Tere, head klassikaraadio kuulajad. Algav muusikauudistesaade helikaja pakub kuulamiseks järgmisi teemasid. Kõigepealt on saates kolm tagasivaadet möödunud nädalal toimunule. Vanemuise teatris esietendus 24. aprillil Mozarti ooperis Figaro pulm, mida käis vaatamas Tiiule evalt. 27. aprillil esinesid Tallinnas Mustpeade majas fagotisolist Martin Kuuskmann ja pianist Kristjan Randalu. Muljeid jagab Igor Karsnek. 23. aprillil esines Estonia kontserdisaalis Soome raadio sümfooniaorkester. Sagari Oramu juhatusel. Kuuleme neelejevas teinud Veldi arvamust. Edasi saabuva nädala sündmused. Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel lõpetab 13. hoo kahe kontserdiga Estonia kontserdisaalis. Dirigent Anu Taliga räägib Karin Cupra taasloodud Tartu Ülikooli sümfooniaorkestrile on tulemas esimene täispika kavaga kontsert. Liina Vainumetsa teeb intervjuu dirigent Lauri sirbiga. Pärnus toimub teisest üheksanda maini teine viiuldajate konkus. Lähemalt räägib produtsent Aare Tammesalu kombel. Resonaabilis esitab seitsmendal mail Kanuti Gildi saalis nüüdismuusikat Lätist Tarmo Johannest küsitleb Merje Mändla. Türil on seitsmendast kuni üheksanda maini neljas kevadfestival, mille kava tutvustab kunstiline juht Irene Lill. Agentuur Corelli Music kutsub täna talgupäevale Keila-Joa mõisa, kus juunikuus saab kuulda taas mõisaromantika kontserte. Talgutele kutsub mail Sildos, teda küsitleb Annika Kuuda. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningas ja soovin teile head kuulamist. Kõigepealt saab sõna Tiiuleemalt. Pier hobus täänbumašee Figaro pulm ehk pöörane päev on olnud tema sünnist saadik üks väga intrigeeriv lavateos esialgu muidugi draama kaal ja tekitas ta alati väga suuri segadusi ja protestiilminguid kõrgemal pool olevate isikute poolt. Sellest hoolimata siiski Mozart tellisakt rentsada Pontelt sellele teosele ka oma ooperi libreto. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, kirjutab ta Ponte pärast esietendust. Isegi keiser ja kõik tõelised asjatundjad pidasid seda ebatavaliselt ilusaks, lausa jumalikuks meistritööks. Ja nii võiks ka öelda, et praegune Vanemuine võib rõõmu tunda ja ka pidada oma repertuaari üheks suureks ehteks. Vastsündinud Figaro pulmaetendust. On suur õnn, kui kohtuvad andekad lauljad, andekas lavastaja, tundeerk ja lauljaid, hästi tunnetav dirigent ja üldse kogu lavastusmeeskond on äärmiselt õnnestunud oma koosluses. Mina julgeksin väita, et pärast 2000. aastal lavalaudadele tulnud Mozarti Cosi fan Tottet Vanemuise laval pean ma seda Mozarti lavastust üheks äärmiselt säravaks õnnestunuks. On teada, et Mozart sellel ajaperioodil elas üle väga raskeid. Finantsprobleeme on naljatamisi kirja pandud märkusi, et ei old lootagi, et Mozart oma võlgu ära maksab, sest tal lihtsalt polnud, millega maksta. Abikaasa konstantse lihtsalt ei tahtnud maksta ja nii on väidetud, et Figaro pulma ka oleks nagu lõppenud Mozarti kuldne virtuoosi ajastu, kuid nii nagu vist üldse kunstiajaloos võib väita, et mida suuremad on kunstniku probleemid, seda geniaalsema tööd sünnivad. Nii on ka Mozarti juures juhtunud need ülejäänud viis aastat, mis tal elamiseks oli jäetud, sündisid Juwel, Don Giovanni Cosi fan, tutte võluflööt ja tema luigelaul kiituse halastus. Kõik siiamaani kõikidel maailma lavadel edenduvad ja suurt menu toonud kõikidele tegijatele. Nüüd antud Vanemuise lavastusest tahaks kõigepealt ära märkida seda, et rõõmustav on see, et lavastaja ei anna Lätist Indra rooga, kes on teatavasti seal väga tunnustatud ja tugev draamanäitleja on saanud oma draamarollide eest väga kõrgeid auhindu. On saanud oma lavastuste eest kõrgeid auhindu ja preemiaid on seadnud meie lauljad küllaltki raskete ülesannete, et seda puhtfüüsiliselt ja siinjuures taaski ära märkida kõige noorema liikme selles seltskonnas Maria Kallaste, kellele antud roll sellel laval oli debüüt. Kerubiino roll on tehtud äärmiselt liikuvana plastilisena ja peaaegu et viskab hundiratast, hüppab diivaniservade ja iga tegelane väntsutab teda nagu kutsikat ja sealjuures tuleb see noor laulja suurepäraselt toime endaga laulab oma väikese häälega väga perfektselt, laulab väga hea stiilitundega ka. Ja tehniliselt valdab vajaliku testituuri. Nii et see on, ma arvan, vanemus jälle üks leid üldse selle lavastuse juures meeldib ka see, et Indra rooga on võtnud sisse võib-olla mõne meelest liiga palju. Igasuguseid küljesoteerilisi tingmärke ja vabamüürlaste leppe märg kooritegevus on ilmselt sealt inspireeritud. Kuid kõik see annab sellise hea ülemineku, kui nii võib öelda originaali ajastust tänasesse päeva, sest tõenäoliselt on soovitud väga tänasesse päeva tulla. Juba lavakujundus on vihje valge maja ovaalsaalile ja koguse kostüümi valikmeestel. Tänapäevased ülikonnad vihjab ju sellele, et kogu see probleemistik võib toimuda ka tänases päevas. Minu jaoks on selle lavastuse kõige suurem võit see, et kogu sellest kujunduslikust ja füüsilisest virvarrist sõltumatu Ta on väga truuks jäädud muusikale. Lauri Sirp kui dirigent on väga hea ja paindlik muusik, kes kuuleb iga laulja komapära. Kui on sellised nõtked, fraseerijad ja minu jaoks väga Mozartlikud, nagu seda on Karmen Puis, Pirjo Püvi, Taimo Toomast, siis on leitud ka allegro restod, sellised, et kõik on paigas. Kui on nii-öelda raskema kaaluga hääled nagu Atlan Karp, Valentina kreemen, alla Popova siis on leitud neile sobivamad