Nii palju eesti lendureid ei ole küll kunagi varem raadiomajas koos olnud. See on ilus kokkusaamine. Me tahame mitmete Eesti lendurite põlvkondade esindajatega veel siinsamas kokku saada. Kuid täna on meie mõte Eesti vabariigi aegse lennunduse juures ja seepärast ajaloodokumendina. Alustame vasakult, iga mees ütleb oma nime, oma vanus või sünniaasta, ükskõik kuidas ja millal temast lendur sai. Palun Nõmmik, Alfred Jaani poeg. Sündinud 1900 viidis lennukooli 1900 28. aastal ja lõpetanud lennukooli 1930. aastal. Palu arseeni Toomasse poeg. Sündinud 1912 Ennu koolis 1932 kuni 1934. Naissaar Woldemar 1912 alustasin purilendu 35. aastal. Saar Ants Antsu poeg sündinud 1914 alustasin purilendu 1930 viie lõpus, kuu või 36.-st aastast kuni kuni teise sõja alguseni ja Mootorlendu 1938 lõpetanud mootori kursuse kolmandal 10. mail 1940. Aabram hoogu, Jüri poeg, sündinud 1915. aastal. Lennukoolis õppisin 1933.-st kuni 35. aastane luik, kants Jüri poeg. Sündinud 1916. aastal. Lennukoolist 1935. 36. aastal. Anton Ärnst Juulise poeg sündinud 1000 916. aastal alustasin purilennuõppimisega 35. aastal ja lõpetasin 40. aastal põlendrina. Nii kuulaja paneb tähele, et tegemist on eakate meestega, kellel selja taga lenduri elu ja elukool. Kõige vanem mees sünni järgi on Alfred Nõmmik 1905 siis võiks nüüd küsida, millal lennukit esimest korda nägi? No see oli hulk aega tagasi. Olin parajasti õpilane kihelkonnakoolis ja siis saksal lennukeid pommides Viljandit ja ta lendas selle koolimajas võrdlemisi lähedalt mööda, nii et neil tund jooksin muidugi kõik välja. Ja õpetajal mingit tähelepanu pööramata. Nojaa, aga sõjaaeg ja sõjalennuk see tegi ehk rohkem hirmu kui huvi ise lenduri hirmu mingisugust ei olnud. Endast võrdlemisi kaugelt silmaga oli näha, aga üle pea ei lennanud nagu kuidas tulijat maapoiss ja jalad tugevasti maa küljes kinni, järsku tahab jalgu maa küljest lahti saada? See tuli hiljem. Pärast keskkooli lõpetamist ei olnud lootust ülikooli minna. Ja samal ajal oli ette nähtud ajateenistus. Ja mõtlesin parem lähen juba sõjakooli pool aastat cavem teenida, aga selle eest on käes elukutse. Aga sõjakooli lõpetamise eel paar kuud enne lõpetamist tuli järsku Ja terve meie kursus saadeti arstlikku komisjoni. Meid oli midagi üle 100, mehe ja 33 tunnistati kõlbulikuks. Kaks loobus üks nii omal soovil, aga teise kohta räägiti, et ema keelides see keelab ära, see oli ikka üsna seal, meil on nüüd hulka mehi koos kosmoskamegi arvata. Millal siis algas Eestis lendurite ettevalmistamine, kutseliste lendurite ettevalmistamine seal selle läbi sõjaväe vist oli juba varem sellest enne. Meie lendu olid veel juba lendurid olemas, kes meile instruktorid, eks siis olid eestiinstruktorid juba ja eesti instruktori ja vaneminstruktor ainult oli. Inglane Collier major Collier. Kursus vist üks esimesi oli GAZ 26. või 24. aastal kus ma nagu nimetati, abistasid inglased. Aga pärast olid meil omatens. Kas tuleb meelde näiteks, kes teid lendama õpetas ja mõned nimed peaksime meelde tuletada. Meest oli kapten Parzmann. Schmidt, Jaanelin. Mina olin sepa õpilane. Neli sepp Braun tööring. Esimest korda nägin lennukit, see oli see esimese ilmasõja ajal saksa okupatsiooniga. Kui sakslased tulid Saaremaalt virtsus maale siis nende luurelennukeid nägin võrdlemisi kõrgel vastu taevast paistis nagu must sitikas, mina siis Läänemaal. Kirbla riis, vaata lennukite. Hiljem asusin Tallinna elama. Siin neid lennukeid muidugi sai näha ja, ja tol ajal juba hakati aerodroomil sõja varutava korraldama lennukäive, seal ma olin muidugi iga kord kohal. Nii palju võin öelda, siis muidugi juba hakkasin. Hakkasin ise 35. aastal juba horisondi tegema kuiva kuridensiini käima läks. See peab ikka üks üks imeline niuke tahtmine küll olemas. Ma tuletan meelde, 30 viiendat 30 kuuendat aastat kükitasin mina täpselt samamoodi Ülemiste järve ääres kraavis ja lihtsalt vahtisin, len. Aga kui tuleb üks huvitav episood praegu meelde, kui ma veel lennanud päris väike jõnglane kusagil aastal 1920 millegiga. Siingi praeguse Tallinn-Väikse jaama juures oli vett kevaditi palju ja soe vesi, olime jõmpsikat, ujusime seal, möllasime. Kaks lennukit, tulid siis Ülemiste järve poolt, pikeerisid alla meie suunas. Aga meil oli hirmus tegemine. Postiga jooksime kahte lehte, nii et küll sai lendur toast süleääre alla ja laest. Enders muidugi vedas veel tagasi. Episood selle asjaga juba ennem, enne kui ise hakkasin. Ants Saar lennukit, mille esimest korda nägin, ei oskagi öelda, sest varatsagooks kõik saagi eluaeg näinud. Sest Tallinnas elasime 1000 915.