Tere päevast, tänased saatekülalised on Anu Rosenit ja Anu Vane kes tegelevad eesti keelega päevast päeva. Aga kuidas seda täpsemalt rääkige ise? Anu Roseni. Mina olen põhitööna õpetaja Nõmme erakoolis väikeses põhikoolis ja lisaks veel keeletoimetajatööd kõrvalt niipalju kui mahti on. Tere kõigepealt mina olen põhikohaga keeletoimetaja õieti viimasel nädalal, ma olen juba põhikohaga keegi muu, aga enne sõda oli mu põhikohaga keeletoimetaja ja tegin seda tööd. Viimased seitse aastat võiks öelda, et järjest ja Anu, kui pikk on sinu eesti keele sees elamise ja olemise aeg toimetajana kaheksa aastat õpetajana seitse väikese pausiga, siis on kuulajal ka teada, millise põlvkonnaga on tegu. Nii mina, toimetaja maris Johannes, tahame rääkida täna sellest kuidas keele kaudu inimest hinnata noort inimest. Kas on olemas selline asi nagu põlvkonna keel, kas noorde, et kui subkultuur on võimelised oma keelt looma, mis te arvate? Ma arvan sellele küsimust ka, et nad on võimelised anusid kindlasti täpsemalt rääkida sellest Rosenixis kindlasti selles mõttes, et neil on oma släng, mida juba toob siin sisse arvutikultuur, kõikvõimalikud arvutimängud, huvialad, rulasõidud kõik selline terminoloogiat, kui nad omavahel räägivad. Ega mina sellest suurt aru ei saa, kindlasti olenevalt, mis neil on, huvid, mis neil on panus, ütleme, popmuusikat, filmid, see mõjutab ka seda keelekasutust ja toob sinna uusi sõnu. Kas laps tajub ära ka selle, mis olukorras, mis keelt kõnelema peab, et kuivõrd asse stiilitaju paigas on, kuivõrd see on ikkagi õpetaja kujundada ja juhatada, aga eks see väga palju on kujundada algklassides kasvõi juba selline täiskasvanud teietamine ja kuidas omavahel rääkida, kuidas tunnis et sealt hakkab see kõik pihta? Oleneb ka, kui palju on seda öeldes kodus nõutud või lasteaia sees kasvatust olnud ja see järjest niimoodi tuleb juurde, kui tulevad kirjandid, et sealsed ei oleks kogu aeg, mina arvan, mina ütlen, mina tahan, oskaks juba ennast kõrvale jätta, et see, millest sa räägid, see ongi sinu arvamus. Kui te saate mõned töökätetöö autoritel pole isikut tundmata, oskate paigutada teda tema keele järgi, et ahaa, et tal, võib-olla see taust, võtan sellest kodus ta nüüd midagi sellist lugenud või kas sellist sellist üldistust on võimalik teha puhtalt teksti peal. Kui ma võtan mõnda loovteksti näiteks ütleme, kirjand või, või väiksematel jutukesed, siis lugemus kindlasti tuleb välja kasvõi väljenti silmaring, et kui lapsel on kindel oma huvi, näiteks mul on üks poiss, kellele meeldib tohutult laevandus, merendus ta oskab alati juttu selle teema peale keerata. Ta teab sellest kordikordi rohkem kui mina, kui sellised huvid või mõni spordiala, millega ta tegeleb, ta on sellega kursis võistlustega kõigega, et siis juba tuleb seal niimoodi välja. Aga selline nii-öelda perekondlik taust või traditsioon, see tuleb ka samamoodi, eriti väiksematel jutukestes välja, kui nad väga palju räägivadki endast, et kuidas nad mõnda tähtpäeva tähistasid. Mida nad teevad näiteks vaheajal. Minul on lisalugemine lastel, sealt on juba näha, milliseid raamatuid väiksematel, eks neljandas klassis vanemad soovitavad või kui nad räägivad oma teatriskäikudest ja keel reedab selle sotsiaalse tausta. Kindlasti mingil määral. Ma arvan, et õpetaja näeb seda vahet selgemalt. Seepärast minu keeletoimetajate jõuavad siiski täiskasvanute kirjutatud tekstid, kes jagavad piiri üsna hästi, millal, missugust sõnavara kasutada, millal ja mutikene võib või mutikene nii lohisev sõna mulle meeldiks maili rohkem. No see ei ole küll nii eestikeelne, aga mina pean küll ütlema, et selline keskmine tekst, mida ma toimetan näiteks ajalehe artikkel või mõni pikem tekst, paari-kolme-nelja leheküljeline iga selle puhul väga seda kirjutaja vanust määrata ei saa. Küll aga hakkavad mängima mõned sellised asjad, et vanemad inimesed