kokku rohkem kui 40-le filmile enam kui 60-le lavastusele. Ta on esinenud pianistina paljudes riikides ning saanud joonis ja nukufilmide muusika eest rahvusvahelisi auhindu jätkab Olav Ehala, teemaks vanamehelaule. Lavastusele muusika ja üks neist oli siis Buratino ja sa piina enda Essineeringus ja, ja seal olid ka tema enda kirjutatud laulutekstid ja siis siis tõlgiti läti keelde ka ja siis mängis seal aga Lätis, aga ta levis üle Nõukogude Liiduga paarikümnest teatrisse tol ajal mängiti seda tükki on mingite aegade jooksul. Eestis lavastas Eero Spriit selle mingi, oh, ma enam täpselt ei mäleta, no 70.-te lõpu poole kuskil ja siis oli vaja eestikeelseid tekste ja siis räägitud Juhan Viidinguga siin ja Juhan tegi muidugi superhead tekstid kõikidele nendele lauludele, aga eriliselt muidugi kukkustel väljend see laul Messis algselt oli pealkirjaga papa Carlo laul, aga ilmselt see tekst tähendus Juhanile endale ka midagi olulist ütelda pärast pealkirjastas ta, vana nende laululan kahes sõnas, et seda mitte vanamehe, vaid vanamehe laul on siis oma oma luuni kogusega ja niimoodi ta sündis ja võib-olla siis nüüd laiemat levikut. 90.-te lõpus oli vist 97 v kaheksa laadi minu teatri ja filmimuusikaga ja siis meil olid juba enam-vähem kõik asjad salvestatud ja sel päeval stuudiosse teadsin, et ka seda laulu tegema ja siis teatasid mulle, et teised seda laulad sina hoopis ise. Nad on esimene aasta küll, sest me tavaliselt ise ei laula. Aga nii see juhtus, et selle, selle ise laulsin ta samal ajal klaverit mängides ja siis selle koori osa taolist kiigelaulukuuik pärast juurde kogusele etenduse, seal selle, selle Buratino uussünd Elmo Nüganeni lavastuses, selles tema lavakunstilennus, kus olid Evelin pang ja Võigemast ja, ja. Veel sinna juurde ja sellest tuli ka plaat ja seal selle plaadi peal on nende noorte näitlejate esituses ka see laul olemas. Nii et vot niisugune.