Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on sisearhitekt ja mööblidisainer. Maile Grünberg. Vestlust juhib Marje Lenk. Kuidas te elate, mina elan väga töiselt metsiku tempoga, ajan mitmeid projekte korraga ja ma olen harjunudki niiviisi. Et mul on ikka viis kolm asja korraga. Sest et kui on üks asi, siis on nagu igav, kui üks projektan, suured projektid on praegu lõpetatud, üx igavene projekt on mul, mis läheb aastate kaupa ja mis ei saa, lõpp lõpp on see Salme kultuurikeskus. Tegelikult see on väga vahva maja, väga tähtis seal põhja Tallinnas. Aga millegipärast raha eraldatakse näpuotsaga. Mul on isegi kahju, see vist seal on väga palju ringe ta niukse suures saaliga, sinna mahub ikka tõesti üle 1000 inimesed, aga ma ei tea, miks ta on jäänud tahaplaanile. Ühesõnaga teen seda jälle natuke projekti edasi, natukene teostatakse siis mul on see disaini- ja arhitektuurigalerii, kus ma kogu aeg kureerid, neid näitusi, ütleme natuke nagu juhataja ka see on profid Reieri laste maailma kõrval ja seal on väga hea pind, suured aknad, inimene, ta ei pruugigi teinekord sinna näituseruumi sisse tulla, ta näärse näitus ka läbi akna viljonaati. Valgustatud ei ole kunagi pimedad ka öösel alati valgustatud. Päris askem praegu seda pidada. Muidugi tegelen veel mööbliga, mööbel, see on minu nagu armastus, ma olen eluaeg mööblit teinud. Mööbliga, ma püüan uuesti käivitada oma ühte vahvat sarja mill. Mul on nagu koostööpartnerid olemas ja me püüame hakata seda tootma, see oli painutatud vineerist. Väikestest klassides on võimalik veel kuidagi Eestis painutada, sest et meie omade lolluste pärast on neil tootmine ju Eestis igalt pidi ju suletud. Nii suleti kasse, vineeri ja mööbli vabrik, kus painutati vineeri ja mis oli Euroopas nagu ainulaadne Delate Kadriorus. Kas Kadriorus on uhke ja mõnus elada? Ma olen täiesti kadunud kirjanik olnud eluaeg ja ma nii armastan seda asumit. Ja Kadriorus on tõesti uhke elada ja minu meelest aga uhkemaks läheb, sest tasapisivõimaluste piirides tehakse korda, renoveeritakse maju, parki tehakse korda, kõik on väga ilus, teie olete ka aidanud Kadriorgu kaunimaks muuta, väga suure töö tegite te Jaan Poska majas ja Poska maja minu meelest väga märgilise tähendusega. Tema oli ikka meil Eesti esimene välisminister ja kõik ju teavad, et tema kirjutas alla sellele meie tähtsale paberile Tartu rahulepingule, millest algas nagu Eesti vabariik. Ja see, et tema maja nüüd korda tehti, see on minu meelest väga tore ja mul on hea meel, et ma sain selle sisekujundusega tegeleda. See oli nüüd väga hullus korrasse, majad tõesti koordi põlenud, seal elasid asotsiaalid vahepeal sees. Ta oli viimase piiri peal ja siis, kui see rekonstrueerimise restaureerimise projekt käis, siis tõesti seal osa seinu, lihtsalt, kui lauad ära võeti, oli köik alt läbi mädanenud. Täitsa kukkusid, osa seinad olid haljud lahutajate küljes nagu kinni. Ühe sõnakese sai päris korraliku puitkonstruktsiooniga jälle uuesti kõik üles ehitatud, kuna väga vähe oli säilinud, aga mõned fotod olid ja siis ma nägingi, et see oli ühe rikka eesti perekonna elamine ja ma püüdsin sellest sajandi vahet tuse alguses stiilis uuesti sisekujundust läbi viia. Poska oli väga vahva inimene, et tal oli väga suur perekond. Nad elasid ühes tiivas. Aga teises tiivas oli nagu salonglikke elu, kus toimusid nii tantsuõhtud luuleõhtud, nii väiksed kontserdid ja raamatukogu ruumis. Kindlasti toimusid väga tähtsad otsused Eesti poliitilises elus. Ta nagu teadlikult kasvatas Eesti esimest eliiti eestikeelsete liiti, sest enne seda ikkagi olnud seal kohtusid õhtutel advokaadid, ärimehed ja salondliku lähenemisma, arvasin, et milleks seda häbeneda. Ma viisin seda sisekujunduses läbi uuesti, sest et seal oli väga vähegi säilinud, aga viited olid kõik ikkagi olemas, ilus väike, tihe tammeparkett, aitäh loodustikuga, siis oli seal vana puittrepp säilinud ilusat kaminat, mis sai restaureeritud ja väga uhked kassett, laed ühesõnaga minu kohus oligi see maja ilu ja kütused kõik uuesti esile tuua. Möödunud aasta septembrikuus avati Kadriorus lastemuuseum Miia-Milla manda ja sealgi olete tublisti tööd teinud sellega väga palju mälestusi selle majaga. See on ju siuke madal kuppel, ehitus seal praeguste mänguväljakute juures vanasti visel suured basseinid ja omale Ta ikkagi töötas nagu mererajooni spordikoolina, kui ma noor olin, aga tegelikult oli 1937. aastal rajatud ja oli kohe alguses peale rajatud lastepargi paviljonid, kohed laste tegevuse jaoks, mängude jaoks igasuguste ringi tehakse, nii et Ta on olnud ikkagi üks vahva koht, aga see oli sama voodi väga hullus olukorras. Nii nagu kõik meise puitarhitektuur Kadriorus vajaks väga-väga hoolikat lähenemist ja see oli jälle üks hea ettevõtmine, ta võeti muinsuskaitse alla ja lõpuks ta sai linnalt loa, et seda tuleks ikkagi ka korda teha, kuna tan presidendile lähedal. Park tehakse tasapisi korda, et ta nagu vääris seda. Ja see nimi Miia-Milla manda. See tuli sellest, et kolmekümnendatel oli niisugune