tihtipeale tahavad jutumärke igale poole panna väga-väga palju panevad ikka veel lühendite lõppu punkti, et selle järgi saab määrata, et ütleme, et selle ühendi lõppu pump kas vist kodus kaheksakümnendatel milleski ära. Ilmselt on need koolis käinud, kas siis enne sõda või pärast seda, eks ju. Selliste väikeste asjade järgi saab, aga suulises kõnes saab seda rohkem ikka aru küll, on see, mida väga hästi kirjas näeb, see, kui palju inimene nii-öelda bürokraatiaga päevast päeva kokku puutub, seepärast et kui ta teeb seda palju, siis on tekst rõhutatult peenutsema ametlikke, kui ta teeb seda vähem, siis on tegelikult teksti meeldivam lugeda, sest see on palju loomulikum, palju sujuvam, mida sa pead silmas peenutsema sealse asekantseliit? No just et elamise teostamine ja sellised toredad väljendid, mis sellest on palju räägitud, aga, aga sellest tuleb ilmselt rääkida veel ja veel, et need ei ole ju kuhugi kadunud. Siin juba Anu Vane alustas sellega, et ettevaatust kantseliit, et milliseid ohumärke te olete enda jaoks tähele pannud, mida võiks meiega jagada kuulega? Mine tähendab seda, et kuna lapsed paratamatult uudiseid kõike väga palju loevad internetist küll käivad kodus paberlehed, ajakirjad, kõik enamasti väga palju loetakse internetist ja kui me näiteks võtame lahti kasvõi näiteks Delfi uudised, eks need on paratamatult väga kiirustades refereeritud, et siis selliseid lohakusi sõnade vale kasutust vahel täitsa arusaamatud laused on seal üsna palju, et see keel on selline lohakas ja paratamatult seal ei jõuagi kõiki neid uudiseid ära toimetada, sest oluline on ju see, et saada nende uudised võimalikult ruttu üles võimalikult palju inimesi neid lugema. Näiteks minul on kuues klass, kes valmistuvad tasemetööd tegema vaikselt kordame ja ühe vihana reedel andsin tööd kätte, enamikul sõna õudne on õudsaid mitmuses. Tükk aega vaidlesime, ei saanudki aru, et miks niimoodi kõik ütlevad niimoodi. Ma olen internetist lugenud, et ilmselt, kui me võtamegi natuke rohkem kasvõi internetis õelaid kommentaare loeme, seal on kindlasti väga palju, seda, see vaikselt hakkab mõjutama. Ja kindlasti kõnekeelsus, et kui laps loeb väga palju, siis ta teeb rohkem ka vahet kõne keelsusel kirjakeelel. Aga kui ei loe, siis ta automaatselt oma kõnekeele kannab üle? Nojah, seda enam, et kommentaarid on ju ka väga kõnekeelsed, kui internetis seda, seda maailma, kui te neid nende väga palju lugemas käivad, et see kindlasti on üks valdkond neist tulevikus üha rohkem, see võib mõjutada kindlasti mitte kõiki lapsi ja üks asi on nede motikud, aga siin on veel ju nagu SMSi keel mõned aastad tagasi, kui emme sense populaarseks olin, klassijuhataja, samas ka eesti keele õpetaja pärast jõuluvaheaega. Lapsed tulid koolianud, ei osanud enam kirjutada. Mina võtsin järgmised jutud kätte, vaatan mingisugused lühendid, klee, sisenesin nende emotikane 10 tükki lauses ja niimoodi tervel klassil. Ja siis selguski, et sai populaarseks MSN kõik tõmbasid endale arvutisse, hakkasid suure hurraaga suhtlema. Nüüd ta kindlasti ei ole enam nii aktuaalne. Kindlasti need uued asjad väga palju mõjutavad, et kui ta saab selliseks tuttavamaks, siis ta enam nii palju ei mõjuta. Eks nad vahetasid neid lühendeid. Klee oli tükk aega ja kleesis, kuule, kuule, kas läheks, tänan kinno klee, aga nad said üsna kiiresti aru, et need on erinevad, et üks on teie omavaheline suhtlus. Mina olen rõhutanud, et kirjanalike dokument, sa kirjutad ühe ilusa korrektse arvamuse seal natukene teistsugune suhtlus kui omavahel sõpradega, ootaks ka kommentaaridesse küsimus kustpoolt ohtu tajuda, milline surve igapäevaelul keelele on see keelemuutuse kontekstis. Mina pean ikkagi lähtuma sellest, et täiskasvanud kuna nad seda argiteksti ja ametliku teksti vahet tunnetavad paremini, siis siis need mõjud on mõnevõrra ikkagi teistsugused. Üks asi, kus Anu