Nooremate veteranide pajatusi on järgneva jututeemaks. Kes on siis need nooremad veteranid? Kui mõelda niiviisi, et esimene põlvkond eesti lendureid sai tuule tiibadesse maailmasõja rasketel aegadel? Teine põlvkond õppis lendama Eesti vabariigi lennukoolides ja aeruklubis. Kolmas põlvkond, need, kes 49. 50. aastal üritasid Tallinna aeroklubis lenduriks saada ja ka said. Kes kolmas põlvkond olekski siis nüüd need nooremad veteranid, sest neljanda põlvkonna jutud ja probleemid ja Eesti lennunduse tuleviku keerukad tahud tahaksime kuulajale lähedaseks rääkida. Reporteritunnis. Kohal on minu kursusekaaslased, sest ka mina üritasin sellel ajal lenduriks saada. Karl Leppiman kaljus, seenemaa ja Raimond Roo. Meid oli hoopis rohkem, aga aastate jooksul oleme ju kõik kadunud. Ja ma ei mäletagi päris täpselt, kui palju meid oli, kui me 48. aastal lõppema hakkasime, kuskil 30? Ei vist rohkem. Ikka oli 30 ringis, rohkem palju ei olnud. Nii manalamees Ants Künnapuu ütleb, et 57 tahtjat tuli lõpueksamitele jõudis 29. Nii et see näitab ise, kui palju mehi siiski ära kadus ja see lenduri elukutse ja lendamise võlumisse ehk noorele kuulajale nii põnev näide võib, sisaldab üsna palju ka tööd, vastutust ja raskusi. Miks me õieti läksime 48. aastal lendamist õppima? Minu ees on praegu Karl leppimani ilus lapsepõlvepilt. Nii nagu me oleme neid postkaarte näinud Kadriorus lennuk ja lennuki taga on just parajasti see ava, kuhu ta oma emaga ja mis sul süles on koer või labane. On mingisugune mänguasi on sellest ajast, aga ei mäleta enam. Aga seda mäletad, miks tahtsid minna? Huvi oli asja vastu. Sellepärast et ma olin juba autokoolis, olin õppinud, oli juba pilt olemas, kuidas rattad ringi käivad ja siis tekkis tohutu huvi selle vastu, et kuidas see lennuk õhus püsib. Ma mäletan koolipõlvest, ma käisin Haapsalus sellal koolis kui vanema klassi poiss lennutas Haapsalu Gümnaasiumi saalis lennukeid ja mulle jäi tollal igaveseks saladuseks, miks need kummimootoriga lennukid lendavad lae all ümber lühtri ja kuhugile vasta ei lenda. Olgu kuulajale öeldud, et Karl ongi meie seltskonna kõige suurema filosoofilise mõtlemise huviga ja ka siis, kui meil ei olnud lennuilma ja kui poisid vedelesid kandepinna all. Jõks teisele anekdoote rääkisid. Karla D arutles ja mõtiskles ja küsis, miks nii jaa. Teisiti. Nüüd, aga teine mees istub praegu minu kõrval. Tema on, võiks öelda kõige kõrgemale ja kõige kaugemale meie lennust lennanud kalju seenema, kes oli sellel ajal üx igavene vigurivänt. Eks meist vigurvänt on igaüks olnud omal ajal. Ma õppisin siis kehakultuuritehnikumis. Ajalehes oli kuulutus. Eks me umbes samamoodi nagu sinagi. Lugesime kuulutus, tantsime avalduse sisse, eks ikka huvitas natukene, aga et need erilist soovi oleks, seda. Ei saa nüüd öelda, siis olen mina küll täiesti isemasti mees, sest meie perekonnas lennati juba üks põlvkond varem. Minu isa oli lennuki mootorist ja põnnipõlvest, ma mäletan, kui kodus maal lennata üle kartulivagude, nii et külanaised olid hirmu pärast seal maas ja hüüdsid ikaantonanto ära tule otsa. Ja seetõttu mina oma elu teisiti ei kujuta, tunudki ja ma võin nüüd endalt küsida, kuidas siis nii, et kõige suurema unistusega ometi hüvasti jäeti ja hilisem elu hoopis midagi