Tere, mina olen Peeter Helme, räägin teile täna Ülo pikovi lasteraamatust Tallinna korstnapühkija Ülo pikkuma, mees, kes on eelkõige tuntud animaatori ehk siis joonisfilmimeistri joonisfilmirežissöörina aga samas on ta tegelikult ka lasteraamatute autor. Pikovi Tallinna korstnapühkija on juba neljas raamat, mille ta avaldanud on. Ja nii nagu kõik eelnevad, on seegi üks igati põnev teos, millest on põhjust rääkida ka mitte ainult lastele mõeldes, vaid pidades silmas ka täiskasvanud lugejaid. Tekst. Raamatu tagakaanel ütleb, et Tallinna korstnapühkija on lustakas lugu korstnapühkija, kes armastab oma tööd, kuid veelgi enam armastab ta inimeste kulul nalja teha. Ei ole vist vaja väga pikalt mõelda, mis juhtub ühes lasteraamatus inimesega, kellele meeldib teiste arvel nalja teha. Ütleme nii, et selliseid inimesi hakkab elu õpetama ja seda mitte kõik sõbravikumal moel. Aga et tegu on ikkagi lasteraamatuga, siis midagi jubedat seal nüüd ka juhtu. Tegelikult saab korstnapühkija raamatu viimaseks leheküljeks maailma kõige õnnelikum inimene ja teose lõpus turnita mööda katuseid ja lööb laulu omaette. Nii et täiesti optimistlik raamat. Just midagi sellist, mida ilmselt iga laps enda lugemislaual ootab. Et näidatakse, et elus ei ole küll asjad kõik nii lihtsalt kui esmapilgul tundub. Aga et aga nii sügavat traagikat nagu võib-olla täiskasvanutele suunatud kirjandus seda vahel üle rõhutades demonstreerib tegelikult ongi raske öelda, kui suurtele või väikestele lugeja vatele pikov tegelikult kirjutab. Raamatu tekst on muidugi suures kirjas ja ka sisult kerge lugeda aga see ei tähenda veel midagi, sest omamoodi on tegu päris filosoofilise looga. Ja seal on ka kihistusi, mida väikesed lapsed üldse ei taju või ilmsed ei märkagi. Jaa, on siis teisi, mis jäävad ilmselt täiskasvanud lugeja silmadele kuidagi liiga kaugeteks või unustatud, eks. Nii et julgen küll väita, et igaüks leiab sellest raamatust oma. Ja see teos, mis muide valiti ka aasta 25 kõige kaunima raamatu sekka on tõesti omamoodi kujundus ime. Ja ma kujutan ette, et ta on omamoodi, kujundas imega nii et täiskasvanu ja laps näevad hoopis erinevaid aspekte selles. Raamatu kaasa sisu on valmistatud taaskäideldud materjalist, millel on selline väga mõnus käe all soojalt mõjufaktuur. Omapärane on ka köide. Nimelt on Tallinna korstnapühkija kokku needitud. Need on need aspektid, mis, ma kujutan ette, rõõmustavad kõige enam just trükikunstihuvilist silma ja mida väike laps võib-olla kõige olulisemaks ei pea. Lastele avaldavad kahtlemata muljet sõbralikud, värvikirevad ja suurte detailidega pildid, millest on võimalik ilusti ülevaadet saada. Ilma detailid kipuksid liiga palju silma risustama. Aga kõige tähelepanuväärsem asi, mis kindlasti avaldab muljet nii suurtele kui väikestele lugejatele, on raamatukuju, millest lihtsalt ei ole võimalik mööda vaadata. Pikovi Tallinna korstnapühkija ei ole mitte ristküliku kujuline, vaid moodustab omapärase rombi. Asja mõte seisneb siis selles, et kui see raamat avada siis saab raamat säärase kuju nagu oleks ühel klassikalisel viilkatusega majal. Nagu autor raamatu esitlusel rääkis, oli väga raske leida trükikoda, kes oli valmis sellise asja ära tegema. Nimelt kurdeti igalt poolt, et ei ole piisavalt häid lõikamisvõimalusi, millega oleks võimalik see täpselt parajaks lõigata ja tagada ka soovitud kvaliteet. Aga õnneks oli autori ettekujutus