Rose niidu räägitud mõjud kõik sissetulevad, on omavaheline kirja vahel väga huvitav jälgida näiteks seda momenti, kui kirjutavad kaks noort inimest tegelikult omavahel, kas või meievanused, 28. et niisugune natukene peale 30 millal muutub kirjavahetus, nii vabaks hakatakse kasutamas, mailisid, see on hästi selline huvitav moment, et kuidas kellelegi, et mõnel läheb see kolme kirja pärast, mõni kirjutab lõpuni välja väga korrektselt, et see on niisugune huvitav moment, mida jälgida, aga üldisemalt võttes siis ma arvan, et kõige suurem oht või kõige suurem mõjutaja on ikkagi inglise keel. Et kõik need sõnajärjemuutused ja see suurtähte kasutatakse liiga palju siis poolt konstruktsioon, mis on siis selle by sambadi eeskujul tulnud ja mis mind ennast väga häirib? Ma ei ole veel aru saanud, kust see pärit on, on sõna osas, et kõik need laused, et selles osas leppisime kokku selles osas ma olen nõus, see algas kirjakeelest, aga nüüd räägivad inimesed juba räägivadki niimoodi. See on küll ohu märk, et kui need poolt ja osas konstruktsioonid ilmuvad juba kõnekeelde ka, siis on asi ikka päris tõsine. No tavaliselt on niimoodi, et kõigepealt nad kõnekeele sees, siis nad kulgevad pisitasakirjakeeles. Mina selles osas vaidleksin vastu nii, nii meelega, selles osas, eks ole, minu meelest, need on ikkagi pärit kirja järjest vähemasti poolt kindlasti tõlkest pärit, ma arvan, et see tuli dokumentide tõlkimisest või oskamatute tõlkijate ilukirjanduse tõlkimisest kuskilt sealt, et ma ei ole keeleteadlane, ma teen ainult tähelepanekuid. Nii jah, kõhutunde järgi, aga, ja toimetaja teeb sel juhul kui selliseid konstruktsioone noh, väga palju on tekstis, kas parandate ära jätate nii nagu on mind isiklikult näiteks segab ka seeläbi kõik maailm on läbi, eks ole, läbi millegi saan ma aru, et see on nii läbi raamatu saime targemaks, jäävad läbi kogemuste läbi kogemuste ja mitte nii, et kogemuste kaudu või, või kuidagi, et on ainult seeläbi konstruktsioone, mis teeb toimetaja siis. No üldiselt ikka toimetab välja, kui vähegi annab sinna midagi asemele panna ja 99,9 protsenti annab siis siis me ikka paneme sinna midagi asemele. Just seda poolt on veel eriti lihtne tegelikult tavaliselt, et kui sa võtad selle poolt sõnaliselt lausest välja, ei juhtu selle lausega absoluutselt mitte midagi, osas on natukene selline keerulisem sõna, inimesed on sellega nii harjunud ja kuuled seda siit ja sealt siis endale hakkab ka juba raskeks muutuma, et kuidas sellest siis ümber ümber pääseda, aga, aga üldiselt ikka toimetame välja. Just. Ja kui sa siin ennist ütlesid, et suurtähe kasutas, tuleb inglise keele mõjul väga palju peale. See on näiteks koolis jälle väga hästi näha, kui õpivad väiksemalt kuupäevade ja kuude nimetas inglise keeles siis eesti keeles, et need ka kohe suure tähega, et ma alati ütlengi, et näete, et see on nüüd see koht, kus te tahate inglise keele pärast panna suurega. Ja keeled ja rahvused kõik inglise keeles on suurega, kohe tuleb sisse, seal on kohe näha, kas inglise keel oli selge, kas on õpetajad juba selles klassis või ei ole. Et alati tähistan ära, et siin te pidage meeles, et te tahate kindlasti panna teistmoodi või ette heitustes, kui ma olen vahel unustanud selle ütlemata seal üsna kohe näha. Et see ikkagi väga palju mõjutab, kui on ikkagi teistmoodi, lastel lihtsalt lähevad segamini, kust tunniselt räägiti suurega, kus väikesega no mis siin lastest rääkida, suured inimesed kirjutavad ju praegu juba kõik pealkirjades iga sõna suure tähega ja panevad veel jutumärkidesse ka. Mul just täna selle peale ei ole nagu sattunud, aga, aga see, et, et inimesed ei oska enam väikest tähte kasutada, on, on just see pealkirjakultuur, mis on läinud ju teise õnnitluskaardid, mis on võetud ja tellitud kaks sõna ümber ja jõulupühadekaardid head uut aastat, kõik on suured ja see surve on täiesti