Tere, minu nimi on Peeter Helme ja täna räägin ma ühest eesti kriminaalromaanist. Kriminaalromaane meil palju ei ilmu ja ka need, mis ilmuvad, pole tihti suuremad asjad. Osaliselt on süü autoritel, samas julgen süüdistada lugejaid. Ikka kipub olema nii, et kui mõnes Eesti raamatus või eesti filmis toimub midagi erakordset ja see toimub siinsamas meie kodumaal, siis tundub see kuidagi uskumatu ebaveenvana koeri näiteks Hollywoodi filmis pannakse plahvatama autosid, mõju lennukeid, või kui sealsetel tänavatel toimuvat peadpööritava tagaajamised ja tohutud aadrilaskmised siis tundub kõik kõige paremas korras olevat. Tajume justkui automaatselt, et nii see ongi, erakordsed asjad juhtuvad mujal. Mingis mõttes on see eeldus muidugi väga armas, sest et see kätkeb endas sellist väga soovi, et meie oma kodumaal on kõik väga hästi. Eks üldjuhul on ka koledad asjad juhtuvad ju teadupärast ikka uudistes. Seega on omamoodi arusaadavat eesti lugeja on skeptiline sellise kirjanduse suhtes, kus Eesti on asetatud kas siis maailma seal on keskpunkti või kui Eestis toimuvad mingisugused väga filigraanselt keerulised kuriteod. Seetõttu on iga eesti autor, kes katsub kirjutada kriminaalromaani asetatud juba automaatselt väga ettevaatlik, kui keerulisse olukorda. Tema võimalused on piiratud. Tema võimalused on piiratud just selle tõttu, et kriminaalromaani žanri automaatne eeldus on usutavus. Olgu selleks siis kas mainitud ajalist geograafiline usutavus või psühholoogiline usutavus. Mõlemal juhul on toimiva ja lugemisnaudingut pakkuva raamatu loomise eeldused üsna kõrgeks aetud. Sellest, et see asi nii on, on väga hästi aru saanud raamatu autor, millest me kohe rääkima hakkan. Nimelt see raamat, millest ma räägin, kannab nime sügisministeerium. Ja tema on kirjutanud Noora loorberi pseudonüümi kasutav daam. Sügisministeerium on siis kirjastuse Varrak avaldatud kriminaalromaan, mis on antud autori debüütteos ja mis sai viimasel romaaniühingu romaani võistlusega ergutusauhinna. Lisaks pealkirjale on raamatu kaanele märgitud ka žanri määratlus ja see on psühholoogiline kriminaalromaan. Mingis mõttes annab see sõnapaar raamatu lugemiseks üsna hästi juhtlõnga kätte. Ja väga võimalik. Mulle isegi tundub näoline, et autor otsustaski panna rõhu psühholoogilisusele just eelnimetatud põhjustel. Nimelt teades, kui raske on kirjutada toimivat mitte ülepingutatud vaid veenvat kriminaallugu, mille tegevus toimub tänapäeva Tallinnas. Ja nõnda ongi siis autor püüdnud panna rõhuma tegelaste mõttemeeleseisunditele ja nad on teinud seda üsna edukalt. Üksikuid kobamisi muidugi on, lõpus kisuvad paar episoodi natukene liiga fantastiliseks ja kirjandusliku tervikmulje loomisele ei tule ka hästi kasuks. See, et kuskil 100. leheküljel toimub autoripositsiooni vahetus. Tervikuna võttes ei ole need kuigi suured vead ja esimese raamatu kirjutanud autorile on see kõik täiesti andestatav. Võiks isegi öelda, enamgi veel, loetletud vigadele vaatamata julgen väita, et sügisministeerium on üks paremaid kui mitte parim viimasel neljal-viiel aastal võib-olla isegi üldse 21. sajandil ilmunud eesti kriminaalromaan. Selles on