Tervist ja ilusat iseseisvuspäeva. Siin toimetaja maris Johannes. Täna Eesti vabariigi sünnipäeval austatakse Ain Kaalepit, kes saab Wiedemanni keeleauhinna elutöö eest eesti keele vallas. Tänukõneks valis Ain Kaalep oma luuletuse. Tundmatutele inimestele paljuke siis mul tuttavaid inimesi ongi võib-olla 1000, võib-olla ka rohkem. Ja paljukima siis neidki tuttavaid tunnen päris hästi, ehk ainult kümmekonda. Sellepärast pean ma inimkonda ülistades ülistama ennekõike tundmatuid inimesi. Ja ennekõike pean ma neid ülistama selle põhjal, mida ma võin järeldada kaudsetest andmetest. Uudishimuliku noorukina, kellele meeldis nii väga kuulata võõraste vestlusi ja vahtida krosmatamatul kombel võõrastest akendest sisse valisin veendunult oma erialaks keeled. Kuidagi oli mulle juba seekord selge see, et inimene on sõna olend ja et inimkonda saab tundma õppida just sõnadest ja sellest, kuidas ta neid sõnu sisustab ja seob. Oo tundmatut toredad inimesed. Mis rõõm on osata teid armastada sõnastike kaudu grammatikatele tuginedes. Mis haare on inimkonnal teie keelte must 1000 näol? Kui jälle hääbuks mõni indiaanihõim puht praktilistel põhjustel, minnes üle inglise keelele, Leenaksin väga seda kaotust, mis on vaesemaks teinud inimkonna tulevikku. 1000-lt Arizona osariigi kodanikult, kes kõnelevad Ameerika inglise keelt ei tarvitse inimkond seodo tühjagi. Olgu nad kui kenad inimesed tahes. Kuid 1000 hopi indiaanlaste on mõneti väärt rohkemgi kui kõik angloameeriklased. Kui esimestel on oma keel ja kõik, mis keele juurde käib siis kõnelevad teised ju ainult hiiglastelt saadukt. Ja kahtlemata on hopi indiaanlaste keeles vähemalt üks joon, üks seos, üks element, mida üheski teises keeles pole olemas. Mida tundmata aga tunneksime inimkonda vähem. Hootundmatut, toredad inimesed, mis hea, et ei räägita nii paljusid erinevaid keeli, sest nende kaudu teele liginedes saan ma alles õiguse ülistada teid ja teie näol inimkonda ennast. Keele ja stiilikool Ain Kaalepi juures on meie tänase saate sisu. Kuulete intervjuud, mis salvestatud äsja 2010. aasta veebruaris. Lisaks kasutan arhiivisaadet 1986.-st aastast. Ain Kaalepi luulemaastikud on pealkiri, autoriks Mari Tarand. Räägime hea keelsusest, mis Ain Kaalepi jaoks stiili rikkus tähendab hea stiilitaju, see teeb keelekasutuse ju värvikamaks ja kirevamaks. Mitte kirevamaks vaid selleks, et üldse eesti keele ja eesti kirjanduse eri tasandeid selgitada. Seda peaks juba keskkoolis tehtama ülikoolis Firoloogidele seda enam ja kõige enam võib-olla isegi neile, kes tahavad Tšurnalistideks saada. Mul on tunne, et meie ajakirjanduses ei ole see stiiliteadvus hoopiski mitte nii kõrgel tasandil, nagu ta peaks olema. Aeg-ajalt tabab mind kuule kahtlus, et Eesti ajakirjanike suu osa on lihtsalt toimub, et ma palun andeks ajakirjanduse jumalanna käest kui niisugune olemas. Kui ma nüüd sellega kuidagi üle soolasin, aga kahjuks mul aeg-ajalt niisugune tunne tõesti olla. Mida siis teha või kuidas seda stiili koolitada? Muidugi kõigepealt filoloogilise pedagoogilise hariduse andmisel tulevastele pedagoogidele. Pedagoogidel on siin väga suur osa täita. Ma mõtlen endagi arengu peale. Minu kodus räägiti küll kirjakeelt, aga minu vanemate haridus oli ikka saadud juba tsaariajal. Isa lõpetas küll ülikooli pikalt seal käies juba Eesti vabariigi programmi järgi, aga ta õppis metsandust. Isa kirjutas näiteks topelt veel ka, isegi kui ta käsitsi kirjutas, niiviisi ta oli tsaariajal harjunud. Ja ma mäletan, kui Kambja algkoolis selgus, tuli käänata sõna Lepp. Ma kirjutasin rahulikult mitmuse osastav Lepasi