muud oli? Noh, aga see on juba iga mehe elusaatuse jutt. Nii, aga nüüd sina, Raymond rood. No mina pean ütlema selliseid asjad sattusin lennunduse juurde tänu oma koolivennale ja noh, praegu võiks ütelda, nagu lennunduse ristiisale karjus Venemaale õppisin ka samal ajal tehnikumis. Ja nokali oli juba varem alustanud oma lennundustegevust, mina tulin tehnikumi 48. aastal 49, siis muidugi paistab, et tehti juba aeroklubist ülesandeks organiseerida mehi klubisse juurde. No ja kuna meil oli lausa postia grupp oli, siis arvata võib, et see köitis vaikselt nagu ka siis arglubi meeste tähelepanu ja nii siis sattusingi haara klubisse. Küll mitte lendama. Vaid Langvard kursusele. Õppimist alustasime 49. aasta märtsikuu sees sellel küllaltki peatuma saatuslikul märtsil. Peab ütlema, et õppimine läks. Küllaltki suure pingega jaga tahtmisega. Tollel ajal oli meie grupile instruktoriks meie endi vanune mees, uma Kärner kes siis omas juba mõningad hüpped. Aga sellel ajal peeti nii mõningaid langevarjuhüppeid juba küllaltki suureks vägiteoks. Ühe lõpplahendus oli selline, et jõudsime siis aprillikuu sees oma õppimisega lõpule. Järgnes üheksandal juunil 49. aastal Ülemiste lennuväljal. Esimene. Gustav Haasiga poogahega number kuuega, millega harilikult ta ikkagi lendas. Pühime tolmu mälestustelt, me õppisime ju Pärnu maanteel ühes sõjaväeosa keldris koguse talve ja siis kevadel see oli ka märtsikuu sees, nähtavasti läksime Lasnamäele, instruktorid harjutasid ja meid võeti kui kaasa lendajaid kaasa. Ja sellest on mulle meelde jäänud selline moment, et noh, tõus, kõik läks väga ilusti, instruktor lendas sellisesse tsooni, kus ta hakkas täitma neid figuure, aga me olime ju need kõik läbi õppinud, ma teoreetiliselt, me pidime täpselt teadma, kuidas käsi ja jalgu hoida ja kuidas neid kõiki teha. Ja nüüd ma võin teile öelda, et ma ei tundnud mitte ühte ära. Ja lõpp oli veel halvem, ma võinud pärast välja vaadata, surusin pea vasta seda armatuurlauda ja kui sealt eestpoolt mul lõigata, kuidas tunne on. Muidugi hõikasin vastu, et väga hea, aga ise ei võinud üle alla vaadata. Nii et sellised muljed olid nii-öelda siis minu esimesest lennust. Ja no kui siis nüüd tagasi vaadata, siis hiljem vahel oleks tõesti tahtnud veel midagi tunda, et oleks loopinud või midagi. Aga ilmselt see elukutse oli niivõrd läbi loksutanud, et pane või jalgupidi üles enam midagi. Tunne asula siiski lennuraamat kaasas, kas see on ka see lennuraamatu, mis oli õppimise ajal, näiteks kui palju tunde sind välja veeti, enne kui läksid iseseisvale? Aeroklubi lennuraamatut ei ole, siin on minu elulugu, kõik Aerofloti 20 aasta. Kui sulle sest tegelikult oli see meil kuskil 13 kuni 15 tundi. Jaanuari küll. Ja siis veel üks selline asi, kui nüüd mälestusi võtta, siis Venemaa oli see mees, kes ikka ütles, et mine sinna mõigu taha, seal ei näe sind keegi seal, sa võid surmasõlmi nii palju teha, kui tahad. Ja eks hirmu oli küll, sest praegu võib rääkida, et see on ikka tõesti nauditav tunne, kui esmakordselt oled maapinnast lahti ja tead, et sa oled üksinda lennuki kõhus aga mäletan ka mina pärast üht kolmandat pööret siis või kuidas see oli, kui ma hakkasin maanduma tulema ja tulin ma siis üle tselluloosikorstnate ja järsku tunnesel