nimelt täiesti nauditavalt olemas aja ja koha ühtsus, veenvad tegelased, usutavad tegelased ja põnev sisu, sisu on isegi niivõrd põnev, piisavalt hästi üles ehitatud, et kuidas on võimalik ise kaasa elada ja ja ise kaasa nuputada. Ning lõpplahendus on nagu kriminaalromaanides ikka ühtaegu ootamatu ja ometigi ettearvatav lõpuni lugeda, see on just selline tunne, et kui oleks nüüd veidi rohkem mõelnud, kui oleks veidi hoolikamalt mõnda kohta lugenud, siis oleks ju võinud ise sellele lahendusele tulla. Ja võib-olla mõni lugeja mõni kriminaalromaani kogenum lugeja tulebki, aga aga üllatus rõõmu siin igatahes jätkub. Erinevalt klassikalisest kriminaalromaanist ei ole siis Noora loorberi sügisministeeriumi peategelane on ette ise detektiiv. Ta on ise sündmuste keskpaigas. Tema ümber hargneb siis intriig, mille käigus sooritatakse mitu mõrva. Ja loomulikult tähendab see seda, et kuigi ta ei ole detektiiv, on ta lahendusest ise väga huvitatud. Ja kui juba öeldud sai, et tegu on psühholoogilise kriminaalromaaniga, siis moodustabki suure osa sügisministeeriumi tegevusest peategelase Anette sisemonoloog. Ja et tegelaskuju usutav ja veenev oleks, siis ei puuduta see sisemonoloog mitte ainult kuritegusid ja selle raamatu pealiini lahenduskäiku, vaid igasuguseid asju, mis ühe noore naise elus on oma koht, on siin armastusel, sõbrannadel, tulevikuplaanidel ja esitluslood on täiesti veenev, terviklik ja mõjub igati usutavalt. Usutavuse. Küsimus ei puuduta mitte ainult peategelast, vaid ka kõrvaltegelased on täiesti nagu päris inimesed. See käib isegi üsna tühiste kõrvaltegelaste kohta, nagu näiteks mõned peategelase sõbrannad, kellest me suurt midagi teada ei saagi, aga juba mingit dialoogikatked ja mõned vestlused, mis on, jätavad mulje kui päris inimestest, kellest lihtsalt auto pikemalt ei räägi. Aga et nende mõningate lausete taga on ometi olemas terviklikult tegelased ja see on ikkagi väga suur oskus nii nappide vahenditega nii palju saavutada. Muidugi annab kohati ennast tunda autori kogenematus ja mõned laused on vaatamata üldiselt täitsa heale toimetamistööle jäänud, veidi logisema ja raskepärasteks. Esimene natuke sellist, mitte just päris kantse liitjaga, aga esineb kohmakusi, raskepärasusi, mille oleks võinud välja jätta, aga, aga las ta olla siis. Eks, tegijal juhtub nii mõndagi. Igatahes on Eesti kriminaalkirjanduse huvilise lugeja lauale jõudnud üks hästi kirjutatud ja kaasakiskuv lugu, mis on samal ajal suudetud hoida piisavalt kammerlike. Kodune tegevuspaik ei muutu kuidagi ebausutavaks võõraks. Isegi vastupidi, et nii mõnedki Tallinna kohad on hästi äratuntavad ja seeläbi muutub raamat veel elavamaks ja tugevamaks. Justkui see päris ümbrus, mida võime lugedes tajuda, kasvatab raamatule veel rohkem liha luudele, kui tal muidu oleks. Ja nõnda soovingi omalt poolt Noora loorberile palju jõudu ja loodan, et ta kirjutab lisaks sügisministeeriumile veel raamatuid. Ja et neis on kriminaalsuse kõrval oluline koht ka psühholoogilisusel, sest just viimane paistab olevat selle autori kõige tugevam külg. Jõudu talle. Head lugemist teile. Saate valmimist toetas Eesti kultuurkapital.