looduses sarja lasteraamatut ja üks raamatu pealkiri oli Miia-Milla manda ja kuna ta on linnamuuseumi filiaal, siis see juhtkond otsustas, et paneme selle lastemuuseumi nimeks Miia-Milla manda. Ta on niisugune mänguline muuseumiga, ta ei oleks sõna tõsises mõttes muuseum, seal on rohkem mängutubasid looduse toad, kõik lastele oma väikses mõõdus. Fotode järgi on rajatud man-aegne postkontor, vanaaegne rätsepatöökoda, vanaaegne fotostuudio ja vürtspood. Vaat see vürtspoed on väga minekus seal nagu vanaaegsed rahad, kõik päriselt ja väga vahva kassaaparaat. Aga mina mõtlesin selle ikkagi nagu kaasaegses võtmes. Sellepärast see maja ei mõju väga-väga vanaaegsete 30. aastatel ju ehitatud ja säilitasime kõik selle laudise lisasime juurde huvitavamalt, küll diagonaal Stahlis küll ruudustiku maleruutu üheksa sobis, aga muidugi sai kõikas ühendatud vanad konstruktsioonid sai tehtud, uued ventilatsioonid, uued elektrisüsteemid. Ühesõnaga, maja sai täiesti korralikult restaureeritud, tan ka talveks kasutatav. Kuna lapsed armastavad värve, siis põhiasi ongi värvid ja muidugi, et ta oleks nagu disaini õppekool kallastele väiksest peale, et seal on ikkagi kaasa algselt disainitud kõik ütleme stend, et see ei ole nagu näiteks mitte Sten seinal, kus riputas oma pilte, vaid sai kujundatud muia kui või sealt, et siis on nagu istmed on tõukistmed, ma nimetasin, neid on nagu tõugud tehtud ja valgustid on seal üks, näiteks päikesekujuline valgusti on seal infoleti kohal ja värvilised kapid ja igasugused mängumajad ja kas sedalaadi kujundustööd võtavad teilt palju aega või olete kiire tegutseja? Suhteliselt ma ikka kiired, minul läheb aega rohkem selle organiseerimiseks, sest tihti ja niiviisi, et et ega tellijal ja ehitajal pole nagu ülevaadet, kuidas keegi kuskil midagi teostab ja väga palju näen vaeva sellega, et saada head teostust, see on väga tähtis. Nii et kui projekteerimine toimub, siis see toimub suhteliselt kiiresti, sest kui sa lähed nagu ühes laines, siis see tuleb nagu kõik juba lõpuks iseenesest. Aga just see hinnapakkumiste küsimine ja te tegite lastemuuseumi koos oma tütre eliinaga, temagi on sisearhitekt ja tal on ka väiksed lapsed ja oskab sõna sekka öelda. Et meie peale jäigi sõna tõsises mõttes kõik see projektijuhtimine ka kõik sind ekspositsiooni projektijuhtimine, kus kohal valmistada, keda kaasatame teistele disaineritele andsime tööd. Seda nimetatakse praegu raini teenuseks, kõik uued niuksed asjad. Kas saite ka sel talvel natuke puhata, võta või tegite ainult tööd? Ma olen ikkagi Mitmekülgne. Otepääl olime, see oli nüüd veebruaris, enne vabariigi aastapäeva, nädal aega olin koos oma kahe lapselapse ja tütrega ja mina sõitsin muidugi murret, maad, sest mina olen klassikalise suuskade pidaja ja mina käisin oma Ettisi suusatamas, nemad käisid siis seal mäe peal. Milliste spordialadega see noorpõlves tegelesite. Kunagi ma mängisin, kui ma olin kümnendas üheksandas klassis korvpalli niiviisi spordikooli tasemel ja suusad. Ta on mul küll alati meeldinud. Teie teine tütar on tennisetreener. Milline on teie suhe tennisega? Oh issand, see on mul ainult südamevalu kunagi teinud, kui ta ikkagi oli siin noortekoondise, seal olid need rahvaste spartakiaadid ja kõik, kus ta ikkagi. Ta võttis omal ajal väga palju koolinoorte igasuguseid võistlusi, oli kogu aeg üleliidulisi, kus ta käis igal pool, kõik nad sõitsid. Muidugi siis elasin kaasa ja tahtsin parimat. Täiskasvanute meister ta pole olnud. Eks ta oli niisugune natuke agressiivne mängija, natuke visus Vello Volt, et agressiivne püüdis kogu aeg midagi teha, väljakul veel, kes midagi tahab teha, lüüa, ega see eksib, see, kes tagasi kiigutab oma palli. Sellega on noorteklassis palju paremad võimalused, alguses, aga mitte muidugi lõpus, kui on juba täiskasvanud isema tennisemängijaga, olen kursis. Mängijatega, mis tase praegu on, mitsu huvitakse, Tennis jääb lihtsalt eluks ajaks vist kõigile külge. Persona. Personal. Persona saatekülaline on sisearhitekti ja mööblidisainer. Maile Grünberg. Paljud meie inimesed kipuvad talvel või varakevadel lõunamaale, kuidas teiega on, aga ma olen seal soojem maadel olnud talvel kuu aega niisuguseid reisil nagu India, Malaisia, Singapur, ja siis me olime 12 päeva Indias, sõitsin seal risti-põiki läbi, kõik linnad läänest itta. Tahad, sa näed tegelikult seda elu päriselt ja tegelikult, mis seal toimub, mitte see, kus istub mingis kohas ja siis natuke naudid seal randa. Aga siis kui sa sõidad ikkagi 12 päeva risti läbi, kõik need väiksed linnad, suured linnad, näed, kas rahvas tegelikult elab ja niuke mustuse, mis peaks, riik on, nii ega seminud ei vaimustanud. Kui moekunstnikud peavad kindlasti käima Pariisis, siis milline linn on tee erialainimeste jaoks tähtis linn? Kindlasti number üks mööblidisainerite paiku. Mano Milano mööblimessid, mis käivad aastast aastasse, mis annavad ikka tugeva tõuke terve maailma disainisuunale just eriti selle mööbli ja sisustusdisainile. Tõesti, seal on väga vahva ja, ja