ja siis selgus, et et see ei olegi ette nähtud, tuleb kirjutada basiit. Aga minu kodus räägiti kindlasti Lepasi. Lepasi on muidugi teatud murdevorm, teatud tasandis on see täiesti mõeldav, aga tavalises keskmises korrektses kirjakeeles otse loomulikult viga. Aga selle ma sain kuskil, noh, nii 10 aastaselt selges, aga sinnamaani rääkisime Lepasi asja asi. Ühesõnaga koolil on siin väga suur osa täis. Kooliõpetajate ettevalmistusele tuleb suurt rõhku panna ja kooliõpetusele endale ka. Mul oli koolis raskusi näiteks matemaatikaga mitte jätma, päris loll oleks olnud, aga see tundus mulle lihtsalt igav. Aga ma lõpetasin siiski nii, et lõputunnistusel matemaatika oli neli ja elu paiskas mu tööle niisugusesse huvitavas asutuses nagu utiili, kontor kantseleis oli seal minule igast üles ja siis selgus, kui üks nendest utiili kogujatest, need nõndanimetatud setudest, kes seal vanu kaltse ja vanaraud Ta ja mis nad kõik kogusid. Nad ei osanud oma aruannetes protsenti arvu ta kantseleis. Seal olid muidugi mõned vanad daamid, raamatupidajad, nendel oli asi selge, aga jõudsid nad nüüd iga utiili koguja aruandes protsente arvutada ja see oli mul klaar ja olin väga tänulik, et minu matemaatika võõrasse ajusse oli suudetud paigutada siiski protsendi arvutamise viis on lihtne ja selge, väike muidugi. Aga kas keelealal on sellistel, ütleme keele võõrastele inimestele antud koolist nii palju kaasa, et nad rumalaid vigu ei teeks, et nad ei ütleks, kirjutaks Lepasi, kuidas, mis on kui ehtsat kirjakeelt? Ma kahtlen selles. Saatekülaline on Wiedemanni keeleauhinna vastne laureaat, kirjanik, tõlkija, kriitik, ajakirja akadeemia taasasutaja ja kauaaegne peatoimetaja Ain Kaalep. Aga nüüd läheme luulemaastikule aega, kui Ain Kaalep sai kuuekümneaastaseks. TPS-i muusika märgib ära jutud ja luuletused, mis loetud 1986. aastal ja pärit mari tarandi saatest Ain Kaalepiga. Kogus kuldne Aphrodite on üks tsükkel pealkirjaga Väike-Samarkandi diivan milles on kasutatud idama värsivorme klassikalise pärsia luule mitmesuguseid stroofilist kujusid ja nende hulgast. Ka seenesiin on üks tsükkel kasiilid mis siis Eesti keelevõimalusi arvestades püüavad vastavat vormi jäljendada. Kaseeli vorm koosneb kaherealistest stroofidest teatud riimiskeemiga mis kohe kuulda on. Ja üheks gaselli nõudeks on see, et kõige viimases stroofis eelviimases reas tuleb nimetada luuletaja nime. Idamaa luuletajad valisid endale. Noh, nii-öelda varjunime millede all nad enamasti ongi meile tuntud, noh, kasvõi Hafiis ja ilmtingimata oli siis eelviimases reas seda nimetatud. No ma valisin siis endale ka ühe idamaise nime, mis minu enda nime kõla järele aimab ja millel araabia keele sõnaga ilus tähendus ain all, halb. See tähendab südamesilm. Ja mõned mu sõbrad Tadžikistanis nimetavadki mind siiamaani ain Al Kalb. No selle väikese sissejuhatuse järel loeksin ma siis ühe gaselli ette, see on kirjutatud Artur Alliksaare motiivil, esimene rida on enam-vähem täpne tsitaat ühest Artur Alliksaare luuletusest edasi siis järgneb juba minu Bon arendus. Ei ole mõisteid. Mõistmine on vaid. On olemine pole olijaid. Kord olin mina Samarkandi öös ja kuulsin siristavaid putukaid. Ei ole sõnu. See, mis on, on keel ja sõnamõnukeeles SÕNA taid. Koolid liitus inimhäälega Rubaap. Kord türahtasid sõnatult karmaid. Mil pole seoseid, tühjusesse kaob. Hukkunute eoseid keset tühermaid. Kord otsa lõppesid kõik geenedki, sest poja läks vaid puudega naid. Suurseadus on kui tõde aina üks, kui headus, millel pole pügalaid. Kurd saatsid minu pilk ja doi raa. Kuus tantsitari algussileja taid. Oh