tajutav. Inimestel tekitab see väike täht kuidagi sellise ohumärgi, et no kuidas ma kirjutan selle väikse tähega, et see on ju nii tähtis asi, kasvõi näiteks jõulud. See on, see on täitsa kohe elust võetud, kui mu õde ütles mulle, et ma ei saa ju kirjutada, võiks ju tähtis, et seesama asi, toimiv suurtel inimestel ka ainult siseministeerium väiksena on ju. No see on ju siseministeerium, et see on naljakas, hea meel on vägagi veneaegne napsivendade lugu, et ta tõi meile nii USA-s kui seal suure tähega ei kirjutasite, minust lugu ei vea, tundub nagu seda Moody ilmselt ei seedi, märkis ka, et mida varem see kirjapildis kinnistu, et selles mõttes, et kui laps näeb, ta läheb see silme ette näiteks kasvõi sealsamas õnnitluskaardil, tema ei tule selle peale, et kuskilt võib viga olla, sest kõik on juba paberil, siis see ongi õige ja ta ei tule selle peale, et see võib valesti olla, et et siis rohkem seal niimoodi silme eest läbi käib, siis tegelikult nägemismälu on väga-väga tugev väga paljudele inimestele, et siis jääbki kuskile alles, siis on seda väga raske hiljem välja rookida. Moesõnad tulevad, moesõnad lähevad, venekeelseid sõnu polegi enam ju varsti leksikas olemas, eks ole. Aga kuidas te tajute ära, kas selliseid lausekonstruktsioonis mingisuguseid nihkeid teise keele surve tagajärjel kindlasti on jaa, tõlketekstides rohkem, aga selleks, et teha mingeid üldistusi, et kuidas täpselt või, või tuua mingeid näiteid selleks ma peaksin olema täitsa selle mõttega lugenud seda, mis oleks mõnel üliõpilasele kindlasti hea uurimustöö teema, et missugused on sellised tüüp, lausestuse vead, aga neid ebaloomulikke kohti kindlasti tõlgetes esineb küll Öeldakse, et eesti keel on vaba sõna ääreni, siis ega ta päris vaba sõnajärjega ikka ei ole ka, et tavaliselt on ikka alu sees verb järel ja siis tuleb kõik muu. Kasvõi see, et kuhu panna dainfinitiiv lause, sest tavaliselt on ta lause lõpus loomulik selliseid asju tihtipeale järgida. Ja kindlasti üks enam ei ole väga palju üle kasutatakse oma, hakkasin praegu mõtlema selle nendes tõlkes hiis öös tuleb jälle kammis oma juukseid. Kui teen üksi toas, kelle juuksed ja siis teisi seal ikka veel kammib, et seda on hästi-hästi palju. Ja kui ma ise proovisin vahepeal tõlkidega seda tuli sisse, tulebki automaatselt, selleks peab kohe tüki aja pärast uuesti lugema. Ja teine asi, mis tekib sageli koos nende omadega, on ta hästi, palju tahad, eesti keeles ei saa olla nii palju taasid seepärast, et mingil hetkel sa ei saa enam aru, missugune ta, kelle kohta käis, et seal tuleb panna vahele nimesid või mees ja naine või, või mingisuguseid muid sõnu. Aga see taotlemine sõidule kui inglise keelest hästi palju. Kuidas õpetajale tundub? Kui loogiliselt on meie kooli programm üles ehitatud keele õppimiseks või õpetamiseks mõnes mõttes kindlasti segavad võõrkeeled selles mõttes, et mina olen seda meelt on igasuguseid eelkoole ettevalmistusrihmasid, kus hakkavad näiteks väikesed lapsed hakkavad inglise keelt õppima, seal kahe-kolmeaastaselt. Nad juba kirjutavad enne kooli tulekut vahel ja kui tuleb ka näiteks esimeses teises klassis kohe võõrkeel peale, tegelikult laps ei oska veel eesti keeltki. Muidugi, Vene keel on lastele väga raskeks läinud, hoopis teistsuguse tähestikuga, et kohatise võõrkeel hakkab, hakkab segama. Kui lapsel on veel häälikupikkused eesti keeles segamini, siis juba tuleb peale võõrkeel juba teine asi, siis ta mingil määral segab muidugi praeguses uues õppekavas, mina väga tervitan seda, et eesti keele kirjeldus lähevad lahku. Praegu on neljas kuni kuues klass, enamasti ta käib algklasside alla, olenevalt koolist. Minul on meie koolis on ta juba aineõpetajate vahel ära jagatud ained et viis tundi on üldine emakeel eesti keel ja seal on siis nii kirjandust kui kui grammatika poolt, et sageli kipub juhtuma see, et ka õpikutes nüüd