Hea kuulaja, mina olen Tõnis kahusarja kajamasin, kuues saade on stardivalmis. Meie reegleid ja kitsendused on ikka samad, mis enne ning teile paratamatult tuttavad. Vaid veidi alla tunni andmeil aega seisatada popkultuuri, mõne suurnime juures temast temaga kaasa mõtelda ja tema muusikat kuulata või midagi sellist, mis teemasid kuidagi ammendaks. Lihtsalt küsimused, mõttekatked, mida vältida päriselt ei saaks ega tohikski. Tänase saate puhul on imelik, kas see, et esimest korda on meil jututeemaks mustanahaline artist? Senised olid valged, kuigi paaril korral näiteks Presley, Rolling Stonesi juhtumil olid nende võlg mustanahaliste kultuuri silmapaistev. On tõepoolest kallutus, mida me peaksime muutma. Niisiis tänase kaja masinakangelasel tuleb siit jeks Braun. On vist tõesti nii vähemalt paberile skeeme joonistades, et kunstnikke on kahte liiki, on üksildasi geeniusi, kes käivad ära teid, mida suurt keegi kohe ei jõua järgida. Nende samm on kiirem kui teistel nende pöörded veidrad ja harjumuspärases keeles raskesti selgitatavad. Ja retoorika räägib, toonitab nende unikaalsust pole ta kedagi teist sellist nagu nemad. Aga on ka teistsuguseid looja tüüpe ja ma arvan, et see, mis Proun võiks just selline olla, mitte temas oleks unikaalsust vähe või kordumatust kasinalt. Aga nelja aasta eest jõulude paiku 73 sana surnud seemis Brauni tähendus on ikkagi selles, et ta kehtestas arhetüüpi, rajas vundamendi väga ruttu mõistsidki kõik tema muusikat, just fundamentaalsem. Siit paistis absoluutne tõde. Alus kõigele muule ja ajalugu on näidanud, et see just nõnda oligi. Mis juhtus pärast selle vundamendi rajamist ja seemis prahul fikseeris selle 60.-te jooksul oli ehk enam või vähem muusikana nauditav aga see ei muutnud tema saavutuse olemust kuigivõrd. James Brown tegi palju Lotte ja tegi neid palju ju ka veel seitsmekümnendatel ja hiljemgi. Nende kvaliteet ei olnud ühtlane ega ilmselt saanudki olla. Kuid mitte kordagi ei sattunud ohtu teadmine sellest, kes see, mis Braun on ja mida ta enesest kujutab. Ta oli leiutanud lähtekohad, ei pannud paika režiimi ja regulatsioonid. Ning temal leiutis püsiv üha ja ikka kui te kuulate praegugi mistahes peavooluraadiojaama või vaata TM diviid kohtate seal James Browni ise seda teadmatagi. Selle protsessi algus on tegelikult päris kaugele aastakümnete taga. Lugesin kusagilt Brauni CW sisaldab ei rohkem ega vähem kui 43 USA Billboardi edetabelis 41. sekka tõusnud lugu. See on väga suur arv, kuid on muidugi ka võimsamaid näitajaid mainimistel. Et just seetõttu, et Braun oli oma karjääri alguses ikkagi nishi artist. Tema valdkond kandis nime rütmibluus ning seda muusikat toodeti mustanahalistele. Kuid temast sai universaal koos kõigi sellest tulenevate heade ja kehvemate tagajärgedega. Igatahes on selle protsessi tagajärjed väga komplitseeritud, ei puutugi enam väga otseselt seemis Brauni isikusse. Selle küsimuse laiem taust on musta ja valge kultuurisuhe eeskätt Ameerikas. Lihtsustatud öeldes märkis must muusika valge publiku jaoks vabanemist nii-öelda tsiviliseeritud maailma poolt seatud raamidest väljumist. Müüd musta kultuuri primitiivsuses viiekümnendatel ennast aktiivselt kehtestas näiteks selliste tekstide kaudu nagu kirjanik Norman meileri, vaid negro rääkis uuest ideaalist, mis tähistas võimalust nii-öelda lahutada ennast ühiskonnast ja selle lamedatest valikutest. Lahendus oli teatavas metsistumises ekstaasi leidmises seksuaalse ekstaasi müstifitseerime, sest sealhulgas see oli tegelikult rassistlik seisukohavõtt, kuigi heasoovlikult rassistlik mustalt muusikalt oodati madalatele instinktidele rõhumist kui lunastust. Ja muidugi oli see vastuolus musta muusika enesetraditsiooniga. Sellesse traditsiooni kuulus kõigepealt näiteks džäss, mis oli tänu, kas võid ju Kellingtonile vägagi peene komplitseeritud muusika. Sinna kuulusid ka lauljad nagu nälginud Gol, kes kõlasid väga esteetiliselt ja puhtalt, isegi euroopalikult. Kuid ometi oli märgata, et need mustanahalised muusikat, kes olid sihitud tärkaval rock