sellised vabama minekuga tempod. Aga kõik see jääb siiski stiili sisse ja ei ole midagi häirivat. Meeldis väga kostüümide kujundus, meeldis värvide valik. Keset valget ruumi oli suur valge diivan ja selle taustal mõjusid eriti hästi lauljannade mustad siniste siiludega grafinnal kleidid ja krahvi sinine ülikond. Kuidagi meile vast eriti meeldiv, värvide valik siis väga meeldis. Valguskunstniku töö. Aknast tulevad valgusvihud siis, kui tuleb krahvinna oma väga meeliskleva aariaga. Esimeses ooperipooles kumab tema ümber selline külm inimene on üksi jäänud, külm valgus siis, kui tuleb sisse. Susanna täitub tuba nagu ereda kollase päikesevalgusega. Need on kõik ju tegelikult napid vahendid, kuid väga kaunilt kujundavad kogu atmosfääri ja räägivad kogu aeg muusikale kaasa. Võib-olla lauljatest ei tahakski eriti eraldi rääkida, sellepärast et kõik olid väga meeldivas vormis väga hästi sobisid oma rollidesse nii esimeses koosseisus kui teises koosseisus. Teatavasti esimeses laulab alla puu krahvinnat teises Karmen Puis, kelle jaoks on see roll nüüd juba vast vist kolmas kui soprani roll. Ja ma pean ütlema, et ta saab sellega suurepäraselt toime. Alla Pugatšova on äärmiselt võluv ja emotsionaalne kaunide tema kõrgused. Võib-olla tuleks tööd teha edaspidi lihtsalt natukene selle retsitatiivis eesti keele väldete probleemistikuga tegeleda, see ei ole. Teise keele inimestele sugugi mitte lihtne. Erio püüan liikuv, plastiline ja kõik väikerollid, nagu Vanemuises ikka, on asjakohased ja sulanduvad hästi ansamblites. Nii et terve lavastus on äärmiselt sümpaatne ja soovitan kõigile külastada vanemaist. Järgmine Figaro pulmaetendus on Vanemuise teatri väikeses 13. mail. Mõnikord mõjub üsna värskendavalt üks akadeemilise kavaga, kuid ettekandes üldsegi mitte akadeemiline kontsert. Just selline muusikaõhtu toimus Mustpeade majas. Esinesid kaks eestlastest maailmameest fagotivirtuoos Martin Kuuskmann ja pianist Kristjan Randalu. Neist esimene siis elukohaga New Yorgis ja teine põhiliselt Saksamaal. Sisuliselt oli tegemist kuuskonni Randalu plaadiesitluskontserdiga, kuna Estonian Record Productions laskis just nüüd välja nende heliplaadid, nonstop ja needsamad lood, mis kõlavad nimetatud albumil kõlasid ka kõnealusel kontserdil. Enne veel, kui rääkida ja tollest muusika õhtust lähemalt tuleb iseloomustada Martin Kuuskmanni kui silmapaistvat fagoti solisti kellelegi polevist, saadused, fagoti, Don, puupillide perekonna suurim, madalaim ja samas ka pealtnäha kohaka instrument. Mõnes mõttes see nii ju ongi, aga kuuskonnan eredamaks näiteks, et meistri käes võib Fogot muutuda sama heledaks ja paindlikuks pilliks nagu flööt, viiul. Ma ütlesin, et viiul just seepärast, et kontserdile oskaks kuulda Bachi pardiidad A-moll, mis on originaalis kirjutatud soolo Födile ja Arvo Pärdi teos Spiegel im Spiegel, kus soleerivaks instrumendiks on hoopis viiulu seada flöödi ja viiulipartiis. Fagotile tegi muidugi kuuskmann ise. Nii teisipäevane kontsert kui äsja ilmunud plaat näitasid kujukalt, kui mitmekülgne interpreet Martin Kuusk on tegelikult on. Heidame pilgu muusikaõhtukavale Johann Sebastian Bach, Tõnu Kõrvits, Christian Randalu, Arvo Pärt, Tšaabeeerryo ja Daniel Schneider lisalooks veel humoorikas interpretatsioonis Antonia Carlos shopiim, maailmakuulus pussanova kuningas, kokku nii mitmekülgne kontserdikava Bachist mussanovani eeldab igalt interpreedid muidugi kõigepealt väga head stiilitaju ehk siis orienteerumisoskust erinevates muusikalistest rajastutes ning teisalt ka rikkalikku kogemuste pagasit. Mis puutub esinemiskogemustesse, siis neid on kuus kuni, kahtlemata sõna otseses mõttes rahvusvahelises mõõtkavas. Aga mis puutub stiili tajusse, siis sellel on siinkohal mõtet eraldi peatuda, kuna minul tekkis igatahes üks probleemne küsimus. Asi puudutas Bachi partiid ettekannet, mis kõlas kontserdil esimesena. Nimelt kasutas Kuuskmann siin oleme, andis niinimetatud ring hingamise tehnikat, mis seisneb selles, et pilli puhumine ja õhu sissehingamine toimub üheaegselt. See annab tulemuseks katkematu legaato, mis kõlab iseenesest väga efektsed. Aga need kuulajad, kes on vähegi õppinud muusikat, teevad kindlasti, kui oluline roll on Bachi muusikasse üldse ning teostes sooloinstrumentidele eriti sellisel nähtus nagu varjatud mitmehäälsus. Teadupärast saavutatakse ühehäälse pillid nagu flööt või fagoti see varjatud mitmehäälsus erinevates registrites, peituvate motiivide erilise rõhutamisega milleks kasutatakse mitmesuguseid artikulatsiooni võtteid. Ent kuna see kuuskonni kasutatud ring hingamise tehnika andis tulemuseks katkematu legaato siis puht artikulatsiooni nullisse vahi muusika varjatud häälduse paraku ära ja nivelleeris seega kogu Ale maantee-ehituse mingile keskmiste registrite keskpärasele tasemele. Õnneks teistes Bachi partiid osades niisugust probleemi tekkinud. Aga seesama ring hingamine on täiesti asendamatu mängutehnika ja niisuguse kõrgtasemel virtuaalsus nõudva ootuse puhul, nagu seda on Vutšano Pirjo 20 minutiline metsa 12. Ilmselt on see kõige keerulisem soolo fagoti kirjutatud teos maailmas. Kogu seda erinevate mänguvõtete arsenali, mida kuuskmann siin kasutas, on võimatu sõnades edasi anda. Kõik need kirjeldad rebititsioonik ja ülemhelide multifoonilise mitmehäälsus efektid mõjusid ühtekokku täiesti hämmastavalt ning esituslikuks tervikuks vormis 60 selle mängu