Tere olen Peeter Helme, räägin raamatust, mis vajab üsna pikka sissejuhatust. Nimelt on kirjanik ja kriitik Jaak Urmet seni olnud Eesti rahvale eesti lugejatele tuntud Jaak Urmeti nime all ja siis ka kodaniku nimele lisaks Wimbergi nime all. Ümbergina astub ta siis enamasti kas luuletajana ja selle nime all on ilmunud ka tema romaan lipamäe, samuti Buratino jutud ja palju muudki. Ilukirjanduslikku. Jaak Urmeti nime all tegutseb sama mees siis peamiselt sellise käremeelse ja valjuhäälse kirjanduse ja ühiskonnakriitikuna. Aga nüüd too Burmet kuuldavale veel ka kolmanda, senisest kahest hoopis erineva hääle. Selleks on Grethe Mark ees Eesti naine, kellel on enda saamatust eesti mehest Reimust lõplikult kõrini ja kes otsustab kolida oma unistuste maale Hispaaniasse. Oma õnne leidmisest Hispaanias, kirjutab tagi Sis raamatu. Sellel raamatul on ka väga sobiv pealkiri Eesti naise õnn. Teos on muidugi üsna rängalt üle vindi keeratud nagu Winbergile või Jaak Urmeti või siis nüüd Grethe markeesile omane. Aga selles ei puudu siiski teatavad usutavuse kübemed. Liiati puudub igal pool märge autori tõelisele isikule. Vastupidi, tehtud on isegi kõik selleks, et ainult teose lugemisel mitte isegi lihtsalt lappamisel oleks võimalik alles aru saada, kui paroodiline see lugu on. Kujunduselt ka ütleme laadilt ja tagakaane teksti järgi otsustades võib arvata, et tegu on tõepoolest sellega, millena raamat ennast reklaamib, ehk siis ühe Eestist pettununa Hispaaniasse kolinud naise õnne leidmise looga. Tekst tagakaanel ütlebki, et Eesti on maa, kus ei ole võimalik leida normaalset meest kus võid ennast oimetuks rabada. Majanduslikku kindlustunnet ei hakka iial olema. Ja seetõttu tulebki kolida ära Hispaaniasse, kus siis autori alter ego avastab enda jaoks õnnemaa, mida ta kirjeldabki käesolevas teoses ja ja mis on autori enda sõnutsi veidi reisikiri veidi päevik tervikuna võttes kauneim peatükk selle inimese elust. Tore tore. Olles jälginud juba mitu aastat kestnud kirjastuse Petrone print edu raamatutega, nagu minu, Ameerika, minu, Pariis, minu, Moldova, minu, Soome ja muidugi minu, Hispaania siis on omamoodi loogiline, et millalgi pidi kellelegi sellest kõrini saama ja millalgi pidi keegi näitama, kuivõrd konstrueeritud need raamatuid ikkagi on. Ja kuivõrd lihtne on ise midagi sellist teha. Et näide on just Wimberg, siis on muidugi tulemus ka vastav. Originaalteoste üheülbaliseks tehakse tõesti puust ette ja punaseks ja seejuures muidugi palju punasemaks kui originaalis. Ja ma arvan, et see ei ole sugugi halb, sest isegi hea kui Wimberg oleks püüdnud liiga täpset ümberjutustust või ümberkirjutust teha, siis oleks tänud igavaks ja teose paroodilisus ja seetõttu ka tema mõnus loetavus ei pääseks kuidagi esile. Nalja saab eesti naise õnnes tõesti pea igal leheküljel alates siis algusest, kus kirjeldatakse kangelanna eksabikaasat Reimot, seda, kui saamatu ja mõttetu mees tahan ja lõpetades siis sellistelt toredate vastuvaidlemisele mittekuuluvates edastustega nagu välismaa mehed, džentelmenid kui saaks ühendada soome mehe ja Rootsi mehe, saaks unelmate mehe või põlisel hispaania verd, mehel on partneri petmine, erinevalt eesti mehest täiesti võõras. Kontekstist väljarebituna kõlavad need lauset muidugi erakordselt jaburalt. Nii jaburalt, et ei ole just raske veenda kõige skeptilisemad lugejat selles, kuivõrd