-st aastast alates ja kaela kantsine juba liikuma hakkasin, koolipoiss olin siis siis nägin juba lennukeid. Peaaegu alati ja lennupäevadel käisime, mäletan, esimene, mis mul väga sügavalt meelde jäi. Esimene lennupäev kui ma käisin vanematega koos ja siis juhtus Konnuga õnnetus, kui ta maandumisel demonstratsioonlennul hakkas maanduma ja rattad jäid Krist angaari nurga külge kinni ja või no igatahes on, täpselt ei mäleta, aga seda ma mäletan, et, et käis prohmakas, siis raadio kaudu öeldi, et et ei ole midagi, et väike viperus, lennuvägi ja lennupäev jätkub. Mina olin sellest õnnetusest üks vaevalt 100 meetrit eemal maju täis ehitatud, juba ülemistel see koht seal tollasest Hardrumist linna poole lage väli oli ja kolm lennukid tegid üleval surmasõlme. Kaks tükki võtsid sõrmest välja ja nagu pärast selgus, Connori tegi ühe veel. Jaa jaa, alamvälja võtta ei saanud, ennem tuli maha vastu, et masin esiosaga sattus siis vastu maad inimeste sekka, aga õnneks inimesed jõudsid eest ära joosta igale poole. Lennuk, muidugi põrkas ma veel ülekandepinna vitu ringi tegija. Ja pärast mõned rääkis, et niuke tiib olevat läinud üle pea. Ja, ja see oli siis esimene kord, kus ma lennuõnnetust nägin. Pärast pole kiust näha olnudki, midagi. Väikseid viperusi ikka on, eks sa isegi tohu Jon arm otsadest praegugi. Hea. No see on juba, see oli juba selline asi, kui juba ise päris täpselt nii-öelda selle asjaga kursis olin, muidugi mitte õnnetusega lendamisega. Tol ajal ma olin suur pealtvaataja. Aga tead sa, mis sa sellega ka minule tegi, see oli minu leedu võistluslennuk, mille sa igavesti tukse valitsuse oli, mul on veel üks tükk kandepinda riietast veel praegu alles, näe, võin praegu näidatud 70 kõige ilusam kulunud suveniir alles. Puruga. Sina, Ants tulid ju kõigepealt puri lendamisse, jah, alguses hakkasin purilisenuga väeleja, hakkas vedama selle asja kuidagi nagu nagu õnne oli. A kursus sai kohe samal samal suvel ära tehtud ja tol ajal tehti nüüd me kurdame, et ei tule, ei tule noori hästi peale, millegipärast. Aga võib olla ka siin on väike viga, teooriale pannakse hirmus suur rõhk algusest peale, kohe peale. Ei oleks tarvis algus nii. Las ta nii parajasti ja siis sandav 21. võimalused natukene saaks rahulatvatesse kord juhisega. Vaat siis on sõrmele, nagu öeldakse, kuradile tilgad ära anud veretilgad ja siis enam lennusti loobuses, kui kord oled ikka rohulatvades käinud, siis see jääb sisse ja, aga kes siis korraldas seda asja, sest lendamine oli ikkagi sellel ajal küllaltki kallis lõbu? Kallistame veel, ei saa öelda, sest aruklubi kulul oli, aga oma transport tuli ja siis tööd tuli tugevalt teha. Meil ei olnud ju angaaregi, olid vanad küünid ja siis küüniuksed olid nii väiksed, et lennukeid sisse ei läinud, tuli iga kord lahti monteerida, kandepinnad küljest ära ja uuesti kinnitunud kaks läks iga kord ära ja hea oli, kui algus said kümnesekundise lennus oli nii õnnelik õhtu, vaatajad olid teinud pool päeva tööd, said 10 sekundit lennates olid väga õnnelik sellega. Ja see oli siis see aeroklubi, mille seisul juubelit menüüd tähistasime lasknud 70 aastat. Tema räägib, saar räägib, see oli juhatus juba siis juba. Klubi töötas juba täie hooga, kui ta kodanikule ristiga töötaski. Stal purilendurid olid lihatus juba suvel ja siis sai, siin oli juba Ülemiste reisi reisi lennuliikluse käes, ega siin enam Ruubel. Me ei tea, siis siit enam ei lastud midagi, peab inimene juhatuses olema, aga olime sellega rahul. Oli küll künkline maa ja kõik, aga noh, harjusime ära sellega. See oli ju tegelik omaaegne lennuväli, kusse Teru luht, Saksa-Nõukogude Liidu ühing, lennukid maandusid seal. Nii ühe niisuguse järelduse võib teha, et lennupäevad olid nii huvitavad ja põnevad asjad ja nende kaudu tulid noored lennundusse. Arust minu lennuõpetaja Hugo. Sa küsid, kas oma küsimus, millal meil esmakordselt lennukid nägin, ei tea selle peale vastata, sellest praegultki eraaerodroomi peale, siis seda veel ei olnud sealsamas ligidal sõjaväe aerodroom, nii nagu Kantergi elas hoopis sõjaväe aerodroomi serval ja seal, millal me nägime esmakordselt puutusime, seda ei tea ütelda. Aga lendamine, see oli niisugune küsimus, mille peale ma üldse ei julenud mõeldagi, see oli eriline, inimesed pidid seal lendama ja ilus kuidagi lendur saaks, seda ma isegi ei teadnud, unistada. Ja nii imelik ja naljakas, kui see ka ei ole. Aga kui mina olen pisike poisike, mina kartsin lennukeid, vaatasin katuse alt, seda muidu pelgasin vaadata. No aga pärast hiljem, kuidas ma lennukooli sain, seal on ka üsna pikk lugu rääkida. Kõigepealt tuli keskkooli viimases klassis käisime agiteerivas, siis oli veel kapten, kriiskoli käis meil rääkimas, võetakse lennukoori kursontis ja nõnda edasi. No kirjutasin ka avalduse sinna pääsemiseks, arstlik komisjon, nii nagu siin juba varemalt oli, oli Kauri range oli. Meid oli ka paarsada inimest, aga läbi pääses sealt mõnikümmend. Igatahes, mind võeti kolmandaks kandidaadiks, kokku võeti 15 õpilast, aga mina olin kolmas kandiga, tähendab, kui jäävad kolm inimest ära, siis mind võetakse lennukooli. Niimoodi algas see istuli, kolmandal juulil mõjulil ja kolm kodus. Keegi kutsub mind, aga ükskord kolm-neli päeva hiljem tuldi mulle järgi võtta oma keskkooli lõputunnistus kaasa ja tule lennukooli. Aga mis selle põhjuseks oli, oli see tartust, lendasid Tallinnasse ja ilm oli madal ja udune ja põrkusid, vastab majakad punane majakas või kuidas seda nimetati, kes tuli vist söötu selle proteesiga ja põrkusid vastu, nii et need, kes võeti lennukooli. Esimene asi oli kohe teisel kolmandal-neljandal päeval matusele minna. Nii, kas teie olite umbes ühel ajal Antsloidega järgmine kursus? Kanter oli eelmine kord, meil kolm kursust oli selliseid üldse Lasnamäel, hiljem tulid