siis sa näed seda taset ja mulle eriti meeldib see, et et see tehnoloogia arenemisega lähevad kõik need võimalused palju rohkem suuremaks. Mujal maailmas ikka Tootmine, kus arvestatakse kaasaegset tehnoloogiat, kaasaegseid materjale, ühesõnaga sa seal näed, mis on tegelikult võimalik teha. Ma mäletan, kui tuli see must värv seal kõik boksid olid Milanos mustaks värvid on meil seda musta värvi, kardeti ju kogu aeg, see oli üks viisa ta tagasi ja poed olid seal mustad ja kõik vaatasime, jube vahva siis nüüd on ka eestisse musti, punasest ma ei räägigi, aga ma räägin sellest mustast nüüd äärmus, vot meil kuidagi kõigub äärmustesse. Et ma ei tea, kas siis kõik tahavad nagu ühtemoodi kujundajad olla või et praegu kõik tehakse mustaks, lähed, vaatad, jälle ei sobigi, võib-olla lagi on nii madal, eks ole, aga ikka tehakse mustaks, ta teab, et moodne on, tegelikult peab alati säilitama niukse isikupära enda nägemuse tegema ruumist. Mulle meeldib muidugi kõige lohk. No mitte siseasi, tegime vaid üldse miljöö nda ja kõik selle õhkkonnal, mulle meeldib Barcelona see Barcelona, minu lemmik Lindmäe seal mitu korda olnud risti-põiki läbi käinud kaudi, kõik need argitema majad, kõik need oleme läbi käinud siis need moodsad ehituse, mis seal olümpiaks ehitati, kui hästi need linna sobivad hästi häälne terrassidega kõik liigendatud. No ühesõnaga, kui hästi on kõik organiseeritud, mida te reisidelt tavaliselt kaasa toote. Ma olen ikka väga kohe niisugune aldis igasuguseid huvitavaid asju ostma, mis on tõesti kenad näiteks Haanjas modinaadi lehvikuid vahvaid kaasa, siis kui ma nüüd Veneetsias käisin, siis ma tõin mitmeid maske, need on nii väga uhked. Niisugune kui, mis asi, meeldib siis ikka läbi läbi tule, vee, kust te kõiki oma suveniire hoiate. Vitriinkapis oli vaja ühte niisugust korraliku vitriinkapiklaasidega stiilselt ja selle ma ostsin Art Deco stiilis, ainuke asi lastekoor stiilis kodus. Kust te selle uhke kappisis tellisite Itaaliast. Kui kõik need asjad seal klaasi taga on, siis ei pea ju tolmu ka väga tihti pühkima? Ei, muidugi, ma ei ole niisugune tolmupühkija eriti minu meelest ei juhtu midagi inimesega, kui ta natuke tolvan kodus rääkisite enne oma lemmiklinnas Barcelonast ja sealsetest vaatamisväärsustest. Oli aeg, kui Tallinna külalised kiitsid siinseid kohvikuid Tallinnasse räägitegi kui kohvikute linnast. Nüüd on see pilt sootuks teine. Õigeid kohvikuid on ikka Tallinnas vähe, nad on kõik need laanifaarid, mida noored harrastavad, aga sellepärast võib-olla ka, et ees kujusi pole väga nagu stiilseid olnud, sest et enne seda need korralikud kohvikud ja kõik need, mis olid Stein ja ja kuulda asja, need kohvikut, eks ole, seal mängis muusika õhtul ja kes siis ei mäleta seda endist, Kulttast endist, Moskvat, seal oli ka omal ajal viiulid ja kõik mängisid seal teisel korrusel, ta ei olnudki nii ütleme nii rikkalikud, aga neil oli miljöö, neil see aura, see kohviku aura natuke, mis on nagu nendes uutes kohtades kadunud ta ei ole, ei kohvik, ta ei ole paar, ma ei teagi, vist õieti on söögikoht või ma ei oskagi nime anda. Enne sõda oli Tallinn väga peen koht, väga palju kohvikuid kutsuti väikeseks Pariisiks. Kohvikukultuur oli väga tasemel Euroopa tasemel ja nii palju just kohvikuid, kus olid lauad tihedalt koos kus ettekandjad tsivilistid laudade vahel, et kohvikud on tõesti nüüd niiviisi, et neid on vähe Tallinnas, aga ma usun, et see muutub, sest et tegelikult inimesed kui mõni tõeline kohvik on hakanud väga armastava ja on tekkinud isegi püsiklientuur teie kujundatud kohvikut sel Avee Suur-Karja tänaval on paljukiidetud. Ma olen ka seal mitu korda käinud ja seal on tõepoolest mõnus olla. Te olete öelnud, et sellise kohviku tegemine oli teie unistus ja selles suhtes, et saaks teha ühe kindla stiiliga kohvikut ja Art Deco stiilis, mis oli mu unistus seepärast, et minu meelest Artekoon väga elegantne väga sobiv kohvikule. Tass on väga palju kunsti, kõike häid materjale, glamuuri, kõike koos, nii et mai, imelik, et ma sain seda kohvikut niiviisi kujundada, teha tellija, haakus minuga, lubas mul teostada neid asju ja siis tulin niisugune tulemus arvata, et teile meeldivate Poiro filmid. Sest seal on väga palju arte good Artekood, me näeme ju väga vähe Pariisis mäel näinud ajakirjades, Ameerikas on teda kohutavalt palju, eks ole, ja kõik on nendes Polyroo filmides õpetlik koskad vaadata, siis õpid kogu aeg, inimene õpib tegelikult häbi öelda, elu vahek, silla kohvik ei ole ainuke teie kujundatud kohvik, neid on rohkem olnud. Neid kohvikuid on olnud ikka mitmeid, aga kurb see on ka kõik, tavaliselt ei säilimini autorikaitset ei ole. Me ju ka kehtestatud kohvikute puhul. Ma alustasin minu meelest sõdi, Toome kohvik kunagi omal ajal hotell Tallinna kõrval, mis on see Meriton hotelli praegu sellega alustasingi, seal oli väga tore direktor, kellega ma tegin nii mõningaid objekte, siis oli olemas kohvik Narva maanteel Well hästi leheroheline nihukeste mummudega täppidega 60-lt taastate majade tegin