on juba küll viies kuues lähevad lahku. Aga näiteks neljas klass on veel koos väga sageli. Tunni sisus kippusid kirjandusõpetus ja lugemine ja kõik selline jääma peale grammatika taandubki, väiksematesse grammatika, võib-olla veel olulisem tennise paasnen pärast hakata jutte kõike kirjutama, aga nüüd nüüd lüüakse, lahkus nendeks ka, väga raske on õpilaste hinnata. Õpikud on küll eraldi, et on eesti keele õpik, kirjanduse õpik peangi eesti keele tunni, pean kirjanduse tunni, aga hinne tuleb kokku ja sisenele tohutult raske vaadata, millised arvestuslikud tööd nad on, kui palju ma loen raamatute lugemine, kui palju ikkagi neid suuri grammatikakontrolltöid lõpueksamil parandamatult kirjanduse pool on ikka väga väikepaari esimees teksti mõistmise ülesannet ja kirjeldan siis eraldi tekstiõpetusest, pluss siis veel grammatikaosa, et seal see kirjanduse osa taandubki 30 protsendi peale. Need on need lugemisülesanded. Et eks ta muidugi mõjutab ka kirjandi kirjutamist ja lugemist ja kõik, aga aga seal paratamatult grammatika ja keeleõpetus lööb nagu natukene üle, eks tegelikult jälle teistpidi, kui vaadata, siis eks lugemus annabki selle ta kirjutamisoskused, et väga hägunema, et need kindlasti on palju lihtsam, palju, ta peab peas olema asju ja palju ta peab oskama vaadata, et kus ta ennast päästab. Et kirjakeeles hakkama saada. See oleneb väga palju lapsest. Kui on keelevaist, siis pigem hakkavad reeglid segama, sest laps paneb vaistlikult ära, tunnetab, kus on pausi koht, kuhu käib koma, ta tajub häälikupikkusi. Aga laps, kes neid ei taju logopeediline laps, siis tema õpibki reeglite järgi. Tema saabki oma sotid selgeks puhtalt reeglitega. Tema puhul on see väga suur abimees, aga testile keele paista võib hakata segama. Anu Vane, kui teie toimetaja käe alla sattub tekstis kas see tuleb sinna sellepärast, et seal seda keelt noh, on vaja järele aidata või ootab teilt partnerit, et arutada selle keele üle. Kuidas suhtutakse tänapäeval toimetas praegu, kus ma ei tööta enam otseselt keeletoimetajana, aga kus töökaaslased teavad, et mul on see taust tullakse palju rohkem arutama, mis on iseenesest kummaline. Kui ma töötasin keeletoimetajana ajakirjanduses, siis oli olukord pigem selline. Mind usaldati üsna pimesi selles mõttes, et mingit arutelu, kui sellist ei toimunud, oli minu otsustada, kas ja kui palju ma seal parandan küll, aga ma pean ütlema, et meil olid väga head kirjutajad. Seal oli üht-teist nokkida parandada, aga tõesti võrreldes nii-öelda inimesega tänavalt oli seda väga vähe, kes teeb ajakirjanduses keele, kas see on selle väljaande keeletoimetaja, võivad ikka ajakirjanikel ka mingi roll? Ma arvan, et suurem roll on ikkagi ajakirjanikel. Eriti kui me küsima, et mis asi see ajakirjandus on, et kas ajakirjandus on Postimees Online või ajakirjandus on Postimehe paberväljaanne, seal on nii mäekõrgune vahe. Ma arvan, et see on ikkagi rohkem ajakirjaniku teha kui jälle toimetada. Kui see tekst on lootusetult halb siis tuleb mängu ka sisuline toimetamine või läheb see tõesti ajakirjanikule tagasi, et mulle tundub küll, et keeletoimetamine on peenlihvi andmine, kas toimetaja jaoks eksisteerivad ka nii-öelda stiili küsimused, just keeletoimetaja jaoks kindlasti eksisteerivaid stiili küsimused, kui palju üldse on võimalik stiili keeletoimetajal korrigeerida? Mina olen sulle teksti valmis kirjutanud sellisena. Madal stiil näiteks seal ei vohaks liialt või midagi sellist. Kas keeletoimetajal see võim ja võimalus on? Ma arvan, et see võim ja võimalus seda stiili korrigeerida on kindlasti olemas, sest keeletoimetajatöö üks osa on ju ühtlustada seda stiili välja anda lõikes kas ja kui palju seda tegema peab? On iseküsimus, mul ei ole ette tulnud juhust, kus olekski selline üks terviktekst näiteks üks ajakiri või üks artiklikogumik ja need originaaltekstid, mis laekuksid oleksid