Tere, mina olen Aivar Riisalu, te kuulate uunikumi. Aivar Riisalu, mees nagu Kessler militaarsete huvidega Riisalul on innukas kaitseliitlane, kelle hobide hulka kuulub vanatehnika kogumine. Seda on tal juba angaaritäis või kaks. 90.-te keskpaigast alates kuulub Riisalu Keskerakonda. Poliitilist karjääri on läbi aastate pehmendanud meelelahutuslikud ettevõtmised. Kõige tuntum neist on vaieldamatult süldibänd meienees. Muusikast Aivar Riisalu nüüd räägibki, kuid mitte meie mehe omast. Jumal on meid kõiki loonud võrdseks selle poolest, et meil on päevas 24 tundi, aga mul viimastel aastatel väga palju rohkem aega teda kuulata pole, kui ma panengi raadio kahe või mõne teise kommertsraadiojaama mängima autos ja kuul on niimoodi. Ja mõnel kontserdil käin ka, aga, aga üldiselt nii et ma panen kodus plaadi mängima ja analüüsinud ühte teist asja enam ammu ei ole ütleme valdavalt muidugi ikkagi midagi tehes, noh selles mõttes, et ega ma nüüd niuke jah, ütleme, spetsiaalne kuule, ei ole. Noh, seitsmekümnendatel kui keel üldhariduskoolis käisin, oli ju kui muud ei osanud, siis oli joped tüdrukutele meeldida nagu tiitšeiks hakata. Ja, ja sealt edasi oli loogiline. Tallinnasse tuli siis 79. aastal läksin tolleaegsesse Kreuksi noorsoo kultuuripaleesse diskurite kooli ja seal seal siis ma suhtlesin ja mind õpetasid ikka tolleaegsed legendid nagu Raivo Rainemine, Riho Baumann ja ja Marko Eiche ja, ja niimoodi see läks. Selles mõttes ei, üliõpilasena ma olin muusika sellest kõvasti ja no loomulikult musitseerimise võimlemise pigem nimetaksin, ma ei ole mingi muusik, sihuke jälgimise komme tekkis üliõpilasmalevas, noh, seal saiu, teistkümmet aastat mingisuguseid laule jorutatud. Urmas Alender teisel pool vett väga isiklikel põhjustel ja täpselt seesama asi, mis piinas ilmselt inimesi väga, väga pikalt. Et kus me elame. Me elame, kuidas me elame ja kas me sellest kõigest kunagi ka välja pääseme. Ja, ja ütleme siis niimoodi, et minu jaoks on sellel väga eriline eriline koht, ta on tekkinud elu käigus ehk eks minulgi oli 90.-te alguses valikuid vaja teha. Ja tegelikult oli, oli see noh, ühesõnaga minu isiklik elu seotud inimesega üle merevalikut, kas olla üle mere või olla siin noh, ühesõnaga seda ma ei tahaks lahti seletada, aga see on väga sügav, sügava tähendusega minu jaoks seda enam, et noh, nii Urmastki teades ja olles ausalt öeldes viimasele laevasõidule minemise tunnistajaks sadamast siis tuleb nagu, tuleb nagu tunnistada, et see lugu on järjest sügavamale roninud minu sisse. Laul teisel pool vett ilmus esimest korda plaadil postpuudet seob ja oli selle ainuke eestikeelne palav muusika on Urmas Alenderi sulest, teksti autor Lehte Hainsalu, kes avaldas selle luuletuse esmakordselt 1984. aasta luulekogus. Laps tahab klassi kammitsais lahti. Reinsalu on rääkinud, et kirjutas selle luuletuse, kui tuli jälle mingilt koosolekult koju ja mõtles, et kuidas küll inimeste vahele on sellised veelahkme tekkinud ja nii edasi. Ja siis aastalt 1985 ehk aasta pärast luuletuse ilmumist kuulis seda oma üllatuseks raadiost laulduna Urmas Alenderi poolt saatuse õel iroonia, et selle uskumatu esituse eesti rahvale kinkinud Ruja solist Urmas Alender jäi see 1994.-le parvlaeva Estonia huku ööl igaveseks merre.