Ainal Kalb, kas julged arvata? Et tõesti tervikust kord aru said? Siia lisaks veel väike joonealune märkus. Rubab on teatud keelpill, karnai on kohutavalt võimsa häälega puhkpill. Ja Toyra on väike käsi trump. Ammu on juba öeldud, et kes halba keelt kirjutab, sellel ei ole ka mõistusega asi päris korras. Allab keel näitab ka mõistuse nõrkust. Heageelsus näitab ka mõistuse kõrgemat kõrgemat taset ja seal täitsa selge. Niisiis õpetajate ettevalmistust ja sealt edasi neid Need massiteabevahendid, nii hästi ajalehed kui ka raadio, televisioon nende puhul keelelisele küljele rohkem tähelepanu pööratakse, kui praegu on väga oluline ja selles mõttes pean väga tähtsaks sedasama saadet, mida me siin praegu teeme ja pean eesti keelel elus väga olulisteks inimesteks mari tarandit, kes neid kahjuks seal pensionil ja tema järeletulijad maris Johannest, kes mõlemad on teinud väga tähtsat tööd ja nende töö vääristamine on iseendastmõistetav. Aitäh siinkohal ja mis kena ennast ka siin veel lasta kiita, aga ma tulin ikkagi teiega asja ajama, kuidas on murdekeelega, milline on temaga see suhelda? Ma olen üles kasvanud ju Tartus või Tartu kandis Elva kandis Kambja kandis olenevalt seal, kus isa töötas ja minu ümber on alati olnud Tartu murdeealisi inimesi selle tõttu, jah, see lõunaeesti keel ei ole mulle kunagi kunagi võõras olnud, kuigi kodus me rääkisime kirjakeelt mõningate murdejoontega laguma. Lepasi ja ma ütlesin, isa oli pärit Viljandi ligidalt, kus enam ei räägita seda päris mulgi murrakut, vaid juba põhjaeesti põhjal mõningate mulgi murdejoontega ema jälle Põhja-Tartumaalt, kust mul ka mõned üksikud murdejooned on tulnud, aga, aga siis see ümbrus on mulle alati huvi pakkunud. Kui ma avastasin. Võru keeles on võimalik ka ilukirjandust teha. Muide, esimene raamat, mille ma omal algatusel läbi lugesin, vist viie aastaselt oli Lattiku meie noored, kus autori tekst on kirjakeelne, aga dialoog on kogu aeg võrukeelne, see mulle väga väga meeldis, see oli väga põnev. Hiljem siis no eeskätt muidugi on oluline osa minu abikaasal, kes on pärit Võrumaalt ja küll aga Tartus üles kasvanud ja võru keelt praegu räägin mina paremini kui tema filoloogia suvel enam ei Võrumaal. Seal ma õppisin selle aja, aga nagu ma olen öelnud, et natuke kihina. Ta lihtsalt tikub mul soome keelega segamini minema. Soome keelt ma üldiselt oskan hästi, sest ma söja ajal sattusin Soome sõjaväkke ja hiljem ülikoolis õppisin soome-ugri keele. Olen soome keelt isegi päris laitmatult rääkinud, aga võru keel on temaga ju mõnes mõttes võrreldav. Täpselt kontrollisid tikuvad muld muld segamini minema. Üldiselt pole võru keelt võimeline ikkagi rääkima. 1973 võru keeles auk on kirjakeeles ajalt. Kasunu omma ja pikas saanu, mina matan oma ollu, pää pihtu omanu ja taaži õnne vil pikem passajja. Et Sassiva silma tal näte ja kaija our kasumist saa õi vast katsu käega. Madala oma pääd nõstnu küll väega all vooles hüvitas nüüd korgambalt Kazja hukanolet, nii hüüda Eimas. Ei Massa, ei Massa tõdest emasse või tulla, et Kolga kõld maaga on tasa. Ma pean lõunaeesti keelt omaette keeleks, mis hilisemas arengus on siis jäänud eesti keele murrete rühmaks. Aga algselt võttes ta lõunaeesti keel on omaette läänemeresoome keel, nii nagu liivi keel kui vadja keel. On olemas ka põhjaeesti keele lõunaeesti keel omaette keeled ja on väga tore. Ta on mõningal määral veel säilindo, teda ka kirjakeelena kasutatakse. Olen seda alati väga toetanud ja pean seda eesti rahva rikkuseks, et tal kui nii tohib öelda isegi kaks keelt. Aga teete luulekogu, avaldasite elu nõudis või? Nagu