n roll'i publikule Little Richard, Chuck Berry, Ray Charles võtsid suuna liialdatud, isegi karikatuursem kriitse väljenduse poole. Ja katseemsed Raun võiks siia kuuluda. Mitmete oli tema taust rock n rollis, kuid tema kreatiivne haare osutus oluliselt hõlmavamaks. James Browni igavikulised leiutist tunneme tänaseni fancy ninal ja fancy kontrastiks peetakse soulmuusikat. Soulmuusikataust on omakorda mustanahaliste religioosses muusikas gospelis. Kui soul tegeleb vaimse maailmaga sisemaailmaga, siis Hank toimib füüsise kaudu. Selline oleks lihtsustav skeem James Browni loodud helide selgitamiseks. Ja tegelikult juba kaks äsja kõlanud lugu annavad aimu siin tarkavast vastandusest. Vabadusväega oli fancy lugu flaav pigem sõul. Kui Braun oleks truuks jäänud oma kuulsusrikkale hüüdnimele good father of soul souli ristiisa ja säilitanud oma algse kõneviisi, mäletaksime teda praegu teistmoodi. Kuid Braun tegi radikaalse sammu ja tõstis rütmi oma muusikas esikohale. Või see on isegi vähe öeldud, pigem allutas ta rütmile kõik muu oma muusikas. Sul muusikuna oleksime saanud Brown'ist rääkida just olles individualiseerimine mõttes oleksime rõhutanud tema hinge ja tunnetuse, sügavusi ja detaile just nii nagu ajalugu teinud Aretha Franklini või otis Redingi puhul. Seegi oleks seotud olnud valge publiku ootusega mille kohaselt mustanahalised oma sisemaailmaga paremas kooskõlas kui valged Ram tegi paraku midagi muud. Tema Frank oli edukas justama masinlikkuse, jäikuse ja vastuvaidlematu. Seetõttu muidugi oli tema rütmide sellastust kui neid lähemalt uurida, kuid kokkuvõttes luges ikkagi nende ranguse monotoonsus. Tema fanc oli midagi, mis käivitas ja oli ise käivitatav tema Hancoli režiim või siis ta hakkab avastas ning samas ka orjastas. Sestap ongi meie saates tegelikult jälgitavaks tendents seimis Brauni laulud, mis algselt viiekümnendatel olid ehk lihtsalt rütmibluushitid muutusid järjest pikemateks, aafrikalikumatakse tahtmatult ehk isegi avangardsemataks. Tema fanc võis kesta ja kesta ja kesta ilma, et oleks vaja seda maskeerida laulustruktuuriga ja Brauni ise, ehkki laululgi traditsioonilises mõttes. Pigem hüüdis rütmiga kaasa alusele, tungidele, tõugetele. Selle muusikaformaadiks sai kauamängiv heliplaat ja mitte enam popsingel. Selleski mõttes oli CVs Braun Novaatorite seas mustas muusikas, eriti seda mudelit järgides olemegi jõudnud minu poolt algselt pakutud võimaliku järelduseni. See, mis Braun oli ühtpidi vastuvaidlematult staari persoon oma hoiakute ja aarete poolest kuid samas oli tema signaal väga selge muusikasele rütmirežiim olid temast tugevamad. Ning eks taastama lugudest tuleneski just sellest allutavast üle mõõdulisest jõust, mida Fankenesest kujutas. Champs Browni power tulenes absoluudi ja paratamatuse läbi tunnetamisest ja sellest jõuliselt kõnelemise võimest. Nüüd üks eelöeldut illustreerib lugu temalt Kõutsvat. Me võimegi siis vahest öeldud, et see, mis Braunil on meie jaoks kaks palet erinevad ja vastastikku täiendavad tema persoon muusikuna oli tegelikult ülima kontrolli väljendaja seda kõigepealt eeskätt nii-öelda reaalses elus näiteks kas või suhetes bändiliikmetega, keda ta väidetavalt omajagu terroriseeris ka laval. Kuid see on ka üldisem järeldus Brauni isiku kohta. Rauno oli mustanahaliste arvamusliider autoriteediga kõneisik, kes lõpetas ükskord rassirahutused, kes rääkis sellest, mis on mustanahaliste heaks õige ja vale. Hoiatas ühes laulus narkootikumide eest ja soovitas teises ennast koolipingis harida. Siingi tasub rõhutada, et valge ja must kultuur mõistsid neil aegadel vabadust. Erinevalt. Valgete leidis mustade muusikas kontrolli kadumise võimaluse. See oli neile vabaduse mõõt. Mustanahaliste jaoks oli vabadus täpselt midagi muud. Nende ideaal oli kontrolli saavutamine, sealhulgas enesekontrolli saavutamine. See, mis Braun oligi eeskuju just selles mõttes ta valitses, juhtis ta suunas sündmusi. Kogu tema muusikaline retoorika oli juhi oma. Ja samas oli Braun alluja oli ainult üks autoriteet, mida ta