tehnilise tulevärgi läbi hästi tunnetatud enamikul režiim. Mis puudutab ansambli kooslust Kristjan Randaluga, siis esinduslikud oli kõige põnevam kahtlemata Šveitsi päritolu nüüdishelilooja Daniel Schneideri sonaat fagotile ja klaverile. See on rõhutatult neuroklassikalises võtmes lugu, milles erinevate karakterite kujundamiseks küll aga tänuväärset materjali. Näiteks energilise esimese osa motoorikas ja Kodraatsetes kordustes on peidus midagi ratsaniku ja teise osa romantilises tugevuses võib kangastada suure romantika friends, listi vari aga sonaadi kolmas osa. Niitu kaatoriks Kertso. Et üleminek Emersoni stiilis finaalile tundubki ainumõeldava stiili lahendusena. Kui nüüd Schneideri ettekande puhul natuke norida, siis Kristjan Randalu on nii jõulise mängumaneeriga, pianisti kippus oma dünaamikaga fagoti mõnikord lausa nurka suruma. Aga mine sa tea, võib-olla see oligi taotluslik efekt. Nii et kokkuvõttes meeldivalt mitteakadeemiline kontsert, kus sellele vaatamata kõlasid ka nii-öelda akadeemilised teosed. Kõneles muusikakriitik Igor Karsnek. 23. aprillil esines Estonia kontserdisaalis Soome raadio sümfooniaorkester oma peadirigendi sagari Orama juhatusel solistiks vene pianist Nikolai Luganski, kes on siinsele publikule tuttav juba festivali klaver. 2004 aegadest, mil toimus Luganski sooloõhtu. Kontserdikava oli seekord põnev, sest tegemist oli teostega, mida meil just tihti ei kuule. Nikolai Luganski soleerimisel kõlas Rahmaninovi muusika, ent mitte ülituntud, teine või kolmas, vaid suhteliselt harva mängitav neljas klaverikontsert. Kava keskpunktis oli tunnustatud soome nüüdisautori Kaiassaario teos laterna maagika mis valmis Berliini Filharmoonikute lutserni festivali tellimusel ja mille esiettekanne toimus 2008. aasta augustis Berliinis. Kontserdi lõpunumbriks oli samuti Eestis harva kõlava Taani autori Karl Niilsani neljas sümfoonia. Õhtul niinimetatud soojenduspala puudus ja alustati Rahmaninovi neljandast klaverikontserdist. Teos kulges esimestes taktides peale kuni lõpuni suure sisemise pingega ja esituse väljendusjõud oli väga suur. Seda nii mahlakas akordi temaatikas kui ka õrnemat saeglastes ja meloodilistes lõikudes. Nikolai Luganski on raudse vene klaverikooliga ja vähemasti sama raudse muusikalise tahtejõu ja väljenduslaadiga pianist, kelle mängus domineerivad ülim tehniline meisterlikkus väga põhjendatud muusikalised ja struktuursed proportsioonid ja samuti avar emotsionaalne potentsiaal. Kiiresti jõuliselt ja osavalt mängivaid tuntud vene pianist on ju muidugi maailmas mitmeid, kes laval tulevärki korraldavad ja publiku vaimustusest ahhetama panevad. Aga Luganski pole küll seda tüüpi muusik. Soovi korral oleks ta ju tulevärgiks kahtlemata võimeline sest näib, et tema mänguaparaat küll piire ei tunne. Aga ta eelistab siiski jääda pigem elegantseks ja intelligentseks kunstnikuks, kes hoiab pinget alati sobivas vaos, et publikule seeläbi muusikaga maksimaalselt mõju avaldada. Mängimise käigus sulandub tema füüsis niivõrd loomulikult Ühte klaveriklahvidega, et piiriinterpreedi ja instrumendi vahel on peaaegu võimatu märgata. Ja kõige selle juures näib Luganski olevat väga eriline suhe Rahmaninovi muusikaga. Ent vaatamata oma kiindumuse Lauteri loomingusse suudab ta veel dida senti mentaalsust ja muusika üle romantiseerimist. Seega annab tema interpretatsioon teosest huvitava ja värske pildi. Seda võib öelda nii ulatuslikku klaverikontserti kui lisapalana kõlanudki moll etüüd pildi kohta, kus avanesid Luganski esituses mitmed senikuulmatud tahud klaverikontserdisaali solistiks pakkumine orkestriga väga hea ja loomulik ja nagu ka teineteise mõistmine dirigendiga. Viimane pole ka mingi ime, sest Luganski ja Oremon koos Birminghami sümfooniaorkestriga hiljuti kõik Rahmaninovi klaverikontserdid ka salvestanud. Keskpunktis oli tänavu maineka Taani muusikaauhinna Sonningi preemia vääriliseks tunnistatud soome helilooja Kaija saar, jao teos latern maagika. Ja seda nime kuuldes tuleb inimestel tavaliselt esimesena pähe Ingmar Bergmani auto maffia ja neid samu seoseid Saaria oma teosega. Kumbki lugu on inspireeritud Bergmani autobiograafiast ja Saaria uurib ja väljendab selle teose kaudu muusika suhteid valguse ja pildiliikumisega. Sest olemuselt Ta on ju laterna Maarika puhul tegemist 16.-st sajandist algelise projektor aparaadiga, millega sai vaadata siis läbipaistvale alusele loodud slaidi taolisi pilte. Saar. Jahu kasutab väga suurt tõlki registri koosseisu, kuhu kuulub suur löökpillide rühm ja klaver ja tšello lesta. Ja selles teoses on üsna palju vahelduvaid, karaktereid, värve, temposid ehk niinimetatud pildi või slaidivahetusi ning erinevatest detailidest ja meeleoludest moodustub kokku väga selge arenguga sündmuste kaar. Ja kuigi laterna maagikal on tihe seos valgusega, polnud see loomult sugugi selline kirgas või ainult helge muusika, sest kuulates tekkis ka salapärasemaid ja tumedamaid assotsiatsioone. Eriti toonitasid tumedamat poolust orkestrist kuuldavale toodud salajased sosinad, mis pidavat kirjeldama valguse erinevaid vorme ja iseloomu, olgu selleks siis õrn või ohtlik või hoopis unistav, järsk või ootamatult sünge valgus. Ja lõpuks siis selge valgus. Soome raadio sümfooniaorkester, kes on nüüdismuusika esitamisalal üsnagi kogenud, kandis teosed kõrgetasemelised. Täpselt sedasama võib öelda ka Carl Nielseni neljanda sümfoonia