maarjamäele. Mina olin see kursus, mis 35. aastal tuli. Ma olin Tartu poiss. Tartus oli sõjaväe aerodroom Lembitu kasarmute taga. Kooliõpilasena gümnaasiumiõpilasena saigi seal käidud vaatamas, kui ta need lennukid tõusid ja maandusid, saadi mõisa taga. Esimene lennupäev, mis mul meenub, oli 33. aastal sügisel. See oli Tartus sõja väärodroomil. Seal ma nägin esimesi lendur, õpilased, need olid Eduard tinti ja hambre. Ja siis sai ka teada, et lennukool on olemas. Aga mina muidugi ei unistanudki. Mul ei olnud unistus, et ma teadsin, et see on niivõrd eksootiline, niivõrd erakordne elukutset sinna niikuinii ei pääse. Ja kuna hambri ütles juba, et kui nemad olid lennukooli läinud, tuli kolmest 100-st 15 võetud. Mina mõtlesin, et see jää unistuseks. Kui ma olin Tartus gümnaasiumi lõpetanud Treffneri gümnaasiumi koolivennad läksid kõik vabatahtlikult kohe sundaega teenima, mina jäin nagu hiljaks, mõtlesin aega minna sügisel ülikooli ja siis vaatan edasi. Aga sel sügisel, 34. aasta sügisel kuulutati ajalehtedest lennukooli, võetakse lendur õpilasi, gümnaasiumi lõpetanud. Ja tsellu kuulsus hakkab esimesel aprillil tutvusta 35. aastal. Ja lennukooli kurss loetakse ka sõjaväeteenistuseks. Noh, sama jutt Pisugu, Aabram ilgi. Kõik need tunnistused ja dokumendid. Ja, ja vanemate nõusolek politseis pidi veel kinnitatud. Tollel esimesel juunil hakkas meil lennuväljaõppe, 14. juunil meile meid esimest kord viidi lennukite juurde minul lendurid, struktor, esimene leitnant, muru. Ja õppelennukiks oli afro 504 järv numbriga 113. Et me kolm õpilast olime, mõned ütlesid, et kui te nüüd ebausklikud olete et siis sellega midagi ikka juhtub. Ja tõepoolest selle lennukiga mitte selle lennukiga juhtunud vaid leitnant muruga juhtus niisugune asi, et minu instruktoriga. Et 11. juulil Valklas kukkus temaga koos kapten arroga lennukiga alla ja sai surma. Nii et ma olin siis ilma instruktorita. Ja pärast seda oli minu instruktoriks major Kitvel. Siis oli lennukiks juba afro 109 afro 504 järg. Muide nii palju, et selle afro prototüüp pärineb 1913.-st aastast. Ja need pildid, mis sellest ajast Jabroga 504 Ärmillega meil ega välimuselt suur muutus, ei olnud natukene nagu ümmarguseks läinud, samasugune pikki Likegi suusk rataste vahel. Mootor oli muidugi muutunud, meie aeg oli juba tähtmootor. Rotatiiv mootor, mootorise mootor, isemis pöörleb minu arvates vist kanter ja palumist, k-d visid, olite rotatiivide pääl? Ei olnud, aga ma näinud, nägid ja Tartus olid need. See on tänapäeval natuke võõras, et silindrid käivad ringi ja vänt veel seisab paigal ja lõingulu ei olnud. Ja seda tehti niimoodi nagu nimetati, et talle juba õige vana. Vanasti oled leidnud, kiirused väikesed ja siis tekkis idee paremat jahutust saada pands silindrid pöörlemine vältel paigal, sellest tuli see ideedi. Aga ta suurt asja ei olnud. Täiele pudeneda? 100 ei olnud, aga ta tarvitas palju õli. Asjatult kulutas. Ja teiseks ka mõjus lennuomadusele, sest nii-öelda vurri efekt tekkis siin. Aga lennata olid aga tore. Kasutati kastoorõli, see pool põledes andis nihukese lehma, nagu seisad köögiukse taga ja ootad, millal ema esimene panija pannkooke saab valmis. Aga kui nüüd mõelda, et neid õnnetusi oli küllaltki sageli, oli see siis lennuki konstruktsiooni niisugune nõrkus veel või võitlesid mootoreid, kusjuures mina pean ütlema, et sel ajal ei saaks selle lennutundide arvu kohta, mida meie lendasime, öelda, et oleks lennuõnnetusi olnud lennuväes meie, Eesti lennubes sagedasti Nendest pöörisest väljatulek oli tagatud, kindel mitte nii nagu siin varemalt kasutatud prantsuse kultuur olid need vajadused väga suurt kõrgust, et päris hästi välja tulla ja maani tuldud sellega hakkama. Ma mäletan sõja jääd nõute kaks, mis oli see tahtnud ka Börisest veretu. Ometi pikk vahe oli vahepeal juba lennukiarendusele. Nii palju Abro kohta veel, et afro oli muidugi õppimiseks, oli ta kaunis kipakas Macilda nõudis täpsust ja välja afro peal, nagu näitasid hilisemad kogemused ja lennud aeruklubis ja hilisemad lennud. Et me saime ikkagi sõjaväelennukoolis hea ettevalmistuse, kui palju lennutunde üldse oli või millal esmakordselt iseseisvalt? Meil on hästi, mina hakkasin lendama leitnant muru käe all, 14. juulil ja soolost läksin 18. juulil. Siis oli mul 16 tundi 40 minutit ja 161. maandumine oli soolomaandumine. Hiljem ma lendasin leitnant Tanelise käe all siiskini pääl, see oli üleminekumasin ja sellega ma lendasin kaasa ainult pool tundi, see oli juba ja kohe laskis mind soolusse. Millal ma esimest korda lennukeid nägin, tõesti ei mäleta, aga suure elamuse jättis mulle see, kui üle Tallinna lendas Graf Zeppelin. Esimene lend üle Tallinna paljudest teistest ka mäletavad, seda. Olin Estonia juures siis ja see jättis niisuguse elamuse. 30.