täiesti seinast seina. Võib-olla ma olen liiga vähe kogemust, et ma ei ole tõesti halva asjaga kokku puutunud majoneesi kunagi sellest probleemi püstitanud, et minu arust see tuleb nii loomulikult, et kui seal on sees hagu andma, siis ma võtan selle välja ja panen kiirust lisama või, või noh. Ärme veel kord noorte juurde tagasi, keda te õpetate, kui seisab ees küpsuseksam tasemetöö ja kuidas selle asja õige nimi on, mis on need 10 käsku või 10 soovitust. Mõned mõnedki soovitused, mida õpetaja annab oma lastele. See mantra, mida, mida keeleõpetaja oma Klassis loeb, kindlasti on see, et ei tasu, hakkad endas kahtlema, alati esimene mõte on õige. Et väga palju, mul on ka endal õpilasi, kes algul kirjutava täiesti pärast hakkavad mõtlema, ka parandama, uuesti parandama, et enamasti elu näitab, et esimene mõte on õige. Kui kirjutada ise teksti, siis pigem lihtsamalt kui keerukamalt. Siin saab ise valida selle, milline on lause ülesehitus, pigem pigem lihtsamalt sellised elementaarsed grammatikareeglid. Kordame üle. Vaatame üle, üritame luua mingisugust süsteemi. Anda mingisuguseid näpunäiteid, mille järgi paremini meelde jätta, näiteks käänetel viimased neli käed lina taga, käänded imehästi meelde. No kasvõi kirjutada ennem ära käändelõpud, siis hakata selle järgi tuletama neid nimetusi, kui on vaja. Kõnelen täpsemalt sellest nina taga käänetest. Need on rajav olev ilmaütlev kaasaütlev, sealt käändelõppu, ta annavad nii naftaga ja see on selline asi, mis imehästi meelde, kui hakata rääkima, et lõpus on rajav kääne olev kääne, ilmaütlev kaasaütlev, seal ees on veel olnud 10 käänet. Et see on selline, eks väike nipp, mis aitab mingisugust seost luua muid lippen veel. Või näiteks külastele jää meelde, mis järjekorras on sisseütlev sees, ütles eestükile või alaleütlev alal ütleb alalt, ütle siis tänama, viiendas klassis joonistasin laua siis jänku, et kõigepealt jänku hüppab laua peale, siis ta istub seal, siis ta hüppab maha, kui on vaja näiteks mingil põhjusel need järjekorda panna. Milline käändelõpp, millise nimetusega kokkukäiv, jänese teekond, jäneseteekond, mõelda, hoolega läbi, leida mingisugune seos põhjendada enda jaoks, miks, miks peab panema ühte või teise kohta koma või miks siin on kaks tähte või sellised veaohtlikud sõnad nagu süüa müüa, kus hääldame ühtemoodi, kirjutame teistmoodi. Et kui neid niimoodi kogu aeg meelde tuletasin, lõpuks jäävadki meelde, et erandlikud juhud, kuidas te hindate põhikooli lõpetanu emakeeletaset? Päris hea keskmine tase, eriti kui lapsel on just nagu ma ennegi ütlesin, kui teil on oma huvid, oma hobid, et ei peagi lugema ilmtingimata ilukirjandust, silmaring, ka teatmeteoseid, kellele meeldivad loodusraamatut, kõik see, kõik see arendab annab teadmise juurde, mida rohkem lugeda, seda rohkem kinnistavad ka kõikvõimalikud lausekonstruktsioonid. Ma arvan, et täitsa selline tugev neli me just hiljuti vaatasin, milline eelmisel ja üle-eelmisel aastal põhikooli õpilaste emakeele eksami keskmine kas oli äkki 3,9 või või 4,2, et sinna niimoodi nelja piiri peale ja paljud põhikooli õppeõppimisest siis kasu on siis kui juba inimene on suureks saanud ja kirjadega maha saanud ja keeletoimetaja poole pöördub. Anu Vane? No eks ikka on kasu, aga uued mõjutajad tulevad peale, et tavaliselt ei pea põhikooli vanuses tegelema nende kantseleide ilmingutega, aga täiskasvanud tekstide puhul on just seal kõige rohkem toimetamist sellist tarbetut träni, mis võiks teksti sisse kuhjatakse nii palju, et seda välja rookida, see on kõige suurem toimetamise töö. Kui sa enne vist küsisid, et missuguseid on 10 põhireeglit, mida kirjandi kirjutamisele kaasa öelda, siis mina väga tihti ütlen, et kirjutage lihtsamalt, kirjutage kas või lihtlausega või kirjutage, mõelge, mõelge välja seda, mida te öelda tahate, et ärge öelge ideostata elamist, öelge, et ei elata. Ja