korstna õhutõus on ka nii tugev, et ma ei jaksa, ma niuke õmblux, poiss on, siis ma jääks ühe käega rooli hoida, kahe käega hambad ristis, hoian, lobiseb mul käes, peaks nüüd ikka rattad maha saama. No vot, minu naaber on siin teeneline langevarju, aga mina olen kohe 20 aasta jooksul üks ainukene kord hüpanud ja see oli ka Gustav Haas. Poiss oli imeline hüppe, ma mäletan seda õpet. Jah, küsimus oli selles, et disnii tollal tuli ju tiiva peale välja ronida, see väljaronimine ei olnud mingi kunst, ma oleks võinud seal terve päeva seal tiiva peal olla, peaasi, et ei oleks pidanud alla hüppama, sest sealt ääre pealt vaadates enam kuhugile astuda ei olnud. Aga muidugi Gustav oma tööd tundis ja korraga oli see pind kadunud ja mina ka sealt iva pealt. Ja ma mäletan seda lõppu, sest teatavasti kokkupuutumine emakese maaga sõltub oluliselt meie kehakaalust, aga Karl Leppiman on meie hulgast praegu kõige pikem ja oli ka siis pikk, tugev poiss. Ja kui siis müts oli ära käinud kuskil sinna vastu paekivist Lasnamäe pinnast ja kuidas siis püsti tõusis? Enam ei taha. Tagumine kord, nagu hiidlased ütlevad, jäigi nii. Mida langevarjur ise selle kohta ütleb? Minuga jah, juhtus niimoodi, et see esimene kord nähtavasti kui asi oli selgeks õpitud, kõige ennem varem ma mäletan seda, et Karja tänaval langevarjuklassis olid, oli meil sellel ajal üleval poogahe kabiiniosa koos sel jupi kandepindadega kus sai treenitud lennukist lennukisse kõigepealt sisse minekut, esimesse kabiini ja sealt väljatulekut, et see oli üksjagu, oli tegu sinna nii-ütelda kahe langevarjuga pea ja tagavara langevarju, kui sinna sisse minna ja sealt korralikult välja tulla. Et ennem õiget aega langevarjurite lahti ei läheks, nii me seal siis selle asja selgeks saime ja esimene kord päris ausalt ütelda nüüd enam nagunii väga ei ole meeles, aga no fakt on see, et kindla peale oli seal üksjagu muidugi hirmu, et see on paratamatu. Inimene on juba loodud selliseks, et kõndida ikkagi rohkem maa peal aga, aga nähtavasti sai sellest hirmust ikkagi jagu ja ja sai sealt ära tuldud ja pärast hakkas asi meeldima. Öelgem kuulajale, et see oli üsna kurb ja meie eest lennunduse arengu jaoks ka, aga saatuslik aeg, aeroklubi, mis seal asutatud märtsis 47 likvideeritud juba 1949. Seetõttu olemegi meie õietise ainus õnnelik lend, kes sai päris lõpuni õppida, kes riigieksamit teha ja sai oma tunnistused kätte sest eestlased ei sobinud sellel ajal, nii nagu te kuulsite, mitte ainult et lendama, vaid isegi langevarjuga hüppama. Nii olid ajad, aga ma pean ütlema, et ka mina ei ole langevarjuga elus sõbraks saanud. Hilisematel aegadel tuli mul dessantvägedes kordusõppustel käia ja ma olen seal ka kuus seitse korda alla hüpanud, nüüd kuskil minu õpetamisest üks kaheksa korda. Ja üks viimastest oli niisugune, et Komorin maha jõudnud, seal tuli ju 10 meest korraga hirmsa kiirusega, et see lahingüksus maha paisata. Siis tuli meie instruktor, ütles, kas teed pudeli konjaki, et ma küsin, et mis seest tulin iseenesest nagu täitsa normaalsed. Maha jäin veel jalgade peale püsti ja aga sellest, et üldse ellu jätsin, sest õpe toimus selle sundavajaga ja kui me seal rõzelesime selle väikse luugi vahel oli see köis jooksnud mul üle kõri ja viimasel minutil