-te aastate algul oli mul isiklikult, aga missugune õnnelik juhus olla? Suveti meepüti kõrval, Tallinna eralennuvälja kõrval elada ja näha kõik, mis seal siis toimub. Ja seal oli ka siis kohe hea tutvus mul Voldemar punn hiljemalt valdu rannalendiga, kes ühel päeval siis õieti esimesel ülestõusmispühal, kui ma ei eksi, sendistades 33 tuli minu juurde ja ütles niimoodi, et praaži, lennuk, Viljandi esimene eralennuk on tema käes. Et kas ei läheks ja proots lendamist. Ma võtsin oma esimese fotoaparaadi, beebi poksi, pisikese aitäh ja läksime lendama, muidugi ma olin siis esiistmes tema seal siis taga ja lendasime üle Tallinna, nii väga julgelt madalalt ja ma tegin üle pardafotosid Tiefi boksiga see kõige odavama ja kõige lihtsama fotoaparaat ja ja need on ka praegu olemas veel mul järgi. Nii et see oli pisik, mis andis vägagi tugeva niukse elamuse. Maguani kallutasin üle pordi ääre, et nagu päris filmimees olla fotostada Tallinnat ja see pisklex sisse ja seda enam kuni praeguse momendini vist välja ei saa. Ja pean oma emale küll tänu ütlema, tema ütles niimoodi, et ta on unes näinud, et küll on tore lennata üle majakatuste üle üle linna ja see jäi mulle meelde. Ja nüüd ma mõtlesin, jah, tõesti ta lõi, kus minu esimene lennud, mida ma nägin, oli niisugune, kus kere kui niisugune puudus oli ainult kaheistmeline gondel ja selle tagamootor tõukama propelleriga, saba tüürid olid sihukeste torude otsa kinnitanud õige isemoodi välimusega ja peab üldse siin oli juttu afros näiteks praegu 100 Vahuri, kujutage ette selle väliskuju. See oli kahepinnaline siis kummagil pool veel kaks korda, vahe toet, lõputu hulk taastasid ja lint pingutajaid. Peale selle veel need pingutid Jaapanis ka teliku juures. Et see on nagu väike ämblikuvõrk. Ja sealjuures nagu me märkasime, tellime omadust. No aga ta pidi vibreerima üsna kõvasti, kui mõnda vigurit sai tehtud. No seda küll jah, aga ta oli isegi hea. Hääletan vigurlennuõppustel võisteli järele määrata, kas sa tegid õieti võimet, kui oli see undamine natike teisele liiga või tugevam, see tähendab, ei olnud hästi tehtud? Me oleme nüüd selgeks teinud, et oli sõjaväelennukool, oli aeroklubi, olid eralennukid. Aga sellel ajal pidi juba olema ka reisi, lennuliiklus. Mina mäletan nii palju sellest siis, kui see arunud endasse Tallinna Soome vahet. Ja mäletan lehest lugesin, kui tal üks avarii oli, lendas vastu sadamas last, hoida seina etensiini torusse, olevat tilk vett sattunud, söödi ära külma talveaeg. Mul esimene mulje, mis mulle meelde on jäänud sellest arunaudist ja hiljem olisi angaar seisis kaua aega siin uus sadama ääres suunaga Kadrioru poole pääle selle siis see likvideeriti, siis tükk aega ei olnud meil oma lennuühingud enne kui 39. aastal visse aeruvest organiseerida. Nii et need olid välisfirmad, mis siis meie vahepeal lennud ümber teenindasid, nii vanahärra kanter, mis tuleb meelde Uut niinimetatud sel ajal räägiti, et need lennukid oli selle limas ainult kaks tükki. Üks oli Inglismaal muuseumis ja tõime siis Täljas käigus. See algas peale oktsioni saarest ja läks Kolga lahte välja. Siis Tallinna tagasi startides oli ilm Lendasin üle 100 meetri kõrguselt. Ja lend lõppes Prangli saare lähedal. Avariis viga kolinat lahe mehega, seal. Linasaaga volli. Otsa. Mootor ütles üles Mootor ütles üles ja lennuk oli juba niisugune. Tavaliselt ikka üks läks lendu ja siis tuli jälle putitada. Muide, see lennuk soot oli võrdlemisi väikse kiirusega ja me nägime ükskord Niukest pilti, kus tugeva vastutuule puhul ta praktiliselt seisis koha peal, nii et oleks võinud seal. Peale väikese kiirus oli üks omapära veel tema tald tüüride ehitusele natuke teistmoodi, sel ajal algelise nimelt kui tahtsid masinalt vallutada siis liikus paigast ära ainult. Pind, eks ole, alla? Mõlemad Helleronil ei töödanud koosnitta vaid kas siis ühe või teisega. Ja see tegi, ta laulis tuimaks masinad, nii et lendas küll hästi, aga kui sa pööret tahtsid teha, siis. Selge on üks, et need mehed, kes sellel ajal lendasid, need olid tõelised mehed. Ja jutt oli siin, et mootorist on alati kaasas ja Ants, olen sulle väga tänulik pildi, mille peal on ka minu isa ja mina oma lapsepõlve esimesi mäletamisi lendamisest mäletan seda, kui kodus oli suur õnnetus, sest oli olnud lennuõnnetus. Sina nägid seda. Missugune oli Eesti sõjaväelennuvägi, kui suur ta oli, missugune oli tema varustatus, kuidas ta oleks suutnud meid kaitsta vajaduse korral. Ja nüüd tahaksin ma kuulda ka meeste aukraade. Kuidas te lõpetasite oma teenimise Eesti vabariigi lennuväes. Lendur, mina lõpetasin kaptenina kuuendal septembril 1940 viidi üle 122. korpuse, eeskätt Liiduvam. Sellega lõppes nii, aga see Eesti aeg? Missugune seal? Et vahel nii oma äranägemise järel siht, pumpi valitud, eriti kui ülemused ära olid, siis oma tahtmise järele lende korraldada. Mina olin viimastel aastatel salga Villem, nii et võisin ise lennata. Kuhu tahtsin muidugi need alalistele naeru droomidel, see tähendab Rakvere ja Tartu. Tihti sai nii tehtud, et sai lennatud Rakveresse söödud lõunat ja lennutatud Tartu võetud õlut seal pealegi koidu tagasi. Nii, aga vot need olid muidugi harvad juhused, aga muidu tehti tõsist tööd võrreldes nii selle lennuoskusega meil igatahes häbeneda. 1000 940. aastal igatahes ei tulnud võrrelbrismid liidul lenduritega. Mina olin aukraadid nooremleitnant Eesti lennu lõpufaasis. Mis puutub meie materiaalosas, siis peab ütlema, et kuni 28. 30. aastani oli lennukite margid vast vananenud, sest osteti põhiliselt neid marke, mis olid odavamad. 28.-st 30.