teine asi, mis. Ma alati soovitan, kasutage abimehi, mis on olemas, internet on keeleabimehi täis, nüüd on kirjakeele seletav sõnaraamat, sealjuures ma tundsin sellest hirmsasti, tundsin puudust sellepärast, et need köited rasked paha Lopata intervjuud teeb elu väga lihtsaks. Ma saadan väga palju linke, nii kohanimeandmebaasile eesti kirjakeele sõnaraamatule. Õigekeelsussõnaraamat tuleb, tuleb õppida neid abimehi kasutama, sellest on tõesti palju. Kas õpilastele põhikoolis seda ka juba seletatakse või nad on ise need üles leidnud? Mina olen küll selgitanud ja näiteks, kui on olnud laste vanemad, vaata, koosolekud enamasti ma käin seal algul ennast tutvustamas uue õpetajana ja siis ma olen andnud ka neile paar linki kas või keelevara või, või Eesti keele Instituudi kodulehelt õigekeelsussõnaraamat, et paljudel ei ole kodus, küsitakse, et kas ma nüüd pean ostma. Et ei pea internetis olemas, enamasti arvuti on olemas, olen andnud need lingid, kust leiab, et väga sageli on ju vaja lastel referaate teha, kirjutada ka teistes ainetes peale eesti keele ja siis ongi vaja mõnda sõna otsida ja igasugused spetsiifilisemad andmebaasid näiteks loodusainete referaatide tegemiseks on olemas imede nimetused, taimed, loomad, kõik, et nad saama teised korrektseid termineid ka õpivad varakult kasutama. Aga inimesed tuleb muidugi näppupidi sinna sisse pista, sest ega nad neid ise internetist kuidagi üles ei leia. Nad on väga rõõmsalt üllatunud, et sellised asjad on olemas aga ise nad neid üles ei leia. Et ma ei teagi, kas siin tuleb ekile öelda, tehke selgemaks või, või, või ma ei teagi, milles see probleem on või nad ei taipa otsida või. Seletav sõnaraamat on küll EKI esilehel olemas, aga issi näiteks ei ole selleks, peab minema otsima kas keele nõualt või teadmata käiku, kuidas sinna jõuame. Tegelikult, kui sa lähed EKi avalehele ega siis seal väga palju targemaks ei saa, peab tunnistama, on Eesti keele instituut ja kui oli juttu sellest, et kuidas ennegantse liit mõjutab noorte keelt sest minul oli hiljuti väga huvitav kogemus, kui toimetasin ühte noortele mõeldud teatmiku, õigemini nendele noortele, kes on aktiivsed, osalevad õpilasomavalitsuste piirkondlikest. Sellistes noorteühendustes taheti anda välja selline teatmik mis annaks ülevaate, kuidas midagi teha, kuidas teisi noori endaga kaasa kutsuda ja kui ma küsisin, mida minult oodatakse, enamasti selliste mittetõlkide tööde puhul küsin, et mida minult oodatakse, et Kasendiks faktide üle kontrollimist või puhast grammatika lausestus parandamist või midagi veel. Ja siis öeldigi, et see peaks olema selline ladus, mõnus tekst, mis kutsuks noori, et Thor viitsis lugeda ja kirjutasin sealt välja ühe lause. Efektiivse kommunikatsiooni teostamiseks tuleb efektiivselt koostööd teha kohaliku omavalitsuse kultuurinõuniku ja, või haridusnõunikuga või vastavaid ülesandeid täitva pädevusi omava isikuga. Ehk siis tõeliselt, kuidas ja need olid sellised noored, kes olidki harjunud koostööd tegema näiteks maakondlike haridusnõunikega, kes õpilaskogudega tegelevad ja paratamatult pidid kokku puutuma kõikvõimalike selliste määrustega, need inimesed ise olid täiskasvanud inimesed olid nende kõikvõimalike seaduste, määruste, selliste tekstide sees. Ja sealt tuligi siis selline noored panid need osad kokku, ent oligi näha, et kui mõni oli väga usin olnud, siis see kantse liit rõhuslike niimoodi sisse. Aga eks ole ka nii, et kui sa tunned ennast ebakindlalt ja tahad kehtestada ennast, mõnes mõttes hakkadki sa ennast selliste lohedega kehtestama ja, ja teiseks kanad, et noored peavad koostama põhikirju eelarveid. Teine äärmus, et selline väga varases eas kantsleritelt muide, on selliseid tekib noorteristest kõnekeelt väga palju siis slängi ega ka selliseid teine, aga ma tooks teise äärmuse sisse, mis väga jõuliselt tungib peale, siis on see liiga kujundlik