tõmbas tema selle ära, muidu ma oleks, ei oleks praegu siin stuudios. Ning sinu mälestused Ma austan langevarjureid. Mehisem kui lendamine. Ega see lendamine Melik lendama õppimine meil tegelikult kerge ei olnud. Muidugi, teoreetilise ettevalmistuse saime me täitsa nii tugevale. Seal olid vanad Eesti vabariigi aegsed sõjaväelendurid Aabram Einlaid. Sest Palu, Nõmmik, Nad andsid muidugi kõik, mis nad suutsid. Haavad lendude juures läks meil asi keerulisemaks. See oli puhtas vene keel, mida me mõistnud. Ja meil Karla kooli üks instruktor polkuv. Rääkis ta küll, aga ikka kätega, kuidas seda asja tuleb ajada. Ja Carlo on mul ikka mitu korda meelde tuletatud, kuidas neid vigurlendu seal õppisime. Kätega seletati ära, et nii ja nii ja niiden uningust, kuidas kätega seletanud, nii me ka tegime. Üksused, karosis, mul riidlesid, no räägi see lugu ise ära, kuidas oli. Kuule ära on kadunud ja vahe on selle ära kaotanud. Midagi tead, kogu aeg ainult tooporeid viskasime. Pärast saime sellest muidugi sõimatelisest muust midagi ei saanud aru. Ja ometi, sina oled meist jõudnud, võiks öelda küll kõige kaugemale ja kõige kõrgemale ja sa pead ka kõige pikemat aega pensioni. Kuidas ta sinna. Nojah, elu juba nii on, et nii kui öeldakse, saatus veab või ega ma ikka sõjaväelennundusele ka ei mõelnud. Aga, aga tuleb välja, et ma pidin oma elu siiski siduma õhujõududega. Kirjutasime seal avalduse sõjaväelennukooli muidugi nagu iga poisike hävituslennukooli, igaüks täitsa hävite olla. Pärast kui jõudsime kohale, vaatasime, toppis suured lennukid pommitajate lennukool. Noh, tuli siis seal õpingud arata, sinna läksime kahtet, meid oli päris palju, ma ei mäleta, kui palju see Eestis täpselt läks, terve karjaga, eks seal ka filter töötas. Igasugune filter, kellega me viimased enne eksamit veel olime, oli Tauri ott Tartust. Ja ta siis kõige viimaselt nii-öelda tuli võist meditsiinil kukkus läbi või midagi niisugust oli siis jäigi võõral maal ja üksi ilma keeleta. Kui palju aastaid sa oled pensionil olnud? Pensionil olnud juba olnud niisama kui mõnel juba lennatud 20 aastat, 21. Kas selle aja jooksul sõjasaladus vananeb, juba? Võid rääkida, missugused lennukid. Eks palju võib rääkida, nüüd on ikka asi läinud vabamaks ja juba ajakirjandus kirjutab, mida põhi teeb, võib, eks seda ikka võib rääkida. Kui me läksime sinna, siis oli alguses jakk 18 üpris hea lennuk eriti kõrgem pilotaaž, osastani väga hästi lendas, aga mitte millegipärast ei tõmmanud. Järgmine oli liigaks. Mis oli Aerofloti siis pealennuk? Meil olid õppelennukiks selle ajal ja kui edasi rääkida, kuidas see lõpetamine toimus või saime siis omale pagunid peale? Mõtlesin muidugi, et läheme siis väeosasse. Anti suunamiskiri hoopiski väeosasse, räzani kõlgema Birutasi kooli, oli suunamiskiri. Peale õppimist hakkas jälle uuesti õppimine peale. Särgist näidati, millega me, mille peale me hakkame õppimises veidi kabiini, see oli tunneli või nii, kui ameeriklased nimetatud täpne koopia B 29, kaks tilka vett täpselt ühtemoodi nagu kabiini viidi. Olgugi et ma olin juba lendur. Igatahes silmad läksid kirjuks, pea hakkas pööritama, näiteedi üleval, all külje peal. Ma ei tea, kas on veel nüüd mõni teine lennuk, kus nii palju oli neid näite abinõusid, aga