-st aastast olid juba lennukitüübid, mis vastased tol aja tasemele nagu ütleme, liidus olid hävitatiiv. 15 Meil olid Bristol buldogid samade andmetega. Hiljem tulid veel inglise Haucerhaardit kahesmelised luurelennukit võrdlemisi lennuomadustega Rolls-Royce mootoritega. Siis veel hiljem tuli kahemootoritest Avo Hanson ka heade lennuomadustega. Ja peab ütlema, et meil tuli lennata väga paljudel tüüpidel, mis andis nii-öelda lennupraktika, said kogemusi ja tüüpisid siin võib-olla üle 10 tuli lennata. Ja hiljem isegi liidule nurgas olles ei tekitanud kuigi palju raskusi ühelt tüübilt üle minna teisele sest mitmesugustel tüüpidel oli kogemusi saada. Ja siis jätkus väljaõpe edasi aeroklubi juures. Seal sosistasid purunenud reedesed katsed sooritatud saba ja B ja C riik. Selle peale jõudis juba 40. aasta ka käsile. Siis lõpes tegelikult siinse lendamine ära. Purilennulendamine haakub praktiliselt veel natuke, sai lennatud ja oligi lõppenud. Aga on meeles üks Eesti purilennuk sinilind. Ka siin ei nõustu, ma mäletan väga hästi haiseda ka, lendasin. Muidugi korda said, aga lennatud ja ma sellest tema lõpus ma ei räägi, sellepärast ma ei olnud ise arv see Kohkaseeneljalt, kui lina nägid pealt, kui see sadam sisend alla kukkus, mina, ilm oli väga kehv, ilm oli ja. Aga sinilind lendas Tallinnast Soome, mis oli küllaltki julge tükk. Ants mäletab jah, see oli 34. aastal siis rannaleet endas temaga slepis, kui kaugele lendas, ei tea, Soome Poolaga räägitakse raadi kallal. Ei Naissaar olla ikka tükk aega verd selja taha jäetud, kui oli lahti laskmine olnud, nii et lahtilaskmisel võis olla kõrgus nii palju ta pidi lauglemine igal juhul. Muidugi ta oli propagandaks ikka tore asi, sest ikka ülemere lennates on midagi ikka ka. Sinilinnuga juhtus hiljem õnnetus. Ta muutus täiesti tükkideks. See oli ühel järjekordsel lennuharjutuspäeval, mina tegin temaga stardi ära, ülemistel tulin alla, järgmiseks läks hoitra. Võit oli niisugune mees, kes võttis viimase, mis võtta andis ja võttis siis niisuguse nurgale üles. Tross tõmbas juba hakkasid alla tõmbama ja kas ta siis ei lasknud õigel ajal lahti, järsku nägime, et vuh järsku lennuk tõuseb veel momendi ja siis jääb nagu seisma ja siis kandepind tuleb küljest ära ja lennuk tuleb eraldi alla. Kandepind tuli ees. See on praegu silma ees, kuidas seda võiks piltlikult öelda, kui kui ühe kandepinnaga tuleb alla sistaks laperdama niimoodi kandepind sattus just maapinna poole puutus maapinda, siis ta kõrgel kõrgel amortisatsioon amortiseerub ära ja tuli kokku. See jättis neutrali elu sisse. Vastasel juhul ei oleks temast midagi järel olnud. See oli kole pilti. Kas need purilennukeid olid meie eesti meeste ehitatud? Konstre sinilind oli Eestis tehtud, oli Poola, Poola Poola konstruktsiooni järel tehtud. See oli võrdlemisi hea, lennuk oli, aga räägi, tunded olevat ka mootorlennukeid teinud ja neid isegi lätlastele müünud. Eestis valmistati õige mitu mootorlennukit mootorlennuki konstruktsiooni. Millised dolla tasemelt olid õige silmapaistvad. Üks esimesi mootor lennukeid, mida siin küll kokku pandi oli Poola ärveedee tüüpi kõrkpinnaline lennuk, mis monteeriti litsensi alusel järvede kaheksa milli naeruklubis hiljem lendas. See oli 33. aastal ja selle pääl lendas väga palju aeruklubi lendureid. Kui ka sõjaväe reservlendureid lennupäevadel esines, oli väljaõpe masinat. Meie silmapaistvamad lennukikonstruktorid olid insenerpostinsener ürginsener Neudorf hiljem tooma. Neudorf õpetas meile sõjaväelennukoolis ka lennutehnikat. Ja nemad konstrueerisid. See oli juba õhugaasikaitse ühingu ajal enne aeruklubid 33. aastal lennuki, mille üldnimetus konstruktsiooni nimetuseks sai õõge L1 kahe diivaline masin, Bon tüüpi. Neid masinaid ehitati aeroklubile kolm tükki, aga sõjaväele ehitati neid minu teada vist kümmekond tükki ja lätlased võtsid, said sellele litsentsi. Selle lennukiga sooritati ka lennuvõistlustel tulemuslikumalt. Esinemisi esines kapten Kriisk lennuvõistlustel. Soome, Läti, Leedu, Eesti tuli seal kolmandale kohale, kusjuures vastased olid juba välismaiste spets lennukitega niisugustega nagu pügariumpaania pügarjunk, meister, mis oli muidugi maailmaklassi, millega võistelda saab. Aga meie on Bostord Neudorf poolt konstrueeritud, oli seal vägagi silma, missugune oli see kõrgem pilotaaž, mida sellel ajal tehti? Lendureid sel ajal tehti küllaltki pilotaaži ütelda sõlmis, oli nii-öelda harilike, kõige Liisu oli systeedi pöörise muidugi sugune väljaõppeotstarbeks, juba teda võis ta välja tuubjorisust ja ta vigurlennuks ei saa nimetadagi. Aga siis niuksed nagu ületiiva pöörang siis kiirkeeris, aeglane keeris. Tollal nimetati ta imelmaniks, tähendab, sealpool kiiris sõlme tipus need olid standardsed, niisugused vigurlennuvõtted. Ja olid need lennupidustused või võistlused, siis just neid demonstreeriti ja aga samuti kui oli programmis igapäevases treeninguprogrammis väljaõppeks tehtud vigurlend. Neid sooritati päris tihti ja nad vägagi nüüd meeldinud. Eriti tulid hävituslennuväes Tallinnas, siin oli Bristun puldukid, nende pea sai kõiki neid vigu resi suurepäraselt. Siin oli juttu ennast. Ma tahaks täiendada veel nii palju, et meie oma konstruktsiooniga Bon-tüüpi