ma rääkisin, ei ole oma luulet pidanud mitte eneseavalduseks, vaid ikkagi keele avaldumiseks ja ma olen püüdnud ka mõnikord nalja pärast mõnes päris võõrkeeles luuletada, mul on luuletusi saksa keeles muidugi rohkem, aga aga siis isegi hispaania keeles olen ma mõned luuletused kirjutanud, mida ma muidugi ainult väga lähedastele täitan, sest ma tean, et need ei vääri suurt midagi, aga võru keeles noh kuivõrd see keel mulle juba väga-väga lähedaseks sai ja siis oli jälle üks võimalus öelda midagi muud. No võru keeles juba isegi liimivad teised sõnad, kui kirjakeeles juba see võimaldab, ütleme sama Põhielamuse väljeldumisel hoopis teisi keelekujusid ja see on omamoodi põnev mäng. No ei tule unustada seda, et luule on alati ka mingil määral mäng ja väga tõsine mäng, mis ei ole mitte mängul tehtud mäng, vaid täitsa tõsiselt tehtud mäng ja keeleliste vahenditega seda tõsist mängu mängida on ju väga võluv. Kui mingis näiteks näitemängu tõlketeksti tahet tuua sisse sellist veidi rumalamad tegelast või veidi lihtsameelsemad, siis pandi salati, nad on murdekeeles kõneleda. See on mind alati häirinud ja see on omaette teema, ma olen mõelnud, et see vääriks täiesti väikest uurimust Vilde oma pisuhännast, mis võib-olla ongi oma põim näidanud. Suurepärases piibelehe osas on pannud piibele rääkima mingit ebamäärast lõunaeesti keelt ei ole päris selgeks Tartu või Võrumaa ja aga, aga mõnikord on, on seal hirmsaid prohmakaid sees ka Vilde ise on öelnud, et näitleja võib selle teksti asendada enda murdetekstiga, aga siis mõned teised põhjaeestlased just näidendites. Näiteks Jaan Kross tõlkis saksa keelest praegu ei tule autori nimi meelde näidendi, mis räägib oma paavsti positsioonist teise maailmasõja ajal. Ja seal üks tegelane räägib, et kui ma ei eksi, Baieri murjet saksakeelne näidend. Jaan Kross on enda meelest pannud võru mõõdesse jõle, see ei ole üldse mingi keel. Ma joonile ütles, et mis sa seal Superdada, emotsaimalasin kontrollida, õel see kontroll ei olnud ka miski. Siis jällegi väga ilus näidend, Kontsert, mees, naine ja kontsert nime all. Seal jällegi ühed tegelased räägivad muljet, et tõlkija on minu väga hea kadunud sõbranna, lembe hiidel, vanemat hiidlased ja üles kasvanud Tallinnas. No küll ta Yaleda murdekukkunud pilt ma näitlejate käest küsisingi, ma ei mäleta, kes nad olid ja on niisugune tekst, kuigi üks neist oli tegelikult lõunaeestlane ja see on täiesti lubamatu, mis tehakse, kusjuures enamik Eesti rahvast, kes räägivad põhjaeesti keelt, ei panegi seda tähele. Aga, aga see on lihtsalt kole nii tort ja tore mees nagu vana Oskar Luts. Tema paneb. Huvitav tegelane on Aberg ukse kõige noorem, kes räägib võru keelt ja luts on seda Tartus muidugi kuulanud. Lutsu koolivend vanahärra Jenson, minu koolivenna isa, kes rääkis ainult võru keelt kogu Eesti vabariigi aja ja Lutsul kogu aeg päris ilusasti ja äkki mitmuse nimetav kääne sõnast noor luure ei ole luu noor aga omastav kääne noore ja mitmuse nimetav on kohe mitte luure. Teine vältaly nõu ei muutuks Lutsul noore lubamatu, lihtsalt, ma ei tea, keegi talle nõu ei andnud, tähele ei pannud. Selle koha peal peaks ikka korrektne oldama. Ja minu meelest ideaal on see, et igas Eesti keskkoolis eesti keele tunnis antakse ka eesti murrete põhijooned. Paar tundi pühendatakse sellele, et nad teada passiivselt oleks, millised nad on. Nad ei oleks nii kuu pealt kukkunud, kui nad satuvad, ütleme kuhugi setu külasse, kus kirjakeelt peaaegu ei räägi midagi. Ma ei tea, kas selliseid on, aga mõni võib-olla on, et ikkagi saaksid otse olla, kui mitte päris eesti