seal oli tõesti neid kohutavalt koliniku tarvis. Eks nad tarvis oli ikka, aga, aga tuju võttis see kindlasti ära, sest paistis ikka, et mõistus sinna peale ikka ei hakka, et neid kõiki ära õppida ja veel veel seda enam neid kõiki jälgida. Aga noh, eks aeg annab arutust. Sai need ka kõik selgeks ja siis väljaõpitud ja väeossa mindud. Aga selle lennuki peal mul ei olnud kaikas saatus lennata kaua. Umbes poolteist aastat. Otto oli muidu tore lennuk ja tugev lennukiga lendas, tal oli, sees oli kõik, köök oli sees, voodid olid sees. Äkki pas oli 30 inimest nagu lendav kuulaja küsib, et kui kiiresti lendas, kui kaugele lendas ja see lendas kaugele, ütleme põhjapooluse rajoonis, kui me lendasime ikka vist ma täpselt ei mäleta, 36 tundi ja nii. Sest seal voodide fööni tuli kõik sees. Siis, kui jälgisime seda veealust, olukorda seal, palju sul kütust läks, huvitav ka, vaat mul enam tõesti meeles ei ole. Näiteks Tu 114, sinna läks 100 tonni sisse. Korraga. On ära unustanud, kui oleks tõstnud üles, olen ära unustanud, lendas kaua nendes kavaksistermi oli ikka selle aja kohta kõva, sa küsisid kiiruse kohta kiiruse, teil oli tal 580 kilomeetrit tunnis aga sel ajal lendasid hävitajad ja 600 kilomeetrit tunnis. Nendega iga hävitaja järgi ei tulnudki. See on üks asi. Teiseks, tal oli 10 kahurid ja kuskil 14 või 15 kilogrammi sekud sekundis lasid metalli sellele vastu, kes kuskilt hakkas tulema. Aga ega meil lennanud üksinda tavaliselt kauglennuvägi lendab ikka tead, mitmekesi siis, kui seal 30 kahurid ühele tuleb vastu, siis peab ikka midagi. Ja seal surnud tsoone ei olnud mingisuguseid. Mitte mingisuguseid, kust ei saanud ise tulistada või sind ohutult kätte ei ole automaa, seal oli muidugi tõdesse komandi, Ragniaalik oli, kes seda asja juhtis kõiki ja nii, et ta võis kõik kahurid võtta ühekaupa ja see oli täitsa automatiseeritud värk, tegelasel ligigi, võtku Berliini operatsioon oli. Ega siis tead sakslane ligi neile eriti pääsenud, neil olid lihtsalt tõesti kangelased, kes murdsid sellest tule rõngast läbi või tulekilbist. Kas see on ikka tõesti nii, et 30 inimest meeskond? Ei, maa peal seda kokkunu, lenda, lenda, koosseis oli kuskilt tosina jagu. Ega seegi vähe ei olnud. No jagamispilotaaži niisugune lennuk teeb, seega tema nii-öelda pilutas jaoks ei olnudki, oli ikka ikka kaugpommituslennuväekaupa ajutiselt ühes töötle, ütleb mandrist peaaegu teisele minda minna, pommitada. Ja iras oli ka 20 P20 üheksa viskas oma aatompommi, aga hiljem tuli rutaks pooleteist aasta pärast, aeg läks edasi, tehnika arenes, edasi. Tekkis uus põlvkond lennukeid, uued lennukid, kauglennuväe, reaktiivlennukid, Tu 16, siis nad olid muidugi salajad, õppisime siseVenemaal, et keegi neid ei näeks, et keegi neid ei kuuleks. Nii kui välja ära õpitud saime, hakkasid kohe nii-öelda esimesed lennukogemused, nagu aeru klubiski sai tehtud, hakkas kohe rivilend, millest me ei saanud muidugi aru, milleks siis kohe rivi lend oleks vaja tsooni minna. Aga tuli ette, et meid valmistati kohe kiires korras paraadile. Maailmale oli vaja näidata, et meil on ka nüüd võimas lennuvägi. Ja sealt kohe, kas see oli vist 54, VII viine esimese mai paraadile? Otse. Eks iga mees räägib nüüd oma kogemuste ja oma lati kõrguse järgi. Ma