nagu popkunsti sisustuse. Aga noh, see ta vaevalt nüüd noored enam mäletavad, olgugi ta oli hiljuti, aga väga kiiresti meil kõik muutub. Siin käisid Itaalia kuus ajakirja disainer, räägisin nagu Toomuse fotograafid ja kujundajad ja nemad valisid selle Bell kohviku endale sisustuse, näiteks Eestist ja see oli üle kahe lehekülje suurelt värviliselt see veel kohviku sisekujundus, pärli, kohviku kujundasite ju ka. Oi, see oli omaette periood, see juba 1992, Eesti vabariigi algusaastatel lõi mul pärlikohvik koriida paar. Need olid ikkagi noh, väga uuenduslikud tol ajal ja mõjusid atraktiivselt. Kes olid mul need kunstpalmid, mis olid tegelikult materjali torud püsti aetud, mis ma leidsin rämpsuhunnikus, kuna teljel ei olnud raha ja siis sai sinna otsa tehtud nagu rohelised pulkadest nagu otsa, nii et eks selle peale terve see sisustus nagu üles ehitatud ja see mõjus väga uhkelt. Ja teine oli muidugi see kuulus korriida, mis oli üleni punane. Sügisel Palazzy kõrval punaste pargipinkidega, mis ma värvisin, need vahvad malmpingid saite Kadriorus Ain Järve käest, kes niiviisi lahkelt neid mulle lubas, sest neid pingiots oli siis väga palju üle nende seisis need kasutamata. Nendest sai tehtud kohvikupingid, oli kunst lahke, poroloon ümber tõmmatud nendele pulkadele, nii et olid nagu punased rullid seal vahepeal ja niisugune välknool punane oli. Seinad olid punased, teist räägitaksegi ju kui punase maaletoojast. Vaat nüüd ma ei suuda enam sellest punasest nii vaimustuda, aga ma olin võib-olla tõesti Tanel Veenre, ütles punase maaletoojad. Mäletan, 92. või kolmandal aastal ei julgenud keegi ühtegi punast riiet selga panna, mina kesiku punasega ma mäletan, ma olin 94. aasta Barcelonas, tulime seal kuskil muudest linnadest, siis ütlesid niiviisi, nüüd on Barcelona, nüüd ma panen ennast punasesse, vast Barcelonas peab käima punas. Aga punasega ma alustasin ikka väga varakult, kui ehitati olümpiamängudeks uut lennujaama, siis lennujaam oli tõesti mul esimene punane objekte. Sealt mul algaski see punane armastus, sellepärast et ma nägin, kui efektselt ja atraktiivselt ja ilusti mõjusse punane Ruumis punasega toonitasin ja mustade sisse ja, ja roostevaba plekki ja poleeritud pindasid. Ja ma olin ise väga rahul ja mulle see meeldis, sellepärast et ma ei pidanud siin kellelegi ka nõu pidama, kellegi arvamust kuulama, sest kõik projektid ei kooskõlastatud Moskvas. Ja Moskvas läks punane värv väga hästi läbi. Arhitekt oli Moskvast, siis see oli nagu Moskva projekteerija, sisekujundasime, tegin nende egiidi all. Ma ei usu, et ma siin Tallinnas olid ka oma kunstinõukogude, et nii palju punast ja nii uhkelt läikivat, seda siin õhtul kooskõlastatud. Ma ei usu seda, siis tol ajal tehti ju seda Pirita purjekeskust, eks ole, see oli ainult valge ja hall ja niisugused värvid, niiet et kontrasti oli väga suur. Hakkaski meeldima, kogu aeg tulid niiviisi objektid, et tegin punast, väga suur punane näitus, mul oli omal kunstihoones näitus, Reed oli selle nimi siis ma töötasin veel vabrikus ja, ja selle baasil mulle väga palju painutatud elementidega löögid seal, aga selle suure saali ma tegin tõesti üleni punaseks, ruum oli nii punane, et kui fotograafid käisid, ütlesid, nad lähevad hulluks, et nad ei saa üldse pildistada. Nüüd on ka tänavapildis punast väga palju, väga palju, isegi mantleid kostüüme, kingi on mul ka endal olnud väga palju punaseid, mis ma ära tikand ei, väga hästi kõik talvisemaks läinud, muuseas see meeldib, et mood on läinud närvilisemaks, sest et vanasti oli tõesti, kui vaatad ka mingisugust seltskonda, sõid kõik mustas kõik naised, ainult Kustas. Millal te oma juukseid hakkasite punaseks toonitama? Oh see on mul natuke loomuliku ja siis ikka täie rauaga, keda siis kõik niiviisi mäletavadki, et punapea jah. Persona saatekülaline on sisearhitekti ja mööblidisainer. Maile Grünberg. Enne kui me stuudiosse tulime, ütlesite te mulle, et teile meeldib väga vana raadiomajast, mis teile siis siin meeldib? Teid on ikka väga soliidne maja, ilus klassitsistlik. Kui ma siin tegin ühte stuudio lahenduste raadio neljale, siis ma käisin kõik teie ja läbi ja väga vahvad on teil need koridorid ja üldruumid ja mul oli õnn saada neid vanu fotosid, neid ajaloolisi pilte kujukesed valgustitele omale, seal kõik olid vahvad kumerad, salongilikud, need koridori otsa, et need olid nii ilusti, kõik seal tehtud väga ilus maja, ta on korralikult ehitatud, ka Saksa vangid ehitasid seda omal ajal, vähemalt minul on niisugune info, ma ei tea, kas see on õige. Aga kõik see dekoor ja kõik paigas, et minu meelest on hea, et seda nagu osaliseltki on suudetud säilitada, et kes nende kolmanda korruse ruumide kujundamine oli teie jaoks raske ülesanne, oli küll sellepärast et ma kogu aeg tegin koostööd teie spetsialistidega, väga tähtis oli see akustika ja väga tähtis olid need väiksed stuudiod, et need oleks kõik omaette helikindlalt suletud ja kuna nad tahtsid ise ja me kõik tahtsime klaasseinu seal, siis oli seal ikkagi väga palju