seltsis meie kõige lähem sugugi ikkagi, mis nõuab lugupidamist ja õppimist. See on tegelikult Eesti rahva suur ikkused, meil niigi palju on murdeid säilinud, nagu, nagu neid on ja neid tuleb hoida. Taga, tuleb hoida. Igatahes Cross ja hiidel said oma koosa kätte, nii et ei ole midagi tänase põlvkonna häda. Et see oli ka toona, muide, kuidas Madis Kõivu tekstid teile sobivad. Väga hästi sobivad ja Madis Kõivu ka ongi see asi peata kui Madis Kõiv olla ühe lause ütlevad võru keeles otse koerad jutt võrukeelseks, talle meeldib rääkida võru keelt. Madis Kõiv on üks neid mehi, kes on täiesti säilitatud, teadlikult säilitanud ja ja seda ka oma loomingus kasutanud väga heal tasemel. Ta on jah, üldse väga keeletundeline inimene. Kuigi ta on õppinud ülikoolis füüsikat, jah, aga mis Madis Kõiv tema suurim saavutus on ju see täitsa keskealise härrana, leidis ta. Kuna ta Euroopa filosoofiat puudulikult tunneb, siis on vaja ära õppida ladina ja kreeka keel õppis mõlemat täiesti ära. Ma ei tea, kas ta nüüd rääkida suudaks, aga ta loeb neid igatahes täiesti vabalt. Üsna keskealisena sai ta sellega hakkama. Muidugi, selleks on vaja erilist andekust, igaüks ei saaks sellega hakkama. Kinnikasvanud järv. Kae seomseo kinni, kasunu järv, Messaküsset, põra daam suu, Armingu suu pääle, süüõnne mustikkid, tan, veeren sõnajalgu sihel. Neucatscolm, puud seal soon pelgava esiki, juurev viin, ossa õhun. Kust sa, hing will kinnisaat, kui suur tuul tuule, kas mätas Havitas? Ärmilgu noida manu või olla küll Thatcher, Tom vao, onu järve ala, kirik, kõge opetaja, köstre ja kellamäega, kes noid vana asju Tiid. Või olla ka, et jaanipäeva öösse vil mätta ja vee all kella lendas diaima jaanipäeva öösse olema ollu spuryon. Tõnu, Tiia ja tulu kullama. Assina püsitan kaekuvao teisigi sohu ja väega halvooles. Kui sääne mees vaossohu kerikule perre. Ja siis muidugi see luule eriline seotus keelega, see on ka väga tähtis, lõppude lõpuks me oleme ikkagi filoloog igas luuletuses, igas heas luuletuses on olemas ka vastava keelegeenius tarhitada seda ilusat pidulikku terminit ja see on suur nauding, keda leida tõlkijana muidugi jälle katsuda selle noh näiteks hispaania või saksa keele keelejuht, viia kontakti eesti keele geeniusega. See on omaette väga põnev ülesanne. Aga samal ajal on muidugi ka igas eas luuletuses midagi üldinimlikku, mis avaldub muidugi teatava keele kaudu. Aga mis on kuskil veel sügavamas põhjas. Üks hispaanlane on väga ilusasti öelnud, et iga geniaalne luuletus on tõlgitud juba enne seda, kui ta kirja pannakse. Sellega ta rõhutab just seda, et need geniaalsed luuletused on juba oma loomult üldinimlikud ja need põhielamused. Need on täitsa hoolimata geograafiast ja ajaloost. Mulle tundub küll alati ja kõikidel aegadel olnud inimestele ühised ja seda märgata teiste maade luulet lugedes näiteks on väga oluline ka omaenda luuleloomingu puhul. Sealt on midagi õppida. Seda ei saa päris hästi sõnades väljendada, aga see suur kontakti tunne terve inimkonna luulega, nii palju kui seda haarata jõuad, on kuidagi kuidagi väga oluline, see toetab lihtsalt. Mida on andnud eesti keelele see, kui peab panema näiteks klassikalistest keeltest eesti keelde ümber, kas siis läheb vaja muid tööriistu kui ise näiteks emakeeles luulet? See on probleem, millega ma olen võib-olla isegi eluaeg tegelenud. Koolipoisina tegin ma oma esimesed tõlked rooma luulest väga armsa ladina keele õpetaja valla, krossi julgustusel ja siis ikka hiljem olen mõelnud, kuidas neid tõlkida ja ma ei ole seda veel päriselt laiendanud. Mul on veel mõned ideed, mida ma tahaksin