Tere minu nimi on Peeter Helme ja räägin teile täna ühest uuest raamatust. Selleks raamatuks on Lauri Sommeri kolm üksiklast. Lauri Sommeri nimi võiks öelda tegelikult mõndagi nii mõnelegi raadiokuulajale. Summer on nimelt avaldanud omajagu kirjandus- ja muusikakriitikat, samuti esseistikat ja neli luulekogu. Lisaks on teinud Sommer ka ise muusikat ja seda nii mõnedki raadiojaamad mänginud. Võimalik, et paljudel ütlebki Sommeri kunstniku nimi Kago rohkem kui siis autori nimi kodanikunimi. Nimelt on ta sellesama kagunime all andnud välja neli plaati. Viimane neist oli 2008. aastal ilmunud lõbusa pealkirjaga album mops kassimaja. Kagu eks huumorimuusika on seejuures selline isikuga. Tänan, ei eksperimentaalne selline ootamatu segu rahvaviisidest, keskkonnahelidest, elektroonilisest muusikast. Kui üleüldse mingisugused paralleelid kahe erineva kunstiliigi vahel on võimalikud, siis võib öelda, et sama äratuntav kui muusikuna on Lauri Sommer olnud ka luuletajana. Ja nüüd viimaks on ta siis oma kolme üksik lasega debüteerinud prosaistina. Sommeri proosadebüüt on seejuures erakordselt küps, võib isegi öelda, et ootamatult kips antud teos kolm üksik klast olgu öeldud, et sõna üksiklast on seejuures kirjutatud mitte hüüvaid igreki üksiloniga. See kolm üksiklast on suure südamesoojuse ja hea teema tundmisega kirjutatud teos. Ja tegu on tegelikult kolme, üksteisest sõltumatu looga. Ja need kolm lugu kannavad endas võib öelda samu teemasid ja tundeid, mis on omased siis ka Sommeri luulele ja tema muusikale. Kolme üksiklase lood käsitlevad igaüks eri nurga alt aja ja igaviku suhet, aga samuti ka näiteks üksikisiku ja ühiskonna läbisaamist ja inimese kasvamist. Samuti küsimust sellest, miks saab meist just see, kes saab või vastupidi, miks meist ei saa keegi teine. Aga kindlasti leiab iga lugeja sellest raamatust veel päris palju muud ja sellist ise omast. Et autor ei räägi nendest asjadest, mida ma just nimetasin mitte kunagi päris otse ega mitte kunagi pealetükkivalt. Haid ikka Lauri Summerile omaselt mingi konkreetse nurga alt mingis veidras nihkes ja ikka konkreetsete inimeste kaudu. Ja kuna jutt on juba konkreetsetest inimestest, siis on selge see, et neid täielikult avada ei olegi võimalik. Võib öelda, et neid kolme lugu või, või lausa novelli ühendab siis rohkem või vähem kattuv teemade ring ja kaudselt ühendab neid ka atmosfäär. Nimelt see atmosfäär on siis kõigis kolmes loos mõjutatud ühest tunnusjoonest, ühest juhtmeloodiast, kui muusika keelt kasutada. Ja selleks tundeks on nagu pealkirigi juba viitab üksinduse tunne, samuti selle üksinduse tunde põhjused ja tagajärjed. Lugude pealkirjad on anud sisepiiril ja hilised lemme, lehed nagu need pealkirjad ise juba ütlevad, on iga kolme loo selline toonus, atmosfäär, tempo, ja võib isegi öelda temperatuur, läheduse aste. See nurk, mille alt autor läheneb ja kuidas ta läheneb, erinevad. Esimese loo peategelane on autori enda vanavanaema, kes oli setu küla, ravitseja nimega Taarja. Teises loos, mille nimi siis on sisepiiril vaatleb autor inglise muusiku ja poeedi Nick treiki traagilist saatust. Ja kolmandas kohtume Uku Masingut. Nimelt jutustab Lauri Summer hilistes lemme lehtedes sellest, kuidas veel vanas eas tabas Masingut ootama armastus. Viimane lugu on ka kõige pikem ja selles peegeldub tegelikult ka Sommeri pikaajaline huvi ühe Eesti tuntuima filosoofi teoloogi vastu. Summer kirjutasime 2003. aastal Tartu Ülikoolis oma magistritöö Uku Masingust. Ja Masingu mõjud torkavad silma aga tegelikult kõiges, mida Sommer kirjutab. Üks lihtsamaid märgatavamaid mõjusid on see, et summer ei kasuta siis mitte ainult siin käesoleva raamatu pealkirjas esinemas sõnas üksiklane asemel y-kit. Vaid ta teeb seda ka alati, kui ta midagi kirjutab. Aga mitte ainult selles ei seisne Masingu mõju. Lisaks on ka keel ilmselgelt Masingu-mõjuline