ettekande kohta. Tegemist on neljaosalise teosega, mille osad järgnevad üksteisele artaka ja kogu sümfoonia eesmärgiks näib olevat tihe tunglemine läbi erinevate muusikaliste kujundite Apotoosina kõlava finaali poole. Nielseni sümfoonia Ronja asetamine kavas kõrvuti saar jahu teosega oli üsnagi huvitav idee sest kuigi vahet teose loomise vahele jääb ligemale 90 aastat, siis võib ka Nielseni sümfooniast sarnaselt saar Jaha teosele leida muusika seoseid elu, liikumise, valguse ja varjuga. Soome raadio sümfooniaorkester näitas Nielseni sümfoonia kaudu iseäranis hästi oma väga kõrget professionaalset taset ja väga ühtlast ja mahedat keelpilli kõla milles oli kohati lausa unustamatult sumedaid tämbreid. Kontserdi üld oli väga tugev, kõik teosed kõlasid nende iseloomule ajastule vastavalt ja harmooniline koostöö dirigendiga tagas küll sellise kontserdielamuse, mida võib julgelt nimetada meeldejäävaks sündmuseks. Meie kontserdielus. Soome raadio sümfooniaorkestri kontserdil käis nele leivast teinud häält. Teisel ja kolmandal mail toimuvad Estonia kontserdisaalis Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdid hooajal kohtumispaik Eesti Anu Tali juhatusel tulevad ettekandele maks Bruchi kolini Trei, milles soleerib vioolamängija Avril, levitan Arvo Pärdi neljas sümfoonia Los Angeles ning Tšaikovski viies sümfoonia. Neljandal ja viiendal mail esineb Põhjamaade sümfooniaorkester sama kavaga ka Viini kontsert Hausis ja Maribori uniooni saalis Sloveenias. Dirigent Anu Tali andis intervjuu vahetult enne eilset proovi. Kas neid kontserte nüüd siin? Siis teisel ja kolmandal mail on kuidagi teistmoodi mängida, kui sa tead, et ülehomme oled juba Viinis ja üleval homme Mariboris. See ettevalmistus on võib-olla natuke veel karmim. Järeleandmisi ei tee ja võib-olla nüüd isegi selle Tšaikovski viiendaga püüame avada nagu täielikult selle soone, mille peal me oleme, et me võib-olla püüame veel sügavuti minna selle vene Tšaikovski helikeelde ja motiividesse ja tekstilise mõtlemisse. Ehkki me oleme väga rahvusvaheline kollektiiv, siis siin Soome kontsertmeister ja vene soolo vioola omavahel arutavad, kuidas neid neid motiive kõige paremini vormida ja lähme püüame kompromissitu maalt neid ülesandeid lahendada, aga loomulikult on orkestri jaoks väga oluline Arvo Pärdi neljas sümfoonia Los Angeles viini esiettekandega viia ja samuti Sloveeniasse, et see on meie esimene Arvo Pärt ja me püüame seda, tahaks avastada, orkestrile väga meeldib. Muidugi me kõik peame Arvo Pärdist väga lugu, aga nende jaoks on see olnud suur ja ootusärev hetk, et seda muusikat enda jaoks avastada. Kas sinu jaoks on ka esimene koostöös Arvo Pärdiga? Ei ole esimene, aga ma olen siiski üllatavalt vähe Pärti juhatanud võrreldes teiste eesti heliloojatega, et see ei ole olnud kõige lähedasem kokkupuutumine, nüüd tundub muutuvat. Teatavasti on ta väga nõudlik helilooja oma teoste esituste suhtes, kas ta viibib ka Põhjamaade sümfooniaorkestriproovides ja ta just ütles, et ta tuleb teise prooviaga, tegelikult tuli esimesse, aga kindlasti on tal põhjust olla nõudlik ja kindlasti on see ainuõige tee Arvo Pärdi muusikaga, nagu tema mõtlemisega oli. Mulle tundub, et on nii, et iga orkestri jaoks on oma võti oma kood selle muusika avastamiseks, et see ei pruugi kattuda eelmise esitusega kohe üldse kõik kolm heliloojat ka Bruh, kelle kolini Trei siis palve iseenesest on see väga religioosne muusika, juudi muusika siin kõlab, on nagu avavad kolm aspekti üldse maailma religiooni, kultuuri ja inimeste ajaloos ja iseenesest ka Tšaikovski oli ju teisitimõtleja või nagu nii-öelda dissident. Pärdi teos on pühendatud Hadorkovskile ja sellele absoluutselt katastroofiliselt traagilisele loole, mis Venemaal ühe inimese eluga on tehtud ja mitte pöörata seda kõike poliitiliseks, siis Pärt leiab lihtsalt aega ja mõelda nendele inimestele, kes on õigustest ilma jäetud, et ma usun, ka Tšaikovski nõustub sellega ja kindlasti kohe. Abrylevitani Iisraeli vioolamängija esitatud kolmeidrey viskab õhku või tõstab esile palve inimsoole. Orkestri ees soleerib seekord aafril, levitan Iisraelist. Kuidas teie teed ristusid? Abrylevitame otsis minu ise ülesse, kui ta Eestis andis meistriklassi ja siis me mängisime koos ja tema ettepanek oli tegelikult ka Viini reis. Et tihedalt reisiva inimesena siis tema viis meid kokku õigete inimestega ja sealt on see läinud, nii et muusikaline sõpruse kohtumine Eestis igavamalt, kuidas absoluutselt õige pealkirja all miiting, pointless, Tony kohtumispaik. Eesti. Mõne hetke pärast algab Põhjamaade sümfooniaorkestri teine proov. Mis tundega sa Anu Tali seekord orkestri ette tuleb? Julgelt öelda, et orkester on minu arust enneolematult ilusa kõlaga ja enna roomata? Rõõmsa seal supervormis selles mõttes, et nüüd saab ainult ennast süüdistada, kui midagi välja ei tule. Koju jõudmine oma orkestrivõtete tulemine on iga aastaga ja iga hetkega läheb ainult suuremaks ja olulisemaks sündmuseks. Kõneles dirigent Anu Tali. Põhjamaade sümfooniaorkester esineb Estonia kontserdisaalis pühapäeval ja esmaspäeval kell seitse. Kolmanda mai kontserdist teeb klassikaraadio ka otseülekande. On imetore, et kuigi on masu aeg, võime rääkida uue sümfooniaorkestri sünnist lõppeval talvehooajal. Nimelt sügisel kutsuti Tartu Ülikooli ja maaülikooli muusikaarmastajaid loodavasse Tartu Ülikooli sümfooniaorkestrisse. Soovijaid tuli 