avaldada. Mul on hea meel, et nüüd on klassikalisi filolooge juba õige mitu tekkinud ülikoolis õpetatakse jälle klassikalist filoloogiat ja nad on ka tõlkimisega tegelenud, on ilmunud uuskreeka ja uus oma luule antoloogia, kus ka uued tõlkijad ennast avaldavad juba nendega sammupidavamaks. Tundub mulle, et ma pean selle küsimusega ikka veel edasi tegelema. Mul on siin veel mingeid mingeid ideesid etc. Ütlen nukralt, et ära ka ei lasta surra, et need ja need asjad tuleb veel lahendada ja üks küsimus ongi antiikluule edasiandmine eesti keeles. Eriti milliseid foneetilisi vahendeid siin valida, kuivõrd silmas pidada sõnade rõhku, kuivõrd silpide pikkust on terve suur teaduslik küsimuste komplekt, mida mulle tundub, minul on selles mõttes isegi parem lahendada. Mõnelgi puhul, et ma olen eesti filoloog, kes on erialalt klassikaline filoloog ja eesti keele süvakihte eesti murdeid, eesti sugulaskeeli eesti keeles. Ajalugu eesti foneetikat ei tunne nii põhjalikult kui eesti filoloog. Sellel raskem, lihtsalt. Sellist teist eesti filoloogi, kes oleks ka üsna palju tegelenud antiikluulega kahjuks praegu ei ole. Oli olemas näiteks Valmen Hallap, kes aga ei tegelenud luuletamisega, aga oli suurepärane eesti filoloogia, suurepärane klassikaline filoloog. Kahjuks sellist ja praegu enam ei ole, nii et mingil määral pean mina siin mõnda küsimust lahendama ja kuigi minu klassikalise filoloogia ettevalmistus on ikkagi ka agastuslik olnud, ma ei tunnev põhjalikult, anti keelegi EKG, et olen ma vähe õppinud, natuke ikka olen, nii et ma olen võimeline sõnastiku abil temast aru saama. Ladina keelt muidugi muidugi rohkem ma olen isegi mõnikord kui vaja on olnud improviseeritud ladinakeelseid kõnesid ja ega sellest muidugi seda ei suudaks. Aga oluline on just see, et ma olen eesti filoloog. Mõningad eelised mõningate küsimuste lahendamisel. Mul vihtunud. Neid keeli, milles ma enam-vähem orienteeruv vähese sõna too kasutamisega neid keeli on vahest nuh kuus, seitse aga kui on tegemist väga hea ja väga huvitava autoriga, siis ma olen näinud suurt vaeva, et lahti muukida, aga keel, millest mul vaevalt aimu on, tulen püüdnud lugeda ka luuletusi, näiteks rumeenia keeles, mida ma kunagi spetsiaalselt õppinud ei ole, aga teisi romaani keeli tundes suudan mingil määral sõnastikku kasutades orienteeruda ja ja ka mõnest türgi-tatari keeles, kuigi mõni mingi stuudiumi väga lühikese küll oma käe peal olen teinud türgi usbeki keele alal ära väga tihti türgi-tatari keeltega suure sõnastiku pruukimisega Jon toime, näiteks uuskreeka keelt olen ka püüdnud lahti muukida, sest olen kunagi natuke vanakreeka pinud ustega on palju lihtsam muuseas. Ja saan ka kuidagi toime, nii et mul on väga raske vastata, eks need nii paarikümne ümber ole mille, mille kallale ma julgen minna, kui tõesti see, selle luuletuse kui poeedi kutse nii väga tungiv on. Mina pean omaenda loomingut ja tõlk geid võrdlemisi rangelt lahus. On ka poed, nagu näiteks Paul-Eerik Rummo muide väga hea luuletõlkija, kes oma luulekogu, see võtab ka tema tõlgitud poeedid sisse, sest ta on nad teinud juba oma luuletusteks. Aga minul on see selline suhtumine siiski siiski võõras ja mõnikord olen ma tõlkinud just huvi pärast sellist poeeti, kes minu hingelaadile kohe üldse ei vasta, kes on väga huvitavalt, minust minust erinev ja siis ma olen teinud kõik, mis võimalik temasse sisse elada omaseks teha, teda mõista ja just selline ülesanne on mõnikord olnud väga meelitav aga ühtegi tõlgitud poeeti ei olema ikkagi päris enda sisse võtnud ja ühtegi tõlkeluuletust ei pea oma luuletuseks, vaid