tunnistas, siis oli fancy autoriteet esinejana, nad said aru, et Frank polnud mitte muusika, mis toob välja kultuurilised, õigemad ja korrektsemad aspektid. Tema loomuses ei fancoliga surve, mis moonutes liialdas, mis tõi temast välja palju tumedat ja ohtlikku ja ebaterved mitte midagi otsest saatanliku. Pigem näeme tema puhul kedagi, kes väljub kehalisest piiridest ja langenud justkui transsi seal igas mustas muusikas midagi täiesti uut, kuid võib väita, et Braun võttis mõndagi üle näiteks Little Richardi lavashowdest. Nagu juba öeldud, see temale kui vundamendile viitav viis James Browni muusikat mäletada ja hinnata teeb ehk liigade unikaalsusele me tunneme tema kõlalised leiutised ära siit ja sealt sämplites tsitaatidest otsestest ja kaudsetest viidetest kuid alles siis, kui teda reaalselt kuulata, saab aru, mil moel ülivõimas esineda. Kuidas täpselt oma muusikat juhib, millises suhtes kalkulatsiooni improvisatsiooni ka, mismoodi kannavad helitama persooni, mil moel kommenteerivad musta kultuuripoliitilisi sotsiaalseid reaalsusi. Inimesed on öelnud, et Brauni muusika kõlab põhimõtteliselt kogu aeg ühtemoodi ja see pole muidugi tõsi. Kuid põhjustel, millest me juba rääkisime, ei saa ka väita, et selline seisukoht oleks päris rumal. Charles Bronson variatiivsus kõigiti olemas, kuid see mikroskoopiline nüansside maal ja neid nüansse tasub kuulata. Üldjuhul loeb aga ikkagi temakraniitne selgus sellest kõigest oli ees. Sellega seostub küsimus aga ka sellest, mida Browni muusika tegelikult ütleb. See, et see on tantsumuusika, ei tundu justkui piisav olevat. Inimestel on kombeks kunstniku loomingust välja lugeda midagi tema maailmavaate ja valikute kohta. Brown'i puhul on säga raskendatud. Ta oli poliitiline küll, kuid mitte harjumuspärasel viisil. Ta toetas Richard Nixon hiljem Ronald Reaganit ning oli nõnda pigem konservatiiv kui vabameelne. Temaga oli raske siduda mingeid nii-öelda edasiviivaid ideid, just nagu on seal muide vaevalt võimalik Gabraunist mõjustatud räpparite puhul. Kuid tema muusika ehkki öelnudki küll midagi uut, ta pigem tegi seda pigem imbusse popkultuuri justkui midagi möödapääsmatud. Frank muutus aja jooksul või täpsemalt öeldes, muutis kuju, sinna mahtus liitlaseks või kontvõõraks ka suur hulk valge traditsioone alates Frank Zappa lõpetades uue laine muusikaga. Vahepeal hirmutas aga hoopis disco funky oma kastreeriva Macindlikult optimeeritud pehmusega. Siis tuli muidugi hiphop ja see muutuste sfäär on tänase saate tarvis ülearu mahukas teema selgeks rääkida. Igatahes võimega üldistada, et Frank oli väga uudishimulik, muusikavõimeline selle uudishimu nimel kasvõi defarmeeruma. Kuid kui selles muusikas oli midagi kindlat, midagi, millest lihtsalt ei saanud kuigivõrd kaugemale minna siis kandis James Browni firmamärki Simpson kui enda karjääris oli aegu, mil ta esines pooltühjadele saalidele digitaliseeritud Fankrid aegadel olid tema kõneviis liiga arhailine kuid sellel samal ajal elas tema muusika ometi igal pool kui norm, kui viide, millest enam tahapoole ei saanud minna. Ja see ongi põhjus, miks võib üsna vähese riskiga ennustada et justnimelt James Brown ja mitte Presley või biitlid või Dylan esindab meie tänast aastatuhande vahetuse populaarmuusikat näiteks 500 aasta pärast lihtsalt sel põhjusel, et ta leiutas sobiva ja ainuõige kõneviisi teatud emotsionaalsete väljenduste tarvis. Lood, mis järgnevad on esiteks sait lauda emplakend ainult raud ja teiseks Tapalifillaik piinlaseks. Hea kuulaja kaja masina kuues saade rääkis oma ajaliste võimaluste piires stseenist kraavist kuulastena, muusikat sinna juurde. Saade saab läbi siis, kui on kõlanud veel üks lauldemalt fancy dramerg. Mina stuudios olin Tõnis kahu kena õhtut kõigile. Draama. Draama. Ajamasina ajama ajama kajama jaama. Klassikaraadio uus saade kaja masinat vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarse muusika ajaloost koos teiega laupäeval kell 21, null. Kajamasin klassikaraadiost klassikaraadio. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.