lennukeid sooritati esimesena ka tagurpidi sõlme. Mida paremat on nendele isegi välismasinatel ei olnud võimalik teha. Ja seda demonstreeriti ka Riias veel lennupidustustel ja minu teada Leedu võistlustel ka kriis. Ja peale seda lendu oli tal silmalaud kõik verd, verevalumid, kius, seksuaaltung on niivõrd tugev, et silmad olid verele, siin on võib-olla lennukitest, jutt on vanemad. Üks asi oli ka, et vanematel lennukitel oli näit abinõusid õige. Puudulikult saab ühe, ühe käe sõrmel mõisteid ana lugeda, kiirus, näitleja kõrvus näitaja. Kompass. Ma pean mootori pöörete oli rahunenud ja see oli kõik püra kriibisemisega Olik porno ja surid, aga igatahes pimelenud udus. Pilvedes ei võinud lennata ja see oli omal ajal suur kartus sattuda nii-öelda udusse või pilvedesse. Siin on isegi üks niisugune humoorikas lugu. Vanasti veeti Aegna saarele posti kas mootorpaadiga või talvel, kui oli jäätunud, siis viidi hobusega Viimsist mööda jääteed. Ükskord oli aga niisugune olukord, et kaua aega oli olnud nõrk ja ei saanud paadiga ei saanud hobusega minna ja paluti siis sajavad, et kas ei saaks lennukiga posti sinna Rovi anti nõusolek ja üks mees läkski sellega minema. Ilm oli siis veel ilus ja viis saarele kokku lepitud kohal maandus, ajas seal kaluritega veel natuke aega juttu, aga selle jutuajamise vältel nihkus udu peale. Aga mees oli kindel, et mitte kaugele, eks ole, et võib ka uduga tagasi tulla. Ja jätta siis seal rahvaga jumalaga ja startis ja arvestades niimoodi, et ma nüüd aeglast tulen, hoian vasakut kätt kogu aeg kallast, kui ma Viimsi poolsaar oli, jõuan ja siin Kadrioru kohal, siis hüppa naeru, trumin. Aga kuna need pimedad, no neid abinõusid lennukeid ei olnud, kaldada selle tee peal saarest eemaldades udus nii palju, et sattus saare juurde tagasi ja tegelikult lendas ümber saare siis ootab ikka linn tulema, et nähtavasti ma olen mööda läinud, andnud, pöörad siis kuidagi ümber ja hoidis kallast, parema käe lendab ja lendab, ei tule. Aga tuli välja, et ta lendas ümber saare päripäeva või vastupäeva lõpuks suure hädaga, siis näeb ühes kohas on inimesi ja maandub seal rannaliival. Ja küsib, et kuskohal ma olen. Need vastavad, et naljamees oled. Tund aega tagasi ajas meiega juttu. Nüüd küsid, kus sooled. Meie jutt on ka tagamõttega, et nendele meestele, kes stuudios kasvaks järelkasvu, sest eesti lendurite tänane päev on üsna karjatagasihoidlik nüanss, mida sina ütleksid nendele meestele, keda sa värbama läheksid? Tuleks nendele anda lennumaitse kord suhu. Ta meil hakkaski just sellega, et kui Haag grupi olid ära anud, siis olid juba lennuväljal nii palju oma inime, et võisid juba mootorlenduri teiega, kui nad tegid oma neid kohustuslikke tunde täitsid, siis me saime kaasa lennata. Ja ega ei keelatud meil üleval pulka ka. Nii me saime nii-öelda maasud kõrvalt võttes juba saame pulka maitsta, see tõstis veel juure lohk, B-grupp sai ära antud. No siis selle saatus oli, mul, ma teaks, kogemata õige tähe all sündinud või mis saaks mul vedama. No teise õnnetuse tõttu küll, aga mitu korda räägitud asise poolaka ülemkogul on omaette saate nagu hea jah, aga see, see tegi mulle uksed lahti. Ma sain Poolas oma asjad väga kiirelt hakkama, sest seal sattus siis ka niisugune asi. Kui meil üldse Eestis ütleme, mis oli meil aeg lennukäik, siis siis võime öelda, et kui veksin välja arvata, kes 1911 aastal Eestis neli minutit 36 sekundit oli Haapsalus omatehtud lennukiga lennanud purilennukiga, kui selle võime nüüd välja jätta, aga siis kui hakkas eestlastest peale, siis siikraid. Weidebaum oli esimene, kes 1936. aastal püsis õhus viis minutit ja 13 sekundit, see oli rekord juba. Selle rekordi lükkas ümber 23. juulil 1938 Voldemar Tiru viis selle aja 13 minutit 30 nelja sekundi peale. Järgmisel päeval 24. juulil e38 Abical Becker viis, 19 minutit seitse sekundile. Siis Eduard Voitra, kes läks paljalt üles, sattus termikasse ja maandus piirite kandis. Siis tema püsis õhus kaks tundi 20 uus rekord. Siis sattusid minul Poola rekordi, üheksandal juunil 39, kaks tundi 45 13-l juulil, viis tundi, üheksa ja 23. juulil 11 tundi 46. Aga sealsamas olite renkovski ja siis meie Inna Rossfelt, kes praegu on Ameerikas. Tema oli tol ajal õppis Poolas tehnikat ülikoolis ülikoolis ja siis naislendur ja ja siis esimene eesti naislendur, esimene eesti naislendur ja 35. aastal lõpetas ärme tee peal elu ja siis see olenski oli lennuväljal ja ühtlasi ka terenkovski terenkovski olin siin mees, kes endas üle ümber maailma selle pisikese 18 hobujõu, kellel mootoriga Eestis käis ka läbi, ta käis Tallinnas Tallinnast läbi. Mina tundsin, saime siin tuttavaks. Sooviti metsaga muidugi. Palun, kui antakse, anti siis esimeste art kuus Tartati esimene start, rulleeruda sinna tagasi, korras, teine siis tõukski rohulatvadesse edasi-tagasi. Kolmas Enn, võite üks ring teha ja tulge maha, tegin ära. Neljas mine, kus tahad, uus lendu niimoodi. Need olid hullijad ajad muidugi, aga kui alla tulin, küsi selle lennumootorlennuraamatut, ulatasin selles oma purile, raamat, tal ei jäänud muud, kui ma kandsin sissekandepinna peal olles ja ta kirjutas alla praegu mul eluraamat seest lennud. Nii et ennem kui teooria