olen ka rivilendu teinud, ma mäletan, väga huvitav oli lennata kolm poogahte niiviisi kõrvuti ja siis rivistasime ümber ja siis nagu sutsu gaasiandsid, tekkis õudne hirmsast, pidurit ei saanud kuskilt. Panna vot sellepärast oligi liivargus, hakkad mäletama, see poogaks meil Toliku huvitav lennuk. Nagu, et nüüd, kui autojuht mõni kuuleps hakkab naerma ei olnud tal pidurid ei olnud, tassidurid, raadiot ka ei olnud. Starterit ka ei olnud, kuidas käis starte käivitamine, võeti propellerist kinni, tõmmati käima, istusid, noogutad sellest mootorratta külgkorvikabiinis, klaas oli ees rinnust saadik välja. Mind kaitses WC klaas ära, olin väikene, aga Karla kindlasti vaatas üle klaasi. Ma tahtsin neid näite abinõusid näha, siis ma pidin iga kord sinna alla ronima. Aga mida tähendab päevast päeva olla Aerofloti lendur? Võib-olla kudele meenub, eks hüperi. Mäletate, ta räägib posti lenduritest ka see aeg oli teistsugune, seal oli romantikat rohkem. Kuid Karlil lenduri aastat palju neid tuli sul kokku? No üldse, ma olen 20 kalendri aastat, kogu see lennutegevus algas Bryanskis ja põhiline töö oli meil Moskvas tuua posti, Brjanski Brjansk tegelikult kaksiklinn Brjanski beežid sa seal umbes 400 kilomeetrit Moskvast igal hommikul siis kõik need ümbruskonna linnad, need poogahed lendasid sealt postikoormaga välja 200 kiloposti ja siis kuskil lõunaks jõudsime sinna Pirsidsasse. Ja noh, et teil ettekujutus oleks tolleajasest lennundusest siis kui ka tugev tuul vastu oli, lennuki kiirus on 120 kilomeetrit tunnis ja kui siis vähemalt 60 kilomeetrit tunnis tuule kiirus vastu on, siis jääb sealt tõite vähe järgi. Ja see raskuskese nihkus nii palju. Tähendab, beežidsesse jõudmisel nihkus nii palju juba tahapoole, et täna trimmerid sellega, millega me saame tasakaalustada pikitelje suhtes lennukid ei jätkunud nii et põlvega tuli kogu aeg hoida vastu, et see lennunurk ikka õige püsiks. Ja siis oli umbes, see süsteem oli selline, et nädal aega igal hommikul lendasime välja lõunaks sinna biositsasse ja siis jälle õhtuks Moskvasse tagasi, et järgmisel hommikul välja lennata, noh, see oli umbes kaheksa tundi, tuli seda päevas lennutundi ja see siin on ennem ka juhtunud, tuhanded see istumine ei olnud seal suurem asi, nii et ma nüüd võin juba rääkida, et ma seisin püsti ka lennukis, rihmadest rääkimata, seal kinni oli seotud, ma ei võinud enam istuda ja kaheksa tundi päevas ja nii, et ma lendasin püsti seal sees juba. Ja On ka selliseid juhuseid on olnud, et Moskvast välja lennates kuskile tuula seal 200 kilomeetri kaugusel vahepeal kuni tuulani oli niukene pilvedes Sumamine, nii et mõte oli lõpuks üks koma veel maad näen, siis ma maandun. Aga pärast ulat oli see külm, front Ta oli nagu läbi läinud, tali nagu noaga lõigatud, täiesti selge taevas oli ja muidugi siis lendudel ei tule enam mingit mõtet maanduda, nii et reis läks täie hooga edasi. Ja ometi oled sa ikkagi imelise tahtejõuga mees, sest pärast kõike seda, aga võib-olla just sellepärast sai sinust minu teada esimene eestlasest helikopteri komandör. Ja ka see on läbi tehtud, siis ma olin juba eestis järjega ja lendasin Tartus, siis ma olin juba sanitaarlendur seal Tartus, seal muidugi nii omaette töö jälle. Ja siis oli ka juba Tartusse sain