probleeme, laed on seal ehitatud hästi paksud ja see oli päris raske töö. Ega see niisama ei näinudki, tuli nii, nagu ta tuli, aga minus nabis too rahule. Kas te teete oma tööd paberi ja pliiatsiga või kasutate arvutit? Mina teen praegu käsitsi. Aga mul on hea sellepärast, et kui näiteks on ehitajatel vaja plaani saata, siis tütar paned need plaanid mul arvutisse, aga muidu need niuksed, igasugused spetsiifilised, ütleme, lauad barjäärid, need ma ikkagi käsitsi, seda ei olegi nii väga vaja arvutisse panna. See võtab väga palju aega ka, aga põhiplaan ja ütleme, valgustite lae plaanid, see on väga normaalne, seda on põhiselt ehitajad vaja. Et seda teeb. Mida siis ringi inimesi aitab mind, et see on küll väga hea, aga praegu on niiviisi uus trend. Meid, arhitektid käisid Jaapanis ja ütlevad, et seal on väga in praegu, kes teevad käsitsi, ühesõnaga pöördub see käsitsi nagu elulisem seal nagu kunstipärasem. Ja see on niisugune jutt, tehniliselt on ta ikkagi väga-väga hea abiline senise poole peal, sa saad väga ruttu muuta seal ja riiki paika panna. Anna Signe Kivi on kunstiakadeemia rektor. Kas ta ei ole täitsa Kunstiakadeemiasse õppejõuks kutsunud? Ei ole, mul on tegelikult olnud küll niiviisi, et eks omal ajal võib-olla oleks pidanud sisearhitektuurikateedris midagi õpetama, aga sealtkandist pole kunagi ühtegi kutset tulnud ja ma ei ole iseennast toppinud ka siin. Eestis on üsna palju sisekujundajaid. Kas teil kitsaks ei lähe? No muidugi kindlasti läheb eriti praegu. Praegu on kindlasti niisugune kitsas aeg, aga tegelikult see on minu arust see haridusprogramm on isegi nagu vale. Kui meil omal ajal oli iga aasta kolm, neli tükki võeti, siis praegu on hiiglasuured, grupid selleks vaat see vahepeal oligi. Niiviisi tekkis terve plejaad niisugusi inimesi, kes ainult neid kodusi sisustasid, küll lambikesed, küll saad aru mööbli sisse Kaldinakesed, ega see ole sisekujundus, saad aru, see on minu meelest komplekteerimine, seda vaja, Haati räägin kui kuskil on mingi lihtne asi, see ehitaja oskab ka juba sinna seda suppideksida, lakke ja, ja, ja põrandat valida ja et ei olegi tegelikult mõnikord mõnda lihtsas ruumis sisekujundajat nagu vajagi. Aga praegu nagu käest ära tõesti, sest et esiteks kõik nimetavad ennast disainerit, eks siis täiteks kõik käsitöö, üldiselt on, praegu kattis Haiderit Kulast Signe kiviga tuttavaks saite, kaua te sõbrannad olete olnud? Päris kaua ja kuidas ma tuttavaks sain, ma tegin ühe näituse, jääks ühte suurt pikka diivanit, see oli 87 ja oli vaja ja mingid kate riiete efektsed poest poolt muidugi midagi võtta, mõtlesin, võiks trükkida midagi suure joonega ja vaatasin kõik need meie kuulsad tekstiilikunstnikud läbi tööd kedagi leidnud ja vaatasin, et Signe oli ainukene, kes tegi suurelt suure joonega julgelt musta-valget ja siis võtsin temaga ühendust. Tema kohe haakus, ei olnud mingit probleemi. Muidugi läks nüüd vahepeal nässu, komeetriikisime ja värv läks laiali, aga ta oli nii tubli, ta oli nii nõudlik, oli mingi väike plekk läinud, siis ta kõik tegi uuesti, mõtlesin. Ah et ei paista välja, et see niisugune väike plekike seal? Ei, ei, mulle meeldis see tädi järjepidev juba omal ajal ja siis kunagi hiljem tuli välja, et meil on ühel päeval sünnipäevad, see ajas meid mõlemaid nii väga naerma. Kuna meil ühedava sünnipäev, siis oleme teinud sellele näitusi 24. veebruaril teinud näitusi. Ega siin näituste tekkimine sai ka, muidugi kui sa oled juba käe andnud näituste tegemiseks, siis see on nagu veres juba. Nii et teie olete sündinud vabariigi aastapäeval ja ma lähen ja tema Signe ja te olete sündinud Tartus ja mu isa ja ema noorpõlv möödus Tartus ja mina sündisin seal, aga sõjakeerises siis me tulime kuskil niiviisi 44 tähendab, enne seda tulime Tallinnasse, aga Siim lasime alguses laial tänaval seal paksud müürid ja alati seal oli nii jahe ja ja, ja siis kuidagi saime juhusega pooleks, saime omale korteri Kadriorgu, nii et ma olen eluaeg elanud enda mäletamist mööda nagu Kadriorus. Teie isa Leo Tauts oli tuntud helilooja, dirigent, pianist ja organist. Kas ma mäletan ikkagi päris palju? Ta oli lõbus ja niuke seltskondlik inimene, sest tema juures käis väga palju eriti sõpru, küll heliloojaid, orkestreerinud, et ta oli siis pärast sõda Eesti Raadio orkestri juht, aga teine orkestri Houstonis, Rostislav, Mer Kuulov, aga see keskväga tihti meis ja nad olid head sõbrad Kuuloviljas ka meie kandis, niisugune väike puumaja oli seal kuskil tiigi ääres, ma isegi mäletan seda läbi udu. Harry Kõrvits oli hea sõber, kes tihti meil külas Viktorignaatjev ja nad seal musitseerisid koos ja ja isa õpetas ja, ja üks viimaseid, keda ma mäletan, kes seal käis ja keda isaga õpetas, kes tahtis isa õpetustega koge palusid teda, vaadatakse ta noodiasjade ja Arne Oit, nii et isa alguses küll ütles ta kohta niiviisi, et no nii, uimane, aeglane, aga pärast tuli välja päris hea helilooja, kui taredes. Ma mäletan seda meil meeldis, mul on kaks õde, veri, enam-vähem, ealised, kõiki meeldis pugeda