enda Tallinna korstnapühkija nii selge, et ta lihtsalt pidi selle katuse viilukujulise raamatu saama ja ei jätnud enne jonni, kui ta leidis ka teostaja. Ma kujutan ette, et sellise omapärase ja harjumuspärast ettekujutus draamat tõst muutva ja avardama teosena võiks Tallinna korstnapühkija mõjuda hästi tõesti just lastele sest et nemad alles õpivad maailma tundma ja ja väga tore, kui nad näevad, et see maailm on palju kirevam, kui nad on esmapilgul harjunud nägema. Selles mõttes võib Tallinna korstnapühkija tõesti tunda animaatorid multifilmimeistri kätt. Ta nimelt kohe kuidagi ei lepi staatilise lähenemisega, vaid otsib kogu aeg võimalusi maailma elavdada ja liikuma panna värviliseks teha ka sellises kunstiliigis, mis olemuslikult on justkui selline igavene, muutumatu ja staatiline. Pikov on tõesti praegu need enda uue raamatuga näidanud, kuidas on võimalik ka midagi nii püsivat ja justkui võib üks luist nagu raamat teha elavaks ja ootus päratuks või vähemalt muutuks raamat millekski hoopis erinevaks harjumuspärasest kohe, kui ta lahti lüüa, hakake lehitsema. Ja teistpidi jällegi see uudsus ei mõju võõristavalt, sellepärast et see on pakitud väga hubasesse ja soojakujundusse, mis kohe kutsub raamatut lugema, mis kohe kutsub seda uuesti üle lugema. Ja teistpidi on selles kõiges ka oma selline filosoofiline iva. Ülo Pico räägib Tallinnast nagu pealkirigi ütleb, samal ajal on tema Tallinn kindlasti tema Tallinn, mitte mõne teise inimese Tallinn või võib-olla isegi mitte reaalne Tallinn, vaid unistuste Tallinn. Ja mind pani see raamat küll mõtlema kohe selle peale, et kui palju kasutamata potentsiaali ja võimalusi on meil tegelikult enda kodulinna ilu ja elamisväärsuses kogemiseks. Ma olen täiesti veendunud selles, et ühte linna ei muuda meeldivaks mitte ainult seega raamat on korrasid, prügivedu toimib ja kõik need sellised detailid, millega igaüks meist päevast päeva kokku puutub ja ja mida ilmselt kõigil meist on vähemalt teine kord elus põhjus ka kiruda. Aga sama oluline ühe linna elamis väärseks tegemiseks on ka vaimne kultuur, mis materiaalsete ümbritseb ja sellele elu annab. Ja pikovi. Tallinna korstnapühkija on täpselt üks näide sellest vaimsest kultuurist, mis justkui loob veel ühe kihi sellise elavdava ümbruse kõigele sellele materiaalselt, millega me alati ei pruugi rahul olla. Mis jällegi omakorda viib meid tagasi algusesse. Kas loobikovi raamatud on ikka üheselt lasteraamatut? Kui üks lasteraamat suudab panna mõtted liikuma nii kauges suunas ja viieneid tõsti sellelt, et korstnapühkija jantidelt ja naljadelt edasi selle juurde, et mis on see linn, millest see räägib, mis on selle linna kuvand, milline ta võiks olla siis ma julgen küll väita, et tegu on ikkagi väga võimsa kirjandusteosega. Kindlasti üks väike lugeja, kellele see võib-olla on üks esimesi raamatuid, mida ta loeb ei mõtle nii väga selliste asjade peale, aga need asjad võivad kuskil kajama jääda. Ja ma arvan, et see on hästi oluline mitte ainult selle raamatu puhul, vaid üleüldse kirjanduse kui sellise puhul. Kui ta suudab tekitada meis mingisuguse vastukõla, siis on ta tegelikult juba saavutanud midagi erakordselt suurt, nimelt muutnud meid ja muutunud meie kodumaailma. Nii et selles mõttes on Ülo pikovi Tallinna korstnapühkija tõesti igati õnnestunud, trükkis seda nii laste kui täiskasvanute vaimse maailma rikastamiseks. Head lugemist.