paroodiline Grete Marquezi nime all ilmunud Eesti naise õnn ikkagi on. Aga ei saa öelda, et kogu raamat oleks selline ja isegi kui need laused, mille just ette lugesin viitavaid irvitamisel ja teema üle pingutamisele siis teose narratiivis on ometi üsna palju usutavat. Võiks isegi öelda, selles on üsna palju psühholoogiliselt usutavat. Nimelt kogu minajutustaja Grethe senise elukäigu kirjeldus, tema piiratud arusaamad maailmast ja eestist Eesti kohast maailmas ja tema Crumplik soov näha head kõiges võõras ja kõigest sellest, mis mujal on ja halba kõigest sellest, mis Eestis on. See kõik mõjub väga veenvalt. Võiks isegi öelda, et raamatus sisalduv selline pseudoavameelne päeviku kirjanduslik stiil võimaldab isegi minusugusel võhiku luua tegelase psühholoogilise portree. Ja julgen öelda, et tegu on siis sellise endast väga kõrgel arvamusel oleva ühekülgse elukogemuse tõttu teatud nähtustele. Üleme härra avatud teatud teistele nähtustele ülemäära suletud inimesega kelle kogu elu varjutab siis nähtus, mida võib nimetada kognitiivseks dissonantsi või siis ka lihtsalt sooviks olla kogu aeg õigel poolel ja teha õigeid valikuid. Mis siis on see õige pool? Draamat alguses jõuab siis Greteke Hispaaniasse ja teda võtab seal avasüli vastu silmipimestavalt kaunis sõbranna Kirke. Kuigi viimane on ilus ja abielus veel väga rikka mehega, siis ikkagi tuleb välja, et käikeldamas tegelikult üle, nii nagu Greete on kõikidest inimestest siin raamatus üle. Nimelt on tema sõbranna siis Primik, Rael kui Greta ise on blond ja tumedat verd, hispaanlastele avaldab see muidugi erilist mõju. Ja loomulikult saab siis blondiin kohe kõigega suurepäraselt hakkama, sest et tema sõbranna määrib talle pähe ühe tõeliselt kalance ja samuti erakordselt rikka mehe üldse muide, muljet Haanjas vaesust ei olegi nagu mustust ei ole sellel maal. Nimelt tõdeb Grethe Barcelonas lennukist väljudes, mis meid Hispaaniasse esimese asjana hämmastus oli, puhtus, mitte nii nagu Eestis, kus tänavad on prügi täis, ühistransport haiseb, kuna seal sõidavad asotsiaalid. Hispaanias ei ole tänaval leida ühtki kübet prügi. Nojah, usun, et kes on selle siis raamatu 19. leheküljel leiduva sedastusena jõudnud ja jõudnud sinna ilma hämmingut või vähese hämminguga siis hiljemalt sellest leheküljest alates peaksid küll asjad kahtlaseks muutuma. Aga see selleks, nagu öeldud, on siis minategelane inimene, kes kogu aeg teab, mis on õige, mis on vale ja kellele on selle tõttu, et ta oskab kogu aeg õigeid valikuid langetada kogu elutee sillutatud kuldmunakividega. Ja nii ühekülgse, nagu isegi kõlab, on just sellise portree loomisega tabanud Wimbergi ära väga õige tooni ja leidnud psühholoogilise võtme teatud inimtüübid paroodiliseks, aga ometi veenmaks kirjeldamiseks usun, et kuigi sellel teosel puudub igasugune viide tõelisele loojale ei riku raamatu lugemisega eelteadmine, et Eesti naise õnne autoriks märgitud Grethe markeesi nime taga varjab ennast tegelikult Jaak Urmet ehk Wimberg. Lõppude lõpuks ongi tegu ju andekalt kirjutatud naljana raamatuga, milles hirmutatakse Sis beibe kirjanduse ja beibenduse aga üleüldse moodide kirjanduses. Tõsi, võib ju kriitikana märkida, et irvitamine ja parodeerimine on samuti üks kirjanduslik mood. Aga samas on piisavalt vana mood. Mood on kestnud ilukirjanduse algusest alates, nii et las ta siis olla. Head lugemist.