klaveri alla, kus seal siis kõmises, kui isa mängis. Ta oli vist niisuke vembumees ka parasjagu sellepärast et mulle meelde tähendab mõned niisugused seigad. Kas tema uhkustas sellega võiks, tema sõbrad rääkisid omal ajal kolhoosides käisid kõik label'i mängides kest sandid ja erinevaid käisid esinemas ja siis seal oli tulnud niisugune nali, kui noh, ettekanded olid ja seal vist nähtavasti omavahel väike pidu käis. Vedas kihla, et tema tõstab üksinda klaveri lavale, keegi ei uskunud ta testiski selle ja muidugi niiviisi, et kogu aeg sättis ühe klaveri jala alla, mingi, ma ei tea, kas õiged platsi peal raamatute, mis sinna alla pani, siis ta sai selle nurga ülesse, siis testis järgmise nurga teiste jalgade alla ja niiviisi ta testiski selle klaveri lavale ja võitiski veod. Mäletame seda temast, kus isa oli niuke ärritatud ja vihane tai siis Eesti raadios orkestri juht tekkisid üks tromboonimängija vaidleb vastu, seda kohta ei saani mängida, seda kohtagi saa mängida. Aga tema oli väga vihane. Kindlasti saab. Ja siis, et see ei kuulanud tedest, õppis šovoi selgeks, ise ta ei osanud ju trombooni. See oli päris kõhe tegelikult. Õppi aga õppis selle ära, et näitas sellele, kuidas ta ikkagi saab mängida, aga mis hullem Veidest v sõdises pärast sõda, siis me olime hoopis, eks see mõte oli see, et ta oli ka niisugune väga tehnikahuviline, ta oli väga palju saksa keesi tehnilisi raamatuid kõiksuguste mootorite asjade kohta ja tema ehitas pärast sõda, kuna kellelegi poolt autodega teitusele ise niukse vanaaegse sportauto moodi, nii nagu vanaaegseid neid võidusõiduautod olid niuksed, lahtise tee sai niisugune tuuleklaas taas kõik kahekohaline, niisugune päris vahva. Kuidas need pildid ka veel alles seal niuke puitkarkass meie maja hoovis, seal lõikaraasia seal õue peal, siis kõik käisid, taati vahtimas ja siis sellega sõideti tooside singid, orkestrantide heliloojad, seal kõik kambas niiviisi peal ja meid siis fanti niiviisi, et isa, ema istusid ees ja taga pantis isa pinke, meie siis olime seal all niiviisi pool kükakil, tuul läbi, tõmbaks teie isa kirjutatud Marss, uus Tallinn on läinud meie televisiooni ajalugu, kogu selle looga alustas Tallinna televisioonistuudio oma programmi. Kuulame seda veidi. Te olite üsna noor, kui teie vanemad lahku läksid. Ma olin keskkooli tüdruk, kui oled juba vanem kümnendas klassis üheteistkümnendas, siis see nii hirmsasti enam ei mõjuta. Minu meelest ei olnud nii hull, sest et meie suhted jäid ikka edasi ja ja isa koga toetas rahaliselt meil ülikooli õppimise ajal meid kõiki. Seda võib küll nagu öelda. Te õppisite laste muusikakoolis klaverit, kui te kooli lõpetasite ja plaanisid muusikat edasi minna õppima, kuidas isa sellesse suhtus? Ah, isa suhtlust, nii et ei ole mõtet seda, mille eest muusikat, olgugi, et main kiituskirjaga laste muusikakoolis õpetanud. Aga tema ütles, et ikkagi, et naistel ei ole perspektiivi selles muusikas. Isegi ma vahetasin õpetaja, et ma mäletan tema nõudmisel laste muusikakoolis, ütlesid, no see õpetaja seal midagi ei oska õpetada. Vahetasin pärast, ma sain nagu hea õpetajaga, mis olnudki praegu ikkagi tunnustatud sisearhitekt, disainer, aga kas ma praegu klaveriõpetajaks, kuid see olnudki, ma ei kujuta midagi muud üldse ette, kui ma oleksin muusika peale läinud. Mina olin nagu praktilise meelega, ta käis väga palju Venemaal veel ringreisidel, ta mängis estraadiorkestris ja hirmsasti kiitis Venemaa avaruste Venemaa võimalusi ja ma ei tea, kas tegi kokku, puutunud siis nende sisekujundajate või kujundajate kätes, tema hakkas mulle rääkima, vaata, kus seal tehakse projekte ja ütles minemine hoopis mingid kujundamist ja niisugust asja õppima. Mul oli üks väga tore tädi, kes võttis mu kohe näkist kinni ja käskis hakata joonistama ja ettevalmistuskursustel käima ja ja käis ise uuris välja, mis kell need ettevalmistuskursused algavad ja pressis sinna ja siis ma läksin arhitektuuri õppimisse, ma ei tea, kas ma, sest see oli nii nutikas, et ma jagasin kohe ja et et ma sinna sisekujundusse ei saa sisse, sest siis võeti mitte karjakaupa nagu praegu, vaid siis võeti ainult kolm-neli inimest. Ja ma vaatasin kohe, mis olukord seal on. Tartu kunstikoolist tulevad tugevad tegijad, lootusetu on sisse saada sisearhitektuuri, aga kohe niuke ühesõnaga lääne arhitektuuri. Et milles küsimus sinna võeti 10 tükki vastu, nii palju joonistada said ja mis oli tänu sellele, mis ma sain sisse, siis oli meil füüsika eksam, siis oli meil matemaatika eksami teema, tegin neljapäev ja loomulikult sisse, aga loomulikult ma läksin selle mõttega juba kohe, et lähen arhitektuuri, lähen üle, sest et seal oli see arhitektuurikateedri juhataja Peeter Tarvas, kes oli meil ka väga hea perekonnatuttav terlased arvaste suguvõsa ja tema ei tekitanud üldse probleemi. Juba kohe läksin siis sisekujundus, sülevõime ummikusse tunni koolimas, tollel ei tohtinudgi kõrval töötada, hüüabine ikkagi õppimise jaoks üliõpilasaeg. Ja me olime hommikust õhtuni miljonid seal oma kohad, oma