ikkagi sellesama luuletaja autori luuletuseks, mille ma olen tahtnud oma eesti rahvale edasi anda. Me teame õige keelsusest. Teie räägite heakeelsus. Ja ma ei tea, kus ma selle olen võtnud, kui olen mina selle kasutusele võtnud, siis mulle võib olla tabanud midagi, mis õhus juba hõljus. Ma olen mõelnud, et kuidas võõrsõnana võiks olla ja kas niisugune võõrsõna on kuskil olemas kreeka keeles olla jõugu loss ja, või eukalüpti diasee glotti ja Klossija tähendaks, keeb ja no seal hea iluga, eks ole. Nagu eufoonia hea kõlalisus Euga lossi ja oleks siis ja keel siis. Aga see sõna tundub niivõrd loomulik. Ma kardan, et see kuskil juba olemas on ja võib-olla ma olen kuskilt kuulnud ja ja nüüd äkki ujub pinnale, niisuguseid asju juhtub. Aga räägime veel pisut sellest heageelsusest, mis on siis heakeelne jutt? Kiri, kõne, tekst. Mul ei ole täpset teadusliku väärtusega definitsiooni õieti kuskilt võtta aga selles vestluses ja meie praeguses kontekstis rõhutaksin seda, et heakeelsus minu meelest tähendab teadlikku stiilivahendite valikut heakeelsuse olla tarbe korral kuulub Kakse vulgarismide või isegi obsönsete väljendite küsimus. Keel on autor, võib täitsa mõne sitta või veel hullema sõna paigutada oma teksti, kui see on vajalik ainult siis, kui see on vajalik. Täitsa selge võime stiilitasandeid kasutada on heakeelsuse põhitundemärk. Mu meelest on olemas kõigis keeltes õieti kolm stiilitasandit kõrgstiil keskstiil ja madal stiil. Kõige selgem näide oleks kolm niisugust keelelist väljendust. Kõigepealt ärgem tehkem selge kõrgstiil. Ärme teeme, see on kõige tavalisem oleks keskstiil ja lõid uuemal ajal hakanud üsna levima niisugune väljend, ärme tee, ärme tule, ärme võta, keeleajalooliselt on see täiesti põhjendatav. Aga stiili seisukohalt on see ikkagi madal stiil. Et oleks mõeldamatu, et pidulikus jutluses üks pastab, ütleb, ärme tee kurja, ta ütleb ikka, ärgem tehkem kurja. Ja ärgem tehkem kuri ja ei ütle võib-olla ka isa või ema lastele. Radee kuriga ärme teeme kurja. Aga siis ärme tee kurja. See on juba noh, nii rahvakeelne väljend, küll aga selge, et igale poole ei sobi uuemal ajal hakanud väga levima eriti televisiooni võõrkeelsete filmide alustekstides. See nagu lühem ja seal võib olla väga kõrgelt haritud ja tähtsad inimesed räägivad omavahel seal inglise või saksa või prantsuse keelt, aga alltekst ärme tee, see häirib mind väga, niisugused inimesed ei ütleks eesti keeles. Ärme tee, nad ütleksid, kas ärme teemani tavalise tekstina või isegi pidulik ja väga haritud tahavad olla, ütleksid latt, ärgem tehkem ka need tõlkijad on täitsa ära unustanud stiilitasandid Jahjuste stiilitasandite silmaspidamise võime on minu meelest heakeelsuse oruseks. Et ta võib tarvitada ka sõnasid, aga ta teab, kus koha pealt seda tarvitada. Sest eks häda vist ole ikkagi see, et seda kõrgstiili polegi ma rääkimise kohta, kõik lähebki järjest lihtsamaks. Aga no kirikus näiteks võiks olla kirikus peaks seda madalstiili vähemalt välditama kirjandusest, aga kirjanduses ja see oleneb täitsa autorist ja mõne autori poolt tuleb öelda, et sellel autoril ei ole heakeelsust olemaski. Õigekeelsus on, aga heakeelsus ei ole ja see kehtib kahjuks paljude autorite puhul. Aga kas ei ole ka nii, ma küll ei taha siin praegu levitada sellist eestlaste alaväärsus kompleksi, aga lihtsalt meie keelel ei ole nii pikka traditsiooni ajalugu, et meil see õige kõrgstiil pole jõudnud välja kujuneda, et ei ole selliseid klassi erisusi, et me oleme kõiki ühest kohast tulla. Teil on täiesti õigus, mul on mõnikord tõlkimise puhul tekkinud selle koha