76, neist valiti välja 45 ning esimesel detsembril anti esimene avalik esinemine alustades Tartu legendaarse helilooja Heino Elleri kodumaise viisiga. Seda esitust on võimalik internetist kuulata ja selle keelpilli kõla soojendas südant nüüd saabuval esmaspäeval, kolmandal mail annab igal esmaspäeval koos käiv harrastusorkester esimese täispika kontserdi Tartu Ülikooli aulas. Orkestri peadirigent Lauri Sirp juhatab seal järgmiseid teoseid. Heino Elleri sümfooniline pilt, videvik Arvo Pärt kollaaž teemal Bach, Eduard Tubin süit eesti tantsudest. Franz Schubert lõpetamata sümfoonia, Tartu Ülikooli sümfooniaorkestri peadirigent Lauri Sirp. Millised kogemused on teil selle orkestri käimalükkamisest ja esimesi õhtut täitva kontserdi ettevalmistusest? Olen praegu rikkad selle kogemuse võrra, et seda niisugust ambitsioonikat institutsiooni nagu on sümfooniaorkester ei ole sugugi nii lihtne käima lükata ja ma arvan, et see orkestri asutamise arengulugu veel kestab. Milline on praegu kogunenud orkestri muusikute tase? Õnneks selgus, et see taotluste hulk oli kõigepealt hästi suur, need sealt sai teha päris korraliku valiku ja selgus ka Need inimesed, kes ütlevad orkestris mängivad, on päris tugeva muusikalise taustaga. Et nad on õppinud noh, erinevaid perioode küll erinevates muusikakoolides, aga on ka need, kes vahetult enne kõrgkooliminekut jutt on siis otsustanud mingi muu eriala kasuks. Ja õnneks on ikkagi see, et modifitseerimise tahtmine on ikkagi nii suur, et hoiab seda seltskonda koos. Lugesin internetist, et väiksema kogemusega mängijatele teete lisaproove ja mis laadi tööd üldse olete pidanud tegema orkestrantidega? Lisaproove oleme teinud tegelikult isegi arvestades muusikalist kogemust, et lisaproove on teinud kõik orkestri inimesed, et väga suur aitäh, tahan öelda orkestri kontsertministrile Andri annusele, kes on väga erilise pühendumusega võtnud enda hoole alla kogu viiulirühma ja nendega teinud lausa individuaal seal tunde, rääkimata siis rühmaproovidest ja puhkpillide osas on meile tulnud appi Vanemuise klarnetimängija Tõnu Kalm. Ja nüüd on tšellorühm saanud endale hea liidri Olgo Raudonini, kelle ümber koonduda, et see on niisuguse isetegevusorkestri jaoks väga oluline, et on inimene, kellele toetuda. Kas leidsite ülikooli inimeste hulgas muidu kõik vajalikud pillimängijad või peate kontserdi jaoks Vanemuise laste hulgast lisaväge paluma? Neil ongi olemas vioolamängijad, aga proportsiooni huvides me oleksime väga rõõmsad, kui näiteks meid kuulevad mõned vioolamängijad, kes on huvitatud ülikooli orkestris kaasalöömisest ja puhkpilliosas oleks neid võimalusi veel inimesi vastu võtta. Ja fagotimängijaid võtaks veel, et need kohakontserdil ei ole tühjad, need siis kutsume appi kutselised muusikud. Mulle teeb rõõmu see, et erinevate elukutsete esindajad tulevad kokku selleks, et olla niisuguses natuke teistsuguses energias koos ja sellest sünnib muusikaline tegelevad. See on väga tore kogemus. Tartu ülikooli sümfooniaorkestri kontsert on Tartu Ülikooli aulas kolmandail mail kell 19. Kontsert on tasuta. Homme, teisel mail algab Pärnus teine viiuldajate konkurss, mida korraldab Pärnu filharmoonia koos Pärnu kontserdibürooga produtsent Aare Tammesalu. Kas esimene konkurss möödus nii hästi ja oli nii edukas? Gazett otsustasite korraldada ka sel aastal konkursi, esimene konkurss möödus tõesti hästi ja eks see siis ongi põhjus, et veel kord on noortel viiulisatel võimalik Pärnus oma oskused proovile panna. Aastal 2008 see oli Taavi Tuisk trahvi 100. sünniaastapäev. Sünniaastapäeva tähistamine sellise konkursiga. Mõte oli selles, et panna natuke noori interpette mõtlema nende omadustega, nende kvaliteeti, tööle, mis oli seda või teist filmis, tegi ta. Ma arvan, et võib julgelt öelda 20. sajandi üheks kõige kuulsamaks paremaks viiuldajaks. Kindlasti kukkus korraldatud mõeldes Taavi Tuisk trahvile, kes sellest konkursist osa võtavad. Osa võtavad noored viiuldajad, kuni 30 aastased viiuldajad, mitte sihtgrupp on nüüd niisugune, kui on olemas muusikakoolide konkursid, millest aeg-ajalt võtab ka mult keskkool osas, äsja oli viies Eesti keelpillimängijate konkurss, viiuldajad, tšellistid ja teised keelpillimängijad, nüüd Pärnu konkurss on siis see järgmine vanuserühm. Kui Tartu konkurss oli kuni keskastme lõpuni, siis siin me räägime juba sellistest valmis kunstnikest või peaaegu valmis viiulikunstnikest Muusikaakadeemia üliõpilastest. Juba akadeemia lõpetanud noortest interpeetidest ja õnneks ka muusikakeskkooli õpilastest on arenenud nii kaugele, et suudavad sellist repertuaari esitada, sest konkursi kava on väga nõudlik ja hõlmab endas viiulirepertuaari säravamaks teoseid ja raskusaste on muidugi siin mingeid kompromisse tehtud, ei ole konkurson kolmevooluline, kus siis esimeses kahes voorus mängitakse kammermuusikat ka sooloteoseid. Kolmas voor on koos Pärnu linnaorkestriga, dirigendiks Jüri Albert, on siin, on väikesed loomingulised momendid ka seekord nimelt mulle tundus, et õppeprogrammis on jäänud veidikene kahe silma vahele Bachi muusikast sonaadid viiulile ja klavessiini ja otsustasime siis seekord, et las noored inimesed avardavad oma repertuaari ja mängivad soolo Bachi asemel, mis on väga tavaline konkurssidel, mängivad kammermuusikat, mängivad sonaate ja samuti tekkis selline mõte, et kuna finaalis on vaja mängida kaks kontserti orkestriga terve