lauad. Väga tore mees oli kuidagi see seltsielupeod, eks ole, kõik koos arhitektidega, vanemad võtsid nooremat enda hõlma alla, kohe ühiselt mindi kuskile mättasse kaukaasia restoran oli üks niisugune meeliskoht, kus siis ikka šašlõkk ja siis riis lingu vein, seda mäletan, sihuke tuli apu jube halb tegelikult. Ja tol ajal just see, et see modernismi aeg ja meil ei taga head õppejõud ju tamm, asi pätte, poeg Edgar Kuusik on mulle andnud kompositsiooni nisukesed, kõvad oma superarhitektide tegijad. Kas teie tütar läks sisekujundust õppima teie soovitusel? Ei, minul ei olnud üldse vaja seda tähendab öelda, et sisekujundajaks, sest et nad hästi hoolega, alati need lapsed mul vahtisin nii projekte, mis ma teinud, nad seisid kohe laua kõrval ja kohe piilusid ja siis ma vaatasin, et kuna midagi joonistasid, siis nad joonistasid natuke mille moodi, mis nad õid seal näinud, et neile meeldis, kui mul oli seal mingisugune heade moodi asjad, niuksed, naljakad stseenid, tehtud, teistsugused ühe lillepoe jaoks. Mäletan isegi mu poeg, kes oli väga väike, see kai kunagi oli joonistanud neid majakesi, nende aukudega. Aga tütrega oli väga vahvad, kuulen läbi telefoni, kui ta rääkis oma sõbrannale. Ma lähen teen sisseastumiseksamid, kunstiinstituuti päevade arv kindlasti raske sisse saada. Et kuidas ta läheb, aga temal otsustas kohe, et läheb arhitektuuri, sest tal on see ratsionaalset mõtlemist isegi rohkem kui seda niisugust boheemlaslik kunstisoont ikkagi. Ja läkski ja saigi sisse ka, ta tuli nagu mina, kui ma lähen sisekujundusse, kas küsite tütrelt, vahel ka nõu? Loomulikult ma olen pannud tähele, mida vanemaks lähed, seda kriitilisem võiks oma töö suhtes, muutud ja teed Läti variante ja ise mõtled ka, et kumb see parem on, nii, kas esimene või teine variante, kolmas, ja siis on nii hea niisuguse värske silma käest küsida. Mis ta arvab nisukesi nendest variantidest on kõige parem, mis tema mees ka väga hea, niisugune nõuanne kõrvalt. Nii et tema on väga hea nõuandja mulle, millega teie poeg tegeleb, poeg on mul praegu lennujaamas tööl, ta lõpetas Concordia jaan lennujaamas, seal turundusosakonnas rahulikult teed oma igapäevast teed. Kuidas teie elu pärast kunstiinstituudi lõpetamist edasi kulges? Pärast seda ma läksin standardisse teele, ma olin väga õnnelik. Ei olnud üldse mingit töökohta ja keegi ei tahtnud vabrikusse minna nagu Vablikveidjad, mis seal siis teha saab ja nii, ja siis mina olin väga õnnelik, mina läksingi vabrikusse standardisse ja siis ma käisin üheksaks aastaks, see oli see, mis pani mulle aluse mööbli kujundamisele. Nüüd ma olen tagantjärgi aru saanud, kus vaata alati niiviisi, et hiljem tagantjärgi saad aru, kui seal sees või siis ka võib-olla oi jälle, et ei ole seda mööblikangast igavene kombineerimine käis küll nende näidiste jaoks riiet, värvisime kõiki asju. Aga noored inimesed on leidlikud ja meie saime seal väga palju teha ja mida ütles, oli väga hea periood ja see niisugune nutmine, et tootmises ei saa midagi teha, see on ainult hädavareste jutt, kes põhitöö kõrvalt tegite, kujundustöid võiks ikka absi juba tuldud. Perekond, millal te abiellusite? Abiellusin pärast kooli ikkagi ilusti ja pärast koolilapsed ei mingisugust kooli ajal tega olemist kooli ajal peab ikka koolis käima ja lapsed peavad ikka pärast sulle seepärast, et siis jääb kool poolikuks. Taru mõtted ei ole tegelikult selle õppimise juures, mõtted on ikka kodus rohkem siis ikka lapse juures. Nii et minu meelest lapse kõrvalt õppimine, see on kahe otsaga asi, aga minul oli kõik Niipsi nagu pidi, Kunnas. No teie abikaasa on surnud ja mis ametimees tema oli, ema oli tipiharidusega ka autotranspordi lõpetanud. Alustas kava, mäletan autobaasis inseneridelt, kuidas standardist ära tulite, kuhu te siis läksite? Läksin EKE projekti, mind kutsuti ka, ma ise ei tulnud, vägisi kutsuti sisekujundus tegema, eks mul oli ikka algus raske kogu aeg mööblit teinud ja siis äkki ehituse peale. Aga ma pean ennast kiitma, kõik seal läksid töölt ära kuskil kell viis, siis mina võtsin kõik nende igasuguseid Pavkad, neid tehnoloogilisi, konstruktiivsed, ehituslikud, joonised ja siis lihtsalt õppisinovette. Vaatasin, mismoodi seal tarneid sõlmi lahendama ehitise sinu kõik loogiline, kes seal ei ole mitte raki butafooriat, väga hea oli seke periood, seal oli väga hea õhkkond tol ajal kohta niisugune edumeelne ehitasid, aga vahvalt head arhitektid olid seal ju väga, mulle meeldis, ega ma olin kahjuks seal kaks aastat ainult, sest siis mulle pakuti. Ma ei teagi, kuidas tähtede seis-ist oli soodne, kõik ju sõltub tähtede seisust, siis hakkaski 78. pihta see lennujaama töö ja siis te ütlesite vineeri ja mööblivabrikus olite peadisainer ja see oli ma 94.