peal raskusi, vot prantsuse keelest tõlkisin ühe näidendi, see oli nii ammu, et ma olen selle täiesti unustanud, autor ja pealkirja, aga seal vaata üks daam räägiks eriti peent keelt. Ma panin talle Aaviku kee särtsu võõrastav ja, ja siis muidugi kindlasti oli seal ka, ärgem tehkem ja ja nii edasi ja siis aeg-ajalt sõna sulnis, ma kasutasin seal. See sõna on tuntud küll, aga see on üks väga peen sõna, nii et selles tõlkes oli ta jälle oma koha peal. Nii et ma mõtlesin välja selle eestikeelse peene daami kõrgstiili. Kusjuures aga kujutasin ette, et inimesed saavad aru küll, see daam räägib peent keelt, kuigi eesti keeles leebelt keelt õieti ei ole. Tänases saates said kokku kaks Ain Kaalepit üks neist, 60 aastane ja teine peaaegu 24 aastat vanem ja Wiedemanni keeleauhinna vastne laureaat. Aga lõpetame nooremaga luulemaastikul, mis kaardistatud koos omaaegse toimetaja Mari Tarandiga. Tänase saate koostaja maris Johannes soovib Ain Kaalepile õnne, jõudu ja tervist. Ja meile kõigile ilusat Eesti vabariigi sünnipäeva. Niisiis lõpetuseks stiilinäide Ain Kaalep pilt salvestatud 1986. aastal. Juba aastakümneid tagasi tegelesin ma suure Ladina-Ameerika poeedi Ruben Dario oga kellest mõned luuletused olen ka tõlkinud ja avaldanud, aga tal on üks suurepärane ja täiesti tõlkimatu luuletus, mille pealkiri eesti keeles oleks Kaja ja mina. Ja kogu luuletuse tekst on üles ehitatud niimoodi, et iga rea lõpus on liimsõna, mille lõpp kordub järgmises lühireas, nii et igal real on kohe kaja järgnemas. Ja see luuletus on ja heaks näiteks tekstist, mida lihtsalt tõlkida ei saa. Aga see efekt riimiga anda edasi kaja. See jäi mulle väga meelde ja mingi ülesandena eesti keeles oleks midagi niisugust võimalik teha, mingi vormi pulss oli olemas ka sel suvel, kus ma kirjutasin selle luuletuse kajaga. Oli lihtsalt mingi depressiooniseisund, nagu raske oli olla, inimesel on ikka vahel depressiooniseisund, maid tarvita meelega sõna stress, vaid ütleme pigem kohe depressioon halb tuju või kuidagi nii. Kuidagi raske ja paha oli olla ja täitsa nii, psühhoteraapilise Alt hakkasin ma kirjutama lihtsalt luuletust. Ja siis ma otsustasin võtta võimalikult raske ülesande ja siis äkki tuligi seesama kaja meelde, kirjutasin luuletuse seal Võrumaal, kus ma soovitan ja kus on tõesti üks järv, millel on kaja olemas teatud koha pealt lõigates, teiselt kaldalt kostab ära selge kaja. Ja see järv oli ka nagu silmade ees. Ja niimoodi siis luuletus valmiski väga raske vormi tõttu tundub mulle, et ma ei saanud päris ühtset mõtet temast läbi viia, sellepärast luuletus jagunebki vastavalt viieks osaks, mida igat ühte võib võtta ka eraldi luuletusi, aga meeleolu on muidugi muidugi ühile ja luuletuse sisu veits tõlgid seda lihtsalt kui enese julgustust. Lohutuse otsimist kas või luules. Kajaga. Esimene. Kui öelda jumalaga elule nai parameel siis öelda muud, mis vaja. Me võime mõne aja ja vahel vastab kaja. Ehk vastab nii ka ilma melule. Luule. Teine venda sõitnud, läitnud tulegi sa lõkke ääres, Suigud, mõne puhu juba vaatad, kuhu. Eks otse päeva suhu päev neelab nii, et suud ei sulegi. Suu leegi. Kolmas. Nii rohkeid rõõme meel peab aduma, et hinge tungib hirm neide taluks. Kui salaja ei paluks, et muutu, Kunad valuts. Nii kaota, kui kest peab kaduma. Ka tuuma. Neljas. Võib elu seadus näida kurigi kui lakkamata viivitust saanud. Mis lapsemeelsed janud see seadus ehitanud on hetkest, mis kajas surigi suriigi. Viies ja kui sa alistudki valule nii nagu surija või armastaja teks tõusma taas sind aja ju elu enda kaja. Eks tõde taas sind Aita jalule ja luule.