Jakaks teist tooli juba niisugune lennukus sai sisse minna, uksest ei olnud enam vaja üle ääre ronida, sai juba uksest sisse minna ja sellel lennukil oli juba pidurid, olid sellised, pidurdusklapid olid juba peal sõnaga õhkpidurid, rataste pidurid olid ja oli ka tiivad küljes olid pidurid ja nii et lennutehniliselt see oli väga õnnestunud lennud. Ma olen teinud selle lennukiga, tõuse kuskilt 25 meetri pikkuselt hoojooksult ja maandumisi kuskil 50 meetri pikkusele väljakule. Muidugi ligipääs peab vaba olema ja see oli ka veel see aeg, kus traktoreid ei tundnud hüdraulikat. Ja sahkadel olid saha poisid peal, tähendab reguleerijad seal taga ja niuksed hakkajamad, mehed loobusid nendest abilistest ja sõidu ajal hüppasid traktoritel Clintraktoritelt maha reguleerida, sahkasid seal taga juhtus, et nad ise jäid sinna sahkede vahele. Ja muidugi siis tagajärjed olid väga-väga masendavad, neid inimesi ei saanud lihtsalt enam mujale kuskile viia kui ainult noh, põllu pealt otsekohe Tartusse, sinna kliinikusse. Ja veel üks selline põhiline töö oli muidugi Kohtla-Järve kaevandused. Ja üldse raske on ainult selline viletsus, ühesõnaga õnnetused, pidevad õnnetused, aga sellepärast tuligi siis helikopter, et ja, ja siis oli niisugune asi, et siis hakkasime seda mõtet nagu ellu viima, et lennukitega ei suuda ikkagi igale pool käia ja, ja jõudsin nii kaugele, et mind saadeti Leningradi helikopteritega tema ja ma lendasin seal helikopterid veel 40 tundi. Ja muidugi muljed on väga suurepäraselt, sest heligo lennates helikopteril, see on niisama nagu kala ujub vees, läheksime nütšis purile. No juurde ja langevarjuhüpete juurde veel kord, kas purilennuki kaob ka, Raimond tulevad tegelikult ma natukene alguses tegelasena. Aga siis sattus, on niisugune arstlikus komisjonis hein oma vasaku silmanägemisega vahele, kuna sellel ajal oli ka nõutud kangesse kursantide käest ühte nulli ja mul vasak silm mänginud seda ühte nulli välja ja siis tuli see asi pooleli jätta. Algväljaõpe. See oli veel sellel ajal, kus ei lubatud üle viie meetri kõrgusele maast üldse üles tõusta. Aga niisuguseid väikseid voo jooksusi, pisikseid, õppeid sai tehtud paljassaarel kummiköiestardist aga siis jäi paratamatult Ei langevarjundus nagu minu erialaks ja kujunes ka kuni pensionini välja. Ja see on tohutu pikk aastate rida ja ka neid inimesi, keda sa oled hüppama õpetanud. Neid tuleb 88 aastat, jah, sai seda aastat pikkust tööd nagu elutööd tehtud. Kui nüüd tagasi vaadata sellist asja, siis 50.-st aastast 50. aasta algusest kuni 56. aastani oli meil Tallinna lennu tehniline klubi, kus õpetati põhiliselt ainult tehnilisi erialasid ja alates 1956.-st aastast jällegi klubi reorganiseerimine toimus. Ja langevarjumehed saivad enda käsutusse ühe õhust kergema lennuaparaadi, nimelt lohe õhupalli. Nõndaks nimetatud aerostaadi. Ja see juhtus 56. aasta suver sügiseks me olime juba Gloga aerodroomil seal midagi suutnud teha midagi 500 ringis ja üksjagu noori mehi ja, ja noorikuid pääses jällegi langevarjuasjanduse juurde. Kui palju kohti sa oled ise hüpanud? Peab ütlema, et vähe selle pika aja peale 1550 sai täis. Aga ma lohutan ennast sellega, et need noored ja kes on minu juurest läbi käinud. Need nendele sai pühendatud ka väga palju