Mozarti viiulikontsert kui ka kas siis vabalt valitud kontsert, et nii hästi tuntud Vivaldi aastaaegadest siis mulle tundus, et žüriil oleks väga huvitav vaadata ka proovi, sellepärast et Vivaldi puhul dirigenti ei ole, esitust juhib solist ja ma palusin, et žüriiliikmed külastaksid ka seda proovi, mis tuleb ja jälgiksid, et kuidas need noore muusiku muusikalised ideed, kuidas nad haakuvad orkestriga, kuidas ta suudab innustada teisi mängijaid, kuidas ta suudab selle loo kiiresti prooviaega liiga palju ei ole, kuidas ta suudab üles ehitada selle ja mis siis sellest kontserdil realiseerub, et selline väike uuenduslik element on selle konkursi sees ja palju seekord osavõtjaid on osavõtjad kuus. Kui me vaatame seda kava ja selle raskusastet, siis ma arvan, et see on tegelikult päris hea tulemus, sellepärast et, et need inimesed on harjutanud neid teoseid julgelt või nii-öelda kaheksa kuud selleks, et nii raske kava omandada. Ega ikka iga noor viiuldaja seda ei suuda. Suur osa nendest teostest tuleb esitada heast ja sellise kava ettevalmistamine nõuab ikka täielikku keskendumist terve hooaja jooksul ja võid sa öelda ka, kes need on esinenud. Ma loen ette esinemisjärjekorras, Liiselena väljamäe, Hendrik Soon, Kaianebyriidse, Robert Traksmann, Ingmar Simson, Valtin tanud žüriis on neli tuntud muusikainimeste hinnatud oma ala asjatundjat Eesti muusika ja teatriakadeemia, viiuliprofessor Mare Teearu muusika ja teatriakadeemia tšelloprofessor, muusikakriitik Toomas Velmet, edasi muusikateadlane ja kriitik, Eesti muusika infokeskuse direktor Evi Arujärv ja Timo Steiner, kes on tuntud heliloojaga, samuti Tallinna muusikakeskkooli direktor ja festivali Eesti muusika näevad kunstiline juht ja nii edasi, nii et need inimesed on kutsutud sinna selleks, et, et hinnata seda mängu ja hinnata ka seda, et kui palju ta teise vooru pudru palju kolmandasse ette teada on see, et üle kolme viiuldaja koos orkestriga kahjuks mängima ei mahu ajalistel põhjustel, kus ja millal toimuvad need voorud ja kas ka publik on saali oodatud publikul kindlasti oodatud. Konkurss toimub siis esimesed kaks vooru Pärnul raekojas, mis on väga tore kammersaal ja finaal on Pärnu kontserdimaja suures saalis, mis teadagi on üks meie kõige paremaid kontserdisaale. Isegi Toomas õlvest on arvanud, et seal Baltikumi parim kontserdisaal ja sealses koos orkestriga musitseeritakse, nii et esimene voor on teisel mail, pühapäeval kell 16, teine pool on kolmapäeval, viiendal mail kell 17, mõlemad õitses Pärnu raekojas ja laupäeval, kaheksandal mail kell 18 on Pärnu kontserdimaja suures saalis lõppur. Aitäh Aare Tammesalu, ka sellest, millised on konkursi tulemused, kuuleme ülejärgmises helikajas. Reedel, seitsmendal mail annab Tallinnas kontserdi ansambel resonaabilis kava kare verb resonaabilis plaan ja kava tutvustab klassikaraadio stuudios ansambli flöödimängija Tarmo Johannes. Veel on, selles kavas on Jüri Reinvere uue teose esiettekanne ja tema loos nii mõneski teises teoses selles kavas on maast mõtlesin, poeesia on väga tugev ja Jüri enda tekst, mille peal see teos on ehitatud veel. Meil on nagu väga-väga tundlik, väga tähelepanu, väärne ja huvitav teos. Fonogramme ei ole ja väga keerulist elektroonilist töötlust ka ei ole, et selles loos on just nagu ruume kauguse läheduse, nagu mäng, inimese tunnete ja assotsiatsioonide ega on kõige olulisem. Ja Malle Maltis diaanima uue versiooni esiettekanne kõlab. Siis võib täitsa öelda, et, et see on esiettekannetel, Malle töötab selle loo kallal päris tõsiselt ja muutus on päris palju ja need, ma usun küll, et, et see nüüd palju küpsem ja läbi töötatud versioon sellest teosest Ja millised on need teosed, mis valmistavad ette kahte esiettekannet? Üks eriline lugu, mis selle poeesia telepealt tahaks kindlasti ära märkida, on üks väga hea teos beat furrerilt, lugu flöödile ja kõnelejale ja see austria poetess riike major häkkeritekstil ja eks erakordselt tundlik ja kaunis luu ja teise poole pealt, et mis on siis puhtinstrumentaalne muusika, selles kavas, aga kõik väga erinevad lood väga erineva kõlaga on gloviandrisseni suhteliselt vana lugu, vöökes juuni on, mis on meile väga huvitav väljakutse olnud lahendada, et see on nimelt mõeldud just sellisel väga karmil valjult kõlavale ansamblile. Teaduslüüa on Reitsioni siiani küla pilti, et ja mõeldes ressionaabilise peale, et kust te võtsite selle otsustusjulguse seda teost mängida, et millel see põhineb? See tuli tegelikult Aare mõttest, et teeks midagi teistmoodi, teeks midagi radikaalsema poolset, et Andrus nii uue, kes juunil on tema 70.