-st ka üheksa aastat kuni 2003, aga see oli ka väga tore aeg. Teil on noortemööblikomplekt Ken ja Tolk, üks kuulaja tahab teada, kuidas Rain Tolk ja Ken saan omanimelise mööbli, said, sündis vabrikust, oli vaja kuskile messile minna. Jonni, või, või kus kogu aeg käisime, tuli vähe teha, noorte mööblit, aga muidugi haavalt ja kõike, niisiis sai tehtud niiviisi, et täispuidust need daamid, kõiksugune konstruktsioon ja sees olid niuksed valged laminaatplaadid. See tuli väga vahva välja ja seda pildistati igal pool ja ja Ken ja Tolk käisid seal tegemas mingit show'd nendega, sellepärast et ma andsin nime nalja pärast, sest mulin nendega kokkupuudet juba ennem niiviisi olnud see Ken ja Tolk oligi see vahva niiviisi ühistöö ja küll sai näljas, kulisel pildistasime ja Ekspressis oli terve lehekülg, kuidas seal möllasid, selle mööbliga küsitakse, kuidas te suhtute nendesse juttudesse, et korteri sisustamisel tuleb arvestada ilmakaartega ja veesoontega täiesti vastunäidustatud? Tähendab, ei usu sellesse, mõni inimene tunneb, et teda aitab, aga aga mina ei ole ei horoskoopide lugeja ei uskuja man, uskumatu. Vaatan ikka ruumi seisukohast ja kuidas on ikka õige põhiplaadis kuskil seal hea on käia seal ruumis, mitte selle järgi, kus see mingi veesoon või mingi on. Võib-olla ma olen eksi, teil võib olla vale inimene, aga mulle see ei meeldi. Kui te külas olles märkate midagi, mis teie kui disainerisilma riivab, kas kipute pererahvale õpetusi jagama või hoiate end tagasi, küsi pükse kuulaja väga headele sõbrannadele võib ikkagi öelda näkku. Nad ei solvu, aga inimesed kipuvad solvuma, nii et, et kui on ikkagi võõras koht ja seal oma seltskond loomulikult ei hakka oma nina sinna toppima, sellepärast et minu meelest inimesel peab jääma ka vabadus. Minu meelest ei peagi olema nii, nagu kuskilt ajakirjast väljavaated omas kodus võib-olla ka niiviisi ja nisukesi asju inimesel mis muidugi teistele meeldida, aga Tarlanna samas näiteks on kuskilt pärandatud olema mingisugune vana kummut. Võib-olla tõesti, ta ei lähe teistega kokku nii hästi. Aga minu meelest sellel väärtus ja mina hindan oma isikupäraseid ja niiviisi oma käe järgi tehtud kodusi palju rohkem kui seda, kui on kutsutud sisekujundaja ostetud uus maja, siis isekujude komplekt keeribsusel, kallitest asjatest, salongidest, selle sisustuse riigiga niukses kodus pole hinge minulik. Väga meeldiv, kui inimesed suudavad oma kodu ise ise kujundada, võib-olla natuke konsultatsiooni, võib-olla lihtsalt mõne koha peal raske õigeid valgusteid valida, sest valgustugevus mängib nagu rolli ja väga palju erisuguseid valgusti pajas olemas. Ja muidugi, aga ikka on raske, et kaks asja, plaadid ja valgustid võiks nagu konsulteerida, aga no kuulge, need kardinad ja, ja mööbel ja seda suudab inimene ikkagi ise. Minu meelest. Ma olen alati öelnud, et need naised, kes käivad ise hästi riides ja maitsekalt mehed oskavad sisekujundust ka väga hästi teha, neil on see juba nagu külge sündinud. Teid on tituleeritud Eesti disaini esileediks. Kuidas teile see tiitel meeldib? Meeldib küll, aga see tekitab pingeid, Moosunteistes. Mõjundati on palju ja mis esileedi nüüd siis nüüd nii on. Aga kui nii võtta, siis muidugi ma ei ole mingisugune niisugune takune kuju ja ei ole mingi ökotrummi tagu ja mulle ikkagi meeldib glamuur, mulle meeldib elegants, ruum peab olema agressiivselt elegantne, vot see on minu lause, agressiivselt elegantne. Minu meelest on kujundanud tippsportlane, ta peab kogu aeg olema vormis. Ta ei tohi jääda vedelema mingisuguste vanade tabude peale, ta peab kogu aeg arenema kõigega, kogu aeg kursis olema. Ise ma olen kogu aeg võtnud kõikidest näitustest kõikidest ruumi vormi, näitustest osa ja minu meelest on see näitustel esinemine vist väga hea, sest vaata, sul tehakse mingi eriline objekt valmis, mida sa iga päev noh, teostada ja kui ei saa ja et selle pealt neid vigu küll proportsioonivigu kui muidu värvivigu materjali vigu, et see näitustel esinemine annabki niukse põhjal niukse julguse arendab ikka väga palju kujundajat, et väga tähtis on, ma ütlen ka noortele alati, et ei maksa ainult olla, et sa teed oma mingit kujundust, ikka peab olema aktiivne, võtma igasugustest võimalustest osa, kui on vähegi näituse kujundamisi asju võtta, sest osa kas teil praegu mõni puhkepäev ka on, vanasti mul oli ikka nii, et laupäeval, pühapäeval ka ikkagi tõmbasin kogu aeg. Aga nüüd on ikka nii, et, et eeskuju võtan oma tütrest, kes laupäev, pühapäev? Perekonnaga ta ütleb, ta ei tee laupäeval pühapäeval tööd, ma olen ka nüüd hakanud laupäeval pühapäeval mitte tegema. Aga kuidas öötundidega on, kas öösel meeldib tööd teha Mägaati öösel teinud ikkagi, kui lapsed magasid, siis ikka kõik mõtted, head mõtted on mul tulnud öösel, mitte päeval seal laua taga öösel omaette ja kuidagi see pea hakkab teistmoodi ühiselt. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest. Öelge palun üks number ühest viieni. Ma kasutasin sest ka kuulajate küsimusi. Nii et üks kuule saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Kolm suur tänu. Saatekülaline oli sisearhitekt ja mööblidisainer. Maile Grünberg. Persona saate auhinna saab Ülo Tiider, kes küsis maile Grünbergi, kuidas sündis tema mööblikomplekt Ken ja Tolk. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.