aega, kusjuures siis vastavalt vähem jäi nii-ütelda oma peale mõtlemiseks. Teistele. Ka mõtlema ja meie peame oma saate lõpu eel ka ütleme kuulajatele, eriti noortele kuulajatele, kellel võib-olla nüüd on tekkinud kihk lennunduse vastu. Seegi amet kulutab ja üsna kõvasti, sest Kalju, kui sa pensionile tulid, kui vana sa olid? 39. Nii teine mees hakkab sellel ajal alles tõsisemat elu kurssi seadma. Sina, Karl. Mina läksin 72. aastal pensionile, nüüd hakkab see õige pensioniaeg alles tulema, kui asja vastu huvi on, siis ma ühe niukse väliseestlastega räägib psühholoog, aen kahega oli meil selline töö seal Aeroflot is, et alustasime hommikul Pärnust, lendasime Viljandisse, Viljandist läksime tagasi. Tartus tulime sõiduplaanis jälle uuesti. Viljandi Viljandist, Pärnu. Pärnust läksime Kuressaarde. Nii ja sealt hakkasime muidugi jälle tagasi tulema, tuleme jälle Pärnu, Pärnus tulime Viljandi Viljandist Tartu Tartust Viljandi ja siis reis lõppes Pärnus. Nii, ja kui me siis päeva olime niimoodi ära seigelnud, ikka 20 minutilised lennud ja kõik sõiduplaanis, eks ole, ja nii edasi. Siis seal Pärnu Papiniidulennuväljal ootas meid niisugune rõõmus rahvahulk, kes oli päeva läbi siis puhanud ja suvitanud ja nüüd õhtul kasutas seda võimalust lõbulende teha Kihnu saarele. Ja muidugi pärast sellist päeva ööd, sa oled see valmis nendele neid veenma neid inimesi, et no milleks teile veel seda kihnu lendu tarvis on, aga kuna piletid olid, kõik olid müüdud ja alati igal õhtul ja siis ei olnud, muudkui tuli hakata nende kihnu lendudega peale. Ja siis ühel sellisel päeval tutvustati mulle ühte meest, et vot, et see on, mees on Ameerikast ja nüüd lendab oma kodusaarele ja siis me natukene ennem väljalendu vestlesime ja vestlus oli niimoodi, et vot mul oli ka omal lennud ja lendasin seal Ameerikas, aga selle pidamine läks kalliks ja ma müüsin maha. Ja, ja noh, ühesõnaga sellega siis mu lenduri tegevus lõppes. Ja mind hakkas kurat kiusama, et iga mees, kes sealt üle lombi tuleb, räägib, et tal on oma lennud tarvis võite proovida, kas see mees lennata üldse oskab. Ja ma siis leppisin teise lendurina niimoodi kokku, et kui me nüüd üles tõuseme, siis me seda ameeriklast proovime, kas ta oskab ise lennata? Jah, jaa, ameeriklane istus ilusti kohe sinna teise lenduri kohale ja lendas nagu kulda. Aga kuna ta oli Kihnu saarelt pärit, on siis kõik Kihnu rahva, siis säras ikkagi oma poiss, lendab sinna kihnusse, jah. Ja siis ta lendas kuni kihnu ilusti välja ja siis ma ütlesin, et maandumisel me ikkagi maandume meeskonnaga, ta oli ka lendur ja saab sellest asjast väga hästi aru, maandusime ma nagu unustasin selle asja kõik ära. Aga mul on niisugune komme, et kui mul on ikkagi avab vaba aega võimalus, siis ma käin üleval Toompearaamatukogus ja ma ei ole kunagi uut elu lugenud seda ameeriklaste uut, ilma seda ameeriklaste ajalehte, aga mis mind seekord sinna riiuli äärde tõmbas, ma ei tea. Ja hakkasin seda uut ilma lehitsema ja seal oli terve lehekülg, oli see palu, oli terve lehekülg oli kõik sellest eesti reisist ple intervjuu oli, kuidas ta ise lendas Kihnu saarele ja kõik ja ma panin vaikselt selle ajalehe tagasi sinna riiulisse ja mõtlesin ja et seda keegi ei loe ja veel parem, kui seda lugeda ei oska.