-test aastatest lugu, kui ta tahtis just olla selline karm ja otsene ja selline hästi mitte väikekodanlik ja raputada tollaseid tavalisi kontserdikuulajaid, ma ei ürita kedagi nagu raputada, aga et huvitav, kas me suudame olla karmid ja kompromissid ja jõulised ja järeleandmatult ja ma arvan, et võib õnnestunud päris hästi ja eestlasi mängime ühte meie nii-öelda visiitkaart Lugus on Margo kõlari võlujärv, mis on üldse üks esimesi lugusid, mis meil on, on kirjutatud ja, ja seal on, ma arvan, väga hästi tabanud ära sellist kandle kõla kandle järelkõla, et siis ka see akustiline reverb või selle nagu kontserdi nagu põhiidee. Ja me oleme seda teost natukene nagu püüdnud serveerida sellise kandi pealt, et just nimelt elektroonika kist asuks dialoogi selle teosega, nii et, et see on ka päris põnev. Edasiarendus ja lisaks eelpool mainitud teostele, siis kuulame veelkord ka aastal 2002 valmib Tauno Aintsi troopi sooloflöödi line live-elektroonikale ja kust seekord üles astutama Kaaga. Kontsert toimub Kanuti Gildi saalis reede, seitsmes mai kell pool kaheksa. Ja lisaks tavapärasele koosseisule Kristi Mühling, Iris Oja, Tarmo Johannes, Aare Tammesalu, kes teiega eitavat elektroonilist plaani kujundada Kõneles Tarmo Johannes ja klassikaraadio salvestab selle kontserdi. Seitsmendast kuni üheksanda maini toimub Eesti kevadpealinnas Türil neljas kevadfestival festivali produtsent ja kunstiline juht on Iren lill. Tere. Tere. Kuidas siis seekord ühilduvad loodus ja muusika Türi kevadfestivalil ehk mis on? Riiulikavas kuulajatele, kes võib-olla ei tea Türi kevadfestivali sisu ütlen niipalju selgituseks. Türi kevadfestival on alati seotud mõne looduse teemaga ja seekord oleme teemaks valinud aasta ojad. Kuna muusikas on ajaloo jooksul loodud väga palju teoseid, mis on selle teemaga seotud, siis ei olnud kuigi suur probleem leida festivalile repertuaari. Jaga esinejaid. Kes need esinejad on ja kuidas nad siis selle kolme festivalipäeva peale Tuvad festivali raames toimub meil seekord kolm kontsert. Kõik ülejäänud üritused on küll kultuuriga seotud, aga mitte otseselt muusikaga, kaudselt küll. Kontserdil esinejatest on kõige esimesel festivalipäeval reedel, seitsmendal mail, kõigepealt Tšaikovski 170. sünniaastapäeva auks, mis muuseas ongi täpselt sellel päeval ehk seitsmendal mail. Tšaikovski sünnipäev toimub klaveriõhtu Tšaikovski klaveritsüklit. Aastaajad esitavad Jorma Tootsi ebementel. Ja aastaaegu kuuleme siis seekord seade neljale käele. Samal õhtul toimub Türi kultuurimajas veel üritus pealkirjaga ostajad paunveres, kus osaliselt tegemist muusikaga, aga teine pool sellest üritusest on pühendatud kirjandusele. Lugemisaasta puhul oleme kutsunud näitleja Andrus Vaarik lugema katkendeid Oskar Lutsu paunveresarjast ja toimetaja Pille-Riin Purje on valinud välja aastaaegadega seoses seotud katkendit siis Oskar Lutsu teostest. Ja see saade toimub satega raadio ööülikool koostöös. Laupäeval on päris mitmekesiseid üritusi. Hommikul kell kaheksa 30 sõidame Türilt välja ja suundume Hüpassaarde, kus kõigepealt Riina Roose tutvustab meile Mart Saare majamuuseumi, kus toimub ka Türi keelpillikvarteti minikontsert. Ja pärast seda on teine pool sellest üritusest seotud jällegi loodusega rabamatk sealsamas Mart Saare sünnikoha lähedal mida juhivad Kaarel Alooja, Veljo Runnel siis laupäevastest üritustest muusikaga väga tihedalt seotud antud kell neli algav loeng jällegi sarjast Raadio ööülikool, kus helilooja Helena Tulve räägib aastaaegadest heliloomingus ja sellel üritusel on tore Pealkiri krudin, sahin, vilin, mulin. Ehk siis saavad inimesed teada, kuidas loodus on mõjutanud helilooja loomingut. Laupäeva õhtul toimub Türi kirikus väga eksklusiivne kontsert. Tallinna kammerorkester ja solistid hulga vooruna vaja. Harry Traksmann esitavad kaks muusikaajaloo väga tuntud väga erinevat teost. Antonio Vivaldi neli aastaaega ja Storbijat sol neli aastaaega Buenos Aireses. Mõlemad on niisugused väga populaarsed teosed, samas väga erinevad. Ja laupäeva õhtu lõpeb Pärt filmi ööga Türi kultuurimajas kus linastub Martin provoo film Serafiin. Ja pühapäeval, kui on emadepäev, siis pakume kahte toredat üritust. Kell 12 toimub väike matk Türi aedlinnas, vaatame ilusaid koduaedu pärast, mida toimub Türi kultuurimajas Kaarel Chapeki raamatuaedniku aasta salvestuse kuulamine ja selle teose on linti lugenud Aarne Üksküla. Pühapäeva pärastlõunal toimub Türi kirikus kontsert, kus esinevad festivalikülalised Gruusiast ehk meestelauluansambel Tbilisi gruusia rahvalaulu ei kuule me ka ju iga päev. Selle festivali patroon on Fred Jüssi Ma ka mingil moel kaasa ja festivali avaüritusel. Reedel kell 18 ongi kõigepealt Fred Jüssi tervitus ja siis on ka külastajatel võimalik silmitseda looduse aasta foto võistlustöid Türi kultuurimajas, mis jäävad loomulikult sinna välja terveks festivali ajaks natuke kauemgi. Kes sellele festivalile oodatud on, kas sinna peab ka Eel registreeruma, kuna üritused on nii eripalgelised ja erinevates paikades erinevas formaadis? Festivalil on loomulikult oodatud kõik huvilised. Piletid on saadaval piletilevis ja Türi kultuurimajas. Osa üritustest on tasuta, aga registreerimine oleks kindlasti vajalik laupäeval toimuvale matkale, kuna on tellitud buss, mis väljub Türilt ja, ja kus siis on vaid 50 kohta ja samuti matkad gruppidesse jaotumise paremaks organiseerimiseks oleks vajalik eelregistreerimine aadressil kevadfestival. Et Türi punkti, et Jüri kirjutatakse y iga sel puhul aitäh, produtsent Iren Lill. Rohket osavõttu teie festivalil, aitäh, kohtume Türil. Esimesel mail toimuva üle-eestilise talgupäevaga on seekord ühinenud ka muusikud. Olen palunud stuudiosse May'l sildase Corelli muusikust ja räägime sellest, kuidas muusikud sellel samal päeval tulevad kokku ja Corelli Music teeb talgupäeva enda sõpradele ja muusikutele. Räägime täpsemalt, millega on tegu ja kust see toimub ja mis on selle eesmärk. Kareli nimega seondub maarjamaal hästi palju mõisatega ja kui me nüüd eelmine aasta tegime kokkuvõtte, siis me oleme tegelikult juba kontserte teinud 50. mõisa selle Eesti. Kui nüüd kuulsime seda üleskutset, mida ju esitatakse igal pool, tulge, teeme oma