teadupärast siis armastus ja Uku Masing kohati selliseid raskepäraseid, ootamatuid ebatavalisi ja teinekord otsitult mõjuvaid keelendeid ja väljendeid. Summer teeb seda samuti, aga ta teeb seda vähemasti kolmes üksiklases teadlikult ilukirjanduslikult. Ehk siis ta ei muutu mingisuguseks keele akrobaadid, selle teksti on väga raske jälgida ja mis kuidagi vangub iseenese raskuse all. Vaid kolm üksiklast on väga hästi loetav ja suure empaatiaga kirjutatud raamat. See on atmosfääri, tõmbab lugeja endaga kaasa ja paneb kaasa elama kõigilt kolme peategelase traagikana. Ja häirib ellaseerus raamatu algus, kus paljud dialoogid on setukeelset ning noh, näiteks minusugusele paadunud põhjaeestlasele pea täiesti arusaamatud. See ei häirinud üldse, sest et etnograafilise koloriidi lisamise pärast tõmbasse jällegi kaasa ja andis palju juurde, et selle loo ehtsusele. See, et iga sõna või lausekatke ei olnud täiesti mõistetav mõjus isegi loomulikuna. Kaasa haaravuse tunne kehtib ka teise loo sisepiiril puhul, mis räägib siis nik streigist. Mingis mõttes on see nagu kõiki lugu kõigist kolmest loos kõige erilisem, sest siin räägib samme raha eest välismaal elanud inimesest inglasest. Ja see seab muidugi teistsugused nõuded ka kasutatud keelele. Ehk teisiti öeldes ei ole autoril siin võimalik olnud anda mingisugust etnograafilist või isikupärast keele koloriit edasi sama vabalt ja samade vahenditega kui siis esimeses setu eluolust kõnelemas loos või kolmandas Uku Masingust, kes oli ju siis ise väga keelekeskselt mõtlev inimene. Aga Sommer ei jää ka nik šveikist rääkides hätta, vaid vastupidi ta demonstreerib seda, et oskab täiesti veenvalt edasi anda siis 1960.-te 70.-te Londoni muusikamaailma ja selle atmosfääri. See lugu. Ma veenuselt alla ei siis 100 aasta taguse Setumaa olude kirjeldusele ega siis hukkum Masingu komplitseeritud sisekosmose kirjeldamisele. On lausa imekspandav, kui elegantselt väldib summer enesekordusi. Vaatamata sellele, et nagu öeldud, on ju nende lugude mingi keskne teema, sarnane jutt on üksindusest, enese otsimisest. Aga genese kaotamisest. Kuid summer näitab just nimelt seda, et kuidas iga inimene on omaette maailm, iga inimese sees arenevad need asjad omamoodi. Iga inimene peegeldab maailma ja iseennast erinevalt ning kui vaid vähegi püüda vähegi otsida vähegi vaadata teise inimese sisse, siis muutuvad enesekordused täiesti võimatuks. Võib isegi öelda, et mõtte enesekordusest muutub naeruväärseks. Ja nii ongi Sommer andnud igale loole oma tooni, oma takti, oma atmosfääri. Ja kui kokkuvõtlikult öelda, siis külaravitseja Taarja lugu on kõikidest kõige maalähedasem, seda nii oma rütmi, tempo kui keelekasutuse poolest. Reiki oman suur, Lynnikult jahe. See on ka kõige lühem lugu, aga see lühidus ei tule mitte kuidagi sellest, nagu summeril poleks millest rääkida, vaid reiki elu ja tema sisemaailm ise on sellised napisõnalised ja see mõjub vaid loomulikult, et summer on siin kasutanud lühemat vahetumad keelt. Ja Masingu lugu on vast kõige kaemuslikum ja müstilisem. Sest oligi Masing ise selline mees, kes väga ei soovinudki kõike lahti seletada, lahti mõtestada, vaid mõtles tihti sümbolite keeles sümbolite tasemel. Ja on täiesti õige, et summer ka ise ei püüa lahti muukida lahti muukimatut, vaid laseb sellel olla ja laseb igal lugejal ise vaadata, ise leida. Seega on tegu väga tugev, väga huvitava ja nagu öeldud, siis kordan end üle kaasakiskuva ja lugejat endas hoidva teosega. See pakub palju kaasaelamise mõtlemisainet. Selles mõttes võib lausa Summerile õnne soovida, et ei õnnestu ju iga inimese proosadebüüt kohe, vaid teinekord tuleb mitu korda proovida. Aga summer on muidugi ka väga kogenud kirjutaja ja jääb vaid üle loota ta kogu oma mitmekülgse produktiivsuse juures leiab aega tulevikuski proosat kirjutada. Head lugemist. Saate valmimist toetas Eesti kultuurkapital.