keel, mis on ajalehtede pealkirjades ja männi hülaskid mõrvasid mingi katuse, kõik toimub sellises hästi-hästi valulises hästi verises kontekstis. Mulle tundub, et Ta läheb ikka rohkem sinna Delfi ja Postimehe kapsaaeda, need sellised toretsevad pealkirjadega õhtule. Aga see on selles mõttes huvitav, et meil selline häda üldse on, et eestlane on ju muidu selline vaikne ja rahulik ja istub omaette ja, ja järsku, kui ta kirjutama pääseb, siis tekivad mingid kohutavad puhangud. Ei tea kust sedasama suurusehullustus teine teistes valdkondades ka see näitabki seda, et tahetakse hästi selline ülevoolav olla, et ühest küljest kutsuda, ostma seda lugu või see pealkiri köidaks, aga seda saab, ma arvan, saab ka teistmoodi öelda kui sellise. Noh, minu jaoks on selline keeleline suurusehullustus poolt siis ajakirjandus, mis on hästi verine, armastab selliseid räigeid väljendeid ja siis nii-öelda heaolu Kuuba reklaaminduses kaks sellist täiesti eri näitemängule käib, väikse on seesama haigus, mis Kansuliitki tegelikult on need suuremaks ja tähtsamaks ja sealt ta tuleb enesest, arvan, et nad mõlemad hakkavad mingi aja pärast natuke taanduma, sest kõikide uute asjadega on see, et nad on hästi populaarsed. Ka kasvab teadlikkus ja, ja see ära väsitab ühel hetkel siis hakkab seda vähemaks jääma. Vot see on seesama, mis mul oli, kui ma ütlesin, et, et interneti teel päris ilma toimetamata ja et kindlasti tekib seal samasugune selline segmenteerimine kvaliteeti. Väljaanne, uudisteväljaanne ja, ja mitte nii kvaliteetne, praegu on ju meil ka Nelli Teataja, eks ju, kes, kes kirjutab täitsa kummalisi asju, nimetades neid uudiseks ja, ja on eksju Postimehes, mille paberväljaanne on siiski üsna soliidne. Et ma arvan, et internetis toimuks selline samasugune tekstide jagunemine aga tavainimesele et hoida ennast kursis eesti keele muutustega, kui paljud käivad Eesti keele Instituudi kodulehelt lugemas või emakeele seltsist, milliseid uuendusi on vastu võetud, et näiteks nüüd lasti vabaks peale pärast sõnade kasutus? Selles tähenduses, et võiks polid, vanemad ütlevad, oi, mina õppisin kunagi teistmoodi. Mulle tundub, et sellist asja oleks nagu rohkem vaja. Minu meelest võiksid needsamad Postimehe ajakirjanikud seda sama foorumit seal regulaarselt jälgida ja näiteks teha uudisega sellest, et nüüd võib peale ja pärast kosutada mõlemad samas tähenduses, et kust muidu see informatsioon inimesteni jõuab, et kelle nõu sekendab vaikselt, mõtleb välja sellise uue reegli, eks ju. Ja, ja mitte keegi. No selle peale ja pärast iga on vist nii, et nagunii kasutame seda paralleelvormid. Et on see juba rahva sekka samamoodi kõikide teiste keeleuuendustega, et inimesed ikka veel ei tea, et lühend järel ei ole vaja punkti panna, et see kuidagi keegi ei räägi, sellest ei tule välja. Mulle endale tundub, et oleks vaja mingit kas keeletoimetajate foorumit või, või mingit sellist veel peenemat koolitust, kus meie keeletoimetajana saaksime ka küsida kõiki asju, milles meie kahtlema. Selline diskussioon nii keeletoimetajate vahel kui keeleteemadel üldiselt, ma arvan, tuleks kasuks, seda muidugi vähe. Praegusel hetkel on Eesti keele instituudi ja keelehooldekeskuse poolt, mis Tartus asuv töösse lükatud, selline asi, nagu on keelestiiliraamat ja see on siis mõeldud ajakirjandusele ja seal teevad koostööd siis ajalehtede, toimetajate, postimehest, päevalehest veel teistest väljaannetest. Ja nii-öelda keelehooldekeskus võiks ideaalpildis olla ka sedalaadi foorumi hooldaja või käivid. Aga nähtavasti on ka häda selles, et, et me oleme küll väiksed, aga, aga me ei tea, aga üksteisest suurt midagi küsimise võimalustest just sellist omavahelist suhtlemist on väga vähe. Eks me sellepärast ka siin praegu räägi ja neid neid asju aruta, nii et aitäh Anu rose niitja Anu Vane täna saatesse tulemast küsis, kuulas marisse. Hannes.