Antodelli, lendasin mootorlennuga juba soos. Niisuguseid ma mäletan üht lennupidustust, see oli vist Veldemann, kes sõitis mootorrattaga ja siis võistlesid nad ülemistel lennukiga. Abel Harry Abel oli üleval, Ma ise olin kaardrumees, purjentraid, kõik seal koos olime, vahtisime seal, aga ma ei mäleta, kas see võitis seesama mootor, mootor. Ei, selle veel selle peale lendas, karu lendas Veldemanniga. Karu, mitte Aabeli lennanud, võib-olla hea küll, karu karu lendas, Edgar karu lendas ja ta lendas järveteega. Ja Veldemann olid TKV ega selle esimese maandumisringi pääl kolmnurk, esimene betoon pärast oli mootorrattur, sõitis. Ei, ei võitnud. Karu hoidis, aga see oli huvitav, sellepärast et kohati oli lennuk ees, aga kolmnurkade pealt pöörang järsult tibu ja seal oli lennukil tuli, võtab Lähed, Karetsel tegi mootorratas, Veideman tegi kiirelt ära ja põrutasin, aga kui see sai jälle pikeegalt järgi, siis oli ees. Aga lõppude lõpuks tage mäng oli, ma ei mäleta, see oli 10 ringi, vali 15. Põnev oli. Põnev oli küll, nii et vahepeal oli üks ees ja teine aga just nende nurkade pääl, seal sai mootorratas etega sirge peal jaguneda. Igatahes pärast maandumist ta ütles, et noh, et ma lõpuks Dominika gaasi põhja siis. Kiirust tagasi aru nii mehe hooldaja meenutame nüüd aega 1000 939940, kui Eesti vabariigi lennundusele tuli lõpp. Siin juba Nõmmik ütles, et neist said 22. territoriaalkorpuse sõjamehed, kas lendurid või kuidas? No seal ei olnud nii palju kohti, et kõigil oleks lenduri kohta jätkunud, aga paigutati siis mehaanikutena ja mina, muuseas olin mehaanik, üks kuu aega pärast loodi üks lüli juure ja siis pääsesid sealt tulemusele lüli peal. Aga enne veel teeme kokkuvõtte, kui palju oli sõjaväes lennukeid, kas olid siis ka pommituslennukid, oli kõik universaalne, kui tüüpidest rääkida, siis olid kahesugused, põhilised hävitajad ja luurelennukit hävitajad, ühist, millised luurelennukeid? Kaheksa ja kahemootoritest seal oli kolm kuni neli meeskond. Nii et kahte tüüpi põelist. No pluss muidugi sappa ja väikesed treeninglennukid, nii, aga palju neid ei seal. Numbrite järele nii-öelda, mis korraga mast rivis oli, umbes 50 masina ümber. Nii, ja siis, kes mäletab esimeste Nõukogude lennukite maandumist meie lennuväljal, see oli seitsmeteistkümnendal juunil, sellega seoses muidugi võib öelda, et see oli ka meie eralennunduse lõber ja matusepäev ja õieti sellega seotud lugu on sedavõrd võib olla märkimisväärne, et seda võiks siiski praegu korra meelde tuletada neid sündmusi, mis sel ajal toimusid. 14. 15. ja 16. juunil 1940 ja meie tegime tol korral aeruklubis tavalisi lendusid. Uutel aeruklubi lennukitel, mille konstruktorite xorg tooma ja post väga head lennukid juba ratas piduritega, ratas piduritega õhkpiduritega ja valmistusime kunstlennuks võistlusteks. Kriiskoli, meil treener ja mina olin ka üks nendest siis nii-öelda kandidaatidest, keda siis kriisk instrueeris ja nii me käisime siis kunstlendu tegemas. 14. 15. Viieteistkümnenda lendusid ei olnud ja 16. aeg oli sel ajal juba ärev. Seda näitavad mõningad sündmused, mis sel ajal toimusid. Meie lennuväljal, see on see tsiviillennuvälja Ülemiste lennuvälju, kus praegu naeru Flo, et see oli meie aeruklubi ja lennuseltsi, Ago meie lennuühingu ühine aerodroom oli juba pinget õhus tunda, seda näitasid kõik asjaolud. Ja meie taipasime seda paarist asjast. 14. juunil kell 13 54 startis Tallinna lennuväljal Soome Aero lennuseltsi lennuk. Reisilennuk Junkers 52 lendur-kapten Pille Brandi juhtimisel. Vardal oli tal seitse inimest, see oli 14. juunil 1940. Nendest seitsmest reisijast olid kaks sakslast, kaks prantslast, üks ameeriklane, üks rootslane ja üks eestlane nimega proua Kulluvar Marja Luts. Pardal oli reisijate pagas ja peale selle veel diplomaatiline post. Nagu selgub hiljem ja mõningad dokumendid, mis alles hiljuti saabusid. Osa nendest on originaaldokumentidest on huvitavalt tulnud üks kiri Rootsist, mis toob valgust, sinna on praegu Elmar pranthani käes. Aga ma lühidalt räägin sellest. See lennuk lasti alla kuus kilomeetrit põhja pool Keri saart. Lasjateks olid kaks B kahte tüüpi lennukit. Nägin seda asja pealt. Keri tuletornis valvel olnud marru 100 teenija. Tema nimi oli haaralt Mang. Mauri lend oli ka purilendur pärast teenistust ja võib-olla mangi kohta veel andmeid pärast, aga ma räägin, leidnud sündmused, mis seal toimusid, tema oli valves ja nägin, kui see lennukit kaks peegahte lassid Kaleva Kalevalisele lennuki nimi Kaleva alla, kus need teised kalurid, millised olid eemal, sõitsid mootorpaatidega juurde ja hakkasid üles korjama pagasi, mis ujus vee pääl ja posti. Samal ajal tõusis ülesse allveelaev numbriga 303. Milline tõmbas kalurid enda juurde ja korjas nende käest postid ja kõik need kotid ära ja sukeldus. See oli kogu see sündmus niimoodi kirjeldada, mille kohta praegu on andmed olemas. Ja kõik siis hukkusid, kõik hukkusid, mitte ükski päästnud ja kogu see sündmustik, see tuli pärast välja. Nüüd hiljem, aastate järgi selgusid veel kanalid, mis tõid veel selgus sinna selle allveelaeva kohta, mille kohta tol korral käisid, aga mang rääkis seda asja täpselt, see oli Keri saarel parajasti