koduümbruse korda, teeme rannad, kordasime pargid korda, aga sel aastal on ju eriline tähelepanu ka arhitektuuripärandi ümbruse korrastamise tehakse kirikuaedu korda. Mõisaparke korrastatakse janus, siis tekkiski selline mõte, et aga miks mitte, et võtame oma muusikud kokku ja läheme ka, aitame korrastada natukene ühe mõisa ümbrust, Nende 50 mõisa hulgas on loomulikult hästi palju väga erinevas seisukorras mõisaid meil olnud. Päris nüüd varemete vahel ei ole mänginud, aga sellises külgus praktiliselt põrandat all ei olnud, elektrit ei olnud ja üks nendest on ju Keila mõis. Kui vaadata onu krabüüre, siis ta on olnud üks täielik pärl väljanägemise ja kõige muu mõttes. Ja praegu on ta vaesekene nagu Tuhkatriinu ootab seal oma printsi, kes tuleks kapaks valgel hobusel. Minu teada nüüd just hiljuti on lõppenud järjekordne müügikonkursi. Ma väga loodan, et see mõis saksa tõeliselt armastava peremehe siin ei ole tegemist mitte ainult ju ühe mõisa mingi üksikjuhtumiga vaid tegelikult selle mõisa ajalugu on ju meeletult seotud, Eesti ajalooga on seotud kultuuripärandiga seotud muusikaga. Siin võib lugeda Ta lehekülgede viisi pikki jutte, mis inimesed on otsinud kokku mismoodi selles mõisas on omal ajal muusikat tehtud mõisate mainitud juba seitsmeteistkümnendal sajandil, aga selle lossi praegu seisab seal kose kaldal see valmis 1828 kuni 33 ja siis ta kuulus Aleksander Bengendorfile, kelle suguvõsa järeltulijad ühinesid Volkonskiga suguvõsaga, keda ju eestlased väga hästi teavad. Nii mitmeski mõttes. Ja tuleb välja, et kõik need aadlisuguvõsad olid ise väga musikaalsed. Nad laulsid väga hästi, mängisid klavessiini, mängisid väärit, mängisite lavikordi ja seal mõisas on käinud ka väga palju selliseid tõeliselt suuri nimesid, kasvõi näiteks saksa sopran Herniirite sonta, kes oli omal ajal 21. sajandil üks kuulsamaid lauljaid ja kes muide osales ka Beethoveni üheksanda sümfoonia, mis seal Solemmis esiettekannet. On on seal ka õpetanud suguvõsa lapsi. Nad kõik mängisite klahvpille selles mõisa saalis, mis praegu näeb välja väga räsitud kurvakene. Selles seisis omal ajal prantsuse firma Iraart, klaver samuti, mis muusikast ja kogu poliitilist ja ajaloolist pilti väga huvitavalt valgustab, on see, et vene tsaaririigi hümni maailma esiettekanne muide, toimus selles Keila mõisa saalis. Oh, tegutses seal kui lasteni muusikaline harja ja temal matšini viiul, muide ta oli väga viiulimängija ja selle viiuli peal ta mängis tsaar Nikolai esimesele ühtelugu, siis Laar külastas Keila-Joa mõis ja tari lugu nii hirmsasti meeldis, et sai poolset sarjaks räni. Aga meie koristuskampaania, eks me oleme rohkem nagu ikka pillimängijad, lauljaid, aga samas on meil kõigil ju ka oma väikesed aiad ja kõik kuskil oleme reha liigutanud ja muruluuda ja tuleme sinna, kui me oleme ametlikult ka registreerinud ennast sinna ametlikult toimuvatele, nendele talgutele, mis seal on, me võtame kaasa mõned pillid, me teeme tööd. Me püüame seal muusikat teha võsa vahel, sest ega see mõisa ümbrus on samamoodi räämas nagu see vaene mõisakenese, aga koostasid raami teatriga, kontserdid meil juuni lõpus seal tulevad ja me viime sinna sellise põneva loo, nagu seda aastaajad. Lugu ei vaja ilmselt kommentaare ja meie mängime seda siis parkija pillidele, Elar kuiv soleerib. Üks neist kontsertidest on ka tema doktorikontsert, nii et seal oli osaliselt nõu koostades muusikaakadeemiaga ja draamateatri kiituseks ma tahan öelda seda, et tänu tema etendustele on nad kohandanud selle mõisasaali ja kõrvaloleva salongi, kus siis on niukene salongi kohvik niivõrd mõnusaks saavad selle etenduste kontserdite ajaks. Ja peab ütlema, et see meeleolu ja õhkkond, mis tekib sellest mõisast täiesti erilist, ilmselt ka just sellepärast, et seal hakkab tööle ilmselt kogu see ajalugu, mis seal on, inimesed tulevad, nad isegi ei pruugi teada, aga kuna mõisad alati ehitati ka energeetiliselt väga sellistele tugevatele kohtadele, siis mõjub see kaasa. Nad tulevad, näevad seda kohutavalt räämas välispilti, mis selle mõisa ümber on, näevad seda imelist loodust, kus on kosk ja niuke, ta kõik võiks välja näha ja siis nad tulevad sisse. Seal on ka pime, hämar, aga ääretult meeldiv, sest et ta näeb välja nagu see krahv või vürst, kes on nendel õhtuks külalised kutsunud. Nad on hetkeks välja läinud, aga külalised juba kogunevad ja siis mängitakse nelja muusikat seal. Nii et see kindlasti saab olema üks hästi hästi tore ettevõtmine. Nii et siis sellel laupäeval ühendate lõbu ja töö. Aga kas te kutsute üles sellega ka oma sõpru, fänne? Aga esinema ja absoluutselt kutsume, kuigi see ametlik registreerimine nüüd on üks asi, aga ma arvan, kui keegi tuleb kohale ja eriti, kui tal on kaasas mõniga reha või muruluud siis ta võetakse igal juhul rõõmuhõigetega vastu. Ja näiteks ka meie metseenide klubi, mis me asutasime ju detsembri alguses me kutsume ka neid inimesi kaasa, kõik, kes tulevad ja soovivad meiega koos teha midagi väga toredat, siis kõik on teretulnud. Aitäh. Mail sildas sülgaja. Benu tüligajale tegid kaastööd Tiiule Eevald, Igor Karsnek neelejevasteinfelt, Karin kopra, Liina Vainumetsa, Mirje Mändla ja Annika Kuuda. Saate panid kokku toimetaja Tiina kuningas ja operaatorid Katrin mõõdik ja Helle Paas. Aitäh kuulamast ja kena nädalavahetust. Heliga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis. Teile sobival ajal sobival ajal.