tuletornis, valvel ja binokliga jälgis, kuidas allveelaev nägi selle numbriga ära, selge. Sellest ilmus eesti lehtedes väike teade ka nüüd edasi 15. meil lendusid ei olnud, 16. juunil, see oli pühapäevane päev, olid meil jälle treeninglennud petioodega kunst, lennutreening. Mina pidin hommikupooli lendama ja nii oli mul lend nähtudki. Kriisk pidi minuga kaasa tulnud, me pidime tegema vertikaal kaheksat harjutama, oleks väga raske number, mis seal pettuubel väga raskelt tehtav, siin räägiti ülemist aasaga, alumine asulemas, missikega nõudsid pingutamist, oli. No ühesõnaga, kriis pidi ära minema ja andis mulle ülesande. Ülemiste üürikirikujoonel maad siis seda lendu 700 meetri peal tegin, ette oli nähtud 40 minutit mul Harry Abeli poolt, meie vanem lendurid struktuuri poolt, kui järsku tulid punased raketid. Tõmbas tähelepanu ja maandusin, oligi sundmaandumine, muidugi, raketid polnud õiged, ähmiga olid laastud, punane rakett on maandumiskeeld, oleks pidanud hoopis rohelist laskma. Punased, aga meie samasugused tubakat, kes ei olnud muidugi rakettidega, tegelikult kogu lennuteenistus. Muidugi kohe maandusime. Selgus niisugune asi, meie reisilennuk ago liinil reisilennuk oli teel Helsingist Tallinnasse. Pardal lendurina kursi Konstantin kursi, endine Kursman vanemad lendurit teavad teda kõik parda ladistiks Aleksander lipp. Kahjuks, kes mõni päev tagasi lubage, lubage sõnumit praegu just teile öelda, eile õhtul laupõlistas tema tütrepojatütar ja ütles, et me matame maa Aleksander lipu homme kell 13 30 rahumer jalunud sõbratu nüüd võib-olla lühidalt veel siiski edasi, asi on seda väärt, et seda siiski jääb, ju? Ei ole, kuna ma olin kuni lõpuni tsiviillennunduse kuidas asjad edasi, ühesõnaga, kus niimoodi, et nad olid saadud raadiogrammi tee peal Tallinnast, et tulla otsekohe merepinna lähedalt täis kaadidega, Junkers 52-ga pardal oli neli reisijat ja niimoodi hoida laevadest eemale, Tallinnasse tee pääl. No vot, lippu ei ole nüüd enam, kahjuks käis neid tulistama sihukese hävitajaga, kuna nad tulid merepinnalt, ei saanud Sävita midagi teha. Mis mark see oli, seda enam täpsustada ei saa. Igatahes kui need sündmused toimusid, raadioside oli Tallinnaga, siis anti ka meile meile see rakett, maanduksime, mina olid üks viimaseid õhus oli tol korral, mina olin viimane, kes Tolgar Peteoga maandus. Selleks korraks olid meie lennud läbi. Järgmine päev see oli 16. juuni 1940, kui meie Eesti valitsusele anti ultimaatum, et punaarmee väeosad hakkavad sisse tulema järgmine päev 90000 meest, mis pidid seitsmeteistkümnenda hommikul hakkame sisse tulema. Meie seda sel ajal muidugi ei teadnud, aga seitsmeteistkümnenda hommikul ei jätnud puutumata ka meie lennuväge, nõuti, et Ülemiste lennuväli tuleb anda punaarmeele üle sama päeva jooksul. Mina olin tol korral tehnikaülikooli üliõpilane, olin parajasti loengut, kui mind kutsuti loengust välja silmapilk õhukaitse staabi käsutusse minna Ülemiste lennuväljale lennukeid evakueerima. Miks ma seda asja täpselt tean, mul on olemas lennuraamat on mul ka kaasas, seal on kõik need viimased lennud minuti pealt need sündmused, mis toimusid 14-st kuni 20-ni, Nonii tsiviilnii, meenutame nüüd veel mehed Hugo Abram ja, ja palu ja kuidas teie mälestused, mis on teie mälestus nendest lõpuaegadest sel perioodil? Minu teada oli Jägala sõna, nende vahed on, nende sündmustega kursis ei ole, mis ta Tallinnas eralelu annan ja siis tulevad, toimusid aga igalasse nad ei maandunud. Nende lennukeid, ei nende lennukeid jagalas, Jägala jäi veile, meie viisime oma lennukid kõikjal aerodroomil ja sinna nad jäid. Nii, nüüd veel üks küsimus, mis sai? Mis on saanud, kui palju on teada omaaegsetest teistel lenduritel, sest ainult osa läks Nõukogude Liidu tagalasse. Ja teie, kes te praegu olete tagasi tulnud, nüüd lennuveteranid olete mikrofoni juures, aga palju meil võis lendureid olla? Kriski kohta üten teil täpsemalt, mis sain teada. Ta jäi siia ja Saksa võimud likvideerita 1941. aasta jaanuarikuus. Ja ratas oli liidus ja Eesti vabastamislahingutes lasti teda Tartus lendama ning hukkus seal. Rohkem ma ei tea, tulistati alla, tulistada. Nõukogude Liidu tagalas olid seltsi, surid Palu, Nõmmik, Einlaid, Heinla, ennus, ennus, mina olin üksi Liive pliiviga Enno oli küll, aga teises Mölder, mis teised olid. Kas see oli põhimõtteline suhtumine mitte lasta eestlasi lendama, võik ikka tunda? Jah, seal oli ilmselt niisugune tendents, oli suured piiratused olid. Ja siis on see osa lendureid, kellest me midagi ei tea, kuid peaksime ka pikkamööda teada saama hakkama. Need, kes on läänemaailma lennanud, mina ühte pilti näinud? Rootsis on üles veetud. Sest foto seal mingi nende kokkutuleku ja just, aga ma ei mäleta kellegi käest. Nägingul sai raist sõda muidugi hulga aastaid. Siis on ehk viimane aeg, mis te, mehed, arvate sidemeid taastama hakata nii palju kui veel võimalik olla. Võimalus on ju Elmar Prantsusmaal ei usu, et temal on neid pilte ja. Side on äkki olemas mõningane ja ka kõik mehed on nii 90. künnisel kõik niimoodi enam-vähem siin natuke nooremad. Sest